Elu on kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb päikesest ja vihmast ning toob selguse ja värvikülluse. Tänane päev on tõeliselt vikerkaarekirju olnud! Palju erinevaid rolle, mõtteid, tundeid.
Varahommikul ootas meid Sylviaga tema klassijuhataja – läksime kooli
arenguvestlusele. Algul mind natuke üllatas esialgne info e-koolis, kus muuhulgas oli öeldud, et „lapsevanem võib kaasa tulla, kuid pole kohustuslik“. Kohapeal olles sain ma aru, miks. See vestlus oli mõeldud tagasisidevestlusena eelkõige lapsele, võttes teda kui võrdset partnerit. Mitte kui „kaebamist“ lapsevanemale :))
Sylvia oli ise juba paar nädalat ootuselevuses. Tegi aegsasti ära eelneva koduse töölehe, kus pidi reflekteerima endale kahte peamist valdkonda koolis: õppimist ja sotsiaalseid suhteid. Rõõm oli näha, et ta ise hindas end tugevalt (oskab olla enda suhtes aus ja enesekindel) ja õpetaja niisamuti. Rõõm oli kuulda, et paljud klassi lapsed valiksid just Sylvia endaga üht gruppi. Samuti oli väga nauditav kuulata, kuidas õpetaja Sylvia arutlusse kaasas, et tüdruk saaks jagada seda, mis koolis rõõmu teeb, mis raske on, mis aitaks raskeid aineid lihtsamini õppida. Olin tüdruku üle tõeliselt uhke! Ja tänulik õpetajale, kui imetlusväärselt ta oskas seda vestlust juhtida! Sylvia ütles ka õhtul kodus, et talle arenguvestlus väga meeldis.
Seejärel sõitsin koju tagasi ja võtsin kodust Raymondi, et minna traumapunkti, 
lootuses, et tema käelt võetakse maha kips.
Ca kaks nädalat tagasi juhtus nii, et näpp oli peale rahvastepallis vastu näppe saamist valusaks läinud ja kergelt paistes ka. Kuna ta sõrme sai liigutada, siis arvasime, et ju siis läks näpp lihtsalt tagurpidi. Järgmisel päeval aga juhtus samamoodi ja siis tuli ikka traumapunkti tee jalge alla võtta. Oligi näpuluu katki!
Ja täna, oi, poiss ise juba nii ootas, et saaks kipsi maha. Parem käsi ju ka ikkagi. Aga ei olnud asi nii hea, pandi ikka veel nädalaks toestusse…
Töö juures harjume taas muudatustega. Meil tõsteti ruum ringi ja ka tiimid, kellega varem koos istutud. Enne olime tüdrukutega, nüüd poistega. Algus on harjumatu, tundsin end isegi nagu üksi seal meeste seas, icc naistejutte enam ju ei räägi. Samal ajal vahetusid ka meie tööalased põhiprogrammid, nii et hihhh.. omapärased tunded käivad minus. Vahel tahaks protestida, et „kõik oli nii hästi, tahan vana tagasii!!“, samas mõistus ütleb, et „Milleks? Lase end lõdvaks, vaata asja kõrvalt ja kõik läheb mööda.” Inimene harjub teatavasti kõigega :) Ja kindlasti on see millekski hea ;)
Õnneks tulevad vaikselt juba meelde vanad ajad, kui kunagi ammu samamoodi 
istusime, küll sai siis nalja! Tänase päeva teine pool oligi juba lagistamist täis :)
Mul on viimasel ajal naeruga mingid uued suhted. Kui miski rõõmu või nalja teeb, siis tuleb naer kohe suure rõõmuga minust välja. Varasemalt itsitasin vist rohkem pihku, ei söandanud heleda jaalega lagistada... Aga nüüd.. vahel kuulan end kõrvalt ja mõtlen, kus see naer varem minus salaja pesitsenud on, et alles nüüd endast nii rõõmsalt märku annab :) Tõeliselt vabastav!
Peale tööd sain koja juhatuse koosolekul paar tunnikest jälle president olla. Tõdesin täna endamisi, et presidendiks olemine on mulle õpetanud, et parim juht on nagu hea coach. Ei ole vaja õpetussõnu jagada, vaid nõustada=jõustada ja aidata inimestel ise erinevate lahendusteni jõuda. Igas inimeses on tegelikult nii palju ideid, mõtteid, oskusi, võimeid jmt. peidus! Lihtsalt usku on meil teinekord endasse vähe...
Koosolekult koju sõites helistasin emale. Mind paneb vahel imestama, kui palju lapsepõlvest/pubekaajast pärit automaatseid programme minus käivituma kipub, kui ma emaga suhtlen... Tema ütleb midagi (pealtnäha täitsa kahjutut) ja minus reageerib väike laps või teismeline, kes tunneb et pole piisavalt hea... Huvitav on seda kõrvalt jälgida. Eriti kui suuta olla sealjuures teadlik ja valida ise oma käitumine. Lükates reaktiivse käitumise kõrvale ja valides uue, selle, mille õigeks pean. Ma ei saa küll paraku öelda, et see mul väga sageli välja tuleks...ehh. Enamasti ikka kõigepealt reageerin ja alles siis taban, et läksin jälle alateadliku mustri liimile... Jahh.. tuleks uusi mustreid rohkem juurde luua..
Ja et päev ikka võimalikult kirju oleks, siis helistas õhtul veel eks. Meie kunagi laitmatult töötanud telepaatiakanal on vist lahti unustatud, sest just mõtlesin ta peale. Kojas vaja tema kompetentsiga seotud abi, mõtlesin, et kas tihkan talle viimaste sündmuste valguses helistada, tõre teine natuke.
Tundub, et minus toimunud protsesside lainetus on ka temasse lainetuse tekitanud. Igatahes tõi ta mulle ühtäkki tagasi minu poolt talle kunagi kingitud riided. (?!) „Kas minu märkus, et ta minu kingitud lipsus peol hea välja nägi, käivitas selle?“ mõtlesin. Ei tea... Ju ta tunneb, et ta peab tegema midagi, mis aitaks ka temal minust lahti lasta. Et ehk riietest ja seotud asjadest lahtisaamine aitab. No ehk aitab. Kuigi ma ise ei usu sellesse... kõik on ju hoopis meie mälestustesse kodeeritud.
Mõtlesin õhtul hiljem, et huvitav… minul ei ole ammu olnud sellist vajadust kedagi täiega oma elust välja visata. Kunagi, kui läksin lahku oma elu esimesest ja suurimast armastusest, laste issist, kinkis hea sõber mulle toetuseks ühe raamatu, mis mind tollal uskumatult palju jalgadele aitas. See on Barbara De Angelise „Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma“. Praegugi, kui olen segaduses või ei tea, mida teha, küsin mõttes nõu ja avan raamatu just õigelt kohalt :)
Tookord jäi minusse kumama järgmine mõte. Kui meie suhe laguneb, siis on erinevad põhjused, miks me haiget saame. Aga üks oluline põhjus on see, et me püüame oma armastust teise vastu endast välja juurida. Aga armastus on meie endi sees. Ja seda tappa püüdes teeme me iseendale kõige enam haiget.
Lubasin endale tookord, et ma ei tapa kunagi enam armastust endas, vaid jään omal kombel alati neid inimesi armastama, kes mu elust lahkuvad. Nii mitmegi suhte puhul on see hästi mõjunud. Mul on olnud lihtsam ja vähem valus lahti lasta. Ja usun, et see on aidanud meil omavahel mõne aja möödudes lihtsamini suhelda.
Mõtisklesin, kuidas iga meie eluhetk võib mõjutada kõiki teisi meie eluhetki, nii minevikus kui tulevikus. Kuidas see, millise värvingu me mineviku sündmustele täna anname, neid hetki tagantjärgi mõjutab. Olen kogenud õnnelikke hetki, mis pärast valusad. Ja valusaid hetki, mis tagantjärgi rõõmu teevad.
Jah, ka see hetk, mis on praegu, võib saada tulevikus hoopis teistsuguse kuue ja paista tagantjärgi hoopis teistmoodi. Millise, me täna veel ei tea.
No comments:
Post a Comment