Saturday, August 27, 2011

Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin

istusin_piedra_joe_aares_ja_nutsin Paulo Coelho raamat räägib noorest naisest, kes taaskohtub oma lapsepõlvesõbraga, kellega nad lastena väga lähedased olid. Läbi aastate olid nad läbi kirjavahetuse põgusat ühendust hoidnud, üks elanud kodukandis, teine rännanud mööda ilma.
Ühtäkki avastab noor naine, läbi mehe (ootamatuna tunduva) armastuse, kui kinni ja suletuks oli ta oma südame kasvatanud.  Kui palju tingimusi oma elule seadnud, kui palju kõik ette ära planeerinud, millised õpingud tuleb lõpetada, milline saab olema tema mees, milline saab tema elu olema. “Kuidas ma küll tahaksin, et ei peaks oma südant valitsema,” ütleb ta. “Kui ma võiksin ta vabaks lasta, siis oleks isegi vihmal, mis mu näole sajab, teine maik.”
Lubades endal esialgu vastu tahtmistki mehele järgneda mõistab naine, kui väga on ta igatsenud tunda vabadust, armastust, elurõõmu. 

Minu silmis on see raamat ühe naise teekond avamaks ennast armastusele. Armastusele, mis saab küll alguse mehe ja naisevahelisest armuvärelusest, kuid kasvab enamaks, kõikehõlmavaks armastuseks Jumala, elu, inimeste  ja iseenda vastu.

Me näeme ta sisemist võitlust. Naise, kes tahab ühelt poolt olla rõõmsameelne, võtta igast hetkest kõik, mis võimalik, juua januga elu allikast, uskuda unistustesse… ja teiselt poolt naise vahel, kes on kõige ees hirmul, kuid kinnitab endale, et see pole mitte hirm, vaid sellise inimese tarkus, kes seisab kahe jalaga maa peal, kes valitseb just seda, mis peaks olema vaba – oma tundeid.

Coelho kirjutab: “Iga päev annab Jumal meile lisaks Päikesele ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike mis meid õnnetuks teeb. Iga päev püüame teeselda, et ei ole seda hetke ära tundnud, et seda ei olegi olemas. Kes aga pöörab tõeliselt tähelepanu oma igapäevaelule, leiab selle nõidusliku hetke üles.” Ja küsib: “Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled Sa teinud andidega, mis Jumal Sulle osaks laskis saada?“
/…/
Oleksin võinud… Ealeski ei mõista me nende sõnade tõelist tähendust. Sest pidevalt on meie elus asju, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud. Nõiduslikud hetked mööduvad märkamatult.”

See, kuidas peategelane isegi kesk armastust uuesti oma hirmude juurde pöördub, näitab, et kuigi “ka tuhandemiiline rännak algab esimesest sammust” (nagu ütleb Hiina vanasõna), tuleb meil enne hulka maad maha käia, kuni meie meel ja meie keha vabanevad meie hirmude mustritest.
Kes armastab, peab oskama ennast kaotada ja peab oskama ennast uuesti üles leida,” ütleb Coelho. Me näeme seda, kuidas hirmud naist armastuse lainetelt aegajalt maha tõmbavad. Järjest enam oskab ta sellistel hetkedel pöörduda armastuse poole, Jumala poole ja see aitab tal õigele teele tagasi tulla ja oma südant kuulata.

“Ja sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.” kinnitab Coelho.

Varem või hiljem tuleb meil oma hirmudest võitu saada, sest vaimne tee kulgeb läbi igapäevase armastamise kogemuse. Jah, sest tsiteerides taas autorit: “see kes armastab, see on võitnud maailma ega karda midagi kaotada. Tõeline armastus tähendab täielikku alistumist.” Ja ometi me “kannatame, sest ei suuda teisi oma reeglitele allutada.”

Niisiis, “kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi “süü”.”

Coelho ütleb, et maailm elab praegu läbi aega, mil väga paljud inimesed saavad sama kutse: “Järgi oma unistusi, muuda oma elu teeks, mis viib Jumala juurde (Looja, Tõe, armastuse juurde, nimeta kuidas soovid). Tee teoks tema imesid. Tervenda. Loo oma tulevikku. Kuula oma kaitseinglit (oma intuitsiooni, kõrgemat mina). Muuda ennast. Ole valguse sõdalane ja tunne rõõmu butterfliesoma võitlusest. Julge riskida. “

Igasugune tarkus tähendab tegelikult oskust kuulata omaenda hinge.

Huvitav raamat. Kuna sõnum on peidetud ridade vahele, tundmuste sisse, siis usun, et igaüks saab siit selle teadmise, mis parasjagu tema küsimustele, otsingutele vastab :) Ja Coelhot on alati lihtne lugeda, lehed liiguvad nagu iseenesest. Mina nägin siin seda, kuidas kookonisse pugenud röövik muutub imeliseks liblikaks, avades ennast, avanedes armastusele. Ja haavatavusele, mis armastusega kaasas käib. Kohati arglikult, kohati julgemalt, aga muutus on pöördumatu ja kaunis.

Vaikus eetris…

Täna on 27. august. Viimane sissekanne siia oli 22. aprillist, neli kuud vahet! Nii pikka pausi ma veebi kirjutamises ei mäletagi… Algul oli lihtsalt kiire-kiire ja tegemist palju, et füüsiliselt ei jõudnud. Ja ma ei ole väga hea ka lühikeste mõtteavalduste või kiirete olukorra ülevaadete: “Hei mina siin! Kõik läheb vahvasti!” postitamisel. :P

Siis tuli suvi peale, arvutisse sugugi ei kippunud. Mõnus oli raamatuid lugeda, nagu kõrvaloleva öökapil olnud raamatute nimekirja pikenemisest näha :)
Aga mida aeg edasi, hakkasid tekkima küsimused selle blogi olemasolu vajalikkusest. Sahtlisse kirjutan ma nagunii, kas on oma tegemisi ja mõtteid ikka üldse vaja veebi postitada?
Hea oleks muidugi vajadusel oma mõtetele ka mujalt ligi pääseda kui kodust või oma arvutist. doubtÜks kunagine põhjus – kirjutada perele ja sõpradele, hakkab minu jaoks küsitavaks muutuma. Sest mulle on hakanud tekkima mulje, et hoides end minu eluga  kursis, ei peeta vajalikuks enam kontakti hoida, a la “ ma ju tean nagunii, mis Su elus toimub”. Aga mina ju ei tea...:)

 

 

Samuti on see tekitanud uue küsimuse, et kas mu elule peavad ikka KÕIK ligi pääsema? Pealegi, vaadates oma elu kõrvalpeeglist, tahavad sageli analüüsimist just olukorrad suhetest teiste inimestega. Nende kajastamine blogis võib tekitada asjaosalistes ebamugavust ja mõistmatust... ja see ei ole ju asja mõte! Ma püüan võimalikult palju vaadata asju puhtalt läbi oma osa neis olukordades, kuid siiski… on sellel mõju ka teistele osapooltele.
Ehk peaks blogi parooliga kaitsma?

Mis on mind ikka ja jälle edasi kirjutama inspireerinud, on teadmine, et on palju inimesi, sõpru ja sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, kes on ühel või teisel moel mu blogist tuge, inspiratsiooni või lihtsalt mõtteainet saanud.  Aitäh teile, kes te seda minuga jaganud olete. See on oluline toetus minu jaoks :)

loving-writingArmastan oma mõtete valamist sõnadesse, vajan kirjalikku eneseväljendust. Võibolla on see üks osa minu daemonist?
Daemon
on kreekakeelne sõna, mis klassikalises mütoloogias viitab sisemisele kutsumusele, saatusele. Ja kui see on minu daemon, siis miks oodata aega, kui ma kunagi ehk neist “kogutud teostest” raamatu üllitan, hihh? :) Ehk on inimestel neid mõttekäike, lahendusi, tundeanalüüse varem vaja leida? :)

Oma elu, mõtete, kogemuste ja tunnete analüüsimist alustasin kunagi, neljandas klassis Silvia Rannamaa raamatutest “Kadri” ja “Kasuema” inspireerituna. Mõnda aega tagasi sain uut inspiratsiooni Ken Wilberi raamatust “Arm ja meelekindlus”, mis tema naise Treya päevikulõikudest ja Keni mõtetest, kogemustest kokku pandud ja teatud moel sarnaneb stiiliga, mis minul välja kujunenud.  Tundsin endas kipitamas igatsust taas oma mõttelõnga siin kududa…

Vaatame, kuidas meie tee siis siit edasi läheb.