Ühel sügisõhtul K. juures olles ja seltskonnaga kamina ääres istudes tuli mulle mõte. Me elame ju eramajas, meile peaks olema ka võimalik kaminat panna…?
Võtsin siis julguse kokku ja rääkisin oma mõttest omanikule. (Hihii, tuues kohe välja ka tema kasu, kui meie ükskord läinud oleme ja ta jälle uusi üürilisi otsib :) “Ma võin ise kamina osta, kui ta vaid nõus oleks…” mõtlesin. Tema aga: “Jah, ma olen seda ise ka mõelnud, mul on kamingi olemas, aga pole ette võtnud…” (?!? – Jehuuu:)) hõiskas minu sees).
Aega võttis, aga asja sai ja eile tegime esimest korda kodus tuld!!
Asukohaks sai köök, kuna siin oli korsten juba olemas.
Ja ootamatult sai kööginurga põrand meile armsaks :))
Elus tuli on ikka nii tohutult mõnus!
“Valgust püüda ei jaksata Minu puu, minu puu, ehkki puudub sul suu |
Kontekstist väljarebitud read Kate`i “Tulepuuhuulte huule” sõnadest :)
film lõppes väga huvitava kohapealt so koputus uksele ......... :)
ReplyDelete:))
ReplyDelete