Nagu juba mitmeid kordi varemgi, võtan Oma Elu Hetkede veebilehe lahti. Kuulen, armas sõber, kuulen Su kutset. Võttis aega, mis võttis, aga ka mina ise tahan jälle kirjutada… Enne kui sule kätte võtan, on aga olemise aega vaja olnud. Võimalust olla iseendaga. Hingata. Koguda mõtteid. Elu on praegu kiirustamist ja seejärel lõõtsutamist täis olnud :) Sept-okt polnud ühtki töövaba päeva… Aga see-eest - palju, nii palju on elu vahepeal toonud!
There is a feeling inside,
so deep and so wide
Let the love show the way
Let Your heart be Your guide
to lead You inside
where love never endsWhen You let go of fear
the truth will appear, so simple and free… laulab Edmundsi hääl mu kõrval...
Muusika on nii võrratu kingitus mu elus! “Küll on hea, et on olemas internet!”, mõtlen tänulikkusega, end tema kitarrihelidel ja häälel kaasa tõmmata lastes. Ja tunnen taas puudutust südames – olen oma veebipesa siin üksinda jätnud. Võibolla on tõesti kusagil keegi, kes vajab minu sõnade puudutust. No ja igaljuhul, vajan ma seda ka ise aegajalt, tunnen ma.
Tulen peatselt tagasi :)
