Lubagem avaneda oma sisemistel ustel

Meie elus on hetki, mis on nii kaunid, et maapealne elu näib õnnistusena.
Vaadates esimest korda oma vastsündinud last; 
lamades varahommikul oma armastatu käte vahel, kuulates, kuidas vihm langeb vastu akent; 
päeval, mis märkad, et kevad on saabumas ning sulle näib, et õhk on täis lubadusi ning kõik on võimalik. 
On aegu, mil kõik läheb nii, nagu sa oled kavandanud, mil on lihtne uskuda Loojasse, sellesse kes või mis on loonud nii imedeküllase maailma.

Ja on raskeid aegu – aegu, mil sa kaotad midagi, mille nimel oled palju vaeva näinud või kellegi, keda oled armastanud; aegu, mil sinu usk headusesse pannakse proovile; aegu, mil sa soovid üksnes valu möödumist. Miski ei tundu mõistlikuna, millelgi ei paista olevat väärtust ja raske on üldse millessegi uskuda.

Aga... sellised hetked avavad uksed su siseilma, mida sa harilikult hoiad suletuna.

Pöördudes iseenda sisemusse võid avastada uusi rikkusi... oma julguse, lootuse ja armastuse varusid, mille olemasolust sa teadlikki ei olnud.

Enne tuleks lihtsalt anda endale ruumi kurbuseks ja valutamiseks. Lubada kõigil tunnetel olla, selle asemel, et neid vältida. Lakata osutamast vastupanu sellele, mis sinuga on juhtunud ja alistuda jäägitult... oma valule ja kaotusele.

Nii ja vaid nii saad mööda saata pimeda öö ja astuda taas valgusse. Nii saad sündida uuele selguse ja meelerahu tasandile.

Rasked ajad loovad alati võimalusi tunda oma elus rohkem armastust.
Hinga... ja pea vastu!

Pildi autor teadmata.

Nagu Joseph Campbell on öelnud: “Pime hingeöö tuleb hetk enne ilmutust. Kui kõik on kaotatud ja sind näib ümbritsevad üksnes pimedus, saabub uus elu ja kõik, millest oli vajaka”.