Lanzarote muljed – kaks nädalat päikest ja armastust

Elu on mind hellitanud, mul tekkis võimalus minna vabatahtlikuna Lanzarotele ühe tuttava jooga- ja puhkekeskusesse tööle. Kui kutse tuli, siis mõtlesin, et oiii kui vahva oleks… Ja järgmisel hetkel sain oma mõttel sabast kinni:”Mismõttes oleks?! Mis mind siis takistab? Pole ju tööandjat, kes teatab, et puhkust sa küll praegu ei saa…:P Ehk õnnestub ka muud asjad (lapsed, loomad) ära korraldatud!” Ja saidki! :)

Kas pole tore, minna keset talve, napilt enne kevade ametlikku algust, kui hanged kõrguvad ninani, minna sooja päikese kätte?!

Reisihuvilistele infoks: lendasin läbi East Midlandsi (Inglismaa), kus veetsin pool ööd lennujaamas ja tagasi tulin läbi Barcelona. Tagasilend tuli Geronast (100 km Barcelonast mööda rannikut üles, kirde suunas. Info sinnaliikumiseks leiab siit lingilt), ka seal veetsin öö lennujaamas. Päris huvitav ja igati ok, eriti kui padi või läptop on kaasas ja viimases häid filme mida vaadata :). Lendasin RyanAiriga ja edasi-tagasi piletid Tallinnast läksid maksma 253 EUR (s.h. check-in pagas tagasilennul). See käsipagasi teema on seal suht piiri peal kõndimine… Nii suuruse kui sisu poolest. Mul võeti näiteks täiesti tahke mesi ära, mis külakostiks tahtsin viia ja mis kirjade järgi olevat pidanud lubatud olema…

Lanzarote  võttis mind vastu avalalt naeratava päikese ja rõõmsalt juukseid sasiva tuulega. Daniel, Villa Amatista peremees, tuli mulle vastu ja ma sain kohe ookeaniga sinasõprust luua :) Seda õnneks veel mitmel korral! Kuna ma ei läinud sinna ju päris rannas lesima ega niisama puhkama, vaid ikka tööle, siis seda liiga sageli ei saanud. Aga seda enam ma neid kordi nautisin!

 

Koht, kus me elasime, Villa Amatista, on kui maapealne paradiis. Nii elamiseks kui külalisena puhkamiseks.

Külalistele on ööbimiseks 8 erinevat tuba või majakest.   Enamikus saab ise süüa valmistada ja on olemas kõik eluks vajalik. Kõik perenaise hea maitse järgi kujundatud, elurõõmsad ja omamoodi rahu sisendavad. Elutempo ja -rütm on seal hoopis teistsugune.On olemas suur joogaruum, kus saab teha ise või koos grupiga joogat, õues on soojendusega bassein. Võib tellida endale massaazi või muid erinevaid hoolitsusi. Asukoht on ka hea, praktiliselt saare keskosas asudes (La Vegueta asula lähistel) pääseb lihtsasti igale poole. Ookeanirannik – Playa de Famara - oli meist 10 min autosõidu kaugusel, mõnusate lainete ja liivarannaga.

Kui Sul on plaanis Lanzarotet külastada, siis chekka nende kodulehte, see koht väärib seda!

Meile, maja elanikele, oli see aga veel erakordsem paradiis! Aed oli nii külluslikult rikkalik, seal kasvas kõike! Alates aedviljadest  - tomatid, salatid, rukolad, spinatid, zukinid, baklazaanid, sparglid… ja lõpetades erinevate puuviljadega  - papaiad, avokaadod, nisperosed, aprikoosid, passioniviljad ja kõik need kelle nimegi ma ei tea…
Nii tohutult mõnus oli lipata enne lõunasööki aeda, tuua sealt päikesesoojasid tomateid, basiilikat, salateid ja muid aedvilju ja lõikuda need kohe värskelt salatisse!

Aias on lisaks igasuguseid muid põnevaid taimi ja kohti, siin mõned neist…

…ja rõõmsalt õitsvaid lilli:)
 
  

Hommikuti võtame aega olenevalt olukorrast kas koos või igaüks omale sobivas kohas – sees, saalis või väljas päikeseterassil – joogat teha. Nii Daniel, kui Zanna, tema naine, armastavad väga joogat. Ma ei olnud ammu ashtangat teinud, tegime seda Danieliga koos, küll oli mõnus!

Päeval toimetame seda, mis vajab toimetamist – majas, külalistetubades, hoiame õue puhta, teeme süüa. Mina õmblesin veel lisaks. Õmblesin ja parandasin – padjapüüre, tekikotte, toolikatteid, kardinaid jmt. Nii vahva, et Zanna selle peale tuli, ma väga nautisin! :)

Mind väga inspireerisid need söögid mis me sõime. Ainult taimetoitu mõistagi. Ja palju värsket. Aga täiesti selliseid asju, mida saab siin vabalt järgi teha:) Nagu näiteks süüa rohkem idandeid, erinevaid kaunvilju, aga ka näiteks kinoad, mis osutus mu vaieldamatuks lemmikuks, mmm! Ja mandlipiim :)



Väga ülendav oli see, kuidas me ühise laua taha istudes alati käed ühendasime ja vaikuses oma söögipalvet lugesime. Väärt hetked!
Ja muidugi see toorkook, mille Zanna minu viimasel õhtul tegi!! Põhi mandlitest, datlitest, seesamiseemnetest ja kookoseõlist, kreem banaanidest, avokaadodest, kakaost ja camu-camu pulbrist ning peale maasikad… See oli selline maitseelamus, et ma sõin seda nagu aegluubis, mmm :))

 

Rituaalidest  ja tseremooniatest osatakse Amatistas lugu pidada. Me tegime… erinevaid. Siin pildikesed ühest. Spiraali sisse kõndidest puhastatakse end, jäetakse maha kõik see, mis meid enam ei teeni. Energeetiliselt, emotsionaalselt. Spiraali sees ühendutakse nelja ilmakaarega,  maa ja taevaga ning võetakse nende väge endasse. Seda saadab teiste tseremoonias osalejate laul ja/või loitsimine. See on väga vägev ja ülendav kogemus:)

Villa Amatista elanikud – nii omanikud (abielupaar Zanna ja Daniel) kui loomad (kaks koera ja kass) on väga imelised.
Millise hoole ja armastusega seda kohta peetakse, kõigesse suhtutakse! Kõik, mida nad teevad, tuleb mängleva kergusega (suhtlemine külalistega, toimetamine aias ja majas jmt). Kui külalised tulid, siis ma jälgisin imetlusega, kuidas neid vastu võeti. Nagu nad oleksid parimad sõbrad ja lihtsalt külla tulnud. Pealegi - Daniel rääkis sakslaste ja šveitslastega saksa keeles, inglastega inglise keeles, prantslastega prantsuse keeles ja hispaanlastega hispaania keeles… Meiega rääkides kasutas ta sageli eestikeelseid sõnu (ta on varasemalt natuke Eestis elanud). Meie Piretiga, kes me olime seal mõlemad vabatahtlikena tööl, olime nagu osa perekonnast. Nii omaksvõetud, nagu väga lähedased sõbrad. Nii lihtne on sedasi tunda end kui kodus:) 

Ja samas ei olnud see vaid mingi särav pealispind. Kui tekkisid mingid kitsaskohad, valesti mõistmised, taheti omaette olla, ei tahetud aktiivselt suhelda, siis seda kõike väljendati väga avatult. Ja see oli täiesti turvaline. Keegi ei pahandanud, ei solvunud. Ja see lõi tunde, et kõik tunded, soovid ja vajadused on turvalised. Ja ma võin ennast alati väljendada.  Mitte midagi ei pea tegema, mida sa ise ei taha. Selline tingimusteta omaksvõtmine on nii vabastav, võimaldades olla igas hetkes täpselt nii nagu sa oled.  Ja see on nii hea tunne!

 
 

Ilmad olid hästi ilusad. Mõne päevaga juba õppis ära selle, et millal valgeks läheb, millal pimedaks, millal soojaks, millal jahedaks. Päike oli väga soe ja paistis enamikel päevadest. Küll aga oli vahest hästi tuuline. Tuul oligi määravakas ilmakujundajaks – kas jahedam põhjast või kuumem idast, Saharalt. Ühel päeval Piretiga Amatista autoga saaretuuril käies saime kinnituse 30 kraadisele suvemõnule:)

Kohalikuks vaatamisväärsusteks on eelkõige loodus ise. Vulkaaniline maastik on tõesti väga eriline. Kui Tenerife on nagu üks suur vulkaan, siis siin on selline tunne, nagu oleks keegi oleks neid nagu rosinaid saia peale puistanud, vulkaan on vulkaani küljes kinni.
Meie elupaika ümbritses ka mitu vulkaani, ühte rohtukasvanud kraatrisse ronisime sisse ka. Väga hea energiaga eriline elamus oli. Selline turvaline, hoitud ja kaitstud. Tuul ainult vihises peade kohal…

Meie aiast edelasse vaadates paistsid eemalasuvate vulkaanide tipud, nagu Egiptuse püramiidid. :)

See piirkond seal kaugemal on nii tihedalt vulkaanidega kaetud, nagu oleks neil seal mingi kogunemine. Ja maastik nende vahel näeb välja selline, nagu oleks Kalevipoeg põldu kündnud - mullakamakad on hiigelsuured. Tegelikkuses ei olnud see muidugi muld, vaid vulkaaniline pinnas. Väga teistmoodi vaatepilt! Kahjuks mul pole sellest pilti.

Panen siia pildi kogu Lanzarote saarest ka, meie orienteeruva asukoha tähistasin Amatista värvides roosakas-lilla lillekesega.

Teise nädala algul käisime saaretipus asuvat mäestikku vallutamas, hmm.. temaga sõprussuhet loomas ;). Mäe tipp on 670 m, aga me vist päris tipus ei käinud :)  Üks külalistest, umbes minuvanune noormees, Peter, kellega me keset mäge kohtusime ja autovõtmeid vahetasime (et ei peaks tuldud teed tagasi minema), ütles pärast pead raputades, et oli ikka väga raske rada.
Rada läbides ei tundunud see meile sugugi liiga raske, kuigi väljakutsuvaid kohti oli päris mitmeid. Ärauhutud teid ja püstloodis alla ookeanini ulatuvat seina jalge all.. See tundus pigem põnev ja eks Daniel oli püüdnud meid enne minekut ette ära ka hirmutada :)), nii et me olime kõigeks valmis :). Mul võttis retk jalad küll lõpuks läbi, varvaste vahel oli ikka mitu villi… ei olnud mu saapad kivistel mägiradadel turnimiseks mõeldud. Aga need imeilusad lummavad vaated! Need andsid nii palju energiat! Me muudkui peatusime, ahhetasime ja nautisime!

Piltidelt kaob kahjuks sügavusmõõde ära, aga ehk saab natuke ainu kõrgustest ja vahemaadest. Üleval vasakul oleme me ca kolmandiku läbinud, meie teekond algas sealt tagant, kust esimesed arglikud vahused lained hakkavad. Paremal on meie kohtumispaik Peteriga. Vast on pildil läbi proportsioonide (läbi nende täpp-inimeste seal paremal mäenukil) võimalik tunnetada meie kõrgust suhtes veepinnaga.

Hingasin sisse mägede ja ookeani hingust… aaaahh!! Milline jõud ja vägi! Paremal üleval on meie neljane reisiseltskond, juuksed lehvimas tuules:)
 

Vasakul on näha teekond, mis ootas ees. Viimane veerand.  Läksime välja sinna päris taha lõppu, viimase nuki juurde all ookeanipiiril. Paremal on vaade, mis tehtud pärast seda, kui olime seal all parempoolses ookeanisopis ujumas käinud ja siis 500 meetrit otse mäkke tõusnud,  üles platoole.

Viimane vaade alla.. tõusu alustasime päris sealt veepiirilt. Väga vägev matk oli! Mu saabastesse kängitsetud jalad olid valusad ja väsinud, kuid ma ise olin elamusest laetud ja õnnelik! Mäletan, et muutusin kogunenud energiast lausa ülemeelikuks :))

Paar pildikest majast ka. Parempoolsel pildil paistab eemal mu selja taga ka minu toa aken ja seal all kasvav õitsev, vööni ulatuv tubakataim.

  

Enne äraminekut tegime veel mitu erilist tseremooniat.
Sain igas neist järjest rohkem ühendust oma isikliku väega. Iseenda väärtuslikkusega. Ja mõistsin, et nii siiatulek kui kogu see aeg siin on olnud nagu üks iseenda väärtustamise õppetund.  Algne mõte: “Ah mis nüüd mina.. Kas tõesti mina…?” asendus rõõmuga oma väärtuse tajumisest. Minus peab ikka midagi olema, et elu mind nii erilise armastusega ümbritseb. Ja ongi nii! Ja mis kõige ilusam, et tegelikult on see nii kõigiga meist! Me kõik, igaüks meist on nii eriline, me kõik oleme väärt kogu maailma armastust. 
Leian, et selle mõistmine ja tajumine algab sellest, kui me kõigepealt iseennast usaldame. Kui me valime ennast kuulata ja usaldada. Oma sisetundele järgneda, vabaks anda kõik hinnangud ja ootused, lubada endal märgata hetke, märgata ennast, õrnuse ja hoolivusega, nagu ütleb Sölve Maiberg. Ja jätkata enda usaldamist ka siis, kui kõik, mis pole armastuse sarnane ning tervenemist tahab saada, endast ebamugavalt märku andes protsessi käigus nähtavale tuleb.

Rest in natural great peace this exhausted mind,
Beaten helpless by karma and neurotic thoughts
Like the relentless fury of the pounding waves
In the infinite ocean of samsara.
Rest in natural great peace.
~Nyoshul Khen Rinposhe~

Olen väga rõõmus ja tänulik kogu selle kogemuse eest!

Uus avastus - mandlipiim

Lanzarotel õppisin tegema mandlipiima. Tegime sellest hommikuti shake´i – hommikust piimakokteili, mmm… :)

Piret õpetas mind tegema rohelist kokteili, pannes sinna sisse eelmise päeva lõuna salatiülejäägi (tavaliselt olid sealt salatilehed, spinat, rukola, tomat, natuke  suvikõrvitsat, natuke seemneid), banaani, õuna või pirni, aaloet (mida leidus aias ohtrasti ja mida palju kasutati ka palju) ja natuke oliivõli, et ained kehasse paremini imenduksid. Imehea!!

Mul oli tuttavatest mandlipiima tegijatest Eestimaal jäänud mulje, et seda saab teha vaid spetsiaalse masinaga, aga tegelikult piisab vaid blenderist. Ja see on imelihtne! Ja vääega tervislik. Tervislikkuse kohta saab detailse ülevaate siit inglisekeelsest artiklist.
Tähelepanuväärne on see, et mandlipiim on väga magneesiumirikas ja kuna aitab kaasa kõrvalkilpnäärmete toimimisele, siis mõjub hästi luustikule. Ta on magneesiumi, seleeni ja E-vitamiinirikas. E- vitamiin on antioksüdant, mis aitab keharakke tervena hoida, seleen aga mõjutab läbi kilpnäärme tegevuse immuunsüsteemi. Ja mõjub samuti hästi rakkudele ja kudedele.  Ühtlasi mõjub mandlipiima proteiinirikkus hästi keha kasvamisele ja tervenemisele. Mandlites sisalduv kaalium toetab südametegevust ja mõjub hästi vererõhule, mangaan mõjub hästi hammastele ja luudele.

Siit leiab fotodega täpse kirjelduse, kuidas mandlipiima teha.

Aga põhimõtteliselt on kõik imelihtne: võtad inimese kohta peotäie mandleid, paned need ööseks (10-12 tunniks) vette ligunema. Vett lisad parasjagu nii palju, et ka pundumiseks ruumi jääks. Ligunenud mandlid võid purustada ka sama veega, kus nad ligunesid. Või panna uue vee, mina teen nii. Vahekord on järgmine: 1 osa mandleid, 3 osa vett. Ja siis purustad nad blenderis nii väikseks kui võimalik. Seejärel kallad segu läbi lõhukesest riide (või riidest koti), et eraldada mandlid vedelikust. Pressi hoolega, sest just lõpus saad kätte kõige enam kreemisust ja toitaineid.

Meie tarvitasime seda piima kohe. Nagu ma ütlesin, enamasti hommikukokteili tegemiseks. Aga seda võib kasutada suppides, kastmetes või juua niisama. Eeltoodud õpetuse kohaselt tuleks panna see piim ööpäevaks külmkappi, loksutada aegajalt ja sobivalt (näputäie soola ja vähese magustajaga) maitsestada.

Mandlipuru saab samuti toitudes kasutada. Selleks on hea see eelnevalt 150 kraadises kuumuses ära kuivatada. Seda ma ise veel proovinud ei ole, kuna Lanzarotel tehti sellega koertele sööki.

Kõige odavam mandlite kilohind, mida mina näinud olen, on XL Säästumarketis, kus hinnaks seda müüakse Bittlesi kaubamärgi 150 grammistes pakkides. Kilohinnaks tuleb 7 eur. Muidu kipub ikka 9-10 euri kanti minema.

HO’OPONOPONO

Jagan teiega üht imelist lähenemist Joe Vitalelt. See on Hawaii õpetusest pärit meetod, nimetusega ho´oponopono.

Elu on täiuslik… Minuni jõudis see täpselt siis, kui mul siia Lanzarotele tulles tekkisid esialgu mingi kitsaskohad ja mul oli toetust vaja. Ja see aitas mind! Olukorrad lahenesid nagu iseenesest!

Kaks aastat tagasi kuulsin terapeudist, kes ravis terveks terve osakonna kriminaalse taustaga vaimsete häiretega patsiente, ilma isegi nendega kohtumata. Psühholoog, uurides kinnipeetava haiguslugu, vaatas enese sisse, et leida põhjust, kuidas ta oli selle haiguse loonud. Kui ma esmakordselt seda lugu kuulsin arvasin, et tegemist on linnalegendiga. Kuidas saaks keegi ravida teist inimest, ravides ennast? Kuidas suudaks, isegi parim eneseabi meister, terveks ravida kriminaalsete kalduvustega psühhopaati? See oli täiesti arusaamatu ja ebaloogiline, viskasin selle loo peast. Lugu kuulsin uuesti aasta hiljem. Kuulsin, et terapeut oli kasutanud Hawaii ravimeetodit nimega ho’ oponopono. Ma polnud kunagi midagi sellest kuulnud, ent nüüd ei läinud lugu mul enam meelest. Kui selles loos oli natukenegi tõtt, pidin rohkem teada saama. Olin aru saanud “täieliku vastutuse” tähendusest, kui olukorrast, kus olen vastutav selle eest, mis ma mõtlen ja teen. Sellest väljaspool asuv ei ole minu teha. Arvan, et enamik inimestest näeb vastutust sellisena. Me oleme vastutavad oma tegude eest, mitte kellegi teise – see ei ole hoopiski nii.  Hawaii terapeut, kes need vaimselt tasakaalutud inimesed terveks ravis, õpetas mulle täieliku vastutuse kohta uut perspektiivi. Tema nimi on Dr. Ihaleakala Hew Len. Meie esimene telefonivestlus kestis arvatavasti terve tunni. Palusin tal mulle rääkida kogu oma lugu tööst terapeudina. Ta selgitas, et oli neli aastat töötanud Hawaii riiklikus haiglas. Osakond, kus nad hoidsid kriminaalse taustaga psühhopaate, oli ohtlik. Psühholoogid lahkusid töölt peale ühte kuud. Töötajad olid sageli haiguslehel või lihtsalt lahkusid töölt. Inimesed kõndisid osakonnas ringi seljaga vastu seina, kartes patsientide rünnakuid. See oli olnud meeldiv koht, olgu siis elamiseks, külastamiseks või töötamiseks. Dr. Len ütles mulle, et ta ei kohtunud ühegi patsiendiga. Ta lihtsalt tutvus nende haiguslugudega oma kabinetis. Nendega tutvumise ajal, tegeles ta iseendaga ja patsiendid hakkasid paranema. Ta ütles mulle, et paari kuu pärast, patsiendid, kes varem olid pidanud olema ahelates, lasti vabalt ringi liikuma. Teised, kellele varem oli manustatud suurtes kogustes ravimeid, ei pidanud neid enam võtma. Ja neile, kelle puhul ei tulnud varem kõne allagi asutusest välja saamine, kirjutati sealt välja. Olin hämmelduses. Ta lisas, et see ei olnud veel kõik, ka töötajad hakkasid hea meelega tööle tulema. Pidev töötajate vahetumine ja puudumine töölt lõppes. Lõpuks oli neil vajalikust rohkem töötajaid, sest patsiente jäi vähemaks ja töötajad tulid kõik tööle. Tänaseks on see osakond suletud. Siin pidin ma esitama miljoni dollarilise küsimuse: “Mida sa tegid enese sees, mis neid inimesi sedasi muutis?” “Ma lihtsalt tervendasin seda osa minust, mis oli nad loonud,” vastas ta. Ma ei saanud aru. Dr. Len selgitas, et täieliku vastutuse võtmine tähendab vastutamist kõige eest, mis su elus on, lihtsalt selle pärast, et see on seal – on see sinu vastutusel. Põhimõtteliselt tähendades, et kogu maailm on sinu enese looming.  Uh. Seda oli liiga palju allaneelamiseks. Võtta vastutus enese tegude ja sõnade eest on midagi aga võtta vastutus kõigi tegude ja sõnade eest minu elus, on hoopis midagi muud. Ometi on tõene, et kui võtad täieliku vastutuse oma elu ees, siis kõik, mis sa näed, maitsed, puudutad või koged ükskõik mil moel, on sinu vastutusel, sest see on sinu elus. Nad ei eksisteeriks, kui ei oleks osa sinu seest projekteeritud välismaalimast. Probleem ei ole neis, vaid sinus ja et neid muuta, on sinul vaja muutuda. Saan aru, et seda on raske aduda, seda enam aktsepteerida ja selle järele elada. Süüdistamine on vastutuse võtmisest palju lihtsam. Dr. Len’iga rääkides sain aru, et tervendamine tema ja ho’ oponopono ravimeetodi puhul tähendab enese armastamist. “Kui soovid parandada oma elu, tuleb sul oma elu tervendada. Kui soovid kedagi tervendada, isegi vaimsete häiretega kurjategijat, teed sa seda tervendades ennast.” Küsisin Dr. Len’ilt kuidas ta ennast tervendas. Mida ta täpselt tegi, kui vaatas patsientide haiguslugusid? “Ma lihtsalt korrutasin: ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’,” selgitas ta. See on kõik? “See on kõik.” Tuleb välja, et enese armastamine on parim viis enese arendamiseks ja kui seda teed, paraneb ka maailm sinu ümber. Toon teile näite, kuidas see toimib: keegi saatis mulle e-kirja, mis mind endast välja viis. Varem oleksin proovinud sellega toime tulla töötades oma energiakeskustega ja lihtsalt üritades olla mõistlik inimesega, kes sellise kirja saatis. Seekord otsustasin kasutada Dr. Len’i meetodit. Korrutasin enesele vaikselt ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’, ma ei pöördunud sellega kellegi konkreetse poole. Lihtsalt üritasin äratada armastust, et tervendada enese sees seda, mis oli praeguse olukorra loonud. Tunni aja pärast sain samalt inimeselt uue e-kirja. Ta vabandas oma eelneva sõnumi pärast. Pidage meeles, et ma ei võtnud midagi ette ‘välispidiselt’, et minu ees vabandataks. Ma isegi ei vastanud tema kirjale. Lihtsalt öeldes ‘ma armastan sind’, olin mingil viisil tervendanud eneses midagi, mis oli selle kirja kirjutaja loonud.  Hiljem osalesin ho’oponopono seminaril, mida juhatas Dr. Len. Praeguseks 70 aastane, loetakse teda šamaanist vanaisaks ja ta on aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud. Ta kiitis mu raamatut ‘Külgetõmbe faktor’ (‘The Attractor Factor’). Ta selgitas, et kui ma ennast arendan, tõuseb ka mu raamatute vibratsioon ja igaüks võib seda tunda, kui neid loeb. Lühidalt: kui arendan ennast juhtub see ka mu lugejatega. Kuidas on raamatutega, mis on juba seal väljas, küsisin temalt. “Nad ei ole seal kuskil,” ütles ta, taaskord hämmastades mind oma sügava arukusega. “Nad on endiselt sinu sees.” Kokkuvõtlikult: väljaspool asuv maailm tegelikult ei eksisteeri. Võtaks terve raamatujagu ruumi, et selgitada seda tehnikat põhjalikkusega, mida ta väärib. Peaks piisama ütlemisest, et kui soovid midagi oma elus parendada, on ainult üks koht kuhu selle sooviga pöörduda saab: enese sisse. Kui sinna vaatad, tee seda armastusega. * Dr. Hew Len’ile õpetati doktorantuuris, et tema töö on teisi inimesi aidata. Veidi hiljem tutvustas talle Ho’oponopono protsessi Morrnah Simeona, keda kutstakse ka - Hawaii Elav Kingitus. Morrnah õpetas, et ükskõik milline probleem meie ellu tuleb, on meil vaja vaadata ainult iseennast ja et: “Rahu algab minust”. Ho’oponopono on protsess, mille käigus vaatame ainult enese sisse ja töötame pahnaga (mälestustega) iseendas (meie alateadvuses), sest kui ma kord saavutan tasakaalu Jumalikkusega, jõuavad selleni kõik; aga kui ma olen tasakaalust väljas, on seda ka kõik teised. Ho’oponopono põhimõte on töötada Jumalikkusega, temale korrates: “Ma Armastan Sind. Anna mulle palun andeks. Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab. Tänan Sind.” ning lase siis Jumalikkusel teha omad korrektiivid, mis muudavad pahna (mälestused) su alateadvuses tagasi Nulliks, ning siis sellest Tühjusest saab Jumalikkus taas esile tõusta. * Dr. Len ütleb, et teda treeniti inimesi aitama aga mõne aja pärast ta mõistis, et see ei toimi: “Kui ma mõistan, et maailm on minu sees ja et maailma muuta saan ainult enese sees.” On vaja muuta seda, mis toimub minu sees (mälestused), mis tähendab 100%’list vastutuse võtmist. Olen jõudnud arusaamisele, et minu maailm eksisteerib ainult minus. Kui minu ellu tuleb “probleem”, ütlen: “Ma Armastan Sind. Anna mulle andeks.  Palun andesta minule ja sellele minus, mis põhjustab valu/kannatusi. Tänan Sind.” Lausesse “Ma Armastan Sind” on kätketud vigade tunnistamine ja andestamine, ning need on minu vastutusel. Minu ülesanne on väga lihtne: võtan 100%’lise vastutuse kõige eest, mis minu sees toimub ja Jumalikkus hoolitseb kõige muu eest.

Teinekord tasub proovida neid asju, mis pealtnäha täiesti utoopilised tunduvad. Või siis just sellepärast :) On ju nii palju siin elus, mida me ei tea, mille sisse ei näe…

Viimane Toompea koja massaaziõhtu: kupud ja laavakivid

Reedel, 18.03.11 toimus viimane Toompea koja massaaziõhtu. Selleks korraks oli meie imeline massaaziõpeja Raili Raik meile valmis pannud laavakivid ja kupud. Laavakivid soojenesid mõnusas veevannis ja kupud ei olnudki klaasist ja tuliseks aetud :))

Mina olin ärasõiduärevuses, nii et olin sedakorda koguni pealtvaataja rollis. Lennuks Lanzarotele olin minemas vaid käsipagasiga ja see oli paar kilo raskem kui Ryanair lubab. Ee... ja pikem ka. Ning see tegi mind murelikuks, eriti kui lugesin kõiki neid hirmutavat rangust kujutavad foorumipostitusi trip.ee-s. Nii et ma pakkisin oma kotte ümber, seni kui teised mõnulesid, nahad kuppudest ja kividest mõnusalt roosad:)

Hoidsin vaid poiste selgadel lebavaid sooje laavakive  käes ja tundsin kui mõnusad soojad, siledad ja kummaliselt energiseeriva toimega need on. 

Nii saidki need mõnusad massaaziõhtud läbi! Kokku tegime neid veebruarist alates neli korda. Esimesel korral õppisime klassikalist massaazi ja võtsime läbi selja ja kaelapiirkonna. Õppisime kasutama huvitavaid abivahendeid, nagu igasugused rullikud ja pallikesed, aga ka näiteks pooleldi täis veepudelid:)).  Teisel korral tutvusime Jaapani massaaziga, Shin Doga. Tallusime üksteisel seljas ja masseerisime üksteisel kehameridiaane läbi … ai-ai.. küll see oli valus :))
Kolmandal korral õppisime refleksoloogiat – jalatalla massaazi. Marju Jalaka abiga õppisime tegema põhiharjutusi, käisime talla peal läbi erinevaid kehaorganeid ja –punkte läbi, alates selgroost  ja lõpetades käbinäärmega . Oi küll see oli üks mõnus punkt seal suurel varbal.. tahaks muudkui veel ja veel seda head tunnet :))
Neljas kord oli siis tänane. Õppisime massaazi käigus kasutama kuumasid kive ja erinevaid kuppusid. Kupud ja kivid toovad vere hästi naha alla ja energiseerivad mõnusalt.

Vaatasin, et läbi nelja korra käis massaaziõhtutelt läbi kokku 20 inimest. See on päris palju! Eriti vahva, et meil oli päris mehine seltskond põhituumikus:) Ja tõesti, need olid väga mõnusad, lõbusad, nautimist ja õppimist täis õhtud! Ja Raili jagas meile oma muheda olemise ja sügava professionaalsusega teadmisi massaazimaailmast  rohkem, kui ma ise tegelikult arvatagi oleks osanud.

Aitäh Railile, kõigile osalejatele ning Janale ja Jaelile külalislahkuse eest kasutada massaaziõhtute eest nende elutuba! :)

P.S. Raili leiab muide Tondil asuvast ilusalongist “Kaunis Kaunimaks”. Eriti võivad tema abi vajada need, kellel on mingid traumad olnud ja seetõttu kehavedelikud ei liigu, on tekkinud tursed või paised. Ma loodan, et ta jõuab koolitada välja palju inimesi, kes sarnaselt temaga sellises olukorras abiks oskavad olla.

Laste tegemised

Sylvia
Mõned nädalad tagasi lehvitas Sylvia ühe moejoonisega ja teatas, et nemad hakkavad koolis kleite õmblema ja et tema kleit tuleb selline! “Oi kui ilus! Aga kuidas te oskate neid ise teha? Kust te riided saate?” imestasin, sest tema loodud moejoonis, mis oli tõesti väga ilus, oli nii konstruktsiooniliselt kui tehnoloogiliselt päris keeruline. “Õpetaja aitab! Koos ostame!” teatas tüdruk rõõmsalt.  “Kuidas ta oskab ja suudab teid sellisel tasemel aidata…?” mõtlesin ma endamisi, aga ei tahtnud tema rõõmu rikkuda ja seepärast olin parem vait. Aga nuuh.. minagi ei oskaks sellist kleiti õmmelda, tahaks enne kõvasti nuputamist… Elame-näeme, mõtlesin..

Ja nii oligi:)) Ühel päeval teatas Sylvia, et “homseks peavad kangad valmis olema, palun lähme ostma”. Temale ja ta sõbrannale. (?!?)
Ehh.. ma ei tea, kas see on professionaalne kretinism, aga enne kanga ostmist tuleks ju konstruktsioon ja tehnoloogia läbi mõelda?? Ja kuidas ma saan niimoodi sõbrannale riiet osta?! See kõik seadis mind suurde kimbatusse. Läksime… ja tõesti õnnestuski. Saime mõlemale Abakhanist päris head kangad. Tõsi, Sylvia pidi siinkohal juba natuke mööndusi tegema, sest nii suures ulatuses ja diagonaalis lahtist selga ma ei oleks osanud küll teha… kui just oleks avatud selja asemel läbipaistev kehavärvi riie olnud…

Tagantjärgi tuli välja, et need kliendid olid mõeldud moedemonstratsiooni jaoks. Ja siis ma mõtlesin, et ma vist mõjutasin liiga palju kogu protsessi, sest me valisime riided ja püüdsime kohandada tegumoodi nii, et see poleks ühekordne “mul-sai-valmis” kleit, vaid et sellega oleks pärast võimalik ka käia. Ja lõppkokkuvõttes pidin mina ka õmblema…

Tüdrukut vaadates jäi mul üle vaid imetledes õhata… kui kaunis ta veel täiskasvanuna on, kui 10-aastaselt selline kaunitar :) Kõrval sõbranna pilt ka. Tema ema andis talle vabamad käed ja nii on tema riided ikka tema õmmeldud :))

          

Raymond
”Mina viin selle teleka siit suurest toast ära!” teatas poiss ükspäev. “Sa nagunii telekat ei vaata ja siis saame meie rahus multikaid vaadata, ei sega meie sind ega sina meid:)).”
Mõeldud – tehtud! :)

Nüüd on meil telekavaatamiseks kogunemine Raymondi toas :))

HTI IX moodul

Seljataha sai just eelviimane nelja-päevane moodul selles kooliaastas.  Teemaks oli seekord kolmanda silma, laubal asuva energiakeskusega soetud teemad – mõistuse vägi.

Rääkisime valgusest ja pimedusest, unedest ja unenägudest, sümbolitest ja arhetüüpidest… Väga-väga huvitav oli!

Minu unenägudemaailm on väga kirju ja kirev. Kui ma peaksin igal hommikul hakkama oma unenägusid üles kirjutama, siis ma veedaksin selleks vähemalt tunnikese :) Samas on selge see, et unenäod kannavad sõnumeid meie alateadvusest ja nende lugemine on üks ütlemata kasulik oskus.

Katariina juhendas meid unenägusid lugema nii, et eristades ära 1) unenäos olnud tegelased (lihtsalt endale loetleda), 2) tegevuspaigad, 3) tunded, mis olukordadega seotud.
Teinekord tekib juba siit paralleel eluga. Kuidas seda unes lahendasid? Kuidas võiks/võinuks lahendada? Kas see annab juhatust ka päris ellu?

Rääkisime unenägude vaatamisele sarnasest  erapooletust pilgust ka muudes aspektides. Kui oma elu justkui kõrvalseisja pilguga vaadata, võid näha suurt plaani ja lahendusi asjadele, mida muidu ei märka. Nii saab ka intuitsioon paremini töötada. Osata näha oma elu kui lugu - ja ennast ühelt poolt kui loo autorit ning teiselt poolt kui osalejat. 
Inimeste puhul, kelle tekivad kitsaskohad, on siis lihtne mõelda: ”Kuidas ma olen ta oma ellu kutsunud? Mida see inimene tuli mulle õpetama?” 

Väga huvitav oli mõtisklemine sümbolite, arhetüüpide ja müütide teemal.  Sümbolid ja arhetüübid jõuavad läbi elu meie unenägudesse (ja ka müütidesse) ja neid võib nimetada elu tõlgendamise ja mõtestamise keelteks.

Kirjutasime igaüks müüdi omaenda elust. Ja leidsime oma elu eesmärgi.  Mõlemad olid väga huvitavad protsessid.

Mina leidsin, et sümboolselt on minu elu eesmärk olla kui Päike.

Nautida vabadust olla selline nagu ma olen. Puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega. Toetada nende kasvamist, arengut ja õitsemist. Näidata teed. Koju. Iseendani. :)

Armastus ja kohalolu… see tervendab :)

Raymond on ka peale minu kojujäämist suhteliselt palju kodus olnud. Ilmselt tal on mingid põhjused, miks tal on vaja kodus olla… See väljendub peavaludes, palavikus jmt. tervisehädades.  Vähemalt on mulle lohutuseks see, et me saame koos olla ja ma saan talle rohkelt tähelepanu pöörata.

Käisime täna hommikul Raymondiga Lastehaiglas arsti juures. Tal on 9.märtsiks pandud adenoidide operatsiooni aeg. Olen teda viimaste päevade jooksul selle pilguga jälginud ja minusse on tõusnud kahtlus, et kas see opp on talle ikka vajalik. Mitte et ma sellest midagi teaks, aga tunne on selline…. Ta ei räägi enam nasaalselt ega hinga kogu aeg läbi suu. Mõtlesin et konsulteerin natuke arstiga ja ehk kellegagi veel, enne kui ta sinna opile ikka saadan… Ja siis – arst vaatas ja vaatas ja küsis siis pahuralt:”Miks te arvate, et tal seda oppi vaja on?” - “Ee.. ega mina ei arvanudki, Teie ütlesite nii” vastasin. Doktor vaatas uuesti ja teatas siis: ”Ei, need adenoidid on küll piisavalt väikesed, neid küll ei ole vaja lõigata. Kui siin üldse midagi on, siis on need need suured mandlid”. ?!? Jeee!!! Kuhu need suured adenoidid siis kadusid? Mandlitega ei ole Raymondil küll kunagi probleeme olnud:)

Minus voogas rõõm ja tänutunne – iga asi on millekski hea – ehk on Raymondile see sage kodusolemine nii hästi mõjunud :)

Massaaziõhtu Railiga 3: Jalatald

Kas Sa tead, millest räägivad Sinu varbad? Või muhud talla all? Tänasel massaazikoolitusel sirutasime oma varbad refleksoloog Marju Jalaka käte vahele ja olime kui avatud raamatud.

Raili oli meile täna võtnud kaasa jalatallaeksperdi, refleksoloog Marju Tammiku. Marju on jumaliku andega hämmastav naine, kes mind täiesti võlus ja lummas. 

Ta rääkis ainult meie varbaid vaadates ära meie põhi iseloomujooned, suhted ema ja isaga, lastega (või õdede-vendadega), jpm. Ja õpetas meid ka lugema. Väga-väga huvitav. Ma panin end kohe tema juurde seansile kirja :)

Õppisime jalataldadel asuvaid erinevate kehapiirkondade punkte. Masseerisime varbaid katsudes kukalt, turja, lülisammast :)

Muide, suure varba peal on üks huvitav punkt, käbinäärme punkt, kuhu vajutades ja seda mõnda aega stimuleerides muutub käbinääre aktiivseks (ei tea, kas hakkab kehasse serotoniini  - nn.õnnehormooni eritama ?) ja kehas tekivad väga meeldivad aistingud. Nii et piisab, kui varvast õigest kohast puudutada,kui tekib kohe tahtmine kilgata : “Palun, tee veel” :))

Järgmisel korral teeme massaazi laavakividega ja see saab siis olema juba viimane massaazikoolituse õhtu.