Täna oli mul tööl OPEXi vari. OPEX ehk operational excellence on meil töö juures ellu kutsutud projekt, mille eesmärgiks ongi operational excellence. :)
Niisiis istus terve päev otsa minu kõrval tüdruk, kes kõik mu tegemised kirja pani. Et siis hiljem analüüsitiim saaks välja nuputada, kuidas oleks kõige parem meie töökorraldust organiseerida.
Olukord tekitas ka endas teadlikkuse igast hetkest oma töös. Muidu muudkui tegutsed ja tegutsed, aga ei jälgi end sedasi. Sain teadlikuks sellest, kui hinnanguline ikka veel olen. Ja kui töökas. :)
Päev oli tihe ja töine nagu ikka. Taas tuli tõdeda, et see, mis päeva tegemisteks plaaneerisin, sellest jõudsin vaid natuke ette võtta, kuna muud teemad tulid nii jõuliselt sisse. Päeva lõpus võttis mu “opexi vari” tulemuse kokku: 8h-ga oli ta loonud minu tegevuste kirjapanekul 110 erinevat rida....
Tänasin teda tema töö eest. Ta katkestas oma asjade kokku pakkimise, vaatas mulle otsa ja ütles: " Jah, ma ei saa ka aru, miks esialgu keegi ei tahtnud Sind mõõtma tulla" - Hakkasin naerma, kuid olin sellest avaldusest esialgu päris jahmunud. "Ilmselt olen taas väga otsekohene olnud..." mõtlesin. "IT teemad ka, (selle projektitiimiga) mul tõesti sageli oma seisukoht ja olen suht palju sõna võtnud ka".
Kummalisel kombel see öeldud lause vabastas mind. Kui mind oli kammitsenud kojakoosoleku järgselt esialgu jäänud rusuv tunne, et äkki ma olengi "tõrjuv" inimene, siis ühtäkki ma adusin, et oh muidugi mitte! Meis kõigis on lihtsalt mingi külg, mis on meie kiiks. See ei pruugi meeldida ja võib vahel koguni närvi ajada.
Kes räägib kogu aeg liiga palju ja liiga pikalt; kes ei räägi üldse, hoiab kõik endale, sisistab ja elab välja selja taga või kes ütleb otse ning teinekord ilustamata ja tervalt, nagu minul seda vahel ikka juhtub...
Ega see ei vähenda meie, minu inimeseks olemist. Võibolla just suurendab seda :)
No comments:
Post a Comment