“Neer” siia, “struuma” sinna?

Tõsiste nägudega unised inimesed kogunevad varahommikul kella 7st Ida-Tallinna Keskhaigla registraator 2 klaasluugi juurde järjekorda. Sama tõsise näoga võtab registraator nad vastu. Samad paberid, samad küsimused… Ma olin vist ainuke, kes talle naeratas, talle ilusat päeva soovis… Igatahes nägin ma esimest korda tema näol naeratust. Mõelda vaid, kui vähe on tegelikult vaja :)
Soovisin talle mõttes vastupidavust ja palju rõõmsaid hetki – tean, et ka mõtetes hea soovimine mõjub (ümbritsevale energeetikale).

Paberid käes, istun ootama.
Siin on minu jaoks täiesti võõras maailm. Ma ei tunne seda elu, mis toimib nende metallservadega lükanduste taga roheliste kitlite maailmas… 
Seinal ripub mitmetähenduslikult silt (M)ÄRKAMISAEG. Saadud 2008 aastal Öölaulupeol osalemise eest. Jah, haigla on kindlasti see koht, kus inimeste märkamine on teemaks. Samas… kaua nad jaksavad? Olen õppinud, et nt. arstide patsientide nimetamine nende diagnooside järgi (a la viin selle “neeru” ära, siis toon “struuma“ sisse”) on tegelikult alateadlik psühholoogiline enesekaitse, mille käigus eraldatakse emotsioonid tegelikkusest. See võimaldab neil ennast emotsionaalselt kaasamata (loe: lõhkumata) olla paremad arstid. Kelle pärusmaa peaks olema hoolitsemine? Õdede?

Seltskond kokku kogutud, liigume kõik koos läbi maja kirurgiahoonesse. Kell on pool kaheksa saamas, õues taevas sinetab ja lumi on roosa - hakkab vaikselt valgeks minema. Kõndides paksude hallide müüritaoliste seinte vahel, adun ühtäkki, et jah, kuigi see meditsiiniline maailm on mulle võõras ja tundmatu, käib ka siin majas  elu tavaliste Eluseaduste järgi.
Maja on ehitatud nii, nagu ikka majad – seinad, kordorid, uksed… Ja inimesed nende valgete ja roheliste kitlite sees on ikka tavalised inimesed, oma rõõmude, murede ja hirmudega. Ka siin toimivad inimestevahelised suhted samade põhimõtete järgi nagu igal pool mujal maailmas. Kuidagi soojemaks läks:)

Istun nüüd järgmises kohas, kirurgiaosakonnas, ja ootan jälle. Ainuke tuttavat välismaailma meenutav asi on oranzide sügislilledega maal koridori seinal. Inimesed liiguvad tõsiste nägudega. Mitte asjalike nägudega… nagu meil töö juures. Vaid kuidagi teistmoodi - “hirmtõsiste” nägudega. Nagu oleks tegu tööga, mille sisu on väga kole ning kus naeratamine on keelatud. Naermisest rääkimata… :P
Kell on kaheksa saanud. Suur plejaad valgete kitlitega arste tuleb palatites olevaid patsiente järjest läbi vaatama. Neid on kümme (!) ja nende suud on kõik kriipsud. (?!) Mul hakkas neist lausa kahju… :)
Huvitav, kas nende inimeste uskumus on, et nende töö juures ei sobi naeratada? Milline elu…

Muide, Ida-Tallinna Keskhaigla kodulehel http://www.itk.ee/  (itk - khm! milline sõnademäng! ) on päises palju naeratavaid nägusid. Hiljem seda vaadates olid mõned sellest hommikusest isegi tuttavad, aga naeratamas ei näinud ma kohapeal küll kedagi. Kahju, kui elu [ja arusaamine oma tööst (?)] on selline, et naeratusel on lubatud kerkida huulile vaid fotograafi kaamera ees…

Teised meie seltskonnast paigutatakse järjest ära. Jään üksi ootama.
Tunnen, et mu keha on ärevuses. “Hei, miks ometi?”mõtlen. Põnev on ju…? Uued kogemused:) Ainuke erinevus nt. spaasse minekust on see, et tean, et suure tõenäosusega (aga mitte ilmtingimata) saan ma valu tundma. Aga praegu selle pärast ette muretseda? See tundub mulle küll mõttetu. Hingan sügavalt sisse, rahulikult välja. Kallis keha, kõik on hästi. Oleme ikka hetkes:) ja praegu ma lihtsalt istun ja ootan.

See milles ma siin selgelt (peale naeratuste) puudust tunnetan, oli info. Infot antakse tõesti vaid tilk-tilga kaupa.  Nt. registreerimisel:  “istuge sinna, sealt võetakse teid kaasa.” Registreerimine võiks ometi olla see koht, kus antakse inimesele mingigi maani teatud suurem pilt, mis toimuma hakkab! Aga tegelikkuses läheb sealt edasi: “tulge kaasa.“ Jõudsime kohale: “vahetage siin kabiinides riided ära”. Kui see korras: “istuge siin, oodake”. Siis: “minge sinna koridori, õde tuleb vastu.”  - Õde: “Kes olete? Israel? Istuge. Oodake.” Kolmveerand tundi läheb mööda, tuleb kirurg. “Vaatame selle koha siis üle. Ahah. Istuge. Oodake. “ (??!!) Aeg muudkui tiksub. Öelge ometi keegi, et “lähete siit koos õega üles opiosakonda. Kui arst teeb oma tiiru ära, siis umbes sel ja sel ajal seame teid opi jaoks valmis, saate opisärgi, teid viiakse üles. Peale oppi tuuakse palatisse, siis toibute siin umbes nii kaua… Kui kõik on korras, arst vaatab üle, siis umbes sel ja sel ajal saate välja…” See ei ole ju nii raske? Igapäevane asi neile, aga inimesele ju mitte. Või on see neile NII igapäevane, et nad enam inimest seal taga ei märka? “Neer sinna, struuma siia”? Oojaa, infol on võimas jõud. Sul on läbi selle võimalik näidata, kelle käes on jäme ots. Aga ka et hoolid. Ilma infota tunneb inimene end  võõras olukorras abituna. Kui tal just ei  ole oskust, võimet ja julgust hoida end avatuna. Avatuna ja lõdvestununa kõigele mis tuleb. Jahh!

Kusagil kutsutakse kedagi: “Haige, tulge siia"!" Tuleb välja, et kutsutakse mind! Ma ju ei ole haige :)) Ma tulin lihtsalt üht tegelast oma kaelalt ära lõikama… Ka sõnade mäng, eksole? Võib ju koguni öelda, et MINA ei ole haige, lihtsalt mu kilpnääre on suurenenud, mu südame tegevus on puudulik… Huvitav, kas see võiks olla ka üks enesekaitseviise – läbi positiivsete ja toetavate mõtete end ja oma keha aidata? Väidetavalt on palju haigusi võimalik ravida (või vähemalt paranemist kiirendada) läbi sellesuunalise mõttetegevuse.
Usun sellessse ja valmistan oma keha mõttes ette.  Poen opisärki, lasen end kanderaamil opituppa sõidutada ning palun samal ajal  oma kehalt andeks, et ta lahti lõigatakse. See palve tuleb kusagilt sügavalt sisemusest. Kinnitan, et see on meie mõlema (hmm.. huvitav, kelle mõlema – keha ja hinge?) parima heaolu huvides.  Kinnitan oma kehale, et ma armastan teda! Samal ajal valmistatakse mind juba lõikuseks ette. Arst, kirurg Urmo Johanson on ainuke, kellel pole kahju kallist infot mulle jagada ning räägib ära mis täpselt toimuma saab. Olen talle tänulik ning lasen tuimestussüstid oma naha alla torgata. Tunnen, kuidas peenikestest nõeltest jookseks nagu kuum kõrvetav tuli mu kehasse. Hingan sügavalt ja rahustavalt.  Naljakas, nagu rahustaks kedagi, kes pole mina, minu teadvus. Rahustan oma keha:)


Pilt on mõistagi illustratiivne :) 

Järgmisel hetkel patsutab arst mu kaela ja ma ei tunne enam midagi.  See on lihtalt üks koht. Edaspidi tunnen vaid nüsimist ning hilisemat õmblemist. Hämmastav asi on ikka kohalik tuimestus – see lokaalanesteesia, kas pole! Kui ma olen õigesti aru saanud, siis peaks see toimima nii, et ravimi (lidokaiin, novokaiin) toimel blokeeritakse närvidesse valuaistingu kohta info liikumine. Usun, et kohaliku tuimestusega paranemine on kiirem kui narkoosiga – keha ei pea lisaks lõikehaavale toime tulema ka taastumisega narkoosist.

Anyway, siin ma siis nüüd istun, uute kogemuste võrra rikkam :) Kuigi lisasin selle postituse rubriiki “hetked, mis võiksid olemata olla” oli see selgelt huvitav elukogemus. Hea oli olla igast hetkest ja igast oma mõttest teadlik.
Kael ja kukal tuikavad natuke, see on natuke sarnane mu kunagiste peavaludega, aga vähe. Operatsiooni käigus ei tundnud ma kordagi valu, eriti kui seda “tule” naha alla süstimist valuks ei pea. Nunäedsasiis, mul polnudki mõtet ette muretseda ning surmtõsisena ringi käia, nagu oleks kohe maailma lõpp käes. Elu tuleb ikka mönuga võtta :)