Avatar

Käisin nädalavahetusel vaatamas filmi Avatar.
Inglise keeles Avatar, eesti keeli Avataara, on India usundites, eriti hinduismis jumaluse inkarnatsioon üleloomulikuks olendiks, inimeseks või loomaks. Hinduismi traditsiooni järgi kehastub Jumal avataarana maailma, kui kurjus võtab võimust ja õiglus on hävimisohus.
Selles filmis käis mäng läbi DNA-de kokkusulandumise.

Kui film läbi sai, pitsitas rinnus. Valus ja piinlik oli... (selliste) inimeste pärast.
Teisalt ma olen tänulik selle ja sarnaste filmide eest. See, et selliseid filme tehakse, näitab et inimesed on ärkamas!
Loodan, et see film puudutab igaühe südant, kes seda vaatama läheb! Hoidma meie emakest maad. Väärtustama elus seda, mis on püha. Tuletama meelde meie esivanemate tarkust ja elama selle järgi, nii palju kui see linnastumise tingimustes võimalik.

Seda enam olin jahmunud, kui komistasin (ilmselgelt oma sinisilmse vaate avardamiseks) blogi otsa, kus autor leiab, et tegu on vaid “vahule klopitud vormis naiivse filmiga, mis mõeldud eelkõige lastele”. Kahju, kui selles filmis vaid vormi ning Titanicu ja Terminaatori kuma nähakse ning selle filmi sisulist sügavust, mitmekihilisust ning hingest tulevat appikarjet ei märgata!! Aga jah, eks me kõik oleme oma teel just selles kohas, kuhu me jõudnud oleme…
Kuid, armsad inimesed, kas mäletate, ka meie oleme (olnud) põline loodusrahvas…