“Mulle meeldivad väljakutsuvad autosõidud…. Aga see on raske, tõesti raske…” mõtlen õhtul peale järjekordset koolitusnädalat Saaremaal praami poole ja sealt edasi kodu poole sõites. Autodest, mis teel l
Praamilt maha sõites on vahepeal pimedaks läinud ja lund sajab “alt üles”. Tee on lund ja lumerööpaid täis... auto kohati lausa tantsib libedusest tee peal.
Selliseid kojusõite talve kohta ikka mõni tuleb… Sõidan ju ka päris palju.
Aga miskipärast ikkagi lummab see olukord mind… Mulle meeldib, et see paneb kokku võtma kõik mu oskused ja ressursid, kogu oma usu iseendasse ja usalduse Loojasse. Mulle meeldib see sellepärast, et selle käigus aktiveeruvad kõik täpselt needsamad asjad, mis mind üldse elus edasi aitavad.
Usk, et ma saan hakkama. Teadmine, et ma saan hakkama. Usaldus, et mind hoitakse. Tänulikkus, et mind hoitakse. Keskendumine sellele, et ma ei ole siin üksi. Tänulikkus, et et Looja hoiab ja aitab mind.
Ressursid ka mu auto näol. Ma kogen neil hetkedel väga suurt tänulikkust oma auto suhtes. Aitäh, et oled nii tugev, raske, stabiilne ja et kõik su neli ratast mind edasi veavad :)
Ma olen väga tänulik oma emale. Sest neil hetkedel, kui mul on raske väljakutse ees ja hirm tahab jalgealuse ära viia, siis ma mõtlen temale. Kui vinge tegija ta on…. Ja ma tean, et ma olen tema tütar. Ja ma saan täpselt samamoodi hakkama nagu tema. Igas olukorras. Sest et minu soontes voolab tema veri.
Neil hetkedel mu rind paisub uhkusest. Ma tahaks talle kohe helistada ja öelda talle, et ma olen nii tänulik, et ma olen Sinu tütar. Aga praegu tuleb roolist kinni hoida ja tähelepanu teel hoida :) Hiljem helistan :)
Usaldus. Päris-päris palju teelõike on sellised, et ma näen ainult maksimum 30 meetri kaugusele. Kaugemal lihtsalt ei ole mitte midagi. Ma lihtsalt ei näe, kuhu keerab kurv. No ma tean, et kui auto tuleks vastu, siis seda ma näeksin juba eemalt, sest siis oleks valguskuma paista. Aga ma ei näe, kuhu keerab tee. Ja ma ei tunne ju seda teed… Niisiis ma usaldan. Sellistel hetkedel ma kogen täielikku usaldust. Usaldust, et ma olen võimeline kohanema. Selle kurviga. Usaldust selle vastu, mis tuleb. Ma ei pea nägema ette. Tuleb see, mis tuleb. Elus täpselt samamoodi.
Ma tean ainult seda, et ma tahan jõuda elusalt ja tervelt koju. Ja muud ma ei pea teadma. Ja seda et ma tean, et ma võin usaldada ennast. Oma autot. Jumalat. Oma kaitseingleid. Omaenese headust. Headust, mis hoiab mu ümber sellise energia, vibratsiooni, mis toetab mind ennast ka. Ja ma tean, et juhul kui midgai juhtubki, siis on ka see minu parimaks hüvanguks. Aga ma lihtsalt soovin, et kõik teelkäijad, kõik teelolijad - inimesed ja loomad, jõuaksid tervelt koju. Oleksid kõik kaitstud ja hoitud. Halleluuja.
No comments:
Post a Comment