Elu on tihe…

Viimased kaks nädalat on läinud nii, et mul pole olnud hetke, kus saaksin mitte midagi organiseerimata, lihtsalt enda päralt olla… Täna oli esimene päev :)
Küll oleks tahtnud, et koos kellakeeramisega, kui tund aega juurde saime, oleks saanud terve päeva juurde ;))

JCI rindel on olnud Tallinna kodade ühine lõuna, Go koja  ja Tallinna koja uute juhatuste valimised, ettevalmistused meie uue juhatuse valimisteks, oktoobrikuu üldkogu, strateegiapäev… millest viimased nõudsid ikka väga suurt eeltööd. Kuigi mulle vahel tundub, et väsitavad mitte tehtud asjad ega tegemised-kokkusaamised, vaid tegemata asjad, mis veel tegemise ootel, läheb tegemisele ikka ka paras hulk aega ja energiat. Ja see lõputu koordineerimine :)
Just nende kahe viimase üritusega olen tundnud kõige enam abitust, üksiolemist. Samas ka ootamatult suurt toetust ja kohtades, kust ei osanudki esimese hooga otsida. 

See, kui pole ühtegi vaba õhtut, kus saaks lihtsalt kodus olla, on minu jaoks kõige väsitavam. Tahaks vahel lihtsalt olla, mitte midagi tehes. Lihtsalt lastega lauamänge mängida või siis lihtsalt lugeda, mõtiskleda:) Tahaks vahel lihtsalt üksi olla…

Olin pettunud, et lastel ei õnnestunud koolivaheajaks issi juurde maale minna. See on ju aeg nii neile, isaga olemiseks, kui ka minu “vabad päevad”. Esialgu sai “kaubeldud” poole nädala peale, lõpuks said nad jääda vaid nädalavahetuseks…
Huvitav, mul küll ei õnnestu olla ema vaid siis, kui mul vaba päev on ja muid toimetusi pole… Kuidas ometi on isadel võimalik võtta isarolli vaid selleks ajaks, kui puhkus või nädalavahetus on?! Pealegi, kas siis lastel ei ole vaja näha oma isa ka nii, kui ta töölt tuleb või väsinud on?

Koolis õpime coachingut  ja neid treeningud oleme viimastel nädalatel 1-2 teinud. Kuigi on nende inimestega lihtsalt super koos olla, on lihtsalt praegu väga tihe… Muidugi see kogemus, mida ma saan, kui mind coachitakse või kui ma seda  ise kellelegi teen, on erakordne! Selles protsessis mõtlen sageli, kui sageli oleks inimestel oma segases või keerulises olukorras vaja lihtsalt üks coachingu-sessioon teha ja – ongi selgus iseeneses taas olemas!
Ukse ees on andragoogika kutseeksam. Muuhulgas on selleks vaja koostada oma portfoolio. Juba taotlemiseks tuli päris hea hulk materjali kokku panna. See on nagu “koerasaba”, mis tuleb veel peale eelmise aasta andragoogikaõpinguid ära teha, et andragoogi (täiskasvanute koolitaja) kutse kätte saada.

Eile käisime lastega meile traditsiooniliselt koolivaheaja puhul väljas söömas. Vahva on vaadata nende arengut – nii toidukohtade valikus, kui oma enesekindluses ja lauakommetes – alustades toidu tellimisega ja lõpetades äraminekuga. Käisime seekord uuendatud Kristiine keskuses asuvas Da Vincis. Koht, toidud ja teenindus pakkusid kaubanduskeskuse kohta mõnusa üllatuse.

Täna oli mõnus kodune päev...
Leiba küpsetada, lehti riisuda, armsa sõbraga teispool maailma jutustada ja oma lugusid kribada :)

 

 

Päritolu armastus Sul, muud ma ei tea…

“Tänagem Jumalat naiste eest, kes ei soostu vabandama oma hinge ookeanilaadse sügavuse ega emotsioonide murdlainetuse pärast”.
Sellise reaga David Deidalt alustab Kati Lumiste oma raamatut “Minu Ibiza” .

22. oktoobril, reede õhtul, kogunesid Kati sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised von Krahli baari, minu hea sõbra Kati uue raamatu “Minu Ibiza” esitlusele.

Oo, see oli sama kelmikas, naiselik, sügav ja särav, nagu Kati isegi!
Kui paljudel raamatuesitlustel laulab autor oma imelisel kõlaval häälel kokkutulnud austajatele ja paneb nemadki lõpuks kätest kinni hoides koos laulma? :)

Kati alustas koos ansambliga “Hundva” ja hiljem laulsime ühises ringis koos shamaan Carlose ja Tom Valsbergiga Rainbow laule ja muudki imeilusat.

Kati ütleb, et olles seal käinud järjepanu 13 aastat, on ta Ibizale kinni jäänud nagu kärbes meepotti.
Jah, Kati näitab meilegi Ibiza seda külge, mida eemalt vaadates selle pahelisena tunduva saare puhul tavaliselt ei nähta. Veelgi enam, selles raamatus näeb ühe imetlusväärse naise sügavust  ja tema särisevat armastust, mis (nagu ka üks meie ühine sõber tabavalt ütles) ei jäta teel kedagi puudutamata.

Sattusin telepurki

Hämmastav, kui olulist rolli ikka JCI mu elus mängib.

Ühel heal päeval helistas mulle kunagine JCI-kas, hea tuttav Lauri ja küsis, et kas ma tean kedagi, kes võiks rääkida kuidas masu on mõjutanud müügiinimesi, suhtumist klienti ja müüki - ehk siis ettevõtete müügstrateegiaid.  Mulle nii hingelähedane teema! :)
Jagasin siis kohe tuliselt oma arvamust – ja eelkõige rõõmu, et paljud ettevõtjad on jõudmas selleni, et varasemalt populaarne agressiivne pealekäimine ja soov müük lihtsalt ära vormistada ei tööta enam, tarbija valib  enam ning võidukad on need ettevõtted, kus võetakse fookusesse klient ja tema vajadused. Küll aga puudub paljudes ettevõtetes ikka veel vajalik väljaõpe.
Nii stressavad müügiinimesed-teenindajad kui kliendid.



Kui olime kümmekond minutit sel teemal kirglikult rääkinud, kutsus ta mu neil samadel teemadel rääkima majandussaatesse Kapital. 

Mul kaamerahirmu pole otseselt kunagi olnud. Aga nüüd kui lindistamisele läksin, siis kui enne tundus, et mul on selle koha pealt nii mõndagi öelda, aga niipea kui lindistama hakati, siis tundus, et mul pole midagi asist öelda :))
Õnneks lõikusid nad just asised asjad saatesse sisse :)) Saadet näeb tagantjärgi siit: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=111033

Nii vahva, kuidas vajalikud/sobilikud olukorrad ise meie ellu tulevad. :)
Ole vaid valmis vastu võtma (=oma hirmudest üle saama;) )

Sylvia sünnipäeva nädalavahetus

Oma 10.ndat sünnipäeva hakkas Sylvia ette valmistama juba aasta aega tagasi, vahetult peale eelmist sünnipäeva :))

Küll tal käis igasuguseid ideid, mis stiilis seda pidu teha - kauboid, agendid… lõpuks sai tehtud diskopidu.
Kõige olulisem diskoatraktsioon oli selgelt laes keerlev diskolamp:) Sain selle tänu FB-le täitsa lähedaselt inimeselt, aga oskad sa siis muidu küsida :))
Vend monteeris selle laelambi pessa ja nii ta keerles seal – pelgalt lülitivajutuse peale ja heitis kõikjale mõnusalt sillerdavaid täpikesi :)

Kutsed said ka täitsa teemakohased (Sylvia ise otsis veebist sobiliku pildi) – vt. all vasakul.
Sünnipäeva hommikul laulsime Sylvia traditsiooniliselt üles. Seekord saatsin sünnipäevalaulu kitarril :) Küll ajas itsitama, kui poolpimedas kuidagi õigeid keeli üles ei leidnud :)) aga ikkagi juba midagi!

 

Väga vahva oli, et issi oli just sünnipäeva õigel päeval Tallinnas. Polnudki ammu niimoodi neljakesi väljas käinud.. Väga vahva kingitus meile kõigile :)

Sünnipäevaõhtul… vaevalt jõudsime minu venna, “onu” Aivo pere abiga toa suuremaks peoks ümber tõsta, söögid valmis teha, juuksed vahvlilokkidesse sättida, kui rahvas juba hakkas järjest tulema.

Pidulisi tuli terve toatäis!
Korraldasime Sylviaga kordamööda igast lahedaid mänge:) Sylvial oli muide, terve pikk nimekiri mänge ette valmistatud! Nimekirjast jõudsime küll läbi mängida vaid üksikuid neist, kuna rahvas läks nii käima, et muudkui taheti korrata:) :
- hoogne ja lõbus mädasoo (tantsitakse paberilehtedel, mida järjest vähemaks korjatakse),
- väga naljakas lugude rääkimise mäng (igaüks kirjutab ühe sõna paberile, mis keeratakse kokku ja antakse järgmisele kirjutada: kes? kellega? mida teevad? kus kohas? kes pealt nägi? mida ta ütles?),
- vana tuttav pudelimäng (tõde või tegu?)… ma kahtlustan, et mina vist sain selles mängus kunagi oma esimese suudluse :))
- kaardimäng (ringis saab liikuda vaid väljahõigatav mast, liigutakse üle teiste (sülle istudes) 
- ja lastele igihaljast peitust!

 

Hiiglama lõbus oli! Ma mängisin ka kõiki mänge kaasa, hihh. Ja kui eelmisel aastatel ei saanud lapsi kuidagi mängima, siis sel aastal tegid nad kõike nii suure hoo ja lustiga , et alles siis kui pidu läbi sai, avastasime, et oi… diskopidu küll.., aga me ju üldse ei tantsinud! Kui vaid see mädasoo - tantsumäng välja arvata:)
Muusika oli muide, täitsa ehe disko. Leidsin Youtubest ühe hea Playlisti.

Siis veel väike tort (Sylvia tehtud, küpsisetort, nämm!) ja spontaanse tüdrukutebändi ühismusitseerimine… ja taas kord oli maha peetud üks väga meeldejääv ja lustlik pidu!
 

Sünnipäevakingiks oli Sylvial väga kindel soov. Ta kogus juba varakevadest saadik raha puutetundliku Samsungi telefoni jaoks. Oi seda rõõmu, kui õhtul kingitusi kokku liites tuli vajaminev summa juba kokku! Ja  sünnipäev  sugulastega oli ju veel olemata.. :)

Onu Aivo õhutusel sai kohe Järve Selverisse ja seal olevasse  EMTi poodi kihutatud. Kuigi Sylvia käis telefoni enne muudkui Tele2-s kiibitsemas, oli EMTis lõpuks lihtsalt kõige parem hind.




Superlahe päev!!
Ja uus sünnipäev meie peres juba detsembris, kui Raymond hakkab tähistama 12. aastaseks saamist!

Kraamides tube ja mõtteid

Otsides andragoogika kutsetaotluse jaoks koolituste tõendeid, käisin läbi paar kasti vanu pabereid.
Päris huvitav oli oma minevikku tagasi piiluda :)

Kaevusin JCIga liitumise algusaega... Aasta oli siis 2003. Minu koduses elus valitses tohutu valu ja segadus. Ei osanud ma arvatagi, kui palju kojaga liitumine võib  mu elu mõjutada.

 
Nostalgiline oli lugeda oma esimest meili, milles ma avaldasin soovi Toompea kotta tulla. Oma kodutööd, mis ma tegin enne liikmekandidaadiks ja sekretäriks saamist... Õppisin selgeks põhikirja, lugesin aegade algusest kõigi koosolekute protokolle ja kõikide ürituste kokkuvõtteid, mis üldse veebist kätte sain…hihhii. Meenus, et koda oli soe, positiivne... ja suhted, mis siis tekkisid... Minu sisemine arglikkus  :)
Kui keegi oleks mulle tollal rääkinud, mis mu elu mulle toob… Et minust saab kunagi selle koja president ja et minu mentorist saab minu elukaaslane, ma oleks ta lihtsalt välja naernud ja mõelnud, et ta tahab mind vaid meelitada :))

Lugesin vanu (armastus)kirju, mis mulle kirjutatud. Kes sõjaväest, kes tolle aja kohta teisest ilma otsast, teisest maailmast. Klassivendade koolitunni ajal kirjutatud kirju, mis käest-kätte edasi anti… Vaatasin vanu pilte, meenutasin seda vahvat ühtehoidmist, mis meil klassis oli.  Meenutasin esimesi armumisi, pettumusi, haigetsaamisi ja haigettegemisi… Elu oli kirju :)

Vaatasin pilte ja lugesin päevikuid ajast, kui oma mehega tuttavaks sain. Meil oli hästi suur ja kõikehõlmav armastus. Meile sündis kaks imelist last. Ja kuigi finantsiliselt äärmiselt väljakutsuv, olime me väga õnnelikud. Ma teadsin, et meie kuulume selle 5-10% hulka paaridest, kes kunagi oma abielu ei pea lahutama. Ja ometi viis elu meid edasi mööda erinevaid teid.

See kõik pani mind mõtlema, et me ei tea täna kunagi, mis meid homme ees ootab. Kui me just ei unista ega liigu oma unistuste poole. Aga ka siis ei tea, mis trikid Elul meile varuks on ;)
Aasta võibolla veel oskame ette näha, kuid mitte viit… kümmet. Minust võib saada lillelaps, elamas mõnes  Brasiilia ökokommuunis… või kostümeeritud privaatpankur Londonis või Luksemburgis. Mõlemad variandid on täiesti võimalikud :))

Maailmas on kujutletamatul määral kõik on võimalik! 
Oluline on vaid uskuda, et kõik on meie jaoks olemas. Tuleb vaid soovida. Ja selles suunas liikuda. Teinekord piisab vaid otsusest, et maailm korraldaks ise asjad meie jaoks ümber. Nagu Paulo Coelho oma Alkeemikus ütleb: ”Kui sa midagi tahad, aitab sind selle saavutamisel kogu Universum.”

LifePlanning koolitusel (kuhu aastal 2003 “juhuslikult” sattusin ja mis mind JCI-sse - Noortekotta ja koolitamiseni tõi.. ja mida täna ise koolitan), unistatakse ja seatakse soove/sihte järgmiseks 5-10 aastaks. Ma polegi ammu sellist kirjalikku unistamist teinud… Ilmselt on aeg :)

Tallinna kodade ühine lõuna

Olin natuke üllatunud, kui E-koja president Märt tegi ettepaneku, et võiksime korraldada Tallinna kodade ühise lõuna. Meie enda kojalõunad on kuidagi kaootilised olnud… Eks siin tuleb mul peeglisse vaadata – eks ma olen sageli just neljapäeviti koolis  ja pealegi nii ilusti struktureeritu ja päevakorrastatuna, nagu näiteks Harald Toomemäe kojas seda teeb, mina küll ei ole osanud (tahtnud?) teha.

Aga proovime, mõtlesime koos teiste presidentidega.

Niisiis kohtusime 13. oktoobril 2010 Mere pst-l asuvas restoranis Sfäär. Ennäe, kokku tuli meid lausa 11 inimest: 2 meie, Toompea kojast, 2 Go kojast, 2 E-kojast ja ülejäänud (5) Tallinna kojast.

Suhtlesime, tutvusime nendega, keda enne ei teadnud, tegime nalja ja rääkisime ka asjalikku juttu. Sfääri toit ja teenindus olid muide super! Mina võtsin sidrunipasta ja see oli mm… väga maitsev!

Peale oma kojaga kogetu pean kindlasti üheks hinnalisimaks asjaks sellest presidendiaastast meie head klappi ja sidet teiste Tallinna kodade presidentidega. Tegelikult algas see meil juba EVP-dena, 2009 aastal, koos huviliste õhtuid tehes ja ühist asja ajades.  Parempoolsel pildil on vasakul pool mind Go ja paremal pool Tallinna koja President. E-koja president ise saanud tulla, ühe traagilise sündmuse tõttu ühe nende koja liikmega. Kõik tegijad, nii presidenditena kui omas valdkonnas.

Tõesti, nautisin väga seda seltskonda, kes me kokku tulime. Lõbus oli:)) ja seda erilist hingust, mis minu meelest sageli noortekojaüritustel tunda on, oli ka. Tulla, olla ja nautida.Koosolemist.

Loodetavasti leiab järgmine ühine lõuna aset juba novembri keskel! :)  Hmm.. peakski teema üles võtma ;)

Isiklik vägi. Tugevus vs nõrkus.

Mulle meeldib HTI tundide juures see, et need koolipäevad toovad üles just need asjad, mis meis alla surutud, teadvustamata ja “õhu” kätte tahavad tulla - et neid teadvustada ja lahti lasta või ära mõista saaks. Ju on vaja sellised kopitanud uskumused ja mõttemustrid üles tõsta, et neid õhutada, et siis kõik langeksid oma õigetele kohtadele tagasi.

Seekordsed koolipäevad (23-26.09) olid tõesti väga huvitavad.. Valdkonnaks, millega tegelema pidime, oli isiklik vägi – mina, minu suhe endaga ja minu suhe maailmaga. 
Läksin sinna avatult, mõnusa ootusega. “Minu suhe minu väega on igati hea” mõtlesin.
Ja siis hakkas midagi toimuma...  Kõigepealt magasin kõik meditatsioonid lihtsalt maha ... Nagu poleks kunagi mediteerinud, nagu oleks võimetu oma meelt mõtetest puhastama ja keskenduma… :))
”Mis toimub? Kas ma olen oma eelmisest nädalavahetuset väljamagamata või ei taha ma näha, mis mu sees toimub?? “küsisin endalt.
Olin peale eelmist nädalavahetust nii õnnelik.. nii rahulik, nii rõõmus. Nüüd olen segaduses, et lausa paha on olla. Rõõm oleks nagu kusagilt torust alla lastud… Saan aru, et siin on mingid minu sisemised teemad üles tulnud.. Väga huvitav :))

Olen õppinud, et tunded ei ole head ega halvad. Nad on mõõdikud, mis näitavad, mis olukord on. Sisemised indikaatorid, nagu auto signaallambid. Ebameeldivad tunded annavad meile  võimaluse muuta seda, mis muutmist vajab. Näitavad ära mida me siinkohal vajame. Seda, et meie piire on ületatud. Et on vaja enda huvide eest seista. Mida iganes:)
Selleks, et jõuda tunde taga peituvani, on vaja tundekurv läbi teha. Ennast sobival viisil väljendades. Kellel on vaja patja nutta, kellel taldrikuid lõhkuda, kellel kõik välja öeldud saada. Et saaks nähtavale tulla see, mis on segaduse, viha ja pahameele taga. Seal all on ju selgus, tänulikkus, armastus, andeksandmine...

See imelik segaduses olemise tunne oli läbi terve kooliaja. Selgus tuli alles peale kooli.

Meie isiklik vägi on enamasti tugevusega seotud ja isikliku väe tuum on julgemises olla selline nagu olen.
- Kartmata hülgamist, kui ma väljendan oma tundeid, oma tõelist olemust.
- Kartmata kriitikat. Uskudes, et ma olen alati piisavalt hea.
- Kartmata näida rumal, uskudes enda hakkama saamisesse.
- Muretsemata oma välimuse pärast.

A la et “kui ma olen kontaktis oma väega, olen ma tugev, iseseisev ja sõltumatu”.

Minu jaoks on teema, mis tahab õppimist ja vastuvõtmist, aga hoopis teistsugune. Julgus olla nõrk, haavatav ja küsida abi.
Ilma et ma tunneksin, et minu väärtus sellest väheneks. Ma olen harjunud, et pean kogu aeg tugev olema, kõigega hakkama saama. “Ma olen tubli ja tugev. Ebakindlus - ei endal (ega teistel) pole lubatud” avastasin ma oma uskumuse…
Eks ma ole seda ka väljapoole kuvanud… Siiamaani kumisevad kõrvus laste isa sõnad, kui lahku läksime:”Sina oled ju tugev, sa saad hakkama”.
Jah, minu jaoks ei ole olnud lihtne toetuda, abi paluda. Tööasjades ja presidendiametis olen seda õppinud.  Aga ka eraelus, inimese, naisena ja emana ei peaks ju kõike ise tegema. :) 
Pealegi öeldakse, et lubades endal olla nõrk ja haavatav, viib see inimesteni, kes meid toetavad. Viib suhete ja läheduseni.

Niisiis sain ma kontakti tugevuse-nõrkuse teljega. Oma “pean-tugev-olema vs võin-nõrk-olla” teljega. :) Sain teadlikuks sellest, et ma sellel teljel ühes suunas tugevalt kreenis olen:))
“Hmm.. huvitav, kust sellised uskumused tulevad?” mõtlesin. Kas ma olen ise oma elus vähe toetust tundnud? Ja sellepärast otsustasin, et ainult tugevus on hea? Mis pani mind omakorda mõtlema, kui palju toetust ma ise oma lastele annan? Olen neis kultiveerinud iseseisvust… Kust jookseb aga tugevuse  (iseseisvuse) ja nõrkuse (toetuse vastuvõtmise, hoolitsuse ja armastuse oma ellu lubamise) vaheline piir?

Teiseks. Ma arvasin, et mul on hea kontakt oma energiaga. Nüüd avastasin aga, et tegelikult hoian ma end sageli tagasi. Kardan, et mu energia on liiga intensiivne? 
Huvitav on see, et ma ei hoia tagasi mitte niivõrd oma pahameelt või ärritust, aga oma rõõmu ja mängulisust. 
Kardan, et minu rõõm segab teisi..? Et minu uudishimu (teadmistejanu) segab teisi.. ? Ja seetõttu hoian end tagasi...? Ehh :))

Avastasin, et valides olles igas hetkes selline nagu ma olen, on teatud kogus… süüdimatust. See ei välista mõistagi empaatiat teiste suhtes. Aga püüdes kogu aeg arvestada teiste inimestega, nende kõikvõimalike tunnetega, jääb oma elu elamata. Elame ju ikka iseendale:)

Haiglanädal…

Esmaspäeval sain shokeeriva kõne laste kooli med.õelt: “Poisid olla mänginud ja mängu käigus olevat Raymondist nagu nõks läbi käinud ja nüüd on ta vasak külg tuim, tundetu ja lõtv.” Et kas ta võib kiirabi välja kutsuda. (Et kas võib?!?) 
Kas on üldse võimalik ette kujutada, mis tunne see on?!  
Kiirustasin kooli. Et mul katus sõitma ei hakkaks, hingasin ja laulsin autos mantraid, et suudaksin hetkes püsida. See rahustas mu sisemuses möllava maha. Sain toetuse usust Elusse ja Jumalasse. Paanikas emast ei ole kellelegi abi… Lapsele on toetust vaja. 
Minu kohale jõudes oli kiirabi juba seal ja kiirabiarst viis poissi parasjagu autosse. Ray pisarates hirmu täis silmi nähes kukkus mu süda saapasäärde. Mõistsin, et minu kõige olulisem roll on – toetada. Aidata Rayl uskuda, et kõik saab korda. Aidata tal usaldada, et kõik mis toimub, on hea.
Sõitsime haiglasse, kiirabiauto ees, mina järel.
Kohale jõudes ja tema juurde pääsedes, sisendasin talle esimesest pilgust ja puudutusest seda, et kõik läheb hästi ja et iga asi on millekski hea. Seda toetust oli talle väga vaja. Ta lõdvenes ja rahunes.

Haiglas oli “meist kriitilisemaid juhtumeid” ja arste oodates rääkis Ray mulle lõpuks ääriveeri ära, et mis oli juhtunud. 
Lugu seisnes selles, et poisid olid hullanud ja keegi olnud "pulli pärast" Ray kaelast kinni hoidnud... Noh, nagu multikas, ütles ta ise (?!). Jumalik näpuviibutus, et käsi täpselt unearterit tabas ning seda piisavalt kaua kinni surus… Arst ütles pärast, et tema vanuses piisab 1-2 sekundist, et ajuverevarustus oleks häiritud... Nii oligi - terve vasak külg kukkus ära. 
Olin Raymondile väga tänulik, et ta selle loo välja rääkis, hoolimata temas tuntavalt peituvast süütundest. Tundsin, kui oluline ja vajalik oli talle minu toetus – ja et ma selle peale kisama ei pistnud.

Nii ta oligi 2 päeva neuroloogias sees - vaadati kuidas taastub.  Õnneks taastus kenasti.

Neuroloog aga juhtis meie tähelepanu Ray ninakinnisusele ja sellele, et ta seetõttu nagu kuuleks ka kehvasti…
Ravisime septembri algul kümmekond päeva tema põskkoopapõletiku-(ohtu) perearsti juhatusel, kuni viimane lapse terveks kuulutas ja kooli saatis. Mulle ei tundunud ta küll juba väga terve…  Nii saatiski neuroloog saatis poisi nina-kõrva-kurguarsti (LOR) jaoks pilte tegema ja nii oligi, et neuroloog kirjutas Raymondi oma osakonnast välja, aga LOR ei lasknud teda veel haiglast välja.

 

Kolmapäeval tehti poisile koguni opp – ninakoopad puhastati narkoosis ära.
Ja saime tungiva soovituse ka adenoidid ära lõigata… Arst ütles, et kuna tal praegu selline neuroloogiline probleem oli, siis ei riskiks ükski arst seda praegu (koos ninakoobaste puhastamisega) teha. Teeme seda siis detsembris.
Nii olengi esmaspäevast alates, ise tööl käies, muudkui haigla vahet sõitnud... :P

Usun, et kõik sünnib põhjusega. Ja kogu see lugu on muidugi oma kujunemises täiesti täiuslik…
Raymondil oli vaja sinna haiglasse saada - et ta terveks saaks. Ja äratust - et ta hakkaks oma kehast rohkem hoolima.  Ja pealegi - tal oli vaja tunda minu hoolitsust. 
Temasse oli ilmselt erinevatel põhjustel muret ja pinget kogunenud (ninakanalitesse siis sedakorda), millest ta ise enam ei osanud lahti saada. Seda oli juba ammu näha tema käitumisest ja olemisest. Ja mina ei osanud teda aidata… Ja võimalik, et ei võtnud ka piisavalt aega, et talle oma armastust ja hoolitsust väljendada. Nii et päeva lõpuks ma üldse ei imesta selle üle mis toimus.... Elu on täiesti täiuslik. 
Nüüd tuleb osata avaldunud võimalused maksimaalselt ära kasutada. Selleks oleme  kuni järgmise neljapäevani koos koduarestis (loe: haiguslehel). :))