Friday, March 16, 2012

Kuidas kohale jääda? Kuidas oma energiat hoida?

Märtsi alguses oli rahulik nädalane puhkus ja nüüd olen jälle olnud nii mõnusalt tegus. Koolitused Tallinnas ja Pärnus, uuesti algava täispika müüja-klienditeenindaja koolituse infopäev Raplas, teraapiaseansid inimestega, kes on avaldanud soovi, et ma võiksin nende teemadega tegeledes ja neid aidates oma teraapiapraktikume teha… Ma jõuan viimasel ajal kogu aeg inimesi kuulates inimesi ja enda kogemust märgates ühe läbiva teemani – kuidas hoida oma sisemisi energiaressursse?

Isegi liikudes elust lihtsalt läbi, peatumata, et märgata ja kuulata, mis õigupoolest toimub sinu sees, oled sa kindlasti tundnud aegu ja olukordi, pärast mida sa tunned, et su soontes voolab elu. Kõik tundub sujuvat, asjad laabuvad nagu iseenesest. Kerge on olla, hea on olla! Ja on aegu ja olukordi, peale mida sul on tunne, et jooksed seesmiselt täiesti tühjaks. Teinekord võib selleks olla mõni teravam ütlus, pilk või midagi mida keegi teeb-kuidas käitub. Vahel ketrab see su peas mitu päeva, võtab kogu su tähelepanu ning pahatihti ka jõu või koguni enesehinnangu… See juhtub, kuna me läheme sõna otseses mõttes “endast välja” – kaotame kontakti iseendaga, sukeldume sellesse halba tundesse, süüdistame teisi endast väljaspool ja praeme-marineerime end sellest tundes. Brrhh!

Tegelikult on olemas nii palju tehnikaid, mida sellistel hetkedel kasutada. Neid peab lihtsalt teadma, mäletama ja – muidugi kasutama!

Human Angels 
Jagan näiteks üht olukorda minu enda kogemuste pagasist.

Sain ükspäev ühe meili, mida lugedes tunnen, et minus tekib sisemine ärritus. Teinekord piisab sellest, et natukeseks see kiri kõrvale panna. Seekord sellest ei olnud abi.
Sõidan tunnike hiljem ühele kokkusaamisele juurde ja märkan, kuidas mõte hakkab ketrama... “Miks ta ikka niimoodi kirjutas? Mida ma siis õigupoolest valesti tegin? Infot teadmata ei osanud ma mingite nõuetega arvestada, ma ju püüdsin parimat…” jne-jne... ja ärritus kasvab vaikselt. Tahaksin ennast kaitsta, ehk isegi vastu torgata!
Õigupoolest on “ärritus” on juba teatud negatiivse alatooniga silt minus tekkinud tundele. Ja see silt võib tekitada automaatset vastandumist sellele inimesele, kellega seoses see tunne tekib – “tahan end kaitsta, isegi vastu torgata”. Seepärast on hea seda tunnet vahel nimetada hoopis aktivatsiooniks – miski minus aktiveerub.

Hakkan hingama. Sõidan autos ja hakkan lihtsalt rooli taga hingama. Sügavalt… kõhtu, kopsud täis, suurte hingetõmmetega. Nina kaudu sisse ja suu kaudu suure puhinaga välja. Kujustan, kuidas hingan puhast, jõudu andvat õhuenergiat sisse ja välja seda ärritust, paha tunnet… süütunnet et olen midagi valesti teinud.  Kujustan vaimusilmas, kuidas väljapuhistatav õhk on isegi nagu tumedamat tooni, määrdunud. Hingan järjest ca 6-8 minutit. Märkan, et väljahingatav õhk hakkab heledamaks minema. Tunne hakkab paremaks minema. Ja ühtäkki - tuleb minusse selgus – mis tegelikult võis toimuda.

Ma arvasin, et mind ärritasid kirjas tema sõnad. Aga see kiri kandis ju kirjutaja energiat, vibratsiooni, millega ta selle kirja kirjutas. Teatud ärritumise energiat, mis mõjutas ka mind. Mõistsin, et tema oli ilmselt aktiveerunud minu varasema kirja peale. Kuna tegin meie koostöömaterjalis mitmeid muudatusi, võis talle tunduda, nagu poleks tema (poolt tehtu) piisavalt hea, et seda ümber tehti. Kuigi mina seda nii ei näinud - tema poolt tehtu oli väga hea. See inspireeris mind ja ma lisasin kohe palju juurde. Arvestades, et me mõlemad mudime seda teksti. 
Mis võis juhtuda, oli see, et ma lihtsalt vajutasin alla mingi tema n.ö.„punase nupu“, tema lahendamata teema, mis reageerib. Ja neid punaseid nuppe on meil ju kõigil :)) Nii tegi ta omad muudatused, aga kuna ta tundest lahti ei saanud, kandis see tema ärrituse, aktiveerituse vibratsiooni. Nii kandis see kiri soovi mulle näpuga näidata: „Hoopis Sina tegid valesti”.

Niipea, kui ma olin olukorda enda jaoks selguse loonud, tundsin, kuidas minu aktivatsioon kadus. Tundsin, et mõistan ta reaktsiooni. Me kõik oleme teel, meil kõigil on oma „punased nupud“. Minul ju oli ka – ka mina tundsin hirmu, et tegin valesti, astusin kellelgi “varba” peale.

Selgust luua ja tõeni jõuda aitas hingamine koos visualiseerimisega.

Olen varem ka rääkinud tunnete kihtidest. Siin on nad ka kenasti kõik järjest näha – ärritus ja haavumine: “Miks sa mulle nii ütled?" >> ebakindlus, süütunne  ja hirm:“Mida ma nüüd valesti tegin? Hmm..kas tegin talle liiga”>> hingamine koos visualiseerimisega aitas vabastada negatiivse energia ja lõi selguse –mõistmise. See omakorda tõi kaasa andestamise, tänulikkuse, sooja tunde südames, mida võiks nimetada armastustundeks: “Sain tänu sellele endast (oma punastest nuppudest) ja olukorra lahtimuukimisest targemaks. Saan seda olukorda jagada, ehk see aitab-toetab kedagi oma ummikseisudes. Aitäh Sulle, me teeme seda kõike koos!”

Ja isegi – kui tegelikult ei olnud kirjutajas mingit ärritust ja see kõik oli minu enda fantaasia vili, siis ometi, et mitte öelda –seda enam! – suutsin ma selle olukorra enda sees selgeks saada ja ära lahendada.
Kõik mis meid teise juures ärritab, aitab meil iseennast mõista.” ütleb C.G.Jung.
Ma ei vaata seda inimest pahameele ja ärritusega. Vaatan tänutunde ja soojusega.
Ja ka tema järgmised kirjad olid soojust ja tänutunnet täis :)

Sunday, March 11, 2012

Voogav kulgemine

On laupäeva õhtu… istun diivanil oma lemmikkohal, oma soojal ja pehmel lambanahal. Kass peseb end mu juures ja nurrub. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Sylvia joonistab oma toas hobuseid ja koeri ning Raymond võitleb parasjagu kusagil keskaegses maagiamaailmas.

Istun ja tunnetan iga ihurakuga seda tunnet, mis viimasel ajal järjest enam on kohal olnud. On see tekkinud minus või on midagi praegu õhus? :)
voolav kulgemineIgatahes on see selline omamoodi maagiline seisund, milles tunnen lihtsalt, kuidas kõik on nii täiuslikult paigas. Kõik liigub ja kulgeb täpselt nii nagu vaja. Sisemuses on ühtlane voogav õnnelikkuse tunne. Ja iga asi, mis toimub, annab sellele hoogu ja sügavust juurde. Olen õnnelik oma elu üle, just nii nagu see on. Olen õnnelik, et ma olen just selline nagu ma olen. Ja et mind ümbritsevad just sellised inimesed.

Mulle teeb väga suurt rõõmu, et kui mu ema mõned nädalad tagasi meil külas käis, siis tundsin selgelt, kuidas meie vahel on miskit tõeliselt tervenenud. Eelmises teraapiarännakus kogesin, kuidas kõik see, mis me oleme koos läbi elanud, on kõik olnud osa suuremast plaanist. Kuidas tema on hingena, kes sai minu emaks, lubanud kõik need õppetunnid minuni tuua. Et mina saaksin omakorda teisi juhendada.
See pidi väga väljakutsuv olema! Ja ta tegi seda ometi, minu pärast. See oli väga ühendav mõistmine! Ja mis kõige olulisem, see mõistmine ei toimunud mu mõistuse, mu teadliku meele tasandil. Ma tundsin seda oma kehas.
Mul oleks nagu kae silmadelt langenud – nägin teda nagu esimest korda. Täies ilus. Vaatasin teda sisemise imetlusega ja mõtlesin, et kui uhke ja tänulik ma olen, et just tema on minu ema. See sügava sisemise tarkuse ja väega naine! Ja õnneks olen ma tõesti väga tema moodi :)

Eelmises postituses jagasin oma filmikogemusi. See on nii huvitav, et kui saad kiiresti näpu peale sellele, et energia sinust välja jookseb, siis piisab isegi vähesest, et energiatase tõuseks. On vähe vaja, et end uuesti tasakaalu saada ja et elu taas ilusam oleks. Tuleb lihtsalt tunda ennast, mis on need asjad, mis mind energiaga täidavad, mis hea tunde tekitavad.

Olen kunagi oma esimesse blogisse kogunud inimeste tegevusi, mida keegi teeb oma energiataseme tõstmiseks, mis meie sisemist tassi täidavad. Olen seda koolituste käigus täiendanud. Plaanin seda lähiajal kohendada ja jagada. Ka Sinu soovituste-tegemiste jagamine siin kommentaariumis on teretulnud!

Sunday, March 4, 2012

Kinoralli

Kui ei ole hea olla, siis tuleb teha midagi, mis enesetunnet parandab. Mida paremini ennast tunned, seda paremini oskad õiget asja leida.

Kas see on kuum vann, kuhu sisse on puistatud nahka siidjaks muutvat meresoola või hoopis roosiõliga segatud piima? On see kallimale kaissu pugemine, kus võib tunda end täiesti turvaliselt või hoopis väga seksikalt ja lõpetada ühise orgastilise naudinguga, mis ühendab armastajaid omavahel ja maa ja taeva pealekauba ;)? Või vaadata mõnd head filmi, kujutleda end hoopis teise maailma ja unustada ära oma niru päev? Või hoopis maitsev õhtusöök hoolikalt valitud palade ja hõrgu veiniga? Heade sõprade, nalja, naeru ja lõõpimisega? Kõike seda võib :)
Vanni ja kallimat mul hetkel võtta ei ole, niisiis võtsin siit järgmise :D

Mulle meeldib kinos käia. Minna täiesti üksi, nautida filmi ja noppida enda jaoks toetavad mõtteteri ja “just mulle mõeldud” märke välja :)

Niisiis on minuni viimaste päevade jooksul jõudnud väga erinevaid filme. Osad teadlikumalt valitud, osad “juhuslikumalt” minuni jõudnud. Vaadatud nii kinos, kodus kui sõprade juures.

Algul kohaliku televisiooni, hiljem Torrenti abiga, said lastega kõik “Shreki” osad ära vaadatud :) Igihaljas multikas, toob alati välja olulised väärtused.
Üks nopitud teradest: ”Ainus, mis seisab Sinu ja selle vahel, mida Sa tõeliselt teha tahad, kes Sa tõeliselt olla tahad, oled Sina ise” - Arthur@Shrek 3

TV3-s vaadatud film “Kaldale uhutud” (“Cast Away”) lummas nii mind kui lapsi.

Nopitud tera Tom Hanksi suust: “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.”  Need olid ta sõnad, kui ta rääkis tsivilisatsiooni tagasi jõudes oma läbielamistest ja sellest, kuidas ta seal kohapeal mõtles, et ju peab sellel olema mingi mõte, et ta ainukesena lennuõnnetusest pääses…, et ta saarel ringi ronides ja süüa-juua otsides ei murdnud endal ära ühtki konti…, teda ei tabanud ükski surmav loom-lind putukas ega põletik… “Ju on siis vaja siit läbi tulla”, mõtles ta. Ja kuigi tal polnud õrna aimugi, kuidas sellest olukorrast välja tulla, siis ta sai aru, et “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.” Ja ühel heal päeval tõi see purje. Purje parvele, mis ta sealt saarelt lõpuks tagasi tõi.


Filmis “Järetulijad”( The Descendants) tundsin kohe filmi alguskaadrites   ringisahmivas, meeleheitel ja segaduses teismeliste laste vanemas (George  Clooney) iseennast ära...
Jah, ka mind võtab vahel võtab lausa ulguma, kui raske on olla teismeliste lapsevanem. Ja veelgi enam - seda kõik üksi kanda…
Lapsed, kes veetsid kunagi sinuga heameelega aega, tulid igale poole kaasa, mängisid sinuga koos… on unustuse hõlma vajunud. Teismeliste lapsevanem on hoopis teine klass, hoopis teine maailm… kui laste vanem.
Olen aru saanud, et nii nagu ilma lasteta inimesed ei suuda kunagi päriselt mõista, mis tunne on olla väikelaste emme, kes on 24/7 kogu aeg oma lapse/laste jaoks olemas, evimata hetkegi aega iseenda jaoks (palju oleneb siin ka laste isast, mõistagi), ei suuda ka väikeste laste vanemad mõista seda, mida teismeliste vanem läbi elab. “Sul on ju lihtne, ta saab endaga juba ise hakkama”. Jah, muidugi, riietumise, enese potitamise ja söömisega… ja hommikul tõuseb ise üles ja seab end kooliks valmis. See on tõesti väga tore!
Aga samas – nad valivad igal hetkel olla sõpradega või lihtsalt teha oma asju. Varasemate muside-kallide asemele on tulnud nähvamised... pool-vastu-tahtmist antud kallistused :D
Mäletan, kui Sylvia veel pool aastat tagasi vaatas imestades, kui Raymond niimoodi käitus, küsides:“Kas tõesti muutun mina ka selliseks?“ Täna on see ka tema argipäev.

Minuga saavad mõlemad tegelikult suurem osa aega kenasti läbi. Ma tunnen lihtsalt väga puudust nendega koos olemisest, tegutsemisest. See pole enam nende jaoks huvitav.  Aga omavahelised kisklemised… kokku ei saa neid üldse lasta, siis tõuseb katus kisast taeva alla :D

Õnneks muidugi sellist keelekasutust, nagu seal filmis oli, minu lapsed minu juuresolekul kunagi ei kasuta. Ja ma olen väga tänulik selle eest.
Filmis (kuigi see polnud otseselt filmi põhiteema) oli lahendus lihtne – mida rohkem nad aega koos veetsid, seda ladusam oli omavaheline suhtlus. 
Jah, ja kui ma käin kas ühe või teisega kahekesi koos kusagil, siis on see väga tore. Aga nendega koos… praegu ei saa :P
Just keep breathing, küll see üle läheb ;) Ma pole ainuke, kel on teismelised lapsed :)

Järgmine film: Bruce Liptoni “Uskumuste bioloogia”.  Tegu on tegelikult Bruce Liptoni ettekandega mingil seminaril. See oli tõesti väga hea, andis põhjalikku teaduspõhist infot, kuidas täpselt geenid ja proteiinid – meie keha -  erinevates olukordades reageerivad, millest see tingitud on, kas ja kuidas seda on võimalik mõjutada jmt.  Ettekanne seadis  mõned asjad hoopis uude valgusse ja nii mõnedki asjad, mis endale õiged on tundunud, said kinnituse. See ja sellele järgnenud Rob Williamsi ettekanded olid nii head, et teen neist peagi eraldi kokkuvõtted.
Nopitud tera: ”Elus on kõike. Ise valin oma tajufiltri”.

Järgmisel päeval sattusin Solariskinos endalegi ootamatult vaatama filmi “Nüüd läheb sõjaks (This Means War”). Tõeliselt humoorikas ja vahva film, naersin kohati lausa laginal. Ja teema poolest täpselt mulle mõeldud, hihh :)
Ehk siis – peategelased on noored, ilusad ja tegusad inimesed, kes on (eriti peale viimaseid ebaõnnestumisi suhete vallas…) suure osa oma elust investeerinud oma töösse, nad on oma valdkonna profid, aga tunnevad end armuasjades taas algajatena. Kuidas leida endale kaaslane, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kogeda kõike seda, mida elu pakub? Ja kuidas tunda ära, milline valik on õige?  :)

Ootamatu oli küll silmata SLÕhtulehes arvustust, mis väitis, et film on pigem “homoerootiline” kui romantiline. Mõistagi oli arvustus mehe sulest…, hahaa:P
Tõesti kurb, et mehed kasvavad ühiskonnas, kus ei osata (julgeta!) väärtustada meestevahelist sõprust. Veelgi enam, kus meestevahelist lähedust, vennalikku sõprust varjutab pidevalt ebanormaalne homohirm. Sageli teadvustamatult, mõistagi. Selle tulemus ongi see, et sellises alateadlikus hirmus elavatel meestel pole ühtegi lähedasemat meessõpra, kellega oma muresid-rõõme jagada. Tõeliselt, südamest südamesse. Kahju…

Pühapäeva õhtul käisin vaatamas filmi “Who is driving the Dreambus”.

Väga sügav film, mis käsitleb teemat “kes on MINA?”  jumaliku teadvuse ja kõiksusega üksolemise  kontekstis. Natuke küll hämmastav, et sellist teemat püüti käsitleda  nii sõnarohkelt, et mitte öelda üleverbaliseeritult. Kuidas selgitada sõnade abil selgitamatut? Kuidas selgitada miskit, mis oma olemuse poolest ongi juba transverbaalne – sõnade ülene, mida ei ole võimalik enam mõista, sest see on teadvuseülene? Ainult tunnetada, tajuda… Ma ei kujuta ette, kui segaseks võib see film jääda inimesele, kes pole kunagi kokku puutunud kvantfüüsika põhialustega, väljateooriaga, kes ei tee vahet teadvuslikul ja alateadvuslikul, kes pole kunagi mõelnud, et tema ei ole oma keha, kelle jaoks tass on tass ja sild on sild  -  kes pole kunagi KOGENUD, mis tunne on olla kõiksusega üks. Aga ehk annab see film vähemalt mingit aimu :)

Nopitud tera:”Everything wants YOU. EVERYTHING wants You!”

Paar filmi on veel ees, mida tahaks vaatama minna. Praegu jookseb mitmeid häid filme. Margaret Thatcherist vändatud “Raudne leedi” ja “Vanne” (The Vow) on ühed neist :) Hmm.. ja kõik filmisoovitused kommentaariumist on ka teretulnud :)

Jaa, kevad paneb kõik voolama… taevas on iga päev näha pilvede vahel sinist taevast, päikese käes tilguvad purikad ka siis, kui õues on miinuskraadid, lindude siristamises on kuulda kevadeootuse elevust, kinnijäänud energia hakkab vaikselt liikuma… isegi mu auto aku ja pidurid sulasid üles – väga kõnekas ;)
Ja kõik läheb järjest paremini ja järjest paremaks :)