Kinoelamused: “Wall Street 2” ja “Söö, palveta, armasta”

Istun kinosaalis, kuulates võimsat kinoheli, mis kõlab nii, nagu see liiguks ja vibreeriks ruumis ja minu sees…Vaatan filmi nii nagu oleksin ise selle sees… nagu see oleks kogu elu ja mitte miskit muud väljaspool ei olegi.. Ja tõden taas, et mulle on hakanud kinoskäimine väga meeldima! :)
Võibolla tuleb see ka sellest, et telekat ma üldse ei vaata. Kui rämpsu ei söö, siis ehk oskan head kraami rohkem nautida? ;)

Viimasel ajal on järjestikku olnud kaks kinoelamust: “Söö, palveta, armasta” ja “Wall Street 2”, mida olen käinud vaatamas koos suurema seltskonnaga.

“Wall Street 2:Money never sleeps” esilinastus tekitas meil töö juures nii palju melu, et otsustati koguni ühiskülastus organiseerida. Nii me läksime 40 inimesega koos kinno :) Märkasin, et saalis oli peale meie (Swedbanki) ka Sampo Privaatpanganduse  ja LHV poisid. “Ei tea, kas siin ka “normaalseid” inimesi on :))” mõtlesin.

See film on meie jaoks tähenduslik, kuna kajastab (omas võtmes) 2008 aasta Lehman Brothersi kukkumisest alguse saanud finantskriisi. Meie äri puudutas see ju väga otseselt. Nii et väga tuttavlik oli näha neidsamu emotsioone…
Samas  - iga asi on millekski hea. Usun, et just tänu sellistele kaotustele hakkasid inimesed taas enda sisse vaatama, said ühenduse sellega, mis tegelikult väärtuslik on.
Minagi jõudsin vaimsele teele just tänu sellele kriisile, ja sellele mis minu (töö)elus seetõttu toimus. Hakates selles määramatus ja tohutus tormikeerises, mis mu elus toimus, otsima enda sisemist vaikust ja rahu. Enda keset. Leidsingi selle. Enda seest :)

Mulle väga imponeeris Jacob Moore, üks filmi peategelasi. Mulle meeldis see, millise kirega ta oma asja ajas. Leian, et kui inimene teeb seda, mis teda kirgastab, siis ta teeb õiget asja. See pani talle kaasa elama.
Kui enamik meie inimestest oleks tahtnud näha rohkem ärilisest ja kauplemisega seotud poolt, siis mind hakkab see investeeringute, tootluse ja suure raha järgi jooksmine mind väsitama… Naudin hoopis lihtsust ja ehedust. Ning seda, kui inimesed teavad, mis neile väärtuslik on ja jäävad sellele kindlaks ka raskes olukorras.

Söö, palveta, armasta.

Ootasin seda filmi väga. Olen juba aastaid tagasi ja rohkem kui üks kord lugenud raamatut “Söö, palveta, armasta”, mille  hea sõber Merle mulle peale Indiast tulekut kinkis. Raamat on tõesti imeline!  Epp on sellest tabavalt kirjutanud, mina ise vist polegi kokkuvõtet teinud…
Tjaah… aga raamatut  lugenute jaoks on minu meelest film pealiskaudne ja jätab nii palju rääkimata…
Mulle ootamatult aga ma nautisin hoopis mitte niivõrd sisu (mis, nagu ma ütlesin, oli nii pealiskaudne.. võtmelaused olid raamatust vaat et otse võetud, aga nii palju oli ütlemata jäetud…), vaid kohti!
Rooma oli nii mõnusalt tuttav ja itaalia köök… mmm :) Tähistasime seal 2008 aastal K-ga koos minu sünnipäeva.
Indias ashramis olemine oli nagu kojuminek… nii tuttav ja kutsuv oli seal kõik!
Ja Bali… vaadates neid tänavaid ja kohti, mis paljud mulle Merle piltidest tuttavad ja hingelähedased ja kujutasin ette, kuidas mu armas sõber seal plätade ja lehviva seelikuga kõndinud on ning jalg- ja mootorrattaga roheliste põldude vahel ringi kihutanud… mõnus soe tunne puges põue :)