Käisime täna Solarises asuvas Cinamonis vaatamas seiklusfantaasiafilmi Alice Imedemaal. Meiega tulid JCIst veel mõned lapsemeelsed:)
Nagu lubatud, jalutasid Cinamonis ringi Alice ja Kübarsepp.
Sylvia sööb Kübarsepa kingitud kärbseseent ja otsib lubatud üllatust.
Film on lahe koguperefilm. 3D efektid olid seekord kuidagi… ebakvaliteetsed. Vahepeal oli koguni parem olla ilma prillideta ja nii oli isegi parem vaadata.
Lugu ise on Lewis Carrolli maailmakuulsa raamatu Alice Imedemaal mõtteline järg.
Selles filmis on Alice lapseeast väljas. Ta aimab, et täiskasvanute maailmas kehtivad teistsugused reeglid kui lapsepõlvemaal. Kõik nõuavad teatud jäikade reeglite täitmist (alustades “sündsatest” sukkadest, korsettides, lõpetades 20 aastat tagasi kokkulepitud abieluga), kuid igalühel on oma varjatud saladused. Ning Alice tõdeb:” hoopis täiskasvanutel ei ole ülekorrusel kõik päris korras.”
Nii tõdesime meie lastega peale filmi lõppu, et see lugu õpetas
* käima omaenese teed. Mitte lasta end eksitada teiste soovidest ja nõudmistest enda suhtes, vaid julgust valida ise oma elutee.
* andis julgust olla omanäoliselt “poolhull”. Või ka peast täitsa segi:). “Parimad meist ju ongi”, nagu ütles Alice`ile tema isa.
* Kõik on võimalik! Vähemalt seni kui pole tõestatud, et see on võimatu. “Mõnikord mõtlen ma 6 võimatut asja, enne kui ma hommikust söön” ütles Alice.
* tantsima nii, nagu tantsiksid siis, kui Sind ei huvita kellegi arvamus (a la Mad Hatter Dance:) )
Kinno ma teist korda seda vaatama ei läheks, aga telekas vaataks koos lastega heameelega!
No comments:
Post a Comment