Elu peale Indiat… julgen käia oma rada omal viisil

Tagasi maa peale
õrnalt mind pandi,
kuid Valgus
mu hinge jäi...

~Ninell Koit~

Indiapostituses “Namaste” kirjutasin oma (välistest) muljetest Indiaga reisiga seoses. Tunnen, et esimesed sisemised muljed hakkavad ka varsti vormi võtma… kooruma…nagu tibupojad… praegu on vist veel mingi haudeperiood.
Ilmselt seetõttu pole ma isegi suutnud veel India blogi kirjutama hakata… Tjah, ma pole üheltki reisilt tagasi tulles kogenud midagi sarnast.

Minu jaoks ei olnud see reis ju lihtsalt puhkusele või “päikese kätte” minek.

Ma teadsin kohe, et sellest saab midagi enamat… nagu palverännak.. kui sisemine quest… kui sisemine rännak, jõudmaks lähemale iseendale, oma tõelise olemuse kujunemisele (selles kehastuses ;) ). 
Oma sisemise maastiku korrastamine, uuesti loomine. 
Ja nii see on tõesti ka olnud.

 

Nii seal kui ka peale tagasitulekut olen kogenud endas äärmiselt huvitavaid protsesse. Energia, milles seal olin, oleks mind nagu läbi valgustanud.

Ja sellega on kaasa tulnud intensiivne vanade raamide, piiride muutumine, murdumine ja nende uutega asendamine. Tajun ja näen vahel täiesti selgelt oma vanu mustreid, milles varasemalt (vahel endalegi teadmatult) tegutsenud olen.
Ja vahel näen neid viisil, et saan lihtsalt ja kergelt valida uue lähenemise… Neil kordadel vaatan nagu kõrvalt ja imestan isegi… vau, aitäh!
Aga mõistagi ei lähe iga kord mitte alati nii lihtsalt. Vahel tuleb ikka aega võtta, et lõdvestuda, et suuta näha läbi oma mõttekonstruktsioonide ja neisse takerdunud valusate emotsioonide…

Järjest ja järjest on kogen olukordi, kus teen teisiti kui kunagi varem. Vahel valin ise nii teha, vahel tuleb see nagu täiesti juhuslikult… Näen teisiti, mõtlen teisiti, liigun teisi teid mööda… Vahel on selline tunne, nagu see oleks mingi… ümbersünd :)

Kiht-kihi haaval kooruvad maha vanad kihid, nagu korbatanud kapsalehed… mida enam vaja ei ole. Vahel on see ka ühe mustri erinevad kihid… üks näitab end ühe, teine teise nurga alt.
Teadlik olles saame  kogu aeg ise uue valida. Uue ja teadliku iseenda. Jah, see ongi psühhosüntees, millest Roberto Assagioli räägib :)

Üks Assagioli peamisi ideid on see, et peale madalama alateadvuse, kus peituvad hirmud, valud ja lahendamata traumad, on olemas ka kõrgem alateadvus, kus peituvad intuitsioon, inspiratsioon, loovus ja geniaalsus – rääkimata tingimusteta armastusest. Kahjuks on need pooled tervikuks integreerimata. Just seda aitabki teha psühhosüntees.

Hihh, ja see avaldub isegi nii praktiliselt tasandil, et ma ärkan hommikuti üles teistmoodi ja teen isegi leiba teistmoodi kui varem :D

Sain siin inspiratsiooni ja toetust Hallo Kosmose saatest, kus külaliseks oli lavastaja, näitleja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli õppejõud ja filosoofiadoktor  Anne Türnpu .
Kuulates tema juttu Triksterist, tekkis mul tunne, et Trikster on nagu Shiva… või siis on Shiva nagu Trikster ;)

Shivaga sain seekord Rishkieshis eriliselt sügava ühenduse.

Paljud inimesed on sidunud Triksterit loomisvõimega.  Anne Türnpu ütleb, et need ongi sarnased struktuurid. Trikster on selline tegelane, kes teeb ja ütleb asju, mis paneb sind kahtlema siiamaani toimivates süsteemides, raamides. See ongi (uue) loomingu algus. 

Nii Trikster kui Shiva lammutavad ja hävitavad selleks, et luua uut vormi.
Ja nii sünnib looming! Nii et kui inimene on loomas, siis ta kogeb endas Triksterit – lammutab olemasolevaid süsteeme ;). 



Pildi autor: Kati Karelson, Rishikesh

Anne Türnpu ütleb veel, et igal loojal peab olema võimalus eksida.  Loojal on õigus läbi kukkuda.  Sa ei saa ju ette teada… muidu pole see looming, vaid hoopis kontroll...
Võimalus eksida võtab maha selle hirmu, et ma pean tegema kogu aeg õigesti. Ja see omakorda annab vabaduse. Vabaduse luua ;)

Nuvot… ja mina olen ka midagi uut loomas… midagi, mida ma ei ole enne teinud ega kogenud.  Kas ma kukun läbi või mitte, saan hiljem teada… :)
Lähen uuesti Indiasse. Aprilli lõpul.
Lihtsalt tundsin, et mingid protsessid jäid seal väga pooleli. Algul tundus see mõte ilmvõimatu… “kes nii teeb! keegi ei  mõistaks mind… alles ma ju käisin…jne.” Aga siis otsustasin loobuda igasugustest kõhklustest ja kartustest ja lihtsalt kuulata oma südant. Otsustasin lubada endal järgneda oma rõõmule ja lasta end elul lihtsalt kanda. Ja  usaldada.
Ja tõesti, otsus, mis tuli mulle endalegi ootamatult, tõi sügava sisemise rahu.

Joseph Campbellil on selle kohta kohe mitu mõtet:

“Follow your bliss and don't be afraid, and doors will open where you didn't know they were going to be.” * “Follow your bliss and the universe will open doors for you where there were only walls.” * “If you can see your path laid out in front of you step by step, you know it's not your path. Your own path you make with every step you take. That's why it's your path.” * “If the path before you is clear, you're probably on someone else's.” *

Ma ei tea, mis seal toimuma saab, aga ma tunnen, et ma pean minema. Nii nagu ma esimenegi kord läksin – lihtsalt väga selge kutse oli. Olen kogenud, kui oluline on järgneda sisemisele kutsele. Mõistusel ei ole nii palju infot otsustamiseks kui meie intuitsioonil ja meie kõrgemal Minal. Kui kutse on selge ja tugev, tuleb järgneda. Ka see minek sinna, sellisel kujul, on ju vana vormi lammutamine ja uue loomine… Toetamas olemasolevate sisemiste (psühholoogiliste) süsteemide uude vormi loomist.

Pean tõdema, et mu perel on mind raske mõista. Lastel, kelle arvamus on kõige olulisem, õnneks mitte ja nad saavad olema väga hästi hoitud.
Ja ma ei ole ma üksi – olen õppinud usaldama... isegi kuigi Elu või Looja toetus on tuntav teinekord alles siis, kui olen juba mõnda aega raskustes hulpinud.. aga see on alati tulnud. 

Selline tunne on küll, et kui ma nüüd Indiasse tagasi lähen, peale nii lühikest aega ja ennast uuesti sellesse energiasse panen, siis see on nagu röntgen – jumalik valgus, kus ma seisan silmitsi kõigi oma mustrite ja kitsaskohtadega. Et nad saaksid laguneda ja lahustuda.

Niisiis… minu elus töötab Trikster :)

Ma olen loomas…. 
Ehk midagi ilusat ja (ehk ka teiste jaoks) hingepaitavat… Aitäh!

 

Mind täidab rõõm, ootus ja usaldus selle ees, mis hakkab sündima. Sisemiselt olen juba teel... (sünni)protsessid juba käivad :)