Esimene sula

Laupäeva varahommik. Õhk pakatab lindude rõõmsatest häälitsustest.. siuts-siuts, tsirr!, vidiit-vidiit, sekka vahele mõni kauge kraaks… Kas õhus on kevadeootust?
Mmmh!Hingan sisse ja naudin hommikust karget värskust. Tilk-tilk-tilk langeb räästalt, phhshh! langeb suuri lumemasse puudeokstel. Oh milline rõõm, täna jätkub eile alanud sula! Kevadeni on veel pikka tee minna, aga me saame täna ehitada lumelinna! Viimasest sulast, kui Sylvia aeda kitsed sai ehitas, on möödas üle kahe kuu!

Lumekuhjad meie aias hakkasid tänu katuselt alla aetavale lumele kasvama ja muutusid hiiglasuureks. Kitsed peitsid end ajapikku suure lumemäe sisse. Aga see tõi lastele hoopis uusi rõõme:) Sellest kirjutasin ma siin.


Terve aed on muinasjutuline.


Siin on materjali, millest ehitada! :)

Vastlamuljeid

Teisipäeval, 16.02 , kogunesid Tallinna, Toompea ja e-koja JCI-kad laululava mäenõlvale, et üheskoos vastlaliug teha ja pärast seda ühiselt üks kukkel ja supp süüa.

Kuna meie pere laste tegemisi piirab viimasel ajal tekkinud Simpsonite vaimustus, siis nemad polnud nõus enne mäele minema, kui multikad vaadatud (!). No muidugi, siis kui meie lõpuks kohale jõudsime, hakkasid teised juba ära tulema:))

No polnud midagi, lapsed said veel kõvasti hullata. Ma oma värskelt õmmeldud kaela tõttu ei unistanudki allalaskmisest. Muig, autogagi keeruline sõita – pead ei saa valu tõttu keeratagi. Aga mulle oli üllatus, kui heas liulaskmise korras Lauluava on! Olin siin kunagi igiammu käinud ja minu mälestused olid hoopis teistsugused. Väga vahva - nõlvad on puhtad, hooldatud, ala on valgustatud, muusika taustaks, turvamehed hoiavad pilku peal – vinks-vonks:) Lapsed asi igatahes pikad liud, nii et neil on selleks aastaks pikad linad ootamas :)

“Neer” siia, “struuma” sinna?

Tõsiste nägudega unised inimesed kogunevad varahommikul kella 7st Ida-Tallinna Keskhaigla registraator 2 klaasluugi juurde järjekorda. Sama tõsise näoga võtab registraator nad vastu. Samad paberid, samad küsimused… Ma olin vist ainuke, kes talle naeratas, talle ilusat päeva soovis… Igatahes nägin ma esimest korda tema näol naeratust. Mõelda vaid, kui vähe on tegelikult vaja :)
Soovisin talle mõttes vastupidavust ja palju rõõmsaid hetki – tean, et ka mõtetes hea soovimine mõjub (ümbritsevale energeetikale).

Paberid käes, istun ootama.
Siin on minu jaoks täiesti võõras maailm. Ma ei tunne seda elu, mis toimib nende metallservadega lükanduste taga roheliste kitlite maailmas… 
Seinal ripub mitmetähenduslikult silt (M)ÄRKAMISAEG. Saadud 2008 aastal Öölaulupeol osalemise eest. Jah, haigla on kindlasti see koht, kus inimeste märkamine on teemaks. Samas… kaua nad jaksavad? Olen õppinud, et nt. arstide patsientide nimetamine nende diagnooside järgi (a la viin selle “neeru” ära, siis toon “struuma“ sisse”) on tegelikult alateadlik psühholoogiline enesekaitse, mille käigus eraldatakse emotsioonid tegelikkusest. See võimaldab neil ennast emotsionaalselt kaasamata (loe: lõhkumata) olla paremad arstid. Kelle pärusmaa peaks olema hoolitsemine? Õdede?

Seltskond kokku kogutud, liigume kõik koos läbi maja kirurgiahoonesse. Kell on pool kaheksa saamas, õues taevas sinetab ja lumi on roosa - hakkab vaikselt valgeks minema. Kõndides paksude hallide müüritaoliste seinte vahel, adun ühtäkki, et jah, kuigi see meditsiiniline maailm on mulle võõras ja tundmatu, käib ka siin majas  elu tavaliste Eluseaduste järgi.
Maja on ehitatud nii, nagu ikka majad – seinad, kordorid, uksed… Ja inimesed nende valgete ja roheliste kitlite sees on ikka tavalised inimesed, oma rõõmude, murede ja hirmudega. Ka siin toimivad inimestevahelised suhted samade põhimõtete järgi nagu igal pool mujal maailmas. Kuidagi soojemaks läks:)

Istun nüüd järgmises kohas, kirurgiaosakonnas, ja ootan jälle. Ainuke tuttavat välismaailma meenutav asi on oranzide sügislilledega maal koridori seinal. Inimesed liiguvad tõsiste nägudega. Mitte asjalike nägudega… nagu meil töö juures. Vaid kuidagi teistmoodi - “hirmtõsiste” nägudega. Nagu oleks tegu tööga, mille sisu on väga kole ning kus naeratamine on keelatud. Naermisest rääkimata… :P
Kell on kaheksa saanud. Suur plejaad valgete kitlitega arste tuleb palatites olevaid patsiente järjest läbi vaatama. Neid on kümme (!) ja nende suud on kõik kriipsud. (?!) Mul hakkas neist lausa kahju… :)
Huvitav, kas nende inimeste uskumus on, et nende töö juures ei sobi naeratada? Milline elu…

Muide, Ida-Tallinna Keskhaigla kodulehel http://www.itk.ee/  (itk - khm! milline sõnademäng! ) on päises palju naeratavaid nägusid. Hiljem seda vaadates olid mõned sellest hommikusest isegi tuttavad, aga naeratamas ei näinud ma kohapeal küll kedagi. Kahju, kui elu [ja arusaamine oma tööst (?)] on selline, et naeratusel on lubatud kerkida huulile vaid fotograafi kaamera ees…

Teised meie seltskonnast paigutatakse järjest ära. Jään üksi ootama.
Tunnen, et mu keha on ärevuses. “Hei, miks ometi?”mõtlen. Põnev on ju…? Uued kogemused:) Ainuke erinevus nt. spaasse minekust on see, et tean, et suure tõenäosusega (aga mitte ilmtingimata) saan ma valu tundma. Aga praegu selle pärast ette muretseda? See tundub mulle küll mõttetu. Hingan sügavalt sisse, rahulikult välja. Kallis keha, kõik on hästi. Oleme ikka hetkes:) ja praegu ma lihtsalt istun ja ootan.

See milles ma siin selgelt (peale naeratuste) puudust tunnetan, oli info. Infot antakse tõesti vaid tilk-tilga kaupa.  Nt. registreerimisel:  “istuge sinna, sealt võetakse teid kaasa.” Registreerimine võiks ometi olla see koht, kus antakse inimesele mingigi maani teatud suurem pilt, mis toimuma hakkab! Aga tegelikkuses läheb sealt edasi: “tulge kaasa.“ Jõudsime kohale: “vahetage siin kabiinides riided ära”. Kui see korras: “istuge siin, oodake”. Siis: “minge sinna koridori, õde tuleb vastu.”  - Õde: “Kes olete? Israel? Istuge. Oodake.” Kolmveerand tundi läheb mööda, tuleb kirurg. “Vaatame selle koha siis üle. Ahah. Istuge. Oodake. “ (??!!) Aeg muudkui tiksub. Öelge ometi keegi, et “lähete siit koos õega üles opiosakonda. Kui arst teeb oma tiiru ära, siis umbes sel ja sel ajal seame teid opi jaoks valmis, saate opisärgi, teid viiakse üles. Peale oppi tuuakse palatisse, siis toibute siin umbes nii kaua… Kui kõik on korras, arst vaatab üle, siis umbes sel ja sel ajal saate välja…” See ei ole ju nii raske? Igapäevane asi neile, aga inimesele ju mitte. Või on see neile NII igapäevane, et nad enam inimest seal taga ei märka? “Neer sinna, struuma siia”? Oojaa, infol on võimas jõud. Sul on läbi selle võimalik näidata, kelle käes on jäme ots. Aga ka et hoolid. Ilma infota tunneb inimene end  võõras olukorras abituna. Kui tal just ei  ole oskust, võimet ja julgust hoida end avatuna. Avatuna ja lõdvestununa kõigele mis tuleb. Jahh!

Kusagil kutsutakse kedagi: “Haige, tulge siia"!" Tuleb välja, et kutsutakse mind! Ma ju ei ole haige :)) Ma tulin lihtsalt üht tegelast oma kaelalt ära lõikama… Ka sõnade mäng, eksole? Võib ju koguni öelda, et MINA ei ole haige, lihtsalt mu kilpnääre on suurenenud, mu südame tegevus on puudulik… Huvitav, kas see võiks olla ka üks enesekaitseviise – läbi positiivsete ja toetavate mõtete end ja oma keha aidata? Väidetavalt on palju haigusi võimalik ravida (või vähemalt paranemist kiirendada) läbi sellesuunalise mõttetegevuse.
Usun sellessse ja valmistan oma keha mõttes ette.  Poen opisärki, lasen end kanderaamil opituppa sõidutada ning palun samal ajal  oma kehalt andeks, et ta lahti lõigatakse. See palve tuleb kusagilt sügavalt sisemusest. Kinnitan, et see on meie mõlema (hmm.. huvitav, kelle mõlema – keha ja hinge?) parima heaolu huvides.  Kinnitan oma kehale, et ma armastan teda! Samal ajal valmistatakse mind juba lõikuseks ette. Arst, kirurg Urmo Johanson on ainuke, kellel pole kahju kallist infot mulle jagada ning räägib ära mis täpselt toimuma saab. Olen talle tänulik ning lasen tuimestussüstid oma naha alla torgata. Tunnen, kuidas peenikestest nõeltest jookseks nagu kuum kõrvetav tuli mu kehasse. Hingan sügavalt ja rahustavalt.  Naljakas, nagu rahustaks kedagi, kes pole mina, minu teadvus. Rahustan oma keha:)


Pilt on mõistagi illustratiivne :) 

Järgmisel hetkel patsutab arst mu kaela ja ma ei tunne enam midagi.  See on lihtalt üks koht. Edaspidi tunnen vaid nüsimist ning hilisemat õmblemist. Hämmastav asi on ikka kohalik tuimestus – see lokaalanesteesia, kas pole! Kui ma olen õigesti aru saanud, siis peaks see toimima nii, et ravimi (lidokaiin, novokaiin) toimel blokeeritakse närvidesse valuaistingu kohta info liikumine. Usun, et kohaliku tuimestusega paranemine on kiirem kui narkoosiga – keha ei pea lisaks lõikehaavale toime tulema ka taastumisega narkoosist.

Anyway, siin ma siis nüüd istun, uute kogemuste võrra rikkam :) Kuigi lisasin selle postituse rubriiki “hetked, mis võiksid olemata olla” oli see selgelt huvitav elukogemus. Hea oli olla igast hetkest ja igast oma mõttest teadlik.
Kael ja kukal tuikavad natuke, see on natuke sarnane mu kunagiste peavaludega, aga vähe. Operatsiooni käigus ei tundnud ma kordagi valu, eriti kui seda “tule” naha alla süstimist valuks ei pea. Nunäedsasiis, mul polnudki mõtet ette muretseda ning surmtõsisena ringi käia, nagu oleks kohe maailma lõpp käes. Elu tuleb ikka mönuga võtta :)

Andrase II õppepäev veebruaris: täiskasvanute koolitaja rollid ja enesetõhusus

Veebruarikuu teise õppepäeva teemaks oli täiskasvanute koolitaja rollid ja enesetõhusus. Koolitajaks Liina Randmann.

Vaatasin seda täiesti mitte-midagiütleva välimusega naist teatud magusa ootusega.
Me oleme harjunud sellega, et inimesed, kellel on, mida jagada näevad juba eemalt välja erilised või on vähemalt väliselt kuidagi silmapaistvad. Järjest enam olen viimasel ajal kogenud, et esmapilgul täiesti “tavalised inimesed” kannavad endas hunnitut (elu)tarkust. Nii ka seekord.
Ja ilma erilise sissejuhatuseta, auditooriumi soojendamiseta, harjumuspäraste mängudeta, hakkas ta lihtsalt kuldseid teri puistama :)

Mõned mõtted pistan siia ka:

• Täiskasvanud õppija peegeldab Sind, koolitajat, ennast tagasi. Ja Sinu käitumine on mõjutatud õppija käitumisest.
• Õpetaja rollikäitumine mõjutab seda, kuidas õppija materjali omandab;
• Täiskasvanud õppijate puhul minnakse koolitusel külge tema mina-pildile. Siit tekib õppijal valik: kas vastasseis või kasv.
• Täiskasvanule ei sobi hästi, kui talle on kogu materjal võõras. Lastel sellega probleeme pole. Täiskasvanu puhul mõjub halvasti enesehinnangule ja see pärsib õppevõimet. Tuttavamalt võõrale, lihtsamalt keerukamale :)
• 8-tunnised koolitused on ebaefektiivsed! Areng tekib õppides väiksemas mahus ja korduvalt.
• Refleksioon oma professionaalse kasvu toetamiseks:
  • oma tegevuse ja tulemuslikkuse analüüs
  • kõhkluste ja raskete situatsioonide teadlikustamine ja analüüs
  • õpivajaduste teadvustamine ja enese arendamine
  • oma rolli ja selle võimaluste mõtestamine
  • vabanemine – analüüsin oma seniseid teadmisi, vaateid, uskumusi, teen valikuid, vabanend takistavast.

Samas – liigne eneseanalüüs võib viia psühholoogiliste häireteni.
Ära otsi täiust, ole Sina ise :)

Äärmiselt huvitav teema oli enesetõhusus.
Sest “kõige suuremaks takistuseks positiivsete muutuste teel on inimene ise oma hoiakute ja harjumuspärase käitumisega”.
Enesetõhusus on enese poolt tunnetatud võimekus. Veendumus oma võimetes tulla toime teatud ülesannetega. See on sõltumatu inimese tegelikest võimetest. Sõltub varasematest kogemustest ja nende inimeste kogemustest, keda ta jälgib.
Nii et nagu vanahärra Ford ütles: “Kas Sa usud, et Sa suudad või ei usu, et Sa suudad, mõlemal juhul on Sul õigus”.

Ja veel üks huvitav kild hoopis teisest vallast: Nutt on tuimesti – vallandab kehasse tuimestite nõristumist.
Nutkem sõbrad, kui on vaja :)

Veebruari I õppepäev: Sotsiaalne kompetentsus

Jagan taas sellekordse andragoogikakursuse õppepäevade muljeid. Ma NII naudin seda!

I õppepäeval, neljapäeval, rääkis Toomas Osvet meile sotsiaalsest kompetentsusest ja suhtlemisprotsessi juhtimisest. Väga huvitav oli! Kuigi - mida selle päevaga ikka jõuab… Ma nii naudin neid õppejõude – neist lausa immitseb nende tarkus välja! See ei ole ainult põgus ühe asja selgeksõppimine, mida siis nüüd koolitustenäol teha uhatakse. Ma võtaks heameelega sellise õppejõuga ette mitu koolituspäeva, minnes iga teemaga ka natuke rohkem sügavuti.

Tõeline meister ei ole mitte see, kellel on kõige rohkem õpilasi, vaid see, kes loob kõige rohkem meistreid. ~Neale Donald Walsch~

Mind võlus Toomas Osveti puhul ka see, et ta oli kunagi olnud hoopis füüsik, teinud kannapöörde, õppinud psühholoogiat, NLP-d ja psühhodraamat… Ja nüüd juba rohkem kui paarkümmekond aastat koolitab. Teda kuulates tekkis mul äratundmine – see on see, mis mind huvitab, innustab, käivitab!

Keskmise tasemega õpetaja räägib, Hea õpetaja selgitab, Väga hea õpetaja näitab, Suurepärane õpetaja innustab. ~William Arthur Ward~

Sõelale jäänud mõtted:
- Teraapia on neile, kes on oma arengus jõudnud nii kaugele, et saavad aru, et kõik algab iseendast.
- Sünnihetkest alates hakkab meie peas olev programm end vastavalt ümbritsevale keskkonnale programmeerima. Ja hiljem avaldub see (täiesti teadvustamata!) meie reaalses tegevuses. Õnneks on võimalik on end “ümber programmeerida”.
- TUNNE on ainuke kanal läbi mille me saame ühendust oma alateadvusega.
- Emotsioon on energia ja jõud, mille me suuname käitumisse. Tunne on mõõduvahend!
- Meil on 138 erinevat tunnet. Mõned baasilised neist näiteks: hirm, viha, vastikus, rõõm. Meie emotsionaalse intelligentsuse tase määrab selle, kuivõrd me suudame määratleda, milline tunne meid parasjagu valdab.
- Tunded ei juhi. Seda teeb tunnete taga olev alateadvus.

Mis tunne tekkis? :) See on sõnum Sinu alateadvuselt. Mida see räägib Sinu kohta?

- Õpiprotsessis on meil võimalik liikuda teljel: ARENG vs KAITSE. Siia alla kuuluvad ka erinevad suhtlemisprotsessid, nt. tagasiside.
- Kaitse on isiksuse seisund, mis tekib liikumises vanast uude – püüe säilitada olemasolevat.
- Koolitaja ülesanne on luua olukord, suhe, keskkond, milles on õppijal võimalus töötada oma sisemiste kaitsete ja seisundite muutmisega, et saavutada uue, õpitu omaksvõtt ja kasutamine.
- Õppeprotsessi käigus tunneb inimene, et tuleb uut omandada, järelikult pole ta ikka veel piisavalt “tark”. Kui tema enesehinnang sellest ei lange, siis ei teki nimetatud kaitseseisundit.
* Kaitseseisundis olles läheb energia selle kaitsmisele, mis on. Peaasi, et mitte teha muudatusi. (Kiputakse süüdistama, stiilis “ise oled”)
* Õppimisseisundis olles kuulad ja võtad teadmiseks. Ja näiteks tagasiside puhul paned kirja ja tänad, et teine inimene on viitsinud “Sinu õnne nimel võimelda” :)
Siit on võimalik tegutsemine uute mustrite järgi. Eesmärk on jõuda positiivsesse energiasse, tasakaalu. :)


Pilt: Łukasz Strachanowski

KUMUS keraamikat tegemas

11.02 õhtul käisime töökaaslastega KUMUs, õigemini selle Hariduskeskuse keraamikaateljees templetehnikas savist keraamikat meisterdamas.
Ühel nädalal kohe kaks meisterdamisepäeva järjest :)) Ja see pole veel kõik – sõpradega plaanime minna klaasi graveerima!
Väga mõnus õhtupoolik oli, mis siin ikka pikalt jutustada!








Valmis saanud tassid-kausid-kandikud küpsetatakse kaks korda erinevate kuumuste käes (vist oli 90 ja siis 1200 kraadi) ja kätte saame oma “kunstiteosed” kahe nädala pärast.

Kojakoosolek pererahva juures

Kolmapäeval, 10.02.2010 toimus meil selle aasta teine, veebruarikuu kojakoosolek Süda tänaval Pererahva juures. Olime lastega varem seal GO koja jõuluõhtul käinud ja lastele ka väga meeldis see mõnus õhkkond ja huvitavad tegemised, mis seal teha saab.

Koosoleku ametlik osa oli sedakorda peamiselt infokoosoleku moodi. Jagasin infot ja muljeid 6. veebruaril Stardipaugul toimunud Eesti koja Üldkogult ning rääkisime tulevastest üritustest. Hästi mõnus, vahetu ja soe õhkkond oli. Hoopis teistmoodi, kui jaanuarikuisel koosolekul, kus raamiks olid nii pikkus, vajalikud läbitavad teemad kui ka ruumi enda energia ja võimalik, et ka mingi alateadlik pinge minus :)
Pistsin postituse üles ka meie ajaveebi.

Koosolekule andis palju juurde Piia organiseeritud polümeersavi –Fimo voolimine.
Nii mehed, naised kui lapsed leidsid selle tegevuse vahva olevat ja nii sündis koguni kolm plaaditäit kätetööd! Esimese hooga ei tahtnud ma ise kuidagi vedu võtta. Mõtlesin, et lasen teistel toimetada…, ah mis kunstnik nüüd mina… Aga ei õnnestunud:)), sikutati mindki kampa ja tõesti, väga mõnus oli mudida ning näha tulemust näppude vahel sündimas!


Hästi vahva oli ka Piia juhatusel arutelu uskumustest. Uskumuste teema on üldse äärmiselt huvitav.
Mis on see, mis Sind käivitab või hoopis tagasi hoiab? Kas usud, et vasaku jalaga voodist ärkamine keerab kogu päeva tuksi? Või usud, et "vägi on Sinus eneses", nagu Piia mulle kunagi ütles? Meie uskumused mõjutavad meie elu rohkem, kui me arvata oskame. Kas "elu on raske ja kõik tuleb läbi minu enda vaeva ja pingutuse" või ma usun ja usaldan, et "Elu toetab ja armastab mind?" :)

JCI Stardipauk, üldkogu ja ühine transport

Mulle on järjest enam hakanud meeldima ühistranspordiga sõita. Ühis – rongid, bussid jmt, ühine – kellegi auto peale ühinedes.
Sellega kaasneb teatud teistmoodi vabadus – vabaklaskmine kontrollist ja õnnelike juhuste ärakasutamine.

7. veebruaril toimus esimene selle aasta JCI Estonia üritus – JCI Stardipauk. Seekord oli läbivaks teemaks

Stardipaugule sättides mõtlesidn, et kui ma autoga sinna ei saa, siis lähen rongiga. Minu auto ei olnud veel ellu ärganud. Rongijaamast võtsid aga poisid mu auto peale. Igavesti palju lõbusam on seltskonnaga sõita kui üksi oma autoga:)

Stardipaugu ajal saavad kokku kõik kohalike kodade presidendid eelõhtul presidentide ümarlaual ja järgmisel päeval üldkogul, et arutada koja jaoks olulisi küsimusi. Mulle tundus võimatu soov saada Raplast ööseks koju. Ei tihanud kuidagi lapsi üksi ööseks jätta, aga järgmisel päeval ju üldkogu ootamas. Ja ennäe imet, Maarja oli koju sõitmas, nii et ma sain otse ukse ette:)

Järgmisel päeval siis rongiga Raplasse. Liivalt, Vabaduse pst. algusest on nõmmekal imelihtne rongile saada. Ja kui ilus oli läbi lumise Eestimaa sõita! Läbi puutumatute põldude, lumiste metsade! :) Imeilus!
Ja koju sain ma ka autoga kohe peale üldkogu. Jääb üle vaid tänulik olla, kuidas võimalused puhkevad õide, kui soov on olemas ja vabakslaskmine samuti:)

Pildid üldkogult:)

Koolitamisest

Seljataga on kaks nädalat järjepidevat koolitamist. See tähendab, et 2 täispikka koolituspäeva 4-le grupile, teemaks müügivõimalused reisiteeninduses.

“Ei, ma ei ole töölt ära tulnud:))” sai vastuseks mitmetele, kes küsisid. See ju lihtsalt minu rõõm ja minu hobi… Kui Sa surfama lähed, võtad ju ka lihtsalt puhkuse? Hmm.. muidugi kui surfamine väga armsaks saab ja võimalusi on, võib sellest ka elu saada :)

Sedakorda pidi kogemus olema ootuspäraselt eriline, kuna viimase aasta jooksul olin vaid mõned koolitused teinud, pangas ja mõned JCIs. See mind iseenesest ei häirinud, tuleb lihtsalt inimestega kontakt luua, teadsin.
Aga elul oli mulle uus kogemus varuks. Nimelt, kuna ma ise ei olnud tellijaga suhelnud, aga samas koolitustesarjas juba mitu koolitust tehtud, siis uurisin natuke maad. Ja kuulsin osalejate kohta päris karmi kriitikat.

Eks koolitustel osalejatel on ikka vahel teatud enesekaitsetaktika, kui nad midagi ei oska või aru ei saa… Või hoopis, kui nende tass liiga täis on ja midagi uut sisse ei mahu:)) A la “meie äris see ei tööta”, “päris elus asjad nii ei käi”, “meie kliendid on teistsugused” jne.jne.
Alati olen aga suutnud panna suurema osa rahvast keskenduma võimalustele mitte piirangutele, kuigi alati on grupis mõned… virisejad. Aga et nad kõik on?! Rahustasin end sisimas, et kindlasti on seal midagi head ka ja ju võimendatakse lihtsalt üle. Et mul see ei õnnestunud, sain ma aru sellest, et kodus koolitust ette valmistades läksin laste hullamise peale närvi. Esialgu tundus mulle, et olin rahulik, aga ju tegelikult ikka ei olnud, kui nii reageerisin!

Ja kui käes oli esimene koolituspäev, siis võttis hommik mind vastu peavaluga. Mõistagi! Esimest korda mõtlesin seoses koolitusega, et "Miks ma seda ometi teen?!" Ma tean vastust. See on minu viis “maailma parandada”. “Aga kui need inimesed ise ei taha seda?!”
Usun, et mu grupp ei saanud sellest väljastpoolt kuidagi aru, milline võitlus minus käis - minusse istutatud ja seal peadtõstnud hirmu ja minus elava sooviga inimesteni oma teadmisi tuua :)

Ja muidugi – milline oli reaalsus? Mu koolitusel olid lihtsalt suurepärased inimesed! Töötasid kaasa, olid aktiivsed, rääkisid kaasa, tegid kaasa, tõid häid mõtteid, lihtsalt super! Ainult et esimese grupi mõlemal päeval mul pea nii valutas, et ma ise ei suutnud seda nautida :(
Koju tulles – tegin lastele süüa, tegin nendega väikese tiiru õues ja siis juba magama, sest keha oli nii läbi. Pinge oli nii kõrge olnud…

Pärast mõtlesin ja analüüsisin seda juhtunud olukorda. Minu enda tunnetatud võimekus sai hoobi, kuna sellist olukorda ei olnud ma kogenud, et terve grupp töötab pigem vastu kui kaasa. See tekitas alateadlikku hirmu, ärevust. Samas sain kinnitust sellele, et õpetaja käitumine ja suhtumine mõjutab seda, kuidas õppija reageerib ja ka omandab materjali. Ma ehitasin kohe alguses üles võimalikult positiivse, palju isikuvabadust pakkuva (olla hea on tore, olla kole on ok!), kuid samas konkreetse fookusega (lisamüügile) ja vastutusega (õppijal) keskkonna.
Pealegi usun ma, et täiskasvanud õppija võib meid endid, koolitajaid, tagasi peegeldada… Nii positiivses kui negatiivses suunas.

Milline on üks koolituspäev koolitaja silmade läbi?

Nagu enne öeldud – teemaks oli lisamüügi võimalused (reisi)teenindusolukorras.
“Reisile minek – see on ju inimeste unistuste realiseerumisele kaasa aitamine, mis saab siin üldse rasket olla?” mõtlesin. Aga nagu igas olukorras, on ka siin teatud kaljuteravikud ja kitsaskohad.

Kui päev algab, siis on kõik vargsi, istuvad omaette, käed risti rinnal, keegi teisi ei tunne… ruumis võib aimata ebakindlust, soovi olla võimalikult palju oma mugavustsooni piires.

Usun, et iga koolituse puhul on koolituse sisu kõrval sama olulised osalejad ise. Just neist ja nende seisundist oleneb, kas sisu üldse jõuab nendeni… Seepärast, nagu ka prof. Ülo Vooglaid ütleb:” Mida ka koolitusel ei käsitleta, laske osalejatel kõigepealt vaadata iseennast.”
Seda ma ka alati teen. Lasen neil enda sisse vaadata, end avada -endale, teistele. Seada enda õpieesmärke… Kõik see toimub sujuvalt, kaasavalt, isegi lõbusalt. Jälgin neid, et ära tabada see koht, millal nad on valmis vastu võtma. Mida pikema kogemusega inimesed, seda rohkem “täis” kipuvad olema nende tassid. Täis tassi midagi juurde kallata ju ei õnnestu. Ma püüan keskkonna loomisega neisse ruumi juurde tekitada:) ning võtta juba eos maha nende võimalikke kaitseseisundeid.

Vahel tekib olukord, et ma ei saa aru, kas osalejad on oma tähelepanus minuga või kusagil eemal - inimesed istuvad, kuulavad ja mõned koguni haigutavad. Sel juhul ma küsin neilt küsimusi, nende mõtteid, kogemusi, kommentaare. Ja lasen neil rääkida. Räägime lugusid. Viimastega tekivad kohe seosed. Nii saan ma kohest tagasisidet olukorra kohta, lisaks rikastab see koolitust ja hoiab osalejate tähelepanu erksa.

Kui mulle tundub, et inimesed ei ole minuga “koos ree peal” või tunduvad olevat hajevil, siis teen neile mõne kõiki kaasava tegevuse, mängu või grupitöö. Kõik see on mõistagi ette planeeritud, kuid reaalsuses tuleb tegutseda osalejate vajadustest lähtuvalt.

Jah, ja inimeste inimesena (DISCist domineeriva I-na, värvimudelist kollasena) on minus vajadus olla inimestele meele järgi, mitte panna neid ebamugavalt tundma. Kuigi minus sellegipoolest kripeldab selge soov vajutada nende (teadlikkust tõstvatele) ebamugavusnuppudele :)) Sest vaid nii toimub areng!

Mida aeg edasi, seda rohkem tunnetan töist õhkkonda. Tunnetan positiivset keskkonda, usaldust minu ja teiste suhtes. Ja sealt edasi on kõik puhas rõõm ja nauding koostööst ja ühisest loomingust!

Koolituse kõigi gruppide tagasiside oli ootamatult ülipositiivne. Nagu näiteks: „Programmi ülesehitus – mitmekesine ja loogiline. Koolitaja poolt loodud õhkkond – KÕIK osalesid – pingutuseta ja hea meelega“ -“Aeg möödus kiirelt, sest oli huvitav” - “Meeldis, et koolitaja oli rõõmsameelne ja soe inimene – oma ala professionaal; särav, rahulik, ülisümpaatne, tekitas usaldust“, -“Enam paremini vist ei saagi teha:)“

Positiivne tagasiside kindlasti tõstab ja mõjub hästi. Kuid mina ei koolita selle pärast.
Ma olen pigem ikka n.ö. “maailmaparandaja”.
Minu jaoks on koolitus korda läinud, kui osalejate vastused tagasisides küsimusele – “Mida nüüd teisiti teed?” on sisukad.
Nagu näiteks: “mõtleks müügist kui kliendi aitamisest” ja “„ma pean meeles, et mängin päris tähtsat rolli kliendi unistuse täitmisel“ (!) - paremat lähtekohta tööks klientidega annab leida! Eriti reisiteeninduses :)

Olen kohal :)

Lõdvestun, hingan  ja ütlen: “jah!” kogemustele, mis mu ellu tulevad.
Neile, mis toovad rõõmu ja tänutunnet Elu eest mu ümber ja mu sees. Ja neile, mis toovad pinget, mittemõistmist ning pahameelt. Just eriti neile viimastele! Sest niipea, kui ma ei ole enam pinges, kui olen lõdvestunud, jõuab minuni äratundmine, MIKS selline olukord mulle vajalik on. 
Ja ma saan edasi liikuda:)

 
Pilt:  Elizabeth Silk

Täiskuu teetseremoonial

Kas oled kunagi käinud või osalenud teetseremoonial?
Teetseremoonia on rituaalne viis valmistada ja juua teed. Teetseremoonia on vaimse energia koondamine, lõdvestumine ja nautimine traditsioonil, mis on väga iidne. Kuigi teetseremoonia all mõeldakse tavaliselt jaapani teetseremooniat, on see traditioon olemas ka teistes riikides. Muide, Jaapani teetseremoonia (sadō) on tugevalt mõjutatud zen-budismist.

Meile tegi täiskuu tervituseks teetseremooniat Eestis tuntud teemeister Vahur. Sellist tseremooniat kogesin ma esmakordselt.

Muide, meie tee jaoks kasutatav vesi oli toodud erinevate inimeste poolt erinevatest allikatest. Ja enne teeks kasutamist me pühitsesime vee ja õnnistasime seda kõik koos. :)

Teeks kasutasime Hiinast pärit oolongteed. Kõigepealt soojendasime kuuma veega oma tassid. Seejärel panime tassi kaks teelehekest, õigupoolest rullikeeratud teelehekest, mis hiljem vees hakkavad end lahti rullima. “Head teed läheb hea tee jaoks vähe” armastab Vahur öelda. Ma sain aru, et minu piparmündi ja pärnaõieteed, mida kann on ikka olnud täis topitud, on selgelt ülemaitsestatud… Vahur ütleski, et kui teeainest on liiga palju, siis maitse moondub ja nõuab magustamist. Jah, seda olen ma rohelise tee puhul tõesti tundnud – läheb teine nii kangeks, et vajab suhkrut sisse. Kui teed oleks tassis vähem, siis säiliks õige maitse ning saaks seda puhtana nautida.

Enne kui me teelehtedele vee peale kallame, naudime tee lõhna, mis neist vallandub.
Oma aja võtab ka vee ettevalmistamine. Vahur kuumutab vett kaasavõetud väikesele gaasiahjule asetatud klaaskannus. Läbi klaasi on näha mullide rahulikku kogunemist pärlikeedeks ja ülespoole liikumist.

Vesi ja see, kuidas ta keema läheb, polevat alati ühesugune. Palju oleneb tseremoonias osalevate inimeste energiast, ütleb Teemeister. Lisades vaikselt:”Olen näinud ka täiesti “stressis” olevat vett.” Jah, me ju kõik teame tänu Dr. Masaru Emoto uuringutele ja tema raamatule “Veesõnumid”, et veel on võime võtta endasse energia ümbritsevast.

Kui vesi on valmis ja teelehtedele kallatud, paneme tassile kaane peale ja laseme tõmmata. Muide, peale teejoomist süüakse ka need teelehed ära, mis on veel omakorda maitseelamus.

Naudin hetke, tunnetan tee maitset, lõhna ja inimesi enda ümber. Tunnen, kuidas igas mu ihurakus on rahu ja armastus. Olen ühenduses suurte ja sügavate jõududega. Olen kohal.

Ookeanimaailma võlud 3D

Käisime pühapäeval lastega vaatamas 3D ookeanimaailma filmi Ocean World 3D (2009, Inglismaa, rež. Jean-Jacques Mantello )
Mulle väga meeldis!

Kui film algas ja vastkoorunud kilpkonnalaps meid veealusesse maailma viis, võttis mul hinge täitsa kinni… Sama imeline vaade ja hõljuv olemine kui mõned aastad tagasi Punases Meres korallriffidel snorgeldades! Aeglaselt ja rahulikult voogamine, olemine… Jaa, seal, vee all, avanesid tookord mu silmad ja ma hakkasin märkama looduse täiust meie ümber!

Nagu Filmiveeb tutvustab, viib nimetet dokumentaalfilm vaatajad koos peategelase ookeanikilpkonnaga rännakule läbi California vetikatihnikute, üle Austraalia Suure Vallrahu ja Mehhiko ranniku lähistel paikneva Roca Partida saarevetesse, mis on koduks tuhandetele haidele. Näeme “hiid-sarvikrai võluvat balletti, vasarhaide suursugust rongkäiku, tiibkala järjekindlat jahti, noori delfiine vetika-jalgpalli tagumas, punase flamenkoteo hingematvat ilu ning harukordseid kohtumisi maailma suurimate mereimetajatega.”

Fantastilistele merealustele vaadetele ja tegevustele andis minu meelest palju juurde muusikavalik. Väikeste rahulike kalakeste sillerdavad ja hõljuvad meloodiad moodustasid vaalade tumedate häälte ja sügavate bassidega tõelise täiuse. Meremadude siuglemist saatsid hoopis idamaised rütmid, kiirete kalaparvede liikumine oli terav ja kiire:)

Istusime viimases reas. Väga lahe 3D efekt oli, kuidas pisikesed kalad hõljusid vaatajate peade kohal ning kuidas üks hiigelsuur kala otse meie suunas ujus ning sabaga lüües täpselt minu nina ees end sabalaksuga ümber keeras:))

Muide, kas teate, kuidas 3D efekt saadakse? Filmilektooriumi peremees Rauno rääkis õhtul, et selleks filmitakse 2 kaameraga – nii nagu meie silmad asja näevad. Üks kaamera ühe silma eest ja teine kaamera teise silma eest. Sellepärast ongi ilma 3D prillideta vaatamisel pilt nagu natuke nihkes. Täpselt nii, nagu on kahe silma vaatamise erinevus. Proovi, pane üks silm kinni ja siis teine. Objekt, mida vaatad, muudaks nagu natuke asukohta, eksole? :)

Natuke arenguruumi on ka. Kinos vaatamiseks oli ehk kilpkonnalapse giiditeenus tervitatav, kuid mulle tundub, et vaid esmakordsel vaatamisel. Mulle meeldiks, kui saaks nautida veealust maailma lihtsalt koos muusikaga. Nähtud kalade ja muude mereloomade info võiks olla ekraanil subtiitritena. Ja natuke pikaks venis ka, lõpupoole kippus uni peale :))

Tervikuna mulle väga meeldis! Heameelega ostaks plaadi endale koju.

Samuti nagu Avatar ei olnud lihtsalt fantastika valdkonda kalduv action-ulmekas, vaid sügava sisuga film, mis kutsus inimesi ärkama ja märkama, mismoodi me oma emakest maad kurname ja hävitame, sama eesmärki teenib ka Ookeanimaailm. Jah, ookean on meie maailma vereringe. Kui ometi me oskaks selle teadmisega maailmas ka midagi ära teha!

Siia lõppu sobiv laul Indigolastelt.