Sylvia koolipidu. Kaunite kunstide I etapi lõpetamine

Käisin täna koolis Sylvia kontserdil. Kuidagi mulle endalegi üllatuslikult sai läbi tema kaunite kunstide programmi I etapp. Juba… Muidugi, ta läheb ju juba IV klassi :)
Nüüd siis võetakse fokusseeritult mõned “kaunite kunstide”õppeained, millega edasi minnakse. Sylvia valik oli kunst, prantsuse keel ja tants.

Tõesti, kui ma võrdlen seda, kui häbelikult esimene klass alustas ja seda, kui vabad ja loovad nad täna on, siis on põhjust ainult rõõmu tunda!
Samuti vaadates nende esinemisi… seal ei ole “ma pean nüüd kõik igesti tegema, piilun teiste pealt” – tunnet. Selles on eneseväljendust, karakterit, vabadust, loovust, elurõõmu! Nii tantsus  kui näitlemises. Superlahe!

 

Kahju vaid, et kui võrrelda kaunite kunstide klasse ja tavaklasse, siis viimased kipuvad küll vaeslaste ossa jääma…

Alateadlikud signaalid

Rongis olid piletikontrollid.
Väga huvitav olukord tekkis. Niipea kui kuulsin rongi teises otsas: "Esitage sõidudokumendid!" tõmbas kõhus õõnsaks.

Keha reageeris nii, nagu oleks tegu potentsiaalse hädaolukorraga. "Miks?" tekkis minus küsimus. Mul ei ole ometi mingit põhjust selle pärast muretseda, ma ei ole kordagi "jänest" sõitnud ega kavatse ka:)

Mõtisklesin pärast selle peale, miks mu keha niimoodi reageeris.
Muide, nüüd, kui minu sees on toimuma hakanud mingid ootamatud puhastuvad protsessid, tunnen samasugust õõnsat tunnet nähes eksi nime… telefonis või maili saades. Enne seda üldse polnud…

Millest see tuleb? Mida mu keha mulle ütleb?

Hmm... teatavasti edastab keha alateadvuses olevat infot. Olen õppinud, et vale on arvata, et selle järgi peaks alati tegutsema. See võib olla mingi programm. Mingi varasem sündmus, mis on minu kehamälus nii tugevalt sees ja aktiviseerub käesoleva olukorra peale. Alateadvusest saadud infot tuleb lähemalt vaadata, mõtestada ja seejärel teha teadlik valik, hetkeolukorrast lähtudes.

Pole ju põhjust rongist välja joosta :)), mõtlesin nendele piletikontrollidele.

Tõesti, keskkooli ajal sõitsin ma pidevalt "jänest", meenus mulle. Kas sellest ajast on mu alateadvusesse sööbinud, et lausele "Esitage sõidudokumendid" tuleb kohe kas põgeneda või pilet komposteerida? :)) Mäletan, et olin bussiga sõites pidevas valmisolekus. Valmis tegutsema – põgenema või komposteerima. See oli hirm vahelejäämise ees. “Ehee… kui nõme :))” mõtlen täna. Kui oleks toona teadnud, et sellise programmi endas käivitan… ega vist oleks uskunud ega end kõigutada lasknud küll :D

Aga jah. Alateadvuses olevale infole ju tavapäraselt väga lihtsalt ligi ei pääse. Seda saab läbi kehaaistingute, tajude, unenägude, keeleapsude…  Seepärast on minu meelest väga huvitav analüüsida sellist reaktsiooni, minna sinna sisse. Kehamälust võib igasugust huvitavat infot saada. Enda kohta. Nagu ma sain teadlikuks reaktsioonist, mis puudutas piletikontrolle.
Tuleb püüda vaid endaga võimalikult aus olla. Leida iseenda jaoks vastus küsimusele, mis põhjusel see toimub.  Kus ma seda tunnen? On see kõhus, päikesepõimiku piirkonnas? Või hoopis kurgus,  kõripiirkonnas? Mida see pinge mulle minu kohta ütleb? Mida ma kardan? Kas ma pean midagi väljendama? Millestki lahti laskma?

Kojakoosolek Nukumuuseumis 12.05.2010

Ehh... käies tööl ja toimetades kodus, tehes kogu aeg samasuguseid asju, tekib asjades teatud vilumus. Pannes end aga erinevatesse olukordadesse, tõden ikka ja jälle, kui palju on õppida :)

Nagu täna kojakoosolekul. Oli kenasti kokku lepitud, et Minni juhib koosolekut. Aga kes kogu aeg sõna võttis?! Ikka mina... Mul on aeg õppida olema kohal, toetama, pilguga, sõnatult. Ehh. Ja see vaidlus mis seal tekkis… Mul on aeg õppida olema vaatleja, mõistes et igaüks saab ainult ise uute tõdedeni jõuda. Neid ei saa kellelegi „selgeks teha“.

Jah, on mida õppida. Jüri oma vaikse olekuga oli märksa enam... kohal.
“Kas minus on tunne, et peaksin presidendina kogu aeg toimetama ja tegutsema? Jah, ma olen igas asjas see, aga ma ju ei TEE otseselt midagi… " mõtlesin.  Kas seetõttu oli kohati rabe ja ebamugav tunne? Ma väga loodan, et ma õpin selle ikka jooksval aastal ära :))

Issake, kas ma oskan ka üldse nii toimetada, et ei tunne vajadust midagi pärast tagantjärgi siluda?!
Edaspidi - hingan sisse, lõdvestun, ütle „jahh!“ ja vaatan, kuidas asjad ise sujuvad...

Aga Nukuteatri Nukumuuseum oli väga-väga lahe :)

Meid võeti väga uhkelt ja lahkelt vastu! :)

Meie giid oli Tiina Tõnis, keda mina mäletan etendusest “Rohelise Päikese Maa ja kes ise on nukuteatris juba mitukümmend aastat töötanud. Ta rääkis meile erinevatest nukkudest, näitlejatest ja neist vahvatest lastele põnevat avastamist pakkuvatest tehnikavidinatest :)

 

 

 

 

 

Mis avab kõikide unistuste uksed? :) Kuldvõtmeke muidugi!
Avastamisrõõmu kui palju! Tõsi, neid vastuseid teadsid rohkem tolle põlvkonna lapsed, kui praegused… :))

Uudistasime erinevaid nukkusid, nende sünni- ja elulugusid…

 

All vasakul pildil on näha terve tuba, mis tehtud Ferdinand Veike – Buratino looja auks.

Igasugust põnevat vaatamist-uudistamist oli!
Vermisime nukuteatri münte… kohe kahju oli, et minu lapsed kaasa ei viitsinud tulla!

Käisime klaassillal, mille kohal rippusid ämblikud ja lendasid draakonid :)

Kolistasime ringi liikuvate nukkude seltsis…

Uudistasime õuduste tuba…

Ja kergendasime keha kõige omapärasemas tualettruumis, mida ma näinud olen :))

Lõpetuseks ka üks ühine pilt Naksitrallide etendusest pärit linnarahvaga:))

Väga-väga vahva ekskursioon oli! :) Tõesti kahju, et mu lapsed sellest ilma jäid. Nu tuleb siis millalgi veelkord ette võtta :)
Kogu pildivalik on üleval Flickris.

Tulnukate ja avataridena Tarvi sünnipäeval

Mõnus laste sünnipäev! Stiiliks olid tulnukad ja avatarid :)

  

Imetlen ja sisimas natuke kadestan, kuidas Tarvi issi poja elust, tema tegemistest ja toimetamistest osa võtab. Täiesti normaalne on tulla Tartust  poja sünnipäevale:)

Kevadmoepäev Baltikas

Vahva on see, et koos majanduse vaikse taastumisega  (või on see kevadest?) püütakse ka töö juures ettevaatlikult mingeid motivatsiooniüritusi korraldama hakata. 
Käisime mai esimesel nädalal koos osakonnaga Baltikas, Moetänaval, kus meile tutvustati selle kevade moodi ning meie endi hulgast eelnevalt väljavalitud (tavapäraselt pigem tagasihoidlikumad) kolleegid tegid väikest moedemonstratsiooni. See oli tõeliselt lahe!!

 

Eks siis pärast toimus väike selgaproovimise, shoppamise tuur ka.  Mina sedakorda otsustasin hinnasilte vaadates hoopis oma õmblusmasinalt tolmu maha pühkida… :))

  

Ehtnaiselikult poosetada oli sellegipoolest mõnus :))

Kool läbi! Elagu kool! :)

6-7. mai olidki viimased andragoogika koolipäevad. Viimasel päeval ka lõputöö kaitsmine ja puha.  Ja muidugi pidu :)

Oi, küll on see 10 kuud olnud huvitav aeg!
Minu soov kohe alguses oli, et peale selle kursuse läbimist ma oskaksin koolitusprotsessi teadlikult üles ehitada ja juhtida. Olin siiani õppinud seda kild siit, kild sealt, aga omast arust ikka pigem tunnetuslikult koolitust üles ehitanud. Nüüd, peale andragoogika kursuse läbimist ja lõputöö kirjutamist (teemaks “Toetavate hoiakute kujunemist soodustava müügikoolitusprotsessi loomine”), avastasin, et olin kõike õigesti teinud!! Nujah, ehk on mul see lihtsalt veres – ema ju eluaegne õpetaja (nüüd koguni direktor) ja vanaisa oli ka ülikoolis professor :))

Mida ma aga üldse ei osanud sellelt kursuselt soovida oli suurepärane seltskond. Õhkkond oli nii aktsepteeriv ja toetav, et sain olla täpselt selline nagu ma olen. Oma kohati liigse initsiatiivikuse ja pärimisega, lõbususe ja naljaviskamisega, teravate küsimustega ning aegajalt kõikehõlmava energiaga :)) – ma olin ikka vastu võetud!
Nii armas… ühel seminaril, mis käsitles vist koolitaja proffessionaalset arengut, tegime tagasiside karusselli. Ma ei ole ammu nii palju erinevat positiivset tagasisidet saanud! Ja veel sellist, mida silma vaadates öeldakse! Tavaliselt märgitakse ikka suhteliselt ühtesid ja samu asju, aga sedakorda varieerusid teemad naiselikult naiseks olemisest koolitaja kompetentsideni :)

Lõputöö tegemine oli väsitav, kuid äärmiselt huvitav protsess. Lugesin ja sirvisin mitmeid raamatuid ning sain õppimise ja hoiakute kohta nii mõndagi teadea. Retsenseerides kursaõe Enesejuhitavuse teemat käsitlevat lõputööd, sain aru, et mina olen tugevalt ennastjuhtiv õppija. Ja mõistsin, miks ma mõnedel koolitusel istun nagu tulisel sütel – kui mind liialt raami pannakse – sest see raam minu tee ja sihiga ei haaku :)

Õppimis- ja õpetamishuvilisele soovitaksin ehk kõige rohkem Anti Kidroni “122 Õpetamistarkust”. Lihtne selge, ülevaatlik, informatiivne (paraku leiab seda vaid raamatukogudest, kauplustes on välja müüdud).
Sain huvitavat infot ka just endale kui õppijale.  Näiteks, Mozarti efektist olin kuulnud, aga et päriselt ka Mozarti teatud teosed (ja üldse barokk- ja varaklassitsistlik muusika) õppevõimet toetavad, ma ei teadnud. Nagu muide ka reikimuusika pidi tegema. Ja muide - õppimise ajal olla hea pidevalt kurku niisutada :)

Kool on läbi! Elagu kool!
Mõistes, et koolis käies võtsin ma aega  eelkõige just iseenda jaoks - nautisin, õppisin, arenesin ja kõige selle läbi õide puhkesin, ei saanud ma sellele ometi joont alla tõmmata.
Olen märganud, et töö juures on koolituste puudumine inimesed loiuks ja kohati närtsinuks teinud. Hea koolitus mõjub ju kui energiasüst! Aga ei pea ju ootama, et ainult tööandja me koolitusvajaduse eest hoolitseks ;)

Minul on uued mõtted ja plaanid juba tehtud ja uude kooli vastugi võetud! :) Aga sellest kunagi teine kord.

Viimane vaatus

Eelmise kolmapäeva õhtul jäin mõtteid mõlgutama selle üle, mis mu elus viimase pooleteist nädala jooksul õigupoolest toimunud on. Püüdsin tunnetada, et mis mulle kõige enam haiget on teinud ja mis põhjusel? Miks “pulma”pildid FaceBookis ja ootamatult eksi poolt kastiga uksest sisse visatud minu kingitud riided mind taas paigalt püüdsid loksutada?

Minus oli varasemalt rõõm ja tänutunne, et Elu selle suhtega sellise pöörde võttis. Mul endal ei oleks iial olnud jõudu ja julgust sellest suhtest lahkuda. Kuigi mulle juba ammu enne ei meeldinud, millised me teineteisega olime… Ja kõige vähem meeldis mulle, milline mina olin. Ma olin end nagu ära kaotanud. 
Peale lahkuminekut end taas leidnud… ja nüüd see?!

Enne voodisse minekut võtsin Barbara De Angelise rmt lahti ja palusin: „Ma ei saa aru, mis toimub! Palun aidake mul näha lahendust sellele olukorrale!“
Sain vastuseks: „Raskused annavad Sulle õppetunde enese kohta“. Ja küsimus endalt küsimiseks:
“Miks ma vihkan seda, mis on toimumas?“

Vastus tuli sügavalt minu seest: „Sest ma tunnen, et ma pole piisavalt hea...“(!)
Piisavalt hea, et omal ajal minuga eputada, et minuga koosolemist nii avalikult välja näidata? Pisarad purskasid hooga minust välja. Hmm… kas kipun taas süüdistama oma ema, et ta sellise arvamuse endast minusse istutas? Haletsen ennast? – kas ma tõesti soovin, et mind patsutataks ja öeldaks, et „ei, see ei ole nii..“ ?! eii...!!

Jah, mitte keegi ju ei tea, et minu enesekindel fassaad varjab nii mõnigi kord mu ürgset hirmu, et äkki keegi märkab peale minu, et ma pole piisavalt hea...

Uuhhh.. selline info enda kohta. Selline peegelpilt! Grr..
Jah, aga see on minu ürgne teema, minu hirm. See ei lase mul olla selline, nagu ma olen ja olla tahan.
Tugevatel päevadel võtab muigama, kuid sellistel hetkedel on ikka veel platsis. Nutan, lasen valul pisaratena endast välja voolata. Aga vähemalt, nüüd ma näen...

Loen raamatust õpetussõnu edasi ja vastan: “Ei, ma ei vihka seda olukorda”. See paljastas minus midagi, mis on kogunenud. Eraldi praegustest sündmustest. Ma ei kadesta seda Naist ega vihka eksi. Siin ei ole nendega mingit pistmist, see olukord oli lihtsalt käivitajaks, et jõuaksin siia, endasse.

“Kuidas ma saan siit edasi liikuda?!”
Ma tõesti arvasin, et olen sellest hirmust üle saanud. Nii mitmedki kogemused viimase poole aasta jooksul on mind väga toetanud. Selline sügavalt puudutav sündmus tõi selle jälle pinnale. Nagu Barbara ütleb:“Valu äratab meid üles ja paneb sügavamalt tõele silma vaatama“

Jah, see on suurepärane õppetund.

Süüvisin oma valusse. Tunnetasin seda, lasin üle enda voolata. Mida see tähendab?
"Mida ma (tavaliselt) teen, kui tunnen hingepiina?" küsisin endalt.
"Ründan. Teist osapoolt."  Tuli vastus mu seest.
„Ohjaa... ma ründan...“ tundsin ma ära. Nii paljude olukordadega varasemast elust…
See äratundmine vapustas mind: „Iga kord, kui ma tunnen, et ma pole piisavalt hea, siis ma ründan.“ Ma ei ole seda kunagi endale varem teadvustanud.

Nutan ja tunnen hirmu, kurbust, üksindust, igatsust toetuse järgi...

Ühtäkki jõudis minuni:“Kas ka mu isa käitus nii...? Kas ka tema ründas selle pärast, et temas selline hirm oli?” Kui lapsena emaga tülitsesime, ütles ta mulle alati, et olen nagu mu isa… trambin jalgu ja tõstan kisa.
Kas see on minu alateadlik muster, programm?

Minusse tõusis vastus:
Mu hirm möödub siis, kui ma hakkan teiste pärast rohkem muret tundma (hoolitsema), kui iseenda pärast.

Mu valu kadus ja minusse tõusis selgus. Vaatasin neid sõnu enda ees ja hoidsin hinge kinni. Jahh... see on tõesti nii.
Hämmastav. Nii lihtne. Nii selge.

Tundsin, kuidas mu keha sädelema ja särisema hakkas.

Kustutasin tule ja heitsin pikali. Terve mu keha sädeles, surises ja vibreeris....

Ja peatselt ma juba magasin.

 

 

 

 

 

Nüüd, järgmisel hommikul on see tunne ja teadmine alles. 
Jah, vastused on meis endis olemas. Ja iga olukord on meie elus selleks, et meile meie enda kohta midagi teada anda. Kui me vaid oskame ja tahame end kuulata.

Armas sõber M. kirjutas mulle mu kogemuse  jagamise peale järgmiselt:

“Ühel hetkel ma vaatasin et nn vaimset teed käivad inimesed justkui kannataksid kõik mingite teemade all – üsna palju soppa tundus igaühel olevat. Siia aga sain aru, et nad on lihtsalt nii ütlemata ausad enda suhtes. Tuimestamata end maailma võltsi koorikuga, alkoholi ja meelelahutustega... Ja kuule, see et sul keset kiiret elu on tulnud selline õppetükk sisse, et sa oled sunnitud aega leidma et sellesse süveneda… Või no mis, tegelt oli sinu enda valik ikkagi seda teha, oleks saanud ka end peita kiire elurütmi sisse ära ja jätta asi tegelikult poolikuks. Nii et ma tõesti ei tea kas on midagi paremat siin ilmas kui see, kui inimene on kontaktis iseendaga – oma TÕELISTE tunnetega ja nende taga peituvate mustritega? “

Nüüd tuleb samm-sammu haaval elus selle teadmisega edasi minna. Märgata neid olukordi, püüda “kohal olla”  ja ise oma käitumist valida.
Haavasidemeks, toetuseks on hea endale kinnitada, et “ma olen selline nagu ma olen. Ja ma luban ka teistel olla sellised, nagu nemad on.”

Jah, ma usun ja usaldan, et Elu hoiab ja armastab mind. Ja Sind.

Milles ka poleks küsimus, vastuseks on armastus

Elu on kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb päikesest ja vihmast ning toob selguse ja värvikülluse. Tänane päev on tõeliselt vikerkaarekirju olnud! Palju erinevaid rolle, mõtteid, tundeid.

Varahommikul ootas meid Sylviaga tema klassijuhataja – läksime kooli arenguvestlusele.  Algul mind natuke üllatas esialgne info e-koolis, kus muuhulgas oli öeldud, et „lapsevanem võib kaasa tulla, kuid pole kohustuslik“. Kohapeal olles sain ma aru, miks. See vestlus oli mõeldud tagasisidevestlusena eelkõige lapsele, võttes teda kui võrdset partnerit. Mitte kui „kaebamist“ lapsevanemale :))
Sylvia oli ise juba paar nädalat ootuselevuses. Tegi aegsasti ära eelneva koduse töölehe, kus pidi reflekteerima endale kahte peamist valdkonda koolis: õppimist ja sotsiaalseid suhteid. Rõõm oli näha, et ta ise hindas end tugevalt (oskab olla enda suhtes aus ja enesekindel) ja õpetaja niisamuti. Rõõm oli kuulda, et paljud klassi lapsed valiksid just Sylvia endaga üht gruppi. Samuti oli väga nauditav kuulata, kuidas õpetaja  Sylvia arutlusse kaasas, et tüdruk saaks jagada seda, mis koolis rõõmu teeb, mis raske on, mis aitaks raskeid aineid lihtsamini õppida.  Olin tüdruku üle tõeliselt uhke! Ja tänulik õpetajale, kui imetlusväärselt ta oskas seda vestlust juhtida! Sylvia ütles ka õhtul kodus, et talle arenguvestlus väga meeldis.

Seejärel sõitsin koju tagasi ja võtsin kodust Raymondi, et minna traumapunkti, lootuses, et tema käelt võetakse maha kips.

Ca kaks nädalat tagasi juhtus nii, et näpp oli peale rahvastepallis vastu näppe saamist valusaks läinud ja kergelt paistes ka. Kuna ta sõrme sai liigutada, siis arvasime, et ju siis läks näpp lihtsalt tagurpidi. Järgmisel päeval aga juhtus samamoodi ja siis tuli ikka traumapunkti tee jalge alla võtta. Oligi näpuluu katki!
Ja täna, oi, poiss ise juba nii ootas, et saaks kipsi maha. Parem käsi ju ka ikkagi. Aga ei olnud asi nii hea, pandi ikka veel nädalaks toestusse…

 

Töö juures harjume taas muudatustega. Meil tõsteti ruum ringi ja ka tiimid, kellega varem koos istutud. Enne olime tüdrukutega, nüüd poistega. Algus on harjumatu, tundsin end isegi nagu üksi seal meeste seas, icc naistejutte enam ju ei räägi. Samal ajal vahetusid ka meie tööalased põhiprogrammid, nii et hihhh.. omapärased tunded käivad minus. Vahel tahaks protestida, et „kõik oli nii hästi, tahan vana tagasii!!“, samas mõistus ütleb, et „Milleks? Lase end lõdvaks, vaata asja kõrvalt ja kõik läheb mööda.” Inimene harjub teatavasti kõigega :) Ja kindlasti on see millekski hea ;)

Õnneks tulevad vaikselt juba meelde vanad ajad, kui kunagi ammu samamoodi istusime, küll sai siis nalja! Tänase päeva teine pool oligi juba lagistamist täis :)
Mul on viimasel ajal naeruga mingid uued suhted. Kui miski rõõmu või nalja teeb, siis tuleb naer kohe suure rõõmuga minust välja. Varasemalt itsitasin vist rohkem pihku, ei söandanud heleda jaalega lagistada... Aga nüüd.. vahel kuulan end kõrvalt ja mõtlen, kus see naer varem minus salaja pesitsenud on, et alles nüüd endast nii rõõmsalt märku annab :) Tõeliselt vabastav!

 

Peale tööd sain koja juhatuse koosolekul paar tunnikest jälle president olla. Tõdesin täna endamisi, et presidendiks olemine on mulle õpetanud, et parim juht on nagu hea coach. Ei ole vaja õpetussõnu jagada, vaid nõustada=jõustada ja aidata inimestel ise erinevate lahendusteni jõuda. Igas inimeses on tegelikult nii palju ideid, mõtteid, oskusi, võimeid  jmt. peidus! Lihtsalt usku on meil teinekord endasse vähe...

Koosolekult koju sõites helistasin emale. Mind paneb vahel imestama, kui palju lapsepõlvest/pubekaajast pärit automaatseid programme minus käivituma kipub, kui ma emaga suhtlen... Tema ütleb midagi (pealtnäha täitsa kahjutut) ja minus reageerib väike laps või teismeline, kes tunneb et pole piisavalt hea... Huvitav on seda kõrvalt jälgida. Eriti kui suuta olla sealjuures teadlik ja valida ise oma käitumine. Lükates reaktiivse käitumise kõrvale ja valides uue, selle, mille õigeks pean. Ma ei saa küll paraku öelda, et see mul väga sageli välja tuleks...ehh. Enamasti ikka kõigepealt reageerin ja alles siis taban, et läksin jälle alateadliku mustri liimile... Jahh.. tuleks uusi mustreid rohkem juurde luua..

Ja et päev ikka võimalikult kirju oleks, siis helistas õhtul veel eks. Meie kunagi  laitmatult töötanud telepaatiakanal on vist lahti unustatud, sest just mõtlesin ta peale. Kojas vaja tema kompetentsiga seotud abi, mõtlesin, et kas tihkan talle viimaste sündmuste valguses helistada, tõre teine natuke.

Tundub, et minus toimunud protsesside lainetus on ka temasse lainetuse tekitanud. Igatahes tõi ta mulle ühtäkki tagasi minu poolt talle kunagi kingitud riided. (?!) „Kas minu märkus, et ta minu kingitud lipsus peol hea välja nägi, käivitas selle?“ mõtlesin. Ei tea... Ju ta tunneb, et ta peab tegema midagi, mis aitaks ka temal minust lahti lasta. Et ehk riietest ja seotud asjadest lahtisaamine aitab. No ehk aitab. Kuigi ma ise ei usu sellesse... kõik on ju hoopis meie mälestustesse kodeeritud.

Mõtlesin õhtul hiljem, et huvitav… minul ei ole ammu olnud sellist vajadust kedagi täiega oma elust välja visata. Kunagi, kui läksin lahku oma elu esimesest ja suurimast armastusest, laste issist, kinkis hea sõber mulle toetuseks ühe raamatu, mis mind tollal uskumatult palju jalgadele aitas. See on Barbara De Angelise „Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma“. Praegugi, kui olen segaduses või ei tea, mida teha, küsin mõttes nõu ja avan raamatu just õigelt kohalt :)
Tookord jäi minusse kumama järgmine mõte. Kui meie suhe laguneb, siis on erinevad põhjused, miks me haiget saame. Aga üks oluline põhjus on see, et me püüame oma armastust teise vastu endast välja juurida. Aga armastus on meie endi sees. Ja seda tappa püüdes teeme me iseendale kõige enam haiget.
Lubasin endale tookord, et ma ei tapa kunagi enam armastust endas, vaid jään omal kombel alati neid inimesi armastama, kes mu elust lahkuvad. Nii mitmegi suhte puhul on see hästi mõjunud. Mul on olnud lihtsam ja vähem valus lahti lasta. Ja usun, et see on aidanud meil omavahel mõne aja möödudes lihtsamini suhelda.

Mõtisklesin, kuidas iga meie eluhetk võib mõjutada kõiki teisi meie eluhetki, nii minevikus kui tulevikus. Kuidas see, millise värvingu me mineviku sündmustele täna anname, neid hetki tagantjärgi mõjutab. Olen kogenud õnnelikke hetki, mis pärast valusad. Ja valusaid hetki, mis tagantjärgi rõõmu teevad.
Jah, ka see hetk, mis on praegu, võib saada tulevikus hoopis teistsuguse kuue ja paista tagantjärgi hoopis teistmoodi. Millise, me täna veel ei tea.

„Mõte on see, mis loeb“

Autor. David r. Hamilton, PhD.
2007 Tallinn Pilgrim

Autor on David Hamilton on orgaanilise keemia teadur, PhD, kes on suure osa oma tegevusest teadlasena pühendanud meele ja keha seoste uurimisele.
Selles raamatus jagab ta oma teadmisi muuhulgas näiteks sellest, kuidas meditatsioon mõjub füüsiliselt kehale, miks haigele tervendavate mõtete saatmine aitab tal paraneda ning kuidas mõtted meid mõjutavad (k.a kuidas armastuse jõud mõjutab keharakkude kasvamist).

Väljanopitud teri:

- Elu on nagu õlimaal. Meile on valitud lõuend ja värvid, aga meie ise loome pildi.

- Kogemustest tähtsam on see, kuidas me kogemustest mõtleme ja end nende suhtes tunneme.

- Sageli on nii, et inimesel on vaja kogeda valu, et liikuda kõrgemale positiivsesse seisundisse. Valukogemus võib aidata meil kasvada.

- Emotsionaalse valu talletamine võib põhjustada haigust. Talletatud negatiivsed emotsioonid blokeerivad eluenergia loomuliku voolu organitesse ja kehaosadesse.

- Kuigi vähk tekib paljudel erinevatel põhjustel, näib üks mõjus tegur olevat negatiivsete emotsioonide allasurumine (heade inimeste haigus?).

- Valu vabakslaskmine võib rasket haigust aeglustada. Minevikumõtete ja –traumade lahtirääkimine või –kirjutamine ning oma tunnete lahkamine muudab immuunsüsteemi tugevamaks. Brandon Bays oma raamatus “Rännak” kirjeldab protsessi kui emotsioonikihtide mahakoorimist, nagu kooritakse sibulat. Või kapsast :)

- Ühiskond paneb meid uskuma, et peame alati otsima ravi väljaspoolt, kuid säärane uskumus eitab keha loomulikku tervenemisvõimet.

- Keha vananemise tingib endokriinsüsteemi (hormoonsüsteemi) halvenemine. Selle halvenemist põhjustavaid peamisi tegureid on vaimne ja emotsionaalne stress. Stressi vastu kasutatakse meditatsiooni, mis tõstab kehas DHEAd (hormoon, mis vähendab stressi, parandab mälu ja kaitseb aju).

- Mõned meditatsioonivormid kasutavad visualiseerimist, aga visualiseerimine ka üksi mõjutab tervist. (Siinkohal soovitan lugeda Shakti Gawaini raamatut „Loov visualiseerimine“)

- Otsmikusagar kasvab tugevamini positiivses, armastavas keskkonnas. Hästi arenenud otsmikusagarat seostatakse inimeste suutlikkusega end hästi väljendada, emotsionaalselt hästi kohaneda ja olla vaimselt teadvel.

- Armastus ja hirm on iga kogemuse juured. Kumba toidad?

- Kestvate muudatuste tegemine oma uskumustes nõuab julgust:

o Tuleb ette võtta nii suuri tegusid, et tagasiteed enam ei ole. Kui asjad on nii palju muutunud, siis on peaaegu võimatu olla kinni vanades uskumustes.

o Uurida oma hoiakuid ja uskumusi, iseenda, oma elu ja maailma kohta. Kirja pannes, loetledes üles oma hädad, ennast pahandavad olukorrad, masendavad asjaolud, otsused. Seda tehes pea meeles, et kusagil kõige selle taga on uskumused, mille tõttu asjad on nii nagu need on ja sa kavatsed selle avastada.

- Parim viis elumuutuste tegemiseks on esile kutsuda tunne, mismoodi uus reaalsus oleks.

- Meie mõtted, kavatsused ja uskumused loovad seda, mis meiega juhtub.

- Stress ei teki hiljaksjäämisest vaid mõtlemisest sellele.

- Me hoiame kinni asjadest, mis juhtusid minevikus, mängime neid mõttes uuesti ja uuesti läbi, süüdistame ennast ja teisi ja keeldume lahti laskmast. Võti on andestamine.

- Praegune hetk on see, kus te olete. Ja selles hetkes olete te väga armastatud.

- Armastust enda vastu aitab arendada enda vastu hea olemine. (Ma küsin endalt aegajalt: „Mida ma kõige enam praegu tahaksin?“ Väga mõnus on, kui vastus on: “Just seda, mida parasjagu teen :)”  Seda küll ei juhtu liiga tihti…)

- Vaadake endasse, mis toob teile kõige rohkem rõõmu – sealt leiategi oma Elu eesmärgi.

- Näe armastust – headust, kaastunnet, ausust, andestamist ja tänulikkust – kõikjal enda ümber, hoolimata sellest kui hästi see peidetud on.

Mulle meeldib see raamat oma lihtsuse ja selge sõnumi poolest. Autor toob näiteid mitmetes uuringutest, mis näitavad keha ja meele vahelist selget seost.
Tuleb oma igapäevaelus endale lihtsalt meelde tuletada, kui palju teeb muretsemine meie enda kehale liiga ja kui palju armastamine seda toetab. 
Sõnades on seda lihtne öelda, tegelikkuses vajab see lausa harjutamist. See on elustiili, valiku küsimus.