Mõnusaid hetki sügisest

Ei mäletagi, millal sügis NII värvikirev oli! Pildike koduõuelt:

Mõnus metsaskäik koos JCI Toompea kaaslastega. Polegi ammu nendega midagi ühist teinud. Selle aasta algusel astusin kojast välja…. Inimestega on endiselt hea ja soe tunne seotud, aga kojategemised on kaugeks ja võõraks jäänud. Järjest rohkem hindan oma elus saavutamise asemel protsessi nautimist. Mäletan, kui kümmekond aastat tagasi noorkodalane olin ja kojakaaslane Rein muukui rõhutas, et protsessi tuleb ka nautida, ei ole vaja ainult eesmärke seada ja  siis pingutada, et neid täita. Mäletan, et tollal ei saanud ma üldse aru, millest ta räägib :D Täna enam teisiti ei oska ega tahagi. Elu on hea õpetaja olnud ;)

Aga metsaskäik oli mõnus. Nautisime erinevaid järvi (kokku kuut!), mõnusaid pinnavorme (ootamatult vahvalt künklik oli), imelist ilma (hommikustest krõbedatest valgetest hallakristallidest rohukõrtel sai õhtuks sinise taeva ja päikesepaistega mõnus soe sügisõhk) ja head seltskonda (olin enda hea sõbra Triinu ka kaasa kutsunud). Kokkuvõtteks mõtlesin, et tore oli inimesi näha ja koht oli võrratu! Aga mitte kunagi ei lähe ma enam nii suure seltskonnaga metsa :) No kuidas on niimoodi võimalik metsas-olemist nautida…?!

Sylvia sünnipäev oli üks mõnus tema sõprade ja sugulaste kooslustimine :)

Oktoobri lõpus sai tehtud midagi, millesarnast kogemust mul varem polegi – käisime  meres ujumas. Kuusikrannas, Käsmus. Õues on ju “soe”  - 10°C... Kogemus ise oli tõesti palju väestavam, kui nädalapäevad tagasi lastega Pärnu Termides mõnulemine :)

Esimesel korral merevette minnes oli ikka hirm tugevalt üleval.
Meeles oli veel kuu algusel täiskuuöises Matsimäe rabajärves ujumas käimine. Mis ujumine! Siis oli vesi nii jäine, et sai end ainult pauhh! mõned korrad sisse kasta. Ujumistiir oleks kindlasti külmakrampidega päädinud… Õnneks oli hea sõber Meelis meile tollal juba oma Rabavas metsatalus ka sauna valmis pannud :)
Seekord oli aga lugu hoopis teine… kuigi käes oktoobri viimased päevad. Kui esimese satsi ära tegin, sain aru, et hirmust tingituna ei olnud ma suutnud ikkagi lõdvestuda ja nautida… Polnud pooltki nii hull, kui arvasin :) Nii et kui olin natuke rätiku sees olnud ja tundsin, kui mõnusalt elusalt keha tuksub – läksin uuesti. Nüüd ujusin, kõik ergud tundlikult kogu kogemust vastu võtmas. Välja tulles oli keha nii elus ja sädelev. Et asjale ilusa pitseri panna, tegin ühe tiiru veel. Küll oli tore välja tulles pärast alasti rannal hundirattaid visata :))

Sügis on nii põnev olnud. Väljakutsuv… aga samas õnnistav.
Nii palju asju on minus muutunud, et mul on tunne, nagu oleksin vastsündinud... uudistamas maailma... õppimas...

Vahel tunnen ma end praegu kui Okasroosike, kes on teismeeas magama jäänud... ja nüüd, peale pikka und üles ärganud... vaatan maailma täiesti uue pilguga... Ma olen küll elanud.. aga tegelikult ei ole...

“Armastuse kogemiseks pole vaja loobuda kõigist oma hirmudest. Hirmud võib võtta sülle ja nendega koos armastusse sukelduda. “
~Eric Pearl @ Reconnection~