Viimane vaatus

Eelmise kolmapäeva õhtul jäin mõtteid mõlgutama selle üle, mis mu elus viimase pooleteist nädala jooksul õigupoolest toimunud on. Püüdsin tunnetada, et mis mulle kõige enam haiget on teinud ja mis põhjusel? Miks “pulma”pildid FaceBookis ja ootamatult eksi poolt kastiga uksest sisse visatud minu kingitud riided mind taas paigalt püüdsid loksutada?

Minus oli varasemalt rõõm ja tänutunne, et Elu selle suhtega sellise pöörde võttis. Mul endal ei oleks iial olnud jõudu ja julgust sellest suhtest lahkuda. Kuigi mulle juba ammu enne ei meeldinud, millised me teineteisega olime… Ja kõige vähem meeldis mulle, milline mina olin. Ma olin end nagu ära kaotanud. 
Peale lahkuminekut end taas leidnud… ja nüüd see?!

Enne voodisse minekut võtsin Barbara De Angelise rmt lahti ja palusin: „Ma ei saa aru, mis toimub! Palun aidake mul näha lahendust sellele olukorrale!“
Sain vastuseks: „Raskused annavad Sulle õppetunde enese kohta“. Ja küsimus endalt küsimiseks:
“Miks ma vihkan seda, mis on toimumas?“

Vastus tuli sügavalt minu seest: „Sest ma tunnen, et ma pole piisavalt hea...“(!)
Piisavalt hea, et omal ajal minuga eputada, et minuga koosolemist nii avalikult välja näidata? Pisarad purskasid hooga minust välja. Hmm… kas kipun taas süüdistama oma ema, et ta sellise arvamuse endast minusse istutas? Haletsen ennast? – kas ma tõesti soovin, et mind patsutataks ja öeldaks, et „ei, see ei ole nii..“ ?! eii...!!

Jah, mitte keegi ju ei tea, et minu enesekindel fassaad varjab nii mõnigi kord mu ürgset hirmu, et äkki keegi märkab peale minu, et ma pole piisavalt hea...

Uuhhh.. selline info enda kohta. Selline peegelpilt! Grr..
Jah, aga see on minu ürgne teema, minu hirm. See ei lase mul olla selline, nagu ma olen ja olla tahan.
Tugevatel päevadel võtab muigama, kuid sellistel hetkedel on ikka veel platsis. Nutan, lasen valul pisaratena endast välja voolata. Aga vähemalt, nüüd ma näen...

Loen raamatust õpetussõnu edasi ja vastan: “Ei, ma ei vihka seda olukorda”. See paljastas minus midagi, mis on kogunenud. Eraldi praegustest sündmustest. Ma ei kadesta seda Naist ega vihka eksi. Siin ei ole nendega mingit pistmist, see olukord oli lihtsalt käivitajaks, et jõuaksin siia, endasse.

“Kuidas ma saan siit edasi liikuda?!”
Ma tõesti arvasin, et olen sellest hirmust üle saanud. Nii mitmedki kogemused viimase poole aasta jooksul on mind väga toetanud. Selline sügavalt puudutav sündmus tõi selle jälle pinnale. Nagu Barbara ütleb:“Valu äratab meid üles ja paneb sügavamalt tõele silma vaatama“

Jah, see on suurepärane õppetund.

Süüvisin oma valusse. Tunnetasin seda, lasin üle enda voolata. Mida see tähendab?
"Mida ma (tavaliselt) teen, kui tunnen hingepiina?" küsisin endalt.
"Ründan. Teist osapoolt."  Tuli vastus mu seest.
„Ohjaa... ma ründan...“ tundsin ma ära. Nii paljude olukordadega varasemast elust…
See äratundmine vapustas mind: „Iga kord, kui ma tunnen, et ma pole piisavalt hea, siis ma ründan.“ Ma ei ole seda kunagi endale varem teadvustanud.

Nutan ja tunnen hirmu, kurbust, üksindust, igatsust toetuse järgi...

Ühtäkki jõudis minuni:“Kas ka mu isa käitus nii...? Kas ka tema ründas selle pärast, et temas selline hirm oli?” Kui lapsena emaga tülitsesime, ütles ta mulle alati, et olen nagu mu isa… trambin jalgu ja tõstan kisa.
Kas see on minu alateadlik muster, programm?

Minusse tõusis vastus:
Mu hirm möödub siis, kui ma hakkan teiste pärast rohkem muret tundma (hoolitsema), kui iseenda pärast.

Mu valu kadus ja minusse tõusis selgus. Vaatasin neid sõnu enda ees ja hoidsin hinge kinni. Jahh... see on tõesti nii.
Hämmastav. Nii lihtne. Nii selge.

Tundsin, kuidas mu keha sädelema ja särisema hakkas.

Kustutasin tule ja heitsin pikali. Terve mu keha sädeles, surises ja vibreeris....

Ja peatselt ma juba magasin.

 

 

 

 

 

Nüüd, järgmisel hommikul on see tunne ja teadmine alles. 
Jah, vastused on meis endis olemas. Ja iga olukord on meie elus selleks, et meile meie enda kohta midagi teada anda. Kui me vaid oskame ja tahame end kuulata.

Armas sõber M. kirjutas mulle mu kogemuse  jagamise peale järgmiselt:

“Ühel hetkel ma vaatasin et nn vaimset teed käivad inimesed justkui kannataksid kõik mingite teemade all – üsna palju soppa tundus igaühel olevat. Siia aga sain aru, et nad on lihtsalt nii ütlemata ausad enda suhtes. Tuimestamata end maailma võltsi koorikuga, alkoholi ja meelelahutustega... Ja kuule, see et sul keset kiiret elu on tulnud selline õppetükk sisse, et sa oled sunnitud aega leidma et sellesse süveneda… Või no mis, tegelt oli sinu enda valik ikkagi seda teha, oleks saanud ka end peita kiire elurütmi sisse ära ja jätta asi tegelikult poolikuks. Nii et ma tõesti ei tea kas on midagi paremat siin ilmas kui see, kui inimene on kontaktis iseendaga – oma TÕELISTE tunnetega ja nende taga peituvate mustritega? “

Nüüd tuleb samm-sammu haaval elus selle teadmisega edasi minna. Märgata neid olukordi, püüda “kohal olla”  ja ise oma käitumist valida.
Haavasidemeks, toetuseks on hea endale kinnitada, et “ma olen selline nagu ma olen. Ja ma luban ka teistel olla sellised, nagu nemad on.”

Jah, ma usun ja usaldan, et Elu hoiab ja armastab mind. Ja Sind.