Sylvia sünnipäeva nädalavahetus

Oma 10.ndat sünnipäeva hakkas Sylvia ette valmistama juba aasta aega tagasi, vahetult peale eelmist sünnipäeva :))

Küll tal käis igasuguseid ideid, mis stiilis seda pidu teha - kauboid, agendid… lõpuks sai tehtud diskopidu.
Kõige olulisem diskoatraktsioon oli selgelt laes keerlev diskolamp:) Sain selle tänu FB-le täitsa lähedaselt inimeselt, aga oskad sa siis muidu küsida :))
Vend monteeris selle laelambi pessa ja nii ta keerles seal – pelgalt lülitivajutuse peale ja heitis kõikjale mõnusalt sillerdavaid täpikesi :)

Kutsed said ka täitsa teemakohased (Sylvia ise otsis veebist sobiliku pildi) – vt. all vasakul.
Sünnipäeva hommikul laulsime Sylvia traditsiooniliselt üles. Seekord saatsin sünnipäevalaulu kitarril :) Küll ajas itsitama, kui poolpimedas kuidagi õigeid keeli üles ei leidnud :)) aga ikkagi juba midagi!

 

Väga vahva oli, et issi oli just sünnipäeva õigel päeval Tallinnas. Polnudki ammu niimoodi neljakesi väljas käinud.. Väga vahva kingitus meile kõigile :)

Sünnipäevaõhtul… vaevalt jõudsime minu venna, “onu” Aivo pere abiga toa suuremaks peoks ümber tõsta, söögid valmis teha, juuksed vahvlilokkidesse sättida, kui rahvas juba hakkas järjest tulema.

Pidulisi tuli terve toatäis!
Korraldasime Sylviaga kordamööda igast lahedaid mänge:) Sylvial oli muide, terve pikk nimekiri mänge ette valmistatud! Nimekirjast jõudsime küll läbi mängida vaid üksikuid neist, kuna rahvas läks nii käima, et muudkui taheti korrata:) :
- hoogne ja lõbus mädasoo (tantsitakse paberilehtedel, mida järjest vähemaks korjatakse),
- väga naljakas lugude rääkimise mäng (igaüks kirjutab ühe sõna paberile, mis keeratakse kokku ja antakse järgmisele kirjutada: kes? kellega? mida teevad? kus kohas? kes pealt nägi? mida ta ütles?),
- vana tuttav pudelimäng (tõde või tegu?)… ma kahtlustan, et mina vist sain selles mängus kunagi oma esimese suudluse :))
- kaardimäng (ringis saab liikuda vaid väljahõigatav mast, liigutakse üle teiste (sülle istudes) 
- ja lastele igihaljast peitust!

 

Hiiglama lõbus oli! Ma mängisin ka kõiki mänge kaasa, hihh. Ja kui eelmisel aastatel ei saanud lapsi kuidagi mängima, siis sel aastal tegid nad kõike nii suure hoo ja lustiga , et alles siis kui pidu läbi sai, avastasime, et oi… diskopidu küll.., aga me ju üldse ei tantsinud! Kui vaid see mädasoo - tantsumäng välja arvata:)
Muusika oli muide, täitsa ehe disko. Leidsin Youtubest ühe hea Playlisti.

Siis veel väike tort (Sylvia tehtud, küpsisetort, nämm!) ja spontaanse tüdrukutebändi ühismusitseerimine… ja taas kord oli maha peetud üks väga meeldejääv ja lustlik pidu!
 

Sünnipäevakingiks oli Sylvial väga kindel soov. Ta kogus juba varakevadest saadik raha puutetundliku Samsungi telefoni jaoks. Oi seda rõõmu, kui õhtul kingitusi kokku liites tuli vajaminev summa juba kokku! Ja  sünnipäev  sugulastega oli ju veel olemata.. :)

Onu Aivo õhutusel sai kohe Järve Selverisse ja seal olevasse  EMTi poodi kihutatud. Kuigi Sylvia käis telefoni enne muudkui Tele2-s kiibitsemas, oli EMTis lõpuks lihtsalt kõige parem hind.




Superlahe päev!!
Ja uus sünnipäev meie peres juba detsembris, kui Raymond hakkab tähistama 12. aastaseks saamist!

Kraamides tube ja mõtteid

Otsides andragoogika kutsetaotluse jaoks koolituste tõendeid, käisin läbi paar kasti vanu pabereid.
Päris huvitav oli oma minevikku tagasi piiluda :)

Kaevusin JCIga liitumise algusaega... Aasta oli siis 2003. Minu koduses elus valitses tohutu valu ja segadus. Ei osanud ma arvatagi, kui palju kojaga liitumine võib  mu elu mõjutada.

 
Nostalgiline oli lugeda oma esimest meili, milles ma avaldasin soovi Toompea kotta tulla. Oma kodutööd, mis ma tegin enne liikmekandidaadiks ja sekretäriks saamist... Õppisin selgeks põhikirja, lugesin aegade algusest kõigi koosolekute protokolle ja kõikide ürituste kokkuvõtteid, mis üldse veebist kätte sain…hihhii. Meenus, et koda oli soe, positiivne... ja suhted, mis siis tekkisid... Minu sisemine arglikkus  :)
Kui keegi oleks mulle tollal rääkinud, mis mu elu mulle toob… Et minust saab kunagi selle koja president ja et minu mentorist saab minu elukaaslane, ma oleks ta lihtsalt välja naernud ja mõelnud, et ta tahab mind vaid meelitada :))

Lugesin vanu (armastus)kirju, mis mulle kirjutatud. Kes sõjaväest, kes tolle aja kohta teisest ilma otsast, teisest maailmast. Klassivendade koolitunni ajal kirjutatud kirju, mis käest-kätte edasi anti… Vaatasin vanu pilte, meenutasin seda vahvat ühtehoidmist, mis meil klassis oli.  Meenutasin esimesi armumisi, pettumusi, haigetsaamisi ja haigettegemisi… Elu oli kirju :)

Vaatasin pilte ja lugesin päevikuid ajast, kui oma mehega tuttavaks sain. Meil oli hästi suur ja kõikehõlmav armastus. Meile sündis kaks imelist last. Ja kuigi finantsiliselt äärmiselt väljakutsuv, olime me väga õnnelikud. Ma teadsin, et meie kuulume selle 5-10% hulka paaridest, kes kunagi oma abielu ei pea lahutama. Ja ometi viis elu meid edasi mööda erinevaid teid.

See kõik pani mind mõtlema, et me ei tea täna kunagi, mis meid homme ees ootab. Kui me just ei unista ega liigu oma unistuste poole. Aga ka siis ei tea, mis trikid Elul meile varuks on ;)
Aasta võibolla veel oskame ette näha, kuid mitte viit… kümmet. Minust võib saada lillelaps, elamas mõnes  Brasiilia ökokommuunis… või kostümeeritud privaatpankur Londonis või Luksemburgis. Mõlemad variandid on täiesti võimalikud :))

Maailmas on kujutletamatul määral kõik on võimalik! 
Oluline on vaid uskuda, et kõik on meie jaoks olemas. Tuleb vaid soovida. Ja selles suunas liikuda. Teinekord piisab vaid otsusest, et maailm korraldaks ise asjad meie jaoks ümber. Nagu Paulo Coelho oma Alkeemikus ütleb: ”Kui sa midagi tahad, aitab sind selle saavutamisel kogu Universum.”

LifePlanning koolitusel (kuhu aastal 2003 “juhuslikult” sattusin ja mis mind JCI-sse - Noortekotta ja koolitamiseni tõi.. ja mida täna ise koolitan), unistatakse ja seatakse soove/sihte järgmiseks 5-10 aastaks. Ma polegi ammu sellist kirjalikku unistamist teinud… Ilmselt on aeg :)

Tallinna kodade ühine lõuna

Olin natuke üllatunud, kui E-koja president Märt tegi ettepaneku, et võiksime korraldada Tallinna kodade ühise lõuna. Meie enda kojalõunad on kuidagi kaootilised olnud… Eks siin tuleb mul peeglisse vaadata – eks ma olen sageli just neljapäeviti koolis  ja pealegi nii ilusti struktureeritu ja päevakorrastatuna, nagu näiteks Harald Toomemäe kojas seda teeb, mina küll ei ole osanud (tahtnud?) teha.

Aga proovime, mõtlesime koos teiste presidentidega.

Niisiis kohtusime 13. oktoobril 2010 Mere pst-l asuvas restoranis Sfäär. Ennäe, kokku tuli meid lausa 11 inimest: 2 meie, Toompea kojast, 2 Go kojast, 2 E-kojast ja ülejäänud (5) Tallinna kojast.

Suhtlesime, tutvusime nendega, keda enne ei teadnud, tegime nalja ja rääkisime ka asjalikku juttu. Sfääri toit ja teenindus olid muide super! Mina võtsin sidrunipasta ja see oli mm… väga maitsev!

Peale oma kojaga kogetu pean kindlasti üheks hinnalisimaks asjaks sellest presidendiaastast meie head klappi ja sidet teiste Tallinna kodade presidentidega. Tegelikult algas see meil juba EVP-dena, 2009 aastal, koos huviliste õhtuid tehes ja ühist asja ajades.  Parempoolsel pildil on vasakul pool mind Go ja paremal pool Tallinna koja President. E-koja president ise saanud tulla, ühe traagilise sündmuse tõttu ühe nende koja liikmega. Kõik tegijad, nii presidenditena kui omas valdkonnas.

Tõesti, nautisin väga seda seltskonda, kes me kokku tulime. Lõbus oli:)) ja seda erilist hingust, mis minu meelest sageli noortekojaüritustel tunda on, oli ka. Tulla, olla ja nautida.Koosolemist.

Loodetavasti leiab järgmine ühine lõuna aset juba novembri keskel! :)  Hmm.. peakski teema üles võtma ;)

Isiklik vägi. Tugevus vs nõrkus.

Mulle meeldib HTI tundide juures see, et need koolipäevad toovad üles just need asjad, mis meis alla surutud, teadvustamata ja “õhu” kätte tahavad tulla - et neid teadvustada ja lahti lasta või ära mõista saaks. Ju on vaja sellised kopitanud uskumused ja mõttemustrid üles tõsta, et neid õhutada, et siis kõik langeksid oma õigetele kohtadele tagasi.

Seekordsed koolipäevad (23-26.09) olid tõesti väga huvitavad.. Valdkonnaks, millega tegelema pidime, oli isiklik vägi – mina, minu suhe endaga ja minu suhe maailmaga. 
Läksin sinna avatult, mõnusa ootusega. “Minu suhe minu väega on igati hea” mõtlesin.
Ja siis hakkas midagi toimuma...  Kõigepealt magasin kõik meditatsioonid lihtsalt maha ... Nagu poleks kunagi mediteerinud, nagu oleks võimetu oma meelt mõtetest puhastama ja keskenduma… :))
”Mis toimub? Kas ma olen oma eelmisest nädalavahetuset väljamagamata või ei taha ma näha, mis mu sees toimub?? “küsisin endalt.
Olin peale eelmist nädalavahetust nii õnnelik.. nii rahulik, nii rõõmus. Nüüd olen segaduses, et lausa paha on olla. Rõõm oleks nagu kusagilt torust alla lastud… Saan aru, et siin on mingid minu sisemised teemad üles tulnud.. Väga huvitav :))

Olen õppinud, et tunded ei ole head ega halvad. Nad on mõõdikud, mis näitavad, mis olukord on. Sisemised indikaatorid, nagu auto signaallambid. Ebameeldivad tunded annavad meile  võimaluse muuta seda, mis muutmist vajab. Näitavad ära mida me siinkohal vajame. Seda, et meie piire on ületatud. Et on vaja enda huvide eest seista. Mida iganes:)
Selleks, et jõuda tunde taga peituvani, on vaja tundekurv läbi teha. Ennast sobival viisil väljendades. Kellel on vaja patja nutta, kellel taldrikuid lõhkuda, kellel kõik välja öeldud saada. Et saaks nähtavale tulla see, mis on segaduse, viha ja pahameele taga. Seal all on ju selgus, tänulikkus, armastus, andeksandmine...

See imelik segaduses olemise tunne oli läbi terve kooliaja. Selgus tuli alles peale kooli.

Meie isiklik vägi on enamasti tugevusega seotud ja isikliku väe tuum on julgemises olla selline nagu olen.
- Kartmata hülgamist, kui ma väljendan oma tundeid, oma tõelist olemust.
- Kartmata kriitikat. Uskudes, et ma olen alati piisavalt hea.
- Kartmata näida rumal, uskudes enda hakkama saamisesse.
- Muretsemata oma välimuse pärast.

A la et “kui ma olen kontaktis oma väega, olen ma tugev, iseseisev ja sõltumatu”.

Minu jaoks on teema, mis tahab õppimist ja vastuvõtmist, aga hoopis teistsugune. Julgus olla nõrk, haavatav ja küsida abi.
Ilma et ma tunneksin, et minu väärtus sellest väheneks. Ma olen harjunud, et pean kogu aeg tugev olema, kõigega hakkama saama. “Ma olen tubli ja tugev. Ebakindlus - ei endal (ega teistel) pole lubatud” avastasin ma oma uskumuse…
Eks ma ole seda ka väljapoole kuvanud… Siiamaani kumisevad kõrvus laste isa sõnad, kui lahku läksime:”Sina oled ju tugev, sa saad hakkama”.
Jah, minu jaoks ei ole olnud lihtne toetuda, abi paluda. Tööasjades ja presidendiametis olen seda õppinud.  Aga ka eraelus, inimese, naisena ja emana ei peaks ju kõike ise tegema. :) 
Pealegi öeldakse, et lubades endal olla nõrk ja haavatav, viib see inimesteni, kes meid toetavad. Viib suhete ja läheduseni.

Niisiis sain ma kontakti tugevuse-nõrkuse teljega. Oma “pean-tugev-olema vs võin-nõrk-olla” teljega. :) Sain teadlikuks sellest, et ma sellel teljel ühes suunas tugevalt kreenis olen:))
“Hmm.. huvitav, kust sellised uskumused tulevad?” mõtlesin. Kas ma olen ise oma elus vähe toetust tundnud? Ja sellepärast otsustasin, et ainult tugevus on hea? Mis pani mind omakorda mõtlema, kui palju toetust ma ise oma lastele annan? Olen neis kultiveerinud iseseisvust… Kust jookseb aga tugevuse  (iseseisvuse) ja nõrkuse (toetuse vastuvõtmise, hoolitsuse ja armastuse oma ellu lubamise) vaheline piir?

Teiseks. Ma arvasin, et mul on hea kontakt oma energiaga. Nüüd avastasin aga, et tegelikult hoian ma end sageli tagasi. Kardan, et mu energia on liiga intensiivne? 
Huvitav on see, et ma ei hoia tagasi mitte niivõrd oma pahameelt või ärritust, aga oma rõõmu ja mängulisust. 
Kardan, et minu rõõm segab teisi..? Et minu uudishimu (teadmistejanu) segab teisi.. ? Ja seetõttu hoian end tagasi...? Ehh :))

Avastasin, et valides olles igas hetkes selline nagu ma olen, on teatud kogus… süüdimatust. See ei välista mõistagi empaatiat teiste suhtes. Aga püüdes kogu aeg arvestada teiste inimestega, nende kõikvõimalike tunnetega, jääb oma elu elamata. Elame ju ikka iseendale:)

Haiglanädal…

Esmaspäeval sain shokeeriva kõne laste kooli med.õelt: “Poisid olla mänginud ja mängu käigus olevat Raymondist nagu nõks läbi käinud ja nüüd on ta vasak külg tuim, tundetu ja lõtv.” Et kas ta võib kiirabi välja kutsuda. (Et kas võib?!?) 
Kas on üldse võimalik ette kujutada, mis tunne see on?!  
Kiirustasin kooli. Et mul katus sõitma ei hakkaks, hingasin ja laulsin autos mantraid, et suudaksin hetkes püsida. See rahustas mu sisemuses möllava maha. Sain toetuse usust Elusse ja Jumalasse. Paanikas emast ei ole kellelegi abi… Lapsele on toetust vaja. 
Minu kohale jõudes oli kiirabi juba seal ja kiirabiarst viis poissi parasjagu autosse. Ray pisarates hirmu täis silmi nähes kukkus mu süda saapasäärde. Mõistsin, et minu kõige olulisem roll on – toetada. Aidata Rayl uskuda, et kõik saab korda. Aidata tal usaldada, et kõik mis toimub, on hea.
Sõitsime haiglasse, kiirabiauto ees, mina järel.
Kohale jõudes ja tema juurde pääsedes, sisendasin talle esimesest pilgust ja puudutusest seda, et kõik läheb hästi ja et iga asi on millekski hea. Seda toetust oli talle väga vaja. Ta lõdvenes ja rahunes.

Haiglas oli “meist kriitilisemaid juhtumeid” ja arste oodates rääkis Ray mulle lõpuks ääriveeri ära, et mis oli juhtunud. 
Lugu seisnes selles, et poisid olid hullanud ja keegi olnud "pulli pärast" Ray kaelast kinni hoidnud... Noh, nagu multikas, ütles ta ise (?!). Jumalik näpuviibutus, et käsi täpselt unearterit tabas ning seda piisavalt kaua kinni surus… Arst ütles pärast, et tema vanuses piisab 1-2 sekundist, et ajuverevarustus oleks häiritud... Nii oligi - terve vasak külg kukkus ära. 
Olin Raymondile väga tänulik, et ta selle loo välja rääkis, hoolimata temas tuntavalt peituvast süütundest. Tundsin, kui oluline ja vajalik oli talle minu toetus – ja et ma selle peale kisama ei pistnud.

Nii ta oligi 2 päeva neuroloogias sees - vaadati kuidas taastub.  Õnneks taastus kenasti.

Neuroloog aga juhtis meie tähelepanu Ray ninakinnisusele ja sellele, et ta seetõttu nagu kuuleks ka kehvasti…
Ravisime septembri algul kümmekond päeva tema põskkoopapõletiku-(ohtu) perearsti juhatusel, kuni viimane lapse terveks kuulutas ja kooli saatis. Mulle ei tundunud ta küll juba väga terve…  Nii saatiski neuroloog saatis poisi nina-kõrva-kurguarsti (LOR) jaoks pilte tegema ja nii oligi, et neuroloog kirjutas Raymondi oma osakonnast välja, aga LOR ei lasknud teda veel haiglast välja.

 

Kolmapäeval tehti poisile koguni opp – ninakoopad puhastati narkoosis ära.
Ja saime tungiva soovituse ka adenoidid ära lõigata… Arst ütles, et kuna tal praegu selline neuroloogiline probleem oli, siis ei riskiks ükski arst seda praegu (koos ninakoobaste puhastamisega) teha. Teeme seda siis detsembris.
Nii olengi esmaspäevast alates, ise tööl käies, muudkui haigla vahet sõitnud... :P

Usun, et kõik sünnib põhjusega. Ja kogu see lugu on muidugi oma kujunemises täiesti täiuslik…
Raymondil oli vaja sinna haiglasse saada - et ta terveks saaks. Ja äratust - et ta hakkaks oma kehast rohkem hoolima.  Ja pealegi - tal oli vaja tunda minu hoolitsust. 
Temasse oli ilmselt erinevatel põhjustel muret ja pinget kogunenud (ninakanalitesse siis sedakorda), millest ta ise enam ei osanud lahti saada. Seda oli juba ammu näha tema käitumisest ja olemisest. Ja mina ei osanud teda aidata… Ja võimalik, et ei võtnud ka piisavalt aega, et talle oma armastust ja hoolitsust väljendada. Nii et päeva lõpuks ma üldse ei imesta selle üle mis toimus.... Elu on täiesti täiuslik. 
Nüüd tuleb osata avaldunud võimalused maksimaalselt ära kasutada. Selleks oleme  kuni järgmise neljapäevani koos koduarestis (loe: haiguslehel). :))

Piparkoogimaitseline porgandikook

Sügise tulekul tahaks midagi, mis seestpoolt soojendab. Kaneel, kardemon, nelk.. :)  Taasavastasin piparkoogimaitselise porgandikoogi:)  

Vaja läheb:
3-4 muna
6 dl riivitud porgandit (poolest kilost peaks peale puhastamist ja riivimist selline kogus tulema)
2 dl toiduõli (ükskõik millist, peaasi et ei oleks oliivõli - miks, ma ei tea)
4,5 dl jahu (panen pooleks Veski-Mati mitmevilja jahusegu, mis on mõnusalt seemneline ja täistera nisujahu)
4 dl suhkrut (mina panen 2 dl, fariinsuhkruga pooleks)
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
1 tl kaneeli
1 tl soola
0,5 sidruni või laimimahla
0,5 tl kardemoni
1 tl Santa Maria piparkoogimaitseainet

Kate
1 pk toorjuustu
0,5 dl sulatatud võid
2 dl tuhksuhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 tl sidruni või laimimahla

Pane ahi 175 kraadile soojenema. Puhasta ja riivi porgand. Lisa munad, õli, sidrunimahl ja suhkur. Sega hästi läbi. Teises kausis sega kuivained ja lisa vähehaaval porgandimassile. Jääb selline suhteliselt vedel mass. Pane õliga määritud (ja vajadusel riivsaiaga) ülepuistatud vormija siis ahju. Küpseta 60-70 minutit. Võta vormist välja, jahuta täitsa maha ja pane kate peale.

Katte valmistamiseks hõõru juust suhkruga. Lisa või ja sidrunimahl. Määri koogile. Pane kook külma seisma, et kate saaks hanguda.

Kooki võib süüa ilma katteta ja ahjusoojalt või siis jahutatult koos kattega. Kaunistada võib marjadega (vaarikad, mustikad, mustsõstrad).

Mina ise pole veel katteni jõudnud… enne pistetakse soojalt nahka :)

Mate tee: elamus ja õpetused

Oleme siin sõpradega koos joonud mitmeid kordi mate teed. Mate ring on väga ühendav ja väestav. Niimoodi sõprade ringis juuakse matet nii, et inimesed istuvad ringis,  jutlevad omavahel ja kalebass (spetsiaalne jooginõu) käib päripäeva ringi. Igaüks võtab mõned sõõmud ja ulatab kalebassi jälle edasi. Kalebassi käest-kätte andmisel vaadatakse alati teisele inimesele silma.
Muide matejoomine on ka kui meditatsioon. Indiaanlased olla matejoomist kasutanud mõtisklemiseks. Sellistel juhul esitatakse bombillat esimest korda kalebassi pannes oma küsimus universumile ja siis vaikselt juuakse. Mõtiskledes ja mediteerides. Joomise käigus peaks mingi selgus või vastus saabuma. :)
Igatahes neist õhtutest inspiratsiooni saanuna, tellisin endalegi vastavad vahendid (mate, kalebassi ja bombilla) ja nii me tegime esmaspäeval ka ühise kalebasside sisseõnnistamise tseremoonia.

Praktiliselt iga joogi kohta võib öelda, et ühest küljest on see kasulik, aga teisest küljest kahjulik. Isegi roheline tee, mille kasulikkusest võib rääkida tundide kaupa, sisaldab teatud koguses kofeiini – see aga tähendab, et selle joomine ei ole kõigile soovitatav. Hämmastav, kuid Lõuna-Ameerikast pärit matet võib pidada selles suhtes erandlikuks joogiks. Kofeiini selles praktiliselt ei ole, kuid selle eest on mateiin – unikaalne aine, mis paljuski sarnaneb kofeiinile, kuid ei häiri unetsüklit ega põhjusta südamelöökide kiirenemist. Mate ei tekita sõltuvust ja võib aidata inimesel kofeiinisõltuvusest vabaneda.  On väidetud, et kofeiin on närvisüsteemi stimulant ja mateiin terve ainevahetuse stimulant. See seletab, miks yerba mate on termogeenne (rasvu põletav) taim. Põhja-Ameerika teadlased arvavad, et mate pinget vähendav stimulatsioon on tingitud suurest vitamiinide, mineraalide, aminohappete ja antioksüdantide sisaldusest. Teadjad kinnitavad, et mate`st valmistatud jook vähendab isu, rahustab närve, pikaajalisel tarbimisel parandab südame ja seedeelundite tegevust, laiendab veresoonkonda, parandab mälu ja tugevdab närvisüsteemi.

Mate teed juuakse vastavast anumast, mis on tehtud pudelkõrvitsast ja mida kutsutakse calebasse`iks. Sealt sees juuakse matet bombillaga. See on metallist kõrs, mille otsas on sõel, vältimaks matepuru suhu sattumast. Bombillat ei ole hea calebassis ringi liigutada, vaid see püsib kogu teejoomise oma kohas.

Enne joomahakkamist tuleb uus kalebass joomiseks sisse õnnistada. Sisseõnnistamine käib nii: pane matet kalebassi (täida umbes poolenisti) ning vala 80 kraadine vesi peale. Seejärel tuleb teda seisma jätta   vähemalt 24 tunniks ja peale seda lihtsalt ära valada (mitte juua). Kogu selle protsessi käigus saad öelda oma taotlusi ja soove, mis aktiveerivad sinu isikliku kalebassi just selle energiaga.
Kalebasse võib olla ka mitu - üks ainult endale, teine suuremale ringile :)

Kalebassi puhastamine käib nii, et valad puru välja ning loputad veega paar korda. Näppu ega midagi muud ei ole soovitav sisemusse toppida. Seejärel jätad ta tagurpidi kuskil kuivama (paberi võib alla asetada kuna ta nõrgub). Soovitav kuivamise temperatuur on 16-22 kraadi.  Liiga sooja allika lähedale (nagu radikas või ahi) ei ole hea panna kuna siis ta võib lõhki kuivada.

  Matepuru pannakse kalebassi (originaalis on matepuru kogus ca 1/3 - 2/3 kalebassi mahust, kuid meie inimese jaoks on see vähemalt algul liiga intensiivne), lisatakse imevähe külma vett. Täpselt niipalju, et mate oleks üleni niiskunud. Seejärel lisatakse keemalastud vesi, mida on jahutatud 70 kraadini. Seejärel pannakse bombilla kalebassi ja hakatakse sealt otse jooma.

Mate taim annab välja palju kvaliteetset teed, mistõttu ühe tõmmisega võib veeta terve päeva. Matet juuaksegi nii, et hommikul tehakse esimene tõmmis kalebassi ja siis luristatakse seda sealt vaikselt. Kui vesi otsa saab, siis kallatakse uus vesi peale. Jälle selline kuni 70 kraadine vesi, mitte kuumem. Kui see jälle otsa saab, siis kallatakse uus vesi.. ja nii päris palju kordi - nagu uhutaks matest viimne kui kasulik ja tervistav sõõmuke välja :)
Pühendunud ütlevad, et joovad mate teed iga päev väikeste sõõmudega hommikust õhtuni, sest sellel olla vastavalt valmistamisele kas ergutav või rahustav toime.

Mate`d võib juua nii kuumalt kui külmalt, nii kohe, peale vee pealevalamist kui hiljem. Kui juua mate`d külmalt, siis võib valmisjooki lisada ka jääd, tilgutada juurde sidruni- või apelsinimahla - selline tee kustutab silmapilkselt janu, peletab väsimuse, sobib hästi peale füüsilist või vaimset pingutust. Kuum mate mõjub samuti ergutavalt, mee või karamellsuhkru lisamisel on see hea talvejook, peletades väsimuse kõrval ka külma ja pannes pimedal sügisel inimeses paistma päikese.
Kui lasta mate`l tõmmata üle kümne minuti, on joogi mõju rahustav, tasakaalustav. Milline just, võite ette kujutada, kui meenutate Ladina-Ameerika filmidest nähtud sealsete kohalike vanameeste kõigutamatut rahu ja nagu igavesti maailmaasju jagavat leebet pilku, milles plingib valmisoleku tuluke vajadusel kohe oma meelseisundit muuta. Ja nii see on: mate annab võimaluse päeva alustada ja päeva lõpetada: hommikul ergutavat, õhtul rahustavat valmistamisviisi järgides.

Mina tellisin enda kalebassi sellisest veebipoest nagu http://www.coffee.ee/. Olin nende kiirest kontaktivõtust (küsisin enne ostu sooritamist infot) ja meeldivast ja kiirest teenindamisest täitsa rabatud :) Mate tee ja bombilla tellisid sõbrad mulle oma kanaleid pidi.
Väga hea eestikeelne artikkel mate ajaloo ja õpetustega asub Coffee&Tea lehel. Lisaks olen saanud infot ka Tõnu Talimaa lehelt, ja ühest vahavast toidutare foorumist.

Mari-Liisi üllatus-sünnipäev

Milline vahva üllatus võib olla, kui tead, et sünnipäevaõhtu veedad kahekesi kaasaga (ise mõeldes a la “küll on hea, et ämm lubas lapsi hoidma tulla! Imelik küll, et ta peab küll juba poole kaheksast ära minema…ja meie tagasi jõudma, aga nohh…”), ja koju jõudes avastad, et sind ootab hulk sõpru, kes on sulle on küllusliku peo korraldanud! :)

Täpselt nii juhtuski Mari-Liisiga:)
Mul oli hea meel, et Hannes mind appi kutsus :) Nii vahva on selliseid asju korraldada!  Dresscode`iks oli „Sinine esmaspäev“ :)

Kunagi 2004 aastal sai ka niimoodi teisele sünnipäevi korraldatud, küll see oli lahe! Minu enda sünnipäev oli superlahe ja minu enda tehtud pidu, mille peamiselt koos Piretiga Kaidole tegime, on parim korraldamiskogemus. Tookord oli muidugi veel terve päev, üks üllatus teise otsa :)
Muidugi me tookord ju teadsime, et midagi korraldatakse.
Mari-Liisil polnud ju õrna kahtlusevarjugi, ja seda vahvam oli see kõik! :)

Vahva üllatus ja mõnus pere ja sõpradega koosolemine :)

Go-koja 3.sünnipäev SushiCatis

1. oktoobri õhtul olid kõik kodalased oodatud Go koja sünnipäevale.
See toimus peatsest, novembrikuus  Jaapanis toimuva JCI Maailmakonverentsist inspireerituna Japan Anima stiilis (naistel lühikesed (ruudulised) seelikud, valged pluusid ja valged põlvikud). Kohaks oli valitud tükike Jaapanit Tallinna kesklinnas - SushiCat Roosikrantsi tänaval.
Siinkohal olgu tänatud hästivarustatud Humana kauplused, kus 30 krooniga nõutud ese lihtsalt lunastatud sai:) Tuleb tunnistada, et sealt võib ka igapäevaeluks mõistliku hinnaga täitsa väärt riideid leida.

Sünnipäeval oli Go kojale iseloomulikult ruumi vähe, aga rahvast palju. Nagu Kaidar Toomemäe kojast tabavalt ütles, pole JCI'kate jaoks mingi probleem mahtuda hulgakesi  suurel kiirusel väikesesse tuppa kui seal on eluks kõik vajalik olemas - baarilett, telekas ja WC:)).

 

Kõigil külalistel oli võimalik proffide käe all sushitegemist õppida. Leti taga! :)

  
Minul tekkis sushiga suhe juba ammu aastaid tagasi… kui Kadi õde Krista meile peale Meli juures kanuumatka puupaku peal (!) sushi tegemist õpetas :)) Enne seda tundus sushi mulle nii kõrk ja kuidagi liiga “luks” söök (võibolla selle hinna tõttu, mis ta eest tavaliselt küsitakse), aga sellise maise tegevuse läbi muutus sushi mulle kuidagi lähedasemaks. Minu sushisöömise armastusele pani muidugi aluse mu armas sõber Merle, kelle käest ma sushikeeramise õpetust sain:) ja kellega me seda ikka koos nautisime.

Väga lahe oli baarileti taga sushisid keerata! Ja neid näljaste silmadega baarileti ääres istuvatele ja meie tegevust jälgivatele sõpradele serveerida :)) Nautisin seda niiväga, et mulle tekkis mõte, et poleks sugugi paha seda tööd kunagi mõnel suvel kusagil teiselpool maailma proovida, hihh :)) Väga sotsiaalne igatahes!

 
 

Õhtujuhil Henryl oli meie jaoks valmis varutud mitmeid Jaapani rahvusmänge, mille viisid läbi erinevad inimesed. Tiimitöö :)
Näoväänamises oli kõige vilunum E-Koja esindus, aga mulle imponeeris kõige rohkem Go-koja eelmise aasta presidendi moonutis:) 
Käteosavuses võistlesime mingi nööriotsas rippuva puumuna õhust aluse peale kinnipüüdmises. Nii uskumatu kui see ka polnud, siis mina võitsin! 10-st 9-se skooriga :)
Jaapani keele tundmaõppimise võistluse ajal olin mina parasjagu jutuhoos, aga  poole kõrvaga kuulates tundus see väga meeleolukas olevat :)
Õhtu lõpetuseks valiti välja ka kõige parema dresskoodiga külaline, patside ja valgete põlvikutega Riina :) Minul kui eelmise aasta võitjal oli au talle kingitus üle anda.

Peab taas tõdema, et väga lahe pidu oli! :) Viimasel ajal sobivad stiilipeod mulle kuidagi eriti hästi:) Nii hea on endale mingi roll üll tõmmata ja lasta endal olla täpselt selline, kui välja kukub :)

Could have been love story...

Been there, done that … :P