Aeglustun... igas hetkes

Oled Sa kunagi pesnud end duši all silmad kinni? Sel viisil, nagu see täna sündis, mina küll ei ole. Nägu ja kaela ehk. Aga KOGU keha! Käies terve keha sentimeeter-sentimeeterhaaval läbi... silmad kinni...
Avastasin, et niipea kui silmad kinni panin, ei saanud ma enam pesta sama tempoga kui enne. Aeglustusin olulisel määral. Tänasin siinkohal mõttes Marikat, kes läbi tantristliku elufilosoofia on aeglustumise mu ellu toonud ning mind ikka ja jälle teadlikult aeglustuma on kutsunud.

Selleks, et oma keha tajuda, tuleb aeglustuda. Selleks, et iseennast tajuda, on vaja aeglustuda.
Märkamiseks tuleb mitte ainult aeglustuda, vaid sageli lausa peatuda. Täie teadlikkuse ja keskendumisega.

Libistan sõrmedega aeglaselt piki sääri... tunnetan säärelihaseid, lihaste vahekimpe... oma varbaid... tallaaluse erinevaid kumerusi ja õõnsusi... Oma kõhtu, rindu, selga…. Käsivarsi, peopesi, sõrmi…. masseerin rahulike liigutustega kõiki pealuu kumerusi.
Rahulikult, aeglaselt... nagu see Arvo Pärdi Spiegel Im Spiegel, mis praegu, seda kirjutades, mulle taustaks end mängima valis... :)

Avastan, et on üks piirkond kehas, mida pesema ulatub küll, aga millele pai tegema ei ulatu hästi. Need on meie tiivanukid.
On tähelepanuväärne, et ka selleks, et lendu tõusta, endas peituvat ilu ja ressursse näha, on sageli vaja teist inimest. Ise kipume jääma liiga maa külge, ise arvates, et “realistiks”.

 

Foto: Arno Peksar, http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=16993

Olen viimasel ajal end jälle peale dushi õlitama hakanud. Märjale kehale õli kandes jääb keha eriliselt siidine. Armastan mandliõli, Indias sain hea ühenduse sandliõliga. Nagu ikka, kallan õli pihkudele ja määrin kehale. „Stopp... rahulikumalt...“ ütleb keha. „Pane silmad kinni...“ – „Ahjaa, juba unustasin...“ mõtlen endamisi muiates – kui lihtne on tavapärasesse rutiini tagasi vajuda...

Libistan aeglaselt-aeglaselt...  silitades terve keha üle... kõik kehaosad... sääred... reied...varbad... tuharad... alaselg... kõht... rinnad... õlad, niipealju kui siis selja taha ulatub... käsivarred... sõrmed... nägu...
Mõnes kohas peatun pikemalt, tajun mis minus kehas toimub, mis veelgi sügavamal seespool toimub. Mida tunnen, tajun? Kus on keha pehme ja vetruv? Kus on tunda, pinget, sisemisi tugevamaid kohti... Jalad on päris pinges... hmm… mida mu jalad räägivad? Mida mu jalad vajavad...? Seisan liiga palju (koolitustel)? Kõnnin liiga vähe...(looduses)? Vastused on ju kõik meie endi sees olemas. Tuleb vaid aeglustuda ja kuulatada.

Huvitav on kogeda... üheaegselt keha oma käte all... ja teiselt poolt enda sooje käsi oma keha peal... ... puudutada, tajuda, mida mu käsi tunneb... ja tajuda, mis mu kehas selle peale toimub...
Keha rõõmustab, väljendades seda täieliku lõdvestumise ja mõnusa surinaga.

Keha on väga tark, olles mulle  suureks  Õpetajaks. Nagu Osho ütleb: “Keha on sinu algus.”   Jah, kehast algab see elu ja kehaga see lõppeb.

Osho ütleb veel, et:

Sind on õpetatud keha vastu olema. Vahel satud Sa suurde vaimustusse puust, mõnikord Kuust ja Päikesest, vahel lillest. Ent Su keha on kõige keerulisem fenomen. Ühelgi lillel ega puul pole nii ilusat keha kui sinul. Kuul, Päikesel ega tähtedel pole sellist arenenud mehhanismi nagu sinul. Sind on õpetatud hindama lille ilu, mis on lihtne asi. Sind on õpetatud hindama puid, isegi kive, kaljusid, mägesid, jõgesid, ent kunagi pole sind õpetatud hindama su oma keha, olema sellest vaimustuses.
Tantra õpetab, et tuleb tagasi võita oma austus keha vastu, armastus keha vastu. Tantra õpetab suhtuma kehasse kui Jumala kõige suuremasse loomingusse. 

Niisiis – miks mitte sattuda vaimustusse oma kehast? ;)

Pilt leitud internetist, autor teadmata.

Nii vähe on vaja selleks, et täiest hingest rõõmustada uue päeva üle.  Küll on elu võrratu :)