Esialgu tundub, et mis siin siis ikka erilist on! Unista, mõtle välja, mida sa soovid, pane kirja ja – hakka tegema! Aga tegelikkuses ei ole mitte kõigi unistustega asi nii lihtne. Miks muidu tuhanded inimesed on juba kevadeks loobunud oma uusaastalubadustest? Sest siin on midagi veel peidus, mis meid meie unistuste ja soovide teokstegemisel tagasi hoiab. Mis see on? Mõtisklesin natuke sel teemal.
Nagu kõigega, tuleb alustada iseendast. Endasse sügavalt ja ausalt vaatamisest.
Kas minus on julgust, et teha otsus, mis muudab minu ja mu ümbritsevate elu? Kuidas seda teha nii, et ma ei oleks hirmul “tagajärgede” pärast, vaid ootusest elevil sellest otsusest tuleneva ees?
Kas minus on piisavalt tahtejõudu, et võtta aega treenimiseks? Tahtejõudu, et valida toit, mis pole harjumuspärane, aga on kehale parem? Et harjutada keele- või pilliõpet iga päev? Kas mina – mu mõttemustrid, uskumused, hoiakud, harjumused, ajakava, elutempo jmt. toetavad mu soove, uusi lähenemisi? Olen kogenud, et ainult tahtejõu najal ei jõua kaugele. Pingutus ei pea olema läbi valu ja vaeva. See kõik võib olla lihtne, kerge, mänglev, kui oskad seda õigesti teha. Mis on see, mis mind keerulisest ja kitsast kohast edasi viib, laineharjal hoiab?
Edasi viivad põhjused, mille pärast sa tegelikult seda teha tahad. Teadvusta või tuleta endale meelde, MIKS sa seda saada tahad. Mida see sulle annab? Kujusta, visualiseeri, tunneta kuidas sul on see juba olemas.
Kujuta ette, et täna on see päev, kui Sa oled selle saanud, saavutanud, see olukord on käes. Kuidas sa tunned ennast? Tunneta seda. Lase sel tundel valguda üle oma keha. Tunne rõõmu, tänutunnet, armastust… neid tundeid, mis sinus on. Ole selles. Kirjelda, mis Sul siis on? Mida Sa näed enda ümber? Mida koged? Pane see endale kirja.
Mine ka edaspidi sellesse pilti ja tundesse võimalikult sageli tagasi.
Mõtle läbi ja pane kirja, mis on need tegevused, mida sul tuleks teha, et see kujutluspilt võimalikuks saaks. Ära muretse liialt ette võimalike takistuste pärast. Ära mõtle ka veel liiga detailselt, kuidas Sa need kõik tehtud saad. Lihtsalt usalda. Elu aitab :)
Kui endal on raske kõiges selles selgust saada/luua, siis coaching on selleks suurepärane tööriist. Otsi endale hea coach. Ka mina õpin coachingut, võid vabalt minu poole pöörduda.
Ja kõige olulisem – otsusta – et sa asud sellele teele.
Ära jää selle mõtte juurde , et ma natuke proovin varbaga vett, kui on külm, siis ma ei pea ju ujuma. Otsusta, et sa hüppad vette ja ujud vähemalt 60 meetrit!
Ja kui poole pealt tundub, et sa ei jõua, ei jaksa, ei suuda, ei oska… siis pane tähele…, see on ego, kes hakkab sulle kõrva sosistama… “Mis mõte sel üldse on?” sosistab ta, “su vanal elul polnud õigupoolest viga mitte midagi. Paljudega võrreldes läheb sul isegi hästi. Jää siia, mugavasse, tuttavasse”.
Usalda, et kui Sa oled jõudnud juba nii kaugele, kui endale esialgseks sihiks seadnud oled, tulevad nagu iseenesest sinuni uued võimalused. Ma olen seda palju näinud, kogenud. See on imeline, millised võimalused avanevad!
Seda esialgu seatud sihti tuleb siis lihtsalt hakata järjest nihutama :)
Igal raskel hetkel tuleta endale meelde, mis tunne oli, kui olid oma kujutluses seal, kuhu jõuda tahtsid. Tunneta seda tunnet. Näe, mis sul siis olemas on, milline sa oled, millised on inimesed su ümber. Ja see pilt, see tunne annab sulle jõudu edasi minna.
Teinekord tekitab hirmu ettekujutlus, kui palju on vaja läbi teha et kohale jõuda. Ära vaata seda! Vaata ainult seda sammu, mida endale kirja panid. Samm sammu haaval. Tõmme tõmbe haaval. Tükike tükikese haaval. Üks samm. Tehtud. Rõõmusta! Järgmine samm. Tehtud. Rõõmusta! See on hetkes olemine.
Ka keelt võib olla väga stressirohke õppida, kui mõelda kõigi selle tohutu arvu sõnade peale, mis on vaja pähe saada. Ühes keeles on ju tuhandeid sõnu! Kuulates inimesi hispaania keeles rääkimas,olen ma mitmeid kordi tabanud end mõttelt: “Brr.. mitu aastat ma pean õppima, et seda kõike selgeks saada?! Sõnad, pööramised, käänamised, ajareeglid, eessõnad, ebareeglipärased sõnad…jne.jne. “– aga see mõte ei toeta mind keeleõppel. Sellistele asjadele ei ole vaja mõelda! Mõelda tuleb ainult sellele peatükile, mis käsil on... See on ainuke, millele praegu keskenduda. Usaldades, et keskendudes käesolevale hetkele tuleb kõik muu iseenesest.
See ongi kohalolul.
Ei ole mõttega mujal. Ei mõtle, et “aga kui mul ei õnnestu… Tal ka ei õnnestunud… Äkki seda polegi võimalik teha? Äkki mul pole selleks üldse annet? “. Mäletate konnade lugu, kes hakkasid mäkke ronima? Kuidas kõik poole pealt loobusid, välja arvatud üks, kes (nagu hiljem välja tuli) oli kurt, ega kuulnud, kuidas teised kõrvalt hüüdsid: “See on võimatu! Sa ei saa hakkama!" Tjahh.. tasub olla kurt ka enda sees kerkiva ego sosina suhtes. Olla hetkes. Näha seda sammu, mida parasjagu astud ja mäletada seda visiooni, miks astud. :)
Muide, see ei tähenda seda, et riske ei hinda või pimedalt optimistlik peaks olema. Oluline on hing sisse panna.
Öeldakse: “Kui sa teed oma tööd hingega, siis sa ei märkagi, et oled vahepeal miljonäriks saanud”. Usun, et ülekantud tähenduses käib see ka kõigi teiste asjade kohta.
Aegajalt on ikka toetust vaja. Ja toetus on alati olemas, tuleb vaid küsida.
No comments:
Post a Comment