Friday, April 22, 2011

Protsessitöö :)

Mu elus toimus varakevadel üks huvitav protsess. Ma ei hakka seda lähemalt lahkama, aga algas asi sellest, et ma sain ühe imelise kogemuse osaliseks. Kuna oli aga keegi teine, kes tundis end minu kogemuse tõttu ilmajäänuna, algas kummaline süüdistamise ja laimamise saaga.

catherineearle.com Kokkuvõtteks on mul hea meel öelda, et ma jäin kogu selles protsessis ma täiesti kohale. Kuulasin oma südame häält. Väljendasin ennast läbi oma südame. Mul on hea meel, et minus ei tekkinud kordagi süüdistamist. Mul on hea meel, et ma jäin teise osapoole suhtes armastuse, mõistmise ja kaastunde juurde. Ma tundsin palju kurbust, mõistmatust, aga ka mõistmist, kaastunnet ja armastust.

Õppisin selles olukorras selgelt nägema projektsiooniseadust. Ja seda, kuidas kõik see, mis on sees, on ka väljas. Ja vastupidi. “Kõik mis me ütleme teiste kohta, ütleb enam veel meie endi kohta…” nagu armastab öelda Mare Pork.

Õppisin usaldust. Usaldust, et inimesed kuulevad oma südamega selgemalt kui oma kõrvadega.
Usaldust, et vaid võttes täieliku vastutuse oma elus toimuva eest – uskudes, et kõik mis leiab aset minu elus, on mingil moel minu enda poolt minu ellu kutsutud. Paludes ja andes andeks, ennast armastades ja iga hetke eest tänulik olles saan ma tervendada selle oma elust, nagu õpetab Dr. Len läbi ho´oponopono.

Samamoodi kajasid mus vastu Sölve sõnad: “Kõik, mida näeme endast välja vaadates, oled juba näinud enda sisse vaadates.”

Valin usaldada, et kõik otsused loovad teadvuse taseme kasvu ning tervenemist kõikidel tasanditel.
Ning jätkan enda usaldamist, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.
Valin igal hetkel end uuesti usaldada ning kuulata. Oma sisetundele järgneda, vabaks andes kõik hinnangud ja ootused, lubades endal praegust hetke märgata, lubades endal märgata ennast praeguses hetkes õrnuse ja hoolivusega.
Selles kohas tead sa täpselt, kellega lõunale minna, äri teha, koos elada, töötada ja luua.

Minu meelest on oluline osata kõik õppetunnid ja kogemused integreerida oma igapäevaellu.  Võtta kaasa nii selle, mis rõõmu teeb, kui lahti koorida see, mis mitte - sellest teadlikuks saada. Siis me näeme iseenda vägevust ja väärtuslikkust! Nii me oleme tugevad, lahked, hoolitsevad ning teiste inimeste teenimisesoovi ja tingimusteta armastusega täidetud.

Nagu ütles Peaceful Warrior samanimelises filmis: “Teadmine pole sama, mis tarkus. Tarkus on tegemine. Wisdom is doing”.

JCI Ärifoorum: Kuidas laieneda 50-sse riiki?


Esimese hooga olid mul väga isiklikud põhjused, miks  keset kibekiiret ja toimekat aega JCI Ärifoorumile minna. Ja pean ütlema, et mul oli väga hea meel, et läksin - jäin väga-väga rahule!

Kojalistides ringi liikunud ja FaceBookis avaldatud kutse lubas 21.aprilli Ärifoorumiks, et:

JAANUS PAEVÄLI (Krimelte omanik ja juhatuse liige) räägib tootepõhisest lähenemisest globaalsetele turgudele. Krimelte on vuugihermeetikute ja ehitusvahtude tootja, kes tänaseks on oma tegevust laiendanud rohkem kui neljakümnesse riiki, alates Euroopa Liidust kuni Jaapanini. (http://www.krimelte.ee)
ja
TÕNU RUNNEL (Edicy, tegevjuht) jagab oma kogemusi globaalsest veebiärist. Tõnu juhitav Edicy pakub ülemaailmset tööriista lihtsate vahenditega professionaalsete veebisaitide loomiseks. Teenuse globaalsest mõõtmest annab märku asjaolu, et juba selle tutvustuse kirjutamise ajal lisandusid uued veebilehed nt. USA-sse, Hiinasse, Pakistani ja Malaisiasse.  (http://www.edicy.com)

Jagan natuke muljeid.


HuntJaanus Paeväli alustas oma ettekannet väga mõjuva videoga Huntide grupi loost (näed seda Krimelte lehel, all vasakul),mis peale nende äri tegevusvaldkondade ja laiaulatusliku haarde näitas ka, mis põhimõtetele ja väärtustele on ettevõtte üles ehitatud: “Hunt… see on põhjamaine sümbol. Hundi ulg kostab kaugele, kandes endas tugevust, tarkust ja ambitsioonikust… neid loomi seob julgus, ühtekuuluvustunne ja oskus teha koostööd…”

Aeg koos Jaanusega oli muhe, vahetu ja vaba. Nagu ikka, oli kaasakiskuv ja inspireeriv kuulata ta mahlakaid lugusid… alates firma alguspäevadest kuni viimaste suurimate arenguteni. Sealhulgas näiteks, kuidas nad Brasiiliasse laienesid, mida peab Jaapani klientide puhul silmas pidama ja kuidas nad türklaste käest raha kätte said:)

Jaanus Paeväli Noppisin mõned terad, mida heameelega jagan:
* Kuidas te uusi kliente/piirkondi saate?
- “Ärge alahinnake messe. Sa ei pea oma boksiga väljas olema. Aga kui Sa ei osta lotopiletit, siis sa ei võida ka.“
* Millega te eristute, kas hinnaga?
- “Hinnad on sarnased, meie äris loevad rohkem pehmed väärtused. Kiirus, täpsus, Õige kaup, õiges kohas, õige hinnaga – mis peab vastama kliendi soovile. Õige hind ei ole muide odav hind.”
* Uusi turge on lihtne vallutada, kui toode pole transpordi pealt hinnatundlik. Muide, Tallinnast meritsi Jaapanisse on sama kulu mis Tallinnast autoga Moskvasse.
* Toote müügis on pakendil määrav tähtsus! Ja alati peab arvestama kultuurikeskkonda… ära ekspordi Matka vorsti Venemaale.. :)
* Alguses tuleb ka palju tuima ja nn.roppu tööd teha. Saatsime ööpäevas ca 300 faksi välja…

- ”Tahame teile faksi saata, võtke faks vastu!”
- “Ei saa”
- “Miks ei saa?”
- “Meil pole faksi…” :))

* Majanduskriis ei ole meid raputanud, Eesti moodustab meie toodangust vaid 5%. Pealgi – ega head kriisi saa lasta raisku minna :)
* Uutel turgudel on kodutöö väga oluline. Ja otsi – kohalikke eestlasi :)
* Ka toodete müügis on väga olulised väärtused
Te vaatate, et ma räägin teile siin nagu mingi koolitaja, aga see on tegelik elu ja see tötöab. Me koolitame oma inimesi palju… et nad oskaksid klientidega veinist rääkida, et nad oskaksid Dubaisse messile minnes peamisi kohalikke viisakusväljendeid, teaksid kuidas hiinlastega suhelda…kuidas jaapanlaselt visiitkaarti vastu võtte. See ei ole pugemine. Pugemine on odav, klientidega tuleb suhelda lugupidamisega.

Jaanus2
* Kui panna rõhk hinna peale, jäädki Sa ainult hinda müüma. Midagi rohkemat sa ei saa.

Hind ja kaup teevad vaid “ost-müük” suhte. See ei ole kliendisuhe.

 
Oluline on õppida, mis aitab Sinu inimestel suhelda ostjatega, tarnijatega. Ja seda kohe elus rakendada. Sest kes palju treenib, saab vaid heaks treenijaks. :)

Ma lausa nurrusin teda kuulates. Usun väga väärtuspõhistesse kliendisuhetesse, seda toetab ka mu enda kogemus. Ilmselgelt on ärisid, kus müüaksegi hinda ja suhe pole esmaoluline (ega tarbija jõua ju ka kõigi toote-teenusepakkujatega suhetesse astuda). Aga klient ei ole ju alati klient. Klient on ju ka koostööpartner, edasimüüja, samas ettevõttes töötavad erinevad osapooled...

Teine esineja, kes istus füüsiliselt Tartus, oli Tõnu Runnel.  Tal olid meile tarkuseterad kelmikalt ilmekatele presentatsioonislaididele kokku nopitud, mida ta siis vaba elustiiliga harjunud IT-ettevõtjale omase inimliku lihtsuse, eheduse ja humoorikusega jagas.
Nii pikka nimekirja ma Tõnu loost endale kõrva taha ei kirjutanud, aga mõned siiski:
*tänu Edicy-sarnastele täislahendustele põlevad hostingut (veebimajutust) pakkuvate firmade pirrud mõlemast otsast. Disaineridki teevad Edicyt kasutades oma klientidele veebilehti :)
* meie teenuse kuuhind on sama kui bussipilet tööle. 6 Euri kuus.
* Algul tuleb palju klienditööd teha. Aga kui see on 1h=10EUR (utreeritult), siis teenuse ehitamisel 1h=0 Eur – EUR

Edicy1

* Kui E-toode on valmis, võib ta lõpuks võtta väga vähe aega. Teenin rohkem raha ja kulutan vähem aega :)
* Kui palju oled oma elu lihtsustamiseks nõus loobuma? Nt. 10 kuu jooksul?

JCIÄrifoorum Super, et on selliseid tegijaid, nagu Olavi, kes Ärifoorumi ette võttis ja ära tegi. Ja Priit, kes lõi videosilla Tartu ja Tallinna vahele!

Nii et sama üritus toimus samal ajal kahes kohas ja taas sai tõeks G.B.Shaw mõttetera, mis meie veebilehel juba mõned aastad meie tegevust ilmestab. Modifitseeritult kõlaks see nii: “Kui sul on õun ja mul on õun ja kui me vahetame neid õunu, siis jääb nii sulle kui mulle üks õun. Aga kui teil on esineja ja meil on esineja ning me vahetame neid esinejaid läbi videosilla, siis on meil mõlemal kaks esinejat." :)

Meie päralt olnud TTÜ ruum oli rahvast täis. Nii kodade liikmeid kui TTÜ magistrante.  Vahva on see Ärifoorum ei ole  ainult ettevõtjate pärusmaa. See laiendab silmaringi ja igaüks kes soovib, saab enda jaoks siit midagi kõrva taha panna.

Thursday, April 21, 2011

Kas vana arm ka roostetab…

EBSI maja Kirjutan ühe projekti tarvis uurimustööd ja seadsin selle raames sammud EBSi lugemissaali. Nii kummaline oli mööda neid koridore käia ja trepiastmeid samme mõõta…
Olen selles majas palju aastaid mööda saatnud. Alguses Kergetööstustehnikumis, siinsamas, paremas tiivas ka elades (pildil on näha ka minu toa aken - neljandal korrusel kõige parempoolne). Ja hiljem EBSis käies. Üht eksamit tegin EBSis muide oma kunagisest toast ümber ehitatud auditooriumis :))

Seda tööd kirjutades, läbi mõeldes, konkretiseerides, eesmärke, probleemküsimusi jmt. koostades tundsin, kuidas mul tekkis taas kummaline janu akadeemilise õppe järele… Peaks vist ikka magistrantuuri minema... hihh… :))

Wednesday, April 20, 2011

Jälle kirjutan :)

Võtsin taas ühe kirjatüki ette.
Nii hea on ära tunda, kuidas kõigepeal on nn… idee enda kandmise aeg, siis tuleb hetk, kus tuleb “munema” hakata. Teen endale mõnusa mate tee, istun laua taha ja hakkan järjest teemasse sisse minema. See hakkab järjest avanema ning ühel hetkel olen taas täiesti kirjutamise lainel:)

Tuesday, April 19, 2011

Kuidas saada seda, mida soovid

Esialgu tundub, et mis siin siis ikka erilist on! Unista, mõtle välja, mida sa soovid, pane kirja ja – hakka tegema! Aga tegelikkuses ei ole mitte kõigi unistustega asi nii lihtne. Miks muidu tuhanded inimesed on juba kevadeks loobunud oma uusaastalubadustest? Sest siin on midagi veel peidus, mis meid meie unistuste ja soovide teokstegemisel tagasi hoiab. Mis see on? Mõtisklesin natuke sel teemal.

Nagu kõigega, tuleb alustada iseendast. Endasse sügavalt ja ausalt vaatamisest.
Kas minus on julgust, et teha otsus, mis muudab minu ja mu ümbritsevate elu? Kuidas seda teha nii, et ma ei oleks hirmul “tagajärgede” pärast, vaid ootusest elevil sellest otsusest tuleneva ees?

Kas minus on piisavalt tahtejõudu, et võtta aega treenimiseks? Tahtejõudu, et valida toit, mis pole harjumuspärane, aga on kehale parem? Et  harjutada keele- või pilliõpet iga päev? Kas mina – mu mõttemustrid, uskumused, hoiakud, harjumused, ajakava, elutempo jmt. toetavad mu soove, uusi lähenemisi?  Olen kogenud, et ainult tahtejõu najal ei jõua kaugele. Pingutus ei pea olema läbi valu ja vaeva. See kõik võib olla lihtne, kerge, mänglev, kui oskad seda õigesti teha.   Mis on see, mis mind keerulisest ja kitsast kohast edasi viib, laineharjal hoiab?

Edasi viivad põhjused, mille pärast sa tegelikult seda teha tahad. Teadvusta või tuleta endale meelde, MIKS sa seda saada tahad. Mida see sulle annab? Kujusta, visualiseeri, tunneta kuidas sul on see juba olemas. 
Kujuta ette, et täna on see päev, kui Sa oled selle saanud, saavutanud, see olukord on käes. Kuidas sa tunned ennast? Tunneta seda. Lase sel tundel valguda üle oma keha. Tunne rõõmu, tänutunnet, armastust… neid tundeid, mis sinus on. Ole selles. Kirjelda, mis Sul siis on? Mida Sa näed enda ümber? Mida koged?  Pane see endale kirja.
Mine ka edaspidi sellesse pilti ja tundesse võimalikult sageli tagasi.

Mõtle läbi ja pane kirja, mis on need tegevused, mida sul tuleks teha, et see kujutluspilt võimalikuks saaks. Ära muretse liialt ette võimalike takistuste pärast. Ära mõtle ka veel liiga detailselt, kuidas Sa need kõik tehtud saad. Lihtsalt usalda. Elu aitab :)

Kui endal on raske kõiges selles selgust saada/luua, siis coaching on selleks suurepärane tööriist. Otsi endale hea coach. Ka mina õpin coachingut, võid vabalt minu poole pöörduda.

Ja kõige olulisem – otsusta – et sa asud sellele teele.
Ära jää selle mõtte juurde , et ma natuke proovin varbaga vett, kui on külm, siis ma ei pea ju ujuma. Otsusta, et sa hüppad vette ja ujud vähemalt 60 meetrit!
Ja kui poole pealt tundub, et sa ei jõua, ei jaksa, ei suuda, ei oska… siis pane tähele…, see on ego, kes hakkab sulle kõrva sosistama… “Mis mõte sel üldse on?” sosistab ta, “su vanal elul polnud õigupoolest viga mitte midagi. Paljudega võrreldes läheb sul isegi hästi. Jää siia, mugavasse, tuttavasse”.
Usalda, et kui Sa oled jõudnud juba nii kaugele, kui endale esialgseks sihiks seadnud oled, tulevad nagu iseenesest sinuni uued võimalused. Ma olen seda palju näinud, kogenud. See on imeline, millised võimalused avanevad!
Seda esialgu seatud sihti tuleb siis lihtsalt hakata järjest nihutama :)

Igal raskel hetkel tuleta endale meelde, mis tunne oli, kui olid oma kujutluses seal, kuhu jõuda tahtsid. Tunneta seda tunnet. Näe, mis sul siis olemas on, milline sa oled, millised on inimesed su ümber. Ja see pilt, see tunne annab sulle jõudu edasi minna.

Teinekord tekitab hirmu ettekujutlus, kui palju on vaja läbi teha et kohale jõuda. Ära vaata seda! Vaata ainult seda sammu, mida endale kirja panid. Samm sammu haaval. Tõmme tõmbe haaval. Tükike tükikese haaval. Üks samm. Tehtud. Rõõmusta! Järgmine samm. Tehtud. Rõõmusta! See on hetkes olemine.
Ka keelt võib olla väga stressirohke õppida, kui mõelda kõigi selle tohutu arvu sõnade peale, mis on vaja pähe saada. Ühes keeles on ju tuhandeid sõnu! Kuulates inimesi hispaania keeles rääkimas,olen ma mitmeid kordi tabanud end mõttelt: “Brr.. mitu aastat ma pean õppima, et seda kõike selgeks saada?! Sõnad, pööramised, käänamised, ajareeglid, eessõnad, ebareeglipärased sõnad…jne.jne. “– aga see mõte ei toeta mind keeleõppel.  Sellistele asjadele ei ole vaja mõelda! Mõelda tuleb ainult sellele peatükile, mis käsil on... See on ainuke, millele praegu keskenduda. Usaldades, et keskendudes käesolevale hetkele tuleb kõik muu iseenesest.

See ongi kohalolul.
Ei ole mõttega mujal. Ei mõtle, et “aga kui mul ei õnnestu… Tal ka ei õnnestunud… Äkki seda polegi võimalik teha? Äkki mul pole selleks üldse annet? “. Mäletate konnade lugu, kes hakkasid mäkke ronima? Kuidas kõik poole pealt loobusid, välja arvatud üks, kes (nagu hiljem välja tuli) oli kurt, ega kuulnud, kuidas teised kõrvalt hüüdsid: “See on võimatu! Sa ei saa hakkama!"  Tjahh.. tasub olla kurt ka enda sees kerkiva ego sosina suhtes. Olla hetkes.  Näha seda sammu, mida parasjagu astud ja mäletada seda visiooni, miks astud. :)
Muide, see ei tähenda seda, et riske ei hinda või pimedalt optimistlik peaks olema. Oluline on hing sisse panna.

Öeldakse: “Kui sa teed oma tööd hingega, siis sa ei märkagi, et oled vahepeal miljonäriks saanud”. Usun, et ülekantud tähenduses käib see ka kõigi teiste asjade kohta.
Aegajalt on ikka toetust vaja. Ja toetus on alati olemas, tuleb vaid küsida.

Saturday, April 16, 2011

Koolitus loob

Kui tegemist on palju, lähevad päevad lennates.
Ja kui tegemist on mitmepäevase koolitusega, siis kaob nädal nagu aprillipäikses sulav lumi. Aga see mida ta toob… on võrreldamatu. Inspireerib. Paneb end kokku võtma. Koolitamine paneb ka ennast alati mingeid teemasid sügavamalt läbi mõtlema, tunnetama…  

See on tavapärane, et koolitusgrupis on keegi, kes on millegipärast kibestunud, enda või eluga pahuksis, mis teeb koolitusel antava info vastuvõtmise tema jaoks keerulisemaks. Või on tal nii tugevad hoiakud või eelarvamused käsitletava teemaga, et ta ei suuda neid ukse taha jätta. See väljendub tema vaheletorkamistes, intrigeerivates küsimustes, torisemistes (“nii ei saa, see ei ole võimalik, see nagunii ei toimi…”) jmt. Usun, et iga koolitaja on selliseid tegelasi kogenud.
Ei ole alati lihtne enda teadmiste tassi tühjaks kallata, et uut vastu võtta. Eriti kui uus on mingil määral erinev sellest, mida varem õppinud-kogenud.
Minu kui koolitaja jaoks see ongi täiskasvanute koolitamises huvitav, kuidas osalejate olemasolevad teadmisi-kogemusi väärtustades osalejaid rohkemaga ära saata, kui see, millega koolitusele tuldi.

Seekordne ettevõtluse (müügi, teeninduse ja kliendisuhete) koolituskogemus Raplas oli imeline. Ma ei ole ammu nii avatud koolitusgruppi kogenud. Avatud, soe, sõbralik, siiras. See millega need (töötuks jäänud) naised tegelevad, oli tõesti nii inspireeriv! Ja see kirg ja see sära, mis neis paistab… fantastiline!
Väga imetlusväärne, kuidas julgeti oma hirmud ja kitsaskohad teiste ees välja öelda. Ja ma usun, et just tänu sellele, tunti kui tugev on grupi toetus. Nii kummaline kui see ka ei ole, meie haavatavuse näitamises peitub meie tugevus. Niipea kui me ütleme endale, et hetkekski libastuda ei tohi, siis seab see meid tohutu pinge alla. Ja libastumise korral karistatakse nii ennast kui kiputakse süüdistama ümbritsevaid.

IMG_1804 Tooteesitlustel prooviti meie peal erinevaid kangaid ja näidati, kuidas need keha või nägu mõjutasid; maitsesime isetehtud keelt-alla-viivaid šokolaaditrühvleid ja jõime kvaliteet-teed; imetlesime (ja ostsime) isetehtud ehteid – mobiiliripatsitest kelladeni välja!; saime inspiratsiooni (munakarpidest ja küünlavahast) isetehtud tulehakatusroosidest, hobustest ja mõisatest…

Vahva oli taas lugeda inimeste tagasisidet, kus hinnati seda, et ka müüki, klienditeenindust ja kliendisuhtlust võib õppida hoogsal ja mängulisel moel. Ja seda nii intensiivselt, et nelja päeva jooksul polevat olnud võimalik muule mõeldagi :))

IMG_1790 IMG_1796

Muide, Rapla Kultuurikeskuses on väga huvitavaid ruume, kus koolitust läbi viia. Raimond Valgre tuba (üleval vasakul ja all paremal), Linda tuba (all vasakul) või ka nende Kammersaal.

IMG_1797 IMG_1791

Jah, koolitus loob. Kõigile osapooltele, me ju kõik oleme samaaegselt nii andjad kui vastuvõtjad.

Saturday, April 9, 2011

Brasiilia banaanikook vanaema Miretti moodi

Sattusin Kairiti blogis banaanikoogi retseptile. Pärit see Brasiiliast, nagu ma aru sain :) See kõnetas mind ja proovisin järgi, kuigi natuke kartsin, et äkki on see hirmus magus.. Ei olnud! Tegin selle kaasa Stina sünnipäevale, kõik sõid ja kiitsid! Isegi mu poeg, kes pole suur magusasõber, ütles, et olevat täitsa hea :)

banaanikook_kairit Koostis (8-le):
4 munakollast
4 munavalget
2,5 kl suhkrut – arvestasin klaasiks 200 ml, aga panin 400 ml, kartsin et läheb liiga magusaks. Ei läinud:)
150 gr toasooja võid
1/2 tl soola
1 spl kuivpärmi
7-8 banaani * 
suhkrut ja kaneeli
1 kl piima
3 kl (600 g) nisujahu**

Pilt on pärit Kairit blogist._____________
* hästi palju hästi küpseid banaane (need peavad olema tõeliselt küpsed, et need koogi sees laguneksid) – mul oli kokku 6-7 banaani. Pealmine kiht küll ei lagunenud eriti ja minu meeles oli see väga mõnus.
** Kasutasin Veski-Mati mitmevilja jahusegu + täistera nisujahu + natuke speltajahu. Esimene annab mõnusalt seemneid, mis tekitas tunde, nagu koogi sees oleksid pähklitükid :) Teisel korral seda kokki tehes panin veel peoga seemneid juurde – päevalille, lina- ja seesamiseemneid.

Valmistamine

Mikserda kreemiks munakollased, või, sool ja suhkur. Teises anumas lahusta kuivpärm piimas.
Mikserda kordamööda muna-või segusse piima ja jahu. Lisa munavalged ja mikserda ühtlaseks taignaks.

Lõika banaanid pikkupidi pooleks. Määri koogivorm (kasutasin 30 cm) võiga ja kata õrna jahukihiga. Kata vormi põhi banaanidega ja raputa peale kaneeli ja suhkrut. Vala taigen peale.
Kata pind uuesti banaanidega, see omakorda kaneeli ja suhkruga.
Küpseta 40-50 min 190-200 kraadi juures.
Väga maitsev!

Friday, April 8, 2011

Vaimsus argielus. Tagasivaade holistilise teraapia esimesele kursuseaastale.

15.aprill 2010.
Esimene holistilise treeningu kursuse koolituspäev
. Ühelt poolt olen ma ootusärev ja põnevil. Teiselt poolt... on minus miski seletamatu hirm... Ma ei tea mis see on ja kust tuleb. Armastan ju uut ja seda, mida pole enne kogetud. Aga mis on see hirm...? Kas ma kardan seda, et ma „keeran selle kursusega ära“? Et kaotan sideme reaalse maailmaga? Kas see on sellest, et astun teele, mis muudab mu elu? Jäädavalt... Tean ju ise, et pigem olen ma mugavast ja materiaalsest maailmast rohkem kinni hoidnud kui ma tahaks..
Selleks, et kõige uuega kaasa minna, et vastu võtta, pean ma lahti laskma. Jaa.. seda ma just kardangi. Mulle meeldib teatud pragmaatilisus... äriline ja sisuline lähenemine. Ma ei taha päris „voodooks“ muutuda...

Ma tahan tuua vaimsust oma argiellu. Samas ma ei soovi materiaalsest, tavapärasest maailmast lahti lasta, sellega kontakti kaotada. Ma soovin vaid ehitada nende maailmade vahele silla.

On teine koolipäev. Õpetaja Katariina Liisa Martens palub meil võtta paaridesse ja teha harjutus, mille abil vaadata tulevikku, aega aasta pärast.

Ma panen silmad kinni, hingan sisse... välja... ja lõdvestun.
Nii, Signe, mõtle oma eelseisvale koolitusaastale. Holistiline treening lõpeb 8.mail 2011. Milline Sa oled 1 aasta ja 1 kuu pärast? Millises seisundis sa oled? Mida sa tunned?“ kuulen enda kõrva ääres Liisi häält.

Tunnen endas rahu. Teadlikkust. Rahu iseendaga ja kogu maailmaga. Tunnen soojust ja armastust oma avatud südames. Tunnen, et olen täielikus ühenduses kogu maailmaga ja tänu sellele suudan ma puudutada inimesi, kes seda puudutust vajavad. Ma tean, et mul on inimestele palju anda. Tunnen oma sõõrmeis kevade värskust ja päikese soojust... Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on kusagil angel-09.250140612_stdtiivad, aga alles nüüd tunnen, et need tõesti kannavad mind. Alles nüüdseks olen õppinud lendama, olen lasknud lahti raskuspommid jalgade küljest, mis on mind maadligi hoidnud. Lennates taeva all olen ma kontaktis reaalsusega, aga samas olen lahti lasknud hirmudest, mis mind tagasi hoiavad.
Lendan ning kõik voogab ja voolab sujuvas laines. Ütlen endale: „Ma armastan sind. Sa oled õigel teel! Ära karda midagi, lase lahti!“

Silmad avades väristan õlgu... ühtpidi lootusest, et see tõesti nii läheb... teisalt teatud hirmust.. on´s see tõesti võimalik?! Olen seda mõtet - tulla pangast ära ja hakata ainult ettevõtmistega leiba teenima - pikalt enda sees kandnud, aga pole julgenud sellele isegi pikemalt mõelda. Hirm on kaotada turvalist sissetulekut. Ja ma olen selles hea, mida ma teen... Samas aga ei saa ju niimoodi pikalt töötada, ja rabelemist on siin ikka küllaga. Rabelemist, millise puhul ma ei tunneta aga enam enda arengut. “Oh, ma loodan, et see saab ühel heal päeval tõesti võimalik olema! Nii et mina ja mu lapsed päris nälga ei jää...” mõtlen endamisi.

5. aprill 2011.
Natuke vähem kui aasta on möödas meie esimesest koolitusmoodulist.
body_art_2 Elu on olnud põnev. Nagu kapsapea, mis koorub lahti leht-lehe haaval. Ka mina olen sel aastal olnud nagu kapsapea, mis koorunud leht-lehe haaval lahti. Ja eks elu teebki põnevaks see, mis iseendaga toimub :)

Mis siis on toimunud?
Palju on olnud erinevaid mõtteid, tundeid. Hirme, valu, viha, üksindust, armastust, igatsust, avanemist, avardumist, usaldamist, loomist, tänulikkust...

Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob selguse ja värvikülluse.

Tsiteerides mu head sõpra Merlet, ühel hetkel tundus nagu kannataksid vaimset teed Peegelpiltkäivad inimesed justkui kõik mingite teemade all – üsna palju soppa tundus igaühel olevat. Siis ma sain aga aru, et me oleme lihtsalt nii ütlemata ausad enda suhtes. Tuimestamata end maailma võltsi koorikuga, alkoholi ja meelelahutustega, end kiire elurütmi sisse ära peitmata... Lubame me endal olla haavatavad, ausalt ja ehedalt enda sisse ja endale peeglis otsa vaadates. Nõus võtma ennast vastu sellisena nagu me oleme. Võtma vastutuse selle eest, mis meie elus toimub.
See ongi iseendaga kontaktis olemine, vaimsete väärtuste järgi elamine.

Olen selle aastaga mõistnud ja oma pärisosaks võtnud mõtte, et „kõik, mida me näeme välja vaadates, oleme juba näinud enda sisse vaadates“, nagu armastab öelda ka mu hea sõber ja mu Õpetaja  Kristi Pääsuke.
Meie maailm meie ümber on meie peegel, peegeldades meile seda, mis toimub meie sees. Aidates meil liikuda oma teel, teha seda, mida oleme siia ilma tulnud tegema.

Üks suurimaid õppetunde läbi selle kooliaasta on olnud minu jaoks mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis meie elus on. Vastutus aga sellisel moel, mis ei muserda, ei tekita süütunnet.

bethechangeln3 Ma usun, et oleme alati, igas olukorras süüta, teinud asju oma oskustele vastavalt parimal võimalikul moel. Võibolla me pole olnud alati piisavalt kohal või teadlikud, et asjad on juhtunud viisil, mis meile rõõmu ei tee...
Ma pean siin silmas vastutust, mis vabastab illusioonist, et keegi teine korraldab minu elus toimuvaid sündmusi minu eest. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja, kõigi võimaluste väljas.
Ja teades, et sinna, kuhu läheb mu tähelepanu, sinna läheb mu energia ja mu armastus, hoian ma oma fookust sellel, mida luua tahan.

Olles oma elu looja, ei ole ma ometi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis (oma kõrgemalt minalt), erinevatelt märkidelt, inglitelt (kaartide abiga või meditatsioonis) või raamatus suvalist kohta lahti lüües.

tydruk_vihmavarjuga_emt Läbi holistilise teraapia seansside Piret Jõemäega olen ma suutnud vabastada ja ümber kirjutada mitmeid oma sisemisi hirme ja sügavaid mustreid! Täna ma olen rahus sellega, et olen just selline nagu olen. Ja lasen ka teistel olla sellised nagu nemad on. Ma ei muretse enam, kas mu performance on „piisavalt hea“. Ma tean, et annan endast alati parima ja ülejäänu pärast ei muretse :) Ja nii kummaline kui see ka pole, on nii märksa lihtsam!

Ma tunnen sisimas, et vastuoksa mu esialgsele hirmule – et HTI kooli tulemusena võib juhtuda, et ma „pööran ära“ – on toimunud hoopis miskit muud.

isiklik vägi Ma olen tugevamalt kui varem kontaktis reaalsusega, oma eluga, juurtega, maaga, loodusega. See hoiab mul kindlat pinda jalge all. Samas olen ma avatud jumalikkusele, oma päritolule, kõrgemalt poolt tulevale õpetusele ja juhatusele. Ma kuulan oma intuitsiooni, võtan vastu infot, mida teised inimesed mulle (ka oma mõtteis, telepaatiliselt) saadavad ja järgin seda. Ja ma näen, et see toimib.
Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Nii järgin ma oma südant. Tunnen, et mu süda on avatud ja armastust täis. Seda ka inimeste vastu, kes mind esmapilgul nagu ründaksid. Ma võtan nad vastu sellistena nagu nad on, oma valus või meeleheites. Ma tean, et see rünnak tuleb nendes pulbitsevatest segastest tunnetest. Võtan nad vastu kaastundes ja armastuses.
Ma tean, et see, mida ma teen teistele, teen ma tegelikult ka iseendale. Ja tuletan endale meelde, et see olukord on mu ellu loodud mingi ebakõla tõttu ka minus endas. Kinnitan endale, et armastan ennast. Et annan endale andeks, et olen selle olukorra oma ellu toonud, nagu õpetab ho´oponopono. Tänulikkusega.

kõiksus Ma olen õppinud ja mõistnud, et ka rünnakuna tunduv on mind tegelikult mu teel toetamas. Ma tunnen ära ego peened mustrid, mis püüavad mind erinevates olukordades jalust maha lüüa, püüdes mu meelt viia minevikusündmuste või tulevikuhirmude valda. Ma olen kohal. Siin ja praegu.

Ma olen kontaktis omaenda väega, oma väärtuslikkusega. Liigun selgelt ja rõõmsalt oma teel. Minu enda poolt loodaval eluteel, täites seda ülesannet, mida ma olen tulnud siia ilma tegema.


Minu elu eesmärk on... olla kui Päike. Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Rahus, rõõmus, armastuses. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega, toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata neilegi teed. Koju. Iseendani.

Nii nagu sees, nii ka väljas. Mu sisemised muudatused on kaasa toonud ka muutused minu ümber.

Suhted emaga muutusid peale esimest holistilist neliku teraapiaseansse esialgu veelgi halvemaks. Teraapiate käigus tuli üles olukordi lapsepõlvest, mille ma olin enda sisse ära peitnud ning peale nende meeldetulekut oli mul raskusi neist üle saamisel, nendest lahti laskmisel.
Kulus mitmeid teraapiaid, koolitusmooduleid, raamatulehti ja mõtisklusi selle teemal, kuni ma jõudsin äratundmiseni, kui tundlik, hoolitsev, armastav ja tark naine mu ema on! See mõistmine vabastas ja ülendas. Olen väga tänulik talle, et ta oli nõus tulema mulle poolele teele vastu, koos minuga avanema, vaatama endagi sisse, kuulama mind, väljendama mulle oma armastust, vabastama endast minevikuköidikuid ning minema edasi. Armastuses.

Üllatuslik on olnud minu jaoks see, et peale ca 25-30 aastast (?!) lahusolekut on hakanud tekkima suhted minu ja isa vahel. Olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga. Võimalus teda aktsepteerida, hinnata ja... armastada. Kui oluline on olnud talle andestada. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste vastu. Usalduse, mille ma kunagi lapsena kaotasin. Mis taasavanes abielludes ning mille kaotasin uuesti peale lahutust.

blossoming Tänaseks olen oma südame, mille siis sulgesin, kartes jälle haiget saada, teadlikult uuesti avanud:). Täna ma haiget saamist enam ei karda. Tean, et kõik valunooled, mis sinna lastakse, muutuvad hoopis... lilledeks. Sest armastus minus on nii suur ja minu usaldus samuti. Ma lihtsalt lõdvestun ja usaldan. Ma tean, et Elu hoiab ja armastab mind.

Ja ma tean, et see on täielikult minu enda valida, mida ma lasen endasse ja oma ellu ning mida mitte. Ma valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Vaieldamatult kõige suurem muutus, mis minu elus selle aastaga sündis, oli tööalane. Olin juba 1994. aastast alates töötanud suures, järjest enam tootmishoonele sarnanevas masinavärgis, mida kõik ühiselt panganduseks kutsuvad. Olin tundnud juba mitu aastat, et ma olen pangandusest väsinud... Et seal on järjest vähem inimeste- ja järjest enam protsessikesksust. Et mu kutsumuseks on endiselt inimesed... Tahan koolitada. Korraldada erinevaid koolitusi, üritusi. Aga otsust teha, ära tulla, algusest alata... polnud julgenud.

Otsus liikuda vabaduse ja arengu poole sündis septembris Mairi ja Anderoga tehtud coachingu-sessiooni käigus. 18way 2010.09.05 465Sessiooni lõpuks oli minus selgus - tehtud otsus, loodud visioon ja tegutsemisplaan, mõeldud läbi, miks see mulle üldse oluline on... Tundsin, kuidas teatud hirmutunne sees väreles ja kõditas, kuid see oli pigem erutav kui hirmutav.. nagu hakkaksin kohe-kohe lennukist alla hüppama, otse tundmatusse. Ja nii see ju oligi. Nii juhtuski, et 2010-2011 aastavahetusel jätsin pangatööga hüvasti ja alustasin aasta algusest ettevõtlusega.
Ja mu tiivad tõesti kannavad! Minu suurim soov ületas mu suurima hirmu. Coaching on tõesti suurepärane tööriist!

Palgatöölt äratulek on õpetanud mulle kõige enam seda, et selleks, et olla vaba, tuleb vabaneda klammerdumisest ükskõik mille (või kelle) külge.
Ma vahetasin kindlustunde vabaduse vastu.
Ma vahetasin kontrolli usalduse vastu.
Ja ma usaldan, voolan, olen vaba, loon, armastan ja naudin tänulikkuses!

vastuvõtmine Iga meie eluhetk mõjutab kõiki meie eluhetki, nii minevikus kui tulevikus. Olen näinud, kuidas see, millise värvingu me sündmustele täna anname, kuidas neid tajume, neid hetki mõjutab. Olen kogenud õnnelikke hetki, mis pärast haiget teevad. Ja valusaid hetki, mis tagantjärgi rõõmu teevad.

Jah, ka see hetk, mis on praegu, võib saada tulevikus hoopis teistsuguse kuue ja paista tagantjärgi hoopis teistmoodi. Millise, me täna veel ei tea. Ma tean täna seda, et ma saan võtta vastutuse iga hetke eest oma elus. Küsida endalt: „Kuidas ma selle olukorra enda ellu tõin? Kui see on ebameeldiv, kuidas ma saan seda muuta? Mida see olukord mulle tuli näitama?“ Vabastada saab end läbi teadvustamise ja armastuse jagamise. Mina olen valmis. Valmis avanema ja usaldama. Vaatlema end kõrvalt. Olen valmis olema kohal, siin ja praegu ning märkama igas hetkes selle ilu ja jumalikkust.

Mõeldes sellele viimasele aastale oma elus, tunnen ma endas suurt ja sügavat tänulikkust. Muudatused on sündinud palju peenemal tasandil, kui ma praegu kirjeldada oskan. 
Ma oskan rohkem märgata, teadvustada, nautida, rõõmustada, armastada, luua, oma keha kuulata, tänada, andeks anda, usaldada, alistuda, jumalikke signaale lugeda... olla rahus – iseenda ja maailmaga.

wish(2) Ja see on see, mida ma soovin oma teel jagada ka teiste inimestega.

Nendega, kes veel magavad, aga tahaksid ka ärgata.
Need kes juba ärkamas, märkamas elu ja hetki enda ümber ja sooviksid sel teel juhatust.

Minu presidendiaasta kokkuvõte koja poolt

Igal aastal esitatakse JCI Kevadkonverentsil eelmise aasta tublimad auhindade saamiseks Auhinnakomisjonile. Väga südantsoojendav oli lugeda minu kohta esitatud auhinna-albumit! :)
Eks selline tunnustus ongi see, mis paneb kojas tegutsema! Aitäh!

Auhinnaalbum: JCI Estonia Aasta LOM President 2010- Signe Israel

Signe ehk alias Siki on olnud JCI Toompeale Super President.
Seda kõige otsesemas mõttes. Ükski tähtpäev, olgu kellegi sünnipäev, lapse sünd või vabariigi püha, ei jäänud südamesse pugeva tervituseta.
Ta puudutas liigutavalt igaüht, ta jõudis kõigini isiklikult ja armsalt ning kõik see toimus nii mängleva kergusega ja loomulikult.

Võitles oma koja eest

Koja presidendi esimene ja kõige olulisem kohustus on koja väärikas esindamine.

Aastal 2010 sai JCI Toompea õiguse korraldada JCI Estonia aasta tippsündmust- Aastakonverentsi.


Projektijuhtideks valiti JCI Toompea kunagised presidendid Marju Raadik-Kantsik ja Heidi Kakko. Kogu meeskond tegutses ühise mütsi all ja väga innustunult, kuid peale meie endi ei uskunud ürituse suurejoonelisusesse ja edukusse mitte keegi. Selline suhtumine vajas Sikilt tõelist võitlust oma koja ja meie projekti eest. Ja ta sai sellega hakkama ja suurepäraselt – Toompea koda ei pidanud loobuma oma eesmärgist ja viis selle ellu uuel tasemel, mida varem polnud JCI-s nähtud. Lisaks projektitiimi igakülgsele toetamisele, sai Siki suurepäraselt hakkama ka konverentsi modereerimisega.
Tänu sellele aastakonverentsile lisandus meie kotta nii mõnigi uus huviline, kes selle tiimis „käe valgeks sai“.

Koja esindamine

Siki jõudis kõikjale ja oli igal üritusel pildil ja vääris äramärkimist! Oma jäägitu positiivsuse ja sütitavusega on Siki muutnud Toompea koja oodatud külaliseks iga koja üritustele.

 

 

Positiivne ellusuhtumine.

Siki on üdini positiivne inimene ja ta oskab seda ka teistesse süstida. Ta leiab selle positiivse killu ülesse igast toanurgast või põrandapraost  :-)

Eeskuju, toetus, respekt. Siki oli eeskujuks igale aktiivsele kodalasele. Ta oskas õigel hetkel kiita ja kalli teha, täpselt siis, kui see oli asja eest. Koja koosolekud olid mõnusad üritused mitte kohustus, selle õdusa õhkkonna kudus sinna sisse just Siki.

Seltskonnahing ja tantsulõvi

Siki on tõeline seltskonnahing. Talle meeldib esineda ja ta teeb seda väga laulvalt. Kõik vaatavad ja kuulavad hardunud pilguga. Ja kui läheb peoks, siis ei ole Siki tagasihoidlik, vaid pidutseb eesrindlikult varaste hommikutundideni :-)

Kindlameelsus ja usk oma koja liikmetesse

Tema Presidendiaastal sai alguse Toompea koja üks traditsioonidest - Tervisekonverents, mis pärjati 2010 aastal JCI Estonia parima elukeskkonna arendamise projektina. Siki ei peljanud meeskonnatöös kaasalöömist, kuigi see ei ole presidendi kohustus. Ta tegi seda suuremeelselt ja sütitas projekti uskuma ja seda ära tegema kogu meeskonna.

100% efektiivne Siki :-) jõudis kõikjale. Kui vaadata koja ajaveebi (http://jcitoompea.blogspot.com), siis 2010 aastal on tehtud meie arhiivi 64 kannet erinevatest üritustest, koosolekutest ja sündmustest. Siki oli igal pool olemas ja säras õnnest. Ta tegi palju, andis palju ja jõudis palju.

JCI Toompea valis Siki 2010 aastal parimaks juhatuse liikmeks

Lisaks JCI tegevusele jõudis Siki veel läbida andragoogika kursuse, õppida kitarri mängima, kasvatada kahte last, tegeleda joogaga, koolitada ja teha oma igapäevatööd. 2010 aasta lõpul tegi Siki veel ühe tähtsa sammu- hakates iseenda tööandjaks.

Toompea koda hoiab Sikile pöialt ja soovib et tal kõik ikka hästi läheks! :-)

 

Siki oli tõeline Super President, kelle üle iga koda võib uhke olla!

JCI Toompea

Olen JCI-s olnud aastast 2003. Mis seal salata, see kes ma täna olen, on suuresti tänu JCI-le. Tänu aktiivsetele, positiivsetele, ettevõtlikele kojakaaslastele! Tänu teile, sõbrad!

Wednesday, April 6, 2011

Müük on nagu hingamine


Mulle meeldis, et Äripäevas ilmunud reklaamartiklis kasutas raamatu võrratu toimetaja Mari-Epp Tirkkonen minu sõnu: “ Müük on nagu hingamine: miski, milleta ei saaks majanduselu toimida, milleta ei saaks me sooritada ühtegi tehingut. Nii lihtne ja igapäevane, kuid samas nii võimalusterohkelt mitmetahuline. Nagu sportides või väljakutsuvates olukordades on vaja osata teadlikult hingata, on keeruliste toodete, teenuste või kliendisituatsioonide puhul vaja olukorda teadlikult juhtida.”
Jah, nii see on :)

Palju on küsitud selle raamatu saamislugu.  Jagan seda.
imageAastatel 2007-2008 olin Äripäeva Müügikäsiraamatu peatoimetaja – s.t. kirjutasin käsiraamatusse erinevaid müügiga seotud artikleid, et müügijuhtidel ja noortel müügigurudel oleks, kust juhatust ja õpetust leida.
Käsiraamat oli kokku ilmunud juba kümmekond aastat, seal oli seda, mis oli igihaljas ja seda, mis ammu aegunud.
Juba tollal oli meil mõte, et võiks käsiraamatu igihaljast materjali kasutades luua kompaktse ja tervikliku väärtuspõhise müügiga soetud raamatu.

Mulle on endale väga hingelähedane see, et müügiprotsessi keskmes asuks klient, oma soovide ja vajadustega. Et peetaks oluliseks pikaajalist kliendisuhet ja et müügisuhtlus kannaks neid väärtusi, mis meile endilegi olulised on. Usaldus, avatus, lihtsus, ausus, hoolimine. Aga siis tuli masu peale ja panime mõtte kalevi alla.

Nüüd siis, olles ise ettevõtja, tundsin endas kirjutamiskihku ja küsisin ÄP-lt, mis plaanid neil selle raamatuga on. Majandus vaikselt taastumas ja peatsel tõusuteel, müügiga soetud oskused on äärmiselt vajalikud. Miks ma ei imestanud, et nad olla just samal teemal mõtteid vahetanud ja minugi peale mõelnud :))
Niisiis - mõeldud tehtud! Ehitasin üles struktuuri, töötasin olemasoleva materjali läbi ja kus vaja, lisasin oma nägemusi, lähenemisi, võtteid. Suure osa oma panusest on siin andnud sellised gurud nagu Peep Vain, Mati Ruul, Ekke Lainsalu aga ka Self II tiim, Invicta kaasautorid jmt…

Raamatu peatükid järgivad müügiprotsessi struktuuri – ettevalmistustest ja kliendikontakti loomisest tehingu sõlmimise ja järeltegevusteni välja. Kahes viimases peatükis tuleb juttu püsiklientide hoidmisest, kliendisuhete juhtimisest ning müügitöötaja arengust.

Mul on hea meel, et raamat sai lihtsasti loetav, ülevaatlik ja näitlikustatud, nagu mu eesmärk oli.
Seda toovad oma kommentaarides välja ka kaasautorid.

Karin Hango: “ Signe Israeli koostatud “Küsi, kuula, peegelda” on esimene eestikeelne praktiline n-ö eesliini müügiraamat, mis tutvustab ülevaatlikult ja loetavalt müügi erinevaid külgi ja tehnikaid.
Müüki ei müstifitseerita ega ilustata – saladusi, nippe ja kunsttükke sellest raamatust ei leia. Pigem saab müügiinimene siit tuge oma töörolli järjest tulemuslikumaks ja mõnusamaks täitmiseks.
Raamatust leiab nii praktilisi soovitusi kui ka mõtlemapanevaid näiteid. Usun, et igal juhul innustab see raamat müügiinimesi oma tegevust mõtestama ja arendama
.”

Ja Mati Ruul: “  Raamatust leiab häid nõuandeid nii algaja klienditeenindaja kui ka kogenud müügimees. Kokkupandud teost võib julgelt nimetada käsiraamatuks.
Tavapärase lugemise kõrval paneb see aktiivselt kaasa mõtlema nii enda kui ka eri tüüpi klientide käitumise üle. Teotahet ja lisaenergiat pakub raamatu
iga peatükk, seda huvitavate soovituste ja näpunäidete abil. Lugemise muudavad nauditavaks mitmed humoorikad seigad ja lood igapäevasest müügitööst Eestimaal.”

Selline tore esiklaps :)

Mure ja mõnus sibula-juustupirukas

Jagan teiega ühe head just avastatud retsepti. Väga mõnusa põhjaga soolane pirukas. Piruka katteid saab ju varieerida, põhi oli küll tore avastus!sibula-juustupirukas.Jaan Heinmaa

Koostis (8-le):
PÕHI:
2 dl nisujahu (mina kasutasin mitmevilja jahusegu)
1 dl täistera nisujahu
1 dl seesamiseemneid
125 gr võid
Näpuotsaga soola
mina panin ka ca 1 spl vett (kuna ei kasutanud puhast nisujahu)

TÄIDIS:
1 porru
2 sibulat, 2 šalottsibulat (minu panin 2 suurt tavalist sibulat)
3 küüslauguküünt (mina lisasin ka värsket ingverit ja minu meelest oli see väga hea!)
2 sl võid
1 tl soola
0,5 tl musta pipart
1 sl värsket hakitud tüümiani
2 dl riivjuustu
2 muna
2 dl vahukoort

Valmistamine:
  Näpi jahud seesamiseemnete, või ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vajadusel lisa spl-jagu vett. Suru võiga määritud vormi (24 cm läbimõõduga) ja äärtele. Pane 30 minutiks külma.
Lõika sibulad õhukesteks ribadeks, tükelda porru, küüslauk ja ingver. Prae tükeldatud sibulad ja laugud tüki võiga madala kuumusega pannil, kuni nad muutuvad klaasjaks, aga ei pruunistu. Maitsesta soola, suhkru, pipra ja tüümianiga.

Eelküpseta pirukapõhja ahjus  200 kraadi juures 10 minutit. Sega sibulatäidise hulka riivitud just ja laota eelküpsetatud põhjale. Mina lisasin mõned tükid sinihallitusjuustu ka, andis väga mõnusa maitse:)
Klopi munad koorega lahti ja vala pirukale.
Küpseta ahjus veel 20-25 minutit või kuni pirukas on kaunilt kuldkollane.
Me sõime täiesti jahtunult, küll maitses hää! :)

Allikas: Selveri retseptileht

Friday, April 1, 2011

Lanzarote muljed – kaks nädalat päikest ja armastust

Elu on mind hellitanud, mul tekkis võimalus minna vabatahtlikuna Lanzarotele ühe tuttava jooga- ja puhkekeskusesse tööle. Kui kutse tuli, siis mõtlesin, et oiii kui vahva oleks… Ja järgmisel hetkel sain oma mõttel sabast kinni:”Mismõttes oleks?! Mis mind siis takistab? Pole ju tööandjat, kes teatab, et puhkust sa küll praegu ei saa…:P Ehk õnnestub ka muud asjad (lapsed, loomad) ära korraldatud!” Ja saidki! :)

Kas pole tore, minna keset talve, napilt enne kevade ametlikku algust, kui hanged kõrguvad ninani, minna sooja päikese kätte?!

Reisihuvilistele infoks: lendasin läbi East Midlandsi (Inglismaa), kus veetsin pool ööd lennujaamas ja tagasi tulin läbi Barcelona. Tagasilend tuli Geronast (100 km Barcelonast mööda rannikut üles, kirde suunas. Info sinnaliikumiseks leiab siit lingilt), ka seal veetsin öö lennujaamas. Päris huvitav ja igati ok, eriti kui padi või läptop on kaasas ja viimases häid filme mida vaadata :). Lendasin RyanAiriga ja edasi-tagasi piletid Tallinnast läksid maksma 253 EUR (s.h. check-in pagas tagasilennul). See käsipagasi teema on seal suht piiri peal kõndimine… Nii suuruse kui sisu poolest. Mul võeti näiteks täiesti tahke mesi ära, mis külakostiks tahtsin viia ja mis kirjade järgi olevat pidanud lubatud olema…

Lanzarote  võttis mind vastu avalalt naeratava päikese ja rõõmsalt juukseid sasiva tuulega. Daniel, Villa Amatista peremees, tuli mulle vastu ja ma sain kohe ookeaniga sinasõprust luua :) Seda õnneks veel mitmel korral! Kuna ma ei läinud sinna ju päris rannas lesima ega niisama puhkama, vaid ikka tööle, siis seda liiga sageli ei saanud. Aga seda enam ma neid kordi nautisin!

 IMG_1327-A IMG_1062-A

Koht, kus me elasime, Villa Amatista, on kui maapealne paradiis. Nii elamiseks kui külalisena puhkamiseks.

Külalistele on ööbimiseks 8 erinevat tuba või majakest.   Enamikus saab ise süüa valmistada ja on olemas kõik eluks vajalik. Kõik perenaise hea maitse järgi kujundatud, elurõõmsad ja omamoodi rahu sisendavad. Elutempo ja -rütm on seal hoopis teistsugune.On olemas suur joogaruum, kus saab teha ise või koos grupiga joogat, õues on soojendusega bassein. Võib tellida endale massaazi või muid erinevaid hoolitsusi. Asukoht on ka hea, praktiliselt saare keskosas asudes (La Vegueta asula lähistel) pääseb lihtsasti igale poole. Ookeanirannik – Playa de Famara - oli meist 10 min autosõidu kaugusel, mõnusate lainete ja liivarannaga.

Kui Sul on plaanis Lanzarotet külastada, siis chekka nende kodulehte, see koht väärib seda!

Meile, maja elanikele, oli see aga veel erakordsem paradiis! Aed oli nii külluslikult rikkalik, seal kasvas kõike! Alates aedviljadest  - tomatid, salatid, rukolad, spinatid, zukinid, baklazaanid, sparglid… ja lõpetades erinevate puuviljadega  - papaiad, avokaadod, nisperosed, aprikoosid, passioniviljad ja kõik need kelle nimegi ma ei tea…
Nii tohutult mõnus oli lipata enne lõunasööki aeda, tuua sealt päikesesoojasid tomateid, basiilikat, salateid ja muid aedvilju ja lõikuda need kohe värskelt salatisse!

IMG_1124 IMG_1384
IMG_1493 IMG_1133-A

Aias on lisaks igasuguseid muid põnevaid taimi ja kohti, siin mõned neist…
IMG_1115-A IMG_1691

…ja rõõmsalt õitsvaid lilli:)
 IMG_1427 IMG_1262-A
IMG_1110_AIMG_1112-A  

Hommikuti võtame aega olenevalt olukorrast kas koos või igaüks omale sobivas kohas – sees, saalis või väljas päikeseterassil – joogat teha. Nii Daniel, kui Zanna, tema naine, armastavad väga joogat. Ma ei olnud ammu ashtangat teinud, tegime seda Danieliga koos, küll oli mõnus!

IMG_1355 IMG_1230-A

Päeval toimetame seda, mis vajab toimetamist – majas, külalistetubades, hoiame õue puhta, teeme süüa. Mina õmblesin veel lisaks. Õmblesin ja parandasin – padjapüüre, tekikotte, toolikatteid, kardinaid jmt. Nii vahva, et Zanna selle peale tuli, ma väga nautisin! :)

IMG_1200 IMG_1234-A
IMG_1426 IMG_1222-A

Mind väga inspireerisid need söögid mis me sõime. Ainult taimetoitu mõistagi. Ja palju värsket. Aga täiesti selliseid asju, mida saab siin vabalt järgi teha:) Nagu näiteks süüa rohkem idandeid, erinevaid kaunvilju, aga ka näiteks kinoad, mis osutus mu vaieldamatuks lemmikuks, mmm! Ja mandlipiim :)

IMG_1496 IMG_1464

Väga ülendav oli see, kuidas me ühise laua taha istudes alati käed ühendasime ja vaikuses oma söögipalvet lugesime. Väärt hetked!
Ja muidugi see toorkook, mille Zanna minu viimasel õhtul tegi!! Põhi mandlitest, datlitest, seesamiseemnetest ja kookoseõlist, kreem banaanidest, avokaadodest, kakaost ja camu-camu pulbrist ning peale maasikad… See oli selline maitseelamus, et ma sõin seda nagu aegluubis, mmm :))

IMG_1152-A IMG_1689 

Rituaalidest  ja tseremooniatest osatakse Amatistas lugu pidada. Me tegime… erinevaid. Siin pildikesed ühest. Spiraali sisse kõndidest puhastatakse end, jäetakse maha kõik see, mis meid enam ei teeni. Energeetiliselt, emotsionaalselt. Spiraali sees ühendutakse nelja ilmakaarega,  maa ja taevaga ning võetakse nende väge endasse. Seda saadab teiste tseremoonias osalejate laul ja/või loitsimine. See on väga vägev ja ülendav kogemus:)
IMG_1420 IMG_1417

Villa Amatista elanikud – nii omanikud (abielupaar Zanna ja Daniel) kui loomad (kaks koera ja kass) on väga imelised.
Millise hoole ja armastusega seda kohta peetakse, kõigesse suhtutakse! Kõik, mida nad teevad, tuleb mängleva kergusega (suhtlemine külalistega, toimetamine aias ja majas jmt). Kui külalised tulid, siis ma jälgisin imetlusega, kuidas neid vastu võeti. Nagu nad oleksid parimad sõbrad ja lihtsalt külla tulnud. Pealegi - Daniel rääkis sakslaste ja šveitslastega saksa keeles, inglastega inglise keeles, prantslastega prantsuse keeles ja hispaanlastega hispaania keeles… Meiega rääkides kasutas ta sageli eestikeelseid sõnu (ta on varasemalt natuke Eestis elanud). Meie Piretiga, kes me olime seal mõlemad vabatahtlikena tööl, olime nagu osa perekonnast. Nii omaksvõetud, nagu väga lähedased sõbrad. Nii lihtne on sedasi tunda end kui kodus:) 

Ja samas ei olnud see vaid mingi särav pealispind. Kui tekkisid mingid kitsaskohad, valesti mõistmised, taheti omaette olla, ei tahetud aktiivselt suhelda, siis seda kõike väljendati väga avatult. Ja see oli täiesti turvaline. Keegi ei pahandanud, ei solvunud. Ja see lõi tunde, et kõik tunded, soovid ja vajadused on turvalised. Ja ma võin ennast alati väljendada.  Mitte midagi ei pea tegema, mida sa ise ei taha. Selline tingimusteta omaksvõtmine on nii vabastav, võimaldades olla igas hetkes täpselt nii nagu sa oled.  Ja see on nii hea tunne!

IMG_1506 IMG_1364
  IMG_1361IMG_1141

Ilmad olid hästi ilusad. Mõne päevaga juba õppis ära selle, et millal valgeks läheb, millal pimedaks, millal soojaks, millal jahedaks. Päike oli väga soe ja paistis enamikel päevadest. Küll aga oli vahest hästi tuuline. Tuul oligi määravakas ilmakujundajaks – kas jahedam põhjast või kuumem idast, Saharalt. Ühel päeval Piretiga Amatista autoga saaretuuril käies saime kinnituse 30 kraadisele suvemõnule:)

Kohalikuks vaatamisväärsusteks on eelkõige loodus ise. Vulkaaniline maastik on tõesti väga eriline. Kui Tenerife on nagu üks suur vulkaan, siis siin on selline tunne, nagu oleks keegi oleks neid nagu rosinaid saia peale puistanud, vulkaan on vulkaani küljes kinni.
Meie elupaika ümbritses ka mitu vulkaani, ühte rohtukasvanud kraatrisse ronisime sisse ka. Väga hea energiaga eriline elamus oli. Selline turvaline, hoitud ja kaitstud. Tuul ainult vihises peade kohal…

Meie aiast edelasse vaadates paistsid eemalasuvate vulkaanide tipud, nagu Egiptuse püramiidid. :)

Amatista
See piirkond seal kaugemal on nii tihedalt vulkaanidega kaetud, nagu oleks neil seal mingi kogunemine. Ja maastik nende vahel näeb välja selline, nagu oleks Kalevipoeg põldu kündnud - mullakamakad on hiigelsuured. Tegelikkuses ei olnud see muidugi muld, vaid vulkaaniline pinnas. Väga teistmoodi vaatepilt! Kahjuks mul pole sellest pilti.

Panen siia pildi kogu Lanzarote saarest ka, meie orienteeruva asukoha tähistasin Amatista värvides roosakas-lilla lillekesega.
Lanzarote vulkaanid2

Teise nädala algul käisime saaretipus asuvat mäestikku vallutamas, hmm.. temaga sõprussuhet loomas ;). Mäe tipp on 670 m, aga me vist päris tipus ei käinud :)  Üks külalistest, umbes minuvanune noormees, Peter, kellega me keset mäge kohtusime ja autovõtmeid vahetasime (et ei peaks tuldud teed tagasi minema), ütles pärast pead raputades, et oli ikka väga raske rada.
Rada läbides ei tundunud see meile sugugi liiga raske, kuigi väljakutsuvaid kohti oli päris mitmeid. Ärauhutud teid ja püstloodis alla ookeanini ulatuvat seina jalge all.. See tundus pigem põnev ja eks Daniel oli püüdnud meid enne minekut ette ära ka hirmutada :)), nii et me olime kõigeks valmis :). Mul võttis retk jalad küll lõpuks läbi, varvaste vahel oli ikka mitu villi… ei olnud mu saapad kivistel mägiradadel turnimiseks mõeldud. Aga need imeilusad lummavad vaated! Need andsid nii palju energiat! Me muudkui peatusime, ahhetasime ja nautisime!
IMG_1571 IMG_1625
Piltidelt kaob kahjuks sügavusmõõde ära, aga ehk saab natuke ainu kõrgustest ja vahemaadest. Üleval vasakul oleme me ca kolmandiku läbinud, meie teekond algas sealt tagant, kust esimesed arglikud vahused lained hakkavad. Paremal on meie kohtumispaik Peteriga. Vast on pildil läbi proportsioonide (läbi nende täpp-inimeste seal paremal mäenukil) võimalik tunnetada meie kõrgust suhtes veepinnaga.

IMG_1527 IMG_1539

Hingasin sisse mägede ja ookeani hingust… aaaahh!! Milline jõud ja vägi! Paremal üleval on meie neljane reisiseltskond, juuksed lehvimas tuules:)
 
IMG_1628 IMG_1653
Vasakul on näha teekond, mis ootas ees. Viimane veerand.  Läksime välja sinna päris taha lõppu, viimase nuki juurde all ookeanipiiril. Paremal on vaade, mis tehtud pärast seda, kui olime seal all parempoolses ookeanisopis ujumas käinud ja siis 500 meetrit otse mäkke tõusnud,  üles platoole.

IMG_1660
Viimane vaade alla.. tõusu alustasime päris sealt veepiirilt. Väga vägev matk oli! Mu saabastesse kängitsetud jalad olid valusad ja väsinud, kuid ma ise olin elamusest laetud ja õnnelik! Mäletan, et muutusin kogunenud energiast lausa ülemeelikuks :))

Paar pildikest majast ka. Parempoolsel pildil paistab eemal mu selja taga ka minu toa aken ja seal all kasvav õitsev, vööni ulatuv tubakataim.

IMG_1214 IMG_1213
IMG_1428IMG_1250  

Enne äraminekut tegime veel mitu erilist tseremooniat.
Sain igas neist järjest rohkem ühendust oma isikliku väega. Iseenda väärtuslikkusega. Ja mõistsin, et nii siiatulek kui kogu see aeg siin on olnud nagu üks iseenda väärtustamise õppetund.  Algne mõte: “Ah mis nüüd mina.. Kas tõesti mina…?” asendus rõõmuga oma väärtuse tajumisest. Minus peab ikka midagi olema, et elu mind nii erilise armastusega ümbritseb. Ja ongi nii! Ja mis kõige ilusam, et tegelikult on see nii kõigiga meist! Me kõik, igaüks meist on nii eriline, me kõik oleme väärt kogu maailma armastust. 
Leian, et selle mõistmine ja tajumine algab sellest, kui me kõigepealt iseennast usaldame. Kui me valime ennast kuulata ja usaldada. Oma sisetundele järgneda, vabaks anda kõik hinnangud ja ootused, lubada endal märgata hetke, märgata ennast, õrnuse ja hoolivusega, nagu ütleb Sölve Maiberg. Ja jätkata enda usaldamist ka siis, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.

Rest in natural great peace this exhausted mind,
Beaten helpless by karma and neurotic thoughts
Like the relentless fury of the pounding waves
In the infinite ocean of samsara.
Rest in natural great peace.
~Nyoshul Khen Rinposhe~

Olen väga rõõmus ja tänulik kogu selle kogemuse eest!