Kas kujutad ette sünnipäeva, kus sünnipäevalaud kattub külaliste toodud isetehtud heast-paremast, kus sünnipäevalaps teeb külalistele oma lauludest väikese kontserdi, kus öö hakul ca poolteist tundi ei räägita omavahel, et paremini iseendasse keskenduda ning teha Karuneshi muusika saatel liikumisega meditatsiooni, mille lõpetab üle hõõguvate süte kõndmine? :)
Kas kujutad ette, et kui ülendav koosloomise kogemus see kõik kokku on? Just sellise sünnipäeva eile Margus oma sõpradele korraldas. Väga vahva kogemus!
Kui lugesin kutsest, et on plaanis sütelkõnd, siis minus esimese hooga isegi ei reageerinud midagi.
Käisin üle süte aastal 2005, peale Peep Vainu koolitust "Saavutama õppimine". 
Kas seda aga teine kord ette võtta..? Olen küllalt kuulnud lugusid koguni kolmanda astme põletustest, kuidas inimesed pärast isegi haiglaravi vajavad või kuu aega õieti liikuda ei saa... Kas tasub oma õnnega mängida?
Mõtlesin, et lasen selle vabaks. Lähen üle vaid siis, kui tunnen, et tahan.
Kui Peebu ettevalmistav häälestus keskendus sellele, et kinnitada kehale, et jalge all ei olegi hõõguvat sütt, siis Margusel oli see teistmoodi. Tema soovitus oli alates saada tulega üheks. Hoida lõkke läitmisest alates tulega pilkkontakti, samuti terve meditatsiooniaja.. Nii olime meditatiivses liikumises, samas kontaktis tulega. Ja see oli võrratu! Ühelpool lõõmav lõke, teisel pool kumav kuu. Ja tulega üheks - seda ma sain! Mul oli selline tunne, et mina olen tuli ja tuli on minus. Me oleme üks, ühest ainest tehtud. Nägin vaimusilmas oma sisemisi leeke lõõmamas. See oli äärmiselt... kirgastav!
Kuna ma seal pilte ei teinud, siis on need illustreerivad. Parempoolne pärit siit.
Ja kui meie ca tunnine südamemeditatsioon ühele poole sai, oli ka tuli puudest jagu saanud. Margus rehitses need ühtlaseks halliks punasetäpiliseks vaibaks ja valmis see oligi. Ja ka mina olin valmis.
Enne hõõguvale "vaibale" astumist tuleb korra seisatada ning küsida endalt: "Kas ma olen valmis seda tegema?" Kui vastus on "Jah", siis võib minna. Kui vastus on kahtlev, ei tohiks minna. Samuti ei tohiks minna sellepärast, et teised teevad või ego pärast – et midagi näidata.
Kõndida sel vaibal on ülev tunne. Paar kohta ikkagi said oma torke kätte - mõlema suure varba alumine osa.
Öeldakse, et see pole sugugi väheoluline, mis osa jalast kõrvetada saab. Suur varvas tähistab refleksoloogias teatavasti pead. Nii et see kõrvetus oli täiesti omal kohal - sel nädalal on mu pea üle pika aja muudkui tuikavalt valutanud…
Järgmisel päeval läksime sõpradega Jägala joale ujuma. Armastan seda kohta... Loodus on ikka nii imeliselt ilus!
Vasakpoolne pilt pärineb siit.
Metsikult tormava veejoa all nautisid nii mõnedki karmi massaaziga spaateenust:)) Joa all veereservuaaris on vool kiire ja võimas. Ujuda oli päris lahe – ujud-ujud, kuid edasi üldse ei liigu :)) Veelgi mõnusam oli sellel voolul end silitada lasta. Leidsin ujudes jalgadele suurte kivide näol toetuspunkti ja nii ma seal hõljusin, kesk kiirelt tormlevat vett. Jälgisin vaid mõned meetrid eespool ülevalt järsakust rõõmsa ja jõulise hooga alla viskuvat veemassi… kõik liikus, lookles, voolas, sujus... vees… minus… keha oli kerge ja justkui kaalutu, ma oleksin nagu lennanud, ainult et vees.. :) Ja mul tekkis ühtäkki selline tunne, et olin kogu selle veega üks. Nagu eile tulega :)) Väga võimas ja lahe tunne!
Ja justnagu selleks, et ikka ka maa-elemendiga kontakti saada, hõõrusime end Kristi eeskujul joa all leiduva eredavärvilise rohekas-sinise mudaga üleni kokku. Maalähedane scrub ja mudamask - vana nahk maha ja väike toite-element ka. Ning maaühendus missugune :))
Et tekiks (otsitud :p) ühendus nelja põhielemendi – tuli, vesi, maa ja õhk - vahel, siis.. mina olengi õhk ;)
Kord soe, kord külm.. Vahel mõnus briis, vahel tormlev ja mässumeelne. Aga mitte kunagi igav ;)
No comments:
Post a Comment