Koolitamisest

Seljataga on kaks nädalat järjepidevat koolitamist. See tähendab, et 2 täispikka koolituspäeva 4-le grupile, teemaks müügivõimalused reisiteeninduses.

“Ei, ma ei ole töölt ära tulnud:))” sai vastuseks mitmetele, kes küsisid. See ju lihtsalt minu rõõm ja minu hobi… Kui Sa surfama lähed, võtad ju ka lihtsalt puhkuse? Hmm.. muidugi kui surfamine väga armsaks saab ja võimalusi on, võib sellest ka elu saada :)

Sedakorda pidi kogemus olema ootuspäraselt eriline, kuna viimase aasta jooksul olin vaid mõned koolitused teinud, pangas ja mõned JCIs. See mind iseenesest ei häirinud, tuleb lihtsalt inimestega kontakt luua, teadsin.
Aga elul oli mulle uus kogemus varuks. Nimelt, kuna ma ise ei olnud tellijaga suhelnud, aga samas koolitustesarjas juba mitu koolitust tehtud, siis uurisin natuke maad. Ja kuulsin osalejate kohta päris karmi kriitikat.

Eks koolitustel osalejatel on ikka vahel teatud enesekaitsetaktika, kui nad midagi ei oska või aru ei saa… Või hoopis, kui nende tass liiga täis on ja midagi uut sisse ei mahu:)) A la “meie äris see ei tööta”, “päris elus asjad nii ei käi”, “meie kliendid on teistsugused” jne.jne.
Alati olen aga suutnud panna suurema osa rahvast keskenduma võimalustele mitte piirangutele, kuigi alati on grupis mõned… virisejad. Aga et nad kõik on?! Rahustasin end sisimas, et kindlasti on seal midagi head ka ja ju võimendatakse lihtsalt üle. Et mul see ei õnnestunud, sain ma aru sellest, et kodus koolitust ette valmistades läksin laste hullamise peale närvi. Esialgu tundus mulle, et olin rahulik, aga ju tegelikult ikka ei olnud, kui nii reageerisin!

Ja kui käes oli esimene koolituspäev, siis võttis hommik mind vastu peavaluga. Mõistagi! Esimest korda mõtlesin seoses koolitusega, et "Miks ma seda ometi teen?!" Ma tean vastust. See on minu viis “maailma parandada”. “Aga kui need inimesed ise ei taha seda?!”
Usun, et mu grupp ei saanud sellest väljastpoolt kuidagi aru, milline võitlus minus käis - minusse istutatud ja seal peadtõstnud hirmu ja minus elava sooviga inimesteni oma teadmisi tuua :)

Ja muidugi – milline oli reaalsus? Mu koolitusel olid lihtsalt suurepärased inimesed! Töötasid kaasa, olid aktiivsed, rääkisid kaasa, tegid kaasa, tõid häid mõtteid, lihtsalt super! Ainult et esimese grupi mõlemal päeval mul pea nii valutas, et ma ise ei suutnud seda nautida :(
Koju tulles – tegin lastele süüa, tegin nendega väikese tiiru õues ja siis juba magama, sest keha oli nii läbi. Pinge oli nii kõrge olnud…

Pärast mõtlesin ja analüüsisin seda juhtunud olukorda. Minu enda tunnetatud võimekus sai hoobi, kuna sellist olukorda ei olnud ma kogenud, et terve grupp töötab pigem vastu kui kaasa. See tekitas alateadlikku hirmu, ärevust. Samas sain kinnitust sellele, et õpetaja käitumine ja suhtumine mõjutab seda, kuidas õppija reageerib ja ka omandab materjali. Ma ehitasin kohe alguses üles võimalikult positiivse, palju isikuvabadust pakkuva (olla hea on tore, olla kole on ok!), kuid samas konkreetse fookusega (lisamüügile) ja vastutusega (õppijal) keskkonna.
Pealegi usun ma, et täiskasvanud õppija võib meid endid, koolitajaid, tagasi peegeldada… Nii positiivses kui negatiivses suunas.

Milline on üks koolituspäev koolitaja silmade läbi?

Nagu enne öeldud – teemaks oli lisamüügi võimalused (reisi)teenindusolukorras.
“Reisile minek – see on ju inimeste unistuste realiseerumisele kaasa aitamine, mis saab siin üldse rasket olla?” mõtlesin. Aga nagu igas olukorras, on ka siin teatud kaljuteravikud ja kitsaskohad.

Kui päev algab, siis on kõik vargsi, istuvad omaette, käed risti rinnal, keegi teisi ei tunne… ruumis võib aimata ebakindlust, soovi olla võimalikult palju oma mugavustsooni piires.

Usun, et iga koolituse puhul on koolituse sisu kõrval sama olulised osalejad ise. Just neist ja nende seisundist oleneb, kas sisu üldse jõuab nendeni… Seepärast, nagu ka prof. Ülo Vooglaid ütleb:” Mida ka koolitusel ei käsitleta, laske osalejatel kõigepealt vaadata iseennast.”
Seda ma ka alati teen. Lasen neil enda sisse vaadata, end avada -endale, teistele. Seada enda õpieesmärke… Kõik see toimub sujuvalt, kaasavalt, isegi lõbusalt. Jälgin neid, et ära tabada see koht, millal nad on valmis vastu võtma. Mida pikema kogemusega inimesed, seda rohkem “täis” kipuvad olema nende tassid. Täis tassi midagi juurde kallata ju ei õnnestu. Ma püüan keskkonna loomisega neisse ruumi juurde tekitada:) ning võtta juba eos maha nende võimalikke kaitseseisundeid.

Vahel tekib olukord, et ma ei saa aru, kas osalejad on oma tähelepanus minuga või kusagil eemal - inimesed istuvad, kuulavad ja mõned koguni haigutavad. Sel juhul ma küsin neilt küsimusi, nende mõtteid, kogemusi, kommentaare. Ja lasen neil rääkida. Räägime lugusid. Viimastega tekivad kohe seosed. Nii saan ma kohest tagasisidet olukorra kohta, lisaks rikastab see koolitust ja hoiab osalejate tähelepanu erksa.

Kui mulle tundub, et inimesed ei ole minuga “koos ree peal” või tunduvad olevat hajevil, siis teen neile mõne kõiki kaasava tegevuse, mängu või grupitöö. Kõik see on mõistagi ette planeeritud, kuid reaalsuses tuleb tegutseda osalejate vajadustest lähtuvalt.

Jah, ja inimeste inimesena (DISCist domineeriva I-na, värvimudelist kollasena) on minus vajadus olla inimestele meele järgi, mitte panna neid ebamugavalt tundma. Kuigi minus sellegipoolest kripeldab selge soov vajutada nende (teadlikkust tõstvatele) ebamugavusnuppudele :)) Sest vaid nii toimub areng!

Mida aeg edasi, seda rohkem tunnetan töist õhkkonda. Tunnetan positiivset keskkonda, usaldust minu ja teiste suhtes. Ja sealt edasi on kõik puhas rõõm ja nauding koostööst ja ühisest loomingust!

Koolituse kõigi gruppide tagasiside oli ootamatult ülipositiivne. Nagu näiteks: „Programmi ülesehitus – mitmekesine ja loogiline. Koolitaja poolt loodud õhkkond – KÕIK osalesid – pingutuseta ja hea meelega“ -“Aeg möödus kiirelt, sest oli huvitav” - “Meeldis, et koolitaja oli rõõmsameelne ja soe inimene – oma ala professionaal; särav, rahulik, ülisümpaatne, tekitas usaldust“, -“Enam paremini vist ei saagi teha:)“

Positiivne tagasiside kindlasti tõstab ja mõjub hästi. Kuid mina ei koolita selle pärast.
Ma olen pigem ikka n.ö. “maailmaparandaja”.
Minu jaoks on koolitus korda läinud, kui osalejate vastused tagasisides küsimusele – “Mida nüüd teisiti teed?” on sisukad.
Nagu näiteks: “mõtleks müügist kui kliendi aitamisest” ja “„ma pean meeles, et mängin päris tähtsat rolli kliendi unistuse täitmisel“ (!) - paremat lähtekohta tööks klientidega annab leida! Eriti reisiteeninduses :)