Tervisekonverentsil

Hommik algas Kreet Rosina armastuse ja andestamise meditatsiooniga.
“Just seda on mulle tõesti vaja” mõtlesin. Õlg-õla kõrval ühes tiimis olles, omavahel suheldes, ninapidi kokku puutudes… ei ole olnud lihtne oma mõtteid Temast vabastada.

Kreet rääkis, et kõik probleemid elus tulevad armastuse puudumisest. Järelikult on võimalik kõike lahendada armastusega.

 

Alustuseks tegime  südamelainetuse koherentsi harjutust. See aitab meie südamerütmi korrastada ja tekitab hea tunde. Ka siis, kui oled kesk tormi… See käib nii: Keskendu südamele. Koonda oma tähelepanu südamepiirkonnale. Tunne, nagu Sa hingaksid läbi südame. Meenuta kogemust oma elust, hetke, mil tundsid end hästi. Tunne seda tunnet oma südames. Sa tunned, kuidas Sa rahuned, kuidas Sinusse tuleb hea tunne. Hoia seda seni kuni soovid. # Inimesed, kes tekitavad meis emotsioone, õpetavad meile midagi. Rohkem ennast armastama. Jah, inimesed mu elus on peeglid. Aga iga ebameeldivus seob end mineviku külge. Et seda vabastada, tuleks neile andestada. Kellele mul on vaja andestada? - Endale - Vanematele - Loojale Tee nimekiri neist, kes Sulle Sinu arvates liiga on teinud. Vali välja üks ja kirjuta talle kiri, alustades: „Kallis..., sa tegid mulle seda...“ Kirjuta detailselt, mida ta tegi ja milliseid tundeid see sinus tekitas ja praegu tekitab. Ja võid lõpetada sõnadega: „Ma saan aru, et Sa ei osanud tookord teisiti toimida. Me kõik õpime ja areneme. Siin ja praegu, selle teadlikkuse ja mõistmisega, mis mul tänasel päeval on, andestan nüüd sulle siiralt, täielikult ja lõplikult kõik selle halva, mis sa mulle kunagi teinud oled, kas siis teadlikult või alateadlikult. Meie vahel on kõik klaaritud. Ma olen nüüd sellest koormast vaba. Soovin Sulle kõike head ja palju armastust!“ Peale seda tee rahustavaid hingamisharjutusi. Hinga sisse 5 sek jooksul ja siis välja 5 sek jooksul.Tunneta hetkes olemist –märka pisidetaile: vaata valgust, mingeid värve, tunneta oma keha. Allkirjasta kiri. Hävita see. Tunneta vabanemistunnet. Tee nii kõigiga oma nimekirjast.

Järgmiseks läksin Tiiu Kuilli töötuppa „Uinunud meeleseisundi äratamine läbi värvi ja meditatsiooni“.

Kõigepealt anti meile kätte rasvakriidid, soovitusega valida kõige koledamad värvid ning me pidime endast kõik välja elama, mis meis on. No peale Kreeda meditatsiooni oli esialgu nii hea olla, et ei taht tulla see välja, mis seal sees võiks kipitada. Aga siis ikka tuli. Väga mõnus ja vabastav oli see sodimine, peab ütlema :))
Ja pilt tuli ka täitsa lahe:) Aga seda pilti alles jätta ei tohtinud, vaid pidime selle ära hävitama. Et negatiivsest mitte kinni hoida.

Siis mediteerisime natuke. Meditatsioonis nägin end sügaval südames olevas metsas, kõigepealt olin jalgupidi liivase põhjaga külmas metsaojas… Siis tuli mulle teekaaslaseks väike metskääbus, rohelises. Huvitav oli, et ma kartsin olla jalgupidi selles ojas... Aga temaga läksin heameelega. Metsa keskelt leidsin lagendiku. Seal istusin maha, keset armastuse ringi. Ja tunnetasin armastust endas…soojana, kuumana, pulbitsemas :)

Mitte kõik ettekanded ei olnud väga huvitavad. Teema oli küll, kuid iga kord ei osanud esineja (minu jaoks?) seda huvitavalt ja/või arusaadavalt teha.

Kristi Pääsukese töötuba puudutas mind kõige enam.  Võimalik, et seetõttu, kuna seda tegi Kristi :)

Igast olukorrast on võimalik leida kõrgem mõte. Vaatan ja vaatlen, MIS ON. TEADVUSTAN ja LOON UUE. Mõtetega. Valin selle, milles on jõud ja vägi. Aktsepteerin iseennast. Võtan end vastu. Nii nagu ma olen. Nende tunnetega, mis mul on. Minu sünnihetk, -koht,- keskkond: Miks ma just sellesse aega, just siia valisin sündida? Mida ma tulin siia tooma? Hingates sügavalt, lõdvestun. Kasutan affirmatsioone, mis mind toetavad. Hingates küsin endalt: - Mida ma olen siin tundmas? Mida mu keha tunneb? Mis mu kehas toimub? - Mida ma tahaksin kõige rohkem teha või väljendada just praegu? - Mida ma tahan enda jaoks luua? Luua siinolemise tulemusena. Millele ma tahan oma tähelepanu suunata? Ütlen aitäh endale. Et ma olen selline nagu ma olen. Ja küsi endalt: Kas ma näen olukorda kui rünnakut või kui toetust? See küsimus avas minu jaoks ukse. Jah, ma ei pea end (töö juures) kohati piisavalt väärtuslikuks ja seepärast ei ole julgenud ma  “hingata” täiel rinnal. Ma ei näe seda olukorda enam kui rünnakut, vaid kui toetust – see olukord paneb mind minu enda eest seisma! Samuti see, mis on toimunud seoses K-ga. See olukord on pannud mind sügavamalt kui varem enda sisse vaatama. Nägema asju, millest ma enne teadlik ei olnud. Mul on ainult põhjust tänulik olla! Eks see ebamugavus ja imelik tunne temaga seoses peabki võtma oma aja. Ta on ikkagi 6 viimast aastat mu elus kõige olulisem mees olnud :) Baasiline (vale) mõte: Midagi on valesti. Tahan parandada. Päästa. Kas see on siis olukorra aktsepteerimine? Tegime koos meditatsiooni südamekeskuses. Hakkasime hingama, keskendusime südamekeskusele. Kutsu sinna oma EMA. Mida ta praegu vajab? - minu armastust… - mehelikku toetust enda kõrvale… - materiaalset kindlust. Ma soovin talle kõike seda. Näen seda kõike tema elus. Kutsu sinna oma ISA. Mida ta praegu vajab? - Aktsepteerimist… Kutsu sinna SINA ISE, väiksena. Mida ta vajab? - Tunnet, kinnitust, et ta on väärtuslik... Näen piimasaali mu lapsepõlvest.. olen vist kuuene. Seekord lõpeb see teisiti: istume kõik ümber laua, naabritädi, kellega sel oleme, küsib: “kas see on teie poolt OK, et Signe saab selle viimase portsu viinerid?” Ja kõik on nõus. Tunnen end väärtuslikuna :) Niisiis.. mida ma oma ellu luua tahan? :)

Päeva lõpetuseks tegime vahva väikese tänuürituse esinejatele.  See oli soe ja armas.



Ja projektitiimist  ja meie suurtest südametest ka veel üks:)
Jah, suur asi sai tehtud!

Ja seik, mida ma esialgu käsitlesin “rünnakuna” (minu heaolu pihta) avas end lõpuks küllusliku ja üllatusliku toetusena… :) Kõik juba loob :)