Andragoogide meistriklass “Pilk peeglisse”

Kunagi, aastal 2004, olles väga roheline koolitusalal, pidin ma ühel JCI Treenerite foorumil tegema ettekande teemal “Kuidas teha koolitusmängude analüüsi” (ehk  nn. debriefi). Mäletan, kuidas ma lausa kangestusin, nähes enda ümber auditooriumis proffe, kellele ma suure austusega alt üles vaatasin… ja ainus mõte mu peas oli:”Mida MINUL neile üldse midagi õpetada on?” Alles hiljem sain aru, et keegi meist ei ole ju päris “valmis” ja õppida on alati ja kõigilt.

Selge oli see, et 2-3.detsembril 2010 Tartus Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsiooni  Andrase korraldatud Andragoogide meistriklassi läbiviijatel polnud mingeid probleeme koolitada koolitajaid. :) Kuigi meie hulgas oli tõelisi gurusid.

Ma kohe ei kannata loenguid. Kindlasti on teemasid, mille kohta materjale mujalt ei saa. Ja esinejaid, keda kuulates on ütlus, et selle info saab ju kätte raamatutest ja internetist, täiesti kohatu. Minu meelest on üks selline näiteks Aleksandr Turovski.

Üle kõige meeldivad mulle ikkagi sellised töötubade moodi koolitused. Neist saab palju ja mõistagi tuleb anda ka rohkem, kui lihtsalt istudes ja kuulates. Ja ilmselt seetõttu on ka minu koolitused rohkem nn. workshoppide e. töötubade moodi:)

Just nii, läbi kogemuse, leiab minu meelest enda jaoks uusi  lähenemisnurki, seda, millele hiljem mõelda või mida järgi teha. Ja meelde jääb ka märksa paremini:)

Meie kahepäevase koolituse teemaks oli “Refleksioon – pilk peeglisse”. Olen täiesti veendunud, et refleksioon on enesearenguks äärmiselt oluline ja sellega peaks regulaarselt tegeldama igal elualal!

Refleksioon on konkreetse kogemuse analüüs + tõlgendamine. Põhimõtteliselt küsides endalt: “Kuidas läks?”, “Miks nii läks?”, “Miks nii ei läinud?”. Teatud moel tagantjärgi tarkusest õppimine ja see on väga hea enesearengu tööriist. Igas valdkonnas :) Reflekteerimise 5 põhitõde: (1) Reflekteeri nii negatiivset kui ka positiivset kogemust. (2) Analüüsi tulemusena tee otsus – kas jätkad samamoodi või teed muutuse. Mõtlen > otsustan > astun. (3) Reflekteeritakse konkreetset sündmust. Hinda väärtusi, eesmärke, tegevuse tulemuslikkust. (4) Refleksioon on kui sissepoole vaatamise peegel. Siin on Sulle abiks kolleegid, õppijad jt. asjassepuutuvad isikud. (5) Refleksiooni fookus on endal. Reflekteerida ei saa teise üle :)

Väga huvitav osa oli see, kui käsitlesime rolle. See pani mind taaskord tänama koolituse formaati. Me ju kõik teame, mis asjad on rollid ja miks need vajalikud on. Sellekohase teooria jagamine ei anna midagi. Vaid seda temaatikat mõtestades  jõuab mingite uute äratundmisteni, mis elule värvi juurde annavad.

Sain ühtäkki aru, et rollimudel on vajalik siis, kui liigume võõral ja tundmatul alal. Siis aitab see meil orienteeruda selles, mida meilt oodatakse, mida on vaja teha. Näiteks uuel töökohal on hea teada, mis on selle koha nõudmised.  (Või kui rolle on palju, aitab rollide teadvustamine meil neid lihtsamini ja paindlikumalt vahetada.)
Aga niipea, kui meil on raamistik selge, ei tohiks roll (meie rollikujutlus: “nii on kombeks”)  jääda meid piirama. Olles “direktor” või hoopis “sekretär” - mõlema rolliga tekib meil enamasti automaatselt teatud nägemus sellest rollist. See on rollimudeli stereotüüp.  Me peaksime asju tegema oma näo, käe ja südame järgi. Nii ületab meie isiksus rolliraamid. Vastasel juhul võime me (eelarvamuslikku, stereotüüpsesse) rollimudelisse kinni jääda. 
Ma olen vahel mõelnud, et miks paljudel täiskasvanutel on sisemised probleemid oma emaga. Kas nende emad jäid omal ajal ühiskonnas levinud (dr.Spocki-) emarolli  kinni (las laps karjub, kuni ta lõpetab/ last tuleb vajadusel füüsiliselt karistada/ last ei tohi liiga tihti sülle võtta, et teda mitte ära hellitada (?!) ) ? Ja tänapäeva emad… kui hästi me suudame kodus oma töörollist välja tulla… ja täie hingega ema(rollis) olla? Minu jaoks on see kindlasti peeglisse vaatamise koht…

See mõtisklus haakus hästi ka just Eckhart Tolle raamatust “Uus maailm” loetud käsitlusega egost ja rollidest.

”Teha igas olukorras seda, mida Sult oodatakse, ilma et sellest saaks roll, millega samastud – selline on elamise kunsti oluline õppetund. Tehes midagi tegemise enda pärast, mitte vastamaks Sinu rolli-identiteedile või seda kaitsmaks ja edendamaks, oled suutlikum kõiges, mida teed. Niipea, kui Sa püüad olla see või teine, mängid Sa rolli. Ole lihtsalt Sina ise.”  P.S. ja nagu Tolle ütleb, ei pea “Sina-ise-olemiseks” midagi TEGEMA. Peab vaid OLEMA. :) “Vormilt jääd sa mõnele alla  ja oled mõnest üle. Olemuselt ei jää Sa kellelegi alla ega ole ka kellestki üle. Eneseväärikus ja alandlikkus on üks ja seesama.” ( “Uus Maailm”, Pilgrim 2007, lk 101-104).

Väga huvitav kogemus oli teha sotsiogrammi.

Sotsiogramm uurib ja kirjeldab inimeste suhteid grupis. Eristatakse nt.:

• koostöö, armastuse, sõpruse jms. sotsiogramm;
• info liikumine grupis, kes on kelle jaoks autoriteet;
• sotsiaalpsühholoogilised vahekorrad.

Meie asetasime paberil 1) enda ümber need inimesed, kes teevad minuga koostööd, kellega ma saan oma asju jagada, kes aitavad mul reflekteerida. Oluline on määratlus, 2) kui kaugele ja millises suhtes ma need inimesed enda suhtes asetan. 
Kas suhe nende inimestega on
- ajutine ja katkendlik?
- tugev ja lähedane?
- ebaselge?
- piksenoole moodi? :)
- tõrjumine?
3) Mida ma tahan, et siin pildil oleks teisiti? Keda ma siia veel tahaksin?

Mõistagi võib sellist sotsiogrammi teha igas vabalt valitud rollis ja suhtes, erineva eesmärgiga.

Väga huvitav tehnika oli erinevates olukordades enda kõrvaltvaatamine,  kirjeldamine. Näiteks pidime me võtma kotist välja mingi eseme, mis võiks meid väga hästi tunda. Kes võttis välja märkmiku, kes huulepulga, telefoni, kes võttis selleks koti enda.
Järgmiseks pidime me oma paarilisele kirjeldama ennast, kuid vaadatuna selle eseme silmade läbi. :)) Samamoodi tegime enda kõrvaltvaatamist läbi mõne meie koolitusel osalenud inimese silmade.
See oli väga huvitav! Ühtäkki tundusid nii mõnedki enda varem jaoks jube olulised asjad täiesti ebaolulistena :))

Kokkuvõtvalt – väga hea koolituskogemus oli!
Ma nägin, kui head koolitatavad on koolitajad! Oskavad keskenduda, minna sügavuti, olla loovad ja avatud. Jah, kui pole tegu loenguga, vaid kõik osalejad peavad andma oma panuse, sõltub koolituse kordaminek osalejatest päris olulisel määral. Nagu üks hea tuttav koolitaja armastab öelda: “Töö on tellija materjalist”.