Sulle, kes Sa neid ridu loed…

Millal tundsid Sa viimati, kuidas Su hing väljendab ennast?
Millal nutsid Sa viimati õnnest?
Kirjutasid luuletusi või muusikat?
Tantsisid vihma käes?
Küpsetasid kooki?
Joonistasid midagi?
Parandasid midagi katkist?
Musitasid last?
Tõid pehme kassi enda näo ette?
Ronisid mägedes?
Ujusid paljalt?
Jalutasid päikesetõusu ajal?
Jutustasid päikesetõusuni?
Suhtlesid loodusega?
Otsisid Jumalat?
Millal istusid Sa viimati üksi vaikuses, reisides enda hinge sügavustes?
Millal ütlesid viimati 'tere' oma hingele?

~Neale Donald Walsch~

Ma soovin, et algav aasta tooks Sulle külluslikult kõike seda, mida Su hing igatseb ja mis toob Sind lähemale iseendale! Soovin seda meile kõigile!

Võrratut uut aastat, imelisi uusi algusi!
Signe

Jõulud – kas iga-aastane puhastuskuur?

Peale jõule sõpradega kokku saades kõlas peamiselt üks küsimus: “Kuidas jõulud üle elasid?” Ja vastuseks enamik oigas…

Meenub aastapäevad tagasi E. poolt öeldud lause: ”Mõelda vaid, olin nädalapäevad vanematekodus ja tulin tagasi ilma ühegi hingehaavata!”

Mina näen siin Uue Ajastu suuremat sorti puhastuskuuri, mis tõstab üles kõik meie kitsaskohad, et me neid oma tähelepanu ja armastusega tervendada saaksime. :)

Ega minagi mingi erand ei olnud.
Kuigi pean ütlema, et see tabas mind üllatuslikult – olen sel aastal astunud suuri samme oma lapsepõlve  ja oma ema-isaga seotud kogemuste vastuvõtmisel. Suhted mõlemaga on kardinaalselt muutunud (viimasega ju polnudki enne mingeid suhteid) ja on mulle tõesti rõõmu toonud.
Seepärast ei saanud ma aru, miks mul mõned päevad enne jõule pea muudkui valutas. “Pole ju praegu nagu põhjust? ” mõtlesin. Peavalud tekivad sageli sellest, kui me iseendas midagi alla surume. Kui me kardame miskit  või ei taha  seda, mis tulemas on või mis meie elus toimumas on.

Ühel hetkel mõtlesin jõuludele ja nägin vaimusilmas ette, kui hästi kõik sujub. Ja märkasin, et mu peavalu kadus! “Ohoh? Kas minu kehas on siis ikka jõuludega seotud hirmu?” imestasin. Miks muidu peavalu praegu nagu läbilõigatult otsa sai?

Meie alateadlikud impulsid on enamasti meile täiesti teadmata. Seepärast nad ongi ju alateadlikud :)

Ja hirm on emotsioon, mida tekitab sageli alateadlik uskumus, et me saame kogema midagi ebameeldivat. Midagi, mis on varem meie elus sellisel kujul aset leidnud.

Alateadvuse implusse teadlikkusse meelde tõstes saab nende jõudu vähendada.

Selleks tuleb iseendasse süüvida ja püüda tajuda, mis sisimas toimub.

 

Enda sisse vaaadates ja kuulatades sain aru, et minus on käivitunud varemgi kogetud hirmutavad mõtted: “Kas ma jõuan õigeks ajaks kohale? Või ei jõua ja mu peale pahandatakse? Kas ma teen õigeid asju? Kas ma ütlen õigeid asju?” 

Ja hehh, nagu ka juba tavaks saanud, jõudsime kohale hiljem kui planeeritud. Aga kuna olin selle juures suutnud ise täiesti lõdvestuda, ei pannudki see mind end halvasti tundma. Pidu ju alles järgmisel päeval:)
Järgmisel hommikul aga tunnen, et “teolt tabatud” peavalu annab endast taas märku. Mida aeg edasi, seda enam.

Peatume venna juures. Tal on imearmas maja, ühel pool maja on küla, koos läbivoolava paisjärvega ja teisel pool lõputud põllud vaheldumas metsatukkadega.

Istusin elutoa mõnusalt madalale ja laiale aknalauale, vaatasin lumiseid väljasid ja püüdsin aru saada, mis siis minus õigupoolest toimub.

 

 

Analüütilise psühholoogia looja ja minu suur õpetaja Carl G. Jung ütleb, et individuatsiooniprotsess – teadliku kooskõla saavutamine oma sisima keskmega algab isiklikust haavatasaamisest ja sellega kaasnevast kannatusest.
Paraku ei tunne me sageli seda sisemist kutset ära ja süüdistame olukorra tekkimises endast väljaspool olevat (vanemaid, elukaaslast, ülemust, majandusolusid, Jumalat…).

Nõuanded väljastpoolt või ka iseendale stiilis “saa asjast üle”, “võta aeg maha”, “puhka”, “ära tööta nii palju”, “suhtle rohkem inimestega”, mine jalutama või tegele mingi harrastusega – on täiesti kasutud. Enamasti. Kõik need tegevused lükkavad alateadvuse sõnumid lihtsalt kõrvale.

Nagu Jung ütleb, aitab ainult üks: pöörata näoga laskuva pimeduse poole, vaadata seda täiesti puhtsüdamlikult ja eelarvamusteta ning püüda mõista, mis on selle olukorra varjatud mõte? Mida me siinkohal teada peaksime saama?
Tavaliselt on laskuva pimeduse varjatud mõte midagi nii ebatavalist ja ootamatut, et seda on võimalik tabada ainult alateadvusest kerkiva info põhjal. Teinekord ilmutab see end hoopis läbi unenägude või fantaasiate.

Keskendudes alateadvusele ilma rutakate oletuste ja emotsionaalse tõrjeta, ilmuvad sealt sageli teed juhatavad vastused või sümboolsed kujundid. Nii juhatatakse meid valusate äratundmisteni sellest, mis on meis ja meie teadvuslikus hoiakutes/uskumustes valesti. Aga mõistagi mitte alati.

Niisiis istusin ma seal aknalaua peal ja pöördusin näoga laskuva pimeduse poole :) Saamata aru, miks see “pimedus” üldse kohal on ja mida tal mulle öelda on.
Nähtu pani – nagu ikka sellistes olukordades - üllatuma.
Ma ei ole endas ammu näinud nii suurt ja lõputuna tunduvat hirmu - hirmu, et ma teen midagi valesti. Midagi, mis ei sobi. Mõni mu liigutus, mõni mu “valesti” öeldud sõna. Ja et otseselt välja keegi midagi ei ütle.  Võin seda vaid nägudelt lugeda ja hääletoonist kuulda… Ja lisaks kõlab see kõik kindlasti hiljem etteheitena ema suust… Ja kuigi ometigi teadsin, et tegu on hirmuga kategooriast FEAR – Falce Evidence Appearing Real,  ei aidanud see mõte mind ja hirm tundus täiesti reaalne.

Iseenda ja oma klientidega töötades on mulle järjest selgemaks saanud, et praktiliselt kõik meie  korduvad probleemkohad – meie mustrid - on alguse saanud lapsepõlvest.

Ja siin on üks huvitav tõik – saades neist lapsepõlve olukordadest teadlikuks, arvame me, et “meie vanemad on meiega midagi “valesti” teinud”.
Aga järjest enam saan, aru, et vanemate tegevus on olnud meile vaid “sõnumitoojaks” – määravaks saab see, kuidas me selle olukorra vastu oleme osanud võtta.  Kuidas reageeri(si)me. Milliseid alateadlikke otsuseid selle tulemusena teinud oleme.

Istusin siis seal akna peal ja tundsin end kui teismeline. Silme eest jooksid läbi mitmed olukorrad, kui tollal perega (ema ja tema venna perega) vanaema juures jõulude ajal kokku saime. Tundsin neil kordadel ikka, et teen ja ütlen kõike valesti. Vahel ka pahandati, aga enamasti nägin pilkude vahetamist.  Hiljem kuulsin etteheiteid asjade kohta, mille puhul ma ise ei saanud üldse aru, et mis siis nii valesti oli. Ise aru saamata, mida ma valesti tegin, muutis see mu taju ebakindlaks. Tulemuseks sisemine ebakindlus iseendas  ja enese “igaks juhuks” alla surumine.
Aga enda loomuse ja alateadlike impulsside vastu on raske seista. Eriti siis, kui me neid alla surume. Seda enam tekib kohti, kus miski järele annab ja välja purtsatab :))

Sain selgelt aru, miks ma juba aastaid jõule ei talu.
Muul ajal kahaneb see hirm väiksemaks ja kui ma Tartus ei käi, kaob päris. Sest muu maailmaga seoses ei tunne ma seda hirmu juba ammu. Mäletan, et varasematel aegadel kippus see küll sageli mu kaaslane olema. Hirm teha või öelda midagi “valesti”. Teha kellelegi haiget. Tahtmatult. Mujal olen selles kohas õppinud lõdvestuma ja usaldama. Iseennast ja teisi.
Aga juba mõte jõulude ajal kokkutulemisest toob selle lapsepõlvest pärit hirmu üles, paneb ta elama. Pigistab kõrist, paneb sisemiselt kokku tõmbuma, julgemata olla, öelda, hingata.

Et selgust luua, mitte vaid selles supis hulpida, püüdsin märgata, mida ma tunnen, kui sellest mõtlen:

• kurbust, pisarad tikuvad silma ja kipitavad kurgus…
• Tunne on, nagu oleksin väike laps…
• mõte, et peaksin end igal hetkel kontrollima, tagasi hoidma…
• Hirmu, et mind ei mõisteta…

Kus ma seda oma kehas tunnen?

• Peas. Pea valutab. => viitab psüühilisele pingele ja sisemisele allasurutusele.
• Kõris. Kurgus. => viitab võimetusele väljendada seda, mida välja öeldud tahab saada (kõri on meie väljenduskeskus).
• Kõhus. => viitab sellele, et surun iseennast alla ega võta kasutusele oma sisemist jõudu – oma väge olukorra lahendamiseks (päikesepõimik on meie väekeskus).

Mida ma siinkohal vajan?

• Mõistmist.
• Toetust.
• Luba ollanii nagu ma olen. Kõigi oma eksimuste ja vigadega.
  Hmm… kes peaks mulle selle loa andma?
• Et siis… julgust. Lubada ENDAL olla nii nagu ma olen. Aitäh!! Aru sain. :))

Andes oma tundmustele vormi (kirjeldades tundeid, märgates kehas toimuvat) ja saades teadlikuks nende allikast (silme ette kerkinud olukorrad lapsepõlvest ja teismeeast) ja küsides endalt, mida ma praegu vajan, sain ma selgelt aru, et see hirm elab VAID MINU SEES. Mitte keegi ei ole valvel, et kas ma teen või ütlen midagi valesti. Ainult väike laps minu sees…

Aga et sellel kõigel minna lasta ja lubada tõel nähtavale tulla ja enda omaks saada, on vaja julgeda sellele kõigele otsa vaadata. Nagu ka laulusalm ütleb: “If You let go of fear, the truth will appear”.

Tõde on see, et ainult mina ise saan lubada endal olla nii nagu ma olen. Ma ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete eest. Isegi siis (et mitte öelda - eriti siis!), kui nad on minu enda perekonnaliikmed.
Lastena me õpime käima kikivarvul, et meie sõnad ja teod ei teeks meie vanemaid pahaseks või kurvaks. Ma ei tea, kas see tegelikult ka lapseeas vajalik on (aga me teeme seda!), aga tean, et täiskasvanuna anname niimoodi lihtsalt oma väe ära. Anname iseenda ära. Ja see omakorda võtab meilt ära meie jõu. Võtab meilt ära meie julguse ja elurõõmu olla just sellised nagu me tegelikult oleme. Kogu oma ilus. Koos naha ja karvadega :)

See lugu on nagu vastuseks Sulle, kes Sa koolitusel küsisid, et kas minu elus ka mingeid kitsaskohti on, või olen ma kõik “selgeks õppinud”. Hihh, oojaa, muidugi on.
Meis kõigis on alateadlikke protsesse toimumas.
Olen kogenud, et selleks et neis kitsaskohtades lõdvestuda, ei piisa TEADMISEST. Vaja on see tõde LÄBI KOGEDA ja TUNNETADA. Ja seda koguni erinevate elukogemuste valguses.

Mind aitas palju äratundmine, et see kõik toimub lihtsalt MINU SEES. Siin ei ole mingit pistmist välise maailmaga – nii et ma ei pidanud isegi midagi ütlema.  Ja see äratundmine  paneb armastuse ja leebusega endale tähelepanu pöörama. Ja aitab lõdvestuda ning sellest hirmust lahti lasta.

Nagu Jung ütleb, on “enamik inimesi liiga lodevad isegi oma käitumise teadvustatud aspektide üle sügavalt järele mõtlemast, rääkimata sellest, et alateadvusest pärit mõjusid analüüsida. Alateadvuse tõsiseltvõtmine ja selle tõstatatud probleemisedaga tegelemine nõuab suurt julgust.”
Mina lihtsalt valin seda teha. Olen kogenud, et see toob suurt vabanemist.
Oma alateadvuse tundmaõppimine eeldab ausat eneseuurimist ja oma elu ümberkorraldamist. Seepärast lükkavad paljud inimesed selle kõrvale ja jätkavad vanaviisi, nagu midagi poleks toimunud.

Eks reaalseid tulemusi on näha ilmselt aasta pärast, uute jõulude paiku :))

Siia lõppu sobib hästi elu poolt sülle potsatnud tsitaat:
”Armasta oma negatiivseid tundeid ja nende võnkesagedus tõuseb piire tundmata, muutes nad valguseks. Sa võid neid tundeid ka vihata ja neile vastupanu osutada, aga tea, et vihkamine annab neile sinu üle võimu.
Armasta oma inimlikkust, sest seda oled sa siia õppima ja kogema tulnud. Armasta oma nõrkusi sama palju kui tugevaid külgi. Nõrkused on need alad, mis vajavad rohkem sinu armastust. Lihtsalt suuda ennast armastada sellisena nagu oled.”
~Sanaya Roman 'Elamine rõõmus'~

Tee iseendani. Eesti Naine. September 2012.

Septembrikuises Eesti Naises ilmus Kadi Küti sulest minust ja mu elust artikkel. Mõtlesin, et toon selle siin ka ära  :)

Signe Israel julges tegutseda, kui tundis, et vanamoodi enam ei saa. Kasvatades üksi kahte eismelist last, lõi ta oma koolitusfirma ning innustab nüüd teisigi oma elu eest vastutust võtma.

Loen Signe blogi, kuid nii ausat vestlust oma elu üle polnud meil enne olnud kui seekord tema Nõmme kodus. See aktiivne ja tegus naine on omandanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning töötanud aastaid pangas, õppinud koolitajaks ja koolitanud.

Mind ajendas Signega vestlema teadmine, et ta on üks neist, kes julgeb elus pinnapealseid suhtumisi trotsida ja oma hingeteed käia. Oma elu kohta valusalt ausate küsimuste esitamine ja endasse süüvimine võib seniseid seisukohti muuta ja pöördelisi samme astuma panna.

Ringist välja tulek
2003 aastal olin jõudnud oma eluga ummikusse. Koitis äratundmine, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Töötasin pangas, mu abielu oli jooksnud karile ja ma ei suutnud sellest ringist välja tulla. Just siis, nagu tellitult, sain teada koolitusest nimega Life Planning, koolitajaks oli Elmo Puidet. Ühes harjutuses tuli üles kirjutada kõik, mida tahaksid elus veel kogeda. Võis piirideta unistada! See pani tõsiselt mõtlema. Sain aru, et mul on vaja oma elu oluliselt muuta, sest hetkel olemasolev mind enam ei teeni. See arusaamine tõi minusse rahu ja otsusekindluse. Protsess võttis muidugi aega. Jah, ma vahetasin töökohta ja lahutasin abielu, aga kõik ei tulnud sugugi üleöö.

Taotluse jõud
Üks huvitav asi, mida ma rasketest aegadest õppisin, on taotluse jõud – alati ei pea kohe tegudele tormama, vaid tuleb kogu hingest soovida ja vahel jõuavad olulised asjad ise sinuni. Ma ei otsinud aktiivselt tööd, ei saatnud kellelegi CV-d, ometi sain peagi uue töö teises pangas, sest unistasin sellest ja olin selleks valmis. See töö osutus minu jaoks parimaks võimalikuks järgmiseks sammuks.

Teine unistus oli osaleda noorteorganisatsiooni töös. Peagi kuulusin JCI-sse ehk Eesti Ettevõtlike Noorte Kojasse ja olin aastal 2010 koguni koja president. Ka koolitajaks saamine tundus esialgu ilmvõimatu, kuid nüüd on mul endal koolitusfirma.

Oma uuel ametikohal olin kliendisuhete juht Personaalse Varahalduse üksuses Hansapangas. Me haldasime oma klientide investeerimisportfelle, olime neile igakülgseteks partneriteks kõiges, mis panka ja kogu gruppi puutus. Armastasin oma tööd, oma kliente ja töökaaslasi. 2008. aasta, kui turg kukkus, oli nii klientide kui panga jaoks väga keeruline aeg. Nägin väga lähedalt inimeste valu. Tundsin, et mu ümber on suur orkaan ja mul pole millestki kinni hoida. Nii hakkasingi tugipunkti otsima, sest peab ju olema midagi, millest ka keerulisel ajal tuge leida!

Taipasin õige ruttu, et pean sellist keset otsima iseenda seest. Alustasin joogaga, lugesin eneseabiraamatuid, osalesin humanitaarorganisatsiooni Art of Living koolitusprogrammis „Yes!“, õppides hingamistehnikaid, mediteerimist ja joogat. Kursus keskendub just sellele, kuidas öelda „jah!“ elu igale väljakutsele. Osalesin ka Art of Living jätkuprogrammis Indias. Kõik see andis tunde, et olen seesmiselt puhastunud, olen täielikus rahus. Ja minu sisemine rahu aitas ka inimesi mu ümber.

Tiivad hüppel tundmatusse
Viimase kahe aasta tähtsaim otsus ja suurim muutus minu elus oli palgatööst loobumine ja oma koolitusettevõttega alustamine. Olin juba 17 aastat töötanud organisatsioonides, mis järjest enam meenutasid mulle suurt masinavärki. Tundsin, et olen pangandusest väsinud. Ma pole ju aus ei klientide ega iseenda vastu, kui teen oma tööd tüdimusega.
Mul on vaja luua, et ma tunneksin, et olen elus! Tahtsin üritusi ja koolitusi korraldada ning ise koolitada, aga pangast ära tulla ja kõike algusest alata polnud julgust. Tööandja oli ju väga hea, palk oli hea, ma töötasin koos tipptegijatega. Kõrvaltvaatajatele oli täiesti arusaamatu, mis mulle ei sobi: „Sul on ju kõik olemas?!“ Aga minu hinge see ideaalne töökoht ühtäkki enam ei toitnud.

Samal ajal uurisin õppimisvõimalusi Silma jäi Holistilise Teraapia Instituut. Lugedes raamatuid, mis kooli kodulehel kirjas olid, sain aru, et see on õige koht. Siin käsitletakse sügavuti just neid teemasid, mis mind huvitavad. Holistiline treening ehk „aasta iseenda jaoks“, nagu kool seda väga tabavalt nimetab, on koolitus neile, kes soovivad mõista iseennast - saada iseenda, oma sisemise tarkusega paremasse kontakti Mulle meeldib see lähenemine – igasugused muutused saavad alguse meie seest.

Pean tunnistama, et alguses oli mul küll hirm, et äkki ma muutun nii „vaimseks“, et kaotan ühenduse reaalse maailmaga. Kuid instituudi terviklik lähenemine on, vastupidi, aidanud mind vaimseid teadmisi reaalsesse igapäevaellu integreerida.

Just koolis läbiviidud coaching ehk arengut toetav vestlus aitas mul luua nägemuse, milline mu elu vabakutselisena välja näeb, panna paika tegevuskava, mida tuleb selleks teha ja see samm astuda. Kool on andnud ka arusaamise, et kui mu elus on midagi, mida ma näha ei taha või mida pelgan, siis just sellega tuleb mul tegeleda, sest see on minu õppetund.

2010. aasta lõpus jätsingi pangatööga hüvasti ja alustasin uut aastat ettevõtlusega. Ja mu tiivad tõesti kannavad!

Iseendaks kasvamine
Raskel perioodil võib kergesti tekkida tunne, et kõik läheb allamäge. Ka mulle tundus ühtäkki, et kogu mu elus on täis probleeme. Kuid siis taipasin, et et olen nüüd lihtsalt iseenda vastu ausama, julgen vaadata igale probleemile otsa ega ole nõus peitma end kiire elurütmi taha. Olen õppinud, et kui aktsepteerin end just sellisena, nagu olen, siis olen iseendaga kontaktis. Mu õpetaja Marina Paula Eberth ütleb: “Olles igal hetkel selline, nagu Sa oled, oled Sa igal hetkel oma väe juures“.

Vahel juhtub siiski, et ma ei oska oma väge õigesti kasutada, olen liiga jõuline või hoian end liialt tagasi. See tuleb sellest, et ikka on veel olukordi, kus ma ei oska, suuda või ei julge lõdvestuda ja usaldada, näidata oma haavatavust. Aga ma olen ju ka alles teel.

Palgatöölt ära tulles oli mul tunne, et pean lennukist alla hüppama, aga mul pole õrna aimugi, kas mul langevari ikka on. Keskendusin ühele sammule korraga, püüdsin olla hetkes.

Järjest tulid erinevad tööprojektid, minus kasvas usaldus ja teadmine, et teen õiget asja.

Tundeid on tõesti palju olnud – hirmu, viha, üksindust, igatsust, kurbust, aga ka armastust, avanemist, usaldamist ja tänulikkust. Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob lõpuks selguse ja värvikülluse.

Minevikuga sõbraks
Olen nende õpingute ajal aru saanud, kui tähtis on suhe vanematega. Suur osa inimesi kannab endaga kaasas lapsepõlveprobleeme. Ka minul on olnud emaga keerulisi suhteid. Nüüd olen talle tänulik, et ta on olnud valmis mind kuulama ja mind mõistma, meie teemade lahendamisel mulle poolele teele vastu tulnud. Meie suhe läheb aina paremaks, ma tunnen uhkust ja tänulikkust, et just tema on mu ema.

Pärast 25 aastat lahusolekut olen hakanud suhtlema ka oma isaga. Mu vanemad lahutasid, kui olin vaid viieaastane, ja teismeeast alates polnud isa minu jaoks lihtsalt olemas. Nüüd olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga, võimalus isa aktsepteerida ja hinnata. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste ja iseenda vastu.

Vastutus ja valikuvabadus

Üks parimaid õppetunde on olnud mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis mu elus on. Pean silmas sellist vastutust, mis ei muserda ega tekita süütunnet. Usun, et tegutseme igas olukorras vastavalt oma oskustele, parimal võimalikul moel. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja kõigi võimaluste väljas.

Käies oma teel, ei ole me kunagi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis, märkidelt või raamatus juhuslikku kohta lahti lüües. Olen õppinud küsima toetust sõpradelt ja lähedastelt. „Toetus on olemas igas hetkes, kui me seda vaid märgata oskame,“ ütleb mu õpetaja ja hea sõber Kristi Pääsuke.

Väga oluline on kuulata oma sisetunnet, olla igast hetkest teadlik. Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Ja kuna ma tean, et on täielikult minu enda valida, mida ma lasen oma ellu ja mida mitte, siis valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Tahan olla just selline, nagu ma olen - rahus, rõõmus ja armastuses. Töös ja suhetes soovin puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega nagu päike, toetada oma kogemusega nende kasvamist ja õitsemist. Et teisedki mu ümber leiaksid tee iseendani.

 

Autor: Kadi Kütt
Allikas: Eesti Naine, september 2012

Olen valmis Elu kingitusteks, igal hetkel

Juba mõnda aega kutsub üks huvitav juhtumus end siia blogisse istutama.

See juhtus sügisel, esimese ja ootamatu lume aegu. Koolitasin Raplas ja kuna mu auto teatas, et tema võtab paariks nädalaks puhkuse, siis otsustasin elu väljakutse – elada põnevamat ja mugavustsoonist väljas olevat elu - vastu võtta ja liikusin hommikuti rongiga ja peale koolituspäeva häälega Tallinna tagasi. Algusel koolitusel osalejad isegi ei uskunud, et ma tõepoolest hääletama lähen ja itsitasid ainult mu jutu peale:)

Huvitav oli kogeda ennast läbi erinevate situatsioonide.
Nagu ka Neal Donald Walsch ütleb: “Elu pakub hämmastavat võimalust igal üksikul hetkel kogeda, kes sa tegelikult oled”.

Esimesel korral – niipea kui käe tõstsin, auto kohe peatus (pilt on mõistagi netist ja illustratiivne ;) ). Minu ego muidugi kirjutas selle õnnestumise automaatselt “enda arvele”- nägemata ja hindamata, kui palju selles mängib Elu tahe. Hihh, siin protsessis ei saa ju midagi “õigesti” või “valesti” teha. Elu lihtsalt vastab meie vibratsioonile ja mindsetting´ule. Nii et järgmine päev sai mu ego kohe tasandatud – autot, mis peatuks, andis tükk aega oodata.

Hääletamine õpetab alandlikkust Elu vastu. Selle vastuvõtmist, mis on. Lootust. Ja tänulikkust.

Loos, mida jagada tahan, juhtus nii, et olin juba jupp aega seisnud käsi püsti. Ja ühel hetkel peatus päevinäinud sõiduauto. Kui ukse lahti tegin, võttis vaatepilt õlgu väristama ja kahtlema, et kas tahan sinna ikka istuda.  Autojuht, 50+ meesterahvas, istus oma tugevalt määrdunud töötunkedes rooli taga ja asus võidunud kõrvalistmelt suitsupakke ja oma tööriistu kokku korjama, et ma sinna istuma mahuksin. Autoistmed ei olnud ka ilmselt aasta(kümne)id puhastust näinud. Istusin natuke ebalevalt oma valge mantliga autosse ja kui olin ukse kinni tõmmanud, ütles autojuht kiirustades:”Ma ei ole jõudnud veel suitsu teha, nii et ma kohe ütlen ära, et ma tahan kohe suitsu tegema hakata". (!) - “Ohsapoiss…!” mõtlesin imestusega. “Mida see olukord nüüd siis õpetama tuleb?!”

Autojuht pani käigu sisse ja hakkasime liikuma. Et juttu teha, küsisin, mis ta siinkandis teeb ja mida üldse talle elu toob. Jutt veeres ja ma sain teada, et tegu on elektrikuga, kes käib siin ja seal juhutöid tegemas. Elab Tallinna külje all soojakus. Oli pikalt töötu olnud, nüüd on hea, et tööotsa peale sai. Naine jättis ta maha, lapsed on kaugel, tütar elab välismaal. Lastest rääkides muutus mehe pilk pehmeks ja häälde tulid teatud kumedad noodid. Oli aru saada, et juba väga ammu polnud ta saanud oma lastest rääkida. Juba ammu polnud keegi temalt küsinud, kuidas TAL ENDAL läheb… Nii Tallinna tee ja jutt muudkui veeres. Mina küsisin ja tema rääkis.  Oma perest, naisest, lahkuminekust, oma kunagises kodust, oma mõtetest…. Teda kuulates ja aegajalt tema poole vaadates, ma ühtäkki nägin läbi tema määrdunud, parkunud ja kortsulise näo TEMA ENDA ILU. Tema hinge ilu. Mu silme all koordusid maha kõik maise elu (meele poolt tekitatud) kihid ja ma nägin teda sellisena nagu ta tegelikult on.  Ilusa, leebe ja heatahtliku hingena. Elu hammasrataste vahele jäänud poisina, kes kõigest hoolimata püüdleb parema poole.

Kohale jõudes ja autost välja astudes sain ma aru, et me olime mõlemad teinud teineteisele kingituse.
Mina talle läbi selle, et küsisin ja kuulasin. Kutsusin teda rääkima ja tõesti kuulasin.  Tema mulle, et ta näitas mulle, kui ebaoluline on väline vorm.

Muide, suitsetamine ei tulnud talle üldse meelde :))

P.S. Huvitav tähelepanek – kõik autojuhid, kes mind selle pooleteist nädala jooksul auto peale võtsid, polnud raplakad, vaid juhuslikult sel päeval sinnakanti sattunud inimesed:)

Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!

Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!

Tagasiteel :)

Nagu juba mitmeid kordi varemgi, võtan Oma Elu Hetkede veebilehe lahti. Kuulen, armas sõber, kuulen Su kutset. Võttis aega, mis võttis, aga ka mina ise tahan jälle kirjutada… Enne kui sule kätte võtan, on aga olemise aega vaja olnud. Võimalust olla iseendaga. Hingata. Koguda mõtteid. Elu on praegu kiirustamist ja seejärel lõõtsutamist täis olnud :) Sept-okt polnud ühtki töövaba päeva… Aga see-eest - palju, nii palju on elu vahepeal toonud!

There is a feeling inside,
so deep and so wide
Let the love show the way
Let Your heart be Your guide
to lead You inside
where love never ends

When You let go of fear
the truth will appear, so simple and free… laulab Edmundsi hääl mu kõrval...

Muusika on nii võrratu kingitus mu elus! “Küll on hea, et on olemas internet!”, mõtlen tänulikkusega, end tema kitarrihelidel ja häälel kaasa tõmmata lastes. Ja tunnen taas puudutust südames – olen oma veebipesa siin üksinda jätnud. Võibolla on tõesti kusagil keegi, kes vajab minu sõnade puudutust. No ja igaljuhul, vajan ma seda ka ise aegajalt, tunnen ma.
Tulen peatselt tagasi :)

Kuulates oma südame häält

“Kuula, mis vaikusesse jäi…
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid…
Sa kuula…. ka südamel on hääl…”
laulab Ott Lepland oma loos “Kuula”. Suur tõde on neis ridades. Kui me vaid võtaksime aega kuulatada, hetkedesse ja sõnade vahele… kuulatada seda, mida ütleb meie süda… Just süda, mitte meel, mis kipub muretsema, kahtlema, ratsionaliseerima…

Meel on staatiline ja püüab jääda teadaolevasse kinni. Aga elu muutub meie ümber kogu aeg. Nii me püüame tavaliselt lükata ümber südame poolt välja pakutud “ebaloogilisuse”… Teadmata või teadvustamata, et südamest pärinev tarkus oskab meid juhtida märksa õigematele radadele. Californias asuvas Hearth Math Instituudis tehtud uuringute põhjal on südamest mõõdetavad elektrilised impulsid ja magnetväli kordades tugevamad kui see, mis aju ümbritseb. See on ka põhjus, miks me tunnetame teinekord juba eemalt, kas inimene on rõõmus ja õnnelik või kurb ja õnnetu.
Hearth Math Instituudi poolt on loodud mitmeid erinevaid, lihtsaid tehnikaid selleks, et aidata meil kuulata ja järgida südamest tulevaid sõnumeid, mis kannavad meie intuitiivset tarkust.

Üks neist harjutustest, mida võib kasutada, kui oled segaduses, kimbatuses või stressiolukorras, on näiteks järgmine:
1) Hinga mõned korrad sügavalt sisse ja keskenda oma tähelepanu oma südamepiirkonda. Kui sul on südant algusel raske tajuda, siis aseta käsi oma südamele. Hinga nagu tavaliselt ja lihtsalt hoia oma tähelepanu ca kümmekond sekundit südamepiirkonnas.
2) Tuleta meelde positiivne hetk või tunne oma elust ja püüa seda uuesti tunnetada. Mitte lihtsalt näha oma vaimusilmas, vaid seda uuesti täielikult läbi tunnetada. Ole selles tundes.
3) Seejärel küsi oma südamelt: “Mida ma saan siin olukorras teha, et seda muuta?”.
4) Kuula vastust oma südamelt.

Niisiis… hinga sügavalt sisse, tunneta oma südant… pehmena, avatuna, hoituna. Ja küsi. Kuula. Ka südamel on hääl.
Tõsi, teinekord on meel nii palju pahna täis, et selle mulina seest on raske kuulda, milline vastus on tegelikult südame poolt öeldud. Seda enam, et loogikaga seda vastust enamasti kontrollida ei saa :). Vahel lihtsalt tunned, et pead seda tegema. Miks, ei oska isegi öelda.

Oluline on koostöö aju - meele ja südame vahel. Aju muudab info praktiliseks, aitab meil liikuma minna. Nagu ütleb Ingelise Emby, kelle töötoas “Peast südamesse ehk Püha Graali otsinguil” käisin 14-15.mail 2012: “Mitte meelt pole vaja alla tõmmata, vaid süda on vaja samale kõrgusele tõsta.”
Meel tahab, et teda mõistetaks. Süda lubab asjadel lihtsalt olla… Et oma meelt paremini mõista, on vaja õppida tundma oma tundeid. “Kui meel soovib midagi, siis see käivitab tunde”, tuleb meelde tsitaat Shirley MacLaine´ilt.

Tunded on osa meist. Kui me selle alla surume või seda eitame, ei ole me oma olemises ega käitumises vabad. Tõesti, paljud meist on ajapikku õppinud mingeid meile omaseid tundeid vältima. Aga igal tundel on oma sõnum. Ja selleks, et oma südame sügavustesse, oma terviklikkuseni liikuda, on vaja õppida neid sõnumeid lugema. Tervitada iga tunnet armastusega.  Kas Sa näed oma viha või kadedust kui oma kõige paremat sõpra? Aga nii see võiks olla, sest erinevad tunded toovad endaga kaasa erinevaid väärtusi.
Hirm aitab meil peatuda. Aitab aru saada, et me liigume enda jaoks tundmatule alale. Õppides hirmu vastu võtma, õpetab see meile kaastunnet, õpetab südamega tundma.

Viha taga on meie võime asjad liikuma saada, seal on meie tegutsemiseenergia. Viha armastusega vastu võttes võid leida sealt oma vapruse ja julguse. Võibolla koguni oma kutsumuse, pühendumuse. Viha õpetab meile südamega tegutsema.

Kadedust armastusega koheldes õpime me nägema seda, mis on kadeduse taga. Kadeduse taga on igatsus. Liikumine selle poole, mida me soovime. Kui me ei luba endale kadedust, surume selle eemale, siis lükkame me endast eemale ka oma soovid. Kadedust  vastu võttes võime leida sealt suunda, juhatust, inspiratsiooni, loomingulisust. Nii õpetab ta meile südamega ära tundma, milline on meie tee, meie tõde.

Niisiis, on olemas ainult üks tunne. See on armastus. Armastuse kõrvalnähuna avaldub küll teinekord kannatus ja kurbus… aga nii see meie duaalses maailmas juba kord on :)

Ingelise jagas meiega üht väga huvitavat vana ja esoteerilist õpetust südame kohta. See on õpetus, kuidas jõuda oma sisemise terviklikkuseni ja ühenduseni oma jumalikkusega läbi südame 5 kambri.
Südame sees, nii füüsilisel kui energeetilisel tasandil on neli kambrit, mis ümbritsevad sügavaimat, viiendat kambrit. Iga südamekamber kannab endas oma õpetusi.
Esimene kamber sisaldab endas meie tundeid, omadusi, mõtteid ja soove, meie psüühet ja närvisüsteemi ning kannab endas meie karmat. Kui me ei näe (ei süüdista) välist maailma kui miskit, mis meiega toimub, vaid näeme iseenda rolli nii oma emotsioonide kui välise maailma kujunemisel, kui me oleme valmis minema läbi nii oma emotsionaalsetest kui intellektuaalsetest kihtides, avaneb meile uks südame teise kambrisse.

Teises kambris tegeleme oma osaga füüsilises ja spirituaalses maailmas. Siin tärkab sageli äratundmine, et me oleme kõige ja kõigiga ühendatud. Siin kambris olles liigume me konkreetselt abstraktsele, teadmisest tunnetamisele, katsutavast maailmast energeetilise maailma tajumiseni. Me hakkame tunnetama seda, mis on tegelik Reaalsus.
Tajudes, et Elu liigub ja muutub, et miski ega keegi pole püsiv ega jääv, oleme me valmis avama ukse järgmisse kambrisse.

Kolmandat kambrit kutsutakse Valgustuseks (Illumination), sest siin leiavad sageli aset meile valgust heitvad “ahhaa”-elamused. Siin kogeme meie endi seest tõusvaid selgeid ja sügavaid äratundmisi ning taipamisi. See on koht, kus meie sisemine teele heidetakse valgust. Me näeme, kes me oleme, miks ja kuidas oleme seotud oma Eluteega.
Ja mitte ainult meie endi elu ei saa valgustatuks, vaid valgust heidetakse ka meid ümbritsevale elule – inimestele, olukordadele, keskkonnale.  Me näeme, kuidas kõik meid ümbritsev on liikumas oma sisemise kasvu ja arengu poole. Siin kambris saame me ühendust oma sisemise küpsuse ja tarkusega.

Ja olles kogenud piisaval hulgal oma teemade valgustatust, avaneb uks järgmisse kambrisse…
Neljandat kambrit nimetatakse tühjuse kambriks (Emptiness, Nothingness), kohaks kus kõik lõplik kaob. See on koht, kus me oleme kõigega ja kõigiga ühendatud, kus me avaneme oma jumalikkusele, muutume “minast” “meieks”. Siin sünnivad varem tundmata ideed ja loomingulisus, loomisvõime… mis mõistagi liiguvad läbi kolmanda kambri tagasi, kus neile valgust heidetakse, kõigist külgedest nähakse, teise kambrisse, muutudes abstraktsest konkreetseks… ja lõpuks läbi esimese kambri manifesteerudes välisesse materiaalsesse maailma…

Nende nelja kambri keskel, sügaval südame keskel on veel üks kamber. Viies kamber on ühenduses meie käbinäärmega (epifüüs) ja seda nimetatakse südame Pühaks ruumiks. See on koht, kus meie hing elab.

On olnud huvitav seda infot endast läbi lasta peale sellesuviseid tseremooniaid… Olen seda kõike omal nahal kogenud ja näinud. See ongi nii ja see on nii lihtne!  Põnev aeg on… Minu ees seisab ülesanne, kuidas seda kõike oma igapäevasesse ellu integreerida… :)
Igatahes,  täna tean ma rohkem kui kunagi varem: Usaldan oma tundeid. Kuulan oma südant. Olen oma südames… Siit algab kõik!

Artikkel on kirjutatud-mõtiskletud Ingelise Emby töötoast ja tema materjalidest inspireerituna.

Elust ja… surmast. Ja surmadest elus.

Alles paar päeva tagasi sai päikese käes mõnusalt nurrutud. Nüüd on järjest muudkui sadanud. Mul oli küll mõte minna Tallinna lähistele uudistama, kas mustikad ka siinkandis valmis, aga ju on elul muu plaan ja tahab mind tubasematele tegevustele suunata.  Olla niisama, puhata, lugeda, tähelepanu iseenda sisse suunata.

Täna ei pannud ma isegi muusikat käima. Nii hea on olla vaikuses. Ja kunagi ei ole see ju päris vaikus. Alati on Elu helid ümberringi. Ainult n.ö. vaikuses tajub neid paremini. Kõike tajub paremini. Olen ikka imestanud vahel kellelegi külla minnes, et kuidas suudavad inimesed elada, kui telekas või raadio kogu aeg  käib, nii et nad ei vaata ega kuula neid. Milleks endale taustamüra tekitada? Märkamata, kuidas osa oma energiast läheb sellele, et keha püüab seda infot teadvuse jaoks summutada, blokkida. Rääkimata sõltuvusest, mis sellest mürast tekib… vajadus taustahelide järgi. Ja oskamata vabaneva energiaga midagi peale hakata, kui vaikusesse satutakse :)

Istun praegu aiaukse trepil ja tunnen õhust, kuidas pärnaõied hakkavad vaikselt avanema. Levib kerget magusat lõhna. Õhk on läinud taas soojemaks, paitades  pehmelt mu paljaid õlgu. Veel paar päeva ja pärn on korjevalmis.
Vihm hakkab järgi andma ja esimesed mesilased on juba kollaste pitsiliste õitega miilustamas.

Eile oli aias mu auto ees väike surnud lind. Kas on tõesti võimalik, et ta unustas end teele unistama ja ma autot parkides tast lihtsalt üle sõitsin? Sel juhul pidin parkides küll tugevalt pöörama, sest ta asus täpse kahe esiratta vahel… Ei tea… aga seal ta oli.
Mõtisklesin sellele õhtul.  Linnud sümboliseerivad erinevates kultuurides hingekandjat. Ka vabadust. Arvatakse et surnud lind kodu juures kuulutab surma. Mäletan, et paar aastat tagasi oli naabrite akna taga, kibuvitsapõõsas, surnud musträstas. Imestasin veel, et kuidas üks lind niimoodi surma saab. Nädala pärast oli naabrimemm surnud.  Mine sa võta kinni…

Surm on üks hämmastama panev asi. Ta on meie elus sama loomulik nagu sünd. Üks kindlamaid asju siin elus – kõik me kogeme seda ükskord. Aga ometi elame sageli nii, nagu seda ei meiega ega meie lähedastega kunagi ei juhtuks. Kardame surma ja surmaga seonduvat ja seetõttu on meil raske saada osa selle pühadusest. Ma olen surmale sageli mõelnud. Koolis, esimesel aastal, tegime lausa oma surma läbi. Sel viisil, et korraldasime “mängult” oma matused. Nii nagu me seda soovime. Olin päris üllatunud, kuuldes, et nagu minagi, ei soovinud paljud, et nad peale kremeerimist maetaks hauaplatsile, vaid et tuhk puistataks kusagile loodusesse. Metsajärve või merre.
Ja mis võiks olla toredam, kui nähes äsjalahkunud hingena oma sõpru kokku tulemas ja meenutamas kõike seda head, mida nad minuga koos kogesid. Mitte lasta ühel võõral mehel, kelle töö see on, minust rääkida lugusid, mida ta pole ise kunagi kogenud… Mitte nutta sellepärast, et mind enam ei ole. Vaid rõõmustada, et ma olin. Et lauldaks koos, et mul kergem ja valgem minna oleks.
Muidugi on nii jääjatel kui minejal sõnulseletamatult raske, sest need suhted lõpevad siin maailmas lõplikult. Mul tõmbub süda kokku, kui mõtlen, et peaksin oma lapsed jätma. Kuigi see on vaid materiaalses maailmas. Minu mitmeid aastaid surnud vanaema, minu memme, kelle juures ma 11-eluaastast alates üles kasvasin, on minu jaoks peale oma surma väga palju olemas olnud. Tuleb end vaid avatuna hoida ja mitte karta ühendust vaimumaailmaga.
Kui ma oma emale ükskord rääkisin, et nägin täna öösel memmet unes, ehmatas ta ära, öeldes:”Ju see on meeldetuletus, et hauda tuleb korrastada, surnuaeda minna.” Mind ajas see päris muigama, aga ju tema on sellise kommunikatsiooni nende vahel kokku leppinud :) Mina saan memmelt sageli lihtsalt toetust ja juhatust. Tingimusteta armastuse tunnet – millised iganes mu valikud ka ei ole, mind ikka armastatakse. Siin maailmas sellist armastust mul nii lihtne leida pole olnudki…

Hilissügisel, kui mu töö pani mind äärmiselt proovile, mitte niivõrd intellektuaalses kuivõrd füüsilise ja vaimse võimekuse mõttes, sain ühtpidi tunda kui võimekas ja vastupidav ma olen;), aga teistpidi – sain tõeliselt katsuda oma piire. Kõndisin oma piiri peal mõnda aega… Teiselepoole minekuks on vaja tegelikult väga vähe... Ja sel ajal mõtlesin igal hommikul, et ma peaksin kirjutama valmis kirja, mis aitaks kellelgi peale mu minekut mu asjad lõpetada. Seal oleks kirjas, keda ja kuidas mu minekust teavitada, millist ärasaatmist ma soovin, kes sulgeks mu gmaili, kodulehed ja FB konto jmt ;) Ma ei ole kusagilt ära läinud ripakile jäetud asjadega, ei tahaks seda ju eluga ka teha …;)

Viimase aasta-kahe jooksul olen ma enda sisemuses käinud läbi palju protsesse, mis on pannud mind väga sügaval tasandil mõistma Elu tähendust, minu tähendust siin elus, Elu põhiseadusi, tundma ja tajuma Elu universaalset ja kõike läbivat energiat. On olnud hetki, kus ma midagi tegemata ja kusagil olemata, lihtsalt kodus istudes, olen tajunud tõelist ühtsust ja ühendust eluenergiaga… nii et ma olen olnud valmis sel hetkel… surema. Sest me oleme tegelikult kõik üks. Kogu aeg.
Elu on suur kingitus. Kingitus, mis ei ole antud meile päriseks. See teadmine on andnud põhjust elada iga päev tänulikkuses. Armastama elu, elama oma südame järgi ja olema valmis igal hetkel vastu võtma… surma. Mitte võtma oma elu kergekäeliselt, seda raisates, aga ka mitte liiga tõsiselt, liigselt ponnistades ega pidevalt muretsedes. Olles lihtsalt kohal. Iseendas. Hetkes.
Olen igatsenud oma kogemusi neil veergudel jagada. Sellised kogemused on aga oma olemuselt transverbaalsed – nad on sõnadeülesed ja keeruline on tajutut, kogetut sõnadesse valada. Mis mõtet on jagada midagi, mida ei mõisteta, olen ma mõelnud. Samas olen aru saanud, et keda iganes kutsub mind lugema, saab siit alati selle, mida tal on vaja. Kas sõnalisel või energeetilisel tasandil. See kas ärritab või rõõmustab, ma olen ju lihtsalt peegel :)

Lind auto ees pani mind mõtlema nii sellele, kui taaskord ka sellele, et me kogeme ju elus kogu aeg surma. Surmaenergia on kõigis lõppevates asjades. Suhetes, töökohtades, kodus, eluetappides… kui asjad meie ümber muutuvad, kui meis endas toimuvad muutused. Ja sellega kaasnev leinaprotsess, mida on sageli lahtilaskmiseks ja edasiliikumiseks vajalik.
Alati kui me kujutame ette, millist elu me endale soovime, kui me loome endale tulevikku, valmistame me ette oma vana elu, oma vana mina surma. See on sageli uue loomise juures kõige valulikum – lasta lahti oma mustritest, oma harjumustest, oma praegusest elust…
Me üldjuhul kardame muutusi ja hoiame kinni harjumuspärasest just seepärast, et me kardame lahti lasta. Nii ei saa uus tulla. Meie eeldus on, et kui asjad muutuvad, siis läheb halvemaks. Aga me unustame oma loova väe. Kartes, et asjad lähevad muutustega halvemaks – me ise loome selle nii. Aga see ei pea sugugi olema sedasi :) Kui sageli oled sa peale muutusi tagasi vaadanud ja mõelnud – oi, kui hea et nii läks!? Kindlasti oled :)

Niisiis tuletas see lind meelde, kui oluline on võtta muutused - vastu võtta vastu uus ja lasta minna vana. Või õigupoolest – et uus saaks tulla, tuleb vana lahti lasta. Armastusega. Julgelt. Ma tean täpselt, mis see on, mida soovin ja millest ma selleks peaksin lahti laskma…

Elu on ilus, surm on paratamatu ja iga uus mõte, sõna, tegu on nagu uuestisünd, uus võimalus jälle elada.

Olen kohal

Istun aias päikesest soojaks köetud pingil ja lasen juulikuiselt kuumal päikesel oma keha hellitada. Puudelt tilgub sahinal veetilku, meenutamaks äsjalõppenud müristamise ja lustliku hooga taevast alla sadanud vihmasadu. Valgete ristikututtidega täistipitud muru on varvaste vahel mõnusalt niiske ja sillerdav.

Nii hea on lihtsalt olla. Olla olemas. Olla looduses. Olla kodus. 
Kuhugi pole kiiret, mitte midagi ei pea tegema. Nii hea on lihtsalt olla. Üksi. Iseendaga.

Juba ammu ei ole ma neile veergudele oma mõtteid ritta ladunud… Käed armastavad pastakat enam käes hoida kui näpud klaviatuuril tantsida.  Paberis on kuidagi rohkem elu ja hinge… Aed ja loodus kutsuvad enam kui arvutiekraan…

Istun siin ja lihtsalt olen.
Täpselt sama lihtne kui heituda ümbritseva elu ärritustest, on võtta aega iseendale… Jälgida, kuidas õhk liigub ninasõõrmete kaudu kopsudesse, läbides nagu terve keha… kõhuni, jalataldadeni… ja liikudes välja tagasi… tuues kehasse järjest sügavama rahu ja heaolutunde. Nii lihtne on  istuda ja tajuda, mida tunnevad mu naharakud, sirutudes päikese poole, janunedes selle soojuse ja valguse järgi… avades end ja võttes vastu kogu selle pehme soojuse, mis keha silitab. Valgus täidab mu rakkusid ja mu keha rõõmustab…

Nii lihtne ja hingekosutav on kuulata, kuidas pärnapuu mu kõrval oma lehti võdistades vihmapiisku endalt maha poetab, suviselt askeldavad mesilased sumisevad ristikututtidel… ja kärbsed kõditavad mu varvastel, oksa peal säutsatab saba kiigutav tihane, aiaukse ees heliseb tuulehoogude käes vaikselt tuulekell, kusagil kaugel haugatab laisalt kuudi ees pikutav koer… Tunnetades hetke, siin ja praegu, vajub mu naha alla soe, magus  ja õnnis tunne… Nagu armunud oleks. Jah, olengi… Elusse.

Hea on olemas olla. Iseendas ja iseendaga.

Oma EluTee loomine–müüt või tegelikkus?

Ma olen juuni teisel ja kolmandal nädalal  tegemas Tallinnas  Oma EluTee Loomise töötuba. :) Töötuba on mõeldud inimestele, kes soovivad leida selgust iseendas ja oma tee kujundamisel. 
See sobib hästi ka neile, kes pole selliste teemadega varem eriti kokku puutunud. Kes on, neile mõistagi ka. :) 

Jagan Sinuga seda infot, ehk Sa tunned iseendas kutset või tead kedagi oma tutvusringkonnast, kellele võiks see kasuks tulla.

***
Oma EluTee Loomise Töötuba
13.06, 14.06 ja 20.06.2012 kell 18-21

Millal Sa viimati mõtlesid sellele, kes Sa oled ja kuhu oma Eluteel liigud?

Kas tunned rõõmu ja rahulolu või koged hoopis sisemist rahulolematust, kui mõtled oma elule? On Su elu igav ja tahaks tuure üles võtta? Või igatsed hoopis kiirteelt maha astuda ja mööda rahulikku metsarada sammuda?

Mina elan täna sellist elu, mis täidab iga mu päeva rõõmu ja tänulikkusega. Mul on töö, mille ma olen endale ise loonud ja valinud, head suhted pereliikmetega ning ennekõike head suhted iseendaga. Ma tunnen, et ma sammun just seda kõige õigemat ja paremat rada, mille ma olen ise endale meelepäraseks loonud.

Kui Sa tahad kuulda, mida selleks teha - kuidas Sa saad endale luua elu, millist Sina tegelikult elada tahad - tule juunikuus kolmel õhtul Oma EluTee Loomise Töötuppa.

Ma jagan teiega lähenemisi ja tööriistu, mis mind on kõige enam minu teel toetanud ja inspireerinud. Mõistagi mitte üksnes läbi loengu, vaid läbi erinevate praktiliste harjutuste, kus Sa tegeled sügavuti just Sulle oluliste teemadega.

Me töötame nii teadliku kui alateadliku meele tasandiga. Kasutame lähenemisi holistika, NLP, coachingu, LifePlanningu varasalvest. Õpime Külgetõmbeseadust tõeliselt enda kasuks tööle panema. Kasutame meditatsioone, visualiseerimisharjutusi, refleksiooni, kirjalikku mõtisklemist, arutlelusid jmt.

Töötuba loob Sinus selguse sellest, kes Sa oled ja milline saab olema Sinu Oma Tee. Eesmärgiks on luua ühendus väe ja tarkusega Sinu enda sees. Tegeleme nägemuse kujundamisega sellest, milline on elu, mis Sind tõeliselt rõõmustab ja õpime, kuidas seda luua.

Sageli hakkavad asjad peale selguse loomist justkui iseenesest juhtuma :)

Tule võta aega iseenda jaoks!

Aeg (3 õhtut): 13.06 (K), 14.06 (N) ja 20.06.2012 (K) kell 18-21
Koht: Pärnu mnt. 139C, 3. korrus, Holistilise Teraapia Instituut
Osalustasu (3x3h): 60 EUR (koha kindlustab ettemaks 30 EUR)
Registreerimine: signe.israel@gmail.com või tel.5102474

***

Kui mina  kunagi kümmekond aastat tagasi, 2003 aasta suvel,  oma esimesele sarnasele koolitusele jõudsin, siis minu elu muutis see 180 kraadi – ja tegi mind oluliselt teadlikumaks ja lõppkokkuvõttes õnnelikumaks :) 
Just suuresti tänu tollasele koolitusele olen täna oma elus jõudnud siia, kus ma olen – sisemise rahuni enda sees.
Muide, mäletan, et enne kui koolituse info tookord minuni jõudis, käis see meilitsi läbi kümmekonna inimese. Ma loodan, et ka selle töötoa info jõuab nendeni, kellel seda vaja on!

Ma väga soovin, et see info jõuaks nende inimesteni, kellel oleks vaja võtta aega iseenda jaoks, vaadata enda sisse ja oma elule. Saada selgust, kuidas edasi minna. Leida, mille üle tänases elukorralduses rõõmustada.

Sarnastes töötubades on käinud mu juures erinevates vanustes inimesi, s.h. nii ülikoolitudengeid kui lapsed ammu kodust iseseisvale teele saatnud 50-60 aastaseid mehi-naisi. Kõik on saanud enda jaoks mõtteid, kuidas oma elu edasi kujundada, aga ka enesekindlust ja eneseusku. Nii et vanuselist piirangut pole :)

Olen väga rõõmus ja tänulik, kui Sa - teades enda ümber inimesi kes seda vajaksid (või tunned, et vajad ise) - jagad seda infot või võtad minuga ühendust. :)

Puhas rõõm

Elu on põnev ja järjest põnevamaks läheb!  Elu esitab väljakutseid ja samas toetab igal hetkel. Olen viimasel ajal läbi käinud ja endiselt läbi käimas inspireerivaid ja vabastavaid sisemisi protsesse. Tunnen, et liigun järjest lähemale iseendale. See on tõeliselt rõõmustav, et mitte öelda õnnis tunne!
On imeline elada, tundes Elu jõudu voolamas soontes ja usaldada Elujõe kulgu ka siis, kui välismaailm tundub aina uusi takistusi teele veeretavat. Märgata toetust ja rõõmu igal sammul. Tajuda, kuidas kõiges avaldub kõrgem teadlikkus, mis aitab liikuda järjest lähemale iseenda poole. Oma olemasolu ja olemise väärtuslikkuse mõistmise ja tunnetamise poole. Ja läbi iseenda näha seda ka kõigis teistes. Puhas rõõm!

Kuna ma olen aga alles teel ja see kõik tundub liiga toores ja avaldumisjärgus, siis ma ei tunne, et täna oleks õige aeg ja koht selle jagamiseks. Mul ei ole veel midagi öelda... Ootan, kuni kõik küpseb ja saab piisavalt valmis, et seda jagada.

Kuidas kohale jääda? Kuidas oma energiat hoida?

Märtsi alguses oli rahulik nädalane puhkus ja nüüd olen jälle olnud nii mõnusalt tegus. Koolitused Tallinnas ja Pärnus, uuesti algava täispika müüja-klienditeenindaja koolituse infopäev Raplas, teraapiaseansid inimestega, kes on avaldanud soovi, et ma võiksin nende teemadega tegeledes ja neid aidates oma teraapiapraktikume teha… Ma jõuan viimasel ajal kogu aeg inimesi kuulates inimesi ja enda kogemust märgates ühe läbiva teemani – kuidas hoida oma sisemisi energiaressursse?

Isegi liikudes elust lihtsalt läbi, peatumata, et märgata ja kuulata, mis õigupoolest toimub sinu sees, oled sa kindlasti tundnud aegu ja olukordi, pärast mida sa tunned, et su soontes voolab elu. Kõik tundub sujuvat, asjad laabuvad nagu iseenesest. Kerge on olla, hea on olla! Ja on aegu ja olukordi, peale mida sul on tunne, et jooksed seesmiselt täiesti tühjaks. Teinekord võib selleks olla mõni teravam ütlus, pilk või midagi mida keegi teeb-kuidas käitub. Vahel ketrab see su peas mitu päeva, võtab kogu su tähelepanu ning pahatihti ka jõu või koguni enesehinnangu… See juhtub, kuna me läheme sõna otseses mõttes “endast välja” – kaotame kontakti iseendaga, sukeldume sellesse halba tundesse, süüdistame teisi endast väljaspool ja praeme-marineerime end sellest tundes. Brrhh!

Tegelikult on olemas nii palju tehnikaid, mida sellistel hetkedel kasutada. Neid peab lihtsalt teadma, mäletama ja – muidugi kasutama!

 
Jagan näiteks üht olukorda minu enda kogemuste pagasist.

Sain ükspäev ühe meili, mida lugedes tunnen, et minus tekib sisemine ärritus. Teinekord piisab sellest, et natukeseks see kiri kõrvale panna. Seekord sellest ei olnud abi. Sõidan tunnike hiljem ühele kokkusaamisele juurde ja märkan, kuidas mõte hakkab ketrama... “Miks ta ikka niimoodi kirjutas? Mida ma siis õigupoolest valesti tegin? Infot teadmata ei osanud ma mingite nõuetega arvestada, ma ju püüdsin parimat…” jne-jne... ja ärritus kasvab vaikselt. Tahaksin ennast kaitsta, ehk isegi vastu torgata! Õigupoolest on “ärritus” on juba teatud negatiivse alatooniga silt minus tekkinud tundele. Ja see silt võib tekitada automaatset vastandumist sellele inimesele, kellega seoses see tunne tekib – “tahan end kaitsta, isegi vastu torgata”. Seepärast on hea seda tunnet vahel nimetada hoopis aktivatsiooniks – miski minus aktiveerub. Hakkan hingama. Sõidan autos ja hakkan lihtsalt rooli taga hingama. Sügavalt… kõhtu, kopsud täis, suurte hingetõmmetega. Nina kaudu sisse ja suu kaudu suure puhinaga välja. Kujustan, kuidas hingan puhast, jõudu andvat õhuenergiat sisse ja välja seda ärritust, paha tunnet… süütunnet et olen midagi valesti teinud.  Kujustan vaimusilmas, kuidas väljapuhistatav õhk on isegi nagu tumedamat tooni, määrdunud. Hingan järjest ca 6-8 minutit. Märkan, et väljahingatav õhk hakkab heledamaks minema. Tunne hakkab paremaks minema. Ja ühtäkki - tuleb minusse selgus – mis tegelikult võis toimuda. Ma arvasin, et mind ärritasid kirjas tema sõnad. Aga see kiri kandis ju kirjutaja energiat, vibratsiooni, millega ta selle kirja kirjutas. Teatud ärritumise energiat, mis mõjutas ka mind. Mõistsin, et tema oli ilmselt aktiveerunud minu varasema kirja peale. Kuna tegin meie koostöömaterjalis mitmeid muudatusi, võis talle tunduda, nagu poleks tema (poolt tehtu) piisavalt hea, et seda ümber tehti. Kuigi mina seda nii ei näinud - tema poolt tehtu oli väga hea. See inspireeris mind ja ma lisasin kohe palju juurde. Arvestades, et me mõlemad mudime seda teksti.  Mis võis juhtuda, oli see, et ma lihtsalt vajutasin alla mingi tema n.ö.„punase nupu“, tema lahendamata teema, mis reageerib. Ja neid punaseid nuppe on meil ju kõigil :)) Nii tegi ta omad muudatused, aga kuna ta tundest lahti ei saanud, kandis see tema ärrituse, aktiveerituse vibratsiooni. Nii kandis see kiri soovi mulle näpuga näidata: „Hoopis Sina tegid valesti”. Niipea, kui ma olin olukorda enda jaoks selguse loonud, tundsin, kuidas minu aktivatsioon kadus. Tundsin, et mõistan ta reaktsiooni. Me kõik oleme teel, meil kõigil on oma „punased nupud“. Minul ju oli ka – ka mina tundsin hirmu, et tegin valesti, astusin kellelgi “varba” peale. Selgust luua ja tõeni jõuda aitas hingamine koos visualiseerimisega. Olen varem ka rääkinud tunnete kihtidest. Siin on nad ka kenasti kõik järjest näha – ärritus ja haavumine: “Miks sa mulle nii ütled?" >> ebakindlus, süütunne  ja hirm:“Mida ma nüüd valesti tegin? Hmm..kas tegin talle liiga”>> hingamine koos visualiseerimisega aitas vabastada negatiivse energia ja lõi selguse –mõistmise. See omakorda tõi kaasa andestamise, tänulikkuse, sooja tunde südames, mida võiks nimetada armastustundeks: “Sain tänu sellele endast (oma punastest nuppudest) ja olukorra lahtimuukimisest targemaks. Saan seda olukorda jagada, ehk see aitab-toetab kedagi oma ummikseisudes. Aitäh Sulle, me teeme seda kõike koos!” Ja isegi – kui tegelikult ei olnud kirjutajas mingit ärritust ja see kõik oli minu enda fantaasia vili, siis ometi, et mitte öelda –seda enam! – suutsin ma selle olukorra enda sees selgeks saada ja ära lahendada. “Kõik mis meid teise juures ärritab, aitab meil iseennast mõista.” ütleb C.G.Jung. Ma ei vaata seda inimest pahameele ja ärritusega. Vaatan tänutunde ja soojusega. Ja ka tema järgmised kirjad olid soojust ja tänutunnet täis :)

Voogav kulgemine

On laupäeva õhtu… istun diivanil oma lemmikkohal, oma soojal ja pehmel lambanahal. Kass peseb end mu juures ja nurrub. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Sylvia joonistab oma toas hobuseid ja koeri ning Raymond võitleb parasjagu kusagil keskaegses maagiamaailmas.

Istun ja tunnetan iga ihurakuga seda tunnet, mis viimasel ajal järjest enam on kohal olnud. On see tekkinud minus või on midagi praegu õhus? :)
Igatahes on see selline omamoodi maagiline seisund, milles tunnen lihtsalt, kuidas kõik on nii täiuslikult paigas. Kõik liigub ja kulgeb täpselt nii nagu vaja. Sisemuses on ühtlane voogav õnnelikkuse tunne. Ja iga asi, mis toimub, annab sellele hoogu ja sügavust juurde. Olen õnnelik oma elu üle, just nii nagu see on. Olen õnnelik, et ma olen just selline nagu ma olen. Ja et mind ümbritsevad just sellised inimesed.

Mulle teeb väga suurt rõõmu, et kui mu ema mõned nädalad tagasi meil külas käis, siis tundsin selgelt, kuidas meie vahel on miskit tõeliselt tervenenud. Eelmises teraapiarännakus kogesin, kuidas kõik see, mis me oleme koos läbi elanud, on kõik olnud osa suuremast plaanist. Kuidas tema on hingena, kes sai minu emaks, lubanud kõik need õppetunnid minuni tuua. Et mina saaksin omakorda teisi juhendada.
See pidi väga väljakutsuv olema! Ja ta tegi seda ometi, minu pärast. See oli väga ühendav mõistmine! Ja mis kõige olulisem, see mõistmine ei toimunud mu mõistuse, mu teadliku meele tasandil. Ma tundsin seda oma kehas.
Mul oleks nagu kae silmadelt langenud – nägin teda nagu esimest korda. Täies ilus. Vaatasin teda sisemise imetlusega ja mõtlesin, et kui uhke ja tänulik ma olen, et just tema on minu ema. See sügava sisemise tarkuse ja väega naine! Ja õnneks olen ma tõesti väga tema moodi :)

Eelmises postituses jagasin oma filmikogemusi. See on nii huvitav, et kui saad kiiresti näpu peale sellele, et energia sinust välja jookseb, siis piisab isegi vähesest, et energiatase tõuseks. On vähe vaja, et end uuesti tasakaalu saada ja et elu taas ilusam oleks. Tuleb lihtsalt tunda ennast, mis on need asjad, mis mind energiaga täidavad, mis hea tunde tekitavad.

Olen kunagi oma esimesse blogisse kogunud inimeste tegevusi, mida keegi teeb oma energiataseme tõstmiseks, mis meie sisemist tassi täidavad. Olen seda koolituste käigus täiendanud. Plaanin seda lähiajal kohendada ja jagada. Ka Sinu soovituste-tegemiste jagamine siin kommentaariumis on teretulnud!

Kinoralli

Kui ei ole hea olla, siis tuleb teha midagi, mis enesetunnet parandab. Mida paremini ennast tunned, seda paremini oskad õiget asja leida.

Kas see on kuum vann, kuhu sisse on puistatud nahka siidjaks muutvat meresoola või hoopis roosiõliga segatud piima? On see kallimale kaissu pugemine, kus võib tunda end täiesti turvaliselt või hoopis väga seksikalt ja lõpetada ühise orgastilise naudinguga, mis ühendab armastajaid omavahel ja maa ja taeva pealekauba ;)? Või vaadata mõnd head filmi, kujutleda end hoopis teise maailma ja unustada ära oma niru päev? Või hoopis maitsev õhtusöök hoolikalt valitud palade ja hõrgu veiniga? Heade sõprade, nalja, naeru ja lõõpimisega? Kõike seda võib :)
Vanni ja kallimat mul hetkel võtta ei ole, niisiis võtsin siit järgmise :D

Mulle meeldib kinos käia. Minna täiesti üksi, nautida filmi ja noppida enda jaoks toetavad mõtteteri ja “just mulle mõeldud” märke välja :)

Niisiis on minuni viimaste päevade jooksul jõudnud väga erinevaid filme. Osad teadlikumalt valitud, osad “juhuslikumalt” minuni jõudnud. Vaadatud nii kinos, kodus kui sõprade juures.

Algul kohaliku televisiooni, hiljem Torrenti abiga, said lastega kõik “Shreki” osad ära vaadatud :) Igihaljas multikas, toob alati välja olulised väärtused.
Üks nopitud teradest: ”Ainus, mis seisab Sinu ja selle vahel, mida Sa tõeliselt teha tahad, kes Sa tõeliselt olla tahad, oled Sina ise” - Arthur@Shrek 3

TV3-s vaadatud film “Kaldale uhutud” (“Cast Away”) lummas nii mind kui lapsi.

Nopitud tera Tom Hanksi suust: “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.”  Need olid ta sõnad, kui ta rääkis tsivilisatsiooni tagasi jõudes oma läbielamistest ja sellest, kuidas ta seal kohapeal mõtles, et ju peab sellel olema mingi mõte, et ta ainukesena lennuõnnetusest pääses…, et ta saarel ringi ronides ja süüa-juua otsides ei murdnud endal ära ühtki konti…, teda ei tabanud ükski surmav loom-lind putukas ega põletik… “Ju on siis vaja siit läbi tulla”, mõtles ta. Ja kuigi tal polnud õrna aimugi, kuidas sellest olukorrast välja tulla, siis ta sai aru, et “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.” Ja ühel heal päeval tõi see purje. Purje parvele, mis ta sealt saarelt lõpuks tagasi tõi.

Filmis “Järetulijad”( The Descendants) tundsin kohe filmi alguskaadrites   ringisahmivas, meeleheitel ja segaduses teismeliste laste vanemas (George  Clooney) iseennast ära...
Jah, ka mind võtab vahel võtab lausa ulguma, kui raske on olla teismeliste lapsevanem. Ja veelgi enam - seda kõik üksi kanda…
Lapsed, kes veetsid kunagi sinuga heameelega aega, tulid igale poole kaasa, mängisid sinuga koos… on unustuse hõlma vajunud. Teismeliste lapsevanem on hoopis teine klass, hoopis teine maailm… kui laste vanem.
Olen aru saanud, et nii nagu ilma lasteta inimesed ei suuda kunagi päriselt mõista, mis tunne on olla väikelaste emme, kes on 24/7 kogu aeg oma lapse/laste jaoks olemas, evimata hetkegi aega iseenda jaoks (palju oleneb siin ka laste isast, mõistagi), ei suuda ka väikeste laste vanemad mõista seda, mida teismeliste vanem läbi elab. “Sul on ju lihtne, ta saab endaga juba ise hakkama”. Jah, muidugi, riietumise, enese potitamise ja söömisega… ja hommikul tõuseb ise üles ja seab end kooliks valmis. See on tõesti väga tore!
Aga samas – nad valivad igal hetkel olla sõpradega või lihtsalt teha oma asju. Varasemate muside-kallide asemele on tulnud nähvamised... pool-vastu-tahtmist antud kallistused :D
Mäletan, kui Sylvia veel pool aastat tagasi vaatas imestades, kui Raymond niimoodi käitus, küsides:“Kas tõesti muutun mina ka selliseks?“ Täna on see ka tema argipäev.

Minuga saavad mõlemad tegelikult suurem osa aega kenasti läbi. Ma tunnen lihtsalt väga puudust nendega koos olemisest, tegutsemisest. See pole enam nende jaoks huvitav.  Aga omavahelised kisklemised… kokku ei saa neid üldse lasta, siis tõuseb katus kisast taeva alla :D

Õnneks muidugi sellist keelekasutust, nagu seal filmis oli, minu lapsed minu juuresolekul kunagi ei kasuta. Ja ma olen väga tänulik selle eest.
Filmis (kuigi see polnud otseselt filmi põhiteema) oli lahendus lihtne – mida rohkem nad aega koos veetsid, seda ladusam oli omavaheline suhtlus. 
Jah, ja kui ma käin kas ühe või teisega kahekesi koos kusagil, siis on see väga tore. Aga nendega koos… praegu ei saa :P
Just keep breathing, küll see üle läheb ;) Ma pole ainuke, kel on teismelised lapsed :)

Järgmine film: Bruce Liptoni “Uskumuste bioloogia”.  Tegu on tegelikult Bruce Liptoni ettekandega mingil seminaril. See oli tõesti väga hea, andis põhjalikku teaduspõhist infot, kuidas täpselt geenid ja proteiinid – meie keha -  erinevates olukordades reageerivad, millest see tingitud on, kas ja kuidas seda on võimalik mõjutada jmt.  Ettekanne seadis  mõned asjad hoopis uude valgusse ja nii mõnedki asjad, mis endale õiged on tundunud, said kinnituse. See ja sellele järgnenud Rob Williamsi ettekanded olid nii head, et teen neist peagi eraldi kokkuvõtted.
Nopitud tera: ”Elus on kõike. Ise valin oma tajufiltri”.

Järgmisel päeval sattusin Solariskinos endalegi ootamatult vaatama filmi “Nüüd läheb sõjaks” (This Means War”). Tõeliselt humoorikas ja vahva film, naersin kohati lausa laginal. Ja teema poolest täpselt mulle mõeldud, hihh :)
Ehk siis – peategelased on noored, ilusad ja tegusad inimesed, kes on (eriti peale viimaseid ebaõnnestumisi suhete vallas…) suure osa oma elust investeerinud oma töösse, nad on oma valdkonna profid, aga tunnevad end armuasjades taas algajatena. Kuidas leida endale kaaslane, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kogeda kõike seda, mida elu pakub? Ja kuidas tunda ära, milline valik on õige?  :)

Ootamatu oli küll silmata SLÕhtulehes arvustust, mis väitis, et film on pigem “homoerootiline” kui romantiline. Mõistagi oli arvustus mehe sulest…, hahaa:P
Tõesti kurb, et mehed kasvavad ühiskonnas, kus ei osata (julgeta!) väärtustada meestevahelist sõprust. Veelgi enam, kus meestevahelist lähedust, vennalikku sõprust varjutab pidevalt ebanormaalne homohirm. Sageli teadvustamatult, mõistagi. Selle tulemus ongi see, et sellises alateadlikus hirmus elavatel meestel pole ühtegi lähedasemat meessõpra, kellega oma muresid-rõõme jagada. Tõeliselt, südamest südamesse. Kahju…

Pühapäeva õhtul käisin vaatamas filmi “Who is driving the Dreambus”.

Väga sügav film, mis käsitleb teemat “kes on MINA?”  jumaliku teadvuse ja kõiksusega üksolemise  kontekstis. Natuke küll hämmastav, et sellist teemat püüti käsitleda  nii sõnarohkelt, et mitte öelda üleverbaliseeritult. Kuidas selgitada sõnade abil selgitamatut? Kuidas selgitada miskit, mis oma olemuse poolest ongi juba transverbaalne – sõnade ülene, mida ei ole võimalik enam mõista, sest see on teadvuseülene? Ainult tunnetada, tajuda… Ma ei kujuta ette, kui segaseks võib see film jääda inimesele, kes pole kunagi kokku puutunud kvantfüüsika põhialustega, väljateooriaga, kes ei tee vahet teadvuslikul ja alateadvuslikul, kes pole kunagi mõelnud, et tema ei ole oma keha, kelle jaoks tass on tass ja sild on sild  -  kes pole kunagi KOGENUD, mis tunne on olla kõiksusega üks. Aga ehk annab see film vähemalt mingit aimu :)

Nopitud tera:”Everything wants YOU. EVERYTHING wants You!”

Paar filmi on veel ees, mida tahaks vaatama minna. Praegu jookseb mitmeid häid filme. Margaret Thatcherist vändatud “Raudne leedi” ja “Vanne” (The Vow) on ühed neist :) Hmm.. ja kõik filmisoovitused kommentaariumist on ka teretulnud :)

Jaa, kevad paneb kõik voolama… taevas on iga päev näha pilvede vahel sinist taevast, päikese käes tilguvad purikad ka siis, kui õues on miinuskraadid, lindude siristamises on kuulda kevadeootuse elevust, kinnijäänud energia hakkab vaikselt liikuma… isegi mu auto aku ja pidurid sulasid üles – väga kõnekas ;)
Ja kõik läheb järjest paremini ja järjest paremaks :)

Rahu on meie enda sees

Mulle teeb heameelt, et pakane, mis veel nädalapäevad tagasi tahtis vägisi ukse- ja aknapragude vahelt tuppa tahab hiilida, on pehmemaks läinud. Põlevad küünlad teevad toa mõnusalt hubaseks, kaminas praksub tuli. Istun kerratõmbunult sooja lambanahaga kaetud diivanil, pooleliolev raamat ees, aga tähed tantsivad mu silme ees ja mõtted on hoopis mujal.

See 2012 aasta on aastavahetusest alates emotsionaalses plaanis minu jaoks ikka kuidagi tuuline olnud. Kas tõesti on nii palju selliseid olukordi tekkinud või olen ma lihtsalt kuidagi tundlikum? Kas oma mustreid muuta soovides, enda vastu lõpuni aus ja avatud olla tahtes tuleb järjest nähtavale kõik see, mis mind ei teeni, mis pole armastus?

Vahelduva eduga on muudkui erinevaid emotsioone  üleval… Kui üks olukord raugeb, siis teine hiilib juba nurga tagant ligi… Milliste suurte ja eriliste sündmuste jaoks elu mind ette valmistab? :))

Aga mul on hea meel ja ma olen tõesti tänulik, et isegi kui ärevus või hirm kohal on, või hoopis kurbus või ebaselgus, siis on alati kohal ja mind toetamas teatud usaldus. Usaldus, et kõik rullub lahti just nii nagu peab.  Aga peaks need ülejäänud ometi natuke pausi… :)

Tjah, alati on ju võimalik oma tundeid - kurbust, ärevust, valu, ebamugavust -  eirata, pea liiva alla peita ning oodata, et kõik läheb üle. Muidugi läheb. Aga vaid pealispinnalt – sadestudes alateadvusesse, kust see siis tulevikus - sarnastes või sarnaselt puudutavates olukordades -  ikka üles tuleb.  Ja miks? Selleks, et tähelepanu endasse tagasi tuua, oma tunnetega tegeleda ja energia – emotsionaalse laengu neist olukordadest vabastada.  Eriti kui tunde tekkimise ajal seda ei väljendatud… Keha on siinkohal väga tark ja kõneleb valjusti.
Jah, ei tule need teemad põhjuseta. Nagu U. ütleb: “Tulevad need sinna, kus on ressursse sellega tegeleda!” Ja minu õpetaja, Marina Paula Eberth, ütleb ikka: “Mine sügavamale sellesse tundesse!” :)
Tean, et tunded asetsevad kihtidena ja et viha, süüdistamise  ja pahameele alt tuleb vastu kurbus, pettumus ja haavumine. Sealt alt hirm ja ebakindlus… mis vahetuvad süütunde ja kahetsusega. Ja kui me oleme kõigist neist kihtidest läbi läinud, teinekord koguni “kukkunud”, siis seal all on andestus, mõistmine ja armastus. Justnagu Pandora laekas. Lihtsalt vaata, et sa laeka kaant enne kinni ei löö ;)

Panen muusika mängima, poen voodisse, sulgen silmad ning pööran tähelepanu endasse. Natuke hingamist, enda tunnetamist… ja minusse voogab rahu. Nii hea on see kese, sisemine rahupunkt taas üles leida! Eriti kui väliste sündmuste tõttu aegajalt oma keskme kaotame. Selles kohas asetuvad kõik asjad paigale, näen oma elu nagu kuidagi kõrgemalt,  suurema plaanina… kuidas selle kohta öeldaksegi – nagu hinge vaatepunktist ;) Valdavaks tundeks on rahu ja usaldus. Isegi tänulikkus selle kõige eest, mis on. Ükskõik kui ebamugav see ei tundu olevat. Andestus ja armastus kõigi olendite vastu.

Oskaks ja suudaks vaid selle keskmega aga kogu aeg kontakti hoida… Suudaks vaid kohe kui olukord tekib, oma tunnetega niimoodi kontakti saada, et neid kohe väljendada… kõige puhtamast kohast. Või siis koheselt muundada, transformeerida…
Aga Elu on imeline oma täiuslikkuses… ja oskusi, mida õppida on veel palju :)

Puudutuse jõud

Olen siin vahelduva eduga käinud tantraõhtutel. Neil olles mõtlen vahel, kui vähe on tegelikult inimestel vaja, et (taas)tunda lähedust. Kiires elutempos, töö ja kodu vahet kiirustades… peatudes hetkeks, olla koos, puudutada teineteist. See annab juba nii palju! Lihtsalt puudutada, olles oma tähelepanuga täiesti kohal.

See ei ole ju kellelegi üllatuseks, et puudutus tervendab, rahustab ja tõstab enesetunnet. Puudutused vallandavad endorfiine - õnnehormoone  ja oksütotsiine, meie armastuse hormoone, ja alandavad sterssihormoonide- kortisooli taset.

Mäletan, et Marika juures tema tantrakoolitusel käies me tegime sellist harjutust, kus üks paariline puudutas teise kätt, silitades seda kahel viisil. Esimene oli täie tähelepanuga, keskendudes sellele hetkele, oma kaaslasele  ja sellele kohale nahal, mida ta puudutas. Ja siis mõne aja pärast, pööras oma tähelepanu ja ka pilgu mujale, ruumis ringi, aknast välja…sellegipoolest edasi silitades. Vahe oli kohe tunda!

Me tegime ühel õhtul sellist kätepuudutamisse harjutust, kus istusime paarilisega vastakuti, silmad kinni. Mõlemad sirutasid oma käed ette, kuni sõrmed kohtusid. Tekkis käte ja sõrmede omavaheline silitamise-puudutamise mäng. Väga eriline on niimoodi, silmad kinni, vastastikku teineteise käsi tunnetada. Hea oleks selleks võtta üks kümmekond minutit.
See on väga nauditav harjutus! Käed hakkavad nagu oma elu elama, liikuma, teineteisega paaris tantsima :)  Kui seda harjutust teha grupiga, paarilisi vahetades, siis on huvitav tajuda seda, kuidas ühtede kätega tekib parem ja nauditavam kontakt (olenemata sellest, kas tegu on samast või erinevast soost inimesega) kui teisega.
Mind ükskord ühe paarilise puhul kohe päris üllatas, kuidas meie käed rääkisid nagu erinevat keelt!  Tekkis selline tunne, nagu tema käed “ajasid nagu mingit oma asja”, minu käsi “kuulamata” ja tähele panemata. Tema käed silitasid, puudutasid, kuid ta tegi seda ilma vist tähelepanuta, tunnetasin rabistamist, kiirustamist... lausa nagu ta oleks minu käte liikumist  ja neile vastamist ignoreerinud... Vähemalt mulle tundus nii :) Ma jätsin vahepeal lihtsalt käed seisma, et „noh tee siis seda „oma asja““... Ajas vaheldumisi närvi ja naerma, kuidas olukord üldse selline võib olla :)) Aga eks ka nii võib juhtuda ja ma isegi ei oska öelda, kas see võib näidata, kui lähedane või “ühel lainel” omavaheline (kehaline?) kontakt on või mitte, aga midagi ta kindlasti väljendab.

Huvitavad on ka kooshingamise ja/või silmavaatamise harjutused. Näiteks, istudes vastakuti, vaadates teineteisele silma ja koos hingates. Hingamisrütmi võib sättida selliseks, et sel ajal kui üks hingab sisse, hingab teine välja. Tekib selline omamoodi lainetus. 
Pikalt silmavaatamine, ilma rääkimata ja nägusid tegemata ;) on juba iseenesest väga sügav ja erilist lähedustunnet tekitav harjutus. Me tegime selliseid harjutusi ka Indias, Art Of Livingu ashramis kursustel. Siis me ei jälginud partneri valikul, kas tegu on samast või vastassoost inimesega. Aga silmavaatamine kestis suhteliselt pikalt… ma arvan, et min 20 min.  Öeldakse, et silmad on hinge peegel.  Jah, tõesti oli selline tunne, nagu hinged oleksid puudutanud teineteist.. teistmoodi ei oska seda väga sügavat kogemust kirjeldada. Hiljem tundusid need inimesed kuidagi eriliselt omased ja lähedased.

Oma elukaaslasega või intiimpartneriga võib hingamisharjutust teha ka tantra klassikalises poosis (vt. pildil). Hingamisharjutuse tarvis ei pea see mõistagi ju alasti olema, nagu siin pildil :)  Hingamisrütm pannakse paika teise keha tunnetades ja tema hingamist enda kõrva ääres kuuldes.
David Deida, tantraõpetaja ja mitmete raamatute autor, soovitab sellise harjutuse puhul oma tähelepanuga hingamist ja – oma eluenergiat suunata nii, et naised hingaksid nagu oma jalgevahelt, seksuaalkeskusest (yonist ) sisse, ja südamest välja. Mehed hingavad südamest sisse ja seksuaalkeskusest (lingamist ) välja.
P.S. Huvilistele lisan ka Deida Youtubes olevast seminarist “Spirit, Sex, Love” lingi.  Olen seda mitu korda vaadanud, ja ikka inspireerib.

Teinekord piisab ka mõnusast tavapärasega võrreldes pikemast kallistusest, mille jooksul tajud, kuidas mõlema hingamised omamoodi rütmi lähevad…või lihtsalt silitavatest paidest :)