Rahu on meie enda sees

Mulle teeb heameelt, et pakane, mis veel nädalapäevad tagasi tahtis vägisi ukse- ja aknapragude vahelt tuppa tahab hiilida, on pehmemaks läinud. Põlevad küünlad teevad toa mõnusalt hubaseks, kaminas praksub tuli. Istun kerratõmbunult sooja lambanahaga kaetud diivanil, pooleliolev raamat ees, aga tähed tantsivad mu silme ees ja mõtted on hoopis mujal.

See 2012 aasta on aastavahetusest alates emotsionaalses plaanis minu jaoks ikka kuidagi tuuline olnud. Kas tõesti on nii palju selliseid olukordi tekkinud või olen ma lihtsalt kuidagi tundlikum? Kas oma mustreid muuta soovides, enda vastu lõpuni aus ja avatud olla tahtes tuleb järjest nähtavale kõik see, mis mind ei teeni, mis pole armastus?

Vahelduva eduga on muudkui erinevaid emotsioone  üleval… Kui üks olukord raugeb, siis teine hiilib juba nurga tagant ligi… Milliste suurte ja eriliste sündmuste jaoks elu mind ette valmistab? :))

Aga mul on hea meel ja ma olen tõesti tänulik, et isegi kui ärevus või hirm kohal on, või hoopis kurbus või ebaselgus, siis on alati kohal ja mind toetamas teatud usaldus. Usaldus, et kõik rullub lahti just nii nagu peab.  Aga peaks need ülejäänud ometi natuke pausi… :)

Tjah, alati on ju võimalik oma tundeid - kurbust, ärevust, valu, ebamugavust -  eirata, pea liiva alla peita ning oodata, et kõik läheb üle. Muidugi läheb. Aga vaid pealispinnalt – sadestudes alateadvusesse, kust see siis tulevikus - sarnastes või sarnaselt puudutavates olukordades -  ikka üles tuleb.  Ja miks? Selleks, et tähelepanu endasse tagasi tuua, oma tunnetega tegeleda ja energia – emotsionaalse laengu neist olukordadest vabastada.  Eriti kui tunde tekkimise ajal seda ei väljendatud… Keha on siinkohal väga tark ja kõneleb valjusti.
Jah, ei tule need teemad põhjuseta. Nagu U. ütleb: “Tulevad need sinna, kus on ressursse sellega tegeleda!” Ja minu õpetaja, Marina Paula Eberth, ütleb ikka: “Mine sügavamale sellesse tundesse!” :)
Tean, et tunded asetsevad kihtidena ja et viha, süüdistamise  ja pahameele alt tuleb vastu kurbus, pettumus ja haavumine. Sealt alt hirm ja ebakindlus… mis vahetuvad süütunde ja kahetsusega. Ja kui me oleme kõigist neist kihtidest läbi läinud, teinekord koguni “kukkunud”, siis seal all on andestus, mõistmine ja armastus. Justnagu Pandora laekas. Lihtsalt vaata, et sa laeka kaant enne kinni ei löö ;)

Panen muusika mängima, poen voodisse, sulgen silmad ning pööran tähelepanu endasse. Natuke hingamist, enda tunnetamist… ja minusse voogab rahu. Nii hea on see kese, sisemine rahupunkt taas üles leida! Eriti kui väliste sündmuste tõttu aegajalt oma keskme kaotame. Selles kohas asetuvad kõik asjad paigale, näen oma elu nagu kuidagi kõrgemalt,  suurema plaanina… kuidas selle kohta öeldaksegi – nagu hinge vaatepunktist ;) Valdavaks tundeks on rahu ja usaldus. Isegi tänulikkus selle kõige eest, mis on. Ükskõik kui ebamugav see ei tundu olevat. Andestus ja armastus kõigi olendite vastu.

Oskaks ja suudaks vaid selle keskmega aga kogu aeg kontakti hoida… Suudaks vaid kohe kui olukord tekib, oma tunnetega niimoodi kontakti saada, et neid kohe väljendada… kõige puhtamast kohast. Või siis koheselt muundada, transformeerida…
Aga Elu on imeline oma täiuslikkuses… ja oskusi, mida õppida on veel palju :)

Puudutuse jõud

Olen siin vahelduva eduga käinud tantraõhtutel. Neil olles mõtlen vahel, kui vähe on tegelikult inimestel vaja, et (taas)tunda lähedust. Kiires elutempos, töö ja kodu vahet kiirustades… peatudes hetkeks, olla koos, puudutada teineteist. See annab juba nii palju! Lihtsalt puudutada, olles oma tähelepanuga täiesti kohal.

See ei ole ju kellelegi üllatuseks, et puudutus tervendab, rahustab ja tõstab enesetunnet. Puudutused vallandavad endorfiine - õnnehormoone  ja oksütotsiine, meie armastuse hormoone, ja alandavad sterssihormoonide- kortisooli taset.

Mäletan, et Marika juures tema tantrakoolitusel käies me tegime sellist harjutust, kus üks paariline puudutas teise kätt, silitades seda kahel viisil. Esimene oli täie tähelepanuga, keskendudes sellele hetkele, oma kaaslasele  ja sellele kohale nahal, mida ta puudutas. Ja siis mõne aja pärast, pööras oma tähelepanu ja ka pilgu mujale, ruumis ringi, aknast välja…sellegipoolest edasi silitades. Vahe oli kohe tunda!

Me tegime ühel õhtul sellist kätepuudutamisse harjutust, kus istusime paarilisega vastakuti, silmad kinni. Mõlemad sirutasid oma käed ette, kuni sõrmed kohtusid. Tekkis käte ja sõrmede omavaheline silitamise-puudutamise mäng. Väga eriline on niimoodi, silmad kinni, vastastikku teineteise käsi tunnetada. Hea oleks selleks võtta üks kümmekond minutit.
See on väga nauditav harjutus! Käed hakkavad nagu oma elu elama, liikuma, teineteisega paaris tantsima :)  Kui seda harjutust teha grupiga, paarilisi vahetades, siis on huvitav tajuda seda, kuidas ühtede kätega tekib parem ja nauditavam kontakt (olenemata sellest, kas tegu on samast või erinevast soost inimesega) kui teisega.
Mind ükskord ühe paarilise puhul kohe päris üllatas, kuidas meie käed rääkisid nagu erinevat keelt!  Tekkis selline tunne, nagu tema käed “ajasid nagu mingit oma asja”, minu käsi “kuulamata” ja tähele panemata. Tema käed silitasid, puudutasid, kuid ta tegi seda ilma vist tähelepanuta, tunnetasin rabistamist, kiirustamist... lausa nagu ta oleks minu käte liikumist  ja neile vastamist ignoreerinud... Vähemalt mulle tundus nii :) Ma jätsin vahepeal lihtsalt käed seisma, et „noh tee siis seda „oma asja““... Ajas vaheldumisi närvi ja naerma, kuidas olukord üldse selline võib olla :)) Aga eks ka nii võib juhtuda ja ma isegi ei oska öelda, kas see võib näidata, kui lähedane või “ühel lainel” omavaheline (kehaline?) kontakt on või mitte, aga midagi ta kindlasti väljendab.

Huvitavad on ka kooshingamise ja/või silmavaatamise harjutused. Näiteks, istudes vastakuti, vaadates teineteisele silma ja koos hingates. Hingamisrütmi võib sättida selliseks, et sel ajal kui üks hingab sisse, hingab teine välja. Tekib selline omamoodi lainetus. 
Pikalt silmavaatamine, ilma rääkimata ja nägusid tegemata ;) on juba iseenesest väga sügav ja erilist lähedustunnet tekitav harjutus. Me tegime selliseid harjutusi ka Indias, Art Of Livingu ashramis kursustel. Siis me ei jälginud partneri valikul, kas tegu on samast või vastassoost inimesega. Aga silmavaatamine kestis suhteliselt pikalt… ma arvan, et min 20 min.  Öeldakse, et silmad on hinge peegel.  Jah, tõesti oli selline tunne, nagu hinged oleksid puudutanud teineteist.. teistmoodi ei oska seda väga sügavat kogemust kirjeldada. Hiljem tundusid need inimesed kuidagi eriliselt omased ja lähedased.

Oma elukaaslasega või intiimpartneriga võib hingamisharjutust teha ka tantra klassikalises poosis (vt. pildil). Hingamisharjutuse tarvis ei pea see mõistagi ju alasti olema, nagu siin pildil :)  Hingamisrütm pannakse paika teise keha tunnetades ja tema hingamist enda kõrva ääres kuuldes.
David Deida, tantraõpetaja ja mitmete raamatute autor, soovitab sellise harjutuse puhul oma tähelepanuga hingamist ja – oma eluenergiat suunata nii, et naised hingaksid nagu oma jalgevahelt, seksuaalkeskusest (yonist ) sisse, ja südamest välja. Mehed hingavad südamest sisse ja seksuaalkeskusest (lingamist ) välja.
P.S. Huvilistele lisan ka Deida Youtubes olevast seminarist “Spirit, Sex, Love” lingi.  Olen seda mitu korda vaadanud, ja ikka inspireerib.

Teinekord piisab ka mõnusast tavapärasega võrreldes pikemast kallistusest, mille jooksul tajud, kuidas mõlema hingamised omamoodi rütmi lähevad…või lihtsalt silitavatest paidest :)