Istun autos panga ukse ees ja minus keerlevad vastakad tunded. Ühelt poolt sulnis vabadus, magus põnevus uue elukorralduse, loovuse, loomingu ja uute ettevõtmiste ootuses… teisalt sügav kurbus ja kahjutunne lahkuda mulle nii armsaks saanud inimestest. Töökaaslastest, klientidest. Kokkupakitud kodinad näpu otsas auto juurde jõudes leidsin eest autokapotti katvale valgele lumevaibale joonistatud päikese ja naerunäo. Soojus puges südamesse, pisarad silma…
Jah, huvitav, et tänasel õhtul kõlas minuga seoses kõige enam sõna “päike”. :)
Mmm… seda, mis minu ärasaatmispeol toimus.. seda on raske sõnadega kirjeldadagi.
Seistes oma osakonna ees (meid on kokku vist miski ca 60 inimest), kuulates neid imelisi sõnu, mida minu kohta öeldi (nuh, siin oli küll selgelt suhkruga liialdatud:P )… meie üksuse juhilt, minu otseselt juhilt ja minu partnerilt (minu ID-lt (investment director), killumeistrilt ja välismälult, kellega me koos olema nii mõndagi kogenud ja kes mind laulu sisse pistis:))… nähes inimeste kurbust ja koguni pisaraid silmis ja põskedel… ja seda – lihtsalt minu lahkumise tõttu (kas ma tõesti olen siis (nii) oluline?!), siis see kõik pani mu hingekeeled värelema…
Peale võrdluse “päikesega” (mis võib ju olla mitte ainult soe ja mõnus, aga ka kõrvetav või lihtsalt pilve taga:) ) kõlas mitmeid kordi ka minu fotograafialembus (mis küll viimasel aastal suisa tolmuma kippunud..).
Hihh, ja mina kinkisin tabavalt osakonnale mälestuseks pildi, mille tegin meie 2006 aasta suvepäevadel Vainupeal.
Otsisime tookord kõik koos sirelitest õnne. Minu jaoks ilmestab see hetke ilu. 
…igast hetkest tuleb loota
sünnib väike ime
tuleb kauniks imetleda
iga väikseim õis
tuleb juba hommikuti
hajutada uduvine
siis sünnib päev,
mis päikest täis!
~Maren Rootsma~
Minus on praegu ääretu tänulikkus. Soojus ja tänutunne.
Meie igapäevas oli pingelist tööd, intensiivsust ja valmisolekut kõigeks, proaktiivust ja due diligence`i, aga ka nalja ja lusti, hoogsust, tarkust ja intelligentsi. Mind ümbritsesid tipptegijad, oma ala tõelised professionaalid, tipud. Nii töökaaslastena kui klientidena. On olnud tõeline privileeg töötada sellises kohas, koos selliste inimestega! Olen tänulik, et Elu võimaldas mul seda kõike kogeda!
Ja ometi - olen ma tänulik, et mu sisemine kutse oli tugevam mugavusesoovist uue majandusliku (ja turgude) tõusulaine ootuses.
Hei! Sa nagu kirjutaks minust kahe nädala pärast :)
ReplyDeleteEdu Sulle uutes ettevõtmistes!
Oi, ma arvasin, et Sul see päev juba seljataga? Et mina sinust mõned nädalad maas:)
ReplyDeleteAitäh Raili, edu Sulle ka! Eks me mõlemad teame, mis tunne see on :)