Seda südames kiirguvat soojust, armastust, rõõmu ei olegi nii lihtne sõnadesse valada. Tahaksin osata sõnu lauluks ja luulereaks seada.. et väljendada seda, mis toimus minus, minu sees ja minu ümber täna hommikul Vabaduse väljakul, kui Kristiina ja Martini eestvedamisel avardasime ühises meditatsioonis Südame Asi oma südameruumi. Lõime enesesse ja maailma armastust, heasoovilikkust, andeksandi, ühtekuulumistunnet juurde. Tegime südamemeditatsiooni.
Alustasime tantsuga. Olen sellist vabastavat tantsulusti varem viie rütmi tantsudes kogenud. Jalad, põlved, puusad, selgroog, õlad, küünarnukid, käed, kael, pea... kõik tantsis. Kõik elas rõõmus, armastuses, kõigiga koos ja samas iseendaga olemises. Tundsin täielikku kohalolu ja kontakti iseendaga. Eilne Bazaari Trummipidu oli olnud sobivaks eelsoojenduseks :))
Meditatsioonis tegime ette, kõrvale, ja taha liikumist, kõiki 6 minutit, Karuneshi muusika järgi.
Andes oma käeviipega maailmale oma armastust, ja tuues maailma armastust enda südamesse.
Ma ei tea, kuidas teised end selles ajas ja liikumisega tundsid, kas tundus pikk ja füüsiliselt pingutav, aga ma nagu hõljusin läbi terve meditatsiooni. Hetkegi ei tekkinud sellist mõtete, et kaua veel kestab. Pikkades meditatsioonides, kui ei suuda kohal olla, kipub see mõte ikka külastama. Sedakorda nautisin ma iga hingetõmbega, iga käeviipega.
Jalad ühenduses maaväega, pea sirutumas taevasse, olles ühenduses vaimse tarkusega. Armastus mu südames.
Kui muidu, püüdes meditatsiooniks pea mõtetest tühjaks teha, kipuvad need just korduma ja keerlema. Pistan need siis oma vaimusilmas muudkui õhupallide sisse ja lennutan taevasse. Ma ei tea, kas abi oli liikumisest aga täna ei olnud üldse vaja tegeleda korduvate mõtetega, mis peas tiirleksid. Küll aga sain eneses vastuseid minu jaoks olulistes küsimustes :)
Näen K-d koos oma uue suhtega… Annan neile oma õnnistuse, lükkan nad kaugele, eemale oma südameruumist. Näen neid vaimusilmas väikeseks ja minu jaoks ebaoluliseks taandumas. Iga liigutusega andsin neile armastust ja andeksandmist. Iga liikumisega andsin maailmale oma armastust ja andeksandmist. Ja võtsin armastust enda südamesse. Minevik… Ja tulevik. :)
Samuti liikusid minu südameruumist välja pinged tööga, puhkuse, ülemusega… need nagu pudisesid tuhaks. Kõik pinged ja mured, mis mu elus on või on olnud – pudenesid väljaspool minu energiaruumi põrmu.
Ja võtsin maailma armastust oma südamesse. Andsin endale andeks kõik, mida ma olen kunagi teadlikult või mitteteadlikult teinud, kuid mis pole mind teeninud.
Kõrvaleliikumisega tundsin toetust. Minu elus olevate inimeste toetust. Usaldust. Usaldamist. Mõistsin, et usaldamiseks tuleb lihtsalt lõdvestuda ja öelda:“Jahh!“. Ja kõik, mis sünnib, vastu võtta. Nägin oma ema, kes niiväga vajab minu armastust. Minu lapsed. Raymond, kelle teisme-ea segased olemised mind vahel endast välja ajavad :)) Sylvia, kes on nii üdini hea, et ennast vahel ära unustab…
Tahaliikumisega tõusis üles minu väärtuslikkuse tunnetus. Ma olen hea. Ma olen väärtuslik. Ei ole põhjust end vähendada ning tagasi hoida. Minus on ürgjõud. Kui eile Edda Paukson rääkis tõusumärgi olulisusest ja Skorpionile omasest ürgjõust (minu tõusumärk on Skorpionis), siis ma tundsin end ära. Ma lihtsalt ei julge seda kasutada. Kardan hoogu minna ja teistega mitte-arvestada. Ning seetõttu hoian end tagasi, hoian end alla. Kuid – võibolla vaid läbi minu väljendamise võtavad ka nemad end väljendada?
Peale liikumist olime iseendas. Vaikuses koos Karuneshiga. Väga jõuliste ja võimsate vibratsioonidega minus.
Nägin kuidas kõikide inimeste, kes me siin seisime, südamed kiirgasid nagu teemandid. Meie armastuse kiirgus pani vastu helendama ka inimeste südamed, kes olid pealtvaatajateks tulnud. Kellel rohkem, kellel vähem. Ja see kiirgus tõusis meie peade kohale, kõrgele-kõrgele. Tallinna kohale, võttes enda alla terve linna. Kiirgus tõusis ka teistest kohtadest, mis meditatsiooni tegid. See ühines terve Eesti kohale, kõrgemale, haarates enda alla Euroopa, Aasia, terve maakera. Terve Emake Maa mähkus nagu energeetilise kiirguse sisse, särades armastuses.
Viimases osas võtsime kätest kinni ja koondusime platsi keskosas ringidesse . Seistes, vasak käsi enda südame kohal ja parem kaaslase seljal, südame kohal, panime silmad kinni ning tunnetasime ühist armastuse voolamist, üksolemist. Tunnetasin energia voolamist ning nägin vaimusilmas, kuidas mööda inimringe liigub välkudes ja sähvatades armastuseenergia. Ikka kiiremini ja kiiremini... Muutudes valguse ja energiakeeriseks. Ja lahvatades suurte kiirtena üles taeva poole. Valgusekeerisest alguse saavad lained laienevad ja küllastavad oma armastusega järjest kõike – inimesi, loomi, linde, taimi... tervet maailma. Nii et terve maakera helendab ja sädeleb... meie galaktikas... nagu täht :)
Margus Aru hakkas laulma „Südames meil armastus“ ja meie kõik temaga. Kõikusime nagu üks suur pesa:) ja laulsime: „Mina olengi armastus. Sina oledki armastus...“ :) Küll oli hea tunne!
Lõpetades kallistasime järjest segiläbi.. ja ma nautisin iga inimest, keda enda südame vastas hoidsin!! Imeline, taevalik kogemus! Tundsin kergust, soojust, armastust, tänulikkust.
Lapsed olid ka linnas kaasas, aga nad käisid omapäi. Tulid ka peale meditatsiooni minu juurde kallistama, nii mõnus oli! . Enne teele asumist otsisime sirelitest õnne, hullasime tänaval ja läinud me olimegi :)
Muide, kõige parema pildilise ülesvõtte (koos muusikaga ja üllatavalt paljude piltidega minust :)) leiab siit: http://www.ekspress.ee/slide/sydameasi/
No comments:
Post a Comment