Istun, teetass käes, keset kevadiselt linnulaulutrillerdustest rõkkavat ja õitemerest ümbritsevat loodust. Pihlakas, enelased, õunapuud, rododendronid, murtudsüdamed, kirikakrad, kastan, männid... Kõik rõõmustavad kevade üle ja pakuvad nautimiseks oma õiteilu. Olen tänulik, et saan seda silmarõõmu ja lõhnamaailma täiega nautida! Eriti teades, kui paljude inimeste jaoks see nii ei ole... aevastamine ja muud hädad.
Olen külas uuel sõbral, kes nii lahkesti avas mulle oma kodu uksed. Et saaksin lihtsalt olla.
Olen endale lubanud, et hakkan uuesti kirjutama. Ma ei tea, mis sellest sünnib, aga olen otsustanud teha selle ukse uuesti lahti. Lasen lihtsalt voolata ja vaatan, mis saab. Olen otsustanud mitte enam karta end jälle näidata.
Sest saan aru, kui väga me vajame kuulda-lugeda-saada puudutatud teiste Teest. See tuletab meelde endale olulist, inspireerib, toetab, paneb mõtlema endagi elu peale. Me kõik oleme unikaalsed, aga meis on ka nii palju "universaalset", igale omas võtmes.
Elu on mind viimasel paaril aastal päris palju sisemiselt raputanud... See on kindlasti olnud äärmiselt vajalik, kuigi pole olnud kerge. Olen kohtunud selliste seisunditega endas, kuhu ma pole varem sattunud. Kohtadega, kuhu ma ei tahaks, et keegi satuks. Aga samas... tean läbi oma töö, kui paljud neis heitlevad. Need on emotsionaalsed maastikud, mis luuravad meie hingepõhjas. Mina sattusin sinna ilmselt seetõttu, kuna olin endast liiga palju ära andnud. Mu sisemised energiareservuaarid olid tühjad. Elumahl otsas. Ja kõik kuhjus... Mu ümber sumisesid aktiivselt, ähvardavalt ja tähelepanu täiega enda küljes hoidvalt erinevad stressorid, mis kaanisid mu eluenergiat, hurjuhh! Nad olid seotud mulle olulisega - lastega, meie koduloomadega, koduga, tööga... Kõik olulised valdkonnad elus olid punases... Nii ei saagi ju õigupoolest puhata, lõdvestuda ja akusid täita. Miski on sisemuses ebaturvalisusest tingituna kogu aeg püsti!
Väristan sellest meenutusest õlgu ja hingan sügavalt sisse. Ja välja. Ja veelkord.
Tuul keerutab üles männiõite kollast tolmu, libistab enda jahedat puudutust nagu muuseas üle mu käsivarte ja pilvede tagant piiluv päike teeb vahelduseks pehme sooja pai. Pere kiisu - valge kohev karvapall, kes just mängis mu seelikuservaga ja püüdis peadpidi pugeda mu väiksesse kirjutustarvikute kotti, on nüüd mu kõrvale toolile end kerra tõmmanud. Võtan veel lonksu teed ja tunnetan oma keha.
Kehale meeldib tähelepanu. Kohe kui toon tähelepanu oma mõtetelt kehasse, hakkab hea. Hingan kõhu pehmeks ja tunnen, kuidas magus lainetav pehmus libiseb mööda käsivarsi alla.
Ma tean ja tunnistan endale, et mul on vaja kirjutada ka juba ainuüksi enda pärast. Ma vajan seda ise lugeda. Ja vajan olla nähtud. Jagada oma kogetut ja kogutut. Kui elu "blue" mind madalikule triivima pani, siis käisin aegajalt oma varasemast sädelevast eluenergiast kantud postitusi lugemas. Hea oli meenutada, et ahh! minus voolas ja pulbitses kunagi selline voog! Ja kunagi kogesin sageli seisundeid, mille pealt selliseid elujaatavaid ja hoogsaid mõtteid sõnadesse voolisin. Ja et see eksisteerib endiselt kusagil minus.
Seepärast on ka hea kirjutada ja seeläbi puhastada oma sisemisi maastikke. Kirjutada mitte ainult lauasahtlisse iseendale, vaid välja. Kollektiivsesse infovälja. Ma ei ole ainult tugev, ilus, tark ja hea. Nagu väljastpoolt paistab. Minus on kõike. Ka kurbust, valu, abitust, segadust, ekslemist. Ma ei usu enam ammu sellesse, et meie arenemisgraafik liigub püstloodis edasi ja ühel hetkel saavad kõik haavad lõplikult tervendatud.
Küll aga ma tean, mida tähendab jõuda iseendasse. Iseenda sisemisse koju. Kohta, kus on armastus enda vastu kõigis iseenda sisemistes vormides. Olen täna iseenda parim sõber, olen täiega iseenda fänn. Ja kuigi vahel nutan iseenda voodi kõrval, kui olen põlvili surutud või ühendus maailmaga on heitlik, ei jäta ma ennast maha.
Hoian end. Kuulan. Hindan. Armastan.
