Friday, November 1, 2013

Elutants

Irina KARKABI by Catherine La Rose (30)“Siin reaalsuses on kõik ajutine, ka partnerite elutants.

Me ei oma mitte midagi ega mitte kedagi. Õnnelikud on need, kes julgevad tantsida oma tantsu oma lemmikmuusika saatel enda valitud partneriga.

Õnnelik armusuhe on mõnus, kerge, lõbus, lihtne, naljakas, kindel, mugav, pehme, soe, õige, aus, sügav, puhas, tõeline, hea, sõbralik, hoidev, toetav, inspireeriv, elus, põnev, arenev, külluslik ja huvitav.

Pole vahet, kas see kestab tund aega, kuu aega, kümme aastat, terve elu või igaviku.”
~ Tiina Tiitus~
Foto: Irina Vitalevna Karkabi

Olen tänulik kõigile neile, kellega olen tantsinud oma elutantsu :) Olgu see siis kestnud kaua tahes.

Armastus on alati kohal

Minu ja Sinu vahel
on alati ainult
ARMASTUS

kui me ka ei kohtu
ei näe
ei kõnele
vahepeal
või ei iial
kui me ka ei vaata silma
ei puuduta
teineteist
oma Südames ja Vaimus oleme koos
olgu vaid Parim me vahel

ARMASTUS
seda ütlen Sulle mu sõber
ja Sinule mu arm
ja Sulle keda tunnen juba ammu
ning Sinule keda ma veel ei tunne
Sulle kes Sa oled juba lendu tõusnud
ning Sinule kes Sa pole veel sündinud

ARMASTUS
on alati
meie vahel
aitäh Sulle
ja tea
minu pärast ei ole vaja muretseda
ning mina ei muretse Sinu pärast
kõik on nii nagu olema peab
rajad kohtuvad siis
kui selleks on
AEG

me pole milleski süüdi
ning meil pole kohtustust
ega kiiret
Kõik on paigas
ning liikuv
alati
valguses.
Usaldame.

~Ingel Undusk~

Monday, October 28, 2013

Mõnusaid hetki sügisest

Ei mäletagi, millal sügis NII värvikirev oli! Pildike koduõuelt:

IMG_2798

Mõnus metsaskäik koos JCI Toompea kaaslastega. Polegi ammu nendega midagi ühist teinud. Selle aasta algusel astusin kojast välja…. Inimestega on endiselt hea ja soe tunne seotud, aga kojategemised on kaugeks ja võõraks jäänud. Järjest rohkem hindan oma elus saavutamise asemel protsessi nautimist. Mäletan, kui kümmekond aastat tagasi noorkodalane olin ja kojakaaslane Rein muukui rõhutas, et protsessi tuleb ka nautida, ei ole vaja ainult eesmärke seada ja  siis pingutada, et neid täita. Mäletan, et tollal ei saanud ma üldse aru, millest ta räägib :D Täna enam teisiti ei oska ega tahagi. Elu on hea õpetaja olnud ;)

Rabas

Aga metsaskäik oli mõnus. Nautisime erinevaid järvi (kokku kuut!), mõnusaid pinnavorme (ootamatult vahvalt künklik oli), imelist ilma (hommikustest krõbedatest valgetest hallakristallidest rohukõrtel sai õhtuks sinise taeva ja päikesepaistega mõnus soe sügisõhk) ja head seltskonda (olin enda hea sõbra Triinu ka kaasa kutsunud). Kokkuvõtteks mõtlesin, et tore oli inimesi näha ja koht oli võrratu! Aga mitte kunagi ei lähe ma enam nii suure seltskonnaga metsa :) No kuidas on niimoodi võimalik metsas-olemist nautida…?!

Sylvia sünnipäev oli üks mõnus tema sõprade ja sugulaste kooslustimine :)

IMG_2845IMG_2806

Oktoobri lõpus sai tehtud midagi, millesarnast kogemust mul varem polegi – käisime  meres ujumas. Kuusikrannas, Käsmus. Õues on ju “soe”  - 10°C... Kogemus ise oli tõesti palju väestavam, kui nädalapäevad tagasi lastega Pärnu Termides mõnulemine :)

Esimesel korral merevette minnes oli ikka hirm tugevalt üleval.
Meeles oli veel kuu algusel täiskuuöises Matsimäe rabajärves ujumas käimine. Mis ujumine! Siis oli vesi nii jäine, et sai end ainult pauhh! mõned korrad sisse kasta. Ujumistiir oleks kindlasti külmakrampidega päädinud… Õnneks oli hea sõber Meelis meile tollal juba oma Rabavas metsatalus ka sauna valmis pannud :)
Seekord oli aga lugu hoopis teine… kuigi käes oktoobri viimased päevad. Kui esimese satsi ära tegin, sain aru, et hirmust tingituna ei olnud ma suutnud ikkagi lõdvestuda ja nautida… Polnud pooltki nii hull, kui arvasin :) Nii et kui olin natuke rätiku sees olnud ja tundsin, kui mõnusalt elusalt keha tuksub – läksin uuesti. Nüüd ujusin, kõik ergud tundlikult kogu kogemust vastu võtmas. Välja tulles oli keha nii elus ja sädelev. Et asjale ilusa pitseri panna, tegin ühe tiiru veel. Küll oli tore välja tulles pärast alasti rannal hundirattaid visata :))

kuusikrannas_käsmu

Sügis on nii põnev olnud. Väljakutsuv… aga samas õnnistav.
Nii palju asju on minus muutunud, et mul on tunne, nagu oleksin vastsündinud... uudistamas maailma... õppimas...

Vahel tunnen ma end praegu kui Okasroosike, kes on teismeeas magama jäänud... ja nüüd, peale pikka und üles ärganud... vaatan maailma täiesti uue pilguga... Ma olen küll elanud.. aga tegelikult ei ole...

“Armastuse kogemiseks pole vaja loobuda kõigist oma hirmudest. Hirmud võib võtta sülle ja nendega koos armastusse sukelduda.
~Eric Pearl @ Reconnection~

Tuesday, October 22, 2013

Mine metsa!

"Ehh, kas tõesti on Eestis normiks saamas individualistlik tarbimisühiskond, kus elatakse eelkõige iseenda heaolule mõeldes (eriti viimaste valimiste valguses), ise märkamata, et ollakse vaid marionettnukud iseenda automaat-programmide ja -mudelite käes?!" olen seda küsimust endas juba mitu korda märganud. Või on see pimedus, mis meile valgust õpetab?

"Igalühel meil on omad õppetunnid... nii inimesena kui ilmselt ka rahvana." mõtlen Heinz Valgu tänuväärse algatuse peale.

Siiski soovin ja usun, et Eestis elavad inimesed on järjest enam hindamas avatud südamega elamist ja üksteise toetamist. Et ostlemisest enam hindame püsivamaid väärtusi. Oskame võtta aega pere, sõprade, iseenda jaoks. Et me oleme kokkuhoidvad ja hinnanguvabad (ei kritiseeri ega virise), julgeme vaadata iseendale peeglisse ja võtta vastutust, oleme teadlikud oma tegudes ja käitumises ning keskendume sellele, mida oma elus näha tahame (mitte mida kardame). Me hoiame seda, mida armastame ja hoolitseme selle eest. Lubame endal eksida, julgeda olla uudishimulikud ja mängulised... Usaldame ennast ja oma südant.

Hea on kuulata vana head Fred Jüssit ning tuletada endale meelde, et on aeg jälle metsa või rabasse vaikust kuulama minna. mets

Sest "see kurg seal soo peal teeb ikka sama häält, olenemata sellest, mis valitsus on.” nagu Fred Jüssi ütleb.
Kui Sul pole olnud teejuhti väärtuste juurde, siis meie ümber - s.h. looduses - on kõik olemas. Väärtused võib lihtsalt ära tunda.
Ja oma elust leiad sa selle, mis Sul endal on sinna kaasa viia. Teatrist leiad sa selle, näituselt..., isegi naise juurest leiad sa selle, mis Sul sinna kaasa on viia," ütleb vanameister.

Tee Fred Jüssi video juurde leiad siit: http://www.bestsales.ee/article/2013/9/24/video-fred-jussi-esinemine-psuhholoogiakonverentsil-2012

Sunday, October 6, 2013

Amma

Käisime sõpradega Soomes Energia Arenal Ammalt kallistust saamas. Ma ei olnud enne Ammaga kohtunud, aga kuulnud olin temast küll palju.

Amma-

Amma on Indiast pärit pühak, Guru. Tal on ashram Lõuna-Indias, Keralas. Igal aastal käib Amma käib maailma erinevates paikades selleks, et inimestele meelde tuletada, kes me tõeliselt oleme ja ühtlasi suunab meid elama oma elu lihtsuses, avatuses ja armastuses. Ja kallistab inimesi. Need, kes tema kallistust on kogenud, ütlevad sageli, et see on neid sügavalt puudutanud.

Ruumi sisenedes tundsin endas samasuguseid energeetilisi võnkeid nagu sageli pühapaikades tunda võib. Eestis olen nii tugevaid energeetilisi vibratsioone oma kehas kogenud Tuhala Nõiakaevul.
Rahvast oli isegi vähem kui ma ootasin, aga see oli tore. Kui terve see spordisaal oleks rahvast puupüsti täis olnud, tea, kas oleksimegi Ammalt kallistada saanud.

Kallistamine on hästi organiseeritud. Ruumi sisenedes saavad kõik järjekorranumbri. See koosneb numbrist ja tähest. Ja tähtede kaupa hakatakse inimesi kutsuma. Seni saab lihtsalt istuda või mediteerida, lihtsalt jälgida kuidas Amma järjest inimesi kallistab või uudistada ja osta Amma organisatsiooni poolt pakutavat indiapärast kaupa – viirukitest seepide ja essentsideni, kottidest, riietest muusikani.

Märkasin, et päris paljud tulid Amma kallistuselt, pisarad silmas. Peale kallistust sai istuda temaga koos laval, tunnetada sealolevat energiat ja mediteerida.

Me läksime ainult üheks päevaks. Soome läksime hommikul kl 8:00 laevaga ja sõitsime Helsingist Vantaasse edasi. Kohale jõudsime ca poole 12 paiku. Enamik oli tulnud mitmeks päevaks ja juba varakult kohal. Seetõttu ei jagunud meile isegi järjekorranumbrid, vaid anti lisapiletid. Saimegi rahulikult kohale jõuda ja ringi vaadata. Kuigi istumine oli teatristiilis toolidel, panime me oma kaasavõetud lambanahad maha. Tundsin, milline kõikehõlmav rahu minusse tuli. Polnud eriti mõtteid, oli lihtsalt olemine.
Kui hõigati välja, et lisapiletid saab järjekorranumbrite vastu vahetada, läks juba kiiresti. Nagu oleks meie rong liikvele läinud :) Kell oli kolm.

Mul oli hea meel, et suutsin nii palju aeglustuda ja oma tähelepanuga kohale tulla, et olin Amma kallistuses tõesti hetkes. Nii et kallistus tundis päris pikk, aeg oleks nagu peatunud. Ta kallistus on päris tugev :) Algul ma ei saanud aru, mida ta mulle kallistades ütles, aga hiljem sain teada, et see olevat olnud: “Mu kallis tütreke, mu kallis tütreke…”  Vau… sellepärast abilised siis küsisidki minult, kui järjekorras esimeseks olin jõudnud, mis mu emakeel on.

Laval istudes tundsin samasuguseid energiavibratsioone oma kehas, nagu ennegi. Minus on viimastel päevadel nii palju kergust ja lõbusust olnud, et meditatsiooni, iseenda sügavuse ma ei valinud minna. Nii huvitav oli hoopis vaadata inimesi ja elada nende reaktsioonidele kaasa. Märkasin, kuidas tunnen endiselt ühendatust indialastega ja neid oli seal minu rõõmuks palju. Kui koju hakkasime tulema, tekkis minusse kummaline kurbus nendest inimestest lahkuda.

Amma energia  aga töötas edasi. Märkasin, et erinevates kohtades, erinevates mõtisklustes tulid nii selgelt nähtavale mu mustrid. Alateadlikud käitumismustrid, programmid, nagu nende kohta võiks öelda. Teadlikkus oli erakordselt selge.

1

Kui hilisõhtul kodu poole sõitsin, tundsin, et olen tänulik, et sõprade kutsest kinni haarasin. See on kindlasti üks oluline kogemus mu elu hetkede kees.

Lõpetuseks üks armas meeldetuletus Amma organistatsiooni soomekeelsest ajakirjast "Matruvani, Amman Viesti", mina võtsin Bioneerist.

Kiri Jumalalt

Hommikul, kui ärkasid, jälgisin ma sind ja soovisin, et ütleksid mulle vähemalt mõne sõna, küsiksid minu arvamust või kiidaksid mind mingi hea asja eest oma elus. Sul oli siiski liiga kiire sobivaid tööriideid otsides ja nii ootasin ma edasi. Kuni mööda maja ringi jooksid, mõtlesin, et leiad minu jaoks paar minutit ja vähemalt tervitad mind…, aga ei.
Mingil ajal pidid ootama viisteist minutit midagi tegemata, lihtsalt tooli peal istudes. Siis hüppasid äkki püsti ja mõtlesin, et tahad minuga rääkida, kuid sa jooksid hoopis telefoni juurde ja helistasid tuttavale, et uusimaid külajutte kuulda.

Vaatasin, kuidas tööle läksid ja ootasin kannatlikult kogu päeva. Arvan, et kogu oma kiirustamise juures polnud sul aega mulle midagi öelda. Panin tähele, et lõunalauda istudes heitsid pilgu enda ümber. Võibolla häbenesid sa minuga rääkida ja sellepärast ei öelnudki sa söögipalvet. Vaatasid teiste laudade inimesi ja märkasid, et mõni sinu tuttav rääkis minuga enne sööma asumist, kuid ise ei öelnud sa sellegipoolest midagi. Pole viga, sest aega veel on ja ma loodan, et kunagi pöördud minu poole. 

Läksid koju ja tundus, et sul on palju tometamist. Kui toimetused olid tehtud, panid teleka mängima. Ei tea, kas sulle telekas üldse meeldib, sest vaatad sealt ükskõik mida. Iga päev veedad palju aega selle ees, midagi mõtlemata. Jälgisin kannatlikult, kuni telekat vaatasid ja õhtust sõid, kuid taas ei öelnud sa mulle midagi.

Magama heites olid ilmselt liiga väsinud. Kui olid perele head ööd soovinud, pugesid tekkide alla ja uinusid kohe. Sellest pole midagi, sest kuigi sa seda ei tea, olen ma alati sinuga ja mul on rohkem kannatlikkust, kui arvata oskad. Soovin Sulle õpetada ka seda, kuidas olla kannatlik teiste inimestega. Armastan sind nii väga, et ootan iga päev väikest peanoogutust, palvekest või tänuavaldust, mis tuleb sinu südamest. Ühepoolne suhtlemine on väga raske.

Jälle on uus päev  ja jälle ootan ma sind armastusega, soovides, et täna annad mulle väiksegi hetkekese. Ilusat päeva!

Rohkem Amma kohta: http://www.amma.fi/kielet/vir_amma.php ja www.amritapuri.org

Thursday, October 3, 2013

Hea on olla naine…


Usu, et Sa oled imeline.
Ainuüksi sellepärast, et oled naine.
*
You are wonderful.
Just because You are a woman.
~Yogi Bhajan ~

naiselikkus

Thursday, September 19, 2013

Julge laulda, julge elada!

Sean sammud taaskordsele väelaulude õhtule. Jõuan kohale päris varakult, ring on väelauludalles moodustumas. Istun ja vaatan, kuidas inimesed kogunevad.

Näen seda ilusate naeratavate silmadega noort meest, kes eelmisel korral mulle laulis. Nimelt palus Tom meil igaühel ruumist ühe inimese valida, temaga silmside luua ja talle laulda. Nii hea soe tunne on teda näha  - vaid ühe lauluga sai armas ühendus loodud. 

Järjest tuleb inimesi juurde. Rõõmustan tuttavate inimeste kohalolu üle ja uudistan uusi nägusid.

Jääme ühe hea tuttavaga rääkima, ta jagab mulle oma praegust kitsaskohta elus ja mina kuulan. Tunnen ära, see on täpselt sama teema, mis minul! “Oh, ma ei ole selles üksi, see ei toimu ainult minuga…”mõtlen tänuga. Ja tunnen, kuidas lõdvestun. Tunnen endas suurt usalduse lainet oma elu vastu.

Hakkame laulma.
Esimesed lood laulan päris kangena... Isegi märkan endas mingit kummalist hinnangulisust... Lauldes kõigepealt laulu “Tierra Es MI Cuerpo – Maa on mu keha”... ja siis “Emamaa”. Oeh... Kurk jääb ka valusaks... Tunnen, et ei suuda nii suurelt hingata, kui laulu jaoks oleks vaja. Enne laulu algust palub Tom Emamaalt julgust ja see läheb minu palvega kokku küll. Toetun vastu põrandat, kummardun Maaema ees ja palun julgust. Ja võtan kokku kogu oma jõu, et suurelt hingata. Ja laulda.

Minu vastas istuvad kaks umbes minuvanust naist. Kui vahel silmad lahti teen ja näen, millise silmapaistva rõõmuga nad laulavad... siis see paneb mind ühtpidi oma sisemist muserdumist rohkem tajuma ja teistpidi inspireerib ning kutsub kaasa.

naiste vägi

Jane ja Tom kutsuvad oma sisemist naeratust naeratama. Ja Jane räägib oma loo... Kuidas talle Lavakas öeldi, et a la “sina küll laulda ei oska, nii et ela sellega”. Ja kui ta Tane Mahuta bändi kutsuti, ta tegi näo, et oskab küll ja ennäe... avastas, et laulmine on tegelikult sama lihtne kui rääkimine.
Ja mina lisan oma avastuse, et ka naermine on laulmisega sarnane. Naerdes me võtame vahel väga kõrgeid ja selgeid noote, avatult, ilma hirmuta. Minu vastas olev naine naeratab mulle, justkui oma mõtet ära tundes :)

Laulame „Tänu Sulle päevakene“... Ja ma esimest korda päriselt ka kuulen seda laulu. Nii toetav! Paluda, igal ööl enne magamaminekut, et öö mind jõustaks ja väestaks! :) Püüan naeratada nii oma sisemist ja ka välimist naeratust... Tunnen küll, et see on kõik nii võlts... naeratada... kui sees, sisimas... on allhoovusena muserdus ja ebamugavus selle olukorra tõttu, kuhu elus sattunud olen... Sisemine mure. Mitte sisemine rõõm. Rõõmu tõmban nagu ainult kardinaks...
Aga laul mõjub hästi... tunnen, et võingi oma mured öö varju jätta... ja öö varjust teadmisi ja jõudu ammutada. Paluda igal uuel päeval valgustada oma tegemisi ja kirgastada mu nägemusi...

Järgmisena kõlab minu armastatuim laul „Vaikus kutsub mind“. Mmm... küll seda on hea laulda! Armastan seda laulu niiväga! Laulsin seda Indias olles pea iga päev, Gangese jõe ääres… Meenub õhtu HTI kursarahvaga Kassinurme Hiies, kui võtsin kogu oma julguse kokku ja laulsin kursusekaaslaste ees seda laulu. Ohverdusega hiiele: „Ma kuulen, vaikus kutsub mind... nii vaikselt kutusub mind... sinna kus on minu hing...“
Vaatan jälle neid naisi oma vastas, kes nii rõõmsa jõuga – sisemise tugevusega -  kaasa laulavad, näod naerusuil ja kehad kaasa tantsimas. Ohh... mulle on ju ka alati meeldinud niimoodi laulda ja kaasa tantsida… Kuidas ma ometi sellises kohas olen...?!
Selle lauluga on lihtne naeratuse suule panna, aga kehaga ja kätega tantsimine on algusel kohmakas ja tehtud... Aga mida edasi, seda enam lähen ma laulu sisse... ning järjest enam hakkavad käed ise tantsima.

Järgmine laul on üks minu vaieldamatutest lemmikutest, mis teeb alati nagu iseenesest hääle lahti: „Durga“. Pealegi on Durga tugev hindu Jumalanna, kellelt võib alati jõudu ja julgust paluda. Tom on teinud sellele mantrale ka imeilusad eestikeelsed sõnad: “Julge, julge… julge elada! Ela nagu eilset ei oleks… ela nagu homset ei tuleks…”
Oo, kui ilus see on! Mu hääl tantsib ja mängib... Kuulatan lummatult…. kogu mu hääle ilu tuleb nähtavale... Mmm, kui tore! See rõõmustab mind väga ning ma lähen üleni laulu sisse ja keha tantsib juba täitsa ise kaasa :)

Lauldes „Julge, julge, julge elada!“ saan ma aru, et laulan seda endale. Julge elada, Signe! Tee seda, mida oled ette võtnud! Käi oma rada! Julge, julge ometi elada!
„Ela nagu eilset ei oleks... ela nagu homset ei tuleks... suren igal ööl kui silmad sulgen, ärkan jälle uuena…“ Oh, kui hea tunne on peale seda laulu! Tunnen, kuidas julgus ja elujõud mu soontesse voolavad! Keha suriseb ja tuksleb. Ja mu süda rõõmustab! Sisemist naeratust ei ole vaja enam ette manada, see on seal juba ise :)
Ühel hetkel ulatab Krista mulle suure tassi veega, joomiseks. Võtan vastu ja märkan, et minu ees on kusagilt mujalt ringiga tulnud juba ka teine tass, kus on veelgi rohkem vett sees! Milline küllus! Milline imeline märk! Võtan rõõmuga vastu ja joon mõlemast :)

Järgmiseks lauluks on „Step by step“. Vana hea laul :) Tajun, et laulan kuidagi eriti pehmelt ja õrnalt... ning tunnen ühtäkki väga selgelt, kuidas ma koos selle lauluga liigun vaikselt-vaikselt, sammhaaval, hingamisehaaval... lähemale iseendale... lähemale, sügavamale… iseendasse. Lähemale sellele, mis on nii minu sees, kui sinu, kõigi teiste sees. Mis ongi Kõiksus.
Ja siis - saan ma kingituse osaliseks! Tom on siia uue lõpu teinud:“Every day I love this life – a little bit more, a little bit more... Vauu... ja ma tunnen, et kõigist oma väljakutsetest ja raskustest hoolimata, on see tõesti nii. Ma rõõmustan ja laulan, tantsin ja rõõmustan! Aitäh, Tom, et Sa aitad meil näha! Aitäh, Tom, et Sa aitad meil ära tunda, mis on tegelikult tõde! Mu süda avaneb ja ma olen üleni laulus. Suure tänutundega :)

Lauluringi lõppedes tuleb see naine, sealt minu vastast, minu juurde. Tervitama ja kallistama :) Saame tuttavaks. Selline kirss ka veel tordi peale!

Kui ei mäletaks, ei usuks praegu ise ka, et kunagi oli aeg, kus ma arvasin, et ma ei oska laulda. Päriselt ka. 
Alguses lauluringides käima hakates pigistasin silmad kõvasti kinni ja laulsin aralt ja arglikult kaasa… Ajaga on julgus kasvanud – teha vigu, laulda mööda ja valesti… Sellest ei ole ju midagi! Ei pea olema täiuslik :) Laul ise on õpetaja. Muusika ise on õpetaja. Kasvanud on usaldus oma hääle vastu.

Muusika ja laul on tõelised hingeravimid… Olen korduvalt tulnud laulma, olles millesti maadligi surutud… ära minnes aga pole jalad enam maad puudutanud, nii  kõrgele tõstavad need laulud, nii pehmelt lahti teevad südame…

Kundalini tõus ja sellega seonduv

Kundalini (Ku)  - „igaühe isiklik algne arengujõud”, mis  voolab igaühes juba sünnist peale – võrreldav taosmi aluselujõu, baas-chiga.
„Käes on Veevalaja Ajastu ning huvi kundalini vastu kasvab kiirelt, sest energiad on tugevamad ja aitavad kaasa iseeneslikule Ku vabanemisele inimestes,” kirjutab Genevieve Lewis Paulson oma rmt-s „Kundalini ja tšakrad. Elukestva arengu teejuht” (lk 12).

Kui ei ole kundalini tõusu kogenud, võib alljärgnev tekst tunduda täiesti jabur. Kui aga oled seda kogenud, on see väga ilmselge… olles ühtaegu nii lohutav kui inspireeriv.

KundaliniKui Ku´d vabaneb rohkem, kui organism valmis hetkel vastu võtma, tekivad probleemid elu kõigis valdkonnis – „justkui oleks 220-voldine energia läbinud 110 voldile ettenähtud süsteemi – kaitsmed kärssavad ja elektroonika sulab.” (lk 12) Ehk – meie organid ja näärmed pole harjunud nii intensiivse või siis nii suure hulga „toore”, muundamata energiaga.

Müstikud on läbi aegade sellega seoses  rääkinud kannatustest – enne kui pääseda ühtsusse Jumalaga. Nt India joogil Gopi Krišnal põhjustas Ku ärkamise mediteerimine ilma eelneva asjatundliku treeninguta. Tal kulus aastaid selle mõistmiseks ja integreerimiseks.

Enneagse Ku vabanemise tunnused:
-    arusaamatud haigused (mida saab ravida energiastruktuuride muutmisega)
-    iseenda kaotamise tunne ja raskused igapäevaeluga toimetulekul
-    külmavärinad ja sooja- või kuumalained kehal
-    isiksuse lõhenemise ilmingud
-    liigsed meeleolukõikumised, depressioon või ekstaas
-    - ülima juhmuse või vaimuselguse perioodid
-    mäluaugud või mäluhäired
-    suutmatus orienteeruda iseendas, teistes, töös ja maailma asjades üldiselt
-    äärmuslikud välised tunnused (inimene võib ühel hetkel tunduda aastaid noorem, teisel – nt 20 aastat vanem
-    visuaalsed häired: valguse või värvide, geomeetriliste kujundite, eelmiste elude stseenida või tulevikusündmuste nägemine

„Tervklikult välja arenenud inimesel on märkimisväärsed üleloomulikud võimed ja suur vaimne teadlikkus…” (14)

Ku vabanemist võib võrrelda lainetuse, leegitsemise, pulsatsiooni või lahtirullumisega. Ku loomupärane suund on piki selgrooogu üles ja pealaest välja, segunedes universumi vaimse energiaga. Mõnikord rullub Ku üles ümber selgroo.

kundalinienergiaNormaalse arengu puhul vabaneb elu jooksul mitu erinevat energiakihti või lainet – mis võib olla nii märkamatu, et ainult suure energia vabanemisel tuntakse sabakondi piirkonnas teatavat kuumust.

Tundlikum inimene tunneb voogu piki selgroogu üles – ka survet või valu  blokeeritud piirkondades (põhjus: jäigad suhtumised ja emotsioonid, vanad haava-armid, vale kehahoiak, vigastused); või kui Ku-voog avaldub mingis tavatus vormis. Ku energiakihtide vabanemine meenutab sibula koorimist. Äärmusjuhul võib vabaneda vedelas olekus tuli või tohutu kuumus (ärganud Ku –šakti kui „elujõu jumalik säde”).

„Inimene, kelles vabaneb korraga mitu erinevat energiakihti, võib olla suurepärases vormis päevi, isegi nädalaid. Ta võib kogeda tavapärasest paremat füüsilist vormi ja jõudu, tal tekib imepärane uus arusaamine asjadest, ta tunnetab õndsust ja mõistusevälist teadvust, tal võib isegi tekkida tunne, et ta on saavutanud valgustatuse…
Enamikul inimestel läheb see  periood mööda ja kundalini alustab puhastamisprotsessi. See paneb inimese imestama, miks on asjad nüüd nii keerulised ja kuhu on kadunud kõik see, mis oli alles äsja sedavõrd imeline.” (16)


Kehalt ja teadlikkuselt hästi ette valmistunud inimesed „saavutavad Ku puhastumise kiiremini ja kergemini; …Ku tõus on nende jaoks imeilus kogemus.”

„Kui Ku on vabanenud, siis tagasiteed ei ole!” (17)

Ku-ga tuleb õppida töötama ja raskekujuline puhastumisprotsess tuleb lihtsalt üle elada.”
Muudatused ei toimu tavaliselt nagu võluväel üleöö, vaid kestavad kuni 20-25 aastat, „enne kui puhastumine ja tervenemine on piisavad, et ilmneksid uued psüühilised ja vaimsed võimed.” (17)

Ku pole vajalik mitte ainult arenguks, vaid annab meile sõna otseses mõttes rohkem energiat – keha ammutab sellest jõudu, et toimida äärmusolukordades. Kui elus toimuv kriisiolukord (lein, trauma jms) on lahenenud, jätkub Ku vool tavapärasest tugevamalt ja inimene ei saa oma eluga hästi hakkama, sest peab lisaks läbielatud traumale toime tulema ka Ku liiaga.
Kui üleliigne Ku ei liigu alateadvusest (kõhupiirkond) ega levi üle kogu keha, siis painavad mõtted jätkuvad ja kuhjuvad.. Probleemi leevendavad tasakaalustav meditatsioon, vabas vormis tants (5-10 minutit) või teadlik keskendumine kõrgematele mõtetele.

Kõrgelt arenenud inimestele antakse „kõrgemalt” ka pühitsusi – mis tavaliselt vabastab veel ühe Ku kihi (tavaliselt magamise ajal). Tulemuseks muutused tajudes ja hoiakutes – ja inimene ei tunne end enam nii üksiku ja hullumeelsena, kui Ku hakkab tegema oma „veidraid asju” (22)

Ku enneaegse vabanemise ilmingud
Kõrgendatud teadvuse, õndsuse, valgustatuse perioodid vahelduvad äärmusliku tuimuse, juhmuse või depressiooniga, ebadekvaatse käitumise, mõistetamatute haiguste, mälu kehvenemise või kaotuse ja seesmise suunakaotusega maailma suhtes.

Haige maksa korral võib nahk võtta kollaka jume; inimene võib muutuda lausa koledaks, mõned kehapiirkonnad punakaks või sinakaks; suure varba küüs muutuda mustjaks. Aeg-ajalt võib olla surisevat tunnet, kehavärinaid ja ‚-tõmblusi (hullematel juhtudel kudede rebestusi). Kui Ku ei saa liikuda piki selgroogu üles, suundub ta lähimasse kehapiirkonda. Blokeeringud ajus võivad põhjustada mälukaotusi ja meeltesegadusi. Valdavaks tundeks on segadus.

Ku eesmärk on puhastada kõik allasurutud mälestused, olgu need füüsilist, emotsionaalset või intellektuaalset laadi, puudutagu need traumeerivaid või ekstaatilisi sündmusi.” Kaasa aitab see, kui neid ei kardeta. „Kui kõik blokeeringud on vabastatud, voolab Ku tõkketult, puhastades rakke ja võimaldades praanal…oma puhtas, tugevas vormis organismi siseneda.” (27)

Depressioon (De) = „üles kaevama”=surutis, sest energiad lebavad keha alaosas sõna otseses mõttes surutises, et meie meelt ülendada, andes uut sügavust mõistmistes, hoolimises, tundesügavust, loomevõimeid.
Naudi oma depressioone! Vaatle neid kui põhiliselt loomingulisi protsesse; sisene nendesse energiatesse, võimenda neid ja seejärel kuula neid. Las su meel uitab ringi…. De võib sind avada uutele tunnetustele ja uutele filosoofilistele lähenemistele…”(29)
„Enamikul inimestel esineb puhastusmisprotsessi ajal  enesetapumõtteid ja surmasoove.”
„Mida enam su keha tunnetab uudsust, seda kiiremini ja kergemini toimub üleminek.” (30)
„Seksuaalenergia on jumaliku energia (Ku) madalam oktaav…” Vaimset arengut järgivaid inimesi võib häirida, et „sellega seoses saab rõhutatud ka nende seksuaaliha…. Selline protsess on normaalne; kui ühe oktaavi energia on avatud, siis avanevad energiad tänu resonantsile ka teistel oktaavidel. Kuid selleks, et hoiduda võimalike partnerite otsimisest tänavalt, oleks mõistlikum muundada osa oma SE-st meditatsiooni abil mõneks kõrgema vormi energiaks või hajutada see kehasse laiali ning seejärel mõttejõuga muuta ravitsemiseks, sisemiseks jõuks, loovuseks, rõõmuks, õndsuseks, pühendumuseks ja valgustatuseks. On inimesi, kes pooldavad Ku tõusmise ja puhastumise aegset tsölibaati kui vahendit, mille abil suruda seksuaalenergiaid kõrgematele tasanditele, aga ma arvan, et see peaks olema igaühe isiklik valik ja mõnikord muutuvad meie valikud kiiresti. Veevalaja ajastul on energiad piisavalt intensiivsed, et normaalne seks ja vaimne areng saaksid toimuda üheaegselt.” (31)

„Suhted, mis saavad alguse kiirendatud kasvu persioodil, ei kesta tavaliselt kaua. Nad võivad olla väga intensiivsed, kuid nagu laulusõna ütleb: „See on liiga kuum, et mitte maha jahtuda.” Positiivsest küljest vaadatuna aitab nende suhete (seksuaalsete või mitte) pooluste tasakaalustamine kasvu kiirendada….Tõeliselt hea abielu või inimsuhe annab mõlemale vabaduse areneda ja õppida – käia omaenda rada. Näidake alati üles lugupidamist ja õrnust üksteise vastu. Mõistmine on samuti tore, kuid on päev, mil me ei mõista isegi ennast.” (32)
„Esimene kord on kõige raskem. Järgnevad puhastumised lähevad kergemalt, kuigi Ku lained ulatuvad palju sügavamale.” (35)
„Mõned abielud on ühe partneri Ku-puhastumise ajal parandamatult pingestunud. Kiitma peab abikaasasid, kes suudavad vastu pidada ebaadekvaatsete emotsioonide ja tugevate energiate tormile.” (37)  „Liiga intensiivselt protsessile kaasa elamine aeglustab selle käiku.  Jää objektiivseks ja väldi haiglaslikke emotsioone…. Ole valmis puhastumise ajal kõigeks:  radikaalseteks muudatusteks isiksuse, vaimsuse või mõne muul olemise tasandil.

Sellegipoolest on sul vaja oma maailmas tegutseda, seega säilita natukenegi kontrolli. Väga kasulik on veeta aega looduses. Loomingulised püüdlused ja muusika mängivad avanemisel olulist rolli. Tervistavad harjutused ja tegevused on kohustuslikud, sinu organism on praegu piisavalt pinges. Kemikaale on kehal raske seedida, seepärast püüa vältida säilitusaineid, kunstlikke maitseaineid ja toiduvärve…
Tarbetu muretsemine ja vaevlemine suurendavad samuti pinget, kuid mõistmine ja vastuvõtlikkus toimuva suhtes on kõige rohkem abiks…. Sa võid ihaldada toite, mis aitavad vabastada blokeeritud energiat emotsioonide kujul. Siiski, nii palju kui võimalik, hoia oma toitumine tasakaalus. Kui energia on liiga tugev, siis aitab aeg-ajalt „rämpstoidu” söömine protsessi aeglustada…. Kehaliste harjutuste tegemine on kohustuslik, ükskõik kas tunned end selleks valmis olevat. Äärmuslikel juhtudel… proovi ennast lihtsalt sirutada, lebades voodis või põrandal.” (38-39)


kundalinirising2Osa tunneb Ku vabanemise ajal mõnes kehaosas või üle keha sügelust>>>sügeleva piirkonna masseerimine õlidega, äärmusliku puhastumise puhul vähemalt kord päevas dušš. Arusaamatu olukord võib sundida inimest blokeerima oma tundeid, selmet neile silma vaadata ja puhastuda lasta. Kui Ku voolab hoopiski allapoole võivad tekkida probleemid jalgadega (k.a. ajutine halvatus) ja ka – tohutu negatiivsus. Tavaline ilming – suunakaotus – tunne, „et sa ei ole millegagi seotud ja mitte miski ei paku stabiilsust ega turvalisust”.
Kuid toimuv sarnaneb tegelikult maja lammutamisele ja taasehitamisele – ruumi vabastmiseks uuele energiale.

Mõnikord võib tunnete või aistingute paisutamine vabanemisele kaasa aidata, andes inimesele kontrollitunde ja tuues rohkem teadlikkust. (41) „Sinu energiad aitavad ka teistel kasvada ja areneda. Sul on vaja toetusvõrgustikku – mitte selleks, et Sinu rolli protsessis üle võtta, vaid selleks, et lihtsalt aidata…. Palve ja pühendumuslik energia kergendavad sinu koormat tunduvalt.” (41)

„Kui mõni harjutus vabastab liiga palju energiat, siis ära korda seda seni, kuni organism pole uut energiat sidunud.” (42)
Harjutused lk 42-49.
Kui Ku-energia on vallandunud, ei saa läbi ilma teatava füüsilise aktiivsuseta.
Energia tuleb hoida liikumises, et vältida uusi blokeeringuid ja energiate kuhjumist, mis põhjustaksid verejookse, valu jm füüsilisi probleeme. Inimesed peaksid ise otsustama, millised harjutused neile kõige paremini sobivad. Olen märganud, et hästi mõjuvad aeglased sujuvad venitusharjutused koos rahuliku sügava hingamisega. Erakordselt kasulikuks  pean ka vaba tantsimist.” (51)

„Paljud inimesed (eriti mehed) tunnevad ennast vabas vormis liikudes häirituna; neile võib sobida ka tai chi, iidne hiina energeetilise liikumise vorm, mis energiad tõhusamalt vabastab ja voolama paneb. On inimesi, kes leiavad, et tantsimine vabastab liiga kiiresti liiga palju energiat – neil oleks vaja aeglasemalt edasi minna. Vaba tantsimise puhul  sooritatakse tavaliselt palju liigutusi kätega, see vabastab energiat ja kutsub kehas esile suuri muutusi.. Oma keha kaudu võime õppida tundma suurt vabadust…. Algul võivad abiks olla tantsimine istudes, tantsuna sooritatud venitusharjutused ning lamamine ja tantsu visualiseerimine enne tantsimist.” (52)
„Tants partneri või kaaslasega võib energia vallandumist vastastikku suurendada.” (52)
Kui energeetiliste harjutustega vabaneb energiat liiga palju, aeglusta tempot või katkesta harjutuste sooritamine, kuni keha jõuab energeetilistele muutustele järele.”
Energeetilised harjutused: lk 53-55


Tasakaalustatud elu
-    Olemine.
Leia iga päev veidi aega, et lasta kõigel minna, ja lihtsalt ole. Sa ei pea ennast õigustama, ennast tõestama ega midagi selgitama; sa oled see, mis sa oled …(isegi kui sa päris kindlalt ei tea, kes sa oled).
-    Tegutsemine
Tee midagi – ükskõiki mida. Meil kõigil on vaja tunnet, et oleme midagi ära teinud.. Tegutsemine aitab muuta meie energia kasutatavaks.
-    Õppimine
Õpi midagi – suurendades oma aju võimekust ja kasutatavust.
-    Vaimustumine
Lase vaimustusel iga päev endast läbi voolata – olgu siis armastuse, rõõmu, osaduse, loovuse ja õnnetunde näol. Vaimustumine on orgnismile oluline füüsiline toit, just loomingulisus on uue Ku-energia tähtis väljendusvorm…” (57)


Energiablokeeringud kõrgemates kehades>>>probleemid füüsises.
Füüsise kaks osa – tihke ja eeterlik (viimane tihedalt seotud närvisüsteemiga). Võid lasta Ku-l tasaselt voolata tervendamist vajavasse kehaossa. Kui see valutab, mine valu sisse – sageli kaovad valud siis lühikse ajaga ja jääb toimunust mälestus või teadlikkus.

„Ku energia puhastatud ja täiustatud, füüsiline keha näib noore ja energilisena. See keha on harva haige (või kestab haigus lühikest aega), tema võimed suurenevad, ta on võimeline üleloomulikeks tegudeks.” (63)

Emotsionaalkeha on väga nõudlik; ta otsib rahuldust, kui mitte otse, siis varjatud teid pidi… Kui säilitame otsese kontakti oma tunnetega, tuleme nendega palju paremini toime… Kui Ku puhastab emotsioonide ala, võib inimesele näida, et tema tundmused ei ole olukorraga vastavuses… Ku on lihtsalt tabanud täie jõuga mõnda blokeeringut. Inimese tavaline reaktsioon on kohe uuesti blokeeruda. Palju parem oleks siseneda avatud meditatsiooni, lastes mõtetel ja tunnetel pinnale kerkida ja blokeering sel viisil vabastada.” (63)
Emotsioonid ja tunded on üksnes võnkesagedused; muutes sagedust, saame muuta oma emotsioone ning tundeid. Harjutamiseks tunneta oma kurbust nii sügavalt kui võimalik. Nüüd muuda kurbus rõõmuks ja püüa tähele panna muutust võngete iseloomus. Tee sama hirmuga, muutes see usuks ja julguseks. Tunneta armukadedust ja muuda see oma vajaduste mõistmiseks. Muuda kõrkus tänulikkuseks. Võta ükskõik milline emotsioon, mis sulle raskusi valmistab, mõtle selle vastandile ja töötle emotsiooni kirjeldatud moel.”

„Pärast puhastumist ja täiustumist on võimalik kogeda tundeid ilma neisse takerdumata, saada elukogemusi, tekitamata sealjuures rohkem karmat ja blokeeringuid, armastades ilma kiindumata.” (64)

Mentaalkeha (MK)… võib vibreerida samal sagedusel meie kosmose loova jõuga… Mentaalkeha kaudu kehtestame oma organimis ka jäigad hoiakud ja struktuurid. Siin kujunevad eelarvamused. MK Ku-puhastuse ajal võib inimene avastada tugevaid, talle seni teadmata eelarvamusi või… hoiakuid.” (65)

„Kui sa pead tegelema vaimse tööga, aga energia ei voola, proovi tantsida.”

Lõpptulemus: „Sa hakkad mõtlema ja looma uutmoodi ning tegutsema kõrgemal tasemel. Ilmutused jt vaimsed  võimed muutuvad igapäevasteks ajadeks.” (66)

Neli vaimset keha
Intuitsiooni/kaastunde keha.
„See on abstraktsest mõtlemisest ja teadlikkusest pärit ideede allikas (vastupidiselt mentaalkeha konkreetsele loogilisele mõtlemisele). See on seotud ka mõistmisega („mis on lihtsalt teine sõna kaastunde asemel”). „Ku-vool läbi selle võib tekitada ülemäärast kaastunnet. Inimest  võib haarata armastus teiste inimeste ja maailma vastu. Negatiivne energia võib võtta enesehaletsuse kuju. Need tunded pole tavaliselt õiges vahekorras. Et üleliigset energiat vabastada, lase oma kehal tajuda kergust ja hõljumist. Heida pikali, täida ennast helesinise värviga ja säilita hõljumistunnet ca 30 minutit. See aitab energiaid tasakaalustada.”
Ka see läheb mööda.
Teadvusta endale, et kõik toimuv on ajutine, et eesmärgiks on puhastuda ja täiustuda. Teadvusta endale oma meeleheite, pettumuse, depressiooni või teiste kogemuste sügavikke ja hinga sellesse. Edasi mine sügavuti sinna sisse, kuni jõuad „hõbedase sisemuseni” – või murra läbi rahu ja rõõmu juurde.
Kannatus on rõõmu teine külg
„Kannatus avardab meid, lastes uutel arusaamadel tulla ja uuel energial sisse voolata. Täida oma keha mingi meeldiva värviga. Julgelt ja kindlas usus lase oma kannatusetundel avarduda ja avaneda, kuni rõõm ja rahu voolavad sinusse.” (67)
Lõpptulemus
„Me muutume intuitiivseiks, teadvelolevaiks ja ettenägelikeks. Me hakkame armastama ja oleme kaastundlikud, takerdumata võõrastesse „asjadesse”. Tekib kaunis tasakaal elu inimlike ja vaimsete aspektide vahel. Saabub uus arusaamine Jumalast ja universumist.”

Tahte/vaimu keha
Komistuskiviks võimukus, usk isikliku võimu piiritusse. See komistuskivi viitab liialdatud egole ja tahte ülemäärasele kasutamisele. „Sel tasandil on ühtlast energiavoolu väga raske säilitada.” Ku-puhastus võib neid täielikult muuta, osutudes mõnikord väga vaimustavaks,”teinekord aga peaaegu deemonlikuks.”
Lõpptulemus
Mees- ja naispoolus siin eraldatud – tasakaalus ja hästi kasutatavad. See tasakaal joondab meid arengu ja Jumala tahtega. „Suured võimed, rõõm ja õndsustunne saavad meie eksistentsi loomulikeks osadeks.” (69)

Hingekeha
Väljendab pooluste ühtsust. Kui inimene Ku toimel saavutab sellega kontakti, siis „ta tunneb end puhta ja pühana”. „Teinekord pole inimesel hingest mitte mingit ettekujutust. Tunded kõiguvad kõigega-üks-olemise ja täieliku isoleerituse vahel. Monaadkeha on piirkond, mida on kõige raskem puhastada, sest ta ulatub meie olemuseni, meie olemise viisini tervikuna… Monaadkeha on ka tõelise karjääri ja teenimise tasand, kus on määratletud suur osa elueesmärgist…”
Lõpptulemus
„Kui hingetasand on arenenud, muutub teadlikkus MINA OLEN ehk hinge teadlikkus nii tugevaks, et „mina” võib ühineda jumalikuga, saades kõigega üheks ja kogeda mõlemat seisundit (mina ja sina). Sa kiirgad sisemist rahu ning mõistad oma eesmärki ja olemasolu. Hinge olemus särab su silmist.” (71)

Jumalik keha
Selles võimaldab Ku inimesel tajuda üksolu Kõiksusega, olles kokkupuutes omaenda jumaliku teadvuse sädemega, tundes elus jumalikku energiat ja armastust. Sünnib individuaalse ja kõikeläbistava karmaenergia süntees. Paljud lähevad  läbi „hinge pimeda öö”, kaheldes Jumalas, Olemises, elueesmärgis jms.
Jumalik keha teeb läbi nii traumaatilise kui ka rahuldustpakkuva puhastumise ja täiustumise. Kergem on neil, kelle usk jumalikkusse tugevam.
Näkkuvaatamine deemonitele – tundes end lahus Jumalast, kuid olles täiesti teadlik sellest küljest endas: kibedast vihkamisest, seksuaalperverssustest, sadismist jms vastuvõetamatust. „Palu jõudu ja juhatust, kui astud oma deemonitele vastu. Täida end heleda lavendlivärviga, hinga sügavalt ja rahulikult. Lase oma rakkudel puhastuda, muutuda, täituda vaimse energiaga. Nii toimides „lunastad” sa sisemised negatiivsed jõud ja „päästad” end negatiivsusest.” Ainult deemonitele vastu astudes ja nende energiat muundades juurime nad välja. Osa inimesi eelistab konsulteerida asjatundjatega, tegeldes oma elu selle aspektiga.”
Lõpptulemus
Jumaliku keha arendamine võimaldab sul teada, milline on Jumala tahe sinu osas, ja olla avatud kosmilisele ehk kristusteadvusele. Me saame seda energiat oma igapäevaelus kasutada – see avab meid pidevaks üksoluks Jumalaga. (73)

KOLM AJU
Reptiilne aju:  territooriumi jagamine ja ellujäämine
Limbiline maju: emotsioonid ja motivatsioonid – emotsionaalkeha
Liitunud parem ja vasak ajupoolkera – mentaalkeha (mõtlemine)
Neljas aju – praegu alles eetertasandi: vaimne teadvus, seotud intuitsiooni/kaastunde kehaga. Põhivõime: teadvustamine – võime vastu võtta uut, senitundmatut teavet. Piiramatud võimalused teabe saamiseks Universaalsest Mõistusest.
Eeterlikul kujul on olemas juba ka viies, kuues ja seitsmes aju.
HARJUTUSED
LIMBILINE AJU: Millised on Sinu tunded – naudi neid! Kui mitut erinevat tunnet suudad korraga teadvustada? Lase meeldivatel tunnetel haarata kogu keha – naudi neid!
NELJAS AJU: Hoia oma tähelepanu selles piirkonnas (kroontšakra kohal), esita küsimusi ja lase vastustel kuju võtta.

TŠAKRAD
Energiapöörised, mille kaudu energia voolab kehasse ja sellest välja. Kui nad on arenenud, pöörlevad nad nagu rattad. Arenenud inimesel on nad kui õitsvad lilled, st tšakra koosneb omakorda väiksematest pööristest. Nende edasi arenedes ühineb väljuv Ku jumaliku energiaga ja pöördub kehasse tagasi läbi käte ja jalgade (mõnikord ka mujalt), tuues kehasse Ku ja jumaliku energia segu. Täielikult välja arenemata tšakratest väljuv energia ei pöörle, vaid voolab otsejoones. Tšakrate sees või ümber on neil inimestel tavaliselt blokeeringud. Nood inimesed suhtlevad maailmaga tavaliselt vaid ühe või kahe väepöörise kaudu. Vähem arenenud inimesed pigem tõmbavad endasse energiat.

Mõne inimese kehas on hulk energiat, mida ta pole omastanud ja mis voolab teadvusest sisse ja välja väga suure jõuga. Väga tugev väljavool>>>maniakaalsus ja ebastabiilsed ekstaasiseisundid. „Inimesel ei ole oma kehas head energiaühendust.” Seejärel langeb energia sügavamale>>>depressioon. „Energia on sõna otseses mõttes kehasse surutud.”
Eesmärk: vältida liiga suuri ääärmusi ja saavutada tasakaalu, püüdes tunda energiat kogu oma kehas. „Jaota ekstaasi või depressiooni energia kogu kehas laiali ja omasta see, kuni tunned ennast paremini tasakaalustatuna.” (92)

Kalade ajastul arendasid inimesed vaid 1-3 keha – praegu on ülesandeks puhastada ja arendada kõiki, „saavutamaks vajalikku sisemist ühtsust, et kasutada kogu Veevalaja ajastu energia jõudu.” Kalad = mõistuse kasutamine.
MENTAALKEHA: mõtlemine ja arutlemine. Madalamal tasandil mõtted mõjutatud tunnetest>>>”ihaldav meel”>>>eelarvamused, hoiakud jm emotsionaalse kõrvalmaiguga mõtted. Kõrgemal tasandil – abstraktne mõtlemine, võime olla loominguline, tegelda matemaatika ja filosoofiaga. (109)
INTUITSIOONI/KAASTUNDE KEHAS  „ületame me aja ja ruumi piirid, siin asub mõistmine ilma vajaduseta läbida mõtlemise ja analüüsi protsesse. See on keha intuitsiooni asukoht.” Füüsiline asukoht: maks>>>”kas maksab?”
TŠAKRATE PUHASTAMINE VÕI AVAMINE: „Masseeri õrnalt tšakrat. See aitab tšakral avaneda ja blokeeringud vabastada.” (126)

Pärast seda koged energia vabanemist ja tunned end värske ja energilisena. „Kui tunneme end kergelt ja rõõmsalt, voolab energia väljapoole, meie kehad kiirgavad energiat ja tšakrad avanevad. Eriti rõõmsal ja õnnelikul eluperioodil kipub blokeeritud piirkondade energia vabanema, seega võid mõni päev hiljem olla depressioonis ja sul on vaja vabanenud energiaga toime tulla. Aga kui lähed sellega kaasa, uurid seda ja lased puhastusmisprotsessil jätkuda, ei võta kuigi kaua aega, kuni su enesetunne on jälla väga-väga hea.” (130)

Lühendatult Genevieve Lewis Paulsoni raamatust „Kundalini ja tšakrad. Elukestva arengu teejuht”, Nebadon 2003. Allikas: Purpurtuba

Wednesday, September 18, 2013

Öö kahe päeva vahel

Olen kogenud, et seoses kundalini tõusuga tantrakursustel Eestis ja Indias, sügava tööga oma alateadvusega (šamanistlikel tseremooniatel ja holistilise teraapia seanssidel), on minus tõusnud üles nii palju alateadlikult allasurutut… hirme, (lapsepõlve)vääritimõistmist ja füüsilist ning emotsionaalset vägivalda... iseenda ärakaotamist...

Ja samas seisan oma igapäevaelus silmitsi ühe (töö)ajastu lõpuga ja teise koidikul. Päike ei ole veel tõusma hakanud... on õige pime aeg, see kõige pimedam aeg enne päikesetõusu, nagu öeldakse.
Nii et minus toimuvad suured ja raputavad protsessid... olen olnud siin päris (töö)võimetu...

Vahel imestatakse, et miks sa seda teed? Miks lähed nii sügavuti? Jah, ma tean, et ilma selleta oleks elu palju lihtsam.  Ignorance is bliss… Aga kui Sa kord oled juba selle valiku teinud, olla enda vastu päris aus, järgneda tõele, siis teistmoodi enam ei saa. Sa lihtsalt teenid tõde, ükskõik, kuhu Sa ka ei läheks. 

blue or red pill

Ja kuidas ma saaksin oma klientidele abiks ja teejuhiks olla, kui ma ise oma mülgastesse sisse ei julgeks vaadata? Ega holistiline rännakuteraapia mingi kruiisireis ole. See on vahel päris korralik katsumus – straight to the hell hole… Aga kui palju helgem on maailm pärast!

Ma tunnen, et sünnin praegu uuesti. See on sünniprotsess… üks ulatuslikumaid viimase kümne aasta jooksul. Olen sündimas uueks… ja millekski ilusaks...
Usun, et läbi selle kogemuse saab minust parem inimene – eelkõige iseenda vastu. Kui palju olen ma iseennast alla surunud (ja karistanud!). Õpin end kuulama. Tõeliselt kuulama. Oma soovide ja vajadustega arvestama.
Parem ema oma lastele, suutes nende jaoks rohkem olemas olla.  Vähem joosta ja rabeleda, vaid tööd tehes…. Parem kaaslane kõigis oma suhetes, olles oma armastuses ehedam ja õrnem kui kunagi varem. Sest olles iseenda suhtes aus, armastav ja tähelepanelik, oleme seda ka teiste suhtes. 

Ma ei tea, kuhu see kõik välja viib. Aga ma tean, et see kuhu ma jõuan, on imeline sisemine maailm... mis hakkab avalduma samasugusena ka minu ümber.

Võib ju küsida, et mis enne siis viga oli?
Pealtnäha ju polnudki. Noh, väljastpoolt, kindlasti polnud. Oli ju vaid naeratav nägu. Võibolla tundlikumad võisid tajuda mingit seletamatut pinget minuga koos... Pinget, mis oli minus olemas. Ilma et ma isegi teaksin…

Kui 2010. aastal avastasin, kuidas vägivallatsen endaga – karistan ennast valestiütlemiste, teiste piiride mitte märkamise eest... Ise seda märkamata! Hakkasin seda nägema, kui mu kursaõde Kaidi juhtis tähelepanu sellele, et me oleme sageli oma laste vastu head, aga oma sisemise lapse suhtes kasutamise samasugust vägivalda, nagu me ise olime seda lapsena kogenud. Ja veelgi suuremat.

Sellest teadlikuks saades püüdsin seda vältida. Vahel olen märganud, et selle peale on see nii mitmeski kohas pugenud see n.ö. põranda alla.  Ikka märkan aegajalt, et ütlen endale ennast vähendavaid mõtteid…  Aga ma püüan olla tähelepanelik ja teadlik…  Olla enda vastu sama hea, kui teiste vastu…

Praegu on minu osa mitte alla vanduda.
* Võidelda deemonitega, kui nad nähtavale ilmuvad. Mitte ilmtingimata jõuga võidelda, vaid võtta neid kui sõnumitoojaid ja püüda aru saada, mis on nende sõnum?
* Vältida virvatulukesi, mis meelitavad... teevad uniseks ja uimaseks... tõmbavad sohu, kuhu on nii lihtne kinni jääda... Võtta endale piisavalt aega puhkuseks, kuid sellesse mitte kinni jääma.
* Mitte jääma toetuma teejuhtidele, kes aegajalt mind toetama ilmuvad. Mitte ära andma oma vastutust neile. Nad juhatavad mind natuke edasi... vahel näitavad ka lihtsalt, milline on nende tee... Aga minema pean ju ikka mina ise.
* On miskit, mis on suurem kui mina. Palun selle Kõigekõrgema juhatust. Võimalusi, millest kinni haarata. “Lainega purje tulema...” – nagu “Kaldale uhutud” filmis.

Mul on jõudu vaja... leida seda, mis mind tugevamaks teeks, mitte jõudu ära võtaks. Praegu on minus palju jõuetust. Jõuetus loob selle, et vaja on tõsta eneseusku. Usaldust. Turvalisuse tunnet… Elu võib usaldada.
Soovin kodutee sihti näha... Hmhh.. või pole ma selle nägemiseks veel lihtsalt valmis?

Mõte Inga Raitari seinalt on nagu otse mulle mõeldud:

“Jumal ei karista ega premeeri sind heade või halbade päevade, olukordade, partnerite ega ametitega.

Sul endal on võime karistada ja premeerida iseennast, kasutades selleks enda suhtes õigel või valel moel omaenda mõistust ja tahtejõudu. See oled sina, kes on astunud üle tervise, heaolu ja tarkuse seadustest ning karistanud end haiguse, vaesuse ja teadmatusega. Saatus räägib meiega läbi elu oluliste olukordade. Nende, kus peame tegema valikuid, avama ja sulgema väravaid meie edasiste kulgemiste tarbeks.

Vastata saame läbi suhtumise ja sellele vastava käitumise. Vastavalt valikutele liigume kas enda suunas või endast eemale. Seda, kui lähedal iseendale inimene on, näitab tema reaktsioon erinevatele kogemustele – kuidas ta käitub, olles silmitsi katsumustega konkreetsel eluperioodil.”

Monday, September 9, 2013

Öid on sama palju kui päevi

Istun majatrepi peal ja rüüpan teed kardemoni ja riisipiimaga. Kuulatan lindude hääli… kusagil täristab rähn, harakad kädistavad, metsalinnud teevad lauluharjutusi…
Kui tuleb mõte, keskendun taas helile, või – pildile. Vaatlen vahtraid ja tantsivat uduvihma. Tajun jahedust ja niiskust oma naha vastas ja sissehingatavas õhus… kuuma teed oma suus, kardemoni kerget õhkamist, tassi kuuma kõrvetust sõrmedel. Nuusutan kummaliselt väävliliselt lõhnavat õhku. See on kohalolu. Kõigist mõtetest on lahti lastud.

Ajamajja tulles lubasin endal tunnistada, et kriisi sattumine on (ka minu jaoks) täiesti normaalne, et mitte öelda – tervitatav!

MinaOn normaalne, et me triivime aegajalt kaugemale iseendast.

Ka siis, kui tegeled igapäevaselt vaimsete teemade ja praktikatega. Keegi meist pole täiuslik. Me oleme ju inimesed. Täiuslikkuse lati seadmine viib meid endast hoopis kaugemale ja tekitab mõttetut süütunnet, kui märkad, et “pagan, asjad ongi pekkis”.

Inimestena on meile loomupärane olla mittetäiuslik. Täiuslikkus on illusioon.

 

Tänapäeva inimeste häda ongi selles, et nad loodavad elada pidevas euroofias.
Me nagu peaksime endale kuidagi õigustust leidma, kui oleme raskustesse sattunud. Me oleksime nagu vähem väärt, nagu oleksime rumalad – no kuidas sul siis nii juhtus? Jaburus!
Me kipume tõlgendama oma valu, segadust, kurbust, pettumust, stressi – oma ebaõnnestumiseks. Me nagu peaksime olema kogu aeg lendlevalt õnnelikud. Aga see pole ju elu :)

Me usume, et kui me elaksime õigesti, siis oleksime me õnnelikud. Ja kui ma ei ole õnnelik, siis on järelikult midagi valesti. Minuga on midagi valesti. Ma ei oska, ma ei suuda. See pole ju nii!
Selline uskumus (mis paraku kipub olema tänapäeva new age´i vaimsuses elavate inimestele omane) paneb meid aga omaenda tundeid, iseenda reaalsust eitama.

Kust see on tulnud see, et me oma tundeid häbeneme?
Ikka kultuurist, ühiskonnast ja selle kandjast – kodust. “Head lapsed nii ei tee” – “Pühi pisarad ära, siis on kõik jälle hästi”. Nagu pisarate ja valu kogemine poleks osa elust. Nagu tuleks neid peita ja häbeneda. See on täpselt samasugune osa elust nagu rõõmja naer!
Igal tundel on oma kogemus, mida ta pakub. Läbi pahameele ja ärrituse õpime tundma iseenda ja ka teiste piire. Valu puhastab meid, muudab südame suuremaks ja teeb meid kaastundlikumaks. Inimesed, ärge katke oma tundeid kinni “vaimsusekihiga”! Või “olen-asjalik-ärinaine/-mees” kihiga!
Tunded võrduvad elusolemisega.

Kui me tahame elada ehedat elu, siis tuleb meil endale tunnistada, et valu, kurbus ja ebameeldivused, ka haigus ja stress, on elu loomulikud osad, mida aegajalt ette tuleb. On mõttetu tunda end selle pärast süüdi! See ei viita, et sinuga on midagi valesti, või oled sa midagi tegemata jätnud. Need on hetked, mis on tulnud meid õpetama saamaks veelgi sügavamat ühendust iseenda, teiste ja Loojaga.

Nagu vist Carl Gustav Jung ütles: “Öid on sama palju kui päevi. Isegi õnnelik elu ei pääse teatud hulgast pimedusest ja sõna “õnn” kaotaks oma tähenduse, kui seda ei tasakaalustaks kurbus.”

Pakin end Ajamajas kokku. Viimane päev sai täidetud unistamise, sihtide seadmise ja plaanide tegemisega. Tunnen ja tajun, et mingi protsess sai siin lõpetatud.
Olen saanud mingid tõkked maha, näinud kunagi kadumaläinud puzzletükke iseenda sees, näinud selle tuuma, kuhu olen (inimesena) olnud kinni jäänud. Oo, aitäh-aitäh. Nii palju valgem on kohe olla :)
Niisiis, vaatame kuidas nüüd nende olukordadega, mis elu toob, mängida. Andes lihtsalt – ei grammigi vähem – kui endast parim. Tunnistades ja tunnustades oma piire. Ja hoides ja armastades ennast ja teisi.

Aitäh sellele Majale, sellele toetavale keskkonnale. Tulele, ämblikule ja lae all krõbistavale hiirele, kes mulle kaaslaseks olid.
Aitäh Meelisele ja Cerlyle oma maja minuga lahkesti jagamast.
Aitäh mulle endale, et ma selle aja võtsin ja siia tulin.
Aitäh Mairile, kes mind tulema ärgitas.
Aitäh mu lastele, et nad mulle seda võimaldasid.
Aitäh kõigile neile õpetajatele, kes mul siin olid. Kukeseenteni välja :)

Koju sõites tunnen taas – “no man is an island” – mina vajan inimesi enda ümber. Kust ma ometi olen varem võtnud sellise pettekujutluse, et ise tuleb kõigega hakkama saada?! Ei tule. Sõbrad ja lähedased panevad heameelega õla alla ja kannavad Sind, kui Sul seda vaja on. Tuleb vaid küsida ja lubada endal toetuda.

Sunday, September 8, 2013

Ajamaja kui õpetaja

Ärkan ilma äratuskellata. Küll see on mõnus! Lähen alla ja ennäe – ämblik on mulle kingituse teinud ja öösel kudunud _IGP1238imeilusa võrgu tooli ja selle peal uhkeldavate pihlakaokste vahele. Milline filigraanne töö!
Ämblikud on mind üldse viimasel ajal palju saatnud. Meil kodus elab mulle teadaolevalt vähemalt nelja sorti ämblikke. Sel suvel olen kahe liigi uue pesakonna beebide kasvamisele saanud kaasa elada.
Ja peale ämbliku öise näputöö tervitab mind uksetrepil üks võõras kass, kes peseb end seal. Millised toredad märgid! Olen hoitud ja hoolitsetud :)

Hommiku oli udune ja niiske. Aga juba peatselt läks taevas selgeks ja päikeseliseks, jättes vaid ämblikuvõrgud kastepärleid täis.

võrk_IGP1201

Mõistsin, et vahel võib olla lihtne põhjus, miks me ennast ei kuula – mugavus ja laiskus. No kuidagi ei viitsi õue minna… Mind toetas varem tehtud otsus, et kui juba siin olen, siis olen võimalikult palju metsas.

Tee ääres kutsus mind eilne seenekoht. Mõtlesin, et vaatan, kas on männiriisikaid, kes tahavad minuga tulla? Oli :) Ja oli palju ka kukeseeni. Jälgides oma mõtteid, märkasin huvitavaid alateadlikke mõttemustreid… ja peamiselt külluseteemadega seoses.
* Ei julge seeni soovidagi… Õige tagasihoidlikult, alandlikult. >> Kus on mu kontakt oma väärtuslikusega – et olen iga seent väärt? :D
* Kui ühed leidsin, vaatasin ahnelt ringi, kas on veel. Ise oma ahnuse pärast piinlikkust tundes…
kukeseened* Tulin ikka ja jälle tänusse, et metsahaldjad mind nii lahkelt ja heldelt kostitavad. Iga kord peale tänamist ilmus uus seeni.
* Olin rõõmus ja üllatunud kukeseenerohkuse üle.
Lapsepõlves elasin ma metsa ääres ja me käisime palju seenel. Aga kukeseeni meie kohtades eriti ei olnud, vaid mõned õnnelikud leidsid neid. Ja ma mäletan seda tunnet, et ju on kukeseened mõeldud parematele lastele kui mina olen (!) – mind ümbritsevatest inimpeeglitest tulenevalt “teadsin” ma, et olen “paha laps”. Meenus ka lugu ühest korrast, kui koos naabrilaste ja naabritädiga linnas (Tartus) lapskäisime. Läksime lõunat sööma  ühte piimasaali. Tookord olid viinerid väga haruldased ja oh seda õnne! leti peal oli üks ports viinereid veel saada. Küsisin, et kas  ma võiksin need viinerid endale saada. Ega ma täna ei julge enam kindel olla, kuidas mulle vastati, aga see, kuidas see minuni jõudis, oli järgmine: “Kes oled sina, et sina pead need viinerid endale saama? Siin on nii palju teisigi lapsi peale sinu!” Nii et meie lapsed saime kõik sardellid, tädi sõi ise viinereid. Mäletan seda klompi kurgus ja taaskordset kinnitust sellele, et “sina pole küll midagi väärt”.
Nüüd tuli see alateadlik mõte nähtavale…  Tänud kukeseentele selle iseenda väärtustamise õppetunni eest! Ma ju tean, et see pole tõde – ma olen väärt iga kukeseent :) Ma olen väärt iga puuhalgu, mille ahju panen. Iga eurot, mille vastu võtan. Olen iga head sõna ja kallistust väärt. Iga mulle järeletuldud sõitu väärt. Ja et väärt olla, ei ole vaja selleks midagi teha. Olemasolust piisab. Meie kõigi olemasolu on juba nii väärtuslik, et seda pühitseda. :)

Soovin väga, et vanemad oleksid ettevaatlikud oma selliste sõnavõttudega. Olen ise nende kitsaskohtadega “maadelnud” ja näen oma klientide pealt, kui paljud inimesed tegelevad sellega, et tunnetada oma väärtust. Et üldse julgeda uskuda, et nad on väärtuslikud! Ja alguse on väärtusetuse tunne saanud alati lapsepõlvest. Olukordadest kus meid on (pahaaimamatult) häbistatud, vähendatud, meid pole kuulatud või märgatud.
Kui me oleme oma väärtuslikkusega kontaktis, ei tunne me, et oleme teistest kehvemad (kas siis teadmiste, välimuse, omanduse, oskuste vmt poolest). Ja meil pole ka vajadust tunda end teistest paremad. Me ei vaja pidevat tunnustust väljastpoolt, sest teame ise, mida me väärt oleme.

Nii tore on, kuidas Ajamajas olemine tuletab meelde ja õpetab, et kui olla täiesti kohal ja tähelepanelik, on iga eluhetk õppetund. Kui meis on küsimused, võib iga eluhetk tuua vastuseid. Iga sündmus võib olla õpetaja, kui oleme avatud.

Söön kodust kaasavõetud mangosid ja meenutan seda tunnet (ja õpetust), mis sain Rishikeshis mangosid süües. Indias olemise aeg tundus nii üürike ja nii õnnelik. Siis õpetaski mango mind, kuidas neist hetkedes võtta maksimaalne.

Miskit tõeliselt nautides ei ole vaja mõelda, miks see ei tulnud mu ellu varem või et see lõpeb peagi.
Ainus, mida teha, on kogeda selle hetke tõelisust. Hingata seda sisse, tunnetada, tajuda... tunnetada.. olla täiesti kohal, täiesti teadlik... Rõõmus ja tänulikkuses.

Mango with section on a white backgroundMeenutan, et varem ei teadnud ma, kuidas mangosid süüa. Lõikusin ja lutsutasin neid ja olin pidevalt lödistamisega hädas. Nüüd, kui see meenub, tundub kummaline mõelda, et on olnud aeg, mil ma ei osanud mangosid süüa. Selline tunne, et olen alati nii teinud. Nii on tegelikult igasuguse õpetusega. See muutub meie elu osaks ja me ei tule selle pealegi, et teised ei pruugi seda teada/osata.
Aga mango lõikamise kohta küsisin Indias ühelt tänaval mahlasid pressinud noormehelt õpetust, mida ta lahkesti jagas. Mango lõigatakse pikkupidi, kivi kõrvalt pooleks. Samuti teiselt poolt. Seejärel veetakse noaga lõikekohad ruudustikuna ühele poolele ja teisele. Ning siis keeratakse ümber, tagurpidi kausiks, kust on hea kas ampsata või tükkidena lahti lõigata.

Kui olen mango ära söönud, märkan, kuidas mul kuklas tiksub üks pinget kruttiv mõte. Saan aru, et see pinge seal kuklas on kogu aeg kohal olnud. No mida ta siis ütleb? Kuulatan ja saan aru, et see on süütunne, kes ütleb, et “tulid siia puhkama, mitte midagi “asjalikku” ei tee… kuidas sa niimoodi oma rendi ja muud kohustused kavatsed ära maksta?” Süütunnet toetab hirm: “Äkki sa ei tee piisavalt? Äkki ei puhka sa siin piisavalt välja, et suuta jälle tegutsema ja väärtust looma hakata?” – “Pealegi – ei tulnud sa siia ainult puhkama, sa tulid tulemust saama” seletavad nad koos. Nagu “emme” minus ootab, käed puusas, et tulemust tuleks. Nii et olen alateadlikult ikkagi mingisse produktsiivsuse lõksu jäänud? Et pole “piisavalt” tulemust ette näidata? Ehh… keha võtab hoopis huvitava taktika appi ja jääb magama. Keha võib usaldada, temas on palju tarkust.

Hiljem pesen tänutäheks maja aknaid ja mõtisklen. Kui puhtusest saab mustus, segadus, korratus, alles siis märkame me puhtuse puudumist. Enne on see nii iseenesest mõistetav, et on puhas. Kui kõik on korras, on ju kõik hästi. Ja me isegi ei märka selle korra hoidmiseks panustatavat hoolt ja armastust. Sama kehtib ka tervise, vaimse teravuse, emotsionaalse tasakaalu ja meelerahu puhul.
Aga kui tekib korratus, siis me märkame seda. Vahel kohe, vahel hiljem, oleneb kui kohal me oleme. Vahel lükkame ka selle nägemise kõrvale – oleme vastutustundetud, mängime endaga peitust, kuigi sisimas teame, et asjad ei ole enam okei.

Täna õhtul ma kuidagi ei karda enam pimeduse tulekut. Uksed on lahti, verandauks isegi avatud, kuigi väljas on juba päris pime. Ja ma ei tunne, et ma peaksin end siin enam lukustatud uste müüriga kaitsma.
Huvitav asi see hirm... See on tunne, mis on enamasti täiesti meie kontrolli alt väljas. Kui hirm tuleb, siis halvab ta su, ja kõik mida sa tead, mida võiks teha, ei oma enam mingit tähtsust. 
Kuigi enamik olukordi peaks olema sellised, kus hirmust saab lahti nii, et minnakse sellest hirmumüürist läbi. Olgem ausad, kõigi tunnetega on samamoodi. Mida enam me julgeme oma ärritusest, vihast, või ka häbist, piinlikkustundest läbi minna, sellesse tundesse astuda, seda vabamaks me neist tunnetest saame. Me pole enam nende kammitsais. Aga ületada oma hirmu nii, et minna nüüd (või nt.eile!) pimedasse metsa… hihii… praegu ma ei ole selleks küll võimeline. Täna käisin õues tähistaevast imetlemas, aga eile… kui keegi oleks uksele koputanud.. oleksin ma vist hirmust minestanud :)) Täna seda tunnet ei ole. Tajun, et olen sisimas vähem kaitses.

fears

Olen viimasel ajal taas palju erinevaid hirme tundnud.. mõtlen, et kas need pimedusehirmu kogemused on siin selleks, et seda igapäevast hirmu kuidagi lahustada?
Ma isegi ei tea, mida ma siin kardan. Selge on see, et mingeid kurikaeltest inimesi ma ei pelga ja kust nad peaksid siia sattumagi? Loomad üldjuhul kardavad hoopis inimesi, no ma ju tõesti ei usu, et mingi karu tahab mulle tuppa sisse murda… Ja teismeeas vaadatud küünemees Freddy Krüügeri tulekusse ma ka ei usu :))
Ma ei saagi aru, mida ma kardan. Aga tajun, et tegu on surmahirmuga. Mitte sellise pehmema hirmuga, mida võib igapäevaelus tunda – nagu hirm ebaõnnestumise või hilinemise või rahapuuduse ees. Siin on hirm ellujäämisega seoses. Hmm… huvitav,kui ma peaksin praegu spekuleerima, siis ma ikkagi arvan, et see on pimeduse õppetund, mis annab mulle maitsta veelgu suuremat hirmu, et ma suudaksin ellujäämishirmust rahapuuduse kontekstis lahti lasta…

Käisin õues kohe mitu korda. Tähistaevas oli võrratu.
öö2

Huvitav, kas tänane öö on valgem? Hirmu ei olegi nagu… Kuud küll ei ole praegu, on noore kuu aeg. Kas turvalisust loob see, et tean, et seal eemalolevas majas on täna inimesed?
Ühel hetkel kuulsin nagu põõsastes mingit häält, nagu oleks keegi liikunud. Kui seal oli keegi, siis heli järgi oleks võinud arvata, et tegu on kassi või rebasega, aga keha reageeris ja ma taganesin maja turvalisusesse tagasi.

Ahha… teadmatus – see mis pimeduses on –loobki selle hirmu. fearÖeldakse, et hirmu loovad need lood, mis me endale räägime. Võib olla tõsi. Ja mõned lood, mõned hirmud on meis ürgsel kujul meie kehadesse salvestunud.
Nagu mul üks töökaaslane kunagi ütles:”Me võime kõik päeval kõvad mehed olla, aga öösel surnuaeda minna on ikka kõhe".
Niisiis, hirm on kehas ja mõte ei toimi. Ei loogikal ega ratsionaalsetel argumentidel siin kohta pole. Keha reageerib – ja hirm on kohal. Kas võib olla, et hirm tekib kergemini, kui keha on nõrk? Kurnatud? Pole jõudu? Pole jõud võidelda ega põgeneda, mis on meie esmased ürgsed instinktid ohu korral.
Et kas siis – kui kehas on jõudu ja tugevust, ei teki nii palju hirmu? Tõsi küll, kui ma õigesti mäletan, siis on see küll mandelkeha meie ajus, mis selle häireseisundi meis tekitab. Aga ma usun, et nii meie keha olukord kui meie uskumus oma võimekuss kohta mõjutavad mandelkeha reaktsiooni.

Minus on viimasel ajal palju jõuetust olnud. Ja ega jõudu ei anna ainult magamine. Kuigi ka seda viimast pole ma endale lubanud, sest muudkui on vaja siblida. Kuigi ma lõpetasin augustikuu juba üleüldise füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatusega..., ei ole ma endal ikka magada lubanud… saan ma aru. 

Nii et aitäh selle pimeduse õppetunni eest. Enda eest on vaja hoolitseda. Puhata ja mängida. Ja sihte seada. Sihid on nagu valguskiired, mis aitavad tähelepanu uuele teedele viia. Usk annab jõudu liikuda.
Siin läks mõtisklus sihtide seadmisele ja tundsin mõnusat energiapuhangut endasse tulemas. Ideed hakkasid voolama… Tunnen jõudu enda soontesse voolamas.. Tunnen, et tahan panustada, inimkonna teenimine on elu parim töö.
Kell on saanud 00:00. Head uut aastat! Head uut ajajärku :) Aitäh!

Olen teel…

Huvitav, kuidas just siis, kui tunned, et oled kusagil jõudnud… Kui tundub, et oled selle maailma ära mõistnud… tead mida teed, mis teel käid… olles rahus, kindluses… Käib pabahhh! ja koos järgmise illusioonikihi langemisega langeb maailm kokku.
Ja siin ma nüüd olen, kaelani soos. Udus. Selget teed ei näe…. Tahaks kohe ohvriteki enda üll tõmmata… ja näpuga endast väljaspoole näidata… näe, selle ja sellepärast juhtus.
Tõde on aga see, et olen ise selle õppetunni endale kutsunud. Tean, et see on tulnud selleks, et olen piisavalt tugev, et siit läbi minna ja veelgi targemaks saada. Aga see tundub praegu niru lohutus... tahaks lihtsalt, et keegi mu ära päästaks :D

Aga ei tule siin printsi hobusel, see on minu enda “kangelase teekond”, nagu Joseph Cambell ütleb. See on minu enda quest, oma sisemisel Kõnnumaal, meelitavate virvatulede ja jõuetuks tegevate mülgaste ja laugastega, oma sisemiste tuldsülgavate draakonitega. Ratsutan mööda tühju määramatuse välju, teadmata mis ees ootab. Vahel saan hinge tõmmata, aga ma ei ole veel päral. Nurga tagant tulevad uued monsterid nähtavale. Õnneks olen ma õppinud oma teekonna jooksul neid mitte maha nottima, vaiba alla peitma ja maha suruma, vaid vastupidi. Olen nendega ühise keele leidnud, ja seeläbi nende sõnumit kuulnud. Mitte küll alati ei ole ma osanud seda teha. Aga siiski, rohkemal kui ühel korral on mu sisemiselt tuldpurskavalt draakonilt nagu mingi nõidus pealt võetud… ja temast on saanud minu liitlane.

 swamp_by_polyraspad-d2zsqhz_thumb[2]villainousturtleslc_swamp-lord_thumb[1]
SwampThingCv22_thumb[2]lord of the rings_thumb[3]
horror_thumb[2]Titan_Quest_thumb[1]
soometsavana

Soovin vaid saada taas ühendust usaldusega, et olen taevaste vägede poolt hoitud ja kaitstud.

Saturday, September 7, 2013

I päev ajamajas

Mõnikord pöördume me Jumala poole, kui meie alusmüürid rapuvad, saamaks teada, et see on Jumal, kes neid kõigutab…

Vali tuul ei kõiguta habraste noorte puude kohal selleks, et neid kahjustada, vaid selleks, et õpetada nende juuri kindlamini maasse toetuma.

Hommikusöök  päikeselise välistrepi peal on tõeliselt mõnus. Kodus saab ju ka õues päikese käes hommikust süüa, aga selles paigas on ikka eriline rahu.  Hommik on soe ja tuulevaikne.

Tuleb kärbes ja istub mu paberite peale. Istub ja asutab end Green_Flyhoolega pesema. Vaatlen teda… Ta naudib ennast ja mu tähelepanu :))
Me oleme tavaliselt harjunud kärbsed ära ajama. Mõtlen, et miks peaks üldse kärbest (või ka sääske) tapma? Miks üldse peaks kedagi tapma, et mul oleks hea olla? Vot parmudega on mul keerulisem, nad teevad hullult haiget… aga sääski ja kärbseid ma küll enamasti ei tapa.  Kärbes on ju ka Looja looming. Miks on ta kehvem kui lind või rebane? Kui lind istuks paberiservale, vaataksid teda kõik hingestatult, kuni ta ise ära lendab. Miks me ei anna sama vabadust kärbsele?
Ja miks peaks üldse tegema kellelegi haiget, et mul oleks hea olla?

IMG_2488[1]

Mõtisklen eile õhtul nähtud nägemuse peale…  Kas tõesti ei kuula ma ikka veel mingeid osi endast?
Ma ju tean, kui oluline on kuulata enda sisemisi osi. Nende allasurumisest just palju hädasid tulebki. Ja nähtud pildist tundub mulle küll, et mulle ilmutas end osa minust, mis oli  üleväsinud, ülepingest kurnatud, murdumise äärel. Ma ei olnud teda kuulanud – temast hoolinud… Kuidas ma küll ometi asjad iseendas nii kaugele lasin? Kingsepp on omad kingad hooletusse jätnud?!

Peale seda mõtisklust tunnen endas suurt armastust voolamas ja tunnen, et soovin seda selle majaga jagada.
Koristan, sätin asju enda jaoks hubasemaks ja hahaa:)) – majal on mulle tore sõnum: “Vii KOGU oma PRÜGI välja!” 
Nimelt - ahju puhastades leian, et ahjualune tuhka puupüsti täis. Et seda välja viia, võtan kompostiämbri… ja avastan, et eelmised elanikud on selle kiiruga tühjendamata unustanud… Ja seal kihab juba hoogne elu! Teen kõik tühjaks ja ise itsitan: “ Aitäh, Maja, prügi väljaviimise sõnum on vastu võetud :)” Tuleb kuplialust puhastada.
Tunnen, kuidas majas toimetamine loob Maja ja minu vahele suhte. Eile olin veel külaline, täna juba oma inimene.
Toon puid ja teen ahju alla tule, sest tunnen majast õhkuvat jahedust ja eluta olekut. 

IMG_2492[1]

Teen tiiru külasse, vaja juba poodi minna :) Tulehakatuseks ajalehti osta ja kuna ruumis õdusat valgust pole, tuleb küünlaid juurde võtta. Nii hea on olla avatuses ja suhelda kohalikega. “Koju” tagasi sõites näitab elu mulle oma külluslikku palet. Tee äärde on kastiga õunu pandud, justkui võtmiseks. Pean auto kinni, küsin aias toimetavalt pererahvalt, et “kas võib?” ja nii nende kui enda rõõmuks võtan kohe sületäie õunu.
Keerates suurelt teelt sisse, näen ühe maja juures hulgaliselt kõrgeid kollaseid lilli kasvamas. “Nii ilus ja tore oleks, kui need oleks laua peal vaasis...” mõtisklen. Natuke kõhe on, aga otsustan oma piire avardada ja sõidan majale lähemale, et pererahvalt küsida, kas nad on ehk valmis oma lilli minuga jagama.
Maja juurde jalutades suhtlen kõigepealt tuliselt maja kaitsva hundikoeraga.  Kiidan muudkui tema haukumisele vastuseks teda tubli töö eest, ja ennäe, mõne aja pärast ta liputab saba ja kõnnib eemale. Vahepeal uratab küll, et “ära sa siin end liiga koduselt tunne”. Viipan aknast piiluva memme välja, kes mind kohe lahkelt oma lilledesse lubab. Õigupoolest olla see hoopis õitsema läinud maapirn ja mina võin võtta nii palju õisi, kui süda kutsub :)
Need toredad kogemused on minussegi kerguse ja elurõõmu tagasi toonud, nii et tagasiteel oma Maja juurde, peatan auto ühe tee ääres kõndiva noormehe juures, et küsida, kas ta küüti soovib. On teine õige üllatunud, tänab ja ütleb, et ta läheb siiasamasse. Mina aga tunnen, kuidas tuttav hea tunne - kergus ja elurõõm taas mu soontes voolab…

Majja tagasi jõudes naudin terassil päikese paid ja imetlen silmi kissitades taevas oma niitide otsas lendavaid ämblikulapsi… Küll on neid palju… ja milline imeilus, lausa lummav vaatepilt! Päike mängib nende helklevatel niitidel…. ja seal nad lendavad, sinises taevas, täielikus usalduses Elu vastu. Teadmata, kuhu tuul neid viib, mis neid ees ootamas on…  Mõtisklen enda peale… miks mina praegu ei suuda niimoodi tuulel end kanda lasta…? Ma ei pea ju ka ette teadma, kuhu see olukord mind kannab :)
Küll on hea saada Elult selliseid väikesi märke, mis panevad enda peale mõtlema ja Elult saadud sõnumit kuulama.
Vaatan, kuidas taamal järv sädeleb… pikalt vaadates tekib tunne, nagu tõesti peaks haldjarahvas seal tantsupidu
Ja siis lendab üks väike ämblik oma niidi otsas otseteed minu lahtisest terassiuksest tuppa. Ütlen talle: “Tere tulemast! Siin on Sinu uus kodu:)”

Küll on hea olla, kui mitte midagi ei pea tegema. Teen kõike seda, mida tahan.  Ja olen väga tähelepanelik, et ei tuleks ühtegi “ma peaks…."´it. Lihtsalt igal hetkel  küsin endalt: “Mida ma nüüd kõige enam teha tahaks?” Kas ma tahan minna metsa? Või rappa? Või hoopis lugeda? Enne siiatulekut seisin oma raamaturiiuli ees, võtsin järjest lahti raamatuid, mis mind kutsusid ja tegin suvalisest kohast lahti. Kui loetud ütlus märki tabas, võtsin kaasa. Usun, et sain endale head kaaslased.  Minuga tuli Barbara De Angelis, Pia Mellody, Mia Törnblom, Louis L. Hay, Sanaya Roman, Diana Cooper, Dan Millman… ja transpersonaalse psühholoogia ja psühhiaatria tekstikogumik…
Aga praegu tahan hoopis metsa….

Et mulle see igaveks meelde jääks – kui on raske, mine metsa! Loodus lummab ja avitab… Metsal on eriline võime. Läksin, saba sorgus, tulin tagasi, süda avatud ja käed metsa kingitusi täis.  
Rohe-rohelisse metsa-oaasi jätsin maha oma hirmud ja puudusteadvuse. Vahetasin need usalduse ja tänulikkuse vastu. Tegin selleks metsale palve ja ma tundsin, et ta toetas mind heameelega.

_IGP1208[6]_IGP1207[1]

Edasi mets ise juhtis mind. Kutsus ja juhtis. Läbi mehelike ja rahulike mändide ning läbi naiselike ja nõtkuvate kaskede. Veesilmast mööda ja  künkast üles…  ja ühel hetkel jõudsin nelja tee ristumiskohta. Niipea kui seda nägin, tajusin, kui eriline ja maagiline paik see on. Vähemalt sel hetkel, minu jaoks.

_IGP1223[1]

Nii maagiline ja tähenduslik, et tsremoniaalne rituaal tuli iseenesest ja täiesti spontaanselt.  Kirjeldan seda natuke, vb inspireerib ka kedagi.

Kõigepealt tegin iga nelja ilmakaare poole palvedmida enda ellu kutsuda soovin – idast, läänest, põhjast ja lõunast. Ütlesin need omaette valjusti välja. Enne palvete tegemist ohverdasin oma sülge ja peale palveid oma uriini. Muud mul kaasas polnud :) ja need mõlemad väga isiklikud. Ka oma hingeõhku võib ohverdada.
(Pühades hiites ohverdati sageli midagi nii isiklikku ja intiimset kui uriin. Meie oleme selle vedeliku püha tähenduse kaotanud… )
Seejärel laulsin nelja ilmakaare poole, nelja tuule vaimudele ja Suurele Vaimule, et nad mind toetaksid.
Teades, et meie elu juhivad sageli alateadlikud otsused, ja kes teab, milline neist mind sellesse olukorda on toonud, kus ma oma elus praegu olen. Igatahes tegin uue ja teadliku otsustuse: Kuulata iseennast ja olla enda vastu kogu aeg aus.
Läksin sellesse tundesse ja sain aru, kui palju see otsus elus asju lihtsamaks teeb. Noh, keerulisemaks mõistagi ka :D Aga teistmoodi. Ja iseenda suhtes on see väga armastav ja hooliv.
Siis tuli üks suur ja värviline kiil mulle meelde tuletama – it´s time to celebrate! Hüppasin ja kilkasin rõõmust ja tänutundest! :)
Ja siis tuli mulle pähe sõnum: nüüd vaata ringi, Sulle on siin üks kingitus!
Ma nägin teda kohe. Ja võtsin ta kaasa.
Võrratult tõstev kogemus! :)

Ja nii oligi – tulin tagasi käed kingitusi täis :) Kasetohtu tulehakatuseks ja kukeseeni lõunasöögiks. Ja üllatuskingitused pealekauba :)

IMG_2495

Kukeseenepraega ma tõesti ei olnud osanud arvestada, nii et elu lahke ja külluslik kohtlemine oli üllatuslik, rõõmustav ja väga toetav märk.

Õhtupoole lähen jalutan veel mööda veepiire… Loojang värvib taeva punaseks…. Õhtu on soe ja sume… Järve peal sätivad kalamehes end öiseks kalastusretkeks valmis.

Varsti hakkab pimedaks minema….
Valges on kõik nii lihtne. Elu nagu elu ikka. Aga kui pimedus laskub, tekib nagu uus maailm. Pimeduse kuningriik, mil tuleb kõik ebamugav nähtavale. Nii otseselt kui metafooriliselt. See on ka nagu Narnia… teine maailm.
Kogesin eile seda pimeduse maagiat väga selgelt. Koduses, turvalises (linna-)keskkonnas ei taju seda. Aga siin on nagu teise dimensiooni minek.
Siin, üksinda olles,  vaid iseenda, Maja ja kusagil lagede vahel krabistava hiirega, on see keeruline aeg.

Kell on pool üheksa, pimedus läheneb kiiresti. Näen, kuidas ta hiilib mööda taevaääri… Pimedus järjest läheneb ja matab kõik endasse... Nagu Urr Muumimaal…

Tuli on ahjus ja küünlad põlevad. Täna on tuba soe :) IMG_2512
Mõistan, et kardinate ettetõmbamine pimeduse kaitseks on kuidagi sümboolne. Eks me tõmbame ka oma tunnetele sageli kardinad ette, kui liiga hirmutavaks läheb.
Nii tundub turvalisem, ei näe seda pimedust…. Mina enam nii ei saa ega taha. Tahan olla kohal kõigis oma tunnetes.

Siin ei ole kardinaid, kolme suunda on aga aknad.. ja see tekitab teatud alastuse tunde. Mind nähakse, aga mina ei näe. 
Kaks kõhedat hetke on juba olnud. Tegelikult mitte midagi erilist, aga tundsin, kuidas hirm halvas koheselt terve mu keha. Tahaksin väga minna seda tähistaevast imetlema, aga kui eile vaid üle terassiäre õue vaatasin, võttis miski mind kohe eriliselt õõnsaks…
Nii, täna võtan ette oma piiride avardamise ja lähen õue. Tähistaevas on tõesti lummav… tihedalt tähti täistipitud, siin ja seal liiguvad täpikestena lennukid, Linnutee helendab... Saan seda natuke nautida, kui märkan, et aianurgas hiilgavad kellegi silmad. See, et mõistusega võttes silmade kõrguse järgi ei saa see olla suurem kui kass või rebane, mind ei lohuta,  hirmureaktsioon käivitus, keha tõmbus pigule ja ma taganen maja turvalisusesse. Hirm ei allu ju ratsionaalsusele ja loogikale. Huvitavad õppetunnid mul selle hirmu ja pimedusega siin. Väga sümboolne ja tähenduslik.

Tajun kuidas majaseinad on kui piirid. Olen neist teadlik. Ja olen neid ka kindlustanud :) Omamoodi loob valgus neid piire. Ja et sügavamat puhastust oleks, puhastasin ruumi Lõuna-Ameerikast pärit vaigurohke ja lõhnava püha puidu – Palo Santo- suitsuga. Lisaks panin akende juurde pihlakakobaraid ja pihlakaoksi vaasi. Esialgu tegelikult ilu pärast, aga siis meenus, et pihlakatel on kaitsevõime.  Ja siis sättisin juba teadlikult :)

IMG_2513

See on nagu sümboolne minu piiride seadmine. Kui piirid on paigas, tunneme end turvaliselt ega mõtle sellele, mis väljaspool on. Tunnen end hästi ja usaldan oma turvalist olekut. Reageerin küll aegajalt krabinatele, kuid lõdvestun kiiresti. Küll siin Ajamajas olemine on nagu üks suur metafooriline õppimine!
Soovin, et samasuguse turvalisuse tundega suudan kontakti hoida ka siis, kui siit tagasi igapäevaellu lähen. Krabinatele võib ju reageerida, vajadusel kontrollida, ega midgai (elu)ohtlikku pole ja siis lõdvestuda :) Mina aga jäin ju oma hirmudesse kinni…

Juba esimene päev on andud kuhjaga rohkem kui oskasin oodata…..