Thursday, September 18, 2014

Sinust ja su sõnade mõjust

Blogi kutsub mind muudkui kirjutama. Olen siin vahepeal sisimas vastu punninud :) Saan aru, et kui vanasti kirjutasin sisemisest vajadusest oma lugusid jagada, siis täna on see minu viis teenida inimkonda. See on sisemine kutsumus, läbi oma lugude, läbi oma mõtete kutsuda inimesi taas lähemale Tõe juurde.
Selle juurde, mida me tegelikult ju sisimas teame, aga kitsaskohtades ja igapäevaelu kiires tempos kipume lihtsalt ära unustama. Selle tõe juurde, mis on lihtne ja tõstab ning toetab meid, annab jõudu edasi minna. Teiste edulugusid või ämbreid lugedes me tõmbame ju alati paralleele endaga, see käivitab meis alati midagi.

Oma viimase paar aasta jooksul, mil olen vähem kirjutanud, saanud kirju kümnetelt inimestelt – tuttavatelt, kunagistelt tuttavatelt, täiesti võõrastelt, kes ütlevad, et loetu on neid toetanud, nende elule kuidagi kaasa aidanud. See tagasiside on väga soe ja meenutab mulle seda, miks ma seda üldse teen.
Olen teile väga tänulik, sest selline tagasiside annab ka mulle jõudu edasi minna. Oma elu ja oma mõtteid jagada. Ainult oma mõtteid jagada oleks ju palju lihtsam…  Eriti kui mu elu ei sisalda päris keskvoolu valikuid :)

Eestlastel on miskipärast kombeks koheselt mõista hukka see, mida ta ei mõista. See, mis on võõras ja tema kogemusest väljas. Ega ta ei tunnista (iseendalegi!), et ta lihtsalt ei näe ega mõista, vaid ta näitab kohe näpuga ja ütleb:”Paha!”.
sõnad kui oksendamineHinnangu andja ise ei märkagi, kuidas ta teist iseenda seest tuleva negatiivsusega üle kallab… Ja kuidas tema enda maailmapilt järjest ahtamaks ja mugavustsoon kitsamaks jääb… Kogeb lihtsalt sageli teistega inimestega seoses  ebamugavaid tunded, enamasti pahameelt, mõistmatust ja ärritust. Mõistmata, et selle allikas on tema enda sees. Mitte teistes inimestes.
India inimesed on selles osas meist palju avatumad. Nähes midagi teistsugust, võõrast ja mõistetamatut, nad lihtsalt imestavad ega anna kunagi hinnangut. Nad lihtsalt naeratavad sulle ja lubavad sul olla selline nagu sa oled. See on väga vabastav!

Soovin kõigile inimestele võimet näha. Sest niipea kui sa näed, tõeliselt näed – ei ole sinus endam vajadust teiste suhtes pahameele ja hinnangunooli pilduda. Sa lihtsalt näed, kui värviline on maailm!  Ja saad tagasi iseenda elamise rõõmu. :)

Paraku on ka minu blogil lugejaid, kes siin jagatule saba ja sarved otsa kasvatavad ja kas siis elusituatsioonides või siin kommentaariumis minu suhtes teravalt hinnangulised on. Kuigi ma ju tean, et me kõik peegeldame välja vaid seda, mis meis endis on. Ja isegi kui sappi läbi lillede pritsitakse, peegeldub seal alati ütleja enda nägu.
Neis olukordades keskendun sellele, et tunda nende inimeste vastu kaastunnet – ega nad ise ei näe, mida nad teevad. Aga sellegipoolest tunnen end vahel abituna… Tekib jõuetus ja kaob tahtmine neil lehekülgedel end jagada.  Inimene on ikka kummaline, et laseb end sellistest asjadest loksutada, eks?

Mul oli paar aastat tagasi koolitusel üks lastekirjanik, kes kirjutab võrratult ägedaid lasteraamatuid. Me rääkisime sellest, kuidas teiste inimeste negatiivselt öeldud sõnad võivad meid veel aastaid hiljem mõjutada. Kuigi öeldu on alati vaid selle inimese perspektiiv ega ole kuidagi seotud sellega, mis tegelikult tõsi on! Ta jagas meile, et ta mõistis kuidas teda on 40 aastat (!) tagasi hoidnud tema kunagise emakeeleõpetaja sõnad, kes ütles talle: “Mari, SINA ei oska ju ometi kirjutada!” (nimi muudetud). Ja iga kord, kui uus raamat tahab tulla, võitleb ta nende sõnadega enda sees… olles ometi auhindadega pärjatud ja lugejate poolt armastatud…

Head inimesed, olgem palun teadlikud enda poolt öeldust. Mõtle, kas sinu sõnad vähendavad teist inimest? Või toetavad ja julgustavad?
Mõtle sellele ja ole enda vastu aus - mis on Sinu taotlus Su sõnade taga?
Kas sa üldse tead seda? Kas tahad end end suuremaks, õigemaks, paremaks teha..? Teist väiksemaks teha? Talle kohta kätte näidata? Mida sa tegelikult sellega lood? Teisele? Endale??

Saa sellest teadlikuks ja sa lood palju rohkem ilu enda ümber. Ning usu mind, ka sinu enda elu muutub sellest ilusamaks.

sharing love

Monday, September 15, 2014

Nimelugu

Mult on palju päritud, et kust sai alguse see, et mul uus nimi on. Mõtlesin, et jagan siin.
Mulle endale tundub see üsna proosaline lugu. Ei saanud ma mingit suurt ilmutust, ega tulnud see nimi mulle sügavas meditatsioonis.

2010. aastal Holistika Instituuti astudes, kuulsin ma esimesel koolipäeval, et mu mõlematel õpetajatel (Katariina Liisa Martens ja Marina Paula Eberth) on uus, ise võetud nimi. Imestasin seda siis ja peast käis läbi küsimus: “Huvitav, kas ma olen ka selle kooli lõpuks sellesse (pöörasena tunduvasse) kohta, kus tahan hakata oma nime muutma?” See mõte tundus mulle parasjagu absurne, nii et mõte tuli ja läks. Nii et ma unustasin selle mitmeks järgnevaks aastaks.  Aeg voolas omasoodu.

Õpingud Holistika Instituudis on olnud kui sisemine suurpuhastus. pusletükid
Esimese aasta lõpus - teise alguses tundsin, kuidas olen nagu alg-tükkideks lahti harutatud. Et nüüd on aeg panna iseenda pusle kokku nii, nagu mina ise õigeks pean. Lastes lahti perekondlikest ja kollektiivsetest uskumustest ning automaatsetest mõttemustritest. Saada endast teadlikuks. Lubades endal olla see, kes ma olen. Naha ja karvadega, annete ja kiiksudega.  Nende aastate jooksul olen vaadanud sügavale sisemistesse pimedatesse nurgatagustesse ja võtnud end vastu sellisena nagu olen. Õppinud armastama enda erinevaid osi. Märkama, mis loob kooskõla ja mis mitte.

Neljandal kursusel  aga tuli see küsimus mulle jälle pähe, kui kuulsin, et mu kursaõde oli muutnud Indiast saadud õnnistuse tulemusena oma eesnime Helgist Hamsa Deviks. Taaskord kuulsin enda peas:”Huvitav, kas mina ka ükskord…?”  Tead, umbes nagu siis, kui su töökaaslased hakkavad järjest töökohta vahetama ja sul tekib küsimus, et “huvitav, kas mina olen järgmine…?” kuigi sa pole ise töökoha vahetamisele mõelnudki…
See küsimus pani mind taas imestama – et “miks ma üldse nii peaksin mõtlema?” Mulle on alati mu nimi meeldinud ja ma pole kunagi mõelnud seda välja vahetada. Kui, siis pigem oli mul vanasti raske aktsepteerida oma perekonnanime (neiupõlvenime)… Aga see tuli tollal pigem pettumusest oma isa suhtes ja ma ei tundnud, et tahaksin kanda tema nime… Peale abiellumist sain kingituseks imeilusa perekonnanime, nii et sellega oli rahu majas :)

Ja siis juhtus, et selle suve ühel ilusal päikeselisel päeval, istusime mu lähima sõbrannaga  õues pärna all, kui ta jagas minuga  oma imelisi nägemusi ja juhatust, kuidas talle tuli tema uus nimi.  Koguni nii ees- kui perekonnanimi! See oli ilus lugu tema meditatiivsetest nägemustest, kuidas meie oma rahvuseepilise kangelase Kalevi naine  Linda talle oma nime kinkis. Kuulasin huvi ja imetlusega.
Jutulõnga katkedes tõusin ja läksin tuppa teed keetma. End vannitoas värskendades pesin nägu, vaatasin endale peeglis otsa ja minuni jõudsin sõnad:” Ja sinu nimi saab olema Ingelise.” Ei oskagi väga hästi seda kirjeldada…. See tundus ühtäkki väga õige… et nii on, nii saab olema.
Õue minnes jagasin üllatunult saadud sõnumit ja tunne, et nii õige kinnistus minus veelgi. Kandsin seda mõnda aega, arvates, et võibolla lahustub kui uitmõte. Aga ei.
Jagades oma nimelugu lähimate sõpradega, venna ja emaga, sain igalt poolt toetavat ja positiivset tagasisidet. Oli neid, kes ütlesid, et mõlemad nimed kannavad sarnaseid kvaliteete. Ja ka neid, kes leidsid, et uus nimi tundub mulle koguni rohkem istuvat. Tunne läks kindlamaks ja pilt selgemaks. Tajusin, kuidas see nimi kannab neid kvaliteete, mida viimastel aastatel endas järjest enam märganud olin.

Nii et võib öelda, et kui see nimi tuli, siis ma imestasin ja teiselt poolt ei imestanud ka. Igaljuhul tundsin endas väga suurt tänulikkust…. ja omamoodi õnnistatud olemist, sest see nimi – Ingelise – on minu õpetaja Marina õpetaja Ingelise Emby nimi. Armastan ja austan neid mõlemaid väga ja selline nimi on mulle kui imeilus kingitus.

Inimesed tajuvad selles nimes midagi ingellikku. No see on ju küll ilus. Aga kogu oma armastuse ja lugupidamise juures inglite vastu, on nad ikkagi õhulised olendid, jalad maast lahti. Mina eelistan tasakaalu taeva- ja maaühenduse vahel :)
Ja minu enda jaoks kõlab nimi Ingelise pigem, et - hing heliseb – ja see on minu arvates imeilus viis elada oma elu – nii et hing heliseks ja rõõmustaks :)

Ma pean Elu imeliseks kingituseks. Kõigi selles ettetulevate raskuste ja kitsaskohtadega.  Kõigi rõõmude ja õnnehetkedega. Iga hetk on oluline, kui seda märgata.
Elul on üks huvitav omadus – kõik muutub kogu aeg. Miskipärast on meile inimestena on omane, et kipuma kinni hoidma…  inimestest, töökohtadest, elukohast… oma mõtetest, uskumustest, seisukohtadest ja sellest, mida arvame teadvat… isegi sõidutrajektooridest ja tööleminekuaegadest… :D Tuttav on turvaline ja tundmatu on ju veel tundmatu… äkki polegi parem?!

words flySamas on elu paradoksaalselt üks pidev lahtilaskmine. Iga päev laseme lahti olnud päevast, teadmata mida homne toob…
Seetõttu tundus mulle - tulnud nimi vastu võtta - väga huvitav samm, väljakutsuv muutus… Lasta lahti millestki, mis tundub meile olema väga selgelt meie identiteedikandjana – oma nimest.
Et miks mitte? Miks mitte saada kogemuse võrra rikkamaks, mida selline muutus kaasa toob? Võimalus kogeda, kuidas nimi mõjutab, nii sisemiselt kui väliselt.
Ühtlasi on see hea meenutus, et ma olen enamat kui  oma nimi. Nagu ma ei ole ka oma mõtted, oma tunded, oma teadmised…, isegi mu keha ei ole see, kes olen mina. Me oleme kõik palju enamat!

Ainus, mida sul on vaja teada, on – kes sa tõeliselt oled.
See on kõik. Ülejäänu avaldub iseenesest.
~Cesar Teruel~

Ja ka inimesena ei ole ma sageli täna enam see, kes ma olin eile. Ja ka sina pole homme enam see, kes sa oled täna ;)

Laskem lahti… väärtustagem iga hetke, iga suhet, iga inimest… ja elagem võimalikult palju nii, et hing sees heliseks!

P.S. Kohe järgmisel päeval peale seda postitust sain Perekonnaseisuametist kinnituse, et siseministeeriumi käskkiri kinnitab minu nimemuutuse taotluse rahuldamist :)

Friday, September 12, 2014

Sügis… udused hommikud ja langevad lehed

Sügis tuleb, samm-sammult järjest pikema sammuga. Köögid on õunu, ploome ja seeni täis. Õhtud lähevad varakult pimedaks ja ööd on nii mustad ja tähised.

Ja oi, kuidas mulle meeldivad need udused septembrihommikud! Hommikul õue minnes on tunda mõnusat sügiseset kargust, mida praegu pehmendab veel vananaistesuvele iseloomulik pehmus ja soojus. Rohukõrred ja nende vahele kootud ämblikuvõrgud on tihedalt veepärleid täis… Ja pärna all hommikujoogat tehes imetlen ikka, kuidas pärn oma õisi alla puistab, nii et need keerutavad nagu sufid oma seelikus. Roheline pärlendav muru on ülekirjatud kuldkollaste kaselehtedega, nii et neid ei raatsigi veel kokku riisuda…
Õhtustes päikeselaikudes tantsivad parvedena sügisesest pulmatantsu sääsed ja taeva all  harjutavad  kured kõlavate hõigete saatel kolmnurksete parvedena lendamist… Sellesuviste noorlindude jaoks see ju esmakordne pikamaareis :) 
Ahh, imelised sügishetked!

sufi tantsAndres Putting
Fotod: internet; Andres Putting

Sügisene aeg on hoopis teistsugune kui suvi. Puhkamise ja meelelahutamise asemel tahab vaim saada teistsugust toitu. Tegutsemislusti ja  hoolitsemisrõõmu, inspiratsioonipuhanguid, loovuse vallandumise  ja loomistuhinat… Muusad ärkavad, poevad värvimuutvate lehtede varjust välja ja sosistavad meile kõrva mõtteid, mida ellu viia. 

Elurütm muutub paljudel koos laste kooliminekuga päevapealt. Vabaduse ja avarate, vahel osegi puuduvate piiride asemele tulevad sügisesesd rütmid ja tuttavlikud rutiinid. Minu jaoks on olnud oluline õppetund armastada rutiine, osata neid näha kui mõnusaid, kandvaid, toitvaid igapäevaelu rütme.

Sel sügisel olen huvitavas seisus, sest suvisel ajal koos kooli lõputöö kirjutamise ja –kaitsmisega ning mõnede projektidega seoses ma ei olegi saanud õigupoolest puhata, s.t. lihtsalt olla, ilma et midagi peaks tegema. Isegi augusti viimasel nädalal, kui suuremad asjad ühele poole said, otsustas elu mulle mõned kivid puhkamise tee peale veeretada… Kostitas vihmataat igapäevaste uputavate vihmasajudega, nii et kusagile linnast välja, merd ega metsa külastama ei saanud ja mu neljarattaline sõbrake, kes oluliseks abiks on ringiliikumisel, vaakus hinge ega andnud elumärke.

puhkus puhkus2

Niisiis sean puhkusekaardid tagantjärgi laenatud suvehetkedesse ja võtan peatselt suuna Indiasse, mulle armsaks saanud Rishikeshi.

Rishikesh (2)

Seekordne sügis tekitab minus kuidagi erakordselt põnevust ja elevust. Nagu mingi osa minust juba teaks, et sügisel on midagi erilist mulle varuks.
Eelmise aasta sügis oli väga väljakutsuv, kogesin väga palju hirmu, ärevust, pinget… pidevat kuristikku kukkumise tunnet… mis kestis varakevadeni. Siis hakkas vaikselt maapinda jalge alla tekkima. Aga kuigi raske, oli see ilmselgelt  äärmiselt oluline periood mu elus. Sellised ajad toovad endaga palju rohkem kaasa, kui me eales oskame arvata. Ja nagu igale mõõnale järgneb tõus, siis minagi kogen juba sisemist tõusulainet. Isegi kui elulained viskavad vahel tormist vahtu, siis minu sees on suur usaldus, vaikus ja rahu. Ja põnevus :) Eks näis, mis elulained järgmiseks randa toovad!

Soovin, et kõigil meil, kes me läheme uuele hooajale – uuele sügise ja talveajale vastu, oleks sel aastal võimalik kogeda selle aja ilu ja võlu uue nurga alt.
Näha midagi, mida me varem ei ole osanud näha ja mille nägemine meid rõõmustab.  
Soovin, et me oleksime kohal, nägemas ja vastu võtmas, kui elu meile kingitusi toomas on. Ja et me tunneksime ära, et see on kingitus, nii et rõõm ja tänutunne saaksid meid toita ja täita :)

Monday, September 8, 2014

Mida on mulle andnud õpingud Holistika Instituudis?

Olen lõpusirgele jõudnud oma kooliteega Holistika Instituudis (HI). Õigemini juba finishisse, sest lõputseremoonia on juba sel reedel.
Tundsin, et on paslik teha tagasivaade, mida see (ajaline ja rahaline!) panustamine on mulle andnud. Ehk leiab siit endale vastuseid ka keegi, kes on endas kuulnud kutset sama teed jalge alla võtta, aga kahtleb veel.

blue or red pill
Hihh… Matrixi võrdlus on tabav. See kool ei anna sulle valmis vastuseid, aga neid saad sa sealt saadava abil ise leida. Kas oled selleks valmis? Tagasiteed ei ole…

Millest kõik alguse sai?

Minu koolimineku otsus ei tulnud iseenda otsingutest tingituna ega janust vastuste järgi. Ma ei tundnud sisemist tühjust või segadust, mis sageli on sisemise arengu suunanäitajaks. Minu elu oli igati “normaalne,” et mitte öelda hea.  Või vähemalt nii ma arvasin.
Minu valik oli enda haridustee jätkamine. “Lapsed on mõlemad kooliga kohanenud, nüüd on mul samuti aeg uute õpingutega alustada”, mõtlesin. Olin juba aastaid vaadanud Tartu Ülikooli psühholoogiaõpet, aga nende õppekavasid lugedes tundus mulle see ikkagi kuidagi liiga teoreetiline ja inimkauge…  ning kohati koguni eluvõõrana tunduv. Nagu inimene oleks bioloogiline masin, mitte midagi sügavamat… Rääkisin mitme psühholoogiga ja mu tunne sai kinnitust. Olles eemalt paar aastat Holistika Instituudi tegemisi kõrvalt vaadanud, hakkas tunne selle koha pealt tugevamaks muutuma. Teadsin, et ma ei taha vaid teoreetilisi teadmisi, seda võin ise ka raamatutest lugeda. Tahan  asjade sisse ja nende taha näha, sügavuti mõista ja iseendas ära tunda.

2009.aastal, kui tegin otsuse minna HIsse õppima ja läksin oktoobris oma esimesse teraapianelikusse, ei osanud ma arvatagi, kui oluliseks eelolevad aastad saavad.

forest
P.S. Siin lingi all viide ühele artiklile kooli avatud uste päevadest, kus käisin.

Mis seal koolis tehakse?
Kooli õppekavasse kuulub kaks peamist kursust – holistiline treening, mis on iseenda sisemisele arengule suunatud koolitus. Kursus kestab 1 aasta ja on aeg puhtalt iseendale.  Kes soovib minna edasi, õppida terapeudiks või minna teemadega sügavamale, võib minna terapeudiõppesse, mille esimeseks aastaks on ikkagi seesama holistiline treening.
Minu lugudest inspireerituna on juba päris paljud sõbrad-sugulased-tuttavad holistilise treeningu ette võtnud ja ma olen aru saanud, et see on olnud kõigi jaoks kui kingitus. See on kvaliteetaeg iseendaga, kõige sügavamal viisil.

Tollal ma seda mõistagi veel ei teadnud. Lihtsalt niiväga nautisin neid koolipäevi üle kuu neljapäevast pühapäevani.
Huvitav, et tagantjärgi oskab asju hoopis teise pilguga vaadata. Mulle tõesti sobis väga see, kuidas kooli asutaja ja juhataja,  Marina Paula Eberth oli talle omase struktuursuse ja põhjalikkusega selle õpetuse üles ehitanud – põimides läbi inimese energiakeskuste kokku kõik inimese elus olulised teemad.
Meie õpetajaks oli tollal Katariina Liisa Martens. Ja alates teisest kursusest kuni neljandani õpetasid nad meid koos.
nukrusMitte iga kord ei olnud koolipäevad lihtsad ja põnevad. Kuna teoreetilised teadmistejagamised vaid toetasid iseseisvat tööd (suurt hulka loetavat kirjandust), siis põhifookus oli grupitöödel, aruteludel, läbitegemistel-kogemistel, iseendale sügavalt otsa vaatamistel. Eneseteraapiatel. Ja see kõik polnud sugugi igakord mugav…
Mäletan, et kui Soomest pärit Christiana Harle meiega eneseväljenduse ja hääleteemasid käsitles, siis jäi pool gruppi haigeks või ei saanud erinevatel põhjustel osaleda… Nii tugev energia oli seal – nõudis korralikku eneseületust ja aitas mõistagi “punni” eest ära saada.

Ja nii sai tasahilju, uks-ukse haaval, enda sisemaailma uksed lahti tehtud.
Vastavalt universumi seadustele saab välispidine maailm alguse sisemisest. Niisiis, kui seal teha muudatusi, siis algavad muudatused ka meid ümbritsevas maailmas.

Esimese aasta jooksul vaatasime otsa iseenda ja oma elu erinevatele osadele:
* Turvatunne ja usaldus elu ja inimeste vastu. Külluseteadvus. Suhted emaga ja perekonnaga. Uskumused. Oma meele juhtimine, teadlikkus sise- ja välismaailmast. Alateadlik ja teadlik mina.
Pisuke blogikokkuvõte.

* Duaalsus ja elu paradoksid. Suhted ja valikud. Sünkroonsused. Sisemine Mees ja sisemine Naine (Anima ja Animus). Seksuaalsus. Suhted isaga. Loovus ja loomingulisus. Suhted rahaga.  Vari. Kõrgem Mina.
Siin ka blogikokkuvõte.

* Mina ise – usaldus enda vastu, enesekindlus, enesehinnang  ja ühendus iseendaga, oma tunnete, soovide, vajaduste ja piiridega.  Eneseväärikus. Vastutustunne. Isiklik vägi. Sisemine laps kui haavatud tunnete peegel ja kui meie loomingulisuse ja mängulisuse allikas.
Blogikokkuvõte.

* Südametarkus. Armastuse, andestamise, kaastundega seotud õppetunnid. Tingimustega ja tingimusteta armastus. Iseenda sisemine kriitik.  Andestamine on tee armastuse väe juurde. 

* Hääle, eneseväljenduse ja tahtega seotud õppetunnid. Oma tõe väljendamine. Sõnade vägi. Helid ja alghelid.
Blogikokkuvõte + Christiana osa: hääle vägi

* Mõistuse, intuitsiooni, tarkuse ja teadlikkuse õppetunnid. Tõe eristamine, maailma nägemine “kolmanda silmaga”. Ühendus oma sisemise Tarkusega. Sümbolid, müüdid, unenäod, arhetüübid. Elu mõte ja eesmärk.
Blogikokkuvõte.

* Õppetunnid, mis seotud vaimse ärkamisega. Vaimuga ehk Loojaga teadliku kontakti loomine ja hoidmine. Karmaseadus. Vaba tahe. Isa arhetüüp. Surm. Ülesehitaja ja Looja.

Blogikokkuvõte esimesest kursusest: Vaimsus argielus.


Kui neid ridu loed, siis võid märgata, et need on kõik väga suured ja mahukad teemad.
Iga valdkond on sügav ja mahutab palju! Ühtpidi oli see väga huvitav, teisalt aga päris väljakutsuv selliste teemadega iseenda sees tõtt vaadata.
zev-fiddle-oak-15 Sageli juhtus, et juba enne kui järgmine koolimoodul algas, käivitusid nii mul kui mitmetel teistel peatselt käsitlemist leidvate teemadega seotud protsessid :)

See oli väga valgustav. Tundsin, et terve aja jooksul olid parasjagu fookuses olevad teemad justkui luubi all. Valgustasin kõik nurgad ja nurgatagused endast läbi. Mitmetest ustest sisse vaadates tuli sealt nähtavale moondunud, väändunud asju…

Miks see vajalik on?
Marina ütleb, et “See pole nii, et üks jama teise järel. See on üks ja seesama jama, mis ikka ja jälle tagasi tuleb.” Ja nii see on.
Et need teemad, millega elus pidevalt silmitsi seisame, enam üles ei kerkiks, tuleb seda toitev “allikas” kinni panna. Kusagil on mingi olukord, mis on meie puhast olemust moonutanud. Meile on õpetatud, et me ei tohiks ennast kuulata, end usaldada, end väljendada. Ja nüüd ei olegi me enam võimelised end kuulama, usaldama, väljendama… Ega oska seda ka teistega seoses teha. Me ei saa arugi, mis meis toimub. Miski on meid ära lõiganud meie turvatundest, usaldusest elu, inimeste, iseenda, meest/naiste vastu. Mis see on? Mis hoiab meid läbi ajaloo veel tänagi oma kütkes?
Vahel nii, et me sellest enne ise arugi ei saa, kui keegi tähelepanu ei juhi… Väga südamesse läks mulle ühel mu koolitusel ühe tunnustatud lastekirjaniku sõnad, kes ütles, et “"olen 40 aastat kuulnud kõrvus oma õpetaja sõnu, et sina ju ometi ei oska kirjutada! Ja iga kord uut raamatut kirjutama hakates, kuulen neid sõnu ja kahtlen endas…

Mõned nopped holistika põhimõtetest:
* Inimene on tervik, mille osad (keha, mõtted, tunded, hing ja vaim) on omavahel lahutamatult seotud ja mõjutavad üksteist.

* Inimese põhiolemus on hea. Eluprobleemid, halvad mõtted, negatiivsed uskumused, viha, ängistus, kadedus – need on kõik nagu pilved, mis varjutavad su sisemist säravat, armastavat ja rõõmsat olemust.

Päike pilved
* Inimese probleemide peapõhjus on see, et inimesel puudub kontakt iseendaga, oma minaga (oma kehaga, mõtete, tunnetega, oma hinge ja vaimuga);

* Iga inimene loob ennast oma valikute kaudu. Millised on oma minevikus tehtud valikute ja võimalike tulevikuvalikute tagajärjed? Ja milliseid alternatiivseid valikuid veel on?

* Reaalsus eksisteerib sellisena, nagu inimene seda tajub ja mõistab. Iga inimese sisemaailm on erinev. Elus toimuvast olulisem on tähendused, mida inimene annab iseendale ja oma elule – millist lugu sa iseendale oma elu kohta räägid?

Sensast2

* Holistilise teraapia  eesmärgiks on aidata inimesel saavutada endale sobivat elukvaliteeti.
Selleks aidatakse tal teadvustada iseenda vastutust oma heaolu eest ja teha muutusi mõtteviisis, elustiilis ja tegevuses (parandades sellega ka tervislikku seisundit).

Esimesel õppeaastal sai vaadatud igast uksest korra sisse ja siis edasi mindud. Nii mõnelgi teemal sai vaid korra katet kergitatud.
Järgnevate aastate jooksul sai nende sisemiste teemadega edasi töötatud, sügavamale – juurteni ja algpõhjusteni mindud. Lõpuni läbivalgustatud, mis valgustamist vajas.
Dylan Guest art Rebirth
Foto: Dylan Guest
Sai nende sisemiste moondunud minadega – jalutute, kätetute, silmitute… haavatud südamete ja enesekriitiliste minu erinevate nooremate minadega korduvalt kohtutud. Erinevas vanuses - lapsepõlves, teismeeas, noores täiskasvanueas… Sai mahasurutud valud uuesti läbi kogetud, iseennast kuulatud, armastatud, toetatud. Andestatud endale, andestatud teistele. 
Ei olnud lihtne oma lapsepõlve seikadesse vaadata. Tol ajal ei olnud palju teadlikkust ega südame järgi tegutsemist. Minu ema sündis sõjajärgse lapsena. Kust olekski pidanud tolle aja naised peale sõjakoledusi võtma julguse järgida oma südant ja hoida head ühendust iseendaga?! Ikka järgiti dr.Spocki ja vitsakasvatust. Kellelgi ei olnud aega ega oskust kuulata, mida üks väike inimene vajab. Ammugi ei õppinud mina seda iseenda sees kuulatama. Nii reageerisin täiskasvanuna pigem sellele, mis väljaspool toimus, ega olnud ühenduses sellega, mis seespool oli, mida ise vajasin ja soovisin.

fire-dragon-wheel
Mul läks kaua, tervelt neli aastat, enne kui suutsin lapsena saadud hingehaavu lõpuni tervendada. Näha seda, millist koormat mu ema kandis ja suuta talle südamest andestada. Eks ma olin ju juba lapsena nagu tulesäde. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks tuli kasvas…, olles tugev ja kohati kontrollimatu… see võis tõesti olla päris hirmutav.


Nüüd olen õppinud iseenda tuld armastama, austama ja valitsema.

Palju samme on iseenda sees käidud nende kooliaastate jooksul. Nähtud äärmiselt põnevaid sisemisi maastikke! Olen saanud selle kooliaja jooksul nii palju kingitusi – iseenda sisemaailmas ja ka välismaailmast. Tõesti, tänulikkuse ja sooja kodutundega mõtlen sellele koolile…

Toon välja mõned kingitused – n.ö. uued jooned minus, mis praegu meelde tulevad (+ üks väike blogikokkuvõte):
* Tundetarkus ja ühendus reaalsusega.
Sain aru, et päikeseline taevas, mis mind enne kooli ümbritses, oli kohati… joonistatud. See polnud alati päris – ma ei olnud võimeline nägema fassaadi taha. Ma ei tea, kui mõistetav see tundub… minu jaoks oli see päikesepaiste reaalne, aga ühendust kõigi enda osadega polnud. Olin eesriide vahele tõmmanud, et hakkama saaksin. Igal juhul mõistagi parem kui õnnetusehunniku otsas istumine :D
Näiteks tundus mulle aastaid, et vitsakaristus ei tähendanud mulle lapsena suurt midagi. Aga kui ükskord see uks lahti tuli ja see valu välja sai… siis see oli ikka väga valus. Aga samas – see valu, sügavatesse hingesoppidesse peidetud valu, alandus, häbi ja viha – oli mind alati minu emast eemal hoidnud. Alateadlikult, igaks juhuks, ei lasknud ma teda ligi. Hirm oli haiget saada, kaitsed olid alati püsti... ise aru saamatagi, miks. Nüüd ei ole enam vajadust antenne püsti hoida, valu on teadlikkusesse toodud ja vabastatud.
 Mitmekümne tundenüansi asemel on paljudel inimestel vaid “head” ja “halvad” tunded. Täna tean, et tunded on head ja helded õpetajad ja juhendajad. Neid ei tasu peljata… Viha, pahameel ja ärritus viitavad sellele, et keegi on meie piire ületamas (võibolla me ise ei väljenda ennast?), kadedus annab viiteid sinu sisemiste soovide ja igatsuste suunas; puhas häbi ja piinlikkus meenutavad meile meie ekslikkust, õpetavad meid vastutust võtma ja teisi austama; jne. Kõik tunded on lubatud, head ja teretulnud.

* Tundlikkuse ja teadlikkuse kasv.
Koos julgusega oma tundeid tunda, iseennast märgata tekkis tundlikkus. Verbaalselt polegi seda ehk kõige lihtsam selgitada. Aga oskan iseennast ja teisi paremini kuulatada ja mõista. Ka seda, mida palja silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule.  Tajun selgemalt, märkan rohkem  ja olen rohkem kohal. Elu toimub praegu.

* Suhete paranemine. Kõige olulisemate suhetena tooksin ära suhted iseenda, oma ema ja oma isaga. Viimasega polnud me suhelnud 25 aastat…  Olin ta oma elust ära kustutanud. Kuni mõistsin, et suhe isaga – see, kuidas mina seda näen – on algmustrina (naise jaoks on isa esimene suhe mehega) väga oluline.
Nii hea on armastada ja austada iseennast. Olla hea sõber kõige “nahalähedasema” inimesega, kes elus eales olla võib!

hundinaine

Ja kindlasti olen tänu tänastele teadmistele ja teadlikkusele parem ema oma lastele, kui ma eales muidu oleks osanud olla.

* Ja julgus lükata end lahti tööandja kütkeist ja tegutseda ettevõtjana – usaldades ennast ja elu, teenides oma elueesmärki, jagades inimestega oma kingitusi, oma ande.
Jagan rõõmu ja tänulikkusega saadud õpetusi oma koolitustel ja kursustel. Aitan läbi koolituste, arenguprogrammide ja nõustamiste-teraapiate kaasa inimeste (ja ettevõtete) teadlikule arengule ja – nende teadlikkuse kasvule.  Koos teadlikkusega pääseme me ligi oma sisemistele ressurssidele ja oskame oma elu suurema rõõmuga elada.  Viimasel ajal on mind kutsutud erinevatesse kohtadesse naisteringe ja naiselikkuse kursusi tegema – et me naistena saaksime ühendust iseendaga ja oma ürgse naiselikkusega. (vt. http://www.teadlikareng.ee )

Kokkuvõtteks
Läksin õppima, et oma teadmisi ja oskusi kasvatada. Üllatuskingituseks sain kaasa hea ühenduse iseendaga ja end armastava Mina. Täielik boonuspilet!
Väga hästi iseloomustab ja võtab tulemuse kokku Charlie Chaplini luuletus “Kui ma hakkasin ennast armastama”.

Aitäh Sulle, Marina, et oled oma sügavate teadmiste ja nakkava huumoriga mind nii palju inspireerinud ja teadlikkuse juurde toonud! Aitäh Sulle, Katariina, Su rahumeelse ja kannatliku olemasolu ja toetuse eest!

P.S. teen millalgi ka postituse raamatutest, mis mind eriti kõnetasid. Ehk saab keegi lugemis-mõtlemisainet, teeotsa edasiminekuks.