I päev ajamajas

Mõnikord pöördume me Jumala poole, kui meie alusmüürid rapuvad, saamaks teada, et see on Jumal, kes neid kõigutab… Vali tuul ei kõiguta habraste noorte puude kohal selleks, et neid kahjustada, vaid selleks, et õpetada nende juuri kindlamini maasse toetuma.

Hommikusöök  päikeselise välistrepi peal on tõeliselt mõnus. Kodus saab ju ka õues päikese käes hommikust süüa, aga selles paigas on ikka eriline rahu.  Hommik on soe ja tuulevaikne.

Tuleb kärbes ja istub mu paberite peale. Istub ja asutab end hoolega pesema. Vaatlen teda… Ta naudib ennast ja mu tähelepanu :))
Me oleme tavaliselt harjunud kärbsed ära ajama. Mõtlen, et miks peaks üldse kärbest (või ka sääske) tapma? Miks üldse peaks kedagi tapma, et mul oleks hea olla? Vot parmudega on mul keerulisem, nad teevad hullult haiget… aga sääski ja kärbseid ma küll enamasti ei tapa.  Kärbes on ju ka Looja looming. Miks on ta kehvem kui lind või rebane? Kui lind istuks paberiservale, vaataksid teda kõik hingestatult, kuni ta ise ära lendab. Miks me ei anna sama vabadust kärbsele?
Ja miks peaks üldse tegema kellelegi haiget, et mul oleks hea olla?

Mõtisklen eile õhtul nähtud nägemuse peale…  Kas tõesti ei kuula ma ikka veel mingeid osi endast?
Ma ju tean, kui oluline on kuulata enda sisemisi osi. Nende allasurumisest just palju hädasid tulebki. Ja nähtud pildist tundub mulle küll, et mulle ilmutas end osa minust, mis oli  üleväsinud, ülepingest kurnatud, murdumise äärel. Ma ei olnud teda kuulanud – temast hoolinud… Kuidas ma küll ometi asjad iseendas nii kaugele lasin? Kingsepp on omad kingad hooletusse jätnud?!

Peale seda mõtisklust tunnen endas suurt armastust voolamas ja tunnen, et soovin seda selle majaga jagada.
Koristan, sätin asju enda jaoks hubasemaks ja hahaa:)) – majal on mulle tore sõnum: “Vii KOGU oma PRÜGI välja!” 
Nimelt - ahju puhastades leian, et ahjualune tuhka puupüsti täis. Et seda välja viia, võtan kompostiämbri… ja avastan, et eelmised elanikud on selle kiiruga tühjendamata unustanud… Ja seal kihab juba hoogne elu! Teen kõik tühjaks ja ise itsitan: “ Aitäh, Maja, prügi väljaviimise sõnum on vastu võetud :)” Tuleb kuplialust puhastada.
Tunnen, kuidas majas toimetamine loob Maja ja minu vahele suhte. Eile olin veel külaline, täna juba oma inimene.
Toon puid ja teen ahju alla tule, sest tunnen majast õhkuvat jahedust ja eluta olekut. 

Teen tiiru külasse, vaja juba poodi minna :) Tulehakatuseks ajalehti osta ja kuna ruumis õdusat valgust pole, tuleb küünlaid juurde võtta. Nii hea on olla avatuses ja suhelda kohalikega. “Koju” tagasi sõites näitab elu mulle oma külluslikku palet. Tee äärde on kastiga õunu pandud, justkui võtmiseks. Pean auto kinni, küsin aias toimetavalt pererahvalt, et “kas võib?” ja nii nende kui enda rõõmuks võtan kohe sületäie õunu.
Keerates suurelt teelt sisse, näen ühe maja juures hulgaliselt kõrgeid kollaseid lilli kasvamas. “Nii ilus ja tore oleks, kui need oleks laua peal vaasis...” mõtisklen. Natuke kõhe on, aga otsustan oma piire avardada ja sõidan majale lähemale, et pererahvalt küsida, kas nad on ehk valmis oma lilli minuga jagama.
Maja juurde jalutades suhtlen kõigepealt tuliselt maja kaitsva hundikoeraga.  Kiidan muudkui tema haukumisele vastuseks teda tubli töö eest, ja ennäe, mõne aja pärast ta liputab saba ja kõnnib eemale. Vahepeal uratab küll, et “ära sa siin end liiga koduselt tunne”. Viipan aknast piiluva memme välja, kes mind kohe lahkelt oma lilledesse lubab. Õigupoolest olla see hoopis õitsema läinud maapirn ja mina võin võtta nii palju õisi, kui süda kutsub :)
Need toredad kogemused on minussegi kerguse ja elurõõmu tagasi toonud, nii et tagasiteel oma Maja juurde, peatan auto ühe tee ääres kõndiva noormehe juures, et küsida, kas ta küüti soovib. On teine õige üllatunud, tänab ja ütleb, et ta läheb siiasamasse. Mina aga tunnen, kuidas tuttav hea tunne - kergus ja elurõõm taas mu soontes voolab…

Majja tagasi jõudes naudin terassil päikese paid ja imetlen silmi kissitades taevas oma niitide otsas lendavaid ämblikulapsi… Küll on neid palju… ja milline imeilus, lausa lummav vaatepilt! Päike mängib nende helklevatel niitidel…. ja seal nad lendavad, sinises taevas, täielikus usalduses Elu vastu. Teadmata, kuhu tuul neid viib, mis neid ees ootamas on…  Mõtisklen enda peale… miks mina praegu ei suuda niimoodi tuulel end kanda lasta…? Ma ei pea ju ka ette teadma, kuhu see olukord mind kannab :)
Küll on hea saada Elult selliseid väikesi märke, mis panevad enda peale mõtlema ja Elult saadud sõnumit kuulama.
Vaatan, kuidas taamal järv sädeleb… pikalt vaadates tekib tunne, nagu tõesti peaks haldjarahvas seal tantsupidu…
Ja siis lendab üks väike ämblik oma niidi otsas otseteed minu lahtisest terassiuksest tuppa. Ütlen talle: “Tere tulemast! Siin on Sinu uus kodu:)”

Küll on hea olla, kui mitte midagi ei pea tegema. Teen kõike seda, mida tahan.  Ja olen väga tähelepanelik, et ei tuleks ühtegi “ma peaks…."´it. Lihtsalt igal hetkel  küsin endalt: “Mida ma nüüd kõige enam teha tahaks?” Kas ma tahan minna metsa? Või rappa? Või hoopis lugeda? Enne siiatulekut seisin oma raamaturiiuli ees, võtsin järjest lahti raamatuid, mis mind kutsusid ja tegin suvalisest kohast lahti. Kui loetud ütlus märki tabas, võtsin kaasa. Usun, et sain endale head kaaslased.  Minuga tuli Barbara De Angelis, Pia Mellody, Mia Törnblom, Louis L. Hay, Sanaya Roman, Diana Cooper, Dan Millman… ja transpersonaalse psühholoogia ja psühhiaatria tekstikogumik…
Aga praegu tahan hoopis metsa….

Et mulle see igaveks meelde jääks – kui on raske, mine metsa! Loodus lummab ja avitab… Metsal on eriline võime. Läksin, saba sorgus, tulin tagasi, süda avatud ja käed metsa kingitusi täis.  
Rohe-rohelisse metsa-oaasi jätsin maha oma hirmud ja puudusteadvuse. Vahetasin need usalduse ja tänulikkuse vastu. Tegin selleks metsale palve ja ma tundsin, et ta toetas mind heameelega.

Edasi mets ise juhtis mind. Kutsus ja juhtis. Läbi mehelike ja rahulike mändide ning läbi naiselike ja nõtkuvate kaskede. Veesilmast mööda ja  künkast üles…  ja ühel hetkel jõudsin nelja tee ristumiskohta. Niipea kui seda nägin, tajusin, kui eriline ja maagiline paik see on. Vähemalt sel hetkel, minu jaoks.

Nii maagiline ja tähenduslik, et tsremoniaalne rituaal tuli iseenesest ja täiesti spontaanselt.  Kirjeldan seda natuke, vb inspireerib ka kedagi.

Kõigepealt tegin iga nelja ilmakaare poole palved – mida enda ellu kutsuda soovin – idast, läänest, põhjast ja lõunast. Ütlesin need omaette valjusti välja. Enne palvete tegemist ohverdasin oma sülge ja peale palveid oma uriini. Muud mul kaasas polnud :) ja need mõlemad väga isiklikud. Ka oma hingeõhku võib ohverdada. (Pühades hiites ohverdati sageli midagi nii isiklikku ja intiimset kui uriin. Meie oleme selle vedeliku püha tähenduse kaotanud… ) Seejärel laulsin nelja ilmakaare poole, nelja tuule vaimudele ja Suurele Vaimule, et nad mind toetaksid. Teades, et meie elu juhivad sageli alateadlikud otsused, ja kes teab, milline neist mind sellesse olukorda on toonud, kus ma oma elus praegu olen. Igatahes tegin uue ja teadliku otsustuse: Kuulata iseennast ja olla enda vastu kogu aeg aus. Läksin sellesse tundesse ja sain aru, kui palju see otsus elus asju lihtsamaks teeb. Noh, keerulisemaks mõistagi ka :D Aga teistmoodi. Ja iseenda suhtes on see väga armastav ja hooliv. Siis tuli üks suur ja värviline kiil mulle meelde tuletama – it´s time to celebrate! Hüppasin ja kilkasin rõõmust ja tänutundest! :) Ja siis tuli mulle pähe sõnum: nüüd vaata ringi, Sulle on siin üks kingitus! Ma nägin teda kohe. Ja võtsin ta kaasa. Võrratult tõstev kogemus! :)

Ja nii oligi – tulin tagasi käed kingitusi täis :) Kasetohtu tulehakatuseks ja kukeseeni lõunasöögiks. Ja üllatuskingitused pealekauba :)

Kukeseenepraega ma tõesti ei olnud osanud arvestada, nii et elu lahke ja külluslik kohtlemine oli üllatuslik, rõõmustav ja väga toetav märk.

Õhtupoole lähen jalutan veel mööda veepiire… Loojang värvib taeva punaseks…. Õhtu on soe ja sume… Järve peal sätivad kalamehes end öiseks kalastusretkeks valmis.

Varsti hakkab pimedaks minema….
Valges on kõik nii lihtne. Elu nagu elu ikka. Aga kui pimedus laskub, tekib nagu uus maailm. Pimeduse kuningriik, mil tuleb kõik ebamugav nähtavale. Nii otseselt kui metafooriliselt. See on ka nagu Narnia… teine maailm.
Kogesin eile seda pimeduse maagiat väga selgelt. Koduses, turvalises (linna-)keskkonnas ei taju seda. Aga siin on nagu teise dimensiooni minek.
Siin, üksinda olles,  vaid iseenda, Maja ja kusagil lagede vahel krabistava hiirega, on see keeruline aeg.

Kell on pool üheksa, pimedus läheneb kiiresti. Näen, kuidas ta hiilib mööda taevaääri… Pimedus järjest läheneb ja matab kõik endasse... Nagu Urr Muumimaal…

Tuli on ahjus ja küünlad põlevad. Täna on tuba soe :)
Mõistan, et kardinate ettetõmbamine pimeduse kaitseks on kuidagi sümboolne. Eks me tõmbame ka oma tunnetele sageli kardinad ette, kui liiga hirmutavaks läheb.
Nii tundub turvalisem, ei näe seda pimedust…. Mina enam nii ei saa ega taha. Tahan olla kohal kõigis oma tunnetes.

Siin ei ole kardinaid, kolme suunda on aga aknad.. ja see tekitab teatud alastuse tunde. Mind nähakse, aga mina ei näe. 
Kaks kõhedat hetke on juba olnud. Tegelikult mitte midagi erilist, aga tundsin, kuidas hirm halvas koheselt terve mu keha. Tahaksin väga minna seda tähistaevast imetlema, aga kui eile vaid üle terassiäre õue vaatasin, võttis miski mind kohe eriliselt õõnsaks…
Nii, täna võtan ette oma piiride avardamise ja lähen õue. Tähistaevas on tõesti lummav… tihedalt tähti täistipitud, siin ja seal liiguvad täpikestena lennukid, Linnutee helendab... Saan seda natuke nautida, kui märkan, et aianurgas hiilgavad kellegi silmad. See, et mõistusega võttes silmade kõrguse järgi ei saa see olla suurem kui kass või rebane, mind ei lohuta,  hirmureaktsioon käivitus, keha tõmbus pigule ja ma taganen maja turvalisusesse. Hirm ei allu ju ratsionaalsusele ja loogikale. Huvitavad õppetunnid mul selle hirmu ja pimedusega siin. Väga sümboolne ja tähenduslik.

Tajun kuidas majaseinad on kui piirid. Olen neist teadlik. Ja olen neid ka kindlustanud :) Omamoodi loob valgus neid piire. Ja et sügavamat puhastust oleks, puhastasin ruumi Lõuna-Ameerikast pärit vaigurohke ja lõhnava püha puidu – Palo Santo- suitsuga. Lisaks panin akende juurde pihlakakobaraid ja pihlakaoksi vaasi. Esialgu tegelikult ilu pärast, aga siis meenus, et pihlakatel on kaitsevõime.  Ja siis sättisin juba teadlikult :)

See on nagu sümboolne minu piiride seadmine. Kui piirid on paigas, tunneme end turvaliselt ega mõtle sellele, mis väljaspool on. Tunnen end hästi ja usaldan oma turvalist olekut. Reageerin küll aegajalt krabinatele, kuid lõdvestun kiiresti. Küll siin Ajamajas olemine on nagu üks suur metafooriline õppimine!
Soovin, et samasuguse turvalisuse tundega suudan kontakti hoida ka siis, kui siit tagasi igapäevaellu lähen. Krabinatele võib ju reageerida, vajadusel kontrollida, ega midgai (elu)ohtlikku pole ja siis lõdvestuda :) Mina aga jäin ju oma hirmudesse kinni…

Juba esimene päev on andud kuhjaga rohkem kui oskasin oodata…..

Jõuan ajamajja

Kuigi meel säutsub pidevalt:”Mis sa sinna ikka lähed! Jää parem koju…” pakin asjad kokku, panen autole hääled sisse ja lähen.

Olen otsustanud, mul on praegu vaja võtta aeg maha, muidu ma murdun… “Miks sa nii palju asju kaasa võtsid?! Kas sa tõesti arvad, et Sul on seda kõike metsas vaja?” säutsub meel mu ka autos edasi. “Ehh…” mõtlen ja hakkan laulma “Om Mani Padme Hum”, et ta jutt minuni ei kostaks. Laulan ja tunnen, kuidas suur kurbus tõuseb minus üles. Ja ma lasen tal tulla. Nutan… südantlõhestavalt, nagu oleksin ma lõpuks kellegi lohutavasse kaissu pugenud, kuumad pisarad voolavad mööda mu põski alla ja teevad kurgukaeluse märjaks… Laulan edasi, pea terve tee. Ja laul pakub mulle omamoodi kergendust.

Jõuan Ajamajja. Nii lohutav on näha, et korstnast tõuseb suitsu - mind oodatakse :)

Majaperemees Meelis tuleb ukse peale vastu... Oh, küll on hea toetuda heade sõprade olemasolule. Ajame natuke juttu, Meelist huvitab ka, mis protsessides ma olen. Sellist meeleheitlikku olukorda pole ma ju ei ise ega ka mu sõbrad minu juures näinud.

Kui üksi jään, kodunen natuke majaga. Mis seal salata, pimeduses hakkab kergelt kõhe.
Ahjus põleb tuli, see loob omamoodi turvatunnet. Tuli on nagu elav, tekib tunne, et ta on siin minuga koos.
Praegu on mul küll hea meel, et nii palju asju kaasa võtsin... mida see meel seal enne õiendas! Nii hea on pakkida oma asjad lahti ja teha olemine koduseks ja õdusaks.

Panen lambanaha ahjusuu ette, ümberringi küünlad põlema, mässin end sooja pleedi sisse  ja võtan kitarri kätte. Lood, mis tahavad laulmist, tulevad ise…. Tajun, kuidas maja kuulatab, nagu natuke üllatunult… aga tundub, et talle meeldib :) Minu jaoks on hääle tegemine selles võõras majas, kesk pimedat ööd, justkui maja ja minuvahelise suhte sisseõnnistamine. Tunnen, kuidas muusika ja hääl loovad ja mina ise lõdvestun natuke. Sügavamal tunnetan, et minus elab osa, mis on allasurutud ja hirmu all.

Peatselt on aeg minna magama. Kui olen pikali heitnud, näen üht nägemust.

Minu sees, minu ees näen tumedapäist, lühikeste juustega naist. Ta on nagu osa minust, kuigi tumeda peaga. Algul ta lihtsalt räägib midagi, aga tema rääkimine läheb järjest intensiivsemaks ja intensiivsemaks, kuni ta hakkab karjuma… Karjub, rabeleb, röögib…. ja ise täiesti moondub sel ajal  - vajub näost ära… näkku tulevad suured vaod, silmad on tumedates aukudes… lausa verevermeis… lõppkokkuvõttes kukkudes kokku… väikeseks tombuks… nuuksudes, nagu täiesti armastusest ilmajäetuna, tohutus valus, kurbuses, meeleheites…. Ma võtan ta oma käte vahele… ta tundub minust palju väiksem, tõesti nagu tombuke… hoian vastu oma südant ja kinnitan, et armastan teda. Sellisena nagu ta on. Täiesti ilma tingimusteta. Ja kujustan, kuidas sulab minusse. Ning et meile mõlemale jõudu anda, kujustan, kuidas valget valgust minu kohalolevast kannust mu kehasse voolab.

Jõuan vaid korra mõelda, et mida see küll mulle õpetama on tulnud?  Kas see on osa minust, mis  ei ole jaksanud enam tööpingele ja tempole vastu pidada?  Või oli see pilt sellest, mis minuga oleks juhtunud, kui ma poleks aega maha võtnud..?
Ja uinun.

Elu on ikka ja jälle üllatusi täis…

September hakkab varsti vaikselt ühele poole saama…
Hommikud on juba karged, aga tänu päikesele ja soojadele tuultele on päevasooja sageli lausa 19-20 kraadi olnud! Seda septembrikuud jäävad mulle need päikeselised päevad ja soojad tähistaevased ööd kindlasti meenutama.
Ja seda septembrit jääb meenutama muudki…

Võtsin täna otsustavusega blogi lahti, jälle on läinud nii, et pole siia ammu kribanud. Lugesin oma viimast artiklit ja saan aru, et hahaa... just sellesama artikli juhiste võtmes on Elu pannud mind proovile. A la, et “Sa kirjutad siin küll ilusaid sõnu, aga mis saab siis, kui ma Sul ikka päriselt ja täiega vaiba alt ära tõmban?”

Ehh, tegelikult ei ole ta seda muidugi nii mõelnud :), kuigi vahepeal on selline tunne olnud küll. 
Tegelikult õpetas ta mul kõigest lahti laskma.

Lahti laskma absoluutselt kõigest, mida ma tean ja vb ka millesse kinni olen jäänud.
Ja kuigi olen tulnud läbi päris pimedast ööst ja sügavast soost… ei vahetaks ma juba praegu seda kogemust millegi vastu…

Tean, et olen jõudnud ja jõudmas veelgi sügavamale, lähemale iseendale. Ja kindlasti suudan läbi selle kogemuse olla kaastundlikum ja mõista ja toetada teisi rohkem kui kunagi varem. Täna pole protsessid veel läbi, aga tundub, et näen tunneli lõpus valgust. Vähemalt sisemine tunne on selline… Loodan väga, et see ei ole lähenev rong… :) ja ka väljaspool mind võtab elu uue, eluterve vormi.

Tundub, et septembris kulmineerus kõik…
Indias tantrakursustel käimatõmmatud kundalini energia, suvistel šamanistlikel tseremooniatel tehtud töö oma alateadvuse sügavaimate kihtidega… Asjaolu, et suvepuhkuse asemel ootas mind endalegi ootamatult tihe töösuvi, mis päädis augustikuuga, mille 31-st päevast oli vaid 4 koolitamisest ja koolitumisest vaba… uhh kreisi, mattev väsimus…
Kevade lõpus lisandus murettekitav terviserike…Verejooksud, mis kestsid kolm nädalat, jätsid ühe nädala vahele ja alustasid uuesti… saatsid mind terve suve, röövides elujõu varusid ja pannes muretsema, mõtisklema vähile…. surmale… Sain mõistusega aru küll, et see võib olla kundalini tõusuga kaasnenud füsioloogiline muudatus kehas. Kundalini võib aktiveerida kõik  tervislikud kitsaskohad, et need saaksid terveneda. Seksuaalkeskuses, koht, kuhu naine matab kõik oma stressid… väga loogiline…
Ja tagatipuks kooli suvelaagris käsitletud emotsionaalsed teemad, mis mind väga sügavalt puudutasid ja mu protsessid käima tõmbasid… ja  käes ta oligi… sümptomaatika järgi ütleksin, et – intensiivne vaimne kriis.

Kriis kui selline ei ole minu jaoks ammu juba midagi pöördumatult hullu. Tuletan endale alati meelde, et kriis on millegi lõpp ja millegi algus. 
Seda illustreerib suurepäraselt hiina keelne sõna kõna kriis, mida tähistab kaheosaline hieroglüüf.
Üks osa tähendab “ohtu” ja teine “võimalust.
Pealegi on neid ju ennegi läbitud, enda sees ja endast väljas ja nähtud neid võimalusi, mis võivad kingitusteks osutuda, kui neid osata ja julgeda ära kasutada.
Viimane suur kriis oli 2008. aastal majanduslanguse aegu, koos ülemaailmse finantskriisiga. Viimane raputas meie kliente nii tugevalt, et see puudutas ka mind. Mind mitte isiklikult, aga just läbi oma klientide. Hakkasin tookord  otsima seda sisemist rahukohta,  seda sisemist kindlust, millele sellistel rasketel aegadel toetuda. Otsisin seda selleks, et leida endas jõudu toetada oma kliente. Ja tegelikult leidsin läbi selle kingituse hoopis iseendale. 
Sealt sai alguse minu vaimne tee, läksin esimest korda joogasse, õppisin mediteerima, käisin esimest korda Indias, võtsin ette oma esimesed teraapiaseansid ja šamanistlikud hingerännakud…

Ja tänases hetkes oli tulnud kriis mind jälle külastama.
Kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis tingimused olid ju ideaalsed, et miski mull võiks lõhkeda :P
Mitmedki koolkonnad (Eesti tuntumatest ilmselt Camino de Santiago rännakud) loovad inimeste jaoks teadlikult sarnaseid ekstreemseid tingimusi, et meel ehk ego ei suudaks enam erinevatel põhjustel (füüsiline kurnatus, aktiivne spirituaalne praktika, erinevate emotsionaalse protsesside käimatõmbamine) tavapäraselt toimida ja alateadvusest tõuseks üles see, mida me tegelikult enam ei vaja…

Ja nagu mul sellest oleks veel vähe…  Nii nagu 2008, kui Eesti heitles korraga kahes kriisis - (sisemises) majanduslanguses ja (ülemaailmses) finantskriisis, sain ka mina kogeda korraga kahte kriisi. Vaimne kriis, mis kangutas iseenda sisemised alustalad kõikuma ja minu isiklik finantskriis.

Viimane tekkis sellest, et (EL rahade lõppemisest tingituna?) tõmmati kõik sügisesed koolitusprojektid tagasi. Ja mu peamine koostööpartner pakkis nagunii juba oma pille kokku… Nii et koostöö nendega oligi ühtäkki ühelpool.  Ehmatas ikka ära küll… Mul plaan sügisel Indias õpingutega jätkata ja puha… Ja elada ju ka vaja.

Aga ma ei lasknud end sellest esimese hooga väga kõigutada, kloppisin püksipõlved esimese ehmatuse kukkumisest puhtaks ja seadsin (üleüldisest vaimsest ja füüsilisest kurnatusest hoolimata) nii mõnedki kursused huvilistele välja. Tegemisi oli. Mul oli teraapiakliente ja lisaks oli vaja veel kooli jaoks päris mahukaid töid teha – III kursuse lõpp.

Elu aga vangutas selle peale pead… ja ütles, et nii küll ei lähe, Sul on enda jaoks aega vaja (noh, sellest sõnumist sain ma mõistagi alles hiljem aru!).
Ja tühistas ära kõik mu ettevõtmised!!
Tartu kursustele registreerus üks inimene ja võttis hiljem oma registreerumise tagasi, Tallinnas oli väga sarnane seis… Praktikaõhtule tuli kolm inimest… Inimesed ütlesid, et huvi on, aga erinevatel põhjustel (september – kiire aeg, raha pole, palju üritusi korraga) ei saa tulla.
Varasemalt kokkulepitud teraapiakliendid olid saanud vahepeal oma probleemid lahendatud…

Vaikselt - vaikselt hakkas hirm minus tuure võtma, kuni lõpuks kulmineerus peaaegu et paanikaga.
Kuna kasvatan lapsi ja hoian majapidamist üleval üksi ja olen harjunud, et saan loota vaid iseenda peale, on minu kõige suurem hirm alati olnud (et mitte öelda uskumus) - et kui mina ära kukun, siis kukub kõik kokku. Et ma olen kõiges selles üksinda ja keegi pole mind toetamas.
“Ja aega ma ei saa küll enda jaoks võtta, kui niimoodi veel üritused käima ei lähe… siis tuleb lihtsalt rohkem võimalusi otsida, rohkem tööd teha…” mõtlesin.  Juba ma nägin, et kõikusin, füüsiliselt,  vaimselt ja emotsionaalselt… Aga ma ei saa olla enda üle uhke olla ja öelda, et kuulasin end neil hetkedel. Ei, mu hirm andis mulle piitsa ja mina siblisin edasi….

Ühel hetkel saan aru, et pinge on nii üles kruvitud, et igal ärkveloleku hetkel käib mu peas möll… Ja mitte konstruktiivsed mõtted, et mida teha ja kuhu energia suunata, vaid hirm… Ainult siis, kui hommikul oma praktikaid teen, saan sellest natukeseks rahu.

Jagan mõningaid hetki…

Joogatama minnes olen valusas meeleheite kohas... Tunnen, kuidas hirm nöörib kõri ja meeleheide on käega katsuda.... Meenub eilne päev, mil  tundsin, kuidas mul on nii raske koorem kanda, et vajutab maadligi... hingata ei saa... lämbun... Kõik see mure rahade pärast... kuidas saavad maksud makstud?! Ebakindlus (mis tekib väsimusest tingituna) endaga seoses – äkki ma ei saagi enam millegagi hakkama? Seisan siin pärna all, valmistun joogaks ja tunnen hirmu voolamas mööda oma sooni... nii selgelt, nii valulikult... Päikesetervitus… Hingan välja… sirutan, hingan sisse… painutan, hingan välja…. olen… Tuleb meelde, et need pole minu tunded... mina ise olen midagi sügavamat... jäävamat... See on siin Signe, keda tuleks lihtsalt aidata neis protsessides. Ja järgmisel hetkel... on kogu meeleheide kadunud. Ja see tunne – see äng – on lihtsalt kadunud. Kuhu? Ei tea... Kas keegi võttis ära? Kas energia tõesti muutus minu sees??

Püüan tulla kogu aeg, igal hetkel, iseenda juurde, hingata, lõdvestuda… koondada oma tähelepanu… vahel õnnestub paremini, vahel kehvemini, aga üldjuhul tunnen kogu aeg, kuidas allhoovusena on hirm ja pinge kogu aeg kohal… Nagu Harry Potteri filmidest nähtud dementorid… tõmbamas minust viimastki elujõudu välja… Tunnen end füüsiliselt kurnatud ja kohati päris jõuetuna.

Keha annab märku juba iga kandi pealt, füüsilisi stressisümptomeid on erinevaid, raske on keskenduda, … aga ma ei suuda ikka lahti lasta… et tuleks veel midagi teha, siblida… ehk selle lehe alt leian tera….

Nii mõnelgi hommikul olen nii jõuetu, et ei jaksa füüsiliselt joogatada. Teen vaid soojendusharjutusi. Istun meditatsioonis ja palves... paludes, et keegi mind ometi aitaks... Ja jõuan kogu aeg selleni, et pean end ise aitama… Hmm.. kas see ongi see koht, kus "lääne inimene” lööb Jumalale käega? Ja ütleb, et „Sinust ei tundu abi olevat, ma pean ise saan hakkama saama?“ Ma kahltustan küll.... Kuigi me ju ei tea, kui palju on Jumala abist siin kasu olnud, et üldse siiagi kohta oleme suutnud tulla. Meelde tuleb ütles: “Näita mulle, siis ma usun,” ütleb inimene. “Usu, siis ma näitan Sulle”, ütleb Jumal. Või kui palju on see „Jumal“ ikkagi meie poolt välja saadetud universumi vibratsioon, mis lihtsalt meile tagasi tuleb? See muidugi tekitab vastutust ja ka süütunnet... Aga Jumal on ikkagi miskit suuremat kui mina... siis kas see, mis on suurem kui mina... see universumi energia... see ju püüdleb tasakaalu ja harmoonia poole? Ja et kui ma häälestun sellele energiale, siis tekib ka minus ja minu elus tasakaal ja harmoonia?

Näen iga päev dejavusid… vahel koguni 2-3 päevas… See haarab mind väga, ma tajun kuidas ma olen seda olukorda varem kogenud ja minuni tuleb nii tugev teadmine, et see, et ma seda kogemas olen, on minu teel NII ÕIGE asi.

Ja järgmisel hetkel on kõik jälle peapeale pööratud…

Istun diivanil ja kuulen, kuidas mõtted mu peas lähevad järjest valjemaks ja valjemaks ja lõpuks hakkavad karjuma… Tunnen, et ma lähen vist kohe hulluks... Nii intensiivsed on tunded, nii intensiivsed on mõtted... Olen juba mõnda aega leppinud selle võimalusega, et mul võib tekkida sellisel  pöörasel ajal mingi psühhootiline episood... Enamik suuri psühholooge (sealh. Jung!) on seda kogenud, šamaanid ju ka :)). Transpersonaalse psühholoogia ja psühhiaatria seisukohalt on see selgelt sügava vaimse  arengu (arengukriisi!) koht, teatud mõttes koguni initsiatsioon, et läbi oma valude saada ühendust oma tervendajaks olemise väega. Lähen õue. Päike paistab, istun aiapingile, päikese kätte ja lihtsalt olen. Väljaspoolt vaadates võib mööduja vaadata, et vau.. millise rahuga see inimene istub – meditatsioonis, liikumatult... vaikuses. Isegi kärbsed, kes tema peal jalutavad, ei kõiguta ta ülimat rahu... Tegelikkuses on olukord hoopis teine – seespool toimub nii vali kisa... selline vaidlus, jutuvada... nagu oleks väiksesse ruumi (pähe) korraga kutsutud palju inimesi... Palju rohkem, kui sinna mahuks... Ja ma lihtsalt istun, ei tee mitte midagi ja lihtsalt lasen neil mõtetel karjuda... Tajun, et ma ei suuda isegi meenutada, mis tunne see on, kui pea on tühi ja vaikne… Päike paistab näole... keskendun ta soojusele… Ühel hetkel märkan, et olen tukkuma jäänud. Viskan pingile pikali ja lasen kehal  olla. Kuulen, et naabritel on keegi külas, nad tulevad välja suitsetama, aga ma ei lase ennast häirida. Jään magama ja näen väga kummalisi unenägusid... Ärkan naha alla pugeva jaheduse peale. Kell on kuus saanud ja Sylvia koolist koju jõudnud. Peas on vaikus. Ja postkastis on kutse, et tuleksin üht töötuba tegema.

Järgmisel päeval on kummaline meenutada, milline mõtete torm minus eile oli... täna on õnneks taas vaikus....
Siis aga ootab postkastis uus üllatus… Laps on teinud 40 eurise telefoniarve...  Tunnen end jälle ohvrina...

“Hmh.. kas see õppetund ongi selleks, et ohvrienergiast välja saada?!” mõtlen. Kui enda vastu päris aus olen, siis kuulen ju küll, et süüdistan olukordi, mis minuga on juhtunud… ootan, et abi tuleks kusagilt… väljapoolt?… s.h. Jumalalt? Aga mina ise? Kõigi oma ressurssidega?!
Hmhh.. nii.. otsustan, et kavatsen võtta seda kui väljakutset – saamaks ohvrienergiast välja – ma ju tean, et mina ise olen ju oma elu looja. Tahan näha, kas see ikka töötab?!

Õhtul lähen väelaule laulma, sellest on korraks abi. Koju sõites aga tunnen, kuidas kogu südamepiirkond on valulik, ja kogu vasak käsi ka... ning saan järjest enam aru, kuidas ma olen endale oma valusate hirmu ja muremõtetega haiget teinud... Kogu aeg on kohal see hirm, et ma ei saa hakkama. Rahaliselt ei saa hakkama. Äkki ei sa tööga ka enam hakkama..? Puudusehirm. Mu keha enam ei jaksa... Kuidas ma ometi olen siia nii kinni jäänud? Mida ma siis nüüd ometi teen?! Kuidas sellest ometi välja saada?!

Järgmisel hommikul tunnen, et intensiivsus on jälle kasvanud….  Kehal ja meelel aitab rahuneda vaid meditatsioon ja palve.
Päeval tuleb nagu juhuslikult mu juurest läbi üks hea sõber. Pidi esialgu vaid korraks läbi tulema, mõned paberid võtma… Siis aga vaatab mulle otsa  ja saab aru, et praegu ta siit küll edasi minna ei saa…

Vestlus temaga oli kui kristallselge peegel, mis aitas mul näha tõde. Ta küsis nii vahedaid küsimusi, et neile küsimustele vastamine lõikas läbi (vähemalt esimese kihi) mu külge kleepunud köidikuid, mis mu silmi (ja südant?) olid matnud…

See on nii hämmastav, kuidas me võime ise jääda ringiratast jooksma. Ja välja enam ei saa… Me vajame niiväga enda kõrvale teisi inimesi, et näha. No man is an island…

Ühtäkki tundus väga õige mõte võtta nädal aega ja teha mitte midagi. Panna arvuti kinni, käia jalutamas ja teha mitte midagi. Magada. Lugeda.
Tunnen, kuidas selle mõtte peale tekib minus suur pinge alanemine. Saan aru, et olen püüdnud tööd rabada, olles vaimselt ja füüsiliselt täiesti kurnatud. Ehk siis tegelikult töövõimetu… Sellises seisus ei sünni midagi, ei olegi ju võimalik midagi luua. Olen olnud nagu äraaetud hobune, kes annab ise endale piitsa, et ikka edasi jookseks...

Otsustan: mul on kogu maailma aeg. Mul ei mitte kuhugi kiiret. Ma jõuan suurepäraselt kõik ära teha.
Ehk tõesti… Midagi ei juhtu, kui ma täna ei tee. Tunnen suurt lõdvestumist....

Niisiis, otsustan võtta aja maha. Lähen metsa. Üksindusse ja vaikusesse. Lähen Ajamajja.

Armastus on alati kohal

Armastus on alati kohal. Isegi siis, kui me seda ei näe.

Armastus on kohal ka siis, kui sul on sõnavahetus või konflikt, kui keegi on sulle haiget teinud või sind solvanud, kui sõber sind ei mõista, kui laps mossitab, ema sinuga pahandab, tiinekas turtsub, ülemus su koondab, poemüüja on ninakas, autojuhid ülbed, inimesed trammis ebaviisakad... Isegi siis, kui keegi on lõhkunud sulle kalli asja, olnud truudusetu, jätnud sind maha (sõber, partner, su isa), sind löönud, jätnud midagi olulist tegemata, kui sa oled täiesti ebaõnnestunud või läbi kukkunud...

Kui Sa tahad seda armastust neis hetkedes näha, siis ava oma süda. Ja vaata lähemalt. Keskendudes oma südamele näed sa, et seal (teinekord nii peidus, nii sügaval) on teise inimese armastus tema enda vastu (mida ta lihtsalt ei oska pehmelt väljendada). Või sinu armastus iseenda vastu (mida sa ei julge väljendada...) Või - võimalus armastada seda teist inimest. Tingimusteta. Sellisena nagu ta on.

Armastus on alati kohal. Ka siis kui me seda ei näe.
Ka siis kui me seda ei näe, võime usaldada - armastus on alati kohal.

Soovin, et kõik inimesed suudaksid näha armastust igas hetkes. Aho.

Kuidas jääda endale kindlaks, kui Su lähedased Sind ei mõista?

Selleks, et oma südameteel oleks võimalik jätkuva rõõmuga liikuda, on vaja hoolitseda kütuse eest. Sellel teel ei ole võimalik liikuda autopiloodil.

Eriti hoolikas tasub olla siis, kui meid ümbritsevad inimesed, kes püüavad meid sellel teel tagasi tõmmata. Tuleb mõista, et nad ei tee seda paha pärast - neid käivitavad nende hirmud (või kadedus, mis on ka hirm - tahaks ise ka, aga ei julge). Ja hirmu taga on sageli peidus armastus meie vastu.

Aga see hirm ei teeni ega toeta kedagi, vaid võib hoopis ka meid nakatada, meisse kahtlusi süstida... meid jõuetuks teha. Ja peas hakkavad tiirlema küsimused: Kas ma olen ikka õigel teel…? Kas mu valikud on ikka õiged…?

Parim kütus on tähelepanu. Sinna kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb ka meie energia ja meie armastus, ütleb universumi seadus. Sinna kuhu läheb meie tähelepanu, see hakkab kasvama.

Hoia oma tähelepanu sellel, mida luua soovid. Mitte sellel, mis muretsema paneb :) Tuleta endale seda ikka ja jälle meelde.

* Võta iga päev aega oma praktikateks - need aitavad Sul mõtted (mentaalsuse) kõrvale panna ja täidavad Sind energiaga. Ja jõudu on kohe palju rohkem!

* Hoia ühendust iseendaga - kuula ja märka iseennast. Kogu aeg. Ole teadvel ja ole kohal. Hoia oma sisemist tähelepanu iseendal. Ja õpi eristama seda, mida meel ütleb, sellest infost, mis tuleb südamest. Kehateadlikkus (keha kuulamine või tunnetamine) on siin suureks abiks.

* Leia enda ümber inimesi, kes Sind mõistavad ja toetavad. Üksinda on raske sel teel liikuda, koos on lihtsam ja lõbusam. Neid inimesi leiab kohtadest, mis ka Sind kutsuvad. Ja loo kontakti! Usu mind, see võetakse rõõmuga vastu!

* Leia viise, et lõdvestuda ja tulla usalduse juurde. Niipea kui Sa lubad endal lõdvestuda, hakkab energia voolama - märkad endas uusi ideid, häid mõtteid ja jõudu tegutsemiseks.

* Loe märke! "Kokkusattumused" ja "juhused" on viited Sinu sünkroonsusele. Kuuled kogemata pealt jutukatket, mis on just nagu Sulle mõeldud... kohtud kellegagi, kes räägib nagu juhuslikult Sulle olulisel teemal...keegi jagab FB-s midagi, mis Sind puudutab... või just selle sihtkoha lennupiletid, kuhu tahad minna, on erakordselt soodsa kampaaniahinnaga ;) Seegi pole kindlasti pelk "juhus", et Sa seda siin loed :)

Ja ära unusta, et käies oma südameteed, Elu kannab Sind.

Mõistagi on ka sellel teel nii tõuse kui langusi. Meie roll on hoida oma energiat, oma fookust ja tähelepanu. Toita end sisemiselt. Iga päev. Ja leida igas päevas seda, mida vastu võtta, tänuga :)

Kirjutama inspireeris mind Tara Mullarkey tõlkeartikkel: http://www.telegram.ee/vaimsus/kuidas-jaada-endale-kindlaks-kui-lahedased-sind-ei-moista#.UgVFHZIqw7T  Ja see, et just mõnda aega tagasi olin ka ise samas kohas, kus tuli endale meelde tuletada, kuidas end toetada, kui lähedased ei mõista.

Kõik on KOGU AEG muutumises

Kiirustavat ja kohati mõttetut liiklust täis tänavad…, rasket ronimist nõudvad, kuid samas omamoodi põnevad ja üllatusi täis mäed… mis pakuvad peale mäe seljatamist hingematvaid vaatepilte…  ja käänulised teed, mis viivad vahel nii madalatesse ja süngetesse kohtadesse, et võtab kohe tuju ära… kohad, mis vahest nii udused, et jalga jala ette panna ei näe… ja siis orud, mis tunduvad lõppematult sügavikku viivat… aga kuhu kohale jõudes tervitavad sillerdavad veesilmad ja imelised lilled… ja ma ei räägi üldse lendamistest sinise ja lõputu taeva all, hingematvates kõrgustes… Need on olnud minu selle suve retked… minu sisemaailmates.

Nagu sellest maastikukirjeldusest võib aimata, ei ole see aeg ainult lust ja lillepidu olnud :D Vahepeal tundus, nagu oleks esimesse klassi tagasi läinud :D
Ja lõpuks see just ongi põnev, kui hirmudest lahti suuta lasta ja vaadata  lapsemeelse uudishimuga: “Mis nüüd siis toimuma võiks hakata?” ;-)
Ja tõesti.. ilu on samuti võrreldamatult palju olnud. Esialgu isegi ei märganud,  KUI palju :)

Olen selle suvega nii palju kogenud, õppinud ja nautinud! Ja minus on nii palju tänulikkust selle eest!

Märksõnad, mida taaskord endale meelde tuletasin:
Lõdvestu. Alati võib usaldada.
Kogu aeg ei pea tegema. Võib rahulikult lihtsalt olla. Ja lasta meelel tühjeneda.
Sõbrad on väga väärtuslik kingitus.
Ümbritse end inimestega, kes toetavad Sind sellisena nagu Sa oled.
Järgne rõõmule.
Muuda hirm uudishimuks :)
Kõigil inimestel, kellega me kokku puutume, on meile sõnum.
Aeglustu. Siis kuuled, siis märkad, siis tajud.
Kõik algab kehast.
Nii hea on armastust vastu võtta.
Loo vastavad tingimused ja see mida Sa soovid, juhtub.
Hinga.
Lihtsalt armasta ennast. Tee seda, mis Sind ennast kõige enam rõõmustab.
Puuduta kõike armastusega.

Kõik on kogu aeg muutumises… Nii hea meeldetuletus!
Ja ise ma olen valinud oma sisemaa rännakuteks “igava Tartu-Tallinn maantee asemel lustliku kuplitega Võrumaa :D”
Küll on hea, kui keegi vahel unustatud tõdesid meelde tuletab. Ja küll on hea, kui on koht, kus käia ka ise meeldetuletust otsimas :)

Võti on sinu taskus

Aastaid tagasi, kui veel (Sampo)pangas töötasin, siis öeldi kunagi ühel koolitusel, et “ma tean, et te arvate, et majandusinimestel ei ole loominguga mingit pistmist, aga see, mida te teete, on ju ka looming”. Mäletan, et mõtisklesin tookord selle peale ja see nihutas mu maailma. Varem arvasin ikka, et loomeinimesed on kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud. Aga tõesti, see ei ole ju nii! Kõik, kelle käes midagi sünnib või kujuneb - loob.

Majandusvaldkonnas, äris on see kasvõi uue toote või teenuse turule toomine või olemasoleva arendamine. Samuti on see viis, kuidas kliendile läheneda. Kuidas muuta oma lähenemisviisi vastavalt kliendile. See kõik on ju looming!

Täna tean, et igapäevaelus oleme me kõik loomas. Olenemata sellest, kas me seda ise märkame, kas me oleme sellest teadlikud või mitte, oleme me loojad. Me loome igal hetkel oma elu.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
iga sõna või mõte, mis kunagi öeldud
jääb kuhugi alles
…on öelnud Karl Ristikivi juba ammu aega tagasi.

Ja see on tõesti nii!
Ma tajun väga selgesti, kuidas kõik, mida me ütleme, mõtleme või tunneme, on vibratsiooniline võnkumine meie füüsilisele maailmale vastavas  mittefüüsilises maailmas (nagu heli taga on helilaine, on ka meie sõnade, mõtete ja tunnete taga laine). See mittefüüsiline  maailm on Väli, nagu kvantfüüsikud ütlevad. Ja selle mittefüüsilise välja väljendus on füüsiline maailm.

Ja kuna füüsiline maailm saab loodud suuresti meie enda sõnadest, mõtetest ja tunnetest, siis uskuge või mitte, aga nii me ise loomegi oma reaalsust. Kõik see, millised olukorrad ja inimesed meie ümber on, on teatud mõttes meie enda looming.
Muidugi võib end lohutada, et eks siin on paras ports ka ettemääratust ehk nn. karmat. Aga  ka see on just selleks siin, et me õpiksime ise asju ümber mängima.

Tean ja olen kogenud, et kogu vastutust esimese hooga enda peale võttes võib see maadligi vajutada… Siin tasub meeles pidada, et see ei ole kõik sugugi SINU vastutus,  kes sa kannad seda keha ja seda nime. Mina usun, et oleme selle “mängu” stsenaariumi endale paika pannud juba ammu enne siia ellu tulekut, enne kehastumist.

Ja sellised kaardid on Sulle kätte jagatud.
Kuidas mängid? Kas viskad kaardid nurka ja ütled, et see pole õiglane jaotus, tahan uusi kaarte saada?

Või vaatad, mida nende ressurssidega, mis olemas on, teha annab? Ja võtad sellest maksimumi?

Kuidas rakendad oma ressursse?

 

Tjah, muidugi võtab ka mind aegajalt kukalt kratsima, et miks minu füüsiline reaalsus praegu just selline on? Eriti kui siin on midagi, mis ei rõõmusta.

Aga küsimus “mida ma siis valesti olen teinud?” kannab süütunnet ja ei ole õige küsimus! Nagu mu kursaõde Mare ikka ütleb: “Kui ma olen oma vibratsiooniga selle endale kutsunud, siis tuleb see omaks võtta.“  See lihtsalt on nii nagu see on ja olemasoleva aktsepteerimine teeb lahti uued uksed.
Vii fookus mujale ja küsi: “Mida ma soovin? Millisena ma tahaksin oma elu kogeda?”

Olen seda nii palju kogenud, kuidas ainult soovist, otsusest või tunde muutmisest piisab. Me lihtsalt ei näe, kuidas kogu maailm joondub ümber… Universum hakkab nagu iseenesest pakkuma võimalusi. Meil tuleb lihtsalt märgata ja vastu võtta.

Niisiis, kuna suur osa meid ümbritsevast maailmast saab loodud läbi meie mõtete ja tunnete,  siis on hea olla teadlik, et mida me siis mõtleme ja tunneme. Kuidas seda teha?

Oma mõtteid ja tundeid jälgida ei olegi esimese hooga kõige lihtsam. Pealegi  tundub see jube tõsine asi... Hehee, eks meie reaalsus on see, mida me näeme – nii et see on nii, kui seda nii võtad… Muuda fookust.
Sest tegelikult ei olegi see mitte niivõrd “jälgimine” kui hoopis “märkamine”. Ja see on ikka päris lõbus, no mina saan ikka küll iga päev itsitada :) Tore kaasnähe on, et selle tegevuse juures läheb ka suhe iseendaga järjest paremaks ja kogu aeg on lõpplahe kaaslane omast käest võtta.

Meie pead läbistab päevas erinevate andmetel 85,000 mõtet (ja millest lõviosa on korduvad).
Kui mõte võib tõesti kiiresti ära lipsata, siis võib alustada oma sõnade ja väljaütlemiste märkamisest – siin on meie mõttel juba nii palju vormi, et me saame seda kuulda ja näha – lihtsamini kinni püüda.
Kas sa ütlesid/mõtlesid, et teist tunnustada või hoopis kritiseerisid? Kas sa väljendasid seda, mis sulle ei meeldi või seda, mida Sa soovid?

See kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb meie energia. Ja see kasvab. See on üks väga oluline Universumi seadus, mida meeles pidada. Millel on Sinu tähelepanu? Sellel, mida EI soovi või sellel, mida soovid? See, millel on Sinu tähelepanu, see hakkab Sinu elus kasvama.

Sõnadel ja mõtetel on nii palju mõju seepärast, et need on ühendatud tunnetega. Tunne on mõtte peegeldus kehas. Mõtle mõtet ja sa tunned seda kehas. Sõnad ja mõtted võimendavad tundeid, toidavad neid. Ja need mõtted käivad ju korduvalt ja korduvalt ja korduvalt… sageli meie nii alateadlikes kihtides, et me ise ka ei märkagi, kui palju toitu ja jõudu me anname sellele, mida tegelikult me oma ellu ei soovi. Aga juba sõnade ja mõtete äramuutmisest võivad tunded muutuda.

Tunded on suuresti kuldvõtmeke oma elu loomise juurde. Aga, et selleni jõuda, on vaja läbida teinekord paras võsastik.

Esimene, mis on ehk kõige suurem müüt, mis hoiab paljusid (eriti mehi) vangis, on see, et tunded on naiste pärusmaa.
“Mina olen asine (eesti) mees ja minul ei olegi eriti muid tundeid kui et kas on hea, normaalne või on halb.” – ma usun, et see mõte polegi nii harv. Aga – ole tähelepanelik - juba selle mõttega loob ;)
Tegelikkuses on meestel täpselt samasugused tunded nagu naistel. Naised on lihtsalt tundlikumad neid märkama… ja neil on selleks n.ö. parem varustus. Ja eks naistel liigub tundeid rohkem ja ka nn. emotsioonidena, mis võivad olla tõesti lihtsalt kui tundevari – kord tuleb, kord läheb.

Miks on tunnetega tegelemine nii keeruline? Siin on mitmeid põhjuseid.
Esiteks ei ole paljud meist oma tunnetega üldse kontaktis (erinevad põhjused, peamiselt lapsepõlvest, on õpetanud meid oma tundeid kõrvale lükkama, sest nii on lihtsalt lihtsam. Või on see olnud ainuvõimalik viis elada) – nii tundub inimesele, et ta ta ei tunnegi midagi, aga tegelikult on tunne  lihtsalt alla surutud.
Teiseks inimesed kardavad tundeid, mis ei ole nn. “head tunded” – hirm, viha, kadedus, kurbus ja nende tuletised pahameel, ärritus, trots, pettumus… Siin on ka mitu põhjust. 
Me kardame tundesse ära uppuda ning enam mitte välja saada. Varasemat kogemust end tundesse lubada ilmselt ju ka pole varnast võtta. Ja nii me ei julge seda tunnet kogeda, sellesse sisse minna. Paradoksaalelt aga tunne kaob, kui tundeenergia on ära kasutatud. Ja tekib selgus. Või asendub “paha” tunne lihtsalt hea tunde ja rõõmuga (kui me muidugi seda “paha” tunnet oma mõtetega ei toida, vaid lihtsalt tunneme ja kogeme tunnet). Viha all näiteks ongi peidus rõõm. 
Miks me ei julge oma tundeid tunda? Enamikule meist ei ole lapsepõlves lihtsalt lubatud neid “pahasid” tundeid tunda. Niisiis me lihtsalt ei oska, arvame, et see on midagi halba. “Ära nuta… kõik on hästi…” – “Kui sa nii ütled, siis sa oled halb laps!” – “”Meie peres küll nii ei tehta/öelda!” jne.  Ja nii me olemegi õppinud, et selliseid tundeid ei ole hea tunda ja oleme õppinud need iseendagi eest ära peitma.

Aga see on üks suur vale!  Sul on õigus tunda kõiki Su tundeid. Tunded on väga tähtsad, sest nad kannavad Sinu jaoks olulist informatsiooni. Ja ei ole olemas häid ega halbu tundeid. On tunded, mis näitavad, et oled õigel teel ja on tunded, mis näitavad, et miski ei toimi nii nagu peaks.
Lihtsalt tundeenergiaga tuleb osata töötada, tuleb osata seda suunata.

Näiteks, nagu minu õpetaja Marina Ebert ütleb: “Viha (ja selle väiksemad “sõbrad”) on kui psüühika häiresüsteem, mis hakkab tööle, kui Su vajadus on rahuldamata” – sa ei saa seda, mida sa tahad.
Viha, pahameel, ärritus – nad tõmbavad Su tähelepanu piiridele, millest on üle astutud, piirangutele, millega sa kokku puutud; haavale või valule, millest on üle vaadatud või mõnele osale sinust, mis vajab muutmist.
Viha ülesanne on taastada tasakaal ja heaolu. Kui seda ei tehta, jäävad muutused tegemata…
Kui Sulle tundub, et Sul ei ole jõudu või mõju seda olukorda muuta ja sa selle tunde enda sisse surud-peidad, siis see on nagu endale herilase püksi pistmine lootuses, et kui sa suminat enam ei kuule, siis on kõik hästi… Varem või hiljem on sellel hävitav mõju… kas suhetele iseendaga, teistega või oma tervisele…

Kadedus näitab Sulle kätte Sinu igatsused, Sinu soovid, Sinu vajadused. Mida Sa soovid? Mida Sa vajad? Kadedustunne aitab Sul teadlikuks saada.
Aga keskendudes kadedusele – et temal on ja mul ei ole - keskendud Sa mittesaamisele. Tähelepanu on väga tugev energia.
Täna kadedustunnet, et ta aitas Sul teadlikuks saada ja keskendu soovitule, mida sa tegelikult soovid.
Kuidas see sinuni võiks jõuda, polegi nii väga sinu asi. Hoia kujutluspilti, tunneta kuidas sa ennast tunneksid, kui Sul see olemas oleks…nagu see juba oleks…  ja usu, universum paneb asjad liikuma. Ühel või teisel moel. Võibolla ütleb keegi midagi või tuleb sul idee, kuidas selleni jõuda. Võibolla tuleb see ise sinuni, aga võibolla tuleb sul selleks midagi teha.

Praegusel ajal on minu meelest manifesteerimine – oma soovide ellu kutsumine veel eriti kiiresti täituv. See aga tähendab, et me peame olema väga tähelepanelikud, mis mõtted-tunded meis on :) . See võtab kõik kogu aeg kuju.

On nii palju võimalusi, kuidas seda kõike teha. See ei ole ainult mõtlemine, kuigi ka teavustamine on sageli vajalik. Mõtlemine on hea, aga tegutsemine on parem, nagu ütleb Kaidi Laur, minu inspireeriv kursaõde. On erinevaid harjutusi ja praktikaid, mis toetavad, et puhastada oma meelt ja keha vanadest tunnetest ja mõttemustritest  ning tegevusi ja ideid, mis aitavad luua enda ümber sellist maailma, mis täidab sind rahu ja rõõmuga.
15-16.06.13 on tulemas ka üks vastavasisuline kursus. Kui Sul on huvi, uudista siit: http://sikisunshine.blogspot.com/2013/06/elamise-ja-olemise-kunst-tee-sisemise.html

Selles postituses olen kasutanud 14-aastase võrratu fotograafi Zevi autoportreesid http://www.demilked.com/surreal-self-portraits-14-year-old-fiddle-oak/

ELAMISE JA OLEMISE KUNST: Tee sisemise tasakaalu, rahu ja rõõmuni

Elamise ja olemise kunst on
2-päevane psühho-spirituaalse enesearengu intensiivkursus
15-16.06.2013 Tallinnas.

Kursus ühendab endas transpersonaalse psühholoogia teadmised ning spirituaalsed tantra ja jooga energeetilised praktikad. Tuletame meelde, kuidas iseennast rohkem armastada.

Kuidas mõista iseennast, oma tundeid ja märgata oma vajadusi? Millised on praktikad, mis aitavad igapäevaelus hoida oma sisemist rahu ja tasakaalu? Kuidas leida üles ja osata kasutada oma sisemisi ressursse? Kuidas olla vaba oma alateadlikest käitumismustritest ja stressitekitavatest uskumustest? Kuidas iseennast rohkem armastada? Kuidas luua oma elu selliseks, millisest eile unistasid? Kuidas julgeda võtta ette asju, mida sisimas soovid? Mida teha, kui energia on madal? Kuidas oma energiat juhtida ja seda tõsta? Kuidas olla vaba igas hetkes?

Kursus aitab Sul korrastada oma minapilti – tuletab meelde, millised on Su ressursid – tugevused, nõrkused, võimed, alateadvuse varjuküljed? Annab juhiseid ja praktikaid, kuidas tulla toime emotsionaalselt keeruliste olukordadega, kuidas hoida sisemist rahu ja tasakaalu. Annab julgust ja toetust ette võtta asju, mida sisimas teha soovid. Suur osa sellest tarkusest on meie endi sees olemas, vaja on see lihtsalt meelde tuletada ja ellu äratada.

See kursus on mõeldud neile, kes soovivad endas arendada vabadust olla paremas ühenduses iseendaga. Kes soovivad kogeda elamise ja olemise lihtsust ja rõõmu. Kes soovivad saada kontakti oma sisemise jõu- ja rahukohaga, et välise maailma probleemide ja väljakutsetega toime tulla.

Kursus on mõeldud Sulle, kui tunned, et vajad:

* suuremat selgust iseendas, soovid mõista enda tundeid ja vajadusi
* emotsionaalset ja energeetilist tasakaalu, oskusi tõsta oma energiataset
* soovid end rohkem väärtustada, olla enda vastu leebe ja armastav
* lihtsaid praktikaid, millega end igapäevaelus toetada ja käivitada
* luua endale sellist elu, mis täidab Sind rõõmu ja rahuloluga.

Räägime:

* Eluenergia. Energiakeskused ja nende mõjud meie elu erinevatele osadele
* Vaimse ärkamise võimalused ja ohud
* Alateadvuse, teadvuse ja üliteadvuse omavahelised seosed. Minateadvus.
* Energia sublimeerimise tehnikad
* Universumi seadused
* Enesekehtestamine ehk eneseväärtustamise põhitõed
* Stressitekitavad uskumused ja alateadlikud käitumismustrid

Praktiseerime:

* Sisevaatlused ja refleksioon
* Teadlikkuse ja keskendumise suurendamise harjutused
* Mõtete juhtimise ja tähelepanu suunamise harjutused
* Erinevad hingamisharjutused ja pranayama
* Kehatöö praktikad
* Erinevad psühhotehnikad
* Meditatsioonid (juhendatud sisemaailma rännakud, tantristlikud helimeditatsioonid)
* Loova visualiseerimise harjutused
* Tants ja laul
* Toetavate uskumuste loomine läbi kehatöö ja kinnituste
* Soovide, taotluste ja palvete sõnastamine, loov visualiseerimine ja feelingazation kui manifesteerimise tööriistad 
* Journaling – kirjutamine kui refleksiooni tööriist
* Rituaalid

Toimumisaeg: 15-16.06.2013, laupäeval 10.00-18.00 ja pühapäeval 10.00 -16.00 Asukoht: Kundalinistuudio, Magasini 29a-9, Tallinn
Maksumus 2 päeva eest: 88 eur
Registreerimine: signe.israel@gmail.com või tel. 5102474

Kursust viib läbi Signe Israel.

Signe on oma elus osanud hästi ühendada praktilise psühholoogia ja igapäeva ärimaailma. Olles pikaajalise pangandustaustaga, tegutseb ta täna ettevõtjana ja õpib Holistilise Teraapia Instituudis psühhoteraapiat.
Olles end aastaid täiendanud erinevatel täiendkoolitustel ja kursustel nii Eestis, Indias kui mitmetes Euroopa paikades, on ta osanud muuta õpitu oma igapäevaelu loomulikuks osaks ning seda terviklikult ja süsteemselt ka teistele edasi anda. Koolitamisega tegeleb Signe alates 2004. aastast, tema koolitused ja kursused on praktilised ja kaasahaaravad. Osalejad ütlevad sageli, et Signe kursused teevad hingele pai.

Oled oodatud!

Oma olemuse väärtuslikkust näeme siis, kui oleme jõudnud iseendani.
See toob rahu, rõõmu ja selguse :)

Kingitused Rishikeshist. Või hoopis… Narniast?

Väga huvitav on Indiast tagasi olles tajuda, kuidas kogemus järjest kohale jõuab. Selgineb ja kristalliseerub. Oli väga-väga võrratu! Olen endale väga tänulik, et julgesin selle otsuse teha ja minna. Usaldada, et kõik, ka kodused asjad korralduvad. Ja nii see oligi!
Kindlasti  saab see aeg seal Rishikeshis olema minu Elu Hetkede Raamatus väga oluliselt kohal.. et mitte öelda, olles üks minu elu tipphetki. Niinimetatud tipukogemusi on õnneks viimasel ajal tõesti järjest rohkem ja rohkem :)

Puutusin kokku nii sügavate väärtustega… inimestes ja iseenda sees. Tundsin palju rõõmu ja elulusti, sillerdav rõõmus naer oli igas päevas mu saatja. See oli nii tore! Sain kogeda soojust, tähelepanu ja armastust. Nii tingimusteta ja täielikult, et mulle jäi vaid üle avaneda ja rõõmus ja tänulikkuses vastu võtta.

Kogesin õrnust, pehmust, kergust ja  paindlikkust… aga ka kannatlikkust, pühendumist, kaastundlikkust, iseendaga rahusolemist ja sisemist kindlustunnet… ja elurõõmu ja mängulisust.

Sain esmakordselt nii tugevalt ja järjepidevalt kogema kundalini tõusu - energeetilisi vibratsioone ja üldse erinevaid energiad. Seda nii läbi tantrakoolituse, mitmete praktikate kui suheldes erinevate inimestega ja külastades erinevaid pühapaikasid. Rishikesh, see püha linn, on energeetiliselt väga avatud ja helde!

Tajusin, kuidas energia on seal igal pool nii pehme, sujuv ja paindlik. Eestis on nüüd kevade tulekuga see ka pehmemaks läinud, aga kui talvel (märtsis) tagasi tulin, siis kogesin, et kõik oli ka energeetiliselt külmunud ja teatud moel… nurgeline ja jäik. Eks inimeste teatud jäikust ja “oma ruumi” hoidmist on siin ikka. Vaja on lihtsalt ise teadlikuks jääda, ise avatusse jääda. Nii kogen sageli, kuidas  ka ümbritsevad, sageli täiesti võõrad inimesed, avanevad. Ja see teeb neile endile ka rõõmu :)

Rishikeshis oli nii kerge saada ühendust oma voolava ja naiseliku Shakti energiaga. Sain tundma ja kogema, mida tähendab ütlus, et “naiselik veetlus – see on oskus laadida endaga õhku”. Ütleks, et see on pigem võime kui oskus:) sest midagi TEHA selleks otseselt ju ei saa. See on võrratu tunne, ja ma soovin, et kõik naised saaksid seda kogema!

Mäletan, et viimastes kooseludes olin takerdunud teatud maskuliinsesse energiasse… olin naisena ka mehelikku vastutust ja tegevusi oma õlgadele võtnud. Nii hea on nüüd tunda, et minus ei ole enam seda kohati lausa tugevat maskuliinsust, minus on puhas, pehmelt naiselik ja vastuvõtlik energia! Sihiteadlikku ja loovat energiat on muidugi ka igal naisel vaja :)

Palju tarkust ja palju tervenemist. Mitmed mu varasemad mustrid tulid väga selgelt nähtavale. Ja selles kohas ei olnudki sugugi raske neist lahti lasta ja uuesti valida :)

Kui ma esimest korda Rishikeshi minnes tundsin, et lähen tundmatusse ja määramatusesse, siis seekord hakates tagasi tulema, tundus mulle, et hoopis nüüd lähen (tulen) täielikku teadmatusse.
Olles märtsis otsuse teinud uuesti minna, tundsin, nagu ma peaksin oma minekut muudkui kuidagi õigustama… eks see otsus, nii kiiresti tagasi minna, tekitas mu ümber mõistmatust. Aga nagu üks mu sõber hästi ütles: “The heart has reasons the mind could never understand”. Nii see on. Nüüd ma tean, et sageli saamegi me neist põhjustest aru alles hiljem.  Pealegi tunnen ma täna, et kogu selle looga on midagi suuremat kui mina…

Midagi on selle Rishikeshiga veel. Seda on isegi natuke keeruline kirjeldada…. 
Algul oli see koht nagu iga teinegi… majade, inimeste, tegevuste ja loodusega, lindude ja õhuga. Aga ühel hetkel hakkasin ma nägema ja tajuma mingist kihist läbi. Ja mulle avanes nagu teine maailm… Sügavam, sisemine, nagu muinasjutumaailm, nagu teine dimensioon.
Esimese hooga meenutas see Alice´it, kes jäneseurust läbi kukkudes jõudis võlumaailma. Aga too oli seal nii neurootiline maailm, kuhu tema sattus… Nii et see oli siin pigem nagu muinasjutuline Narnia... kuhu pääses läbi riidekapi... Ja kus sinna sattunud tegelased said ühendust oma sisemiste väärtuste, võimete ja ressurssidega…  või Neverland (Eikunagimaa), kuhu pääses koos Peeter Paaniga lennates...
See on hoopis teine maailm... teised seadused, teised reeglid... oluliselt peenemad…. põnevad ja mängulised, mitte nagu seal teisel pool, hihh...

Teisel korral, aprillis tagasi minnes ei olnud ma kindel, et kas ma saan enam (kunagi) ühendust selle õige Narniaga... õige Eikellegimaaga... Aga sain! See ootas mind… ja niipea, kui jala Laxman Jhula sillale asetasin, tundsin, et olen seal. Olen kodus.

Eks näis, mis Elu edasi toob :) Põnev!