Ma ei tea, kas see on siis nüüd täiskuutseremoonia järgne kuu kahanev mõju (mis tänaseks väga vanaks ja olematuks kuuks on saanud) või miski muu, kuid nii ootamatult kui mu viimane suurem sisemine protsess alguse sai, sai see ka otsa. Täna tundub see kui eelmine elu, nagu unenägu.
Neis hetkedes olla ei olnud lihtne, kuid endaga tõi see protsess kaasa külluslikult kingitusi.
Ma sain väga selgelt teadlikuks mustritest, mis mul endal selles suhtes olid. Usun, et teadlikkus ja kontakt iseenesega aitab mul edaspidi olla kohal ja luua sellist suhet, millisena ma seda tegelikult näha tahan :)
Palju sai mõtiskletud mehelikkuse ja naiselikkuse teemadel.
Lugedes, suheldes, jälgides… sain teadlikuks, millist meest hindan, kellele ja kellega oma armastust soovin jagada. Kelle armastust vastu võtta. Milline on tema kontakt iseenesega ja oma mehelikkusega.
Milline on tema kontakt ja suhe naisega, naiselikkusega minus. Igaüks loob muidugi oma näo järgi.
See kõik on väga vabastav ja rõõmustav :)
Armastus ON elu alus.
Armastus ei ole kontrolliv, omakasupüüdlik ja dikteeriv. See on hoopis hirm.
Armastus on vabastav, valgustav, julgustav, inspireeriv, toetav.
Armastus on kõrgema mõtte olemasolu igas meie hetkes.
Aitäh Elule selle teadmise eest! Ilma selle kõigeta oleks ma märksa vaesem :)
No comments:
Post a Comment