Kuidas ometi olla, kui kõik on pidevas muutumises?

Me loome oma tõde kogu aeg uuesti. Õigemini oma ühendust Tõega.
Ühel hetkel võib olla see selge nagu värske hommikune allikavesi. „Oh, ma nüüd lõpuks tean! Ma mõistan... Küll on hea tunne... Olen vist kohale jõudnud.. :)“ kõlab meie sees. Ja järgmisel hommikul – nagu minagi sageli kogenud olen – on see uduse loori taga varjus ja ühendust kuidagi ei saa.
Sellepärast need, kes me oleme sisemise rahupaigaga, Tõe ja Ülima Armastusega ühendust saanud, otsime nagu ikka ja jälle uuesti. Püsima sellesse õndsasse seisundisse jääda on kuidagi erakordselt keeruline. Ja eks valgustunuteks me nimetamegi neid, kes on suutnud sellesse seisundisse püsima jääda.
Mulle tundub, et vähemalt Eestimaa peal on palju neid, kes on valgustatuse hetki korduvalt kogenud. Sealt meie igatsus seda jälle kogeda, selles ollagi. Hoida seda seisundit... aga teatavasti on ainuke kindel asi see, et kõik muutub. Mitte midagi ei jää püsima. Kõik ON pidevas muutumises.

Seepärast on hea ikka ja jälle leida meeldetuletust Tõest. Armu kohalolust. Keskenduda tänulikkusele. Esimest aitavad meeles hoida sõbrad – vennad ja õed, kellega tunned ühendatust. Nagu Sofikene eelmise loo peale kirjutas: „Tean, aga olin unustanud.“ Unustuse loor on kerge üle meie laskuma. Õhtul veel oli kõik nii selge... ja täna... olen segaduses. Kuhu see küll kadus?
Ja kui hommikune argirutt peale tuleb, on lihtne ära kaduda. Peas siblivad igasugused mõtted, meel on pungil täis algava päevaga seotut... oleme oma tähelepanus juba kontoris, kliendikohtumisel või sellel, mida veel teha tuleb... Igatahes ei ole me enam siin, selles hetkes, mis on. Aga see hetk on ainus, mis on.

Kui suudad võtta hommikul aega, et tähelepanu enda sisse viia (meditatsioonis või ka lihtsalt vaikses hetkes, tee- või kohvitass käes), ja lubada olla kõigel mis on, on ühenduse seisundi kogemisel rohkem võimalust.

Ja Armu kohalolekut - võib tegelikult kogeda iga hetk... Selleks on vaja lihtsalt aeglustuda. Aeglustuda... peatumiseni. Ja selles hetkes märgata seda mis on.
Tule vaikne naksumine kaminas, puud hõõgumas punakasoranzilt, tulekeeled liikumas nagu silitamisi piki puuhalgude krobelisi kehasid, aegajalt justkui ootamatust rõõmusähvatusest sädemeid välja paisates..., õhksoojuspumba kauge ühtlane mühin, kella monotoonne tiksumine, kõrval magava koera nohin, iseenda südamelöökide kume põksumine... tajun kuidas mind ümbritseb krõbekülm talvehommik... hommikupäike värvimas hahetavat taevast ja lumistes kasukates puid lillakasroosaks... Mitte ühtegi mõtet ei ole...  on vaid see hetk... täis ääretut tänutunnet ja aupaklikkust elu vastu... Ja ujun elu lõputus Armastuse ookeanis.

Kui Sa ei taju, määratus Armastuse väljas sa viibid, siis alusta sellest, et tunneta oma olemuse piiritut lõpmatust.
Selleks taju oma energiat, mis ümbritseb su füüsilist keha. Avarda seda (oma kujutluses või läbi tunnetuse), nii et kui keegi istuks su kõrval, siis su energia võtaks tema oma mulli sisse. Nüüd avarda seda veelgi... nii et su energeetilised piirid ulatuksid toa/korteri/maja seinteni... sealt edasi kvartaliservadesse... linna või maakonnapiirini... üle terve Eestimaa... valgudes üle kogu maakera... avardudes veelgi... Kuuni.. Päikeseni... viimaste planeetideni meie päikessüsteemis... luba sellel valguda veelgi kaugemale... taju tervet galaktikat oma energias olevana... ja sealt veel edasi... Sul ei olegi piire. Meil ei olegi piire. Oleme lõputud energeetilised olendid.

Isegi kontoris olles on võimalik seda ühendust luua. Kuigi nõuab pingutust, sellal kui looduses olles juhtub see pingutuseta. On hea, kui saad minna oma vaimusilmas või mõne foto abil ilusasse looduslikku paika. Looduses olemine aitab alati saada ühendust Elu lõputu olemusega, Looja võrratu loominguga, lummab hinge, paneb peatuma ja märkama.  Mingem metsa :)

Hetke püüdis kinni: Janek Laanemäe

Olen väga tänulik, et mul on praegu palju aega. Nii palju on võimalust elu ilu kogeda.

Kas sina tead, mis õigused sul on?

Peale koolis toimunud õigusaktide koolitust mõtisklesin õiguste teema üle  laiendatud kontekstis - millised õigused (ja millised kohustused) on meil erinevates suhetes?
Me oleme sageli nii hõivatud tähelepanu hoidmisega teistel inimestel (“Mida ta minust küll arvata võib?” -“kas ma teen ikka õigesti?” - “kas ma olen ikka piisavalt hea”), et me ei tea enam, millised on meie endi õigused ja vajadused.

Kui me avastame, et meil on õigused, millest meil senini aimugi polnud, algab muutus ja areng… me hakkame sisemiselt tervenema.

Tsiteerides oma õpetaja Marina Paula Eberthi sõnu: “Mul on õigus…, sest ma olen inimene.”

Mäletan, kui paar aastat tagasi oleksin nagu millegagi (õunaga? ;)) vastu pead saanud, kui ühtäkki sain aru, et ma polnud endale kunagi teadvustanud, et ka mul on õigused… Meil on kõigil õigused. Üldinimlikud õigused. Kõigis meie suhetes.
Me teame oma õigusi ühiskonna liikmena, nagu õigus kodule, elu puutumatusele, haridusele, seksuaalsele ja religioossele valikuvabadusele, sõna- ja mõttevabadusele jne, aga n.ö. nahalähedasemaid, inimlikke ja inimestevahelisi õigusi me sageli ei tea või ei teadvusta.

Meil on erinevad õigused (mitte ainult kohustused!) oma erinevates suhetes ja rollides. Meenub mu hämmastus, kui sain aru, et ma polnud kunagi teadvustanud, et mul on ka paarisuhtes oma õigused…  Tundus, et tuleb lihtsalt teise vastu hea olla. Mitte et see oleks alati õnnestunud… aga kui oma vajaduste eest ei oska/julge/ei märka  hoolitseda…. ei oska ju tegelikult tähele panna ka teise vajadusi.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi imetlesin, kui keegi kasutas oma õigusi näiteks suhetes ülemusega, öeldes midagi sellist, et “kui te soovite meilt sellist tulemust, siis tuleb teil meile võimaldada sellised ja sellised vahendid.” Mina polnud kunagi selle peale tulnud, et kui minult midagi nõutakse, siis on ju ka minul õigus nõuda!! :P
Kui oled lapsena pidanud lihtsalt “sõna kuulama”, kui sinu õigusi on eiratud, siis võib see tulla üllatusena, et ka sul on õigused, mille täitmist võid julgelt teistelt nõuda.

Kui olen koolitustel rääkinud enesekehtestamisest ja enese väärtustamisest, olen märganud, et inimeste jaoks on üldinimlike õiguste olemasolu üllatuseks.

Pereteraapia emaks peetava kuulsa Ameerika psühhoterapeudi Virginia Satir on põhjalikult käsitlenud inimõigusi. Toon siinkohal neist loetelu, mida võib kasutada ka sisendustena oma enesehinnangu või enesekindluse tõstmiseks:

1. Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen. 2. See on okei, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.  Süüdistamiseta. 3. Ma ei pea kogu vastutust enda peale võtma, kui olen koos teistega otsuse vastu võtnud. 4. Mul on õigus öelda: “Ma ei tea” või “Ma ei saa aru” ilma et tunneksin end rumalana. 5. Mul on õigus öelda: “Ei!” ilma end süüdi tundmata. Ma ei pea end vabandama või põhjendama, kui ütlen “Ei”. 6. Mul on õigus teistelt abi paluda. 7. Mul on õigus ära öelda, kui teised minult midagi paluvad. 8. Kui teine minu arvates käitub minuga ebaõiglaselt, siis on mul õigus talle seda öelda. Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus talle seda öelda. 9. Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata. Mul on õigus öelda: „Ma ei soovi, ma ei taha, mind ei huvita.“ 10. Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida. 11. Mul on õigus riskida iseenda nimel ja selle eest vastutada. Mitte teha vaid seda, mis on kindel ja turvaline. 12. Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen. Nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.

Ma lisaksin siia ka õigus hoolitseda enda soovide ja vajaduste eest!

Olen oma kodulehel pannud üles lisaselgitustega ennast väärtustava inimese õigused, mis toimivad kõigis suhetes.

Õigused on lähedalt seotud piiridega.

Kui keegi on lapsepõlves sageli meie piire ületanud (meie arvamust pole kuulatud/küsitud, meid on füüsiliselt karistatud, meie peale on karjutud (kõik füüsilise, vaimse ja emotsionaalse vägivalla vormid), ei ole meil head ühendust oma piiridega.

Ja kui meil pole ühendust enda piiridega, siis ei ole meil seda ka teiste piiridega. 

Sul on õigus väljendada, kui keegi ületab (kas sihilikult või ka pahaaimamatult) su piire.  Sa ei pea kannatama ja lootma, et ta ise aru saaks. Kuidas ta saakski aru saada, kui sa ei väljenda? Näiteks: * kui keegi räägib lõputult, aga sinu jaoks on seda liiga palju; * keegi puudutab sind füüsiliselt – kasvõi sõbralikuks silituseks või kallistuseks, aga sa tajud, et see on sinu jaoks ebamugav; * keegi kasutab sinu aega (või muid ressursse) mingil viisil, mis on eelnevalt kokku leppimata ja sa ise ei tunne sellest rõõmu ja rahulolu; Luba endal öelda oma piiride ületamisele: STOPP! Kuulata oma sisemuses ja väljenda seda enesekohaselt, et ka teise tundeid säästa ja ise mitte piiririkkujaks muutuda. Näiteks: Mitte et “ole vait, ma ei jaksa sind enam kuulata”, vaid “ma vajan vaikust / aega omaette olla”. Mitte et “ära puuduta mind”, vaid näitaks “mulle sobib see paremini, kui me jätame kallistamise ära”.  Lepi kohe (enda ja kaaslasega) kokku, et Sul on aega näiteks kaks tundi. Kui see aeg hakkab lõppema, siis leia endale sobiv lause, mida öelda. Näiteks: “Mul hakkab nüüd aeg otsa saama, tore oli sinuga vestelda." Avatud kommunikatsioon soodustab häid suhteid ja kõigi osapoolte head enesetunnet.

Meie maailm on selline, nagu me teda tajume. Nii et kui me ei tunne endal õigusi olevat, siis neid ka pole. Kui sa aga teadvustad endale, mis õigused sul on, siis need ka on:)

Hihh… ja nii nagu õigusvaldkonnas, tasub võtta samamoodi ka suhetes – kui sulle esitatakse nõue, siis ära ehmata ära – kaalu, mis on põhjendatud ja mis mitte ;) Ja võta aega vastamiseks, kuulata kas see sulle ka sobib või hoopis mitte. Kõigega ei pea nõus olema :)

Ajarännak lapsepõlveradadele

Olen emal külas. Ma ei käi siin miskipärast väga sageli, veelgi harvemini tunnen, et tahan õue jalutama minna. Ei teagi, miks. Seekord aga kutsub mind miski nii tugevalt. Panen end riidesse ja lähen.
Jalad viivad nagu iseenesest oma kunagise lapspõlve kodumaja juurde. See on samasugune hele 2-korruseline 8-korteriga maja, nagu teisedki siin Kaagveres. Seisatan saarepuu all, mille kõrval oli vanasti liivakast. Kuulen täiesti selgelt laste hääli, kilkamisti... näen ennast ja naabrilapsi liivakastis mängimas, nagu see oleks päriselt. Praegu pole seal enam mingit liivakasti, vaid muru...

Orrinite lapsed Piret ja Oliver tulevad, suhkrusaiad käes... Kobrulehtedel pärlendavad kastepiisad, õhk on suviselt soe ja laste naerust ja lustlikkusest mänguliselt sädelev. Näen, kuidas me jookseme ringi, mängime trihvaad... lööme end sihvaka saarepuu külge mängust lahti. Nüüd on sellest siledast postist saanud krobelise koorega jäme puu. Me jookseme majanurga äärde, kus vana pesuköögi mademel lahtitulnud kivikeste aukudesse plomme mötsides hambaarste mängime. Ninna tungib tolleaegne pesuköögi umbne ja niiske lõhn... küll see oli kardetud paik... mis oli külm ja hämar isegi suvisel ajal. Ja kui silmad pimedusega ära harjusid, siis võisid avastada kohe enda lähedalt mitmeid kärnkonni, kes olid sinna kuumuse eest varju pugenud.. brr!

Nii armsad mälestused! Liigun maja eest edasi metsa äärde. Siinsamas oli vanasti prügikastid, tunnen siiamaani ninas teravat läppunud prügikastihaisu. Kõik sai ju tookord kokku kallatud, mingeid kilekotte ei kasutatud. Üks kilekott maksis 60 kopikat, selle eest sai juba mitu jäätist, leivast-saiast rääkimata!

Kohe prügikastide kõrval kasvas toompihlakas kõige suuremate ja magusamate marjadega. Oi, kuidas need marjad meile maitsesid, kuigi ma ju teadsin, et ka prügikastide põliselanikud – sinakasrohelised prügikärbsed armastasid nende peale paterdada...

Kõnnin endiste kuuride-lautade vahel. Hämmastav, et need täna nii madalana tunduvad kuurid tundusid lapsepõlves nii kõrged! Kõnnin, silmad lahti, kuid mu silmade ees rullib lahti hoopis teistsugune stsenaarium, kui see, mis mind tegelikult ümbritseb :) Filmilindina jooksevad silmade eest läbi erinevad lapsepõlveseigad... Siinsamas jooksevad ringi kanad, tean, et pean olema ettevaatlik, sest see va Liisu valge kukk on õige ohtlik. Ükskord hüppas mulle kukile, peaaegu et pähe ja hakkas nokkima. Oii, kui hirrmus see oli! Tunnen aiamaadelt tulevad kalasuitsetamise lõhna... Tänaseks manalateed läinud armas naabrionu Jaan armastas kalalt tulles nad ikka oma aiamaal suitsuahju panna. Kui ma muidu kala ei söönud, siis need tema soojad suitsukalad maitsesid küll lõpphead!

Siin on kuur, kus kunagi oli meie laut. Astun oma vaimusilmas külmast talveilmast sooja loomalõhnalisse laudaruumi (praegune jaanuarikuu on tegelikult täiesti ilma lumeta ja õues on päris soe). Aga mäletan neid lumiseid talvesid, mil ma padistasin ringi punasekirjalise vööga kasukas kenasti kõhu pealt kinni vöötatud. Mulle meeldis talvel laudas käia, kuigi me üksi seda teha ei tohtinud. Ninna lööb mõnus soe lõhn lammastest ja kanadest. Nii mõnus on oma väikesed sõrmed lammaste heinapebrelisse kasukasse sõlmida... ja nende nahalt leviv soojus soojendab üles ka minu väikesed külmast kohmetanud sõrmed.

Liigun edasi ja juba on silme ees järgmine pilt. Naabripoiss Imre on oma elu esimese äri püsti pannud ja müütab siin kokkuveetud kastidest ehitatud leti peal erinevaid asjakesi. Sellest tuli mõistagi tookord hull pahandus... (kes siis sotsialismiajal ettevõtjaid oskas hinnata!) aga naabripoiss on siiamaani ettevõtjana müügivaldkonnas tegutsemas :)

Keeran ümber nurga ja oi, siinsamas lahtises osas oli traataia taga alati palju tibusid. Küll meile meeldis neid pehme vesirohuga toita, mida alati siinsamas hulganisti leida võis. Vaatan praegu ringi... noh, tänastele tibudele poleks midagi kitkuda... aga tibusidki pole... Vaid pehkinud vaiad seisavad püsti vanade aegade mälestuseks...

Kõnnin ringiga tagasi, lähen üle maantee ja astun koolistaadioni tagusesse metsa. See kohe külaservas asuv metsatukk on äratundmatuseni muutunud. Mitte lapsepõlvega võrreldes, aga värskelt. Keegi on nagu suvaliselt siit ja sealt puid maha võtnud.. Vähe sellest, need puudehimustajad on ka enda järgi kõik koristamata jätnud... Nii vedelevad ärasongitud metsaalusel mahavõetud oksad mustika- ja pohlavartega segamini... Nii trööstitu vaatepilt... mets oleks nagu ära vägistatud... ja seejärel sinnasamassse maha jäetud... Mul tõusevad pisarad kurku ja viha ka... Lähen siit kiiresti eemale ja soovin vaid, et mets oma igipõlises rahus suudaks lihtsalt edasi kasvada...

Uued vanad rajad panevad taas erinevaid mälestusi üles kerkima... Uskumatu, kui palju näeb loodus siin täpselt samasugune välja kui siis, ma veel nendes kohtades lapsena ringi liikusin! Kolmkümmend aastat tagasi?! Meenuvad lõputud sõidud jalgrataste logina saatel mööda neid nii tuttavaid metsaradu, jalutamised sõpradega, jalgpallimängimised staadionil, jaanituled Lasketiirul... Meenub, kui kord väikese tüdrukuna emaga jaanitulel olime, rääkis ta, et „meie läheme nüüd koju, aga suured (s.t. noored) lähevad peale südaööd metsa sõnajalaõit otsima“. Mäletan, et kujutasin ette, et see sõnajalaõis on kindlasti valge ja võrratult ilus!

Jalutan edasi... meenuvad igasuvisesesd metsmaasikate otsimised teepervedel... näe, siin oli võrratult hea maasikakoht.. ja siin ka... Tunnen lausa ninas suvist magusat metsmaasikate ja soojade heinakõrte lõhna...

Liigun edasi, mööda lapsepõlveradu... silme ees ja südames rulluvad lahti ikka uued ja uued olukorrad... süda on sellest nii avatud ja soojust täis...

Jõuan alleevahele, asfaltteele. Siit sõitsime rattaga või käisime jala piima järgi, mannergud käes. Mäletan, kui ükskord rattalt kukkusin ja suurem osa piima ümber läks... Oi, kuidas ma kartsin siis pahandada saada... aga hirmul olid suured silmad, ema polnud üldse pahane.

Kõnnin edasi.. meenub ühtäkki, et siinsamas allee alguses oli kunagi üks suur mahajäetud ja vist isegi põlenud maja... Seda pole enam siin mitukümmend aastat, ma ei mäletanud üldse, et see siin üldse olemas oli! Nüüd näen seda mu kõrval nii selgelt, nagu selle asemele polekski uut maja ehitatud... Tumedate seinapalkide taustal kasvasid maja ees imeilusad oranzid füüsalid... Ka siin lööb mulle selle paiga tollane lõhn kohe ninna... Käisime siin ühe sõbraga ikka kolamas.. nii põnev oli J Ja siinsamas tee peal nägime ühel suveööl esimest korda langevaid tähti...

Teen ringi Emajõe ääres... ja jõuan koolimaja taha kohta, mida me kutsusime Tiigimäeks. Koheselt on mu silme ees ja mu ümber lumine talv. Me oleme õige väikesed lapsed ja laseme huilates ja hullates mäest alla. Näen taas minust natuke vanemaid naabrilapsi Imret ja Katit... näen nende mütse ja mantleid ja oma pruune karupükse, mis on juba lumepalle täis paakunud :) Laseme mäest alla, kuni varbad on nii külmunud ja kanged, nii et ema pistab need tuppa jõudes sooja vette sulama :)

Teen tiiru koolimaja juures... Hämmastav, kui lähedal on kõik minevikumälestused, kui lubad neil lihtsalt tulla! Tänaseks on koolimaja vana osa suletud, aga mul piisab maja ees seismisest, kui näen end väikese tüdrukuna ema juurde tööle minemas... ikka kõigepealt õpetajate tuppa ja siis nendesse suurtesse ja avaratesse, omamoodi lõhnavatesse pruunide puupõrandate ja hallide linoleumidega kõrgete akendega koridoridesse jooksma ja mängima.. seni kuni koolitüdukud tunnis on. Kaagevere kooli tüdrukuid ma pelgan. Ma ei ole täpselt aru saanud, mis nad teinud on, et nad siin koolis on, aga ma olen aru saanud, et midagi paha nad on teinud, millest isegi valjusti ei räägita... Kui tunnikell nad vahetunnile kutsub, peitun mina taas õpetajate toa tuttavasse turvalisusesse. Sinna kogunevad tuttavad tädid, tuleb ema... Nii tore on, kuidas ta mind nähes rõõmustab :)

Mäletan, kuidas käisime ikka vanaemale Tartusse koolimaja väravast helistamas. Tollal ei olnud kellelgi Kaagveres telefoni. Nii põnev oli vedadada oma väikeste sõrmedega telefoniketast, mis grr-grr-grrr tagasi oma algasendisse veeres. Ikka grr-grr-grrr ja grr-grr-grrr. Mäletan, et natuke piinlik oli ka rääkida, kui valvuritädi pealt kuulas. Ja veelgi piinlikumalt tundsin ennast, kui teadsin, et valvuritädi kõrval väikese ukse taga istus keegi koolitüdrukutest kartsas. Mille eest neid sinna pandi, ma ei teadnud. Mäletan vaid oma väga vastakaid tundeid nende minust palju vanemate, kuid küllap õnnetute hingede suhtes.

Koolimaja juurest tulen elumajade juurde tagasi. Väikest jalakäijatele mõeldud asfaltteed suurte tammepuude all, mida mööda me varem koolimaja juurde tulime, ei ole enam. Tulen üle muru, justkui kõnniksin ikka veel selle vana tee peal. Paremat kätt on vana saunahoone, vasakul kunagine kauplus.

Meenub, kuidas käisime emaga laupäeviti saunas. Kõik Kaagvere naised käisid koos saunas. Võtsime suured metalsed pesukausid, lasime vett täis, otsisime vaba koha, panime pesemiseks valmis ja läksime lava peale. Mäletan siiamaani nende tumedate lavalaudade kergelt krobelist pinda... ja seda omamoodi lavaruumi lõhna... Eriti kui ahju tuld juurde pandi. Nii põnev oli seal hämaruses istuda ja kuulata, mida ema ja suured tädid räägivad. Väikese lapsena meeldis mulle väga saunas käia, tädide suuri rippuvaid tisse piiluda ja imestada, kas tõesti on ka minul kunagi sellised...?! Mida aeg edasi ja mida enam minu keha hakkas arenema, seda ebamugavam oli mul ühissaunas käia. Hakkasin igasuguseid vabandusi välja mõtlema, miks sinna mitte minna ja käisin hoopis vannis.

Selline ühissaun toimis aga ikka veel aastaid, tänapäeval enam mitte. Ja kui naised käisid kiirelt pesus ära ja koju tagasi, siis meestesaunad olla õige lõbusad kohad olnud, kus saunaõlledega koos veel poole ööni istuti ja juttu aeti.

Vasakut kätt on endine poemaja, mida me kutsusime majavärvi tõttu roosaks majaks. Tänaseks on sellest ümberehitatud moodne korterelamu. Oma vaimusilmas astun ma poeuksest sisse. Mind võtab vastu jahe ja hämar kivipõranda ja ilma akendate eesruum. Paremat kätt on poeuks, astun sinna sisse. Poemüüja on suur, kogukas suure kõhuga tädi, kellel oli minu arvates kõige õigem poemüüja nimi – Miina Aino. Ta on natuke karmi ja ostjaid tagantkiirustava moega, aga tegelikult on ta väga tore tädi. Mäletan nii palju kordi, mil ema on mind poodi saatnud mingeid puuduolevaid asju ostma... aga kõige enam on mulle jäänud meelde tumeroosas tugevas plasttopsis ja sinise plastkaanega pähklid šokolaadis. Käisin neid seal ikka ja jälle piilumas, aga vaid haruharva sai neid osta... ju nad olid päris kallid. See-eest valge Malviina jäätise sai 13 kopikaga :)

Ei teagi, kas legendiks räägitud lugu on päriselt sündinud.. aga olla juhtunud, et naabritädi saatnud väikese naabripoisi poodi supi jaoks tilli ostma. Temal läinud tee peal meelest ära, mida vaja oli ja küsinud „supinokut“ :) Praegu küll mõtlen, et kes siis tollal tilli poest ostis? Ju see ikka pigem külalegend ole :)

Kõnnin edasi, silmanurgas näen kohti, kus ikka külalastega suveõhtuti „milkut ja pätti“ mängisime, kastanipuude otsas ronisime, suuremaks saades koroonat tagusime või sulgpalli lennutasime...

Jõuangi tagasi ema koju. Teen ukse lahti... mind võtavad vastu isuäratavad söögilõhnad ja olen ühtäkki olevikus. Kogetud ajarännak tundub üheltpoolt natuke ebareaalne, teisalt nii tõeline!

Ütle veel, et ajarännud ei ole võimalikud :)

Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks

Nägin täna unes,  kuidas ma ütlen  ühele oma lähisugulasele paluvalt: „Ma pole kunagi saanud päriselt kogeda ei emaarmastust ega isaarmastust.“
Ise mõtlen, et mis selle igatsemises halba on? Ta vaatab mind jäigalt ja isegi ebasõbralikult ning vastab: „Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks“.

Sel hetkel ma ei saanud aru. Aga hiljem, ärkvel olles, saan küll aru.
Hoides kinni oma igatsusest emaarmastuse ja isaarmastuse vastu, püüame me teha asju nii, et neile meele järgi olla. Ja me ei vali ennast.

„Mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole“ meenuvad mulle miskipärast sõnad Piiblist: „Seepärast jätab mees oma isa ja oma ema maha ja hoiab oma naise poole, ja nad peavad üks liha olema“.

Kas ka selles ütluses pole mitte metafoor? Olen aru saanud, et Piibel on täis metafoore – kuna need tekstid on nii sügavad, siis vaid metafoorid saavad kanda kogu sügavust.. Ja paljutki on muudetud, läbi tõlgete ja soovi inimesi mõjutada ja kontrollida.

Neist kõige kuulsam on ju mõistagi 10 käsku... Mis ütleb, et “sina ei pea mitte…” (tänaseks juba ümbersõnastatud “Sina ei tohi…”) a la - ja kui sa neid asju ei tee, siis pälvid Sa Jumala armastuse. Milline absurd! Vaid siin duaalses kolmedimensioonilises maailmas käivad asjad nii!
Moosese sõnades oli väidetavalt  põhjus- ja tagajärg seos vastupidi ja seda ma usun küll: “Kui Sinus on Jumala armastus, siis Sa ei pea enam… mitte midagi neist, sest see ongi ilmselge.” Sest siis sa elad, olles ühenduses Tõega ja sisemine sundus neid asju teha lihtsalt puudub.

Meis eneses on nii mees kui naispool. Jungi järgi Animus (mehelik osa naises) ja Anima (naiselik osa mehes). Meespoole roll on tegutseda, olla sihikindel, luua välist maailma. Naise roll on olla intuitiivne, võtta vastu, luua keskkonda, hoolitseda. Nii et ka meie, naiste, sisemise mehe roll on hoida oma naise poole – oma ürgnaiselikkuse poole.

Ja tõesti, nii nagu ka veeda-astroloog Amar mulle soovitas - kui isaga ühendust ei ole, siis loo ühendus Taevase isaga. Ilmselt on niimoodi võimalik teha ka Jumala Emaga.

Kõige paremad mõtted tulevad viimasel ajal... vannitoas.

Vähem kui aastapäevad tagasi sai öeldud-kirjutatud minust Eesti Naises ilmunud loos, et olen ise oma elu looja. Täna tundub, et „oh, kui naiivne ma siis olin!“ Aga ehk just see naiivsus – sinisilmne usk Elusse, tema toetusesse ja valmidusse lasta end kujundada minu soovi järgi aitas sellele kaasa? Paras kogus sinisilmset usku on nagu memme musi, mis hoiab ja kaitseb :)

Viimase nelja kuu jooksul kogetu on teinud mind teadlikuks paljudest lõksudest sel teel. Ja mul on endalgi praegu huvitav seda kuulda, aga ehk ma nüüd mõistan ka paremini neid inimesi, kes oma unistustest muudkui eemale triivivad... Sest seda olen ma ka ise viimaste kuude jooksul kogeda saanud... 
Unistuse saar on just siinsamas, käe-jala juures… aga järgmisel hetkel on ta juba käeulatusest eemale triivinud… kuigi oma arvates siblid ja sõuad ju kiiresti… On see mingi veealune hoovus, mis eemale kannab või on saar ise triiviv?!

Psühhoanalüütilise teooria järgi mõjutavad meid tugevalt vanemlikud keelumehhanismid, mis võivad sügavalt teadvusse juurdununa olla vastuolus sellega, mida kogetakse reaalsusena. Sellest on kahju, kuna sellisele ebaküpsele sisemisele juhtimisele ei saa inimene toetuda - see juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille oleme õppinud oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, pole see täiskasvanule aga enam mitte. Nii oleme pööranud mitte usaldama oma sisehäält, enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.

Täpselt minuga nii juhtuski… Pean seda sisemist vastuolu suuresti vastutavaks, et mul tuli loobuda oma soovist minna sügisel tagasi Indiasse. Reis oli küll ostetud, kuid lasin selle kuidagi käest libisema ja nii see haardeulatusest välja libiseski. Ja see õõnestas suure augu... minu eneseusalduse vastu, Elu usaldamise vastu, minu julgusesse... Sellel oli suur mõju.

Olin aastaid unistanud, et minna kolmeks kuuks reisima. Aga laste kõrvalt, keda üksi kasvatad, ei ole see ju võimalik (olen endale alati öelnud). Nüüd siis mõtlesin, et kavaldan oma unistuse üle :) Kolmekuulise reisi asemel lähen kolm korda üheks kuuks :) 
Oma unistusest loobumine lõikas mul jalad alt, nagu Kalevipojal Kääpa jõe ääres kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikas. Tunnen, et sellest hetkest alates olengi vigane olnud. Alles nüüd hakkavad haavad vaikselt paranema.

Tagantjärgi vaates (on kõik ju märksa selgem!) näen ka seda, et olin sügise alguses ülevõllitäistempoga töötatud aastast läbipõlemise äärel. Kuuks ajaks aja maha võtmine ja Eestist eemalolek oleks mind päästnud ja mu süsteemi uuesti töökorda pannud, ütles mu mentor mulle pool aastat hiljem (miks ma kohe talt nõu ei küsinud?!). Aga mina, jäädes ikkagi Eestisse, ei visanud ju labidat nurka… Nii viskaski süsteem sussid püsti ja olin pikka aega päris töövõimetu.

Õppisin siit palju. Võibolla isegi rohkem, kui siis, kui kõik oleks minu soovi järgi läinud :), võtab praegu endamisi itsitama. Nüüd ma olen kogenud, KUI OLULINE on iseendale “jah” öelda - ka  siis, kui Su kõige lähemana tunduvad inimesed ei mõista seda ja vastu on. Ja üldse -võibolla tasub veel vaadata… kas nad on ikka Sulle  kõige lähedasemad? Kas nad on tegelikult on Sinuga  ühest “hõimust”?

Lisaks sain läbi süsteemi restardi ühenduse rohkem oma naiseliku energiaga. Sain aru, et olen varasemalt tegutsenud rohkem maskuliinsemas energias (tulemustele ja –saavutamisele  suunatud energias). Nüüd koos naiseliku energia juurdevooluga (et mitte öelda - üleujutusega) ei käi enam asjad nii lihtsalt ja lineaarselt :) Nii mõndagi on läinud palju keerulisemaks… aga usun, et see on üleminekuperiood ja olles lõppkokkuvõttes taas ühenduses iseenda loomuliku olemusega, olen ma rohkem mina ise :)

Kuidas elada Elu voolavas jões? Meil on mingid soovid, unistused... Elul näib olevat hoopis oma plaan. Kas see on aga tegelikult nii? Võibolla on see just viis meie unistusteni – mõistagi mitte sirgjooneline tee, vaid kiina-käänuline, et me sel teel liikudes võimalikult palju Elu kogeda saaks?
Kui suurt rolli mängib siin see, kui palju me oleme oma soovide ja unistustega igapäevaselt kooskõlas? Või kui palju me triivime neist ja neisse uskumiselt eemale?