Istun, teetass käes, keset kevadiselt linnulaulutrillerdustest rõkkavat ja õitemerest ümbritsevat loodust. Pihlakas, enelased, õunapuud, rododendronid, murtudsüdamed, kirikakrad, kastan, männid... Kõik rõõmustavad kevade üle ja pakuvad nautimiseks oma õiteilu. Olen tänulik, et saan seda silmarõõmu ja lõhnamaailma täiega nautida! Eriti teades, kui paljude inimeste jaoks see nii ei ole... aevastamine ja muud hädad.
Olen külas uuel sõbral, kes nii lahkesti avas mulle oma kodu uksed. Et saaksin lihtsalt olla.
Olen endale lubanud, et hakkan uuesti kirjutama. Ma ei tea, mis sellest sünnib, aga olen otsustanud teha selle ukse uuesti lahti. Lasen lihtsalt voolata ja vaatan, mis saab. Olen otsustanud mitte enam karta end jälle näidata.
Sest saan aru, kui väga me vajame kuulda-lugeda-saada puudutatud teiste Teest. See tuletab meelde endale olulist, inspireerib, toetab, paneb mõtlema endagi elu peale. Me kõik oleme unikaalsed, aga meis on ka nii palju "universaalset", igale omas võtmes.
Elu on mind viimasel paaril aastal päris palju sisemiselt raputanud... See on kindlasti olnud äärmiselt vajalik, kuigi pole olnud kerge. Olen kohtunud selliste seisunditega endas, kuhu ma pole varem sattunud. Kohtadega, kuhu ma ei tahaks, et keegi satuks. Aga samas... tean läbi oma töö, kui paljud neis heitlevad. Need on emotsionaalsed maastikud, mis luuravad meie hingepõhjas. Mina sattusin sinna ilmselt seetõttu, kuna olin endast liiga palju ära andnud. Mu sisemised energiareservuaarid olid tühjad. Elumahl otsas. Ja kõik kuhjus... Mu ümber sumisesid aktiivselt, ähvardavalt ja tähelepanu täiega enda küljes hoidvalt erinevad stressorid, mis kaanisid mu eluenergiat, hurjuhh! Nad olid seotud mulle olulisega - lastega, meie koduloomadega, koduga, tööga... Kõik olulised valdkonnad elus olid punases... Nii ei saagi ju õigupoolest puhata, lõdvestuda ja akusid täita. Miski on sisemuses ebaturvalisusest tingituna kogu aeg püsti!
Väristan sellest meenutusest õlgu ja hingan sügavalt sisse. Ja välja. Ja veelkord.
Tuul keerutab üles männiõite kollast tolmu, libistab enda jahedat puudutust nagu muuseas üle mu käsivarte ja pilvede tagant piiluv päike teeb vahelduseks pehme sooja pai. Pere kiisu - valge kohev karvapall, kes just mängis mu seelikuservaga ja püüdis peadpidi pugeda mu väiksesse kirjutustarvikute kotti, on nüüd mu kõrvale toolile end kerra tõmmanud. Võtan veel lonksu teed ja tunnetan oma keha.
Kehale meeldib tähelepanu. Kohe kui toon tähelepanu oma mõtetelt kehasse, hakkab hea. Hingan kõhu pehmeks ja tunnen, kuidas magus lainetav pehmus libiseb mööda käsivarsi alla.
Ma tean ja tunnistan endale, et mul on vaja kirjutada ka juba ainuüksi enda pärast. Ma vajan seda ise lugeda. Ja vajan olla nähtud. Jagada oma kogetut ja kogutut. Kui elu "blue" mind madalikule triivima pani, siis käisin aegajalt oma varasemast sädelevast eluenergiast kantud postitusi lugemas. Hea oli meenutada, et ahh! minus voolas ja pulbitses kunagi selline voog! Ja kunagi kogesin sageli seisundeid, mille pealt selliseid elujaatavaid ja hoogsaid mõtteid sõnadesse voolisin. Ja et see eksisteerib endiselt kusagil minus.
Seepärast on ka hea kirjutada ja seeläbi puhastada oma sisemisi maastikke. Kirjutada mitte ainult lauasahtlisse iseendale, vaid välja. Kollektiivsesse infovälja. Ma ei ole ainult tugev, ilus, tark ja hea. Nagu väljastpoolt paistab. Minus on kõike. Ka kurbust, valu, abitust, segadust, ekslemist. Ma ei usu enam ammu sellesse, et meie arenemisgraafik liigub püstloodis edasi ja ühel hetkel saavad kõik haavad lõplikult tervendatud.
Küll aga ma tean, mida tähendab jõuda iseendasse. Iseenda sisemisse koju. Kohta, kus on armastus enda vastu kõigis iseenda sisemistes vormides. Olen täna iseenda parim sõber, olen täiega iseenda fänn. Ja kuigi vahel nutan iseenda voodi kõrval, kui olen põlvili surutud või ühendus maailmaga on heitlik, ei jäta ma ennast maha.
Hoian end. Kuulan. Hindan. Armastan.
Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja ma võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata
ReplyDelete