Käisime lastega pühapäeval Jägala joal. See on nii imeline koht, et püüame sinna ikka igal talvel jõuda. Ja suvel muidugi ka:)
Õues oli imeilus – kõik puud on kaetud valge härmatisega, põldudelt voogasid talvele nii haruldased uduloorid, taevas hakkas juba päike vaikselt oma ringkäiku lõpetama, joonistades varjud pikaks ja lume kiiskav-kuldseks.
Peterburi tee ääres oli igas bussipeatuses valgust ja udu püüdmas fotograaf või paar… Nii minagi :)
Jägala joa tee oli autosid täis ja nii tuli meilgi enda oma jätta vaat et mitusada meetrit joaparklast eemale. Asi läks seikluslikumaks - niipea kui olin auto kenasti teeperve ligi parkinud, hakkas see küljeli vajuma! Tee ääred olid lumest nii pehmed, et ei pidanud auto raskusele vastu. Õnneks oli häid inimesi, kes appi ruttasid ja mind koos autoga välja tõmbasid. Peab ütlema, et see oli hea tunne :) Tänuga võtsin vastu.
Juga oli võimas nagu alati – oma hiiglaslike purikatega, jää taga pulbitseva veega, suurte härmatisekristallidega, mis katsid jäätunud pealiskihti… Suurejooneline looduse looming!
Lapsed said kogemuse, mida tähendab, et õues on pea 20 kraadi ja tuleb end soojalt riidesse panna. Õnneks olid meil kaasas nii soe tee kui just värskelt küpsetatud piparkoogid (ma armastan niiväga piparkooke, et tegin just uue laari tainast:). Need andsid sooja ja juba sai uudistada purikate taha koobastesse ning katsetada tekkinud liumägesid.
Tagasiteel avanesid eriti lummavad vaated:
Küll on ikka imeilus Eestimaa loodus! Olen õnnelik siin elades:)
Täna oli esimene hommik, kus ma kuulsin linde laulmas! Muidu on kogu aeg väga vaikne olnud. Kass ei tahtnud kohe tuppagi tulla, istus videvil silmadega lindude söögikoha all...
Ühtlasi avastasin täna, et kell pool üheksa on õues juba täitsa valge! :) Päikeseloojangu lillakat kuma näeb läbi udutava taeva kella nelja paiku.
No comments:
Post a Comment