Monday, December 31, 2012

Sulle, kes Sa neid ridu loed…

Millal tundsid Sa viimati, kuidas Su hing väljendab ennast?
Millal nutsid Sa viimati õnnest?
jooga ruumKirjutasid luuletusi või muusikat?
Tantsisid vihma käes?
Küpsetasid kooki?
Joonistasid midagi?
Parandasid midagi katkist?
Musitasid last?
Tõid pehme kassi enda näo ette?
Ronisid mägedes?
Ujusid paljalt?
Jalutasid päikesetõusu ajal?
Jutustasid päikesetõusuni?
Suhtlesid loodusega?
Otsisid Jumalat?
Millal istusid Sa viimati üksi vaikuses, reisides enda hinge sügavustes?
Millal ütlesid viimati 'tere' oma hingele?

~Neale Donald Walsch~

Ma soovin, et algav aasta tooks Sulle külluslikult kõike seda, mida Su hing igatseb ja mis toob Sind lähemale iseendale! Soovin seda meile kõigile!

Võrratut uut aastat, imelisi uusi algusi!
Signe

Jõulud – kas iga-aastane puhastuskuur?

jõulud tüliga Peale jõule sõpradega kokku saades kõlas peamiselt üks küsimus: “Kuidas jõulud üle elasid?” Ja vastuseks enamik oigas…

Meenub aastapäevad tagasi E. poolt öeldud lause: ”Mõelda vaid, olin nädalapäevad vanematekodus ja tulin tagasi ilma ühegi hingehaavata!”

Mina näen siin Uue Ajastu suuremat sorti puhastuskuuri, mis tõstab üles kõik meie kitsaskohad, et me neid oma tähelepanu ja armastusega tervendada saaksime. :)

Ega minagi mingi erand ei olnud.
Kuigi pean ütlema, et see tabas mind üllatuslikult – olen sel aastal astunud suuri samme oma lapsepõlve  ja oma ema-isaga seotud kogemuste vastuvõtmisel. Suhted mõlemaga on kardinaalselt muutunud (viimasega ju polnudki enne mingeid suhteid) ja on mulle tõesti rõõmu toonud.
Seepärast ei saanud ma aru, miks mul mõned päevad enne jõule pea muudkui valutas. “Pole ju praegu nagu põhjust? ” mõtlesin. Peavalud tekivad sageli sellest, kui me iseendas midagi alla surume. Kui me kardame miskit  või ei taha  seda, mis tulemas on või mis meie elus toimumas on.

Ühel hetkel mõtlesin jõuludele ja nägin vaimusilmas ette, kui hästi kõik sujub. Ja märkasin, et mu peavalu kadus! “Ohoh? Kas minu kehas on siis ikka jõuludega seotud hirmu?” imestasin. Miks muidu peavalu praegu nagu läbilõigatult otsa sai?

alateadvus3 Meie alateadlikud impulsid on enamasti meile täiesti teadmata. Seepärast nad ongi ju alateadlikud :)

Ja hirm on emotsioon, mida tekitab sageli alateadlik uskumus, et me saame kogema midagi ebameeldivat. Midagi, mis on varem meie elus sellisel kujul aset leidnud.

Alateadvuse implusse teadlikkusse meelde tõstes saab nende jõudu vähendada.

Selleks tuleb iseendasse süüvida ja püüda tajuda, mis sisimas toimub.

 

Enda sisse vaaadates ja kuulatades sain aru, et minus on käivitunud varemgi kogetud hirmutavad mõtted: “Kas ma jõuan õigeks ajaks kohale? Või ei jõua ja mu peale pahandatakse? Kas ma teen õigeid asju? Kas ma ütlen õigeid asju?” 

Ja hehh, nagu ka juba tavaks saanud, jõudsime kohale hiljem kui planeeritud. Aga kuna olin selle juures suutnud ise täiesti lõdvestuda, ei pannudki see mind end halvasti tundma. Pidu ju alles järgmisel päeval:)
Järgmisel hommikul aga tunnen, et “teolt tabatud” peavalu annab endast taas märku. Mida aeg edasi, seda enam.

tüdruk aknal1 Peatume venna juures. Tal on imearmas maja, ühel pool maja on küla, koos läbivoolava paisjärvega ja teisel pool lõputud põllud vaheldumas metsatukkadega.

Istusin elutoa mõnusalt madalale ja laiale aknalauale, vaatasin lumiseid väljasid ja püüdsin aru saada, mis siis minus õigupoolest toimub.

 

 


Analüütilise psühholoogia looja ja minu suur õpetaja Carl G. Jung ütleb, et individuatsiooniprotsess – teadliku kooskõla saavutamine oma sisima keskmega algab isiklikust haavatasaamisest ja sellega kaasnevast kannatusest.
Paraku ei tunne me sageli seda sisemist kutset ära ja süüdistame olukorra tekkimises endast väljaspool olevat (vanemaid, elukaaslast, ülemust, majandusolusid, Jumalat…).

Nõuanded väljastpoolt või ka iseendale stiilis “saa asjast üle”, “võta aeg maha”, “puhka”, “ära tööta nii palju”, “suhtle rohkem inimestega”, mine jalutama või tegele mingi harrastusega – on täiesti kasutud. Enamasti. Kõik need tegevused lükkavad alateadvuse sõnumid lihtsalt kõrvale.

Nagu Jung ütleb, aitab ainult üks: pöörata näoga laskuva pimeduse poole, vaadata seda täiesti puhtsüdamlikult ja eelarvamusteta ning püüda mõista, mis on selle olukorra varjatud mõte? Mida me siinkohal teada peaksime saama?
Tavaliselt on laskuva pimeduse varjatud mõte midagi nii ebatavalist ja ootamatut, et seda on võimalik tabada ainult alateadvusest kerkiva info põhjal. Teinekord ilmutab see end hoopis läbi unenägude või fantaasiate.

Keskendudes alateadvusele ilma rutakate oletuste ja emotsionaalse tõrjeta, ilmuvad sealt sageli teed juhatavad vastused või sümboolsed kujundid. Nii juhatatakse meid valusate äratundmisteni sellest, mis on meis ja meie teadvuslikus hoiakutes/uskumustes valesti. Aga mõistagi mitte alati.

Niisiis istusin ma seal aknalaua peal ja pöördusin näoga laskuva pimeduse poole :) Saamata aru, miks see “pimedus” üldse kohal on ja mida tal mulle öelda on.
Nähtu pani – nagu ikka sellistes olukordades - üllatuma.
Ma ei ole endas ammu näinud nii suurt ja lõputuna tunduvat hirmu - hirmu, et ma teen midagi valesti. Midagi, mis ei sobi. Mõni mu liigutus, mõni mu “valesti” öeldud sõna. Ja et otseselt välja keegi midagi ei ütle.  Võin seda vaid nägudelt lugeda ja hääletoonist kuulda… Ja lisaks kõlab see kõik kindlasti hiljem etteheitena ema suust… Ja kuigi ometigi teadsin, et tegu on hirmuga kategooriast FEAR – Falce Evidence Appearing Real,  ei aidanud see mõte mind ja hirm tundus täiesti reaalne.

Iseenda ja oma klientidega töötades on mulle järjest selgemaks saanud, et praktiliselt kõik meie  korduvad probleemkohad – meie mustrid - on alguse saanud lapsepõlvest.

Ja siin on üks huvitav tõik – saades neist lapsepõlve olukordadest teadlikuks, arvame me, et “meie vanemad on meiega midagi “valesti” teinud”.
Aga järjest enam saan, aru, et vanemate tegevus on olnud meile vaid “sõnumitoojaks” – määravaks saab see, kuidas me selle olukorra vastu oleme osanud võtta.  Kuidas reageeri(si)me. Milliseid alateadlikke otsuseid selle tulemusena teinud oleme.

sad-teenage-girl Istusin siis seal akna peal ja tundsin end kui teismeline. Silme eest jooksid läbi mitmed olukorrad, kui tollal perega (ema ja tema venna perega) vanaema juures jõulude ajal kokku saime. Tundsin neil kordadel ikka, et teen ja ütlen kõike valesti. Vahel ka pahandati, aga enamasti nägin pilkude vahetamist.  Hiljem kuulsin etteheiteid asjade kohta, mille puhul ma ise ei saanud üldse aru, et mis siis nii valesti oli. Ise aru saamata, mida ma valesti tegin, muutis see mu taju ebakindlaks. Tulemuseks sisemine ebakindlus iseendas  ja enese “igaks juhuks” alla surumine.
Aga enda loomuse ja alateadlike impulsside vastu on raske seista. Eriti siis, kui me neid alla surume. Seda enam tekib kohti, kus miski järele annab ja välja purtsatab :))

Sain selgelt aru, miks ma juba aastaid jõule ei talu.
Muul ajal kahaneb see hirm väiksemaks ja kui ma Tartus ei käi, kaob päris. Sest muu maailmaga seoses ei tunne ma seda hirmu juba ammu. Mäletan, et varasematel aegadel kippus see küll sageli mu kaaslane olema. Hirm teha või öelda midagi “valesti”. Teha kellelegi haiget. Tahtmatult. Mujal olen selles kohas õppinud lõdvestuma ja usaldama. Iseennast ja teisi.
Aga juba mõte jõulude ajal kokkutulemisest toob selle lapsepõlvest pärit hirmu üles, paneb ta elama. Pigistab kõrist, paneb sisemiselt kokku tõmbuma, julgemata olla, öelda, hingata.

Et selgust luua, mitte vaid selles supis hulpida, püüdsin märgata, mida ma tunnen, kui sellest mõtlen:

  • kurbust, pisarad tikuvad silma ja kipitavad kurgus…
  • Tunne on, nagu oleksin väike laps…
  • mõte, et peaksin end igal hetkel kontrollima, tagasi hoidma…
  • Hirmu, et mind ei mõisteta…

Kus ma seda oma kehas tunnen?

  • Peas. Pea valutab. => viitab psüühilisele pingele ja sisemisele allasurutusele.
  • Kõris. Kurgus. => viitab võimetusele väljendada seda, mida välja öeldud tahab saada (kõri on meie väljenduskeskus).
  • Kõhus. => viitab sellele, et surun iseennast alla ega võta kasutusele oma sisemist jõudu – oma väge olukorra lahendamiseks (päikesepõimik on meie väekeskus).

Mida ma siinkohal vajan?

  • Mõistmist.
  • Toetust.
  • Luba ollanii nagu ma olen. Kõigi oma eksimuste ja vigadega.
    Hmm… kes peaks mulle selle loa andma?
  • Et siis… julgust. Lubada ENDAL olla nii nagu ma olen. Aitäh!! Aru sain. :))

alateadvus2 Andes oma tundmustele vormi (kirjeldades tundeid, märgates kehas toimuvat) ja saades teadlikuks nende allikast (silme ette kerkinud olukorrad lapsepõlvest ja teismeeast) ja küsides endalt, mida ma praegu vajan, sain ma selgelt aru, et see hirm elab VAID MINU SEES. Mitte keegi ei ole valvel, et kas ma teen või ütlen midagi valesti. Ainult väike laps minu sees

Aga et sellel kõigel minna lasta ja lubada tõel nähtavale tulla ja enda omaks saada, on vaja julgeda sellele kõigele otsa vaadata. Nagu ka laulusalm ütleb: “If You let go of fear, the truth will appear”.

Tõde on see, et ainult mina ise saan lubada endal olla nii nagu ma olen. Ma ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete eest. Isegi siis (et mitte öelda - eriti siis!), kui nad on minu enda perekonnaliikmed.
Lastena me õpime käima kikivarvul, et meie sõnad ja teod ei teeks meie vanemaid pahaseks või kurvaks. Ma ei tea, kas see tegelikult ka lapseeas vajalik on (aga me teeme seda!), aga tean, et täiskasvanuna anname niimoodi lihtsalt oma väe ära. Anname iseenda ära. Ja see omakorda võtab meilt ära meie jõu. Võtab meilt ära meie julguse ja elurõõmu olla just sellised nagu me tegelikult oleme. Kogu oma ilus. Koos naha ja karvadega :)

See lugu on nagu vastuseks Sulle, kes Sa koolitusel küsisid, et kas minu elus ka mingeid kitsaskohti on, või olen ma kõik “selgeks õppinud”. Hihh, oojaa, muidugi on.
Meis kõigis on alateadlikke protsesse toimumas.
Olen kogenud, et selleks et neis kitsaskohtades lõdvestuda, ei piisa TEADMISEST. Vaja on see tõde LÄBI KOGEDA ja TUNNETADA. Ja seda koguni erinevate elukogemuste valguses.

Mind aitas palju äratundmine, et see kõik toimub lihtsalt MINU SEES. Siin ei ole mingit pistmist välise maailmaga – nii et ma ei pidanud isegi midagi ütlema.  Ja see äratundmine  paneb armastuse ja leebusega endale tähelepanu pöörama. Ja aitab lõdvestuda ning sellest hirmust lahti lasta.

alateadvus Nagu Jung ütleb, on “enamik inimesi liiga lodevad isegi oma käitumise teadvustatud aspektide üle sügavalt järele mõtlemast, rääkimata sellest, et alateadvusest pärit mõjusid analüüsida. Alateadvuse tõsiseltvõtmine ja selle tõstatatud probleemisedaga tegelemine nõuab suurt julgust.”
Mina lihtsalt valin seda teha. Olen kogenud, et see toob suurt vabanemist.
Oma alateadvuse tundmaõppimine eeldab ausat eneseuurimist ja oma elu ümberkorraldamist. Seepärast lükkavad paljud inimesed selle kõrvale ja jätkavad vanaviisi, nagu midagi poleks toimunud.

Eks reaalseid tulemusi on näha ilmselt aasta pärast, uute jõulude paiku :))

Siia lõppu sobib hästi elu poolt sülle potsatnud tsitaat:
”Armasta oma negatiivseid tundeid ja nende võnkesagedus tõuseb piire tundmata, muutes nad valguseks. Sa võid neid tundeid ka vihata ja neile vastupanu osutada, aga tea, et vihkamine annab neile sinu üle võimu.
Armasta oma inimlikkust, sest seda oled sa siia õppima ja kogema tulnud. Armasta oma nõrkusi sama palju kui tugevaid külgi. Nõrkused on need alad, mis vajavad rohkem sinu armastust. Lihtsalt suuda ennast armastada sellisena nagu oled.”
~Sanaya Roman 'Elamine rõõmus'~

Saturday, December 29, 2012

Tee iseendani. Eesti Naine. September 2012.

Septembrikuises Eesti Naises ilmus Kadi Küti sulest minust ja mu elust artikkel. Mõtlesin, et toon selle siin ka ära  :)


Signe Israel julges tegutseda, kui tundis, et vanamoodi enam ei saa. Kasvatades üksi kahte eismelist last, lõi ta oma koolitusfirma ning innustab nüüd teisigi oma elu eest vastutust võtma.

Loen Signe blogi, kuid nii ausat vestlust oma elu üle polnud meil enne olnud kui seekord tema Nõmme kodus. See aktiivne ja tegus naine on omandanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning töötanud aastaid pangas, õppinud koolitajaks ja koolitanud.

Mind ajendas Signega vestlema teadmine, et ta on üks neist, kes julgeb elus pinnapealseid suhtumisi trotsida ja oma hingeteed käia. Oma elu kohta valusalt ausate küsimuste esitamine ja endasse süüvimine võib seniseid seisukohti muuta ja pöördelisi samme astuma panna.

Signe_Israel

Ringist välja tulek
2003 aastal olin jõudnud oma eluga ummikusse. Koitis äratundmine, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Töötasin pangas, mu abielu oli jooksnud karile ja ma ei suutnud sellest ringist välja tulla. Just siis, nagu tellitult, sain teada koolitusest nimega Life Planning, koolitajaks oli Elmo Puidet. Ühes harjutuses tuli üles kirjutada kõik, mida tahaksid elus veel kogeda. Võis piirideta unistada! See pani tõsiselt mõtlema. Sain aru, et mul on vaja oma elu oluliselt muuta, sest hetkel olemasolev mind enam ei teeni. See arusaamine tõi minusse rahu ja otsusekindluse. Protsess võttis muidugi aega. Jah, ma vahetasin töökohta ja lahutasin abielu, aga kõik ei tulnud sugugi üleöö.

Taotluse jõud
Üks huvitav asi, mida ma rasketest aegadest õppisin, on taotluse jõud – alati ei pea kohe tegudele tormama, vaid tuleb kogu hingest soovida ja vahel jõuavad olulised asjad ise sinuni. Ma ei otsinud aktiivselt tööd, ei saatnud kellelegi CV-d, ometi sain peagi uue töö teises pangas, sest unistasin sellest ja olin selleks valmis. See töö osutus minu jaoks parimaks võimalikuks järgmiseks sammuks.

Teine unistus oli osaleda noorteorganisatsiooni töös. Peagi kuulusin JCI-sse ehk Eesti Ettevõtlike Noorte Kojasse ja olin aastal 2010 koguni koja president. Ka koolitajaks saamine tundus esialgu ilmvõimatu, kuid nüüd on mul endal koolitusfirma.

Oma uuel ametikohal olin kliendisuhete juht Personaalse Varahalduse üksuses Hansapangas. Me haldasime oma klientide investeerimisportfelle, olime neile igakülgseteks partneriteks kõiges, mis panka ja kogu gruppi puutus. Armastasin oma tööd, oma kliente ja töökaaslasi. 2008. aasta, kui turg kukkus, oli nii klientide kui panga jaoks väga keeruline aeg. Nägin väga lähedalt inimeste valu. Tundsin, et mu ümber on suur orkaan ja mul pole millestki kinni hoida. Nii hakkasingi tugipunkti otsima, sest peab ju olema midagi, millest ka keerulisel ajal tuge leida!

Taipasin õige ruttu, et pean sellist keset otsima iseenda seest. Alustasin joogaga, lugesin eneseabiraamatuid, osalesin humanitaarorganisatsiooni Art of Living koolitusprogrammis „Yes!“, õppides hingamistehnikaid, mediteerimist ja joogat. Kursus keskendub just sellele, kuidas öelda „jah!“ elu igale väljakutsele. Osalesin ka Art of Living jätkuprogrammis Indias. Kõik see andis tunde, et olen seesmiselt puhastunud, olen täielikus rahus. Ja minu sisemine rahu aitas ka inimesi mu ümber.

Tiivad hüppel tundmatusse
Viimase kahe aasta tähtsaim otsus ja suurim muutus minu elus oli palgatööst loobumine ja oma koolitusettevõttega alustamine. Olin juba 17 aastat töötanud organisatsioonides, mis järjest enam meenutasid mulle suurt masinavärki. Tundsin, et olen pangandusest väsinud. Ma pole ju aus ei klientide ega iseenda vastu, kui teen oma tööd tüdimusega.
Mul on vaja luua, et ma tunneksin, et olen elus! Tahtsin üritusi ja koolitusi korraldada ning ise koolitada, aga pangast ära tulla ja kõike algusest alata polnud julgust. Tööandja oli ju väga hea, palk oli hea, ma töötasin koos tipptegijatega. Kõrvaltvaatajatele oli täiesti arusaamatu, mis mulle ei sobi: „Sul on ju kõik olemas?!“ Aga minu hinge see ideaalne töökoht ühtäkki enam ei toitnud.

Samal ajal uurisin õppimisvõimalusi Silma jäi Holistilise Teraapia Instituut. Lugedes raamatuid, mis kooli kodulehel kirjas olid, sain aru, et see on õige koht. Siin käsitletakse sügavuti just neid teemasid, mis mind huvitavad. Holistiline treening ehk „aasta iseenda jaoks“, nagu kool seda väga tabavalt nimetab, on koolitus neile, kes soovivad mõista iseennast - saada iseenda, oma sisemise tarkusega paremasse kontakti Mulle meeldib see lähenemine – igasugused muutused saavad alguse meie seest.

Pean tunnistama, et alguses oli mul küll hirm, et äkki ma muutun nii „vaimseks“, et kaotan ühenduse reaalse maailmaga. Kuid instituudi terviklik lähenemine on, vastupidi, aidanud mind vaimseid teadmisi reaalsesse igapäevaellu integreerida.

Just koolis läbiviidud coaching ehk arengut toetav vestlus aitas mul luua nägemuse, milline mu elu vabakutselisena välja näeb, panna paika tegevuskava, mida tuleb selleks teha ja see samm astuda. Kool on andnud ka arusaamise, et kui mu elus on midagi, mida ma näha ei taha või mida pelgan, siis just sellega tuleb mul tegeleda, sest see on minu õppetund.

2010. aasta lõpus jätsingi pangatööga hüvasti ja alustasin uut aastat ettevõtlusega. Ja mu tiivad tõesti kannavad!

Iseendaks kasvamine
Raskel perioodil võib kergesti tekkida tunne, et kõik läheb allamäge. Ka mulle tundus ühtäkki, et kogu mu elus on täis probleeme. Kuid siis taipasin, et et olen nüüd lihtsalt iseenda vastu ausama, julgen vaadata igale probleemile otsa ega ole nõus peitma end kiire elurütmi taha. Olen õppinud, et kui aktsepteerin end just sellisena, nagu olen, siis olen iseendaga kontaktis. Mu õpetaja Marina Paula Eberth ütleb: “Olles igal hetkel selline, nagu Sa oled, oled Sa igal hetkel oma väe juures“.

Vahel juhtub siiski, et ma ei oska oma väge õigesti kasutada, olen liiga jõuline või hoian end liialt tagasi. See tuleb sellest, et ikka on veel olukordi, kus ma ei oska, suuda või ei julge lõdvestuda ja usaldada, näidata oma haavatavust. Aga ma olen ju ka alles teel.

Palgatöölt ära tulles oli mul tunne, et pean lennukist alla hüppama, aga mul pole õrna aimugi, kas mul langevari ikka on. Keskendusin ühele sammule korraga, püüdsin olla hetkes.

Järjest tulid erinevad tööprojektid, minus kasvas usaldus ja teadmine, et teen õiget asja.

Tundeid on tõesti palju olnud – hirmu, viha, üksindust, igatsust, kurbust, aga ka armastust, avanemist, usaldamist ja tänulikkust. Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob lõpuks selguse ja värvikülluse.

Minevikuga sõbraks
Olen nende õpingute ajal aru saanud, kui tähtis on suhe vanematega. Suur osa inimesi kannab endaga kaasas lapsepõlveprobleeme. Ka minul on olnud emaga keerulisi suhteid. Nüüd olen talle tänulik, et ta on olnud valmis mind kuulama ja mind mõistma, meie teemade lahendamisel mulle poolele teele vastu tulnud. Meie suhe läheb aina paremaks, ma tunnen uhkust ja tänulikkust, et just tema on mu ema.

Pärast 25 aastat lahusolekut olen hakanud suhtlema ka oma isaga. Mu vanemad lahutasid, kui olin vaid viieaastane, ja teismeeast alates polnud isa minu jaoks lihtsalt olemas. Nüüd olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga, võimalus isa aktsepteerida ja hinnata. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste ja iseenda vastu.

Vastutus ja valikuvabadus

Üks parimaid õppetunde on olnud mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis mu elus on. Pean silmas sellist vastutust, mis ei muserda ega tekita süütunnet. Usun, et tegutseme igas olukorras vastavalt oma oskustele, parimal võimalikul moel. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja kõigi võimaluste väljas.

Signe IsraelKäies oma teel, ei ole me kunagi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis, märkidelt või raamatus juhuslikku kohta lahti lüües. Olen õppinud küsima toetust sõpradelt ja lähedastelt. „Toetus on olemas igas hetkes, kui me seda vaid märgata oskame,“ ütleb mu õpetaja ja hea sõber Kristi Pääsuke.

Väga oluline on kuulata oma sisetunnet, olla igast hetkest teadlik. Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Ja kuna ma tean, et on täielikult minu enda valida, mida ma lasen oma ellu ja mida mitte, siis valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Tahan olla just selline, nagu ma olen - rahus, rõõmus ja armastuses. Töös ja suhetes soovin puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega nagu päike, toetada oma kogemusega nende kasvamist ja õitsemist. Et teisedki mu ümber leiaksid tee iseendani.

 

Autor: Kadi Kütt
Allikas: Eesti Naine, september 2012

Friday, December 28, 2012

Olen valmis Elu kingitusteks, igal hetkel

Juba mõnda aega kutsub üks huvitav juhtumus end siia blogisse istutama.

See juhtus sügisel, esimese ja ootamatu lume aegu. Koolitasin Raplas ja kuna mu auto teatas, et tema võtab paariks nädalaks puhkuse, siis otsustasin elu väljakutse – elada põnevamat ja mugavustsoonist väljas olevat elu - vastu võtta ja liikusin hommikuti rongiga ja peale koolituspäeva häälega Tallinna tagasi. Algusel koolitusel osalejad isegi ei uskunud, et ma tõepoolest hääletama lähen ja itsitasid ainult mu jutu peale:)

Huvitav oli kogeda ennast läbi erinevate situatsioonide.
Nagu ka Neal Donald Walsch ütleb: “Elu pakub hämmastavat võimalust igal üksikul hetkel kogeda, kes sa tegelikult oled”.

hääletamineEsimesel korral – niipea kui käe tõstsin, auto kohe peatus (pilt on mõistagi netist ja illustratiivne ;) ). Minu ego muidugi kirjutas selle õnnestumise automaatselt “enda arvele”- nägemata ja hindamata, kui palju selles mängib Elu tahe. Hihh, siin protsessis ei saa ju midagi “õigesti” või “valesti” teha. Elu lihtsalt vastab meie vibratsioonile ja mindsetting´ule. Nii et järgmine päev sai mu ego kohe tasandatud – autot, mis peatuks, andis tükk aega oodata.

Hääletamine õpetab alandlikkust Elu vastu. Selle vastuvõtmist, mis on. Lootust. Ja tänulikkust.

Loos, mida jagada tahan, juhtus nii, et olin juba jupp aega seisnud käsi püsti. Ja ühel hetkel peatus päevinäinud sõiduauto. Kui ukse lahti tegin, võttis vaatepilt õlgu väristama ja kahtlema, et kas tahan sinna ikka istuda.  Autojuht, 50+ meesterahvas, istus oma tugevalt määrdunud töötunkedes rooli taga ja asus võidunud kõrvalistmelt suitsupakke ja oma tööriistu kokku korjama, et ma sinna istuma mahuksin. Autoistmed ei olnud ka ilmselt aasta(kümne)id puhastust näinud. Istusin natuke ebalevalt oma valge mantliga autosse ja kui olin ukse kinni tõmmanud, ütles autojuht kiirustades:”Ma ei ole jõudnud veel suitsu teha, nii et ma kohe ütlen ära, et ma tahan kohe suitsu tegema hakata". (!) - “Ohsapoiss…!” mõtlesin imestusega. “Mida see olukord nüüd siis õpetama tuleb?!”

Autojuht pani käigu sisse ja hakkasime liikuma. Et juttu teha, küsisin, mis ta siinkandis teeb ja mida üldse talle elu toob. Jutt veeres ja ma sain teada, et tegu on elektrikuga, kes käib siin ja seal juhutöid tegemas. Elab Tallinna külje all soojakus. Oli pikalt töötu olnud, nüüd on hea, et tööotsa peale sai. Naine jättis ta maha, lapsed on kaugel, tütar elab välismaal. Lastest rääkides muutus mehe pilk pehmeks ja häälde tulid teatud kumedad noodid. Oli aru saada, et juba väga ammu polnud ta saanud oma lastest rääkida. Juba ammu polnud keegi temalt küsinud, kuidas TAL ENDAL läheb… Nii Tallinna tee ja jutt muudkui veeres. Mina küsisin ja tema rääkis.  Oma perest, naisest, lahkuminekust, oma kunagises kodust, oma mõtetest…. Teda kuulates ja aegajalt tema poole vaadates, ma ühtäkki nägin läbi tema määrdunud, parkunud ja kortsulise näo TEMA ENDA ILU. Tema hinge ilu. Mu silme all koordusid maha kõik maise elu (meele poolt tekitatud) kihid ja ma nägin teda sellisena nagu ta tegelikult on.  Ilusa, leebe ja heatahtliku hingena. Elu hammasrataste vahele jäänud poisina, kes kõigest hoolimata püüdleb parema poole.

Kohale jõudes ja autost välja astudes sain ma aru, et me olime mõlemad teinud teineteisele kingituse.
Mina talle läbi selle, et küsisin ja kuulasin. Kutsusin teda rääkima ja tõesti kuulasin.  Tema mulle, et ta näitas mulle, kui ebaoluline on väline vorm.

Muide, suitsetamine ei tulnud talle üldse meelde :))

P.S. Huvitav tähelepanek – kõik autojuhid, kes mind selle pooleteist nädala jooksul auto peale võtsid, polnud raplakad, vaid juhuslikult sel päeval sinnakanti sattunud inimesed:)

Saturday, December 15, 2012

Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

OpeningtoAngels_Willow Arlenea Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!


Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!