Monday, February 28, 2011

Sain valmiiis!

Tehtud

Lõpp oli hoogne ja inspiratsioonist kantud :)

Friday, February 25, 2011

Jõud on otsas… vajan toetust….

Midagi nagu ei taha teha... kõik tundub nii mõttetu... Panin äratuskella kinni ja pugesin voodisse tagasi... külm on...brr.. tahaks ära... See ei ole elu, mida ma tahan! Ma ei taha piinelda selle raamatu pärast... Minus ei ole praegu jõudu sinna kirjutada ilusaid sooje soove... Tekstidest maha kraapida manipulatiivset müügijuttu…

Meenus ühe koolitusel osalenud naise kirjeldus endast (igaüks pidi ennast kirjeldama läbi taime).  Ta ütles:“ Ma olen nagu lill, kes vajab hoolitsemist... poputamist...“ Mäletan, kuidas tundsin, et mu süda tõmbas kokku... Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi seda endale lubanud, et keegi mu eest hoolitseks, mind poputaks? Ehk laste issiga ikka oli, aga ma olen selle unustanud… Ja lapsena.. ei mäleta…mul on mälestus, et kogu aeg tuli „tubli“ olla... Tallinnasse kooli tulin, kui sain 18, sellest ajast alates olen pidanud ise enda eest hoolitsema.... tugev olema.. Aga vahel, tahaks niiväga, et keegi tuleks ja hoolitseks minu eest. Ja ma ei peaks tugev olema…

Jäin uuesti end magama... nii hea oli hõljuda kusagil ebareaalsuses...

Kui tõusin, tundsin, et mehikesed mu peas on hakanud palli taguma. Pea valutas. Hakkasin läbi valu joogat tegema... esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt mõned päikesetervitused ja natuke kundalini soojendusi... aga siiski tegin edasi. Esimest korda tegin harjutusi vaat et valu piiril. See pani mind mõistma, kui hooletusse olen ma oma keha jätnud... :( Ja kui kiiresti see nii võib juhtuda.
Tegelikult olen seda äratundmist juba mitmes kohas kogenud – viimases massaazis sealjuures. Olen kogenud, KUI VÄGA keha igatseb seda, et temaga tegeletakse. Liikumist, paindumist, tantsimist, silitamist, õrnutsemist, puhastamist, tähelepanu,  armastamist.... Hmmm.....

Ja siis tuli toetus... ootamatult... 

secret_meeting_by_pesare2Nagu välk selgest taevast astus uksest sisse mu venna pere. Nad pidid Rootsi kruiisile sõitma, aga mingil põhjusel olid kuupäevad sassi läinud ja nii nad siis seisid laevakassas, kuu aega varem...

Ja siin nad nüüd olid. Sain hinge pealt ära rääkida, sõrmitseda natuke kitarri… sõime kaasatoodud Tartu parimat, Taverna pizzat:) Oo, aitäh-aitäh teile!!

Minu jaoks oli see nagu esimene värskendust ja elujõudu toov sõõm õhku. Nagu iseenesest sai tuli kaminasse, toad olid elurõõmu täis, käisime poes, ostsime söögid... nalja ja naeru... Oh, olin nii tänulik selle eest!

Õhtul, kui venna pere juba Tartu poole sõitis, kirjutasin hooga terve peatüki valmis. Energia oli hoopis teistsugune. Ja järgmisel hommikul teise. Minu enda hingus tuli tagasi, inspiratsioon leidis mu üles... :) Lõpuks suutsin taas kirjutada seda raamatut OMAL moel. Kirjutada nii, et inimesed mõistaksid, müük ei ole pähemäärimine, manipuleerimine, mulje jätmine. See on oma loomingu, oma toodete-teenuste teisteni viimine. Neile, kes seda vajavad, kellele see rõõmu pakub.

Jah, toetus võib peituda väikestes asjades. Inimesed hakkavad helistama, kirjutama, tahavad kokku saada ...ütlevad, et mõtlevad su peale :) Ja nii see täpselt oli :) Vend tõmbas lihtsalt (energeetilise) punni eest ära :)

Aitäh, armas…

Wednesday, February 23, 2011

Massaaziõhtu Railiga 2: jaapani massaz

Kui ma seekordse massaaziõhtu lubasin enda juures võõrustada, siis ma ei teadnudki, kui vajalik see mulle endale on.

Esiteks kuna põrandal pikutades on kõik tolmurullid kõigile näha :)), siis oli kohe põhjust kõik nurgad korralikult puhtaks kraamida. Saigi kodu puhtaks :)
Teiseks oli mulle selgelt head seltskonda vaja.
Ja kolmandaks õppisin ma, et massaaz pole sugugi ainult üks mõnulemine. Et kui on ikka probleemsed kohad, siis on ikka valus ka, kui õigesse kohta vajutatakse… Minu sääred olid pärast massaazi nii valusad, et ma mõtlesin, et ma ei käi mitu päeva.. (tegelikkuses oli hommikuks mõistagi valu täiesti kadunud). Seekord juhtus nii, et mina ise praktiliselt ei õppinud, ainult minu peal õpiti… :) Ju siis oli mul seda ka vaja :))

Alustasime shindo´ga. See  joogataoline, hingamise ja venitamise kooslus on osa jaapani massaazist. Massöör aitab kaasa – aidates Sul painutada – õigemini venida. Aga ka siin, nagu joogaski, pole eesmärk painutada,  vaid see, milliseid piirkondi/organeid see harjutus kehas stimuleerib. Ühte harjutust koos Railiga tehes läks mul kogu sisikond nii kuumaks, nagu seal oleks lõke põlema läinud :))

IMG_0972 IMG_0973

Paralleelselt harjutustele keskendumisega peab inimene keskenduma ka hingamisele. Hingata tuleb julgelt.  Sobib näiteks nii, et teha 6 tugevat väljahingamist. Harjutused on järgmised:

1. Kopsu-jämesoole venitus.
Aseta jalad õlgade laiuselt harki, varbad veidi sissepoole ja pane käed selja taha sõrmseongusse. Painuta sügavalt ette ja tõsta käed üles. Pöidlad peavad endiselt kokku jääma
 image

2. Maksa-sapi venitus
Istu maas, jalad maksimaalselt harkis. Painuta parema jala suunas, võttes parema käega suurest varbast kinni, peopesa ülespoole. Vii vasak käsi üle pea ja haara neljandast varbast. Korda sama ka teises suunas.
Harjutus aitab toime tulla vihaga ja suurendab kannatlikkust.

 image
  3. Mao-põrna venitus.  Istu maha jalgade vahele. Lasku selili ja vii käed sõrmseongus üle pea. Kõrgem variant on end selili viia esmalt ühe jala enda kõrvale asetades ja siis jalga vahetades.
Harjutus mõjutab seedimist ja hoiab ära emotsioonide äärmuslikku kõikumist.
image
  4. Neerude-kusepõie venitus
Istu maha ja aseta jalad ette. Kummardu ette, vasak käsi üle parema, ja võta väiksest varbast kinni. Jalad peavad jääma sirgelt ja pea põlvedele.
Harjutus mõjutab silmi, kõrvu, suguelundeid ja parandab sisesekretsiooni tööd. Kõrvaldab hirmu ja melanhooliat.
image
5. Südame peensoole venitus. 
Istu maha, jalatallad koos, võimalikult vastu suguelundeid. Aseta käed sõrmseongus ümber varvaste. Kummardu maksimaalselt ette, pea vastu põrandat.
Harjutus suurendab enesekontrolli ja muudab rahulikuks.
image

6. Südamepauna-kolmiksoojendi venitus. Istu lootoseistes. Aseta vasak käsi üle parema käe, nii et käte neljandad sõrmed toetuvad põlvedele. Kummarda maksimaalselt ette, tuharad peavad vastu maad jääma. Harjutus stimuleerib vereringet ja aitab liigse erutuse vastu.

image

Piltidel näitab harjutusi ette minu hea tuttav Hanna Roosi, kes annab Arigatos Shindo tunde.

Seejärel õppisime stimuleerima keha erinevaid meridiaane. Eriti huvitav oli see, et osa massaazi tehakse kas küünarnukkidega, jalgadega kaasa aidates või masseeritaval lausa peal seistes. Ja peab ütlema, et see need olid küll  mõnusad osad :))

IMG_0982IMG_0987

Peab ütlema, et see massaaziõhtu oli päris väljakutsuv, aga samas väga rikastav!

Help wanted…

Elanud kunagi kolm põrsakest. Üks hakkas peale vanematekodust lahkumist endale kohe maja ehitama. Pani kivi-kivi peale, kopsis  ja ehitas hoolega. Kulus aega mis kulus, kuni lõpuks valmis sai. Teised vennakesed lõid lulli, tantsisid ringi ja ei mõelnud sellele, et varsti on külm talv ukse ees. “Küll jõuab!” mõtlesid nad.
Nagu me kõik sellest loost teame, ei jõudnud nad mitte…

Elementaarne, tuleb teha nii, nagu see põrsake, kes kohe tegutsema hakkas! Kuidas mina siis nüüd ometi nii lolli olukorda sattusin? Põhust maja teha ei taha, aga korraliku kivimaja tegemiseks aega ootamatult napib?! Kuidagi halenaljakalt meenutab see lugu mulle praegu mu raamatukirjutamise lugu…

writing The-Clock-is-Ticking 

Igatsen oma raamatukirjutamisest vabaks... ei osanud arvatagi, et ei oska samal ajal lennata, vaid ennast maadligi surutuna tunnen... :P
Eks aeg mängib olulist rolli, aga eks siin ole muidugi erinevaid põhjuseid… igatahes on nad kõik kokku juba nii suureks kuhjunud, et tahaks valjusti karjuda…

Tõeliselt väljakutsuv aeg... Väga-väga kitsas koht läbiminemiseks….raamat... raha... isegi söök... Usaldan.. küll see laieneb...

brrrrrr Õues on nii külm, et lapsed peavad juba mitu päeva külmapühi… neil on igav, nad vajavad mu tähelepanu (ja sellega on mul praegu kitsas käes…), kõhud on tühjad (nii toidust kui emotsionaalselt) ja nii nad siis kisuvad muudkui omavahel. See on mõistagi täielik distraction!! Sylvia saab paremini hakkama, aga Raymond vajab praegu eriti tähelepanu ja toetust. Igasugused temapoolsed “lohakused” ja konfliktid näitavad seda selgelt. Ja ta magab väga palju. See näitab ka keha energiahoidmise vajadust ja teatud soovi teise maailma põgeneda…

Kuna õues on külm, siis on toas ka. Tuppa toodud puud ei kuiva kuidagi ära. Ja puid juurde lõhkuda.. no ei ole praegu  kuidagi jaksu… et kuivataks rohkem ette. Nii on toas päris külm…17 kraadi stabiilselt… Istun villaste sokkidega, soojalt riides ja fliistekk ka veel ümber.. ikka varbad külmetavad. Öösel läheb vist veel külmemaks, aga õnneks on teki all üksteise kaisus soe. Laste toad on õnneks soojad, neil nii väikesed toad ja elektriradikas kütab soojaks.

Auto ei liigu. Bussiga sõites mõtlen lohutuseks, et võibolla on see auto katkiminek mulle toetuseks selles mõttes, et hoian raha kokku, liigun rohkem ja värskes õhus, olen autost sõltumatu ja luban endal olla mitte-tugev. Küsida abi…. Aga kust ma seda abi küsin?
Rahaga on ka praegu kitsas.. nii me elame peost suhu. 

Tühjas külmkapis ulub tuul... näpuotsas toodud söök haihtub enneolematul kiirusel.. pidevalt on kõigil kõht tühi ja magusanälg ajab lausa näppupidi suhkrutoosi...

chocolate mood Eile ostsin shokolaadi – lihtsalt selleks et emotsionaalset seisu toetada... Ma ei ole muidu üldse shokolaadilembene… aga sellistel hetkedel tuleb keha “keemiaga” aidata :)


Kõige selle juures olla loov ja lasta loomingul lennata…? Olen viimastel päevadel mõelnud palju Maslow peale… kui õigus tal ikka oli! Jube raske on, kui esimene tasand täitsa katmata, armastust jagada, loomingut luua…

 

Igasuguseid tundeid tuleb nähtavale.

Mängisin eile õhtul  konkreetselt endaga peitust ja see ei olnud küll tore.. Pugesin õhtul Raymondi voodisse ja vaatasin telekat... kõik kanalid klõpsutasin läbi.. sain teada, et meil on 71 kanalit... Paari asja jäin vaatama ka.. „Seks ja linna“ ja üht närvihaiget filmikest... ja ma sain aru, kui palju puhtam on olnud mu meel ilma telekarämpsuta! Ei saanud magamagi jääda, filmimuljed muudkui silkasid kupli all... milline raiskamine...

sadnessTäna hommikul hea sõbra M-ga rääkides tabasin ära oma elu alltooni muutuse. Selleks on töölt äratulekust alates olnud valdavalt rõõm. Rõõm igast hetkest, ka sellest, mis ebamugav on. Selle on praegu välja vahetunud… nukrus. Ilmselt on see tingitud madalast energiatasemest... Vähene söömine, vähene õues liikumine, pidev pinge… laste tühja külmkapi ukse peal kõõlumine...süütunne…

Eriti viimasel päevadel on olnud kirjutamine minu jaoks tõeline piin. Mulle tundub,et ma teen midagi, mida ma pean tegema ja millesse ma ise enam ei usugi... Pole ka ime, kõiki neid tekste lugedes... Siirusest olulisem tundub olevat “mulje jätmine”… mind võtab õlgu võdistama..

Küsisin endalt aegajalt, MIKS ma seda teen? Mida see mulle annab? Aga vastused ei kosta praegu minuni.. olen end nii tühjaks tõmmanud... Mul on vahepeal tõeline uppuja tunne. Vajun ja vajun... vesi ja muda on kurguni... aga abi kusagilt ei paista... “Kes mind siin üldse aidata saakski?! “mõtlen vahel. Ainus mida ma tean, on see, et ma pean vastu. Vean lõpuni välja. „Kasvõi hambad ristis kui vaja“ ütlen muudkui endale. Aga.. “hambad ristis... nii ei ole enam minu jaoks õige... “ protesteerib kusagilt sisimast üks hääleke... Aga see hääl on õige vaikne... Tõsi ta on.. nii palju asjaolusid teeb mind nõrgaks...

Kusagil, sügaval sisimas… ma tean, et kõik saab korda.

Lihtsalt praegu pean pingutama, et tähtajaks valmis saada… korraliku, kividest laotud maja.

Friday, February 18, 2011

Kriban…

Tuleb tõdeda, et olen endiselt nagu igavene üliõpilane, et hakkan end liigutama siis, kui tähtaeg juba silmaga paistab…  Olin juba jaanuaris käed löönud, et hakkan olemasolevatest materjalidest koostama ja kirjutama üht kliendikeskset müüki käsitlevat raamatut. Ootasin ja ootasin inspiratsiooni raamatu jaoks… Tuletasin endale küll aegajalt meelde kunagi Marju blogist loetud mõtet, et ka loominguga on nii, et tuleb istuda laua taha ja hakata lihtsalt peale… Hihh.. ilmselt oli vaja õppetund ise läbi kogeda :)

Snoopy-Writing Aga nii mu hommikud, päevad ja õhtud praegu lähevad… peamiselt arvuti taga :)  Iseenesest on väga mõnus see, et ma võin öösärgiga ja sassis juustega arvuti taha istuda ja tegutsema hakata. Ja vahepeal teha lastele lõunat ja siis edasi tegutseda.
Aga kuna tähtaeg on lähedal, siis on juba vahel selline tunne, et üks tegelane istub piitsaga selja taga ja muudkui vihistab ja plaksutab seda, kui ma jälle kõrvale kaldun… Ja eks see keskendumine on teinekord ka keeruline… koduses keskkonnas.  Ja mis seal salata, mailid, telefonid ja FB-d tuleks selliseks töötamise ajaks ka üldse kinni keerata :)) Kõige parem oleks üldse nädalaks-paariks ära metsa minna :).

Suhtlemised-kohtumised teiste müügikoolitajatest autoritega on viljakad olnud ja ka mulle endale inspiratsiooni andnud. Öeldakse, et minu taustaga – pika panganduskogemuse ja reaalse praktilise kogemusega – on hea tuult tiibadesse saada. See teeb rõõmu:) Kuigi… ma ei taha saada ühelt koolituselt teisele tormavaks ja alati kiirustavaks koolitajaks-ettevõtjaks. Mulle meeldib rohkem Kaido Pajumaa elustiiliettevõtte kontseptsioon. Ja pealegi, ma ei ole kindel, et ma oma edaspidiseks fookuseks enam nii tugevalt müügi- ja teeninduse valin.. Aga eks see kogemus mis mul on, kulub igal alal marjaks ära. Eks näis :)

Praegu aga… loodan, et mõte jookseb ja näpud ka :)

Õnneks on vahepeal ka vahvaid üritusi, mis suurest tähtede-lehtede-sõnade-mõteterägastikust välja tirivad ja hinge soojaks paitavad :)

 IMG_7474IMG_7583

Thursday, February 17, 2011

Koolituste lainel

Tihe nädal on olnud… peamiselt Koolituspartneri Naisteprojektiga. See on töötutele naistele mõeldud ettevõtluskoolitus, mis on minu meelest imetlusväärne ettevõtmine! Olen näinud, kuidas naised on kasvanud ja arenenud kogu selle projekti käigus. Kuidas neil on tekkinud uued oskused, enesekindlus, kuidas silmad on särama läinud! Need koolitused täidavad mind alati sisemiselt.

Minu jaoks oli huvitav tähelepanek, et peale töö kaotamist liiguvad naised selle valdkonna juurde, mis on kõige enam südamelähedasem. Ürgnaiselik – nt. õmblemine ja käsitöö, massaaz ja  põllumajandus. Aga ka kaubandus (käsitöötarvete või riidekaupluste asutamine), majutusteenused jmt.

Koolitused annavad eneseusku ja õpetavad, kuidas äri omanikuna hakkama saada. Kuidas end müüa, turundada, kliente hoida, finantse planeerida ja juhtida, kuidas äriplaani koostada…jmt.

Paides juhtus nii, et sain esmakordselt sellise kogemuse osaliseks, et jätsin kõrvale KOGU oma ettevalmistatud koolitusmaterjali ja lasin sujuvalt voolul ise kanda.  Usalduse küsimus:) Ja kui voolusäng sai valitud, siis juhtisin vaid, et üle kallaste ei tuleks… õigemini… selles sängis püsiks :)

Raplas alustas uus grupp. Lihtsalt imelised on need naised mu meelest!
Sõitsin sinna hommikul rongiga. Auto teatas eelmisel õhtul, et tema ei tule. Mitte et aku jaoks liiga külm oleks, aga “pidurid tõmbasid pidurit”…  
Hommik oli.. brr.. tõesti väga külm. Kraadiklaas näitas akna taga 22 ja see valetab end tavaliselt paar kraadi minu lohutamiseks soojemaks. Bussile kiirustades tundsin kuidas vesi, mis jooksu pealt silmi tikkus, ripsmetel ära külmus.. silmanurgast paistis kui härmas olid mu juuksed, mis mütsi ääre alt välja turritasid... Aga rongiga minna oli mõnus… kõik need lagedad lumised väljad ja tõusev päike… Sain rahulikult istuda ja oma mõtteid mõtiskleda.

IMG_0911 IMG_0912
Ühes peatuses haaras mind  ühtäkki väga kummaline tunne. Ühtki silti näha ei olnud, inimesi minu vagunis minu lähedal ka mitte, krahmasin oma asjad, kiirustasin rongi uksele ja küsisin mööduvatelt inimestelt:”Ega see juhuslikult Rapla ei ole?” – “Ikka on"!” kõlas lõbusalt vastuseks! (?!?)
Oo, aitäh-aitäh!!” mõtlesin sisimas, et miski mind praegu hoidis Türile sõitmast :))

Peale koolitust aga (ennäe jälle imet!) hääletasin end tagasi Tallinna minnes oma imearmsa sõbra peale!

Monday, February 14, 2011

Tänulikkus

Mõnusalt õdus on kodus… kamin praksub vaikselt, nurgas laulab David Newman ja õhus hõljub veel hommikusest leivateost jäänud lõhna… Tunnen, kuidas minus voogab rahu ja tänulikkus. Tänulikkus…. on viimasel ajal saanud mind vaat et igal hetkel saatvaks tundeks. Ma naudin seda uut elurütmi. Mulle meeldib mu elu paindlikkus. Võimalus olla oma lastega koos. Iseendaga. Aega märgata.

Tean, et nii rahulikku aega mul enam kaua ei ole. Kõhuõõnes juba vaikselt suriseb peatse kiirema elutempo eelaimusest. Loodan, et elu kannab mind sellest kenasti läbi.

Sunday, February 13, 2011

Boheemi apelsini-tomatisupp

Kalamajas asub kohvik Boheem, kus pakutakse maitsvat ingveri ja apelsiniga maitsestatud tomatisuppi. Iga kord kui seal käin, mõtlen, et seekord võtan midagi muud. Aga ei suuda :))

See on jahedate ilmade supp – teeb seest soojaks ja samas tekitab suvise meeleolu:)

Aitäh Sulle, Merle, et mulle Nami-Nami lingi panid. Pilt on sealtsamast pärit.

Koostis (4-le):
50 g oliiviõli
50 kuni 70 g ingverijuurt
1 apelsini(koorega)
800 g ehk 2 purki konservitud purustatud tomatit
1 kana- puljongikuubikut
2 dl vett
75 g suhkrut
noaotsatäis basiilikut
soola
musta pipart

Valmistamine:
Koori ingver. Haki ingverijuur ja apelsin (viljaliha+koor). Kuumuta potis õli, lisa hakitud ingver ja apelsin ning prae aeg-ajalt segades umbes 10 minutit. Lisa 2 dl vett ja püreesta saumikseriga.
Sega juurde purustatud tomatid, kanapuljongikuubik, vesi, suhkur ja basiilik. Maitsesta soola-pipraga ning keeda umbes 20 minutit.
Soovi korral püreesta supp ühtlaseks.
Serveeri basiilikulehe ja riivitud apelsinikoorega.

NB! Kui apelsini koorealune kiht võib supi mõrkjaks teha, hea on see eemaldada. Samuti peaks välja urgitsema kõik seemned.

Elu ja surm… lõpp ja algus…

Ma ei ole väga suur filmivaataja… aga viimasel nädalal on minuni jõudnud kaks filmi Robert Pattinsoniga peaosas. Üks, jah, “Twilight”, mida vaatasin teist korda ja teine “Remember me”. Mis mind aga imestama pani, kui palju sarnast oli neis pealtnäha täiesti erinevas filmis…
Kaks teemat, mis minu jaoks väga tugevalt üles kerkisid… Elu ja surm. Ja perekond.

Kuidas elaksime, kui me teaksime, et Robert-Pattinsonelame sõna otseses mõttes igavesti? Kas need asjad, mida me valime igapäevases elu teha, oleksid väga erinevad sellest, mis praegu? Mis need oleksid?
Ja vastupidi, teisest filmist – kui me teaksime, et meil on väga vähe elada ja et surm võib meid võtta igal hetkel, mismoodi siis elaksime? Kas naudiksime alati magustoitu enne lõunarooga, et kindlustada, et suurem nauding saab alati kogetud? Kas elaksime rohkem igas hetkes, täiega? Mida teeksime teistmoodi kui täna? Kas ja kui palju veedaksime rohkem aega oma lähedastega? Oma perekonnaga? Iseendaga?

Perekond. Ma imetlesin ( ja teatud mõttes kadestasin), kui tugev oli Twilightis Edwardi (õigemini Carlile Culleni) pere, kuidas hoiti kokku, mida oldi (kõike ülejäänut sinnapaika jättes) valmis oma perekonnaliikmete pärast tegema. Perekond oli kõige tähtsam.
Kuhu läheb aga igapäevaselt meie energia ja meie tähelepanu? Töösse…?
Samuti oli teises filmis (“Remember me”) fookus perekondlikel suhetel. Valud, mida kanti minevikust kaasas…. ühel venna, teisel ema surm. Valu mida põhjustas isa (oma lahutatud abielust pärit) lastest (pealtnäha) mittehoolimine. Viimane valis igal hetkel töö. Armastus, tugev side õe-venna vahel, nende sügav kokkuhoidmine…
Jah, valgus toob kõik nähtavale. Armastus toob nähtavale selle, mis ei ole armastus. Pealtnäha. Sest just armastus näitab, et ka selles on armastus.

Ja jälle ma märkan, kuidas esialgu valusad ja rasked olukorrad (õe juustelugu) võivad selles osalejaid puudutada sel moel, et see neid avab ja avardab. Tuues hoopis uue perspektiivi.
Nagu ka selle filmi ootamatu lõpp, mis pani veelgi enam tunnetama elu haprust ja tuletas meelde, kui oluline on elada igas hetkes. Täiega.
Ja pani taas nägema, kui täiuslik on elu oma avanemises. Kuidas iga olukord loob. Nagu ühe õie sulgumine avaks teise. Nagu ühe õie avanemine avaks järgmise.

Jah, iga olukord võib olla meile kas toetuseks või rünnakuks. Meie ise valime.

Saturday, February 12, 2011

Lummavad leivakoolitused

Sel aastal olen taas leivakoolituste ja -küpsetamiste lainel.  Kokku olen koolitusi juba kuus korda teinud! Ja rahvast on iga kord rohkem olnud :)  See on üks imeline koolitus ja ma olen väga tänulik oma heale sõbrale Kristile, kes mind selleks inspireeris! Ja ma olen väga tänulik selle suhte eest oma leivaga.  Ta on mulle olnud suurepärane Õpetaja.

IMG_0887IMG_0453 IV leivakoolituse grupipiltLeib2
IMG_0874 IMG_0890

Kogu leivategu võtab muidu aega ca 1,5 päeva (juuretise käärimine (10-12h), taignategu (0,5-1h), kerkimine (2-4h), küpsetamine (1h).
Ma teen "montaazi", nii et koolitus kestab ca 2,5-3 tundi ja saame kõik etapid koos läbi tehtud:) Kõik saavad ka näpud leivaseks teha, maitsta erinevaid maitseid, tunda erinevaid lõhnu ja tunnetada sõtkumise sitkust ja mõnu :) Peale koolitust saab igaüks endale kodus küpsetamiseks ka juuretisepoja kaasa.

See on nii lahe, kuidas inimesed pärast koolitust oma leivategemise rõõmu jagavad! Jah, anda edasi konkreetset oskust, see on minu tavapärastest koolitustest erinev, aga nii palju ka mulle andev! Naudin seda, kuidas minu armastus leiva vastu kasvab ja laieneb ja  teeb inimeste südametesse pesa :)

Monday, February 7, 2011

Massaaziõhtud: õpime ja naudime

massaaz Koostöös mu hea kursaõega andragoogikakursuselt korraldame massaazikursusi. Neile, kes lihtsalt tahaksid osata oma lähedastele lõõgastust pakkuda, mitte sertifikaadi pärast. Kuigi Railil on õigus ka sertfikaate välja anda, ei ole meie õppemaht lihtsalt nii sügav :)

Massaaziõhtuid on kokku neli õhtut, üle nädala-kahe ja korraga 3 tundi. Ei pea käima kõik korrad, vaid võib tulla ka näiteks ainult siis, kui Raili õpetab jaapani või kuumade kivide massaazi, midagi mida tahaks juurde õppida.

Esimene kord sai tehtud täna, 7.veebruaril. Mulle oli üllatuseks, et meid tuli rohkem mehi kui naisi. Mis on minu meelest väga tore! Oskus oma kaaslasele lõõgastavat massaazi teha on kindlasti naiste silmis hinnatud oskus. Üllatas aga ka see, kui paljud osalejatest on massaaziga suuremal-vähemal määral kokku puutunud ja s.h. mõelnud, et see võiks olla oskus, mida süvendatult õppida või millega koguni leiba teenida. Lahe!

IMG_0865 IMG_0867

Minus endas aktiviseerus selle ettevõtmisega koos paar päris huvitavat protsessi. Mul ei ole massaaziga mingit erilist suhet olnud. Massaazis olen käinud väga harva, kuna olen seda rohkem naudingu- ja lõõgastustviisina näinud ja seepärast hinda kalliks pidanud. Massaazikoolituse idee sain peamiselt Raililt.
Koolitusel aga Raili juttu kuulates sain aru, et see pole tegelikult nii – massaazi ei tehta ainult nautimise pärast. Et nii nagu keha vajab liikumist, treeningut, soojendust, lõdvestust, vajab ta ka lahtimasseerimist. Hihh, nii ta mulle ütleski: “Nonii, ma näen, et Sinu keha on masseerimisvajadusega” :))

Teine huvitav protsess, mida ma ei ole juba ammu kogenud, oli suhe oma kehaga. Üks kojakaaslane ütles mulle, et ta ei tule sinna seepärast, et seal peab olemamait_jyriado_sygis päevitusriietes, s.t. praktiliselt paljalt. “Mis siis sellest on?”, imestasin ma seda kuuldes. Aga kui koolituspäev kätte jõudis, tekkis minus ärevus. Eee.. ma pean ennast paljaks võtma ja laskma end puudutada? Ma nägin ju ka reginute hulgast, et see ei ole naiste massaaziõhtu :)) Mis siis kui see inimene mulle üldse ei meeldi? Või vastupidi – väga meeldib?
Kohapeal tõdesin, et hirmul olid suured silmad ja tagantjärgi võtab koguni itsitama, aga ma mõistsin, et midagi sellist on, mida ma oma kehaga seoses ei ole suutnud/osanud vastu võtta. Mingi eelarvamuse kütkes ma olen… kas see on see, et naise keha peab olema siidjas ja veatu? Nagu supermarketist ostetud õun, mis näeb välja, nagu oleks plastikust rekvisiit ? :P Mulle ju ometi meeldivad ometi õunad, mis on ehedad… ja neid jälgi ka kannavad…

Õppisime masseerima selja ja kaelapiirkonda. Avastasin, et kui tavaliselt ma usaldan julgelt oma vaistu, siis siinkohal oli pidevalt hirm valesti teha. Hirmus oluline tundus ühtäkki õigeid liigutusi teha, õiged punktid üles leida, et surve oleks paras... ja et masseeritaval oleks hea (ehh… tema oli ju ometi seal minu õppimiseks, mitte vastupidi:)).

Kokkuvõtteks – see koolitus õpetas mulle palju enam, kui natuke massaazivõtteid :)

Sunday, February 6, 2011

Tantrakoolitus Marikaga

shivashakti Sel nädalavahetusel veetsin kaks päeva Marika Tamme Tantra – tantristliku seksuaalsuse koolitusel.

Varasemalt on Eestis tantraõpetust jaganud Moses Maimon ja vist teatud moel ka Peeter Liiv. Kumbki neist ei kutsunud mind nii, nagu Marika kursus. Nagu ma tuttavatest, kes käinud on, aru olen saanud, on Moses Marikaga võrreldes teoreetilisem.
Eks erinevatele inimestele sobivad erinevad lähenemised ja minu meelest on see ainult hea, et meil rohkem selle ala õpetajaid on!

Kahest päevast esimese eesmärk oli meile õpetada/meelde tuletada kohaloleku olulisust. Teine käsitles rohkem seksuaalsusega seotud teemasid.

Me alustasime ühe erilise harjutusega. Marikal oli meie keskele tõstetud kaks kandikut. Ühel šokolaad, teisel viinamarjad.

Chocolate  grapes

Sööge shokolaadi” ütles Marika. Noo, sõime. “Ja nüüd võtke üks tükk veel” lisas ta. “Ja sööge seda nii, nagu see oleks kõige viimane šokolaaditükk teie elus”. Vau… no tõesti. Kui eelmised tükid said lihtsalt poolkiirustades katki näritud  ja alla neelatud, siis nüüd oli hoopis teine minek. Aeglaselt, nuusutades, nakitsedes.. siis suus sulada lastes… kuni vaarikatükid keelele jäid. Mmm… “Kus tunned rohkem maitset? Keele otsas, tagaosas?” juhendas Marika küsimustega. “Kas maitse on erinev, kui hingad sügavamalt? Sisse, välja?” Vau… tõesti, välja hingates maitsed võimendusid kordades…. ”Ja nüüd võtke viinamari…”.

suudlus1Olin juba asjale pihta saanud. Puudutasin huultega õrnalt viinamarja libedat nahka, rebisin õrnalt kileja kesta ära.. marja viljaliha oli nagu… nagu niiske suudlus… Tükk tüki haaval… sisse hingates magusat aroomi… sõin seda viinamarja, nagu flirdiksin sellega… mmm…ma sõna otseses mõttes armatsesin selle viinamarjaga…hihh-vau :)
Muide… lõunalauas ma jätkasin oma toiduga armatsemist…. tomatipüreesupiga ja kitsejuustu salatiga :D

See harjutus lajatas nagu lagipähe, tuletades meelde, kui tähtis on iga hetke tajuda kõigi meeltega. 
Olla kohal, täie tähelepanuga. Tuletas meelde käiku aeglustama ja iga hetke tajuma. Olen viimasel ajal end taas kiirele käigule kruttinud…

Tähelepanu ja keskendumise harjutusi tegime me veel. Silmavaatamise - kohalolu ja vastuvõtmise harjutusi. Kui kaua Sa suudad oma tähelepanuga kohal olla?
Marika:”Et märgata, tuleb aeglustada käiku. Tuleb tulla peast ära, südamesse. Teha kõiki asju oma elus teatava pühadusega”.
Mediteerisime, käivitasime oma energiakeskusi. Tunnetasime ja liigutasime oma energiaid.

TantraposeEks tantras ongi suuresti tegu energiate liigutamisega. Lähtekohaks see, et seksuaalenergiat, kui kõige võimsamat energialiiki, on võimalik muundada teisteks energiateks.
Marika: “Mees võib palju mediteerida ja lõpuks jõuda valgustumiseni. Läbi naise on see nagu kiirtee Jumala juurde. Naise yoni (vagiina, sanskriti keeles) on värav, mis viib mehe Universumini.”

Õppisime kasutama erinevaid lihaseid, mis aitavad energiat liigutada ja mis on vajalikud seksuaalse naudingu saamiseks ja/või pikendamiseks.

Rääkisime ja tajusime mees- ja naisenergiaid, selle erinevusi. 
Naine elab südames. Süda on emotsioonide keskus. Naine loob mehele keskkonna, tingimused, inspiratsiooni.
Mehel on siht. Tõeline mees teab, mille nimel ta on valmis surema…  Rääkisime sellest, et naine ootab, et mees saaks tema emotsioonidega hakkama. Ei põgeneks ega ignoreeriks, vaid oleks kohal, olemas. Oma mehelikkusega kontaktis olev mees saabki. Ja nii naise emotsioonid raugevad.

rumcais Elmo rääkis väga hea kujundliku loo Rumcaisist, kuidas too raputas vangikongis trelle, et vangist välja saada. Manka raputas teiselt poolt. “Ära sega siin, Manka!”  öelnud Rumcais naisele. “Mine istu seal ja naerata!”
Ja plõks! sai Rumcais trellid maha:)

See on toob väga hästi välja meheks ja naiseks olemise erinevuse.  Mees, kellel on eesmärk, on tegutseja. Mehe roll on olla kohal, igas hetkes. Ka suhtes, seksuaalühtes, olla kohal. Täie tähelepanuga. Naise roll on imetleda oma meest, olla olemas, andudes, lastes kõigel minna, usaldades ja olles valmis “surema” oma mehe käte vahel.
Tegime selle kõige tajumiseks harjutusi.Mõistagi ilma seksuaalühteta :)). Mitmeid neist olin ma teinud Indias ja osa oli David Deidast tuttav ning võibolla just seetõttu kogesin kõike väga sügaval tasandil. Või võimendus mul kõik tänu eelmise nädalvahetuse tseremooniale, mille laines ma terve nädal aega elanud olen…

tantra 04 Järgmisel päeval õppisime rohkem meeste ja naiste seksuaalsuse kohta. Õppisime tegema erinevaid harjutusi, mis aitavad oma keha kontrollida, orgasmiga mängida. Käsitlesime mõlema sugupoole erogeenseid piirkondi, suguelundeid, seksuaalset naudingut tõstvaid punkte… vau.. ma pean ütlema, et mina sain küll sellist infot, mida ma enne kuulnudki polnud. Nii meeste kui naiste kohta. 
Õppisime erinevaid viise, kuidas naine orgasmini jõuab. Kas Sa tead, et naise jalgadevahel ja peale sisenemist on seal terve trobikond erinevaid (sama konkreetseid kui kliitor!) mõnupunkte? Mis mõjuvad erinevalt ja mille stimuleerimine (eraldi või omavahel koosmõjus) võivad viia naise väga erinevate orgasmideni. Naise ejakuleerimiseni? Tavaliselt teame me ainult G-punkti ja oo, ka sellest on veel palju teada… Ja veel, kas Sina teadsid, et ka mehel on G-punkt? Mina ei teadnud :)

Õppisime, kuidas läbi erinevate hingamisviiside suuremat ühendatust tunda, kuidas seksuaalühtes energiat liigutada,  kuidas ekstaasi pikendada, nii et sellesse lõpuks jäädagi. Õppisime, kuidas läbi seksuaalse massaazi partnerile tervendust pakkuda ja milliseid tantra rituaale võiks kasutada…

Ühesõnaga.. väga-väga rikkalik oli see kahepäevane koolitus! Ja  ma väga nautisin, kuidas Marika seda teeb. Kui vaba, sundimatu ja loomulik ta selles kõiges on. Sensuaalne ja naiselik. See pani ka meid, omavahel võõraid inimesi (eestlasi!), selle teemaga nii vabalt tundma. Jagama, tunnetama, avanema. Marika inspireeris väga. Nii et - täiuslik nädalavahetus!

Saturday, February 5, 2011

All colours from rainbow… and more :)

See nädal on olnud uskumatult värvikirev! Kas nädalavahetuse tseremoonia tegi kõik kanalid lahti? :)

Nädala algusel võimendusid mul kõik emotsioonid nii, Rainbow_Eye_by_Tayetet ma enam lihtsalt ei saanud aru, mis toimub. Ärritusin kiiresti, solvusin, sain vihaseks… kuigi erilist põhjust nagu polnudki. Lihtsalt selline tunne, et kõik talluvad mu varvastel. Kõik eraldumismustrid tulid nähtavale.
Kuuldes, et sama kogevad ka mitmed teised peale tseremooniat, mõistsin  - see on ego, mis tuleb nähtavale. Tal on hirm jääda ilma… Ilma oma tahtmise pealesurumisest, teistest eraldamisest, enda (“mina”) tähtsustamisest. Sest armastus minus ei tahtnud seda.  Tundsin, et piisas juba teadlikuks saamisest, kui kõik see hakkas kaduma. Tagasi tuli rahulikkus, iseendas ja keskmes olek.

Kolmapäeval läksin Euphoriasse bhajaneid laulma. Bhajanid EuphoriasNeed on kas regilauludena või lihtsate, korduvate sõnadega India spirituaalsed laulud ja mantrad, Rainbow laulud ja Aya medicine laulud, mida on lihtne kaasa laulda.
Nende õhtute eesmärk on olla koos, olla muusikas, helis, laulus… unustada kõik, mis meid eraldab ja tunda ühtsust, üksolemist. Tom oli seekord päris palju laule nädalavahetuse tseremoonialt kavasse sisse pannud ja see käivitas minus samasuguse imelise armastusest joobunud tunde, millega nädalvahetuse kontakti sain. Jah, muusikal on hämmastav tervendav võime!
See, et täna endale päris enda kitarri sain, vaid võimendab seda kõike, tinistan muudkui vaikselt õhtuti… :)

Neljapäeval oli meie naiste kogukonna kogunemine.
Naisteõhtu Evelyni juuresVäga armastan neid kokkusaamisi. Vahel on meid rohkem, vahel vähem….seekord  koguni üle 15 naise…
Lauake katab end imeliste isetehtud roogadega… 

Jagame oma elusid, oma kogemusi, rõõme ja valusid… Saame toetust, armastust, mõistmist, vastuvõtmist…

Väga väestav on selles ringis olemine! Seekord jagasime oma uusi algusi. Tagantjärgi endalegi üllatuseks tahtis minus väljendamist see, kuidas muusika (laul, hääl, kuulmine) on minu ellu tulnud, mitte niivõrd ettevõtjana tegutsema hakkamine :)

AK Reedel sõitsid lapsed maale, issi juurde. Ja mina läksin meie sügisese JCI Aastakonverentsi eduka kordamineku tähistamisõhtule
Hea oli inimesi näha, nendega rääkida.  Tunda seda head energiat, mis neis inimestes ja meie vahel on… Lihtsalt olla. Nii et midagi ei pea tegema, midagi ei pea ütlema. Lihtsalt  võtad vastu. Ennast. Ja teisi.
Ma ei tea, kas minu tunnetus on praegu niipalju tundlikum kui tavaliselt, kuid ootamatu ja huvitav oli osade inimeste puhul tunnetada hoopis miskit muud...tunnetada seda, kus kohas nemad praegu omadega on... väljakutsuvas, natuke kurvas, tervendamist, armastust vajavas kohas…
See pani mõtlema, kui hästi meie nägu peita oskab. Ja kui valjusti keha räägib…

Laupäeval ootas ees minu esimene kogemus laulda Tom Valsbergi vedamisel CD-plaadi tegemiseks. Vau… Eks sellest kuuleb millalgi, kas sellest tuleb Tane Mahuta või väelaulude või Bhajanite plaat :)

Ja siis terve nädalavahetuse tantra koolitust. Aga selle jaoks tuleb juba eraldi postitus:)