Jõuan koju, lapsed võtavad mu õige süüdlaslike nägudega vastu. Isegi Stellal on kuidagi teistmoodi nägu peas... Saan kohe aru, et midagi on korrast ära. Ja juba ma näen oma kingi... konts on täiesti ära näritud! Võtan kätte kätte ja näen, et ka nina on ära näritud.... Ohh.. need mu kõige lemmikumad kõrge kontsaga kingad...!
Seisan täiesti nõutult. Tavapäraselt saan selliste asjade peale päris pahaseks. Täna ei ole vihaenergiat ega selle poegagi kusagil pead tõstmas. Püüan aru saada, mida ma siis tunnen. Kurbus? Ei tunne seda ka... "On see blokeering, et ma midagi ei tunne?" püüan tajuda.
Sageli ei tunne me olukordades, mis võiksid/peaksid meile kõigi eelduste kohaselt mõju avaldama, mitte midagi. See viitab sellele, et siin võib olla mingi tunne blokeerunud. Tunnet tunnet - oleme me teadlikud sellest, mis protsess meis käib. Ja me saame valida, mida teeme. Tundest teadlikuks saades saame sellega mitte samastuda - jääda kohale.
See on aga kahtlane, kui tunnet üldse "ei ole". Sest kui me ei tunne midagi, siis see ei tähenda, et tunnet ei ole - see viitab sellele, et see pole meile nähtav. Tegutseb n.ö. põranda all. Ja võib täiesti suvalisel hetkel välja purskuda.
Ma olen ise märganud, et mul jõuab tunne natuke hiljem kohale. Minu instinktid on veel lapsepõlve mõjude tõttu mitte väga hästi toimivad - olen oma tundeid kunagi väga tugevalt alla surunud. Pole julgenud tunda, väljendamisest rääkimata. Täna tean, et vaid tundeenergat tundes ja sellest läbi minnes saame seda lahustada ja lahti lasta.
Niisiis seisan seal esikus, lapsed ja koer mulle otsa vaatamas. Sekundi murdosa kestab terve igaviku. "Aga kui mul ühtegi tunnet ei ole, mille pealt reageerida, siis ma saan ise valida, kuidas nüüd käituda. Hmhh.. ma võiks isegi naerma hakata ja nalja visata :)" mõtlen.
Olen viimasel ajal kutsunud rohkem huumorit enda ellu. Eriti sellistesse olukordadesse..., hihh. Sest ma märkan, et minu sees on veel endiselt aegajalt oma nägu näitamas automaatprogramm, mis toob ärrituse ja viha kohale.
Aga nalja heitmine mulle nii oluliste esemete väärkohtlemise üle ei tundu hea mõte. Ja ma noomin Stellat tõsise näoga, et ta mõistaks, et see mis ta tegi, on igati taunimisväärne. Lapsed vist hingavad kergendatult, et see läks küll lihtsalt :))
Järgmiselgi päeval mõtlesin kingade peale. Nüüd mõeldes tundsin kerget kurbust.
Kurbust tundes märkasin aga kohe, kuidas mõtted hakkasid kurbust toitma: "Need olid ikka NII ilusad kingad! Nii erilise - sinise-lillaka-beezika neerukujulise mustriga.... Mida sa nüüd jalga paned? Kas sa enam nii ilusaid kingi üldse leiad endale?"
Mis sest, et kui ma nad eile üle pika aja jalga panin, tundsin, kuidas mul on käies paremal jalal valus. King mitte ei pigista, aga jala pealt olid lihased pinges. Mu jalg lihtsalt ei taha enam, et ma teda nii ebaloomulikku asendisse panen, nagu kõrge kontsaking nõuab.
Olles käinud enam kui aasta kontsakingadeta (nagu Merit Raju oma esikteoses(?) tabavalt ütleb, kuigi mina pigem füüsilises kui emotsionaalses mõttes) ei suuda ma sageli enam mõista, kui vaatan ilusaid naisi kõrgetel kontstel. Mille nimel end mingite pulkade otsa kõndima panna? Õigupoolest ju päris naljakas. Kui Maale tuleks keegi, kes ei teaks moe ajaloost midagi, ei saaks ta üldse aru, mis karistus neile naistele on määratud, et nad sellisel ebaloomulikul viisil käima peavad...
Igatahes, sain aru et olen praegu jõudnud kohta, kus mind kõrged kontsad üldse ei eruta. Miks siis kingigi taga nutta? Et äkki ma mõtlen ümber? Et mis edaspidi saab? Et ikka igaks juhuks tulevikku kontrollida? :))
Siinkohal saan aru, et kingad tulid mulle õpetama lahti laskmist. Kingade äraviskamine on kõige selgem vanade mustrite, mõtlemis- ja tegutsemisviisidest lahtilaskmine.
Ja tõesti, ise olen ju loonud ja hoidnud taotlust lasta lahti kõigist oma vanadest ja aegunud mustritest ja luua uut. Uusi suhteid, uusi hetki, uut iseennast. Kingade äraviskamine on siinkohal väga sümboolne, et mitte öelda, tähenduslik.
Ongi tähtis, et kingad oleksid armsad ja hingelähedased, mitte suvalised käimad, mis mulle nagunii ei meeldinud. Sest ka minu enda sisemised mõtlemis- ja käitumisharjumused on ju väga nahalähedased :)
Ja taas on mu suur Õpetaja - mu koer Stella mu selle olukorra juurde toonud. Läbi tema on juba päris mitmeid uusi mõistmisi ja nägemisi iseendas tekkinud.
Kõik meie Õpetajad on meie peeglid. Ja kõik meie ümber, iga olukord, iga hetk, võib olla selleks õpetajaks, mis näitab meile iseenda erinevaid nägusid.
Selgemini nähes on lihtsam teha uusi valikuid. Kuigi mitte alati, nagu Sogyal Rinpoche lugu august keset teed, seda nii ilmekalt näitab :)
