Sinust ja su sõnade mõjust

Blogi kutsub mind muudkui kirjutama. Olen siin vahepeal sisimas vastu punninud :) Saan aru, et kui vanasti kirjutasin sisemisest vajadusest oma lugusid jagada, siis täna on see minu viis teenida inimkonda. See on sisemine kutsumus, läbi oma lugude, läbi oma mõtete kutsuda inimesi taas lähemale Tõe juurde.
Selle juurde, mida me tegelikult ju sisimas teame, aga kitsaskohtades ja igapäevaelu kiires tempos kipume lihtsalt ära unustama. Selle tõe juurde, mis on lihtne ja tõstab ning toetab meid, annab jõudu edasi minna. Teiste edulugusid või ämbreid lugedes me tõmbame ju alati paralleele endaga, see käivitab meis alati midagi.

Oma viimase paar aasta jooksul, mil olen vähem kirjutanud, saanud kirju kümnetelt inimestelt – tuttavatelt, kunagistelt tuttavatelt, täiesti võõrastelt, kes ütlevad, et loetu on neid toetanud, nende elule kuidagi kaasa aidanud. See tagasiside on väga soe ja meenutab mulle seda, miks ma seda üldse teen.
Olen teile väga tänulik, sest selline tagasiside annab ka mulle jõudu edasi minna. Oma elu ja oma mõtteid jagada. Ainult oma mõtteid jagada oleks ju palju lihtsam…  Eriti kui mu elu ei sisalda päris keskvoolu valikuid :)

Eestlastel on miskipärast kombeks koheselt mõista hukka see, mida ta ei mõista. See, mis on võõras ja tema kogemusest väljas. Ega ta ei tunnista (iseendalegi!), et ta lihtsalt ei näe ega mõista, vaid ta näitab kohe näpuga ja ütleb:”Paha!”.
Hinnangu andja ise ei märkagi, kuidas ta teist iseenda seest tuleva negatiivsusega üle kallab… Ja kuidas tema enda maailmapilt järjest ahtamaks ja mugavustsoon kitsamaks jääb… Kogeb lihtsalt sageli teistega inimestega seoses  ebamugavaid tunded, enamasti pahameelt, mõistmatust ja ärritust. Mõistmata, et selle allikas on tema enda sees. Mitte teistes inimestes.
India inimesed on selles osas meist palju avatumad. Nähes midagi teistsugust, võõrast ja mõistetamatut, nad lihtsalt imestavad ega anna kunagi hinnangut. Nad lihtsalt naeratavad sulle ja lubavad sul olla selline nagu sa oled. See on väga vabastav!

Soovin kõigile inimestele võimet näha. Sest niipea kui sa näed, tõeliselt näed – ei ole sinus endam vajadust teiste suhtes pahameele ja hinnangunooli pilduda. Sa lihtsalt näed, kui värviline on maailm!  Ja saad tagasi iseenda elamise rõõmu. :)

Paraku on ka minu blogil lugejaid, kes siin jagatule saba ja sarved otsa kasvatavad ja kas siis elusituatsioonides või siin kommentaariumis minu suhtes teravalt hinnangulised on. Kuigi ma ju tean, et me kõik peegeldame välja vaid seda, mis meis endis on. Ja isegi kui sappi läbi lillede pritsitakse, peegeldub seal alati ütleja enda nägu.
Neis olukordades keskendun sellele, et tunda nende inimeste vastu kaastunnet – ega nad ise ei näe, mida nad teevad. Aga sellegipoolest tunnen end vahel abituna… Tekib jõuetus ja kaob tahtmine neil lehekülgedel end jagada.  Inimene on ikka kummaline, et laseb end sellistest asjadest loksutada, eks?

Mul oli paar aastat tagasi koolitusel üks lastekirjanik, kes kirjutab võrratult ägedaid lasteraamatuid. Me rääkisime sellest, kuidas teiste inimeste negatiivselt öeldud sõnad võivad meid veel aastaid hiljem mõjutada. Kuigi öeldu on alati vaid selle inimese perspektiiv ega ole kuidagi seotud sellega, mis tegelikult tõsi on! Ta jagas meile, et ta mõistis kuidas teda on 40 aastat (!) tagasi hoidnud tema kunagise emakeeleõpetaja sõnad, kes ütles talle: “Mari, SINA ei oska ju ometi kirjutada!” (nimi muudetud). Ja iga kord, kui uus raamat tahab tulla, võitleb ta nende sõnadega enda sees… olles ometi auhindadega pärjatud ja lugejate poolt armastatud…

Head inimesed, olgem palun teadlikud enda poolt öeldust. Mõtle, kas sinu sõnad vähendavad teist inimest? Või toetavad ja julgustavad?
Mõtle sellele ja ole enda vastu aus - mis on Sinu taotlus Su sõnade taga?
Kas sa üldse tead seda? Kas tahad end end suuremaks, õigemaks, paremaks teha..? Teist väiksemaks teha? Talle kohta kätte näidata? Mida sa tegelikult sellega lood? Teisele? Endale??

Saa sellest teadlikuks ja sa lood palju rohkem ilu enda ümber. Ning usu mind, ka sinu enda elu muutub sellest ilusamaks.

Nimelugu

Mult on palju päritud, et kust sai alguse see, et mul uus nimi on. Mõtlesin, et jagan siin.
Mulle endale tundub see üsna proosaline lugu. Ei saanud ma mingit suurt ilmutust, ega tulnud see nimi mulle sügavas meditatsioonis.

2010. aastal Holistika Instituuti astudes, kuulsin ma esimesel koolipäeval, et mu mõlematel õpetajatel (Katariina Liisa Martens ja Marina Paula Eberth) on uus, ise võetud nimi. Imestasin seda siis ja peast käis läbi küsimus: “Huvitav, kas ma olen ka selle kooli lõpuks sellesse (pöörasena tunduvasse) kohta, kus tahan hakata oma nime muutma?” See mõte tundus mulle parasjagu absurne, nii et mõte tuli ja läks. Nii et ma unustasin selle mitmeks järgnevaks aastaks.  Aeg voolas omasoodu.

Õpingud Holistika Instituudis on olnud kui sisemine suurpuhastus.
Esimese aasta lõpus - teise alguses tundsin, kuidas olen nagu alg-tükkideks lahti harutatud. Et nüüd on aeg panna iseenda pusle kokku nii, nagu mina ise õigeks pean. Lastes lahti perekondlikest ja kollektiivsetest uskumustest ning automaatsetest mõttemustritest. Saada endast teadlikuks. Lubades endal olla see, kes ma olen. Naha ja karvadega, annete ja kiiksudega.  Nende aastate jooksul olen vaadanud sügavale sisemistesse pimedatesse nurgatagustesse ja võtnud end vastu sellisena nagu olen. Õppinud armastama enda erinevaid osi. Märkama, mis loob kooskõla ja mis mitte.

Neljandal kursusel  aga tuli see küsimus mulle jälle pähe, kui kuulsin, et mu kursaõde oli muutnud Indiast saadud õnnistuse tulemusena oma eesnime Helgist Hamsa Deviks. Taaskord kuulsin enda peas:”Huvitav, kas mina ka ükskord…?”  Tead, umbes nagu siis, kui su töökaaslased hakkavad järjest töökohta vahetama ja sul tekib küsimus, et “huvitav, kas mina olen järgmine…?” kuigi sa pole ise töökoha vahetamisele mõelnudki…
See küsimus pani mind taas imestama – et “miks ma üldse nii peaksin mõtlema?” Mulle on alati mu nimi meeldinud ja ma pole kunagi mõelnud seda välja vahetada. Kui, siis pigem oli mul vanasti raske aktsepteerida oma perekonnanime (neiupõlvenime)… Aga see tuli tollal pigem pettumusest oma isa suhtes ja ma ei tundnud, et tahaksin kanda tema nime… Peale abiellumist sain kingituseks imeilusa perekonnanime, nii et sellega oli rahu majas :)

Ja siis juhtus, et selle suve ühel ilusal päikeselisel päeval, istusime mu lähima sõbrannaga  õues pärna all, kui ta jagas minuga  oma imelisi nägemusi ja juhatust, kuidas talle tuli tema uus nimi.  Koguni nii ees- kui perekonnanimi! See oli ilus lugu tema meditatiivsetest nägemustest, kuidas meie oma rahvuseepilise kangelase Kalevi naine  Linda talle oma nime kinkis. Kuulasin huvi ja imetlusega.
Jutulõnga katkedes tõusin ja läksin tuppa teed keetma. End vannitoas värskendades pesin nägu, vaatasin endale peeglis otsa ja minuni jõudsin sõnad:” Ja sinu nimi saab olema Ingelise.” Ei oskagi väga hästi seda kirjeldada…. See tundus ühtäkki väga õige… et nii on, nii saab olema.
Õue minnes jagasin üllatunult saadud sõnumit ja tunne, et nii õige kinnistus minus veelgi. Kandsin seda mõnda aega, arvates, et võibolla lahustub kui uitmõte. Aga ei.
Jagades oma nimelugu lähimate sõpradega, venna ja emaga, sain igalt poolt toetavat ja positiivset tagasisidet. Oli neid, kes ütlesid, et mõlemad nimed kannavad sarnaseid kvaliteete. Ja ka neid, kes leidsid, et uus nimi tundub mulle koguni rohkem istuvat. Tunne läks kindlamaks ja pilt selgemaks. Tajusin, kuidas see nimi kannab neid kvaliteete, mida viimastel aastatel endas järjest enam märganud olin.

Nii et võib öelda, et kui see nimi tuli, siis ma imestasin ja teiselt poolt ei imestanud ka. Igaljuhul tundsin endas väga suurt tänulikkust…. ja omamoodi õnnistatud olemist, sest see nimi – Ingelise – on minu õpetaja Marina õpetaja Ingelise Emby nimi. Armastan ja austan neid mõlemaid väga ja selline nimi on mulle kui imeilus kingitus.

Inimesed tajuvad selles nimes midagi ingellikku. No see on ju küll ilus. Aga kogu oma armastuse ja lugupidamise juures inglite vastu, on nad ikkagi õhulised olendid, jalad maast lahti. Mina eelistan tasakaalu taeva- ja maaühenduse vahel :)
Ja minu enda jaoks kõlab nimi Ingelise pigem, et - hing heliseb – ja see on minu arvates imeilus viis elada oma elu – nii et hing heliseks ja rõõmustaks :)

Ma pean Elu imeliseks kingituseks. Kõigi selles ettetulevate raskuste ja kitsaskohtadega.  Kõigi rõõmude ja õnnehetkedega. Iga hetk on oluline, kui seda märgata.
Elul on üks huvitav omadus – kõik muutub kogu aeg. Miskipärast on meile inimestena on omane, et kipuma kinni hoidma…  inimestest, töökohtadest, elukohast… oma mõtetest, uskumustest, seisukohtadest ja sellest, mida arvame teadvat… isegi sõidutrajektooridest ja tööleminekuaegadest… :D Tuttav on turvaline ja tundmatu on ju veel tundmatu… äkki polegi parem?!

Samas on elu paradoksaalselt üks pidev lahtilaskmine. Iga päev laseme lahti olnud päevast, teadmata mida homne toob…
Seetõttu tundus mulle - tulnud nimi vastu võtta - väga huvitav samm, väljakutsuv muutus… Lasta lahti millestki, mis tundub meile olema väga selgelt meie identiteedikandjana – oma nimest.
Et miks mitte? Miks mitte saada kogemuse võrra rikkamaks, mida selline muutus kaasa toob? Võimalus kogeda, kuidas nimi mõjutab, nii sisemiselt kui väliselt.
Ühtlasi on see hea meenutus, et ma olen enamat kui  oma nimi. Nagu ma ei ole ka oma mõtted, oma tunded, oma teadmised…, isegi mu keha ei ole see, kes olen mina. Me oleme kõik palju enamat!

Ainus, mida sul on vaja teada, on – kes sa tõeliselt oled.
See on kõik. Ülejäänu avaldub iseenesest.
~Cesar Teruel~

Ja ka inimesena ei ole ma sageli täna enam see, kes ma olin eile. Ja ka sina pole homme enam see, kes sa oled täna ;)

Laskem lahti… väärtustagem iga hetke, iga suhet, iga inimest… ja elagem võimalikult palju nii, et hing sees heliseks!

P.S. Kohe järgmisel päeval peale seda postitust sain Perekonnaseisuametist kinnituse, et siseministeeriumi käskkiri kinnitab minu nimemuutuse taotluse rahuldamist :)

Sügis… udused hommikud ja langevad lehed

Sügis tuleb, samm-sammult järjest pikema sammuga. Köögid on õunu, ploome ja seeni täis. Õhtud lähevad varakult pimedaks ja ööd on nii mustad ja tähised.

Ja oi, kuidas mulle meeldivad need udused septembrihommikud! Hommikul õue minnes on tunda mõnusat sügiseset kargust, mida praegu pehmendab veel vananaistesuvele iseloomulik pehmus ja soojus. Rohukõrred ja nende vahele kootud ämblikuvõrgud on tihedalt veepärleid täis… Ja pärna all hommikujoogat tehes imetlen ikka, kuidas pärn oma õisi alla puistab, nii et need keerutavad nagu sufid oma seelikus. Roheline pärlendav muru on ülekirjatud kuldkollaste kaselehtedega, nii et neid ei raatsigi veel kokku riisuda…
Õhtustes päikeselaikudes tantsivad parvedena sügisesest pulmatantsu sääsed ja taeva all  harjutavad  kured kõlavate hõigete saatel kolmnurksete parvedena lendamist… Sellesuviste noorlindude jaoks see ju esmakordne pikamaareis :) 
Ahh, imelised sügishetked!


Fotod: internet; Andres Putting

Sügisene aeg on hoopis teistsugune kui suvi. Puhkamise ja meelelahutamise asemel tahab vaim saada teistsugust toitu. Tegutsemislusti ja  hoolitsemisrõõmu, inspiratsioonipuhanguid, loovuse vallandumise  ja loomistuhinat… Muusad ärkavad, poevad värvimuutvate lehtede varjust välja ja sosistavad meile kõrva mõtteid, mida ellu viia. 

Elurütm muutub paljudel koos laste kooliminekuga päevapealt. Vabaduse ja avarate, vahel osegi puuduvate piiride asemele tulevad sügisesesd rütmid ja tuttavlikud rutiinid. Minu jaoks on olnud oluline õppetund armastada rutiine, osata neid näha kui mõnusaid, kandvaid, toitvaid igapäevaelu rütme.

Sel sügisel olen huvitavas seisus, sest suvisel ajal koos kooli lõputöö kirjutamise ja –kaitsmisega ning mõnede projektidega seoses ma ei olegi saanud õigupoolest puhata, s.t. lihtsalt olla, ilma et midagi peaks tegema. Isegi augusti viimasel nädalal, kui suuremad asjad ühele poole said, otsustas elu mulle mõned kivid puhkamise tee peale veeretada… Kostitas vihmataat igapäevaste uputavate vihmasajudega, nii et kusagile linnast välja, merd ega metsa külastama ei saanud ja mu neljarattaline sõbrake, kes oluliseks abiks on ringiliikumisel, vaakus hinge ega andnud elumärke.

 

Niisiis sean puhkusekaardid tagantjärgi laenatud suvehetkedesse ja võtan peatselt suuna Indiasse, mulle armsaks saanud Rishikeshi.



Seekordne sügis tekitab minus kuidagi erakordselt põnevust ja elevust. Nagu mingi osa minust juba teaks, et sügisel on midagi erilist mulle varuks.
Eelmise aasta sügis oli väga väljakutsuv, kogesin väga palju hirmu, ärevust, pinget… pidevat kuristikku kukkumise tunnet… mis kestis varakevadeni. Siis hakkas vaikselt maapinda jalge alla tekkima. Aga kuigi raske, oli see ilmselgelt  äärmiselt oluline periood mu elus. Sellised ajad toovad endaga palju rohkem kaasa, kui me eales oskame arvata. Ja nagu igale mõõnale järgneb tõus, siis minagi kogen juba sisemist tõusulainet. Isegi kui elulained viskavad vahel tormist vahtu, siis minu sees on suur usaldus, vaikus ja rahu. Ja põnevus :) Eks näis, mis elulained järgmiseks randa toovad!

Soovin, et kõigil meil, kes me läheme uuele hooajale – uuele sügise ja talveajale vastu, oleks sel aastal võimalik kogeda selle aja ilu ja võlu uue nurga alt.
Näha midagi, mida me varem ei ole osanud näha ja mille nägemine meid rõõmustab.  
Soovin, et me oleksime kohal, nägemas ja vastu võtmas, kui elu meile kingitusi toomas on. Ja et me tunneksime ära, et see on kingitus, nii et rõõm ja tänutunne saaksid meid toita ja täita :)

Mida on mulle andnud õpingud Holistika Instituudis?

Olen lõpusirgele jõudnud oma kooliteega Holistika Instituudis (HI). Õigemini juba finishisse, sest lõputseremoonia on juba sel reedel.
Tundsin, et on paslik teha tagasivaade, mida see (ajaline ja rahaline!) panustamine on mulle andnud. Ehk leiab siit endale vastuseid ka keegi, kes on endas kuulnud kutset sama teed jalge alla võtta, aga kahtleb veel.

Hihh… Matrixi võrdlus on tabav. See kool ei anna sulle valmis vastuseid, aga neid saad sa sealt saadava abil ise leida. Kas oled selleks valmis? Tagasiteed ei ole…

Millest kõik alguse sai?
Minu koolimineku otsus ei tulnud iseenda otsingutest tingituna ega janust vastuste järgi. Ma ei tundnud sisemist tühjust või segadust, mis sageli on sisemise arengu suunanäitajaks. Minu elu oli igati “normaalne,” et mitte öelda hea.  Või vähemalt nii ma arvasin.
Minu valik oli enda haridustee jätkamine. “Lapsed on mõlemad kooliga kohanenud, nüüd on mul samuti aeg uute õpingutega alustada”, mõtlesin. Olin juba aastaid vaadanud Tartu Ülikooli psühholoogiaõpet, aga nende õppekavasid lugedes tundus mulle see ikkagi kuidagi liiga teoreetiline ja inimkauge…  ning kohati koguni eluvõõrana tunduv. Nagu inimene oleks bioloogiline masin, mitte midagi sügavamat… Rääkisin mitme psühholoogiga ja mu tunne sai kinnitust. Olles eemalt paar aastat Holistika Instituudi tegemisi kõrvalt vaadanud, hakkas tunne selle koha pealt tugevamaks muutuma. Teadsin, et ma ei taha vaid teoreetilisi teadmisi, seda võin ise ka raamatutest lugeda. Tahan  asjade sisse ja nende taha näha, sügavuti mõista ja iseendas ära tunda.

2009.aastal, kui tegin otsuse minna HIsse õppima ja läksin oktoobris oma esimesse teraapianelikusse, ei osanud ma arvatagi, kui oluliseks eelolevad aastad saavad.

P.S. Siin lingi all viide ühele artiklile kooli avatud uste päevadest, kus käisin.

Mis seal koolis tehakse?
Kooli õppekavasse kuulub kaks peamist kursust – holistiline treening, mis on iseenda sisemisele arengule suunatud koolitus. Kursus kestab 1 aasta ja on aeg puhtalt iseendale.  Kes soovib minna edasi, õppida terapeudiks või minna teemadega sügavamale, võib minna terapeudiõppesse, mille esimeseks aastaks on ikkagi seesama holistiline treening.
Minu lugudest inspireerituna on juba päris paljud sõbrad-sugulased-tuttavad holistilise treeningu ette võtnud ja ma olen aru saanud, et see on olnud kõigi jaoks kui kingitus. See on kvaliteetaeg iseendaga, kõige sügavamal viisil.

Tollal ma seda mõistagi veel ei teadnud. Lihtsalt niiväga nautisin neid koolipäevi üle kuu neljapäevast pühapäevani.
Huvitav, et tagantjärgi oskab asju hoopis teise pilguga vaadata. Mulle tõesti sobis väga see, kuidas kooli asutaja ja juhataja,  Marina Paula Eberth oli talle omase struktuursuse ja põhjalikkusega selle õpetuse üles ehitanud – põimides läbi inimese energiakeskuste kokku kõik inimese elus olulised teemad.
Meie õpetajaks oli tollal Katariina Liisa Martens. Ja alates teisest kursusest kuni neljandani õpetasid nad meid koos.
Mitte iga kord ei olnud koolipäevad lihtsad ja põnevad. Kuna teoreetilised teadmistejagamised vaid toetasid iseseisvat tööd (suurt hulka loetavat kirjandust), siis põhifookus oli grupitöödel, aruteludel, läbitegemistel-kogemistel, iseendale sügavalt otsa vaatamistel. Eneseteraapiatel. Ja see kõik polnud sugugi igakord mugav…
Mäletan, et kui Soomest pärit Christiana Harle meiega eneseväljenduse ja hääleteemasid käsitles, siis jäi pool gruppi haigeks või ei saanud erinevatel põhjustel osaleda… Nii tugev energia oli seal – nõudis korralikku eneseületust ja aitas mõistagi “punni” eest ära saada.

Ja nii sai tasahilju, uks-ukse haaval, enda sisemaailma uksed lahti tehtud.
Vastavalt universumi seadustele saab välispidine maailm alguse sisemisest. Niisiis, kui seal teha muudatusi, siis algavad muudatused ka meid ümbritsevas maailmas.

Esimese aasta jooksul vaatasime otsa iseenda ja oma elu erinevatele osadele: * Turvatunne ja usaldus elu ja inimeste vastu. Külluseteadvus. Suhted emaga ja perekonnaga. Uskumused. Oma meele juhtimine, teadlikkus sise- ja välismaailmast. Alateadlik ja teadlik mina. Pisuke blogikokkuvõte. * Duaalsus ja elu paradoksid. Suhted ja valikud. Sünkroonsused. Sisemine Mees ja sisemine Naine (Anima ja Animus). Seksuaalsus. Suhted isaga. Loovus ja loomingulisus. Suhted rahaga.  Vari. Kõrgem Mina. Siin ka blogikokkuvõte. * Mina ise – usaldus enda vastu, enesekindlus, enesehinnang  ja ühendus iseendaga, oma tunnete, soovide, vajaduste ja piiridega.  Eneseväärikus. Vastutustunne. Isiklik vägi. Sisemine laps kui haavatud tunnete peegel ja kui meie loomingulisuse ja mängulisuse allikas. Blogikokkuvõte. * Südametarkus. Armastuse, andestamise, kaastundega seotud õppetunnid. Tingimustega ja tingimusteta armastus. Iseenda sisemine kriitik.  Andestamine on tee armastuse väe juurde.  * Hääle, eneseväljenduse ja tahtega seotud õppetunnid. Oma tõe väljendamine. Sõnade vägi. Helid ja alghelid. Blogikokkuvõte + Christiana osa: hääle vägi.  * Mõistuse, intuitsiooni, tarkuse ja teadlikkuse õppetunnid. Tõe eristamine, maailma nägemine “kolmanda silmaga”. Ühendus oma sisemise Tarkusega. Sümbolid, müüdid, unenäod, arhetüübid. Elu mõte ja eesmärk. Blogikokkuvõte. * Õppetunnid, mis seotud vaimse ärkamisega. Vaimuga ehk Loojaga teadliku kontakti loomine ja hoidmine. Karmaseadus. Vaba tahe. Isa arhetüüp. Surm. Ülesehitaja ja Looja. Blogikokkuvõte esimesest kursusest: Vaimsus argielus.

Kui neid ridu loed, siis võid märgata, et need on kõik väga suured ja mahukad teemad.
Iga valdkond on sügav ja mahutab palju! Ühtpidi oli see väga huvitav, teisalt aga päris väljakutsuv selliste teemadega iseenda sees tõtt vaadata.
Sageli juhtus, et juba enne kui järgmine koolimoodul algas, käivitusid nii mul kui mitmetel teistel peatselt käsitlemist leidvate teemadega seotud protsessid :)

See oli väga valgustav. Tundsin, et terve aja jooksul olid parasjagu fookuses olevad teemad justkui luubi all. Valgustasin kõik nurgad ja nurgatagused endast läbi. Mitmetest ustest sisse vaadates tuli sealt nähtavale moondunud, väändunud asju…

Miks see vajalik on?
Marina ütleb, et “See pole nii, et üks jama teise järel. See on üks ja seesama jama, mis ikka ja jälle tagasi tuleb.” Ja nii see on.
Et need teemad, millega elus pidevalt silmitsi seisame, enam üles ei kerkiks, tuleb seda toitev “allikas” kinni panna. Kusagil on mingi olukord, mis on meie puhast olemust moonutanud. Meile on õpetatud, et me ei tohiks ennast kuulata, end usaldada, end väljendada. Ja nüüd ei olegi me enam võimelised end kuulama, usaldama, väljendama… Ega oska seda ka teistega seoses teha. Me ei saa arugi, mis meis toimub. Miski on meid ära lõiganud meie turvatundest, usaldusest elu, inimeste, iseenda, meest/naiste vastu. Mis see on? Mis hoiab meid läbi ajaloo veel tänagi oma kütkes?
Vahel nii, et me sellest enne ise arugi ei saa, kui keegi tähelepanu ei juhi… Väga südamesse läks mulle ühel mu koolitusel ühe tunnustatud lastekirjaniku sõnad, kes ütles, et “"olen 40 aastat kuulnud kõrvus oma õpetaja sõnu, et sina ju ometi ei oska kirjutada! Ja iga kord uut raamatut kirjutama hakates, kuulen neid sõnu ja kahtlen endas…”

Mõned nopped holistika põhimõtetest: * Inimene on tervik, mille osad (keha, mõtted, tunded, hing ja vaim) on omavahel lahutamatult seotud ja mõjutavad üksteist. * Inimese põhiolemus on hea. Eluprobleemid, halvad mõtted, negatiivsed uskumused, viha, ängistus, kadedus – need on kõik nagu pilved, mis varjutavad su sisemist säravat, armastavat ja rõõmsat olemust. * Inimese probleemide peapõhjus on see, et inimesel puudub kontakt iseendaga, oma minaga (oma kehaga, mõtete, tunnetega, oma hinge ja vaimuga); * Iga inimene loob ennast oma valikute kaudu. Millised on oma minevikus tehtud valikute ja võimalike tulevikuvalikute tagajärjed? Ja milliseid alternatiivseid valikuid veel on? * Reaalsus eksisteerib sellisena, nagu inimene seda tajub ja mõistab. Iga inimese sisemaailm on erinev. Elus toimuvast olulisem on tähendused, mida inimene annab iseendale ja oma elule – millist lugu sa iseendale oma elu kohta räägid? * Holistilise teraapia  eesmärgiks on aidata inimesel saavutada endale sobivat elukvaliteeti. Selleks aidatakse tal teadvustada iseenda vastutust oma heaolu eest ja teha muutusi mõtteviisis, elustiilis ja tegevuses (parandades sellega ka tervislikku seisundit).

Esimesel õppeaastal sai vaadatud igast uksest korra sisse ja siis edasi mindud. Nii mõnelgi teemal sai vaid korra katet kergitatud.
Järgnevate aastate jooksul sai nende sisemiste teemadega edasi töötatud, sügavamale – juurteni ja algpõhjusteni mindud. Lõpuni läbivalgustatud, mis valgustamist vajas.

Foto: Dylan Guest
Sai nende sisemiste moondunud minadega – jalutute, kätetute, silmitute… haavatud südamete ja enesekriitiliste minu erinevate nooremate minadega korduvalt kohtutud. Erinevas vanuses - lapsepõlves, teismeeas, noores täiskasvanueas… Sai mahasurutud valud uuesti läbi kogetud, iseennast kuulatud, armastatud, toetatud. Andestatud endale, andestatud teistele. 
Ei olnud lihtne oma lapsepõlve seikadesse vaadata. Tol ajal ei olnud palju teadlikkust ega südame järgi tegutsemist. Minu ema sündis sõjajärgse lapsena. Kust olekski pidanud tolle aja naised peale sõjakoledusi võtma julguse järgida oma südant ja hoida head ühendust iseendaga?! Ikka järgiti dr.Spocki ja vitsakasvatust. Kellelgi ei olnud aega ega oskust kuulata, mida üks väike inimene vajab. Ammugi ei õppinud mina seda iseenda sees kuulatama. Nii reageerisin täiskasvanuna pigem sellele, mis väljaspool toimus, ega olnud ühenduses sellega, mis seespool oli, mida ise vajasin ja soovisin.


Mul läks kaua, tervelt neli aastat, enne kui suutsin lapsena saadud hingehaavu lõpuni tervendada. Näha seda, millist koormat mu ema kandis ja suuta talle südamest andestada. Eks ma olin ju juba lapsena nagu tulesäde. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks tuli kasvas…, olles tugev ja kohati kontrollimatu… see võis tõesti olla päris hirmutav.

Nüüd olen õppinud iseenda tuld armastama, austama ja valitsema.

Palju samme on iseenda sees käidud nende kooliaastate jooksul. Nähtud äärmiselt põnevaid sisemisi maastikke! Olen saanud selle kooliaja jooksul nii palju kingitusi – iseenda sisemaailmas ja ka välismaailmast. Tõesti, tänulikkuse ja sooja kodutundega mõtlen sellele koolile…

Toon välja mõned kingitused – n.ö. uued jooned minus, mis praegu meelde tulevad (+ üks väike blogikokkuvõte): * Tundetarkus ja ühendus reaalsusega. Sain aru, et päikeseline taevas, mis mind enne kooli ümbritses, oli kohati… joonistatud. See polnud alati päris – ma ei olnud võimeline nägema fassaadi taha. Ma ei tea, kui mõistetav see tundub… minu jaoks oli see päikesepaiste reaalne, aga ühendust kõigi enda osadega polnud. Olin eesriide vahele tõmmanud, et hakkama saaksin. Igal juhul mõistagi parem kui õnnetusehunniku otsas istumine :D Näiteks tundus mulle aastaid, et vitsakaristus ei tähendanud mulle lapsena suurt midagi. Aga kui ükskord see uks lahti tuli ja see valu välja sai… siis see oli ikka väga valus. Aga samas – see valu, sügavatesse hingesoppidesse peidetud valu, alandus, häbi ja viha – oli mind alati minu emast eemal hoidnud. Alateadlikult, igaks juhuks, ei lasknud ma teda ligi. Hirm oli haiget saada, kaitsed olid alati püsti... ise aru saamatagi, miks. Nüüd ei ole enam vajadust antenne püsti hoida, valu on teadlikkusesse toodud ja vabastatud.  Mitmekümne tundenüansi asemel on paljudel inimestel vaid “head” ja “halvad” tunded. Täna tean, et tunded on head ja helded õpetajad ja juhendajad. Neid ei tasu peljata… Viha, pahameel ja ärritus viitavad sellele, et keegi on meie piire ületamas (võibolla me ise ei väljenda ennast?), kadedus annab viiteid sinu sisemiste soovide ja igatsuste suunas; puhas häbi ja piinlikkus meenutavad meile meie ekslikkust, õpetavad meid vastutust võtma ja teisi austama; jne. Kõik tunded on lubatud, head ja teretulnud. * Tundlikkuse ja teadlikkuse kasv. Koos julgusega oma tundeid tunda, iseennast märgata tekkis tundlikkus. Verbaalselt polegi seda ehk kõige lihtsam selgitada. Aga oskan iseennast ja teisi paremini kuulatada ja mõista. Ka seda, mida palja silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule.  Tajun selgemalt, märkan rohkem  ja olen rohkem kohal. Elu toimub praegu. * Suhete paranemine. Kõige olulisemate suhetena tooksin ära suhted iseenda, oma ema ja oma isaga. Viimasega polnud me suhelnud 25 aastat…  Olin ta oma elust ära kustutanud. Kuni mõistsin, et suhe isaga – see, kuidas mina seda näen – on algmustrina (naise jaoks on isa esimene suhe mehega) väga oluline. Nii hea on armastada ja austada iseennast. Olla hea sõber kõige “nahalähedasema” inimesega, kes elus eales olla võib! Ja kindlasti olen tänu tänastele teadmistele ja teadlikkusele parem ema oma lastele, kui ma eales muidu oleks osanud olla. * Ja julgus lükata end lahti tööandja kütkeist ja tegutseda ettevõtjana – usaldades ennast ja elu, teenides oma elueesmärki, jagades inimestega oma kingitusi, oma ande. Jagan rõõmu ja tänulikkusega saadud õpetusi oma koolitustel ja kursustel. Aitan läbi koolituste, arenguprogrammide ja nõustamiste-teraapiate kaasa inimeste (ja ettevõtete) teadlikule arengule ja – nende teadlikkuse kasvule.  Koos teadlikkusega pääseme me ligi oma sisemistele ressurssidele ja oskame oma elu suurema rõõmuga elada.  Viimasel ajal on mind kutsutud erinevatesse kohtadesse naisteringe ja naiselikkuse kursusi tegema – et me naistena saaksime ühendust iseendaga ja oma ürgse naiselikkusega. (vt. http://www.teadlikareng.ee )

Kokkuvõtteks
Läksin õppima, et oma teadmisi ja oskusi kasvatada. Üllatuskingituseks sain kaasa hea ühenduse iseendaga ja end armastava Mina. Täielik boonuspilet!
Väga hästi iseloomustab ja võtab tulemuse kokku Charlie Chaplini luuletus “Kui ma hakkasin ennast armastama”.

Aitäh Sulle, Marina, et oled oma sügavate teadmiste ja nakkava huumoriga mind nii palju inspireerinud ja teadlikkuse juurde toonud! Aitäh Sulle, Katariina, Su rahumeelse ja kannatliku olemasolu ja toetuse eest!

P.S. teen millalgi ka postituse raamatutest, mis mind eriti kõnetasid. Ehk saab keegi lugemis-mõtlemisainet, teeotsa edasiminekuks.

Elu kingitused

Kõik on pidevas muutumises… nagu eelmises posituses kirjutasin. Küll see on hea! Aega oleks nagu lõputult jaanuarist möödunud…. vett nii palju vahepeal merre voolanud… :)
Imelisi sügavaid sisemisi protsesse olen läbinud. Olen võrratult tänulik selle eest, mida ma kogenud olen ja kus praegu hetkel olen! Kõik need kogemused ei ole olnud lihtsad. Elu testib meid ja meie avardumise võimet kogu aeg :) Sageli alles olukordadest läbi tulles saad aru, mida kõike need endas kätkes. Olen nii tänulik teadlikkuse eest. Avardumiste ja ühendumiste eest.
Elu on tõeline kingitus.
Ehk võtan ja hakkan selliseid kogemusi ka siin rohkem jagama. Praegu ei ole veel söandanud :)

Juuni alguses tähistasin oma sündimise päeva. Minu elus täitus 40.aastakäik. Sain aru, et väljakutsuvad ajad = protsessid, mida iseendas viimase kolmveerand aasta jooksul olin kogenud, olid kui sünniprotsessiks mu uuele sisemele tasemele jõudmisel. Ega ei ole veel isegi täpselt lahti pakkinud, millisele tasemele :). Olen kogenud, et see kätkeb endas uut teadlikkust ja uusi kogemusi seoses emotsionaalsusega, vaimsuse ja spirituaalsusega, tunnetustasandi ja energiamaailmaga.

Üks ootamatumaid kingitusi, ja millel on kindlasti mu elule oluline mõju, on see, et ma sain kingituseks uue nime.  See lihtsalt tuli, ülevalt alla. Ja ma sain kohe aru, et nii ongi. Olen väga tänulik, et sain enda jaoks õnnistuse sellele nii oma emalt kui oma õpetajalt. Minu nimeks on nüüd Ingelise.

#1 Kontsakingade õppetund

Jõuan koju, lapsed võtavad mu õige süüdlaslike nägudega vastu. Isegi Stellal on kuidagi teistmoodi nägu peas... Saan kohe aru, et midagi on korrast ära. Ja juba ma näen oma kingi... konts on täiesti ära näritud! Võtan kätte kätte ja näen, et ka nina on ära näritud.... Ohh.. need mu kõige lemmikumad kõrge kontsaga kingad...!

Seisan täiesti nõutult. Tavapäraselt saan selliste asjade peale päris pahaseks. Täna ei ole vihaenergiat ega selle poegagi kusagil pead tõstmas. Püüan aru saada, mida ma siis tunnen. Kurbus? Ei tunne seda ka... "On see blokeering, et ma midagi ei tunne?" püüan tajuda. 

Sageli ei tunne me olukordades, mis võiksid/peaksid meile kõigi eelduste kohaselt mõju avaldama, mitte midagi. See viitab sellele, et siin võib olla mingi tunne blokeerunud. Tunnet tunnet - oleme me teadlikud sellest, mis protsess meis käib. Ja me saame valida, mida teeme. Tundest teadlikuks saades saame sellega mitte samastuda - jääda kohale.
See on aga kahtlane, kui tunnet üldse "ei ole". Sest kui me ei tunne midagi, siis see ei tähenda, et tunnet ei ole - see viitab sellele, et see pole meile nähtav. Tegutseb n.ö. põranda all. Ja võib täiesti suvalisel hetkel välja purskuda.

Ma olen ise märganud, et mul jõuab tunne natuke hiljem kohale. Minu instinktid on veel lapsepõlve mõjude tõttu mitte väga hästi toimivad - olen oma tundeid kunagi väga tugevalt alla surunud. Pole julgenud tunda, väljendamisest rääkimata. Täna tean, et vaid tundeenergat tundes ja sellest läbi minnes saame seda lahustada ja lahti lasta.

Niisiis seisan seal esikus, lapsed ja koer mulle otsa vaatamas. Sekundi murdosa kestab terve igaviku. "Aga kui mul ühtegi tunnet ei ole, mille pealt reageerida, siis ma saan ise valida, kuidas nüüd käituda. Hmhh.. ma võiks isegi naerma hakata ja nalja visata :)" mõtlen.

Olen viimasel ajal kutsunud rohkem huumorit enda ellu. Eriti sellistesse olukordadesse..., hihh. Sest ma märkan, et minu sees on veel endiselt aegajalt oma nägu näitamas automaatprogramm, mis toob ärrituse ja viha kohale.

Aga nalja heitmine mulle nii oluliste esemete väärkohtlemise üle ei tundu hea mõte. Ja ma noomin Stellat tõsise näoga, et ta mõistaks, et see mis ta tegi, on igati taunimisväärne. Lapsed vist hingavad kergendatult, et see läks küll lihtsalt :))

Järgmiselgi päeval mõtlesin kingade peale. Nüüd mõeldes tundsin kerget kurbust.
Kurbust tundes märkasin aga kohe, kuidas mõtted hakkasid kurbust toitma: "Need olid ikka NII ilusad kingad! Nii erilise - sinise-lillaka-beezika neerukujulise mustriga.... Mida sa nüüd jalga paned? Kas sa enam nii ilusaid kingi üldse leiad endale?"

Mis sest, et kui ma nad eile üle pika aja jalga panin, tundsin, kuidas mul on käies paremal jalal valus. King mitte ei pigista, aga jala pealt olid lihased pinges. Mu jalg lihtsalt ei taha enam, et ma teda nii ebaloomulikku asendisse panen, nagu kõrge kontsaking nõuab. 
Olles käinud  enam kui aasta kontsakingadeta (nagu Merit Raju oma esikteoses(?) tabavalt ütleb, kuigi mina pigem füüsilises kui emotsionaalses mõttes) ei suuda ma sageli enam mõista, kui vaatan ilusaid naisi kõrgetel kontstel. Mille nimel end mingite pulkade otsa kõndima panna? Õigupoolest ju päris naljakas. Kui Maale tuleks keegi, kes ei teaks moe ajaloost midagi, ei saaks ta üldse aru, mis karistus neile naistele on määratud, et nad sellisel ebaloomulikul viisil käima peavad...

Igatahes, sain aru et olen praegu jõudnud kohta, kus mind kõrged kontsad üldse ei eruta. Miks siis kingigi taga nutta? Et äkki ma mõtlen ümber? Et mis edaspidi saab? Et ikka igaks juhuks tulevikku kontrollida? :))

Siinkohal saan aru, et kingad tulid mulle õpetama lahti laskmist. Kingade äraviskamine on kõige selgem vanade mustrite, mõtlemis- ja tegutsemisviisidest lahtilaskmine.

Ja tõesti, ise olen ju loonud ja hoidnud taotlust lasta lahti kõigist oma vanadest ja aegunud mustritest ja luua uut. Uusi suhteid, uusi hetki, uut iseennast. Kingade äraviskamine on siinkohal väga sümboolne, et mitte öelda, tähenduslik.

Ongi tähtis, et kingad oleksid armsad ja hingelähedased, mitte suvalised käimad, mis mulle nagunii ei meeldinud. Sest ka minu enda sisemised mõtlemis- ja käitumisharjumused on ju väga nahalähedased :)

Ja taas on mu suur Õpetaja - mu koer Stella mu selle olukorra juurde toonud. Läbi tema on juba päris mitmeid uusi mõistmisi ja nägemisi iseendas tekkinud.

Kõik meie Õpetajad on meie peeglid. Ja kõik meie ümber, iga olukord, iga hetk, võib olla selleks õpetajaks, mis näitab meile iseenda erinevaid nägusid.

Selgemini nähes on lihtsam teha uusi valikuid. Kuigi mitte alati, nagu Sogyal Rinpoche lugu august keset teed, seda nii ilmekalt näitab :)

Elu Õpetused

Juba mõnda aega, Ajamaja õpetustest alates eelmise aasta septembris, on minus keerelnud mõte, koondada ühtekokku erinevad õppetunnid elust. Et jagada kogemust kuidas Elust enesest, igast hetkest saab Õpetaja. Siin ei ole vaja ühtegi guru, ühtegi kirjapandud õpetust… lihtsalt olla tähelepanelik ja noppida üles, mida elu lahkelt jagab.
Olles tõeliselt kohal, avatud tundlik ja märkamisvalmis, siis hakkab Elu igal sammul õpetusi ja äratundmisi jagama. Iga hetk võib olla sõnumitoojaks, et avastada Elu ja iseennast järjest sügavamalt.

Võtan hetke kuulatada, mida see (sageli ka ebamugav!) olukord mulle õpetab. Olen kogenud nii suuri kui väikesi märkamisi. Mõnikord õpin ühte ja sedasama asja ikka ja jälle, uue nurga alt.

Aga need äratundmised on alati nii rõõmustavad! Sest kõik Elu Õpetused viivad lähemalt Tõele. Ja Tõde on alati rõõmutoov. Selle järgi võib ta lausa ära tunda :) Kui ma tunnen, et lõdvestun, tajun kehas rahu ja rõõmu, siis olen Tõele - parimale võimalikule tegevus-mõtte-ja olemisviisile -  kõige lähemal.

Elu õpetusi kuulates ja märgates tuleb mulle sageli meelde lugu Sogyal Rinpoche raamatust "Tiibeti raamat Elust ja Surmast" :

"1. Ma kõnnin mööda teed.
Keset teed on suur auk.
Ma kukun sinna sisse.
Olen kadunud... Kõik on lootusetu.
See ei ole minu viga, et ma siia sisse kukkusin.
See võtab terve igaviku, et siit välja saada.

2. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma teen näo, et ma ei näe seda.
Ma kukun jälle sisse.
Ma ei suuda uskuda, et ma olen jälle selles kohas!
Aga see ei ole minu süü.
Võtab päris kaua enne kui ma välja saan.

Allikas: http://www.geograph.org.uk/photo/1352583

3. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma näen, et see seal on.
Ma kukun ikka sisse... see on juba harjumuseks saanud.
Mu silmad on lahti.
Ma tean, kus ma olen.
See ON minu süü.
Ma saan koheselt välja.

4. Ma kõnnin mööda sama teed.
Keset teed on suur auk.
Ma kõnnin selle ümbert mööda.

5. Ma kõnnin mööda teist teed.

Sellised need Elu Õpetused on. Sageli jagab ta meile ühte ja sedasama õppetundi erineval kujul. Aga me ei näe seda. Ja miskit ei muutu. Aga kui me jääme kohale - ei ole hinnangulised, vaid püüame märgata, mida see olukord mulle räägib? Millele tähelepanu tõmbab? Mida ma siin vajan? Mida asjaosalised vajavad? Siis õnnestub haigutavatest aukudest keset teed mööda minna. Nii et järgmisel korral polegi enam auku või oskame kõndida juba päris uut teed. Kasutada päris uut lähenemisviisi.

Kuidas ometi olla, kui kõik on pidevas muutumises?

Me loome oma tõde kogu aeg uuesti. Õigemini oma ühendust Tõega.
Ühel hetkel võib olla see selge nagu värske hommikune allikavesi. „Oh, ma nüüd lõpuks tean! Ma mõistan... Küll on hea tunne... Olen vist kohale jõudnud.. :)“ kõlab meie sees. Ja järgmisel hommikul – nagu minagi sageli kogenud olen – on see uduse loori taga varjus ja ühendust kuidagi ei saa.
Sellepärast need, kes me oleme sisemise rahupaigaga, Tõe ja Ülima Armastusega ühendust saanud, otsime nagu ikka ja jälle uuesti. Püsima sellesse õndsasse seisundisse jääda on kuidagi erakordselt keeruline. Ja eks valgustunuteks me nimetamegi neid, kes on suutnud sellesse seisundisse püsima jääda.
Mulle tundub, et vähemalt Eestimaa peal on palju neid, kes on valgustatuse hetki korduvalt kogenud. Sealt meie igatsus seda jälle kogeda, selles ollagi. Hoida seda seisundit... aga teatavasti on ainuke kindel asi see, et kõik muutub. Mitte midagi ei jää püsima. Kõik ON pidevas muutumises.

Seepärast on hea ikka ja jälle leida meeldetuletust Tõest. Armu kohalolust. Keskenduda tänulikkusele. Esimest aitavad meeles hoida sõbrad – vennad ja õed, kellega tunned ühendatust. Nagu Sofikene eelmise loo peale kirjutas: „Tean, aga olin unustanud.“ Unustuse loor on kerge üle meie laskuma. Õhtul veel oli kõik nii selge... ja täna... olen segaduses. Kuhu see küll kadus?
Ja kui hommikune argirutt peale tuleb, on lihtne ära kaduda. Peas siblivad igasugused mõtted, meel on pungil täis algava päevaga seotut... oleme oma tähelepanus juba kontoris, kliendikohtumisel või sellel, mida veel teha tuleb... Igatahes ei ole me enam siin, selles hetkes, mis on. Aga see hetk on ainus, mis on.

Kui suudad võtta hommikul aega, et tähelepanu enda sisse viia (meditatsioonis või ka lihtsalt vaikses hetkes, tee- või kohvitass käes), ja lubada olla kõigel mis on, on ühenduse seisundi kogemisel rohkem võimalust.

Ja Armu kohalolekut - võib tegelikult kogeda iga hetk... Selleks on vaja lihtsalt aeglustuda. Aeglustuda... peatumiseni. Ja selles hetkes märgata seda mis on.
Tule vaikne naksumine kaminas, puud hõõgumas punakasoranzilt, tulekeeled liikumas nagu silitamisi piki puuhalgude krobelisi kehasid, aegajalt justkui ootamatust rõõmusähvatusest sädemeid välja paisates..., õhksoojuspumba kauge ühtlane mühin, kella monotoonne tiksumine, kõrval magava koera nohin, iseenda südamelöökide kume põksumine... tajun kuidas mind ümbritseb krõbekülm talvehommik... hommikupäike värvimas hahetavat taevast ja lumistes kasukates puid lillakasroosaks... Mitte ühtegi mõtet ei ole...  on vaid see hetk... täis ääretut tänutunnet ja aupaklikkust elu vastu... Ja ujun elu lõputus Armastuse ookeanis.

Kui Sa ei taju, määratus Armastuse väljas sa viibid, siis alusta sellest, et tunneta oma olemuse piiritut lõpmatust.
Selleks taju oma energiat, mis ümbritseb su füüsilist keha. Avarda seda (oma kujutluses või läbi tunnetuse), nii et kui keegi istuks su kõrval, siis su energia võtaks tema oma mulli sisse. Nüüd avarda seda veelgi... nii et su energeetilised piirid ulatuksid toa/korteri/maja seinteni... sealt edasi kvartaliservadesse... linna või maakonnapiirini... üle terve Eestimaa... valgudes üle kogu maakera... avardudes veelgi... Kuuni.. Päikeseni... viimaste planeetideni meie päikessüsteemis... luba sellel valguda veelgi kaugemale... taju tervet galaktikat oma energias olevana... ja sealt veel edasi... Sul ei olegi piire. Meil ei olegi piire. Oleme lõputud energeetilised olendid.

Isegi kontoris olles on võimalik seda ühendust luua. Kuigi nõuab pingutust, sellal kui looduses olles juhtub see pingutuseta. On hea, kui saad minna oma vaimusilmas või mõne foto abil ilusasse looduslikku paika. Looduses olemine aitab alati saada ühendust Elu lõputu olemusega, Looja võrratu loominguga, lummab hinge, paneb peatuma ja märkama.  Mingem metsa :)

Hetke püüdis kinni: Janek Laanemäe

Olen väga tänulik, et mul on praegu palju aega. Nii palju on võimalust elu ilu kogeda.

Kas sina tead, mis õigused sul on?

Peale koolis toimunud õigusaktide koolitust mõtisklesin õiguste teema üle  laiendatud kontekstis - millised õigused (ja millised kohustused) on meil erinevates suhetes?
Me oleme sageli nii hõivatud tähelepanu hoidmisega teistel inimestel (“Mida ta minust küll arvata võib?” -“kas ma teen ikka õigesti?” - “kas ma olen ikka piisavalt hea”), et me ei tea enam, millised on meie endi õigused ja vajadused.

Kui me avastame, et meil on õigused, millest meil senini aimugi polnud, algab muutus ja areng… me hakkame sisemiselt tervenema.

Tsiteerides oma õpetaja Marina Paula Eberthi sõnu: “Mul on õigus…, sest ma olen inimene.”

Mäletan, kui paar aastat tagasi oleksin nagu millegagi (õunaga? ;)) vastu pead saanud, kui ühtäkki sain aru, et ma polnud endale kunagi teadvustanud, et ka mul on õigused… Meil on kõigil õigused. Üldinimlikud õigused. Kõigis meie suhetes.
Me teame oma õigusi ühiskonna liikmena, nagu õigus kodule, elu puutumatusele, haridusele, seksuaalsele ja religioossele valikuvabadusele, sõna- ja mõttevabadusele jne, aga n.ö. nahalähedasemaid, inimlikke ja inimestevahelisi õigusi me sageli ei tea või ei teadvusta.

Meil on erinevad õigused (mitte ainult kohustused!) oma erinevates suhetes ja rollides. Meenub mu hämmastus, kui sain aru, et ma polnud kunagi teadvustanud, et mul on ka paarisuhtes oma õigused…  Tundus, et tuleb lihtsalt teise vastu hea olla. Mitte et see oleks alati õnnestunud… aga kui oma vajaduste eest ei oska/julge/ei märka  hoolitseda…. ei oska ju tegelikult tähele panna ka teise vajadusi.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi imetlesin, kui keegi kasutas oma õigusi näiteks suhetes ülemusega, öeldes midagi sellist, et “kui te soovite meilt sellist tulemust, siis tuleb teil meile võimaldada sellised ja sellised vahendid.” Mina polnud kunagi selle peale tulnud, et kui minult midagi nõutakse, siis on ju ka minul õigus nõuda!! :P
Kui oled lapsena pidanud lihtsalt “sõna kuulama”, kui sinu õigusi on eiratud, siis võib see tulla üllatusena, et ka sul on õigused, mille täitmist võid julgelt teistelt nõuda.

Kui olen koolitustel rääkinud enesekehtestamisest ja enese väärtustamisest, olen märganud, et inimeste jaoks on üldinimlike õiguste olemasolu üllatuseks.

Pereteraapia emaks peetava kuulsa Ameerika psühhoterapeudi Virginia Satir on põhjalikult käsitlenud inimõigusi. Toon siinkohal neist loetelu, mida võib kasutada ka sisendustena oma enesehinnangu või enesekindluse tõstmiseks:

1. Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen. 2. See on okei, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.  Süüdistamiseta. 3. Ma ei pea kogu vastutust enda peale võtma, kui olen koos teistega otsuse vastu võtnud. 4. Mul on õigus öelda: “Ma ei tea” või “Ma ei saa aru” ilma et tunneksin end rumalana. 5. Mul on õigus öelda: “Ei!” ilma end süüdi tundmata. Ma ei pea end vabandama või põhjendama, kui ütlen “Ei”. 6. Mul on õigus teistelt abi paluda. 7. Mul on õigus ära öelda, kui teised minult midagi paluvad. 8. Kui teine minu arvates käitub minuga ebaõiglaselt, siis on mul õigus talle seda öelda. Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus talle seda öelda. 9. Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata. Mul on õigus öelda: „Ma ei soovi, ma ei taha, mind ei huvita.“ 10. Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida. 11. Mul on õigus riskida iseenda nimel ja selle eest vastutada. Mitte teha vaid seda, mis on kindel ja turvaline. 12. Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen. Nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.

Ma lisaksin siia ka õigus hoolitseda enda soovide ja vajaduste eest!

Olen oma kodulehel pannud üles lisaselgitustega ennast väärtustava inimese õigused, mis toimivad kõigis suhetes.

Õigused on lähedalt seotud piiridega.

Kui keegi on lapsepõlves sageli meie piire ületanud (meie arvamust pole kuulatud/küsitud, meid on füüsiliselt karistatud, meie peale on karjutud (kõik füüsilise, vaimse ja emotsionaalse vägivalla vormid), ei ole meil head ühendust oma piiridega.

Ja kui meil pole ühendust enda piiridega, siis ei ole meil seda ka teiste piiridega. 

Sul on õigus väljendada, kui keegi ületab (kas sihilikult või ka pahaaimamatult) su piire.  Sa ei pea kannatama ja lootma, et ta ise aru saaks. Kuidas ta saakski aru saada, kui sa ei väljenda? Näiteks: * kui keegi räägib lõputult, aga sinu jaoks on seda liiga palju; * keegi puudutab sind füüsiliselt – kasvõi sõbralikuks silituseks või kallistuseks, aga sa tajud, et see on sinu jaoks ebamugav; * keegi kasutab sinu aega (või muid ressursse) mingil viisil, mis on eelnevalt kokku leppimata ja sa ise ei tunne sellest rõõmu ja rahulolu; Luba endal öelda oma piiride ületamisele: STOPP! Kuulata oma sisemuses ja väljenda seda enesekohaselt, et ka teise tundeid säästa ja ise mitte piiririkkujaks muutuda. Näiteks: Mitte et “ole vait, ma ei jaksa sind enam kuulata”, vaid “ma vajan vaikust / aega omaette olla”. Mitte et “ära puuduta mind”, vaid näitaks “mulle sobib see paremini, kui me jätame kallistamise ära”.  Lepi kohe (enda ja kaaslasega) kokku, et Sul on aega näiteks kaks tundi. Kui see aeg hakkab lõppema, siis leia endale sobiv lause, mida öelda. Näiteks: “Mul hakkab nüüd aeg otsa saama, tore oli sinuga vestelda." Avatud kommunikatsioon soodustab häid suhteid ja kõigi osapoolte head enesetunnet.

Meie maailm on selline, nagu me teda tajume. Nii et kui me ei tunne endal õigusi olevat, siis neid ka pole. Kui sa aga teadvustad endale, mis õigused sul on, siis need ka on:)

Hihh… ja nii nagu õigusvaldkonnas, tasub võtta samamoodi ka suhetes – kui sulle esitatakse nõue, siis ära ehmata ära – kaalu, mis on põhjendatud ja mis mitte ;) Ja võta aega vastamiseks, kuulata kas see sulle ka sobib või hoopis mitte. Kõigega ei pea nõus olema :)

Ajarännak lapsepõlveradadele

Olen emal külas. Ma ei käi siin miskipärast väga sageli, veelgi harvemini tunnen, et tahan õue jalutama minna. Ei teagi, miks. Seekord aga kutsub mind miski nii tugevalt. Panen end riidesse ja lähen.
Jalad viivad nagu iseenesest oma kunagise lapspõlve kodumaja juurde. See on samasugune hele 2-korruseline 8-korteriga maja, nagu teisedki siin Kaagveres. Seisatan saarepuu all, mille kõrval oli vanasti liivakast. Kuulen täiesti selgelt laste hääli, kilkamisti... näen ennast ja naabrilapsi liivakastis mängimas, nagu see oleks päriselt. Praegu pole seal enam mingit liivakasti, vaid muru...

Orrinite lapsed Piret ja Oliver tulevad, suhkrusaiad käes... Kobrulehtedel pärlendavad kastepiisad, õhk on suviselt soe ja laste naerust ja lustlikkusest mänguliselt sädelev. Näen, kuidas me jookseme ringi, mängime trihvaad... lööme end sihvaka saarepuu külge mängust lahti. Nüüd on sellest siledast postist saanud krobelise koorega jäme puu. Me jookseme majanurga äärde, kus vana pesuköögi mademel lahtitulnud kivikeste aukudesse plomme mötsides hambaarste mängime. Ninna tungib tolleaegne pesuköögi umbne ja niiske lõhn... küll see oli kardetud paik... mis oli külm ja hämar isegi suvisel ajal. Ja kui silmad pimedusega ära harjusid, siis võisid avastada kohe enda lähedalt mitmeid kärnkonni, kes olid sinna kuumuse eest varju pugenud.. brr!

Nii armsad mälestused! Liigun maja eest edasi metsa äärde. Siinsamas oli vanasti prügikastid, tunnen siiamaani ninas teravat läppunud prügikastihaisu. Kõik sai ju tookord kokku kallatud, mingeid kilekotte ei kasutatud. Üks kilekott maksis 60 kopikat, selle eest sai juba mitu jäätist, leivast-saiast rääkimata!

Kohe prügikastide kõrval kasvas toompihlakas kõige suuremate ja magusamate marjadega. Oi, kuidas need marjad meile maitsesid, kuigi ma ju teadsin, et ka prügikastide põliselanikud – sinakasrohelised prügikärbsed armastasid nende peale paterdada...

Kõnnin endiste kuuride-lautade vahel. Hämmastav, et need täna nii madalana tunduvad kuurid tundusid lapsepõlves nii kõrged! Kõnnin, silmad lahti, kuid mu silmade ees rullib lahti hoopis teistsugune stsenaarium, kui see, mis mind tegelikult ümbritseb :) Filmilindina jooksevad silmade eest läbi erinevad lapsepõlveseigad... Siinsamas jooksevad ringi kanad, tean, et pean olema ettevaatlik, sest see va Liisu valge kukk on õige ohtlik. Ükskord hüppas mulle kukile, peaaegu et pähe ja hakkas nokkima. Oii, kui hirrmus see oli! Tunnen aiamaadelt tulevad kalasuitsetamise lõhna... Tänaseks manalateed läinud armas naabrionu Jaan armastas kalalt tulles nad ikka oma aiamaal suitsuahju panna. Kui ma muidu kala ei söönud, siis need tema soojad suitsukalad maitsesid küll lõpphead!

Siin on kuur, kus kunagi oli meie laut. Astun oma vaimusilmas külmast talveilmast sooja loomalõhnalisse laudaruumi (praegune jaanuarikuu on tegelikult täiesti ilma lumeta ja õues on päris soe). Aga mäletan neid lumiseid talvesid, mil ma padistasin ringi punasekirjalise vööga kasukas kenasti kõhu pealt kinni vöötatud. Mulle meeldis talvel laudas käia, kuigi me üksi seda teha ei tohtinud. Ninna lööb mõnus soe lõhn lammastest ja kanadest. Nii mõnus on oma väikesed sõrmed lammaste heinapebrelisse kasukasse sõlmida... ja nende nahalt leviv soojus soojendab üles ka minu väikesed külmast kohmetanud sõrmed.

Liigun edasi ja juba on silme ees järgmine pilt. Naabripoiss Imre on oma elu esimese äri püsti pannud ja müütab siin kokkuveetud kastidest ehitatud leti peal erinevaid asjakesi. Sellest tuli mõistagi tookord hull pahandus... (kes siis sotsialismiajal ettevõtjaid oskas hinnata!) aga naabripoiss on siiamaani ettevõtjana müügivaldkonnas tegutsemas :)

Keeran ümber nurga ja oi, siinsamas lahtises osas oli traataia taga alati palju tibusid. Küll meile meeldis neid pehme vesirohuga toita, mida alati siinsamas hulganisti leida võis. Vaatan praegu ringi... noh, tänastele tibudele poleks midagi kitkuda... aga tibusidki pole... Vaid pehkinud vaiad seisavad püsti vanade aegade mälestuseks...

Kõnnin ringiga tagasi, lähen üle maantee ja astun koolistaadioni tagusesse metsa. See kohe külaservas asuv metsatukk on äratundmatuseni muutunud. Mitte lapsepõlvega võrreldes, aga värskelt. Keegi on nagu suvaliselt siit ja sealt puid maha võtnud.. Vähe sellest, need puudehimustajad on ka enda järgi kõik koristamata jätnud... Nii vedelevad ärasongitud metsaalusel mahavõetud oksad mustika- ja pohlavartega segamini... Nii trööstitu vaatepilt... mets oleks nagu ära vägistatud... ja seejärel sinnasamassse maha jäetud... Mul tõusevad pisarad kurku ja viha ka... Lähen siit kiiresti eemale ja soovin vaid, et mets oma igipõlises rahus suudaks lihtsalt edasi kasvada...

Uued vanad rajad panevad taas erinevaid mälestusi üles kerkima... Uskumatu, kui palju näeb loodus siin täpselt samasugune välja kui siis, ma veel nendes kohtades lapsena ringi liikusin! Kolmkümmend aastat tagasi?! Meenuvad lõputud sõidud jalgrataste logina saatel mööda neid nii tuttavaid metsaradu, jalutamised sõpradega, jalgpallimängimised staadionil, jaanituled Lasketiirul... Meenub, kui kord väikese tüdrukuna emaga jaanitulel olime, rääkis ta, et „meie läheme nüüd koju, aga suured (s.t. noored) lähevad peale südaööd metsa sõnajalaõit otsima“. Mäletan, et kujutasin ette, et see sõnajalaõis on kindlasti valge ja võrratult ilus!

Jalutan edasi... meenuvad igasuvisesesd metsmaasikate otsimised teepervedel... näe, siin oli võrratult hea maasikakoht.. ja siin ka... Tunnen lausa ninas suvist magusat metsmaasikate ja soojade heinakõrte lõhna...

Liigun edasi, mööda lapsepõlveradu... silme ees ja südames rulluvad lahti ikka uued ja uued olukorrad... süda on sellest nii avatud ja soojust täis...

Jõuan alleevahele, asfaltteele. Siit sõitsime rattaga või käisime jala piima järgi, mannergud käes. Mäletan, kui ükskord rattalt kukkusin ja suurem osa piima ümber läks... Oi, kuidas ma kartsin siis pahandada saada... aga hirmul olid suured silmad, ema polnud üldse pahane.

Kõnnin edasi.. meenub ühtäkki, et siinsamas allee alguses oli kunagi üks suur mahajäetud ja vist isegi põlenud maja... Seda pole enam siin mitukümmend aastat, ma ei mäletanud üldse, et see siin üldse olemas oli! Nüüd näen seda mu kõrval nii selgelt, nagu selle asemele polekski uut maja ehitatud... Tumedate seinapalkide taustal kasvasid maja ees imeilusad oranzid füüsalid... Ka siin lööb mulle selle paiga tollane lõhn kohe ninna... Käisime siin ühe sõbraga ikka kolamas.. nii põnev oli J Ja siinsamas tee peal nägime ühel suveööl esimest korda langevaid tähti...

Teen ringi Emajõe ääres... ja jõuan koolimaja taha kohta, mida me kutsusime Tiigimäeks. Koheselt on mu silme ees ja mu ümber lumine talv. Me oleme õige väikesed lapsed ja laseme huilates ja hullates mäest alla. Näen taas minust natuke vanemaid naabrilapsi Imret ja Katit... näen nende mütse ja mantleid ja oma pruune karupükse, mis on juba lumepalle täis paakunud :) Laseme mäest alla, kuni varbad on nii külmunud ja kanged, nii et ema pistab need tuppa jõudes sooja vette sulama :)

Teen tiiru koolimaja juures... Hämmastav, kui lähedal on kõik minevikumälestused, kui lubad neil lihtsalt tulla! Tänaseks on koolimaja vana osa suletud, aga mul piisab maja ees seismisest, kui näen end väikese tüdrukuna ema juurde tööle minemas... ikka kõigepealt õpetajate tuppa ja siis nendesse suurtesse ja avaratesse, omamoodi lõhnavatesse pruunide puupõrandate ja hallide linoleumidega kõrgete akendega koridoridesse jooksma ja mängima.. seni kuni koolitüdukud tunnis on. Kaagevere kooli tüdrukuid ma pelgan. Ma ei ole täpselt aru saanud, mis nad teinud on, et nad siin koolis on, aga ma olen aru saanud, et midagi paha nad on teinud, millest isegi valjusti ei räägita... Kui tunnikell nad vahetunnile kutsub, peitun mina taas õpetajate toa tuttavasse turvalisusesse. Sinna kogunevad tuttavad tädid, tuleb ema... Nii tore on, kuidas ta mind nähes rõõmustab :)

Mäletan, kuidas käisime ikka vanaemale Tartusse koolimaja väravast helistamas. Tollal ei olnud kellelgi Kaagveres telefoni. Nii põnev oli vedadada oma väikeste sõrmedega telefoniketast, mis grr-grr-grrr tagasi oma algasendisse veeres. Ikka grr-grr-grrr ja grr-grr-grrr. Mäletan, et natuke piinlik oli ka rääkida, kui valvuritädi pealt kuulas. Ja veelgi piinlikumalt tundsin ennast, kui teadsin, et valvuritädi kõrval väikese ukse taga istus keegi koolitüdrukutest kartsas. Mille eest neid sinna pandi, ma ei teadnud. Mäletan vaid oma väga vastakaid tundeid nende minust palju vanemate, kuid küllap õnnetute hingede suhtes.

Koolimaja juurest tulen elumajade juurde tagasi. Väikest jalakäijatele mõeldud asfaltteed suurte tammepuude all, mida mööda me varem koolimaja juurde tulime, ei ole enam. Tulen üle muru, justkui kõnniksin ikka veel selle vana tee peal. Paremat kätt on vana saunahoone, vasakul kunagine kauplus.

Meenub, kuidas käisime emaga laupäeviti saunas. Kõik Kaagvere naised käisid koos saunas. Võtsime suured metalsed pesukausid, lasime vett täis, otsisime vaba koha, panime pesemiseks valmis ja läksime lava peale. Mäletan siiamaani nende tumedate lavalaudade kergelt krobelist pinda... ja seda omamoodi lavaruumi lõhna... Eriti kui ahju tuld juurde pandi. Nii põnev oli seal hämaruses istuda ja kuulata, mida ema ja suured tädid räägivad. Väikese lapsena meeldis mulle väga saunas käia, tädide suuri rippuvaid tisse piiluda ja imestada, kas tõesti on ka minul kunagi sellised...?! Mida aeg edasi ja mida enam minu keha hakkas arenema, seda ebamugavam oli mul ühissaunas käia. Hakkasin igasuguseid vabandusi välja mõtlema, miks sinna mitte minna ja käisin hoopis vannis.

Selline ühissaun toimis aga ikka veel aastaid, tänapäeval enam mitte. Ja kui naised käisid kiirelt pesus ära ja koju tagasi, siis meestesaunad olla õige lõbusad kohad olnud, kus saunaõlledega koos veel poole ööni istuti ja juttu aeti.

Vasakut kätt on endine poemaja, mida me kutsusime majavärvi tõttu roosaks majaks. Tänaseks on sellest ümberehitatud moodne korterelamu. Oma vaimusilmas astun ma poeuksest sisse. Mind võtab vastu jahe ja hämar kivipõranda ja ilma akendate eesruum. Paremat kätt on poeuks, astun sinna sisse. Poemüüja on suur, kogukas suure kõhuga tädi, kellel oli minu arvates kõige õigem poemüüja nimi – Miina Aino. Ta on natuke karmi ja ostjaid tagantkiirustava moega, aga tegelikult on ta väga tore tädi. Mäletan nii palju kordi, mil ema on mind poodi saatnud mingeid puuduolevaid asju ostma... aga kõige enam on mulle jäänud meelde tumeroosas tugevas plasttopsis ja sinise plastkaanega pähklid šokolaadis. Käisin neid seal ikka ja jälle piilumas, aga vaid haruharva sai neid osta... ju nad olid päris kallid. See-eest valge Malviina jäätise sai 13 kopikaga :)

Ei teagi, kas legendiks räägitud lugu on päriselt sündinud.. aga olla juhtunud, et naabritädi saatnud väikese naabripoisi poodi supi jaoks tilli ostma. Temal läinud tee peal meelest ära, mida vaja oli ja küsinud „supinokut“ :) Praegu küll mõtlen, et kes siis tollal tilli poest ostis? Ju see ikka pigem külalegend ole :)

Kõnnin edasi, silmanurgas näen kohti, kus ikka külalastega suveõhtuti „milkut ja pätti“ mängisime, kastanipuude otsas ronisime, suuremaks saades koroonat tagusime või sulgpalli lennutasime...

Jõuangi tagasi ema koju. Teen ukse lahti... mind võtavad vastu isuäratavad söögilõhnad ja olen ühtäkki olevikus. Kogetud ajarännak tundub üheltpoolt natuke ebareaalne, teisalt nii tõeline!

Ütle veel, et ajarännud ei ole võimalikud :)

Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks

Nägin täna unes,  kuidas ma ütlen  ühele oma lähisugulasele paluvalt: „Ma pole kunagi saanud päriselt kogeda ei emaarmastust ega isaarmastust.“
Ise mõtlen, et mis selle igatsemises halba on? Ta vaatab mind jäigalt ja isegi ebasõbralikult ning vastab: „Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks“.

Sel hetkel ma ei saanud aru. Aga hiljem, ärkvel olles, saan küll aru.
Hoides kinni oma igatsusest emaarmastuse ja isaarmastuse vastu, püüame me teha asju nii, et neile meele järgi olla. Ja me ei vali ennast.

„Mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole“ meenuvad mulle miskipärast sõnad Piiblist: „Seepärast jätab mees oma isa ja oma ema maha ja hoiab oma naise poole, ja nad peavad üks liha olema“.

Kas ka selles ütluses pole mitte metafoor? Olen aru saanud, et Piibel on täis metafoore – kuna need tekstid on nii sügavad, siis vaid metafoorid saavad kanda kogu sügavust.. Ja paljutki on muudetud, läbi tõlgete ja soovi inimesi mõjutada ja kontrollida.

Neist kõige kuulsam on ju mõistagi 10 käsku... Mis ütleb, et “sina ei pea mitte…” (tänaseks juba ümbersõnastatud “Sina ei tohi…”) a la - ja kui sa neid asju ei tee, siis pälvid Sa Jumala armastuse. Milline absurd! Vaid siin duaalses kolmedimensioonilises maailmas käivad asjad nii!
Moosese sõnades oli väidetavalt  põhjus- ja tagajärg seos vastupidi ja seda ma usun küll: “Kui Sinus on Jumala armastus, siis Sa ei pea enam… mitte midagi neist, sest see ongi ilmselge.” Sest siis sa elad, olles ühenduses Tõega ja sisemine sundus neid asju teha lihtsalt puudub.

Meis eneses on nii mees kui naispool. Jungi järgi Animus (mehelik osa naises) ja Anima (naiselik osa mehes). Meespoole roll on tegutseda, olla sihikindel, luua välist maailma. Naise roll on olla intuitiivne, võtta vastu, luua keskkonda, hoolitseda. Nii et ka meie, naiste, sisemise mehe roll on hoida oma naise poole – oma ürgnaiselikkuse poole.

Ja tõesti, nii nagu ka veeda-astroloog Amar mulle soovitas - kui isaga ühendust ei ole, siis loo ühendus Taevase isaga. Ilmselt on niimoodi võimalik teha ka Jumala Emaga.

Kõige paremad mõtted tulevad viimasel ajal... vannitoas.

Vähem kui aastapäevad tagasi sai öeldud-kirjutatud minust Eesti Naises ilmunud loos, et olen ise oma elu looja. Täna tundub, et „oh, kui naiivne ma siis olin!“ Aga ehk just see naiivsus – sinisilmne usk Elusse, tema toetusesse ja valmidusse lasta end kujundada minu soovi järgi aitas sellele kaasa? Paras kogus sinisilmset usku on nagu memme musi, mis hoiab ja kaitseb :)

Viimase nelja kuu jooksul kogetu on teinud mind teadlikuks paljudest lõksudest sel teel. Ja mul on endalgi praegu huvitav seda kuulda, aga ehk ma nüüd mõistan ka paremini neid inimesi, kes oma unistustest muudkui eemale triivivad... Sest seda olen ma ka ise viimaste kuude jooksul kogeda saanud... 
Unistuse saar on just siinsamas, käe-jala juures… aga järgmisel hetkel on ta juba käeulatusest eemale triivinud… kuigi oma arvates siblid ja sõuad ju kiiresti… On see mingi veealune hoovus, mis eemale kannab või on saar ise triiviv?!

Psühhoanalüütilise teooria järgi mõjutavad meid tugevalt vanemlikud keelumehhanismid, mis võivad sügavalt teadvusse juurdununa olla vastuolus sellega, mida kogetakse reaalsusena. Sellest on kahju, kuna sellisele ebaküpsele sisemisele juhtimisele ei saa inimene toetuda - see juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille oleme õppinud oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, pole see täiskasvanule aga enam mitte. Nii oleme pööranud mitte usaldama oma sisehäält, enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.

Täpselt minuga nii juhtuski… Pean seda sisemist vastuolu suuresti vastutavaks, et mul tuli loobuda oma soovist minna sügisel tagasi Indiasse. Reis oli küll ostetud, kuid lasin selle kuidagi käest libisema ja nii see haardeulatusest välja libiseski. Ja see õõnestas suure augu... minu eneseusalduse vastu, Elu usaldamise vastu, minu julgusesse... Sellel oli suur mõju.

Olin aastaid unistanud, et minna kolmeks kuuks reisima. Aga laste kõrvalt, keda üksi kasvatad, ei ole see ju võimalik (olen endale alati öelnud). Nüüd siis mõtlesin, et kavaldan oma unistuse üle :) Kolmekuulise reisi asemel lähen kolm korda üheks kuuks :) 
Oma unistusest loobumine lõikas mul jalad alt, nagu Kalevipojal Kääpa jõe ääres kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikas. Tunnen, et sellest hetkest alates olengi vigane olnud. Alles nüüd hakkavad haavad vaikselt paranema.

Tagantjärgi vaates (on kõik ju märksa selgem!) näen ka seda, et olin sügise alguses ülevõllitäistempoga töötatud aastast läbipõlemise äärel. Kuuks ajaks aja maha võtmine ja Eestist eemalolek oleks mind päästnud ja mu süsteemi uuesti töökorda pannud, ütles mu mentor mulle pool aastat hiljem (miks ma kohe talt nõu ei küsinud?!). Aga mina, jäädes ikkagi Eestisse, ei visanud ju labidat nurka… Nii viskaski süsteem sussid püsti ja olin pikka aega päris töövõimetu.

Õppisin siit palju. Võibolla isegi rohkem, kui siis, kui kõik oleks minu soovi järgi läinud :), võtab praegu endamisi itsitama. Nüüd ma olen kogenud, KUI OLULINE on iseendale “jah” öelda - ka  siis, kui Su kõige lähemana tunduvad inimesed ei mõista seda ja vastu on. Ja üldse -võibolla tasub veel vaadata… kas nad on ikka Sulle  kõige lähedasemad? Kas nad on tegelikult on Sinuga  ühest “hõimust”?

Lisaks sain läbi süsteemi restardi ühenduse rohkem oma naiseliku energiaga. Sain aru, et olen varasemalt tegutsenud rohkem maskuliinsemas energias (tulemustele ja –saavutamisele  suunatud energias). Nüüd koos naiseliku energia juurdevooluga (et mitte öelda - üleujutusega) ei käi enam asjad nii lihtsalt ja lineaarselt :) Nii mõndagi on läinud palju keerulisemaks… aga usun, et see on üleminekuperiood ja olles lõppkokkuvõttes taas ühenduses iseenda loomuliku olemusega, olen ma rohkem mina ise :)

Kuidas elada Elu voolavas jões? Meil on mingid soovid, unistused... Elul näib olevat hoopis oma plaan. Kas see on aga tegelikult nii? Võibolla on see just viis meie unistusteni – mõistagi mitte sirgjooneline tee, vaid kiina-käänuline, et me sel teel liikudes võimalikult palju Elu kogeda saaks?
Kui suurt rolli mängib siin see, kui palju me oleme oma soovide ja unistustega igapäevaselt kooskõlas? Või kui palju me triivime neist ja neisse uskumiselt eemale?