Jah, mina olengi selline :)

“Ma olen loovus.
Ma olen naiselikkus. Tarkus. Nutikus. Olen sensuaalsus.

Olen ilus ja ligitõmbav. Olen sile, et mitte öelda siidjas.

Minus on peidus oluliselt rohkem kui pealtnäha paistab.
Ma valmistan rõõmsaid üllatusi. Ja panen nii mõnigi kord mõnusalt muhelema, rõõmsalt naeratama.

Olen hea kaaslane.”

Sellised read lugesin ette ühe värskeltkogetud tantraõhtul, kus me pidime kirjalikult iseloomustama, kirjeldama endaga kaasa võetud olulist eset. Ja siis selle ette lugema, öeldes iga omadussõna kohta: “Mina olen…” :)
Minuga oli kaasas minu uus suhtlemissõbrake – valge Samsung Galaxy Ace.

Jah, kõike mida me iseloomustame, kirjeldame me läbi enda.
Ma polnudki enda kohta ammu selliseid ilusaid sõnu öelnud, et mitte öelda – mõtteid mõelnud :) Koolitustel lasen osalejatel ikka sarnaseid asju teha, aga enda olen ära unustanud… Aitäh, et tänu sellele pöörasin tähelepanu ka iseendas peituvale suurepärasusele :)

Draakonid ja kingitused :)

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.  
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist  - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.  
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad  või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega. 
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal. 

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas). 
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.  
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud.  Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek  - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud.  Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva.  Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu… 

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)

Heli tervendab ja loob

“Om shanti-shanti” laulavad hubases laupäevaõhtus Deva Premal ja Miten ning mulle meenub hetk paari nädala tagant. Tundsin, et tahan seda jagada.

Kahlasin läbi lumeseguse porilobjaka hääleseadesse. Kell oli neli saamas, aga sellist tunnet, et täna on päev olnud, ei olnud. Valgeks õigupoolest ei olnudki läinud, tõeline polaaröö….
Ma pole peale oma pikka koolitusprojekti veel välja puhanud, elu on kulgenud unisel käigul. Omamoodi huvitav aeg… ise vaatan ka kõrvalt, et kaua ma niimoodi jaksan kusagil udus olla… :))

Peale kehalise soojenduse laskis hääleseade õpetaja mul hääle soojendamiseks natuke “ommida”.  Tean et tavaliselt, teiste õpilastega ta seda ei tee, aga kuna ta teab, et mulle see meeldib ja see silp on ka hääleharjutuseks väga hea, kuna võtab ju läbi päris mitu häälikut – A-O-U-M, siis mul laseb ikka vahel ommida:)

Tema kuulab mind, mina muudkui lasen häälel kõlada. Tema kuulab, kuulab  ja ühtäkki ütleb: “Tead, midagi väga kummalist toimub praegu. Mul on olnud täna tõeliselt raske päev. Suur väsimus peal  ja kohe täitsa paha on olla. Sinu ommimist kuulates märkasin üllatusega, kuidas kehas hakkab järjest hea ja kerge. Ja nüüd ongi… täitsa hea olla!”

Nii tore:) Ega siis OMi asjata kõikide helide alguseks ei peeta :)
Et siis – vahel tasub lihtsalt ommida:)
Muide, öeldakse, et OM toimib ka siis, kui seda kasvõi lihtsalt teadvuses kõlada lasta. Näiteks juhul kui töö juures tundub, et vaja oleks, aga ei söanda keset kontorit oma häälel sellisel viisil kõlada lasta:))

Isiklik vägi – mis see on?

Mu hea kursuseõde Kaidi Laur hakkas kirjutama lehele www.alkeemia.ee kolumni 365 tehnika: Kuidas saada seda, mida tahad?.
On huvitav märgata, kuidas teiste teod meile mõjuvad. Kas tõmbavad maha ja panevad virisema-halisema (et kuidas ometi teistel kõigil õnnestub…) või inspireerivad - kannustavad-tiivustavad (kuidas ma saaks ka seda oma ellu luua?). Hihh, kes oli see mees, kes ütles, et välist motivatsiooni pole olemas? :D
Mõte kirjutada kusagil oma kolumni on minulgi ca aastapäevad peas mõlkunud.  Kuigi eks ka see siin on omamoodi kolumn:))
Suurelt, ajakirjandusse või suurtele veebisaitidele kirjutamast on miski minus hoidnud tagasi... Pähe tikuvad kohe küsimused “Kas mu ridu oleks ikka huvitav lugeda, kas mu mõttekäigud puudutaksid üldse kedagi, kas annaksid inimestele midagi või oleks see lihtsalt järjekordne väike iseennast oma rullumisega rõõmustav laine, suubumas lõpmatusse info-, eneseabimulli- ja ajakirjandusmüra ookeani?”

Ja peale seda aastat päris omapäi, ettevõtjana, aastat täis imelist loomisrõõmu, intensiivset ja võimekat tegutsemist, ääretult vägevat  armastuse ja inspiratsiooni jagamist, mis on puudutanud minu koolitustel osalejaid ja ka mind ennast… küsin ma ikka veel seda?!
Saan aru, et kõik need küsimused on seotud minu enda suhtumisega minu enda väekaks olemisse. Uskumisega endasse. Oma väesse.
Uskumisega, et ma olen vägev Naine,  Kirjutaja, Õpetaja, Puudutaja, Looja.

Ok, iseendasse uskumisega olen läbi aastate päris heasse kohta jõudnud. Kuigi mäletan, et aastaid oli mu märkmiku vahel enda toetamiseks mõttetera: “Kui sa usud endasse, siis usuvad sind ka teised”. Pealtnäha lihtne, eks.
Aga kui kusagil ammustel (lapsepõlve) aegadel toimunust alates eneseusaldus pidanud ebakindlatel kanajalgadel seisma, kust seda siis täiskasvanuna võtta?

Need on pealtnäha väga väikesed asjad, mida lapsevanemad teevad (“Ära mine sinna, kukud”, “Ära mine selle pluusiga, see on kole! Pane hoopis see selga!”, “Sa küsid, miks seda tuleb teha?! Sest mina olen sinu ema ja mina ütlen nii!” jne.), mille tõttu võib väike/noor ilmakodanik otsustada, et (ellu jääda) tuleb uskuda teisi, mitte iseennast… Kui Sul ei lubata elu katsetada, uudistada, kui keegi teab kogu aeg sinust paremini…Kui meie tehtud valikud pole kunagi piisavalt head… Siis võib olla juhtunud, et me oleme endalegi teadvustamata teinud elu kohta teinud otsuse: uskuda tuleb pigem teisi, kui iseennast. Kasvata siis tugevaid (elu)korruseid nõrga vundamendi peale…

Kuigi lapsepõlvest on pärit igasuguseid mustreid, mis meid elus kinni või tagasi hoiavad, ei pea siinkohal vanematele otsa vaatama. Eks nemad on kasvatanud meid nii nagu nad tollal oskasid. Õnneks on meil alati võimalik ümber otsustada. Seda tuleb lihtsalt teha piisavalt sügavatel tasanditel, et see elus ka päriselt toimima hakkaks.

Isikliku väe teemadega olen ma sel aastal kuidagi palju kokku puutunud. Ja algusel ma ei mõistnud, miks need teemad ikka ja jälle üles tulevad? Ma olen end ju ometi alati tugevaks naiseks pidanud.. milles üldse probleem?!  
Aastaid kõlasid mul kõrvus mu lahutatud mehe, laste isa sõnad, kes ütles kunagi selle peale, kui ma palusin, et ta lapsi rahaliselt toetaks:”Sa oled ju tugev naine, sa saad ise hakkama!”  Jah, ma olen alati hakkama saanud. Aga kas see, kui ma surun hambad kokku, keeran selja ja ütlen:”P…sse te kõik! Kui te mind ei toeta, pole mul teid vajagi! Ma saan ise hakkama!” – kas see näitab tegelikult mu tugevust? Olen seda varem alati nii arvanud. Täna tean, et see ei ole nii! See on suur vale!
Tegu on koguni teatud twisted ohvrirolli võtmisega – teised teevad mulle liiga ja mina pean kannatama… Aga olen tugev ja saan hakkama… ise seest närbudes ja endale liiga tehes? Ometi selga sirgeks ajamata ja oma piire kehtestamata?! See ei ole kontakt oma tugevusega, oma sisemise väega!

Oskus ja julgus näidata oma haavatavust on tugevus. Mitte peituda naeratava maski taha, mitte teha nägu et kõik on korras. Teinekord pole sõnu vajagi, keha räägib juba piisavalt valjusti!
Oskus ja julgus küsida abi ja see ka vastu võtta (!) on tugevus. Mitte punnitada ise, vihaga, väevõimuga, tehes sellega liiga endale ja teistele, kes ju näevad ja tajuvad…kuid kelle toetust ei võeta vastu… ise seda teadvustamata. Sest ühenduskoht on katki.
Oskus ja julgus tunnistada endale oma tegelikke tundeid ja neid ka vajadusel väljendada on tugevus! Jumala pärast, miks meid on vastupidi õpetatud?!
Ma mõistan, Vene ajal, sotsialistlikus ühiskonnas, elades aastaid represseerimise (oma soovide ja impulsside allasurumise) all, on vaja olnud kohaneda, lömitada, vaikida, ise omaette nurgas toimetada, vaikselt hakkama saada – et ellu jääda. Aga see aeg on läbi!

Miks on naised nii tugevad, kogu vastutust enda õlgade peale võtmas? Ja mehed mugavalt, kui ema seelikusabast kinni hoides, oma mehelikku rolli minetamas? Kuidas on kodus, suhetes rollid jagunenud? Kas mehed oskavad olla mehed ja naised saavad olla naised?!

Me oleme kaotanud kontakti oma väega. Oma naiselikku väega, oma meheliku väega… Oma emaliku väega, oma isaliku väega. Omaenese sisemise väega, oma loomise väega.
Aga me saame seda muuta! Esimene samm on olukorra teadvustamine. Siis saame hakata valikuid tegema, sammhaaval, üksteist toetades. Ja koos sellega avaneb elus nii palju – rõõm, toetus, usaldus, julgus, armastus, loovus, lust, tänulikkus!

Väge ei saa kasutada jõuga.
Mul on täiskasvanuelus olnud aastaid hirm, et olen liiga jõuline. Mäletan, kui mu eelmine elukaaslane ükskord  autos vihaga purtsatas: “Sa oled nii võimukas!”, lõin talle lausa küüned kintsu sisse… Oehh!
Selge on see, et kui me mingi teema peale nii tuliselt reageerime, siis on selle kivi alla üks kopsakas vähk peidetud! Sinna tasub piiluda:)
“What You resist, persists” – see, millele me vastu punnime, kasvab ja muutub tugevamaks, nagu allasurutud vedru. Minu hirm olla jõuline andis mu jõulisusele veel jõudu juurde…

Minu hea õpetaja Marina Paula Eberth ütleb, et kui oled oma väega kontaktis, ei ole jõulisus enam võimukus, vaid on autoriteet.
Kui me lubame endal olla sellised nagu me oleme, oma heade ja vigadega, ei pea meie teatud loomuomadused põranda alla kolima. “Põranda alla“ peitunut nimetab Jung inimese Varjuks. Vari on see, milles sisaldub kõik see, mida inimene keeldub iseendas tunnistamast.  
Kui me laseme end vabaks ja usaldame; lõdvestume selle asemel, et pingesse, kokku tõmbuda - vaid siis saab luua kontakti oma väega. Muide, “Varjus võib olla ka terve rida häid omadusi, normaalseid instinkte, normaalseid instinkte, sobivaid reaktsioone, tegelikkuse tõepärast taju, loomingulisi impulsse jmt.”, ütleb C.G.Jung.
Vaid siis, kui me ennast usaldame ja end väge alla ei suru, saavad need kõik esile tulla! Saab esile tulla meie tarkus, meie armastus, meie valikud.

Ja ühtäkki märkad ka ise kõike seda ilusat ja vägevat, mida Sa oma elus lood! Ja märkad seda teistes, rõõmu ja kaasaelamisega.

Keha kõneleb… palub tähelepanu?

Näen end viimasel ajal oma kujutluses muudkui jooksmas. Nagu teeks trenni. Aga alati pimedas. Väsinuna. Endast kõike andes.   Nagu isegi jõuga joostes, ennast tagant  sundides….

Ma ei ole kunagi joosta armastanud ning seetõttu on see kujutluspilt minus imestust tekitanud. Mida see mulle öelda tahab? Et ma peaks hakkama jooksmas käima?! Nujah, trenni jaoks pole tõesti viimasel ajal aega jagunud…

Ühel päeval avastasin, kui taas end vaimusilmas jooksmas nägin, et see pilt tuleb minuni siis, kui ma olen väsinud. Kui enam ei jaksa, aga palju on veel teha. Kui asjad kuhjuvad… tahaks aega lastega veeta, tööasjade vahele ka tavalisi asju teha... emana, kodus, iseendale… Aga praegu nu ei ole aega. Et siis läheks ja jookseks… vihaga…?

Täna istusin ühel koosolemisel. Ja nagu juba mitmetel kokkusaamistel viimasel ajal, suuremates või väiksemates ringides, avastasin endast tohutul hulgal hinnangulisust. Vaatan enda sisse ja imestan. Kust see tuleb? Mul ei ole mingit põhjust kriitiline ega hinnanguline olla! Ei sisuliselt ega inimestest tulenevalt… Tegu on olnud vahvate ja toredate inimestega  ning  alati olnud väga sisukate teemade, käsitluste, õhtute, tegevustega. “Kust see ometi tuleb?!”  mõtlen iga kord koju sõites. Ja nii ka täna. Nagu istuks mingi tegelane õla peal ja muudkui kätsataks…

Vaatasin ja vaatasin enda sisse. Mis minus õigupoolest toimub?! Väsimus? Mis?! Ja siis ühtäkki nägin... Nägin viha. Päris palju viha! Ja solvumist. Päris mitmeid solvumisi… Vat siis…sellised emotsioonid!
Algul arvasin, et need on mingite konkreetsete inimestega või olukordadega seotud. Eks ta võibolla osaliselt algselt oli ka, eriti need, mis solvumistest-haavumistest alguse saanud ja lahtilaskmata jäänud.
Tänasel hetkel  on see viha peamiselt viha iseenda peale - et olen võtnud asju teha, rohkem kui suudan füüsiliselt, vaimselt ja ajaliselt kanda, nii et aega endale ja oma lastele, kodule.. muudele rõõmudele elus.. üldse ei jää. Ja lisaks siis need olukorrad, kus olen kuidagi lasknud lasknud teistel endale pähe pesa teha. Nii nad siis laamendavad mu peas… Ja see kõik kipub mu sisemist rahu rikkuma.  Ja aega, et sellega (loe: endaga) tegeleda, ei ole praegu kusagilt võtta. Krrt! Nii ongi ka pisiasjad sellisteks emotsiooni-dinosaurusteks kasvanud! Õõnestavad siin, vaikselt…!

Jah, tuleb jooksma minna… või muul, mulle meeldivamal moel teadlikult see vihaenergia muundada – sublimeerida, nagu tantras öeldakse -  mingiks teiseks energiaks.

Aitäh, mu kehale, kes on nii tark, et oskab mulle selliseid sõnumeid saata!
Aitäh, mu vaimule, kes on nii tark, et oskab neid märke tähele panna ja lõpuks ka lahti kodeerida! :)
Ma loodan, et ma nüüd ise ülejäänuga ikka hakkama saan :)

Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin

Paulo Coelho raamat räägib noorest naisest, kes taaskohtub oma lapsepõlvesõbraga, kellega nad lastena väga lähedased olid. Läbi aastate olid nad läbi kirjavahetuse põgusat ühendust hoidnud, üks elanud kodukandis, teine rännanud mööda ilma.
Ühtäkki avastab noor naine, läbi mehe (ootamatuna tunduva) armastuse, kui kinni ja suletuks oli ta oma südame kasvatanud.  Kui palju tingimusi oma elule seadnud, kui palju kõik ette ära planeerinud, millised õpingud tuleb lõpetada, milline saab olema tema mees, milline saab tema elu olema. “Kuidas ma küll tahaksin, et ei peaks oma südant valitsema,” ütleb ta. “Kui ma võiksin ta vabaks lasta, siis oleks isegi vihmal, mis mu näole sajab, teine maik.”
Lubades endal esialgu vastu tahtmistki mehele järgneda mõistab naine, kui väga on ta igatsenud tunda vabadust, armastust, elurõõmu. 

Minu silmis on see raamat ühe naise teekond avamaks ennast armastusele. Armastusele, mis saab küll alguse mehe ja naisevahelisest armuvärelusest, kuid kasvab enamaks, kõikehõlmavaks armastuseks Jumala, elu, inimeste  ja iseenda vastu.

Me näeme ta sisemist võitlust. Naise, kes tahab ühelt poolt olla rõõmsameelne, võtta igast hetkest kõik, mis võimalik, juua januga elu allikast, uskuda unistustesse… ja teiselt poolt naise vahel, kes on kõige ees hirmul, kuid kinnitab endale, et see pole mitte hirm, vaid sellise inimese tarkus, kes seisab kahe jalaga maa peal, kes valitseb just seda, mis peaks olema vaba – oma tundeid.

Coelho kirjutab: “Iga päev annab Jumal meile lisaks Päikesele ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike mis meid õnnetuks teeb. Iga päev püüame teeselda, et ei ole seda hetke ära tundnud, et seda ei olegi olemas. Kes aga pöörab tõeliselt tähelepanu oma igapäevaelule, leiab selle nõidusliku hetke üles.” Ja küsib: “Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled Sa teinud andidega, mis Jumal Sulle osaks laskis saada?“
/…/
“Oleksin võinud… Ealeski ei mõista me nende sõnade tõelist tähendust. Sest pidevalt on meie elus asju, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud. Nõiduslikud hetked mööduvad märkamatult.”

See, kuidas peategelane isegi kesk armastust uuesti oma hirmude juurde pöördub, näitab, et kuigi “ka tuhandemiiline rännak algab esimesest sammust” (nagu ütleb Hiina vanasõna), tuleb meil enne hulka maad maha käia, kuni meie meel ja meie keha vabanevad meie hirmude mustritest.
“Kes armastab, peab oskama ennast kaotada ja peab oskama ennast uuesti üles leida,” ütleb Coelho. Me näeme seda, kuidas hirmud naist armastuse lainetelt aegajalt maha tõmbavad. Järjest enam oskab ta sellistel hetkedel pöörduda armastuse poole, Jumala poole ja see aitab tal õigele teele tagasi tulla ja oma südant kuulata.

“Ja sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.” kinnitab Coelho.

Varem või hiljem tuleb meil oma hirmudest võitu saada, sest vaimne tee kulgeb läbi igapäevase armastamise kogemuse. Jah, sest tsiteerides taas autorit: “see kes armastab, see on võitnud maailma ega karda midagi kaotada. Tõeline armastus tähendab täielikku alistumist.” Ja ometi me “kannatame, sest ei suuda teisi oma reeglitele allutada.”

Niisiis, “kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi “süü”.”

Coelho ütleb, et maailm elab praegu läbi aega, mil väga paljud inimesed saavad sama kutse: “Järgi oma unistusi, muuda oma elu teeks, mis viib Jumala juurde (Looja, Tõe, armastuse juurde, nimeta kuidas soovid). Tee teoks tema imesid. Tervenda. Loo oma tulevikku. Kuula oma kaitseinglit (oma intuitsiooni, kõrgemat mina). Muuda ennast. Ole valguse sõdalane ja tunne rõõmu oma võitlusest. Julge riskida. “

Igasugune tarkus tähendab tegelikult oskust kuulata omaenda hinge.

Huvitav raamat. Kuna sõnum on peidetud ridade vahele, tundmuste sisse, siis usun, et igaüks saab siit selle teadmise, mis parasjagu tema küsimustele, otsingutele vastab :) Ja Coelhot on alati lihtne lugeda, lehed liiguvad nagu iseenesest. Mina nägin siin seda, kuidas kookonisse pugenud röövik muutub imeliseks liblikaks, avades ennast, avanedes armastusele. Ja haavatavusele, mis armastusega kaasas käib. Kohati arglikult, kohati julgemalt, aga muutus on pöördumatu ja kaunis.

Vaikus eetris…

Täna on 27. august. Viimane sissekanne siia oli 22. aprillist, neli kuud vahet! Nii pikka pausi ma veebi kirjutamises ei mäletagi… Algul oli lihtsalt kiire-kiire ja tegemist palju, et füüsiliselt ei jõudnud. Ja ma ei ole väga hea ka lühikeste mõtteavalduste või kiirete olukorra ülevaadete: “Hei mina siin! Kõik läheb vahvasti!” postitamisel. :P

Siis tuli suvi peale, arvutisse sugugi ei kippunud. Mõnus oli raamatuid lugeda, nagu kõrvaloleva öökapil olnud raamatute nimekirja pikenemisest näha :)
Aga mida aeg edasi, hakkasid tekkima küsimused selle blogi olemasolu vajalikkusest. Sahtlisse kirjutan ma nagunii, kas on oma tegemisi ja mõtteid ikka üldse vaja veebi postitada?
Hea oleks muidugi vajadusel oma mõtetele ka mujalt ligi pääseda kui kodust või oma arvutist. Üks kunagine põhjus – kirjutada perele ja sõpradele, hakkab minu jaoks küsitavaks muutuma. Sest mulle on hakanud tekkima mulje, et hoides end minu eluga  kursis, ei peeta vajalikuks enam kontakti hoida, a la “ ma ju tean nagunii, mis Su elus toimub”. Aga mina ju ei tea...:)

 

 

Samuti on see tekitanud uue küsimuse, et kas mu elule peavad ikka KÕIK ligi pääsema? Pealegi, vaadates oma elu kõrvalpeeglist, tahavad sageli analüüsimist just olukorrad suhetest teiste inimestega. Nende kajastamine blogis võib tekitada asjaosalistes ebamugavust ja mõistmatust... ja see ei ole ju asja mõte! Ma püüan võimalikult palju vaadata asju puhtalt läbi oma osa neis olukordades, kuid siiski… on sellel mõju ka teistele osapooltele.
Ehk peaks blogi parooliga kaitsma?

Mis on mind ikka ja jälle edasi kirjutama inspireerinud, on teadmine, et on palju inimesi, sõpru ja sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, kes on ühel või teisel moel mu blogist tuge, inspiratsiooni või lihtsalt mõtteainet saanud.  Aitäh teile, kes te seda minuga jaganud olete. See on oluline toetus minu jaoks :)

Armastan oma mõtete valamist sõnadesse, vajan kirjalikku eneseväljendust. Võibolla on see üks osa minu daemonist?
Daemon on kreekakeelne sõna, mis klassikalises mütoloogias viitab sisemisele kutsumusele, saatusele. Ja kui see on minu daemon, siis miks oodata aega, kui ma kunagi ehk neist “kogutud teostest” raamatu üllitan, hihh? :) Ehk on inimestel neid mõttekäike, lahendusi, tundeanalüüse varem vaja leida? :)

Oma elu, mõtete, kogemuste ja tunnete analüüsimist alustasin kunagi, neljandas klassis Silvia Rannamaa raamatutest “Kadri” ja “Kasuema” inspireerituna. Mõnda aega tagasi sain uut inspiratsiooni Ken Wilberi raamatust “Arm ja meelekindlus”, mis tema naise Treya päevikulõikudest ja Keni mõtetest, kogemustest kokku pandud ja teatud moel sarnaneb stiiliga, mis minul välja kujunenud.  Tundsin endas kipitamas igatsust taas oma mõttelõnga siin kududa…

Vaatame, kuidas meie tee siis siit edasi läheb.

Protsessitöö :)

Mu elus toimus varakevadel üks huvitav protsess. Ma ei hakka seda lähemalt lahkama, aga algas asi sellest, et ma sain ühe imelise kogemuse osaliseks. Kuna oli aga keegi teine, kes tundis end minu kogemuse tõttu ilmajäänuna, algas kummaline süüdistamise ja laimamise saaga.

Kokkuvõtteks on mul hea meel öelda, et ma jäin kogu selles protsessis ma täiesti kohale. Kuulasin oma südame häält. Väljendasin ennast läbi oma südame. Mul on hea meel, et minus ei tekkinud kordagi süüdistamist. Mul on hea meel, et ma jäin teise osapoole suhtes armastuse, mõistmise ja kaastunde juurde. Ma tundsin palju kurbust, mõistmatust, aga ka mõistmist, kaastunnet ja armastust.

Õppisin selles olukorras selgelt nägema projektsiooniseadust. Ja seda, kuidas kõik see, mis on sees, on ka väljas. Ja vastupidi. “Kõik mis me ütleme teiste kohta, ütleb enam veel meie endi kohta…” nagu armastab öelda Mare Pork.

Õppisin usaldust. Usaldust, et inimesed kuulevad oma südamega selgemalt kui oma kõrvadega.
Usaldust, et vaid võttes täieliku vastutuse oma elus toimuva eest – uskudes, et kõik mis leiab aset minu elus, on mingil moel minu enda poolt minu ellu kutsutud. Paludes ja andes andeks, ennast armastades ja iga hetke eest tänulik olles saan ma tervendada selle oma elust, nagu õpetab Dr. Len läbi ho´oponopono.

Samamoodi kajasid mus vastu Sölve sõnad: “Kõik, mida näeme endast välja vaadates, oled juba näinud enda sisse vaadates.”

Valin usaldada, et kõik otsused loovad teadvuse taseme kasvu ning tervenemist kõikidel tasanditel. Ning jätkan enda usaldamist, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb. Valin igal hetkel end uuesti usaldada ning kuulata. Oma sisetundele järgneda, vabaks andes kõik hinnangud ja ootused, lubades endal praegust hetke märgata, lubades endal märgata ennast praeguses hetkes õrnuse ja hoolivusega. Selles kohas tead sa täpselt, kellega lõunale minna, äri teha, koos elada, töötada ja luua.

Minu meelest on oluline osata kõik õppetunnid ja kogemused integreerida oma igapäevaellu.  Võtta kaasa nii selle, mis rõõmu teeb, kui lahti koorida see, mis mitte - sellest teadlikuks saada. Siis me näeme iseenda vägevust ja väärtuslikkust! Nii me oleme tugevad, lahked, hoolitsevad ning teiste inimeste teenimisesoovi ja tingimusteta armastusega täidetud.

Nagu ütles Peaceful Warrior samanimelises filmis: “Teadmine pole sama, mis tarkus. Tarkus on tegemine. Wisdom is doing”.

JCI Ärifoorum: Kuidas laieneda 50-sse riiki?

Esimese hooga olid mul väga isiklikud põhjused, miks  keset kibekiiret ja toimekat aega JCI Ärifoorumile minna. Ja pean ütlema, et mul oli väga hea meel, et läksin - jäin väga-väga rahule!

Kojalistides ringi liikunud ja FaceBookis avaldatud kutse lubas 21.aprilli Ärifoorumiks, et:

JAANUS PAEVÄLI (Krimelte omanik ja juhatuse liige) räägib tootepõhisest lähenemisest globaalsetele turgudele. Krimelte on vuugihermeetikute ja ehitusvahtude tootja, kes tänaseks on oma tegevust laiendanud rohkem kui neljakümnesse riiki, alates Euroopa Liidust kuni Jaapanini. (http://www.krimelte.ee) ja TÕNU RUNNEL (Edicy, tegevjuht) jagab oma kogemusi globaalsest veebiärist. Tõnu juhitav Edicy pakub ülemaailmset tööriista lihtsate vahenditega professionaalsete veebisaitide loomiseks. Teenuse globaalsest mõõtmest annab märku asjaolu, et juba selle tutvustuse kirjutamise ajal lisandusid uued veebilehed nt. USA-sse, Hiinasse, Pakistani ja Malaisiasse.  (http://www.edicy.com)

Jagan natuke muljeid.

Jaanus Paeväli alustas oma ettekannet väga mõjuva videoga Huntide grupi loost (näed seda Krimelte lehel, all vasakul),mis peale nende äri tegevusvaldkondade ja laiaulatusliku haarde näitas ka, mis põhimõtetele ja väärtustele on ettevõtte üles ehitatud: “Hunt… see on põhjamaine sümbol. Hundi ulg kostab kaugele, kandes endas tugevust, tarkust ja ambitsioonikust… neid loomi seob julgus, ühtekuuluvustunne ja oskus teha koostööd…”

Aeg koos Jaanusega oli muhe, vahetu ja vaba. Nagu ikka, oli kaasakiskuv ja inspireeriv kuulata ta mahlakaid lugusid… alates firma alguspäevadest kuni viimaste suurimate arenguteni. Sealhulgas näiteks, kuidas nad Brasiiliasse laienesid, mida peab Jaapani klientide puhul silmas pidama ja kuidas nad türklaste käest raha kätte said:)

Noppisin mõned terad, mida heameelega jagan:
* Kuidas te uusi kliente/piirkondi saate?
- “Ärge alahinnake messe. Sa ei pea oma boksiga väljas olema. Aga kui Sa ei osta lotopiletit, siis sa ei võida ka.“
* Millega te eristute, kas hinnaga?
- “Hinnad on sarnased, meie äris loevad rohkem pehmed väärtused. Kiirus, täpsus, Õige kaup, õiges kohas, õige hinnaga – mis peab vastama kliendi soovile. Õige hind ei ole muide odav hind.”
* Uusi turge on lihtne vallutada, kui toode pole transpordi pealt hinnatundlik. Muide, Tallinnast meritsi Jaapanisse on sama kulu mis Tallinnast autoga Moskvasse.
* Toote müügis on pakendil määrav tähtsus! Ja alati peab arvestama kultuurikeskkonda… ära ekspordi Matka vorsti Venemaale.. :)
* Alguses tuleb ka palju tuima ja nn.roppu tööd teha. Saatsime ööpäevas ca 300 faksi välja…

- ”Tahame teile faksi saata, võtke faks vastu!”
- “Ei saa”
- “Miks ei saa?”
- “Meil pole faksi…” :))

* Majanduskriis ei ole meid raputanud, Eesti moodustab meie toodangust vaid 5%. Pealgi – ega head kriisi saa lasta raisku minna :)
* Uutel turgudel on kodutöö väga oluline. Ja otsi – kohalikke eestlasi :)
* Ka toodete müügis on väga olulised väärtused. 
Te vaatate, et ma räägin teile siin nagu mingi koolitaja, aga see on tegelik elu ja see tötöab. Me koolitame oma inimesi palju… et nad oskaksid klientidega veinist rääkida, et nad oskaksid Dubaisse messile minnes peamisi kohalikke viisakusväljendeid, teaksid kuidas hiinlastega suhelda…kuidas jaapanlaselt visiitkaarti vastu võtte. See ei ole pugemine. Pugemine on odav, klientidega tuleb suhelda lugupidamisega.

* Kui panna rõhk hinna peale, jäädki Sa ainult hinda müüma. Midagi rohkemat sa ei saa.

Hind ja kaup teevad vaid “ost-müük” suhte. See ei ole kliendisuhe.

 
Oluline on õppida, mis aitab Sinu inimestel suhelda ostjatega, tarnijatega. Ja seda kohe elus rakendada. Sest kes palju treenib, saab vaid heaks treenijaks. :)

Ma lausa nurrusin teda kuulates. Usun väga väärtuspõhistesse kliendisuhetesse, seda toetab ka mu enda kogemus. Ilmselgelt on ärisid, kus müüaksegi hinda ja suhe pole esmaoluline (ega tarbija jõua ju ka kõigi toote-teenusepakkujatega suhetesse astuda). Aga klient ei ole ju alati klient. Klient on ju ka koostööpartner, edasimüüja, samas ettevõttes töötavad erinevad osapooled...

Teine esineja, kes istus füüsiliselt Tartus, oli Tõnu Runnel.  Tal olid meile tarkuseterad kelmikalt ilmekatele presentatsioonislaididele kokku nopitud, mida ta siis vaba elustiiliga harjunud IT-ettevõtjale omase inimliku lihtsuse, eheduse ja humoorikusega jagas.
Nii pikka nimekirja ma Tõnu loost endale kõrva taha ei kirjutanud, aga mõned siiski:
*tänu Edicy-sarnastele täislahendustele põlevad hostingut (veebimajutust) pakkuvate firmade pirrud mõlemast otsast. Disaineridki teevad Edicyt kasutades oma klientidele veebilehti :)
* meie teenuse kuuhind on sama kui bussipilet tööle. 6 Euri kuus.
* Algul tuleb palju klienditööd teha. Aga kui see on 1h=10EUR (utreeritult), siis teenuse ehitamisel 1h=0 Eur – ∞ EUR

* Kui E-toode on valmis, võib ta lõpuks võtta väga vähe aega. Teenin rohkem raha ja kulutan vähem aega :)
* Kui palju oled oma elu lihtsustamiseks nõus loobuma? Nt. 10 kuu jooksul?

Super, et on selliseid tegijaid, nagu Olavi, kes Ärifoorumi ette võttis ja ära tegi. Ja Priit, kes lõi videosilla Tartu ja Tallinna vahele!

Nii et sama üritus toimus samal ajal kahes kohas ja taas sai tõeks G.B.Shaw mõttetera, mis meie veebilehel juba mõned aastad meie tegevust ilmestab. Modifitseeritult kõlaks see nii: “Kui sul on õun ja mul on õun ja kui me vahetame neid õunu, siis jääb nii sulle kui mulle üks õun. Aga kui teil on esineja ja meil on esineja ning me vahetame neid esinejaid läbi videosilla, siis on meil mõlemal kaks esinejat." :)

Meie päralt olnud TTÜ ruum oli rahvast täis. Nii kodade liikmeid kui TTÜ magistrante.  Vahva on see Ärifoorum ei ole  ainult ettevõtjate pärusmaa. See laiendab silmaringi ja igaüks kes soovib, saab enda jaoks siit midagi kõrva taha panna.

Kas vana arm ka roostetab…

Kirjutan ühe projekti tarvis uurimustööd ja seadsin selle raames sammud EBSi lugemissaali. Nii kummaline oli mööda neid koridore käia ja trepiastmeid samme mõõta…
Olen selles majas palju aastaid mööda saatnud. Alguses Kergetööstustehnikumis, siinsamas, paremas tiivas ka elades (pildil on näha ka minu toa aken - neljandal korrusel kõige parempoolne). Ja hiljem EBSis käies. Üht eksamit tegin EBSis muide oma kunagisest toast ümber ehitatud auditooriumis :))

Seda tööd kirjutades, läbi mõeldes, konkretiseerides, eesmärke, probleemküsimusi jmt. koostades tundsin, kuidas mul tekkis taas kummaline janu akadeemilise õppe järele… Peaks vist ikka magistrantuuri minema... hihh… :))

Jälle kirjutan :)

Võtsin taas ühe kirjatüki ette.
Nii hea on ära tunda, kuidas kõigepeal on nn… idee enda kandmise aeg, siis tuleb hetk, kus tuleb “munema” hakata. Teen endale mõnusa mate tee, istun laua taha ja hakkan järjest teemasse sisse minema. See hakkab järjest avanema ning ühel hetkel olen taas täiesti kirjutamise lainel:)

Kuidas saada seda, mida soovid

Esialgu tundub, et mis siin siis ikka erilist on! Unista, mõtle välja, mida sa soovid, pane kirja ja – hakka tegema! Aga tegelikkuses ei ole mitte kõigi unistustega asi nii lihtne. Miks muidu tuhanded inimesed on juba kevadeks loobunud oma uusaastalubadustest? Sest siin on midagi veel peidus, mis meid meie unistuste ja soovide teokstegemisel tagasi hoiab. Mis see on? Mõtisklesin natuke sel teemal.

Nagu kõigega, tuleb alustada iseendast. Endasse sügavalt ja ausalt vaatamisest.
Kas minus on julgust, et teha otsus, mis muudab minu ja mu ümbritsevate elu? Kuidas seda teha nii, et ma ei oleks hirmul “tagajärgede” pärast, vaid ootusest elevil sellest otsusest tuleneva ees?

Kas minus on piisavalt tahtejõudu, et võtta aega treenimiseks? Tahtejõudu, et valida toit, mis pole harjumuspärane, aga on kehale parem? Et  harjutada keele- või pilliõpet iga päev? Kas mina – mu mõttemustrid, uskumused, hoiakud, harjumused, ajakava, elutempo jmt. toetavad mu soove, uusi lähenemisi?  Olen kogenud, et ainult tahtejõu najal ei jõua kaugele. Pingutus ei pea olema läbi valu ja vaeva. See kõik võib olla lihtne, kerge, mänglev, kui oskad seda õigesti teha.   Mis on see, mis mind keerulisest ja kitsast kohast edasi viib, laineharjal hoiab?

Edasi viivad põhjused, mille pärast sa tegelikult seda teha tahad. Teadvusta või tuleta endale meelde, MIKS sa seda saada tahad. Mida see sulle annab? Kujusta, visualiseeri, tunneta kuidas sul on see juba olemas. 
Kujuta ette, et täna on see päev, kui Sa oled selle saanud, saavutanud, see olukord on käes. Kuidas sa tunned ennast? Tunneta seda. Lase sel tundel valguda üle oma keha. Tunne rõõmu, tänutunnet, armastust… neid tundeid, mis sinus on. Ole selles. Kirjelda, mis Sul siis on? Mida Sa näed enda ümber? Mida koged?  Pane see endale kirja.
Mine ka edaspidi sellesse pilti ja tundesse võimalikult sageli tagasi.

Mõtle läbi ja pane kirja, mis on need tegevused, mida sul tuleks teha, et see kujutluspilt võimalikuks saaks. Ära muretse liialt ette võimalike takistuste pärast. Ära mõtle ka veel liiga detailselt, kuidas Sa need kõik tehtud saad. Lihtsalt usalda. Elu aitab :)

Kui endal on raske kõiges selles selgust saada/luua, siis coaching on selleks suurepärane tööriist. Otsi endale hea coach. Ka mina õpin coachingut, võid vabalt minu poole pöörduda.

Ja kõige olulisem – otsusta – et sa asud sellele teele.
Ära jää selle mõtte juurde , et ma natuke proovin varbaga vett, kui on külm, siis ma ei pea ju ujuma. Otsusta, et sa hüppad vette ja ujud vähemalt 60 meetrit!
Ja kui poole pealt tundub, et sa ei jõua, ei jaksa, ei suuda, ei oska… siis pane tähele…, see on ego, kes hakkab sulle kõrva sosistama… “Mis mõte sel üldse on?” sosistab ta, “su vanal elul polnud õigupoolest viga mitte midagi. Paljudega võrreldes läheb sul isegi hästi. Jää siia, mugavasse, tuttavasse”.
Usalda, et kui Sa oled jõudnud juba nii kaugele, kui endale esialgseks sihiks seadnud oled, tulevad nagu iseenesest sinuni uued võimalused. Ma olen seda palju näinud, kogenud. See on imeline, millised võimalused avanevad!
Seda esialgu seatud sihti tuleb siis lihtsalt hakata järjest nihutama :)

Igal raskel hetkel tuleta endale meelde, mis tunne oli, kui olid oma kujutluses seal, kuhu jõuda tahtsid. Tunneta seda tunnet. Näe, mis sul siis olemas on, milline sa oled, millised on inimesed su ümber. Ja see pilt, see tunne annab sulle jõudu edasi minna.

Teinekord tekitab hirmu ettekujutlus, kui palju on vaja läbi teha et kohale jõuda. Ära vaata seda! Vaata ainult seda sammu, mida endale kirja panid. Samm sammu haaval. Tõmme tõmbe haaval. Tükike tükikese haaval. Üks samm. Tehtud. Rõõmusta! Järgmine samm. Tehtud. Rõõmusta! See on hetkes olemine.
Ka keelt võib olla väga stressirohke õppida, kui mõelda kõigi selle tohutu arvu sõnade peale, mis on vaja pähe saada. Ühes keeles on ju tuhandeid sõnu! Kuulates inimesi hispaania keeles rääkimas,olen ma mitmeid kordi tabanud end mõttelt: “Brr.. mitu aastat ma pean õppima, et seda kõike selgeks saada?! Sõnad, pööramised, käänamised, ajareeglid, eessõnad, ebareeglipärased sõnad…jne.jne. “– aga see mõte ei toeta mind keeleõppel.  Sellistele asjadele ei ole vaja mõelda! Mõelda tuleb ainult sellele peatükile, mis käsil on... See on ainuke, millele praegu keskenduda. Usaldades, et keskendudes käesolevale hetkele tuleb kõik muu iseenesest.

See ongi kohalolul.
Ei ole mõttega mujal. Ei mõtle, et “aga kui mul ei õnnestu… Tal ka ei õnnestunud… Äkki seda polegi võimalik teha? Äkki mul pole selleks üldse annet? “. Mäletate konnade lugu, kes hakkasid mäkke ronima? Kuidas kõik poole pealt loobusid, välja arvatud üks, kes (nagu hiljem välja tuli) oli kurt, ega kuulnud, kuidas teised kõrvalt hüüdsid: “See on võimatu! Sa ei saa hakkama!"  Tjahh.. tasub olla kurt ka enda sees kerkiva ego sosina suhtes. Olla hetkes.  Näha seda sammu, mida parasjagu astud ja mäletada seda visiooni, miks astud. :)
Muide, see ei tähenda seda, et riske ei hinda või pimedalt optimistlik peaks olema. Oluline on hing sisse panna.

Öeldakse: “Kui sa teed oma tööd hingega, siis sa ei märkagi, et oled vahepeal miljonäriks saanud”. Usun, et ülekantud tähenduses käib see ka kõigi teiste asjade kohta.
Aegajalt on ikka toetust vaja. Ja toetus on alati olemas, tuleb vaid küsida.

Koolitus loob

Kui tegemist on palju, lähevad päevad lennates.
Ja kui tegemist on mitmepäevase koolitusega, siis kaob nädal nagu aprillipäikses sulav lumi. Aga see mida ta toob… on võrreldamatu. Inspireerib. Paneb end kokku võtma. Koolitamine paneb ka ennast alati mingeid teemasid sügavamalt läbi mõtlema, tunnetama…  

See on tavapärane, et koolitusgrupis on keegi, kes on millegipärast kibestunud, enda või eluga pahuksis, mis teeb koolitusel antava info vastuvõtmise tema jaoks keerulisemaks. Või on tal nii tugevad hoiakud või eelarvamused käsitletava teemaga, et ta ei suuda neid ukse taha jätta. See väljendub tema vaheletorkamistes, intrigeerivates küsimustes, torisemistes (“nii ei saa, see ei ole võimalik, see nagunii ei toimi…”) jmt. Usun, et iga koolitaja on selliseid tegelasi kogenud.
Ei ole alati lihtne enda teadmiste tassi tühjaks kallata, et uut vastu võtta. Eriti kui uus on mingil määral erinev sellest, mida varem õppinud-kogenud.
Minu kui koolitaja jaoks see ongi täiskasvanute koolitamises huvitav, kuidas osalejate olemasolevad teadmisi-kogemusi väärtustades osalejaid rohkemaga ära saata, kui see, millega koolitusele tuldi.

Seekordne ettevõtluse (müügi, teeninduse ja kliendisuhete) koolituskogemus Raplas oli imeline. Ma ei ole ammu nii avatud koolitusgruppi kogenud. Avatud, soe, sõbralik, siiras. See millega need (töötuks jäänud) naised tegelevad, oli tõesti nii inspireeriv! Ja see kirg ja see sära, mis neis paistab… fantastiline!
Väga imetlusväärne, kuidas julgeti oma hirmud ja kitsaskohad teiste ees välja öelda. Ja ma usun, et just tänu sellele, tunti kui tugev on grupi toetus. Nii kummaline kui see ka ei ole, meie haavatavuse näitamises peitub meie tugevus. Niipea kui me ütleme endale, et hetkekski libastuda ei tohi, siis seab see meid tohutu pinge alla. Ja libastumise korral karistatakse nii ennast kui kiputakse süüdistama ümbritsevaid.

Tooteesitlustel prooviti meie peal erinevaid kangaid ja näidati, kuidas need keha või nägu mõjutasid; maitsesime isetehtud keelt-alla-viivaid šokolaaditrühvleid ja jõime kvaliteet-teed; imetlesime (ja ostsime) isetehtud ehteid – mobiiliripatsitest kelladeni välja!; saime inspiratsiooni (munakarpidest ja küünlavahast) isetehtud tulehakatusroosidest, hobustest ja mõisatest…

Vahva oli taas lugeda inimeste tagasisidet, kus hinnati seda, et ka müüki, klienditeenindust ja kliendisuhtlust võib õppida hoogsal ja mängulisel moel. Ja seda nii intensiivselt, et nelja päeva jooksul polevat olnud võimalik muule mõeldagi :))

Muide, Rapla Kultuurikeskuses on väga huvitavaid ruume, kus koolitust läbi viia. Raimond Valgre tuba (üleval vasakul ja all paremal), Linda tuba (all vasakul) või ka nende Kammersaal.

Jah, koolitus loob. Kõigile osapooltele, me ju kõik oleme samaaegselt nii andjad kui vastuvõtjad.

Brasiilia banaanikook vanaema Miretti moodi

Sattusin Kairiti blogis banaanikoogi retseptile. Pärit see Brasiiliast, nagu ma aru sain :) See kõnetas mind ja proovisin järgi, kuigi natuke kartsin, et äkki on see hirmus magus.. Ei olnud! Tegin selle kaasa Stina sünnipäevale, kõik sõid ja kiitsid! Isegi mu poeg, kes pole suur magusasõber, ütles, et olevat täitsa hea :)

Koostis (8-le):
4 munakollast
4 munavalget
2,5 kl suhkrut – arvestasin klaasiks 200 ml, aga panin 400 ml, kartsin et läheb liiga magusaks. Ei läinud:)
150 gr toasooja võid
1/2 tl soola
1 spl kuivpärmi
7-8 banaani * 
suhkrut ja kaneeli
1 kl piima
3 kl (600 g) nisujahu**

Pilt on pärit Kairit blogist._____________
* hästi palju hästi küpseid banaane (need peavad olema tõeliselt küpsed, et need koogi sees laguneksid) – mul oli kokku 6-7 banaani. Pealmine kiht küll ei lagunenud eriti ja minu meeles oli see väga mõnus.
** Kasutasin Veski-Mati mitmevilja jahusegu + täistera nisujahu + natuke speltajahu. Esimene annab mõnusalt seemneid, mis tekitas tunde, nagu koogi sees oleksid pähklitükid :) Teisel korral seda kokki tehes panin veel peoga seemneid juurde – päevalille, lina- ja seesamiseemneid.

Valmistamine

Mikserda kreemiks munakollased, või, sool ja suhkur. Teises anumas lahusta kuivpärm piimas.
Mikserda kordamööda muna-või segusse piima ja jahu. Lisa munavalged ja mikserda ühtlaseks taignaks.

Lõika banaanid pikkupidi pooleks. Määri koogivorm (kasutasin 30 cm) võiga ja kata õrna jahukihiga. Kata vormi põhi banaanidega ja raputa peale kaneeli ja suhkrut. Vala taigen peale.
Kata pind uuesti banaanidega, see omakorda kaneeli ja suhkruga.
Küpseta 40-50 min 190-200 kraadi juures.
Väga maitsev!

Vaimsus argielus. Tagasivaade holistilise teraapia esimesele kursuseaastale.

15.aprill 2010.
Esimene holistilise treeningu kursuse koolituspäev. Ühelt poolt olen ma ootusärev ja põnevil. Teiselt poolt... on minus miski seletamatu hirm... Ma ei tea mis see on ja kust tuleb. Armastan ju uut ja seda, mida pole enne kogetud. Aga mis on see hirm...? Kas ma kardan seda, et ma „keeran selle kursusega ära“? Et kaotan sideme reaalse maailmaga? Kas see on sellest, et astun teele, mis muudab mu elu? Jäädavalt... Tean ju ise, et pigem olen ma mugavast ja materiaalsest maailmast rohkem kinni hoidnud kui ma tahaks..
Selleks, et kõige uuega kaasa minna, et vastu võtta, pean ma lahti laskma. Jaa.. seda ma just kardangi. Mulle meeldib teatud pragmaatilisus... äriline ja sisuline lähenemine. Ma ei taha päris „voodooks“ muutuda...

Ma tahan tuua vaimsust oma argiellu. Samas ma ei soovi materiaalsest, tavapärasest maailmast lahti lasta, sellega kontakti kaotada. Ma soovin vaid ehitada nende maailmade vahele silla.

On teine koolipäev. Õpetaja Katariina Liisa Martens palub meil võtta paaridesse ja teha harjutus, mille abil vaadata tulevikku, aega aasta pärast.

Ma panen silmad kinni, hingan sisse... välja... ja lõdvestun.
„Nii, Signe, mõtle oma eelseisvale koolitusaastale. Holistiline treening lõpeb 8.mail 2011. Milline Sa oled 1 aasta ja 1 kuu pärast? Millises seisundis sa oled? Mida sa tunned?“ kuulen enda kõrva ääres Liisi häält.

Tunnen endas rahu. Teadlikkust. Rahu iseendaga ja kogu maailmaga. Tunnen soojust ja armastust oma avatud südames. Tunnen, et olen täielikus ühenduses kogu maailmaga ja tänu sellele suudan ma puudutada inimesi, kes seda puudutust vajavad. Ma tean, et mul on inimestele palju anda. Tunnen oma sõõrmeis kevade värskust ja päikese soojust... Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on kusagil tiivad, aga alles nüüd tunnen, et need tõesti kannavad mind. Alles nüüdseks olen õppinud lendama, olen lasknud lahti raskuspommid jalgade küljest, mis on mind maadligi hoidnud. Lennates taeva all olen ma kontaktis reaalsusega, aga samas olen lahti lasknud hirmudest, mis mind tagasi hoiavad.
Lendan ning kõik voogab ja voolab sujuvas laines. Ütlen endale: „Ma armastan sind. Sa oled õigel teel! Ära karda midagi, lase lahti!“

Silmad avades väristan õlgu... ühtpidi lootusest, et see tõesti nii läheb... teisalt teatud hirmust.. on´s see tõesti võimalik?! Olen seda mõtet - tulla pangast ära ja hakata ainult ettevõtmistega leiba teenima - pikalt enda sees kandnud, aga pole julgenud sellele isegi pikemalt mõelda. Hirm on kaotada turvalist sissetulekut. Ja ma olen selles hea, mida ma teen... Samas aga ei saa ju niimoodi pikalt töötada, ja rabelemist on siin ikka küllaga. Rabelemist, millise puhul ma ei tunneta aga enam enda arengut. “Oh, ma loodan, et see saab ühel heal päeval tõesti võimalik olema! Nii et mina ja mu lapsed päris nälga ei jää...” mõtlen endamisi.

5. aprill 2011.
Natuke vähem kui aasta on möödas meie esimesest koolitusmoodulist.
Elu on olnud põnev. Nagu kapsapea, mis koorub lahti leht-lehe haaval. Ka mina olen sel aastal olnud nagu kapsapea, mis koorunud leht-lehe haaval lahti. Ja eks elu teebki põnevaks see, mis iseendaga toimub :)

Mis siis on toimunud?
Palju on olnud erinevaid mõtteid, tundeid. Hirme, valu, viha, üksindust, armastust, igatsust, avanemist, avardumist, usaldamist, loomist, tänulikkust...

Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob selguse ja värvikülluse.

Tsiteerides mu head sõpra Merlet, ühel hetkel tundus nagu kannataksid vaimset teed käivad inimesed justkui kõik mingite teemade all – üsna palju soppa tundus igaühel olevat. Siis ma sain aga aru, et me oleme lihtsalt nii ütlemata ausad enda suhtes. Tuimestamata end maailma võltsi koorikuga, alkoholi ja meelelahutustega, end kiire elurütmi sisse ära peitmata... Lubame me endal olla haavatavad, ausalt ja ehedalt enda sisse ja endale peeglis otsa vaadates. Nõus võtma ennast vastu sellisena nagu me oleme. Võtma vastutuse selle eest, mis meie elus toimub.
See ongi iseendaga kontaktis olemine, vaimsete väärtuste järgi elamine.

Olen selle aastaga mõistnud ja oma pärisosaks võtnud mõtte, et „kõik, mida me näeme välja vaadates, oleme juba näinud enda sisse vaadates“, nagu armastab öelda ka mu hea sõber ja mu Õpetaja  Kristi Pääsuke.
Meie maailm meie ümber on meie peegel, peegeldades meile seda, mis toimub meie sees. Aidates meil liikuda oma teel, teha seda, mida oleme siia ilma tulnud tegema.

Üks suurimaid õppetunde läbi selle kooliaasta on olnud minu jaoks mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis meie elus on. Vastutus aga sellisel moel, mis ei muserda, ei tekita süütunnet.

Ma usun, et oleme alati, igas olukorras süüta, teinud asju oma oskustele vastavalt parimal võimalikul moel. Võibolla me pole olnud alati piisavalt kohal või teadlikud, et asjad on juhtunud viisil, mis meile rõõmu ei tee...
Ma pean siin silmas vastutust, mis vabastab illusioonist, et keegi teine korraldab minu elus toimuvaid sündmusi minu eest. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja, kõigi võimaluste väljas.
Ja teades, et sinna, kuhu läheb mu tähelepanu, sinna läheb mu energia ja mu armastus, hoian ma oma fookust sellel, mida luua tahan.

Olles oma elu looja, ei ole ma ometi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis (oma kõrgemalt minalt), erinevatelt märkidelt, inglitelt (kaartide abiga või meditatsioonis) või raamatus suvalist kohta lahti lüües.

Läbi holistilise teraapia seansside Piret Jõemäega olen ma suutnud vabastada ja ümber kirjutada mitmeid oma sisemisi hirme ja sügavaid mustreid! Täna ma olen rahus sellega, et olen just selline nagu olen. Ja lasen ka teistel olla sellised nagu nemad on. Ma ei muretse enam, kas mu performance on „piisavalt hea“. Ma tean, et annan endast alati parima ja ülejäänu pärast ei muretse :) Ja nii kummaline kui see ka pole, on nii märksa lihtsam!

Ma tunnen sisimas, et vastuoksa mu esialgsele hirmule – et HTI kooli tulemusena võib juhtuda, et ma „pööran ära“ – on toimunud hoopis miskit muud.

Ma olen tugevamalt kui varem kontaktis reaalsusega, oma eluga, juurtega, maaga, loodusega. See hoiab mul kindlat pinda jalge all. Samas olen ma avatud jumalikkusele, oma päritolule, kõrgemalt poolt tulevale õpetusele ja juhatusele. Ma kuulan oma intuitsiooni, võtan vastu infot, mida teised inimesed mulle (ka oma mõtteis, telepaatiliselt) saadavad ja järgin seda. Ja ma näen, et see toimib.
Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Nii järgin ma oma südant. Tunnen, et mu süda on avatud ja armastust täis. Seda ka inimeste vastu, kes mind esmapilgul nagu ründaksid. Ma võtan nad vastu sellistena nagu nad on, oma valus või meeleheites. Ma tean, et see rünnak tuleb nendes pulbitsevatest segastest tunnetest. Võtan nad vastu kaastundes ja armastuses.
Ma tean, et see, mida ma teen teistele, teen ma tegelikult ka iseendale. Ja tuletan endale meelde, et see olukord on mu ellu loodud mingi ebakõla tõttu ka minus endas. Kinnitan endale, et armastan ennast. Et annan endale andeks, et olen selle olukorra oma ellu toonud, nagu õpetab ho´oponopono. Tänulikkusega.

Ma olen õppinud ja mõistnud, et ka rünnakuna tunduv on mind tegelikult mu teel toetamas. Ma tunnen ära ego peened mustrid, mis püüavad mind erinevates olukordades jalust maha lüüa, püüdes mu meelt viia minevikusündmuste või tulevikuhirmude valda. Ma olen kohal. Siin ja praegu.

Ma olen kontaktis omaenda väega, oma väärtuslikkusega. Liigun selgelt ja rõõmsalt oma teel. Minu enda poolt loodaval eluteel, täites seda ülesannet, mida ma olen tulnud siia ilma tegema.

Minu elu eesmärk on... olla kui Päike. Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Rahus, rõõmus, armastuses. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega, toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata neilegi teed. Koju. Iseendani.

Nii nagu sees, nii ka väljas. Mu sisemised muudatused on kaasa toonud ka muutused minu ümber.

Suhted emaga muutusid peale esimest holistilist neliku teraapiaseansse esialgu veelgi halvemaks. Teraapiate käigus tuli üles olukordi lapsepõlvest, mille ma olin enda sisse ära peitnud ning peale nende meeldetulekut oli mul raskusi neist üle saamisel, nendest lahti laskmisel.
Kulus mitmeid teraapiaid, koolitusmooduleid, raamatulehti ja mõtisklusi selle teemal, kuni ma jõudsin äratundmiseni, kui tundlik, hoolitsev, armastav ja tark naine mu ema on! See mõistmine vabastas ja ülendas. Olen väga tänulik talle, et ta oli nõus tulema mulle poolele teele vastu, koos minuga avanema, vaatama endagi sisse, kuulama mind, väljendama mulle oma armastust, vabastama endast minevikuköidikuid ning minema edasi. Armastuses.

Üllatuslik on olnud minu jaoks see, et peale ca 25-30 aastast (?!) lahusolekut on hakanud tekkima suhted minu ja isa vahel. Olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga. Võimalus teda aktsepteerida, hinnata ja... armastada. Kui oluline on olnud talle andestada. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste vastu. Usalduse, mille ma kunagi lapsena kaotasin. Mis taasavanes abielludes ning mille kaotasin uuesti peale lahutust.

Tänaseks olen oma südame, mille siis sulgesin, kartes jälle haiget saada, teadlikult uuesti avanud:). Täna ma haiget saamist enam ei karda. Tean, et kõik valunooled, mis sinna lastakse, muutuvad hoopis... lilledeks. Sest armastus minus on nii suur ja minu usaldus samuti. Ma lihtsalt lõdvestun ja usaldan. Ma tean, et Elu hoiab ja armastab mind.

Ja ma tean, et see on täielikult minu enda valida, mida ma lasen endasse ja oma ellu ning mida mitte. Ma valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Vaieldamatult kõige suurem muutus, mis minu elus selle aastaga sündis, oli tööalane. Olin juba 1994. aastast alates töötanud suures, järjest enam tootmishoonele sarnanevas masinavärgis, mida kõik ühiselt panganduseks kutsuvad. Olin tundnud juba mitu aastat, et ma olen pangandusest väsinud... Et seal on järjest vähem inimeste- ja järjest enam protsessikesksust. Et mu kutsumuseks on endiselt inimesed... Tahan koolitada. Korraldada erinevaid koolitusi, üritusi. Aga otsust teha, ära tulla, algusest alata... polnud julgenud.

Otsus liikuda vabaduse ja arengu poole sündis septembris Mairi ja Anderoga tehtud coachingu-sessiooni käigus. Sessiooni lõpuks oli minus selgus - tehtud otsus, loodud visioon ja tegutsemisplaan, mõeldud läbi, miks see mulle üldse oluline on... Tundsin, kuidas teatud hirmutunne sees väreles ja kõditas, kuid see oli pigem erutav kui hirmutav.. nagu hakkaksin kohe-kohe lennukist alla hüppama, otse tundmatusse. Ja nii see ju oligi. Nii juhtuski, et 2010-2011 aastavahetusel jätsin pangatööga hüvasti ja alustasin aasta algusest ettevõtlusega.
Ja mu tiivad tõesti kannavad! Minu suurim soov ületas mu suurima hirmu. Coaching on tõesti suurepärane tööriist!

Palgatöölt äratulek on õpetanud mulle kõige enam seda, et selleks, et olla vaba, tuleb vabaneda klammerdumisest ükskõik mille (või kelle) külge.
Ma vahetasin kindlustunde vabaduse vastu.
Ma vahetasin kontrolli usalduse vastu.
Ja ma usaldan, voolan, olen vaba, loon, armastan ja naudin tänulikkuses!

Iga meie eluhetk mõjutab kõiki meie eluhetki, nii minevikus kui tulevikus. Olen näinud, kuidas see, millise värvingu me sündmustele täna anname, kuidas neid tajume, neid hetki mõjutab. Olen kogenud õnnelikke hetki, mis pärast haiget teevad. Ja valusaid hetki, mis tagantjärgi rõõmu teevad.

Jah, ka see hetk, mis on praegu, võib saada tulevikus hoopis teistsuguse kuue ja paista tagantjärgi hoopis teistmoodi. Millise, me täna veel ei tea. Ma tean täna seda, et ma saan võtta vastutuse iga hetke eest oma elus. Küsida endalt: „Kuidas ma selle olukorra enda ellu tõin? Kui see on ebameeldiv, kuidas ma saan seda muuta? Mida see olukord mulle tuli näitama?“ Vabastada saab end läbi teadvustamise ja armastuse jagamise. Mina olen valmis. Valmis avanema ja usaldama. Vaatlema end kõrvalt. Olen valmis olema kohal, siin ja praegu ning märkama igas hetkes selle ilu ja jumalikkust.

Mõeldes sellele viimasele aastale oma elus, tunnen ma endas suurt ja sügavat tänulikkust. Muudatused on sündinud palju peenemal tasandil, kui ma praegu kirjeldada oskan. 
Ma oskan rohkem märgata, teadvustada, nautida, rõõmustada, armastada, luua, oma keha kuulata, tänada, andeks anda, usaldada, alistuda, jumalikke signaale lugeda... olla rahus – iseenda ja maailmaga.

Ja see on see, mida ma soovin oma teel jagada ka teiste inimestega.

Nendega, kes veel magavad, aga tahaksid ka ärgata.
Need kes juba ärkamas, märkamas elu ja hetki enda ümber ja sooviksid sel teel juhatust.

Minu presidendiaasta kokkuvõte koja poolt

Igal aastal esitatakse JCI Kevadkonverentsil eelmise aasta tublimad auhindade saamiseks Auhinnakomisjonile. Väga südantsoojendav oli lugeda minu kohta esitatud auhinna-albumit! :)
Eks selline tunnustus ongi see, mis paneb kojas tegutsema! Aitäh!

Auhinnaalbum: JCI Estonia Aasta LOM President 2010- Signe Israel Signe ehk alias Siki on olnud JCI Toompeale Super President. Seda kõige otsesemas mõttes. Ükski tähtpäev, olgu kellegi sünnipäev, lapse sünd või vabariigi püha, ei jäänud südamesse pugeva tervituseta. Ta puudutas liigutavalt igaüht, ta jõudis kõigini isiklikult ja armsalt ning kõik see toimus nii mängleva kergusega ja loomulikult. Võitles oma koja eest Koja presidendi esimene ja kõige olulisem kohustus on koja väärikas esindamine. Aastal 2010 sai JCI Toompea õiguse korraldada JCI Estonia aasta tippsündmust- Aastakonverentsi. Projektijuhtideks valiti JCI Toompea kunagised presidendid Marju Raadik-Kantsik ja Heidi Kakko. Kogu meeskond tegutses ühise mütsi all ja väga innustunult, kuid peale meie endi ei uskunud ürituse suurejoonelisusesse ja edukusse mitte keegi. Selline suhtumine vajas Sikilt tõelist võitlust oma koja ja meie projekti eest. Ja ta sai sellega hakkama ja suurepäraselt – Toompea koda ei pidanud loobuma oma eesmärgist ja viis selle ellu uuel tasemel, mida varem polnud JCI-s nähtud. Lisaks projektitiimi igakülgsele toetamisele, sai Siki suurepäraselt hakkama ka konverentsi modereerimisega. Tänu sellele aastakonverentsile lisandus meie kotta nii mõnigi uus huviline, kes selle tiimis „käe valgeks sai“. Koja esindamine Siki jõudis kõikjale ja oli igal üritusel pildil ja vääris äramärkimist! Oma jäägitu positiivsuse ja sütitavusega on Siki muutnud Toompea koja oodatud külaliseks iga koja üritustele.     Positiivne ellusuhtumine. Siki on üdini positiivne inimene ja ta oskab seda ka teistesse süstida. Ta leiab selle positiivse killu ülesse igast toanurgast või põrandapraost  :-) Eeskuju, toetus, respekt. Siki oli eeskujuks igale aktiivsele kodalasele. Ta oskas õigel hetkel kiita ja kalli teha, täpselt siis, kui see oli asja eest. Koja koosolekud olid mõnusad üritused mitte kohustus, selle õdusa õhkkonna kudus sinna sisse just Siki. Seltskonnahing ja tantsulõvi Siki on tõeline seltskonnahing. Talle meeldib esineda ja ta teeb seda väga laulvalt. Kõik vaatavad ja kuulavad hardunud pilguga. Ja kui läheb peoks, siis ei ole Siki tagasihoidlik, vaid pidutseb eesrindlikult varaste hommikutundideni :-) Kindlameelsus ja usk oma koja liikmetesse Tema Presidendiaastal sai alguse Toompea koja üks traditsioonidest - Tervisekonverents, mis pärjati 2010 aastal JCI Estonia parima elukeskkonna arendamise projektina. Siki ei peljanud meeskonnatöös kaasalöömist, kuigi see ei ole presidendi kohustus. Ta tegi seda suuremeelselt ja sütitas projekti uskuma ja seda ära tegema kogu meeskonna. 100% efektiivne Siki :-) jõudis kõikjale. Kui vaadata koja ajaveebi (http://jcitoompea.blogspot.com), siis 2010 aastal on tehtud meie arhiivi 64 kannet erinevatest üritustest, koosolekutest ja sündmustest. Siki oli igal pool olemas ja säras õnnest. Ta tegi palju, andis palju ja jõudis palju. JCI Toompea valis Siki 2010 aastal parimaks juhatuse liikmeks Lisaks JCI tegevusele jõudis Siki veel läbida andragoogika kursuse, õppida kitarri mängima, kasvatada kahte last, tegeleda joogaga, koolitada ja teha oma igapäevatööd. 2010 aasta lõpul tegi Siki veel ühe tähtsa sammu- hakates iseenda tööandjaks. Toompea koda hoiab Sikile pöialt ja soovib et tal kõik ikka hästi läheks! :-)   Siki oli tõeline Super President, kelle üle iga koda võib uhke olla! JCI Toompea

Olen JCI-s olnud aastast 2003. Mis seal salata, see kes ma täna olen, on suuresti tänu JCI-le. Tänu aktiivsetele, positiivsetele, ettevõtlikele kojakaaslastele! Tänu teile, sõbrad!

Müük on nagu hingamine

Mulle meeldis, et Äripäevas ilmunud reklaamartiklis kasutas raamatu võrratu toimetaja Mari-Epp Tirkkonen minu sõnu: “ Müük on nagu hingamine: miski, milleta ei saaks majanduselu toimida, milleta ei saaks me sooritada ühtegi tehingut. Nii lihtne ja igapäevane, kuid samas nii võimalusterohkelt mitmetahuline. Nagu sportides või väljakutsuvates olukordades on vaja osata teadlikult hingata, on keeruliste toodete, teenuste või kliendisituatsioonide puhul vaja olukorda teadlikult juhtida.”
Jah, nii see on :)

Palju on küsitud selle raamatu saamislugu.  Jagan seda.
Aastatel 2007-2008 olin Äripäeva Müügikäsiraamatu peatoimetaja – s.t. kirjutasin käsiraamatusse erinevaid müügiga seotud artikleid, et müügijuhtidel ja noortel müügigurudel oleks, kust juhatust ja õpetust leida.
Käsiraamat oli kokku ilmunud juba kümmekond aastat, seal oli seda, mis oli igihaljas ja seda, mis ammu aegunud.
Juba tollal oli meil mõte, et võiks käsiraamatu igihaljast materjali kasutades luua kompaktse ja tervikliku väärtuspõhise müügiga soetud raamatu.

Mulle on endale väga hingelähedane see, et müügiprotsessi keskmes asuks klient, oma soovide ja vajadustega. Et peetaks oluliseks pikaajalist kliendisuhet ja et müügisuhtlus kannaks neid väärtusi, mis meile endilegi olulised on. Usaldus, avatus, lihtsus, ausus, hoolimine. Aga siis tuli masu peale ja panime mõtte kalevi alla.

Nüüd siis, olles ise ettevõtja, tundsin endas kirjutamiskihku ja küsisin ÄP-lt, mis plaanid neil selle raamatuga on. Majandus vaikselt taastumas ja peatsel tõusuteel, müügiga soetud oskused on äärmiselt vajalikud. Miks ma ei imestanud, et nad olla just samal teemal mõtteid vahetanud ja minugi peale mõelnud :))
Niisiis - mõeldud tehtud! Ehitasin üles struktuuri, töötasin olemasoleva materjali läbi ja kus vaja, lisasin oma nägemusi, lähenemisi, võtteid. Suure osa oma panusest on siin andnud sellised gurud nagu Peep Vain, Mati Ruul, Ekke Lainsalu aga ka Self II tiim, Invicta kaasautorid jmt…

Raamatu peatükid järgivad müügiprotsessi struktuuri – ettevalmistustest ja kliendikontakti loomisest tehingu sõlmimise ja järeltegevusteni välja. Kahes viimases peatükis tuleb juttu püsiklientide hoidmisest, kliendisuhete juhtimisest ning müügitöötaja arengust.

Mul on hea meel, et raamat sai lihtsasti loetav, ülevaatlik ja näitlikustatud, nagu mu eesmärk oli.
Seda toovad oma kommentaarides välja ka kaasautorid.

Karin Hango: “ Signe Israeli koostatud “Küsi, kuula, peegelda” on esimene eestikeelne praktiline n-ö eesliini müügiraamat, mis tutvustab ülevaatlikult ja loetavalt müügi erinevaid külgi ja tehnikaid. Müüki ei müstifitseerita ega ilustata – saladusi, nippe ja kunsttükke sellest raamatust ei leia. Pigem saab müügiinimene siit tuge oma töörolli järjest tulemuslikumaks ja mõnusamaks täitmiseks. Raamatust leiab nii praktilisi soovitusi kui ka mõtlemapanevaid näiteid. Usun, et igal juhul innustab see raamat müügiinimesi oma tegevust mõtestama ja arendama.” Ja Mati Ruul: “  Raamatust leiab häid nõuandeid nii algaja klienditeenindaja kui ka kogenud müügimees. Kokkupandud teost võib julgelt nimetada käsiraamatuks. Tavapärase lugemise kõrval paneb see aktiivselt kaasa mõtlema nii enda kui ka eri tüüpi klientide käitumise üle. Teotahet ja lisaenergiat pakub raamatu iga peatükk, seda huvitavate soovituste ja näpunäidete abil. Lugemise muudavad nauditavaks mitmed humoorikad seigad ja lood igapäevasest müügitööst Eestimaal.”

Selline tore esiklaps :)