Räägi, mis toimub?

….küsitakse. Kuidas siis selline kannapööre? 

Mis seal salata, ma tunnen juba mõnda aega, et hakkan sellest pangateemast väsima... Üle 16 aasta  ka juba.. kaua võib:) Klientidega suhelda ja neile abiks olla on hea ja huvitav. Inimestena on nad kõik nii imelised inimesed! Aga laenud, liisingud, krediitkaardid… oeh…
Ma tunnen väga puudust enda arengust, paindlikkusest ja mis seal salata, rahalist poolt kärbiti ju tugevalt.

Lähen edasi oma ettevõtte ja oma koolitamisega. 
Ettevõtluses on kindlasti tuulisem, aga nii ma praegu valin.

Esialgu lähen selleks, et tunda end taas elavana ja et saaksin ise midagi luua :)

 

Muidugi on äärmiselt südantsoojendav see.. teatud kurbus, mis inimeste (klientide, kolleegide) silmadesse või häälde poeb, kui nad mu uudist kuulevad...
Jah, ja väga-väga raske oli seda otsust välja öelda oma partnerile töö juures (me töötame tiimina, nagu politseis ;). Oleme me ju 5,5 aastat koos õlg-õla kõrval töötanud. Aga samas – usun, et ta märkas mu väsimist juba mõnda aega tagasi ja mõistab mind, miks ma pean minema…
Samas on ka klientide toetus ja tunnustus väga soojendav. Eks nemad (ju kõigist enam) teavad, mis tunne on töötada iseendale :)

Mis edasi saab, eks elu näitab.
Tunnen oma sisimas kutset ja järgnen sellele.

Usalduse ja armastusega. Hirmudega muidugi ka. Aga usaldus on suurem :)

Armastus on ka äris jumal

Vauu kui vägev!! kostis mu seest, kui lugesin laupäeva hommikul koolitusel osalejate tagasisidet. Koolitasin sel nädalal Paides 4 päeva alustavaid naisettevõtjaid. Teemaks “Kliendisuhete juhtimine, müük ja teenindus”. Esimestel päevadel panin omast arust  hooga põõsasse... ja nüüd siis selline tulemus! :)

Kogu see koolituskogemus oli muidugi äärmiselt huvitav.
Esimesel päeval ja päeva lõpul valitses minus suur segadus. Tundsin, et neis ka :) Rollimängud, grupitööd… oli vastasseisu, keskendumisraskusi. Samas - mina leian, et kui minu poolt edasiantav teema ei jõua inimesteni nii, nagu ma näen, et see  jõuda võiks, siis teen mina midagi valesti. Ma lähtun sellest, et õppijatega on kõik ok – mina pean koolitajana suutma kohanduda.

Hea, et Paide-Tallinna vahe oli tund aega sõitu, nii sain ma teel kõik tagasi kerida ja läbi mõelda. Mõtlesin, et millist tüüpi inimesed mul grupis on? Mis on nende taust, varasemad kogemused? Mil viisil oleks neil kõige lihtsam õppida? Mis on nende jaoks motiveerivad faktorid? Mis on need teadmised, mis nende jaoks sellel koolitusel kõige kasulikumad, vajalikumad, huvitavamad oleks? Kuidas seda kõik viia nendeni lõbusal ja kaasaval moel? Jne,jne.  Tavapäraselt ma püüan need asjad enne koolitust läbi mõelda, aga seekord ei teadnud ma enne kohalejõudmist osalejatest suurt midagi. 

Ja see, mis vaikselt sündima hakkas, oli kui ime. Inimesed üllatasid nii mind, teisi kui iseennastki! :) Grupp muutus omavahel lähedasemaks, inimesi võeti rohkem sellisena nagu nad on, toetati ja tunnustati. See on just see, mis mind koolitusprotsessis võlub. Need positiivsed nihked, mis inimestes toimuvad :)

Ja nii juhtuski, et olin mina nende nelja Kui palju päeva lõpuks õnnelik ja rahul ja olid ka osalejad. Mis väljendus nende nägudel ja nende tagasisides. Väga hästi pani üks osalejatest, üks vägev naine sõnadesse minu lähenemise kliendisuhetele… julguse ja järele-andlikkusega: “Armastus on ka äris Jumal”. Ja nii see on.

See neli päeva Paides käimine oli nagu… katseaeg.  Kas ma tahan, et mu elu olekski selline? Ettearvamatu, määramatu, kohanemist vajav? Jah :) Praegu küll!

Minek

Ave Alavainu

Vahel tuleb veidikeseks
lihtsalt seisma jääda:
seisatada, mõeldes,
mis on tormamise suund.
Seisatada, kuni tunned
nõnda ei saa jääda,
kõik siin pöörab valeks,
tuleb leida muud.
Ja siis tuleb tasapisi
uues suunas minna,
jätta meelde tormamise 
tulutus ja tusk.
Tuleb väga rahulikult 
tulevikku minna,
kaasa võtta selge lootus,
armastus ja usk.

Esitasin täna töö juures lahkumisavalduse.

Muahh!

Ma ei mäleta, millal mul viimati kõht niimoodi ärevusest õõnes oli… Nagu täna, kui Sulle lennukile vastu tulin ja Sind seal inimestest pungil ootesaalis, lilled niisketes kätes, ootasin. Vaheldumisi tuli huulile naer ja kurku nutt…
Hämmastav on see emotsioonide virrvarr, mida toovad üles inimesed, kes meile nii lähedased ja kallid! Ja keda pole ammu näinud, katsunud… kuigi ometi oled lähemal kui kunagi varem:)

 

Ja sõnu polegi vaja.

Hakkan vaikselt presidendiaastat lõpetama

Eile, 13.11.10,  valisime kojas uut juhatust ja uut presidenti.

Ja minu meelest toimusid läbi aegade kõige põnevamad ja meelisütitavamad juhatuse valimised, mida meie (JCI Toompea) kojas nähtud. Ehee… või siis minu jaoks ;)
Meenub ka minu esimene koja-aasta - 2003/2004 aasta valimisüldkogu, mil tekkis ootamatult kaks presidendikandidaati.

Nimelt ei olnud kuni eilse üldkoguni meil EVP (täidesaatva asepresidendi, tõenäolise ülejärgmise presidendi) kandidaati.

Ja alles üldkogul, kesk uute juhatuse kandidaatide tutvustamist tekkis peale kirglikke sõnavõtte EVP aasta vajalikkuse, järjepidevuse ja vastutustunde teemadel... kaks EVP kandidaati!! :)

Ma märkasin, et EVP puudumine puudutas mitmete nende inimeste hingi, kes kõige enam seda puudutust ja ühendust kojaga vajasid. Kes juba mõnda aega vaatavad koja-asju eemalt ning pealtnäha võibolla ennast teinekord sellest distantseerivad. Eks me kõik vajame erinevat lähenemist, et ühendatust tunda :)

Nautisin (ruumis ja inimestes) toimuvat vaadates.  Nägin, kuidas inimesed seisid selle eest, mis neid puudutas. Imeline! Aitäh elule selle kogemuse eest!

 

Maarja küsis mult pärast, et kas ma olen selgeltnägija?! Hihh, nimelt, kuigi Maarja oli selle olukorra pärast väga mures, teadsin ma kuidagi sisimas kindlalt, et EVP kandidaat tuleb. Ma usaldasin… oma otseühendust … kõigevägevamaga ;)
Olen alati imetlenud, kuidas Elu, Jumal, Universum – nimetame seda nii nagu meile meeldib – oskab asjad ajada parimal võimalikul moel!
Ja teadsin, et see saab olema nii ka seekord:) Ja nii saigi EVP valitud! :)

 

Peale üldkogu esitasid meie üllatus-külalis-esinejad Sergei Volodin ja Gala Tararykina Fusion Dance Studiost fantastilise improviseeritud salsatantsu! Mul oli hea meel, et ma ei kuulanud inimesi, kes väitsid, et salsat ei saa vaiba peal tantsida :)) Sai küll ja - vau!! Kui sensuaalne ja plastiline see tants on! Ja väga seksikas ;)

Peale proffide etteastet õppisime ka meie põhisamme ja natuke keerutamist. Nii vahva oli, kuidas rahvas tuli kohe tantsupõrandale kokku! JCIkad on selles suhtes eba-eestlaslikult fantastilised!

Huvitav oli muide see, et kui me paarides tantsima hakkasime, siis jäi meil naisi koguni puudu, tavaliselt kipub ikka vastupidi olema :)

Peale tantsu toimus traditsiooniline juhatuse õnnitlemine koos Viking Toosti ja kõnedega. Palju õnne uuele juhatusele!
Mina, kui eelmise aasta president, kuulun automaatselt uude juhatusse ja minu ametinimetuseks saab IPP (Immediate Past President).

 

Enne auhinnatseremooniat sai iga kodalane rääkida natuke enda tegemistest.
Koostöös Martiga olime ette valmistanud küsimused, mis olid seotud õunte ja pirnide sabade külge.
Koos puuviljaga sai igaüks endale küsimuse… Mis oli Sinu viimane õppimiskogemus? Millist seiklust ootab Sinu süda? Milline oli Sinu meeldejäävaim reisikogemus? Kui oleksid maailmaparandaja, mida siis muudaksid? Mille üle oled viimasel ajal mõtisklenud? Millest oled viimasel ajal lahti lasknud, et uuele ruumi teinud? …jpt. Nii hea oli kuulata inimeste tegemistest, mõtetest… :)
Kuigi minus samal ajal juba aeg kipitas… (üldkogu oli koguni tunnike üle aja läinud), et kas meid pärast klubisse ikka sisse lastakse:P

Pidasin hästi oluliseks, et auhinnatseremooniaga  tunnustada neid, kes möödunud koja-aastal (year-on-year põhimõttel – eelmise aasta aastakonverentsist alates) on kojategemistesse palju panustanud.
Natuke nukraks tegi, et suurt osa neist ei olnud kohal… See pani mõtlema, miks see nii on…? Kas nende pühendumine oli projektipõhine, oli neil omapoolse panustamise ajal liialt vähe kojapoolset toetust, et neis oleks alles soovi ja indu seesinane kojaüritus esmaseks prioriteediks seada või hoopis miskit muud…?

 

Õhtu lõpetuseks tegime vahva ühispildi, saates seda Maarja dirigeerimisel lauluga “Kungla rahvas” :)  Jee!!

 

Väga-väga vahva õhtu oli!!

 

Edasi liikusime lustlikult Venus Clubisse, kus sõime koos torti ja tantsisime kauakestvatena ca kella neljani :) Ma polnud Venuses kunagi varem käinud, aga olin täitsa positiivselt üllatunud. Ja vahu-lumesajus polnud ma ka varem tantsinud :))

Minul 2010 aasta Presidendina jääb üle vaid tagasi vaadates kummardada kogu koja ja iga inimese ees ja tänada Elu selle fantastilise, värvi-ja nüansirikka koja-aasta eest!

Pilt septembrikuiselt aastakonverentsilt  Pärnus

Ma õppisin kõigilt nii palju! 
Seda, kui hea tunne on kogeda toetust, kui oluline on usaldada, olla kannatlik, võtta vastu seda mida pakutakse (isegi kui see (või viis kuidas seda pakutakse) on erinev minu nägemusest); mõistma, et inimesed on nii erinevad (sh.minust:)) ja iga kord ei olegi vaja teist lõpuni mõista - piisab et aktsepteerida teda sellisena nagu ta on. Väga väärtuslik!
Õppisin olema tänulik kõige eest mis on. Ja usaldama, et kõik mis sünnib, saab olema parimal võimalikul moel. Meile kõigile. Olen väga tänulik kõigi nende õppetundide ja rõõmude eest selles imelises aastas!
Ja mis mulle kõige enam meeldis - mitte mu ego ei paisunud selle aastaga, vaid mu süda avardus! :)

Olen üleni ootus… valgusfooris kollane

… olen lennukis, teel üles... et juba peatselt sooritada vabalangemises õhulend ;)

Pilt: http://tuuker.blogspot.com/

Üksi, aga õnneks mitte päris :)

Mina koolitajana

Hommik on mõnusalt udune, selline misty morning... Lähen täna hilisemaks, et minna oma andragoogi (täiskasvanute koolitaja) kutset kaitsma. 

Eile ehitasin hilisõhtuni üles neljapäevast kliendisuhete juhtimise, teeninduse ja müügi koolitust. Nurr.. mulle meeldis see. Tunnen end NII elus, kui selliseid asju loon :)

Olen sel nädalal igal ööl saanud magama alles poolest ööst... palju asju “praeb korraga mu pannil”. Vahepeal tundsin end juba nagu Leiutajateküla Lotte Rebase pere ema, kes leiutiste võistluseajal kastis porgandeid vihtus lõikuda, ise omaette pomisedes: “Ei jaksa enam… ei jaksa enam…” :)) Aga õnneks sujuvad asjad täitsa ilma paanikata ja kuidagi iseenesest:)

Nädalavahetusel on tulemas JCI Toompea valimisüldkogu, koos auhinnatseremoonia ja peoga. Selle korraldus on palju aega ja energiat võtnud. Ilmselt seepärast, kuna see tuli ootamatult et ikkagi mina seda ise vedama pean.

Tänaseks andragoogi kutsekomisjoni ette minekuks tuli kokku panna oma portfoolio. Portfoolio sisaldab kogutud ja süstematiseeritud materjale, mis on seotud koolitustegevusega: minu lugu, areng koolitajana, tagasiside õppijatelt, kolleegidelt. Õppimise- ja õpetamismaterjalid. Unistused-soovid. Tegevuskavad ja 
-plaanid. Ettepanekud iseendale… Minu kreedo koolitajana…

Minu kreedo koolitajana

Kuulates komisjoni liikmete tunnustavaid sõnu minu ja mu portfoolio kohta, tegi see mind ühtlasi nii rõõmsaks kui ka kohmetuks. Või et minu refleksioonivõime ja oskus end ümbritsevat mõtestada olevat harukordne..? Või et nad annaksid mulle minu poolt taotletava III kutse asemel kohe IV..?
Hihh.. jah, mulle väga meeldib inimestega tegeleda ning see kirgastab mind. Eriti veel kui suudan neis midagi puudutada, aga mul on ikka väga palju veel õppida!

Loorberitele puhkama ei jäta, aga tuult tiibadesse andis see tunnustus küll! :)

Milline on Sinu kõla? Muljeid HTI lahtiste uste päevadelt…

“Elades oma igapäevast elu, peab aru saama, et mitte õnn ei tee tänulikuks,
vaid tänulikkus teeb õnnelikuks”
~D.Steindl-Rost~

Suur oli minu üllatus, kui 2. novembril toimunud  Holistilise Teraapia Instituudi (HTI) lahtiste uste päevadel, ürituse alguseks lubatud üllatuskontserdiks, ei hakanudki Marina Paula Eberth ja Katrin Saali-Saul laulma ega pilli mängima. Nad panid hoopis mingid klemmid ja juhtmed kahe taime - ühe krüsanteemi ja viigipuu külge ja lasid meile heli, mis muutvat taime vibratsiooni heliks ja seeläbi meile kuuldavaks. Hämmastav! Suurte roosakaslillade õitega krüsanteem helises kohe väga ilusti!
“Huvitav, kas see on üks tore trikk või on see tõesti nii?” mõtlesin. Oleks kohe tahtnud mõne füüsiku või inseneri selgitust, kuidas see võimalik on… Vaat, kui keeruline on teinekord uskuda miskit lihtsalt niisama, tõestamata, käega katsumata…

Taimede vibratsioon. Aparaat, mis teeb võnkumise kuuldavaks…. See pani mind mõtlema… Milline on minu kõla? Sinu? Me ei kuule seda, aga meie intuitsioon püüab selle kinni…

Mulle täitsa meeldis see üritus.
Alguseks rääkis kooli looja Marina Paula Eberth HTI sünniloost ja muuhulgas sõnastas väga kenasti ja täpselt ka selle kursuse eesmärgi, kus mina praegu käin (Holistiline treening):
“Parem kontakt iseendaga. Et tunnetaksid paremini oma potentsiaali  ja  oleksid õnnelik.” :)

Edasi jagasid erinevad koolitajad infot oma lühikursuste kohta. Mul tekkis soov nii mõndagi neist külastada… :) Toon siin ära kolm, mis mulle kõige inspireerivamalt mõjusid.

Heili Laido tutvustas oma 3-kuulist tulemustreeningut “Teotahte tuumani”.
Ta tõi vahvalt kujundliku paralleeli, öeldes, et alateadvuses võib olla aastaid peitu surutud asju, mis on tolmu all ja võibolla koguni haisevad… Palju mittevajalikku… ja nii ei leia me õigeid asju üles…
Me liigume oma igapäevaelus edasi, aga sügaval sisimas tunneme, et midagi on puudu. Ainult et me ei saa aru, mis see on? Et endas selgusele jõuda, tehakse kõige esimese asjana suurpuhastus :)
Kogu kursuse eesmärgiks on saavutada oma eesmärke rõõmu, kerguse ja naudinguga.

Kristiina Garancis rääkis oma kursusest “Millest märgid kõnelevad?”  ja ka see paelus mind väga.  Olen oma elus palju sünkroonsusi (kummalisi kokkusattumusi) märganud. Need on mind toetanud või  hoiatanud, vastavalt olukorrale:) 
Kristiina  sõnul kõneleb Universum meiega märkide teel (keeles). Just nii saame me aru, kas me oleme õigel teel. Jah, nagu sees, nii ka väljas, ütleb ka üks Universumi seadusi.
Mis on märgid? Näiteks juhuslikud kokkusattumused, unenäod, ootamatult pähetulnud mõtted, inimeste peale mõtlemised, raamatust lahtivõetud suvaline koht,  juhuslikult pealtkuuldud vestlus...

Katrin Saali-Saul tutvustas oma kursust naiste arhetüüpidest.  Tahtsin seda kunagi kuulama minna, aga miskit tuli vahele. Neid arhetüüpe ehk algkujusid - kuninganna, tütarlaps, armastaja, perenaine  – on läbi aegade peetud küpse naiselikkuse nurgakivideks.

Kuninganna Õhk	Armastaja Tuli
Perenaine Maa	Tütarlaps Vesi

Nagu Katrin ütles, on naise arhetüüpidega tutvumine üks võimalus leida endas naiselik vägi ning avastada endas (või oma naises, emas, sõbras) :
- tark ja väärikas kuninganna,
- elurõõmus ja muretu tüdruk,
- hooliv ja hoidev perenaine,
- naudingutealdis ja sensuaalne armastaja.

Väga huvitav oli kuulata, kuidas meid, naisi, võivad mõjutada ka nende arhetüüpide negatiivsed poolused.
Tundsin ära, et kui K-ga olin meie headel aegadel see naudingutealdis ja sensuaalne armastaja, siis lõpuks olin (Jää)kuninganna. Ehk siis Kuninganna negatiivne vorm...

Viimasel ajal on minu energia taas Armastajasse ja Tütarlapsesse tulnud. Kas tänu sellele on viimasel ajal taas rohkelt meesenergiat mu ellu tulnud? :)
Katrin ütles, et kui sisemised suhted oma arhetüüpide vahel läbi teadvustamise korrastuvad, siis muutub ühtäkki ka maailm. Nii see on :)

Süda tuksub tuks-tuks-tuks, mine lahti uks-uks-uks…

Nii hea on tulla hommikuti rongi pealt, lugeda rongis ja siis jalutada, rahulikult, raamat käes, piki Väike-Ameerika tänavat Liivalaia poole. Ilma kuhugi kiirustamata, olles iseenda, raamatu ja oma mõtetega.
Naljakas… selleks, et rõõmu ja naudingut kogeda, tuleb enne natuke pingutada. Et hommik nii seatud saaks, et rongile jõuaks. Eeldus ka, et õhtu väga tihe tulemas poleks – et saaks ühistranspordiga hakkama.

Elu vist toimibki nii… pingutuse ja lõdvestuse rütmis. Südamelöögi-rütmis… kokkutõmbumine-avanemine... pingutus-lõdvestus. Kuulsin sellist paralleeli ühe vana shamaani suust ja see tekitas minus äratundmise.
Nagu lained, mis tõmbuvad eemale ja tulevad siis hooga rannale.

Teatud moel ühtib see JCI Estonia Aastakonverentsil kuuldud Elujooksu tegija Kristjan Puusilla ütlusega:
”kontsentreerumine peaks vahelduma lahtilaskmisega”.

Jah, harmooniaks peab elus valitsema rütm. Ei saa olla vaid kokkutõmbumine, vaid pingutus. Nii me teeme endale liiga.

Ei saa olla vaid lõdvestus, vaid lahtilaskmine. Nii me ei jõua kuhugi.

Minu elu on viimasel küll olnud üks suur pingutus… lõdvestumiseks aega ja võimalust ei ole jäänud. Tunnetuslikult tajun, et elu on tihe. Nagu tihe aines. Nii tihe, et lausa kitsas on:) Ja see ei meeldi mulle sugugi, igatsen mõnusat elurütmi.
Aga ju see tuleb pea. Elu on ju rütmiline :)

Oled see, mida sööd?

Ma olen tabanud end viimasel ajal niimoodi söömast, nagu minus oleks hirm, et homme enam ei saa. Mis toimub?! Olen seda endalt korduvalt küsinud.
Kas see tuleb sellest, et erinevatel põhjustel rahakotiraudu praegu ainult tuul lõksutab või on see söömine hoopis emotsionaalseks toetuseks?

Ei oska öelda.. igatahes ma loodan, et see peatselt normaalsuse piiridesse tagasi läheb.. enne kui ma pean hakkama suurusenumbri võrra suuremaid riideid ostma :))

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…

Astun rongist välja, kõnnin mööda Väike-Ameerika tänavat, raamat käes ja olen parasjagu päikselisel, helesiniste maagiliste lahesoppidega mandliõitevahusel Ibizal…

Elan kaasa Kati juhtumisele... Imeline naine!

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha….
~Karl Ristikivi~

Tõesti, me kõik igatseme oma ellu rõõmu, armastust, vabadust… Meid eristab see, mis me selleks teeme, et seda oma ellu tuua.
Kas
- tõmbame pea õlgade vahele, surume hambad risti ja elame turtsudes  ja kibestudes oma põhjamaist kaamost üle,
- otsime igast hetkest seda hinge paitavat päikesekiirt, meenutame hallidel päevadel sügise värvikirevust, rõõmustame esimeste lumehelbekeste üle ja süütame õdususe loomiseks hulga küünlaid, mis pimeda aja hoopis eriliseks teevad või
- murrame kõigest läbi ja leiame üle selle, kus päike tõepoolest (nagu pealpool pilvi) paistab :), et saaksime end päikeseenergiast pilgeni täis laadida, nagu sisalik:)

Ärkan Ibiza lummusest teeäärsetes puudes sädistavate varblaste säutsumise peale. Peatun hetkeks ja tajun end ümbritsevat. Õhk on udune ja niiske, kuid pole külm. Ega õnneks ka liiga soe... Panin juba mõnusalt sooja ja  karvase mantli selga:)
Praegu on selline kummaline vahepealne aeg, kus pole enam sügis (lehed puudelt kõik läinud), aga ka veel mitte talv. Nädalavahetuse kellakeeramine viis vist aja lõpuks minu kehaga ühte rütmi. Hingan sügavalt sisse ja tunnen, kui mõnusalt värske on olla. 

Märkan, et peale minu on tööleruttajaid vaid mõni.. tänavad on pooltühjad. Huvitav.. varasematest rongiga tööle minekutest mäletan märksa suuremaid rahvaliikumisi.

Jõudes Liivalaia ristmikule saan aru, et masu on vist läbi saamas. Tundub nagu kõik need, kes veel aasta aega tagasi rongiga tööle tulid, istuvad nüüd umbes ristmikel ja ootavad närviliselt, millal säravate silmadega sajarattaline autoderivi liikuma hakkaks. Sajajalgse(-rattalise) sabaotsa aga nagu ei paistagi..

Selles hetkes tunnen tõelist tänutunnet, et mu auto remondis on ja Elu mind lõpuks rongiga tööle tulema pani. Päeva lõpus sama teed tagasi tulles tõden, et just see tulek ja minek on mu päeva pärlid olnud. Tööpäev oskas mu endasse neelata, nii et kontakt iseendaga kadus täiesti.

Ma laulan su südame lahti
ja kuulan su silmade häält.

Ma laulan ja laulan ja laulan
ja vaatan sind pilvede päält

Ma laulan ja laulan ja laulan
ja kuulen su südame häält…

.. heliseb minus üks Kati laul. Hea, et mind ootab ees mõnus kodune õhtu ees  ja aega taas Ibiza elusse sukelduda:)