Namaste.

Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.

“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”

Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.

Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis  kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.

Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.

Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!

Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust  ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.

Nautisin parimat teenindust maailmas– minu ja paljude teiste vaieldamatult lemmikus söögikohas Ganga Beach Cafe.  Peale seda, kui esimesel nädalal sai käidud läbi kõik ümberkaudsed toidukohad, sai Ganga Beach Cafest minu teine kodu.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”

Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus. 
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.

Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.

Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)

Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid! 
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.

Ja ilmselgelt kõige  vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?

 
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…

Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)

Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast  ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?

Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)

Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on.  Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad. 
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida),  sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid… 
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))

 

Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.

Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :))  Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees... 
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.

Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P

 

Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.

Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine.  Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus.  Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…

Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)

Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)

 


Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)

Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)

Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.

 

Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.

 
 


Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti  vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.

Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…

 

Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me  hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.

Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )

Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…

Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.

Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.



Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas…  Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.

Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba  Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)

Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.

…

Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus -  ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.

Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja  täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “ 
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.


See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)

Lendan Indiasse. Te olete Indias käinud…?

Trotsides seda, et igasuguseid ressursse – aega, raha ja võimalusi, kelle hoolde lapsed jätta – on pidevalt vajaka – otsustasin vaadata, kuidas see Paulo Coelho ütlus: “kui midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm” selles kohas toimib. 
Tom, kes on mulle sõbraks ja suureks õpetajaks olnud, lubas oma raamatus “Kuidas rännata ilma hirmuta” , et reisimisega toimivad samad põhimõtted nagu igal pool mujal. No seda ma küll ei suutnud uskuda. Mul nagu küll ei ole toiminud…. niisiis otsustasin ma otsustada, et ma lähen! Ja ennäe, võimalused tulid tõesti kiiremini, kui ma arvatagi oskasin :)

Nii et just seetõttu, et mul on nagu kogu aeg vähe aega ja palju tegemist…, et ma olen üleliia palju õpetanud ja saanud vähe mahti  ise õppida…, et ma kogu aeg vastutan, vean ja hoolitsen… lähen ma mõneks ajaks õpilasena õppima, lihtsalt OLEMA ja Elul end kanda laskma.

Lendan esmaspäeval Indiasse.
Olemas on lennupiletid ja kõik ülejäänu on juba Elu müsteerium. Kavatsen lihtsalt vastu võtta ja Elulvoolul end kanda lasta.

Kel huvi, siis täpsemalt kajastan reisiga seonduvat lehel: http://teel2india.blogspot.com/

Mu kodu on minuga koos. Mu kodu olengi mina ise.

Olen viimaste kuude jooksul mõõtnud päris palju kilomeetreid Eesti teid. Viies nädal läheb Saaremaal. Enne seda 2 x 10 päeva Rakvere…  Kevadel tulevad Pärnu ja Haapsalu… Elu on põnev ja kiire! 

On olnud võrratu kogeda, et mul on oma teadmiste, kogemuste ja teadlikkusega inimestele tõesti nii palju jagada! See paitab mu südant, nähes kui avatuna inimesed võtavad ja integreerivad uut infot oma ellu. Seepärast on pikad arenguprogrammid huvitavamad kõigile osapooltele kui vaid mõnepäevased koolitused.
Paljud inimesed igatsevad muutust teadvuses ja janunevad juhatuse järgi. Nad tunnevad, et vana enam ei toimi ja uut moodi veel ei oska. Neid koolitusi tehes tunnen, et ma teen väga õiget asja – aitan inimestel leida teed iseendale lähemale, näha iseendas peituvat ilu ja  ressursse. See ongi mu suurim soov :)

On pühapäeva õhtu. Nõmmel on puude ja põõsaste oksad harda lumevaiba all. Taevas helendab linnakumast, on lumine ja vaikne, imeilus veebruariõhtu. Olen taas minemas teele - Saaremaa poole, viimast korda.

Tee on saanud mu sõbraks ja ajaks, mil mind külastavad inspireerivad mõtisklused.

See pilt paremal meenutab eelmise pühapäeva vaatemängu teel. Virmalisi küll polnud, aga tähistaevas lummas oma selguse ja kirkusega.

Võrratuks saatjaks teedel on muidugi muusika ja laul :)
Seekord laulsin Tomi laule viimaselt kontsertrännakult Hopneri majas.

Kuivastust alates ei lasknud üks tema lugudest minust enam lahti. Laulsin ja laulsin ja tähendus läks järjest sügavamaks.

“Nagu pisar Su põsel,
mis lahustub jões
Lase lahti Sa kõigest,
uju voolavas tões.”

Tõesti, muusika võib puudutada nii, et süda avardub ja ujudki tões…ning pisarad voolavad rõõmust ja liigutusest mööda põski alla... Nii see oligi.

Lase lahti kõigest – oma muredest, probleemidest, hirmudest… mõttemustritest…
Mõtlen erinevatele  huvitavatele tahkudele iseendast, mis on mul viimasel ajal koos tõusva teadlikkusega nähtavale tulnud (kuidas ma käitun erinevates rollides ja kuigi see vahe on õhkõrn, on see vahel häiriv :P ); teemadele, mis mind puudutavad (nt. nukrakstegev mu laste ja nende isa vaheline vaakum) või mõtteid kinnihoiavad (koolitusega, peatse reisiga või lastega seotud teemad) – ja lihtsalt - lasen kõigest lahti.
Lasen lahti ka selle hetke hirmu - et kits tee peal on, hehh :) – Saaremaal on neid tõesti palju, kaks kitsekest juba olid tee ääres… Paneb kogu aeg valvel olema… lasen selle ka lahti. Tunnen, kuidas lõdvestun…

Ujun voolavas tões – võtan vastu selle, mis on ja  selle, mis tuleb. Olen hetkes, kulgemises, Elu voolus, nii nagu see voolab.
Olen viimasel ajal hoidnud jätkuvalt oma tähelepanu kohaletulekul. Et tuleksin igas olukorras kohale – oleksin kohal. Täielikult.
Mu elus toimub nii palju ja peatselt on põnev India reis ukse ees… Mõte kipub muukui (tulevikku) rändama… Kohaletulek on vabastav. Kohalolus on rahu ja õndsus. Vaikus. Tundsin, kuidas ma, lastes kõigest lahti – sukeldungi sellesse tõesse – jumalikku välja. Sellesse, mis on. Sellesse hetke.
Nägin vaimusilmas sõpru ja inimesi, kes omad teemadega kimpus on, nagu me kõik vahel. Laulsin neile mõeldes, et neid toetada ja aidata ka neil lahti lasta ja võtta vastu selle voolava tõe. Tegin mõtteis nende põsele pai ja laulsin neile – “lase lahti Sa kõigest, uju voolavas tões…”

“Ja Su kodu on Sinuga koos
Ja Su kodu on rannas ja soos”

Jah, mu kodu olengi mina ise. Mu kodu ei ole maja või korter. Minu kodu on praegu minu keha sees.  Kodu on selles hetkes, mis praegu on. Kodu on praegu sellel teel. Selles metsas. Seal, kus olen mina. Tundsin seda  täiesti selgelt.
Tunnetasin seda kõike, lihtsalt laulsin ja voolasin :)Võrratu kogemus!

“Tänud elu eest, tänud valu eest
tänud hetke eest, tänud retke eest
tänud et ma sain märgata,
iseendale ärgata!

Jälle on värske ja uus päev…..”

Olen nii tänulik! Sulle, Tom. Iseendale.  Kõigile inimestele, kes on mind puudutanud, mind õpetanud, minu elus olulised olnud. Minus on kergus ja rahu. Usaldus. Vabadus. Rõõm. Elu on nii võrratu kingitus! Soovin, et kõik seda mõistaksid, tajuksid ja hinnata oskaksid! Soovin, et meie eludes oleks palju neid hetki, kus me tunneme iga oma keharakuga tänulikkust selle kingituse eest!

Kuula seda lugu Tomi Souncloudi lehel.

Kojusõit kui võitlus ellujäämise nimel

“Mulle meeldivad väljakutsuvad autosõidud…. Aga see on raske, tõesti raske…” mõtlen õhtul peale järjekordset koolitusnädalat Saaremaal praami poole ja sealt edasi kodu poole sõites. Autodest, mis teel lausa imeaeglaselt, 40-50km/h, sõidavad, on keeruline mööda saada, sest teepuhastusautod olid alles linnapiiri peal ja tee on veel lumevalle täis.  Tee äärtes on kraavis busse, rekkasid, sõiduautosid…
Praamilt maha sõites on vahepeal pimedaks läinud ja lund sajab “alt üles”. Tee on lund ja lumerööpaid täis... auto kohati lausa tantsib libedusest tee peal.
Selliseid kojusõite talve kohta ikka mõni tuleb… Sõidan ju ka päris palju.

Aga miskipärast ikkagi lummab see olukord mind… Mulle meeldib, et see paneb kokku võtma kõik mu oskused ja ressursid, kogu oma usu iseendasse ja usalduse Loojasse. Mulle meeldib see sellepärast, et selle käigus aktiveeruvad kõik täpselt needsamad asjad, mis mind üldse elus edasi aitavad.

Usk, et ma saan hakkama. Teadmine, et ma saan hakkama. Usaldus, et mind hoitakse. Tänulikkus, et mind hoitakse. Keskendumine sellele, et ma ei ole siin üksi. Tänulikkus, et et Looja hoiab ja aitab mind.
Ressursid ka mu auto näol.  Ma kogen neil hetkedel väga suurt tänulikkust oma auto suhtes. Aitäh, et oled nii tugev, raske, stabiilne  ja et kõik su neli ratast mind edasi veavad :)

Ma olen väga tänulik oma emale. Sest neil hetkedel, kui mul on raske väljakutse ees ja hirm tahab jalgealuse ära viia, siis ma mõtlen temale. Kui vinge tegija ta on…. Ja ma tean, et ma olen tema tütar. Ja ma saan täpselt samamoodi hakkama nagu tema. Igas olukorras. Sest et minu soontes voolab tema veri.
Neil hetkedel mu rind paisub uhkusest. Ma tahaks talle kohe helistada ja öelda talle, et ma olen nii tänulik, et ma olen Sinu tütar. Aga praegu tuleb roolist kinni hoida ja tähelepanu teel hoida :) Hiljem helistan :)

Usaldus. Päris-päris palju teelõike on sellised, et ma näen ainult maksimum 30 meetri kaugusele. Kaugemal lihtsalt ei ole mitte midagi. Ma lihtsalt ei näe, kuhu keerab kurv. No ma tean, et kui auto tuleks vastu, siis seda ma näeksin juba eemalt, sest siis oleks valguskuma paista. Aga ma ei näe, kuhu keerab tee. Ja ma ei tunne ju seda teed… Niisiis ma usaldan. Sellistel hetkedel ma kogen täielikku usaldust. Usaldust, et ma olen võimeline kohanema. Selle kurviga. Usaldust selle vastu, mis tuleb. Ma ei pea nägema ette. Tuleb see, mis tuleb. Elus täpselt samamoodi.

Ma tean ainult seda, et ma tahan jõuda elusalt ja tervelt koju. Ja muud ma ei pea teadma. Ja seda et ma tean, et ma võin usaldada ennast. Oma autot. Jumalat. Oma kaitseingleid. Omaenese headust. Headust, mis hoiab mu ümber sellise energia, vibratsiooni, mis toetab mind ennast ka. Ja ma tean, et juhul kui midgai juhtubki, siis on ka see minu parimaks hüvanguks. Aga ma lihtsalt soovin, et kõik teelkäijad, kõik teelolijad - inimesed ja loomad, jõuaksid tervelt koju. Oleksid kõik kaitstud ja hoitud. Halleluuja.

Sulle, kes Sa neid ridu loed…

Millal tundsid Sa viimati, kuidas Su hing väljendab ennast?
Millal nutsid Sa viimati õnnest?
Kirjutasid luuletusi või muusikat?
Tantsisid vihma käes?
Küpsetasid kooki?
Joonistasid midagi?
Parandasid midagi katkist?
Musitasid last?
Tõid pehme kassi enda näo ette?
Ronisid mägedes?
Ujusid paljalt?
Jalutasid päikesetõusu ajal?
Jutustasid päikesetõusuni?
Suhtlesid loodusega?
Otsisid Jumalat?
Millal istusid Sa viimati üksi vaikuses, reisides enda hinge sügavustes?
Millal ütlesid viimati 'tere' oma hingele?

~Neale Donald Walsch~

Ma soovin, et algav aasta tooks Sulle külluslikult kõike seda, mida Su hing igatseb ja mis toob Sind lähemale iseendale! Soovin seda meile kõigile!

Võrratut uut aastat, imelisi uusi algusi!
Signe

Jõulud – kas iga-aastane puhastuskuur?

Peale jõule sõpradega kokku saades kõlas peamiselt üks küsimus: “Kuidas jõulud üle elasid?” Ja vastuseks enamik oigas…

Meenub aastapäevad tagasi E. poolt öeldud lause: ”Mõelda vaid, olin nädalapäevad vanematekodus ja tulin tagasi ilma ühegi hingehaavata!”

Mina näen siin Uue Ajastu suuremat sorti puhastuskuuri, mis tõstab üles kõik meie kitsaskohad, et me neid oma tähelepanu ja armastusega tervendada saaksime. :)

Ega minagi mingi erand ei olnud.
Kuigi pean ütlema, et see tabas mind üllatuslikult – olen sel aastal astunud suuri samme oma lapsepõlve  ja oma ema-isaga seotud kogemuste vastuvõtmisel. Suhted mõlemaga on kardinaalselt muutunud (viimasega ju polnudki enne mingeid suhteid) ja on mulle tõesti rõõmu toonud.
Seepärast ei saanud ma aru, miks mul mõned päevad enne jõule pea muudkui valutas. “Pole ju praegu nagu põhjust? ” mõtlesin. Peavalud tekivad sageli sellest, kui me iseendas midagi alla surume. Kui me kardame miskit  või ei taha  seda, mis tulemas on või mis meie elus toimumas on.

Ühel hetkel mõtlesin jõuludele ja nägin vaimusilmas ette, kui hästi kõik sujub. Ja märkasin, et mu peavalu kadus! “Ohoh? Kas minu kehas on siis ikka jõuludega seotud hirmu?” imestasin. Miks muidu peavalu praegu nagu läbilõigatult otsa sai?

Meie alateadlikud impulsid on enamasti meile täiesti teadmata. Seepärast nad ongi ju alateadlikud :)

Ja hirm on emotsioon, mida tekitab sageli alateadlik uskumus, et me saame kogema midagi ebameeldivat. Midagi, mis on varem meie elus sellisel kujul aset leidnud.

Alateadvuse implusse teadlikkusse meelde tõstes saab nende jõudu vähendada.

Selleks tuleb iseendasse süüvida ja püüda tajuda, mis sisimas toimub.

 

Enda sisse vaaadates ja kuulatades sain aru, et minus on käivitunud varemgi kogetud hirmutavad mõtted: “Kas ma jõuan õigeks ajaks kohale? Või ei jõua ja mu peale pahandatakse? Kas ma teen õigeid asju? Kas ma ütlen õigeid asju?” 

Ja hehh, nagu ka juba tavaks saanud, jõudsime kohale hiljem kui planeeritud. Aga kuna olin selle juures suutnud ise täiesti lõdvestuda, ei pannudki see mind end halvasti tundma. Pidu ju alles järgmisel päeval:)
Järgmisel hommikul aga tunnen, et “teolt tabatud” peavalu annab endast taas märku. Mida aeg edasi, seda enam.

Peatume venna juures. Tal on imearmas maja, ühel pool maja on küla, koos läbivoolava paisjärvega ja teisel pool lõputud põllud vaheldumas metsatukkadega.

Istusin elutoa mõnusalt madalale ja laiale aknalauale, vaatasin lumiseid väljasid ja püüdsin aru saada, mis siis minus õigupoolest toimub.

 

 

Analüütilise psühholoogia looja ja minu suur õpetaja Carl G. Jung ütleb, et individuatsiooniprotsess – teadliku kooskõla saavutamine oma sisima keskmega algab isiklikust haavatasaamisest ja sellega kaasnevast kannatusest.
Paraku ei tunne me sageli seda sisemist kutset ära ja süüdistame olukorra tekkimises endast väljaspool olevat (vanemaid, elukaaslast, ülemust, majandusolusid, Jumalat…).

Nõuanded väljastpoolt või ka iseendale stiilis “saa asjast üle”, “võta aeg maha”, “puhka”, “ära tööta nii palju”, “suhtle rohkem inimestega”, mine jalutama või tegele mingi harrastusega – on täiesti kasutud. Enamasti. Kõik need tegevused lükkavad alateadvuse sõnumid lihtsalt kõrvale.

Nagu Jung ütleb, aitab ainult üks: pöörata näoga laskuva pimeduse poole, vaadata seda täiesti puhtsüdamlikult ja eelarvamusteta ning püüda mõista, mis on selle olukorra varjatud mõte? Mida me siinkohal teada peaksime saama?
Tavaliselt on laskuva pimeduse varjatud mõte midagi nii ebatavalist ja ootamatut, et seda on võimalik tabada ainult alateadvusest kerkiva info põhjal. Teinekord ilmutab see end hoopis läbi unenägude või fantaasiate.

Keskendudes alateadvusele ilma rutakate oletuste ja emotsionaalse tõrjeta, ilmuvad sealt sageli teed juhatavad vastused või sümboolsed kujundid. Nii juhatatakse meid valusate äratundmisteni sellest, mis on meis ja meie teadvuslikus hoiakutes/uskumustes valesti. Aga mõistagi mitte alati.

Niisiis istusin ma seal aknalaua peal ja pöördusin näoga laskuva pimeduse poole :) Saamata aru, miks see “pimedus” üldse kohal on ja mida tal mulle öelda on.
Nähtu pani – nagu ikka sellistes olukordades - üllatuma.
Ma ei ole endas ammu näinud nii suurt ja lõputuna tunduvat hirmu - hirmu, et ma teen midagi valesti. Midagi, mis ei sobi. Mõni mu liigutus, mõni mu “valesti” öeldud sõna. Ja et otseselt välja keegi midagi ei ütle.  Võin seda vaid nägudelt lugeda ja hääletoonist kuulda… Ja lisaks kõlab see kõik kindlasti hiljem etteheitena ema suust… Ja kuigi ometigi teadsin, et tegu on hirmuga kategooriast FEAR – Falce Evidence Appearing Real,  ei aidanud see mõte mind ja hirm tundus täiesti reaalne.

Iseenda ja oma klientidega töötades on mulle järjest selgemaks saanud, et praktiliselt kõik meie  korduvad probleemkohad – meie mustrid - on alguse saanud lapsepõlvest.

Ja siin on üks huvitav tõik – saades neist lapsepõlve olukordadest teadlikuks, arvame me, et “meie vanemad on meiega midagi “valesti” teinud”.
Aga järjest enam saan, aru, et vanemate tegevus on olnud meile vaid “sõnumitoojaks” – määravaks saab see, kuidas me selle olukorra vastu oleme osanud võtta.  Kuidas reageeri(si)me. Milliseid alateadlikke otsuseid selle tulemusena teinud oleme.

Istusin siis seal akna peal ja tundsin end kui teismeline. Silme eest jooksid läbi mitmed olukorrad, kui tollal perega (ema ja tema venna perega) vanaema juures jõulude ajal kokku saime. Tundsin neil kordadel ikka, et teen ja ütlen kõike valesti. Vahel ka pahandati, aga enamasti nägin pilkude vahetamist.  Hiljem kuulsin etteheiteid asjade kohta, mille puhul ma ise ei saanud üldse aru, et mis siis nii valesti oli. Ise aru saamata, mida ma valesti tegin, muutis see mu taju ebakindlaks. Tulemuseks sisemine ebakindlus iseendas  ja enese “igaks juhuks” alla surumine.
Aga enda loomuse ja alateadlike impulsside vastu on raske seista. Eriti siis, kui me neid alla surume. Seda enam tekib kohti, kus miski järele annab ja välja purtsatab :))

Sain selgelt aru, miks ma juba aastaid jõule ei talu.
Muul ajal kahaneb see hirm väiksemaks ja kui ma Tartus ei käi, kaob päris. Sest muu maailmaga seoses ei tunne ma seda hirmu juba ammu. Mäletan, et varasematel aegadel kippus see küll sageli mu kaaslane olema. Hirm teha või öelda midagi “valesti”. Teha kellelegi haiget. Tahtmatult. Mujal olen selles kohas õppinud lõdvestuma ja usaldama. Iseennast ja teisi.
Aga juba mõte jõulude ajal kokkutulemisest toob selle lapsepõlvest pärit hirmu üles, paneb ta elama. Pigistab kõrist, paneb sisemiselt kokku tõmbuma, julgemata olla, öelda, hingata.

Et selgust luua, mitte vaid selles supis hulpida, püüdsin märgata, mida ma tunnen, kui sellest mõtlen:

• kurbust, pisarad tikuvad silma ja kipitavad kurgus…
• Tunne on, nagu oleksin väike laps…
• mõte, et peaksin end igal hetkel kontrollima, tagasi hoidma…
• Hirmu, et mind ei mõisteta…

Kus ma seda oma kehas tunnen?

• Peas. Pea valutab. => viitab psüühilisele pingele ja sisemisele allasurutusele.
• Kõris. Kurgus. => viitab võimetusele väljendada seda, mida välja öeldud tahab saada (kõri on meie väljenduskeskus).
• Kõhus. => viitab sellele, et surun iseennast alla ega võta kasutusele oma sisemist jõudu – oma väge olukorra lahendamiseks (päikesepõimik on meie väekeskus).

Mida ma siinkohal vajan?

• Mõistmist.
• Toetust.
• Luba ollanii nagu ma olen. Kõigi oma eksimuste ja vigadega.
  Hmm… kes peaks mulle selle loa andma?
• Et siis… julgust. Lubada ENDAL olla nii nagu ma olen. Aitäh!! Aru sain. :))

Andes oma tundmustele vormi (kirjeldades tundeid, märgates kehas toimuvat) ja saades teadlikuks nende allikast (silme ette kerkinud olukorrad lapsepõlvest ja teismeeast) ja küsides endalt, mida ma praegu vajan, sain ma selgelt aru, et see hirm elab VAID MINU SEES. Mitte keegi ei ole valvel, et kas ma teen või ütlen midagi valesti. Ainult väike laps minu sees…

Aga et sellel kõigel minna lasta ja lubada tõel nähtavale tulla ja enda omaks saada, on vaja julgeda sellele kõigele otsa vaadata. Nagu ka laulusalm ütleb: “If You let go of fear, the truth will appear”.

Tõde on see, et ainult mina ise saan lubada endal olla nii nagu ma olen. Ma ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete eest. Isegi siis (et mitte öelda - eriti siis!), kui nad on minu enda perekonnaliikmed.
Lastena me õpime käima kikivarvul, et meie sõnad ja teod ei teeks meie vanemaid pahaseks või kurvaks. Ma ei tea, kas see tegelikult ka lapseeas vajalik on (aga me teeme seda!), aga tean, et täiskasvanuna anname niimoodi lihtsalt oma väe ära. Anname iseenda ära. Ja see omakorda võtab meilt ära meie jõu. Võtab meilt ära meie julguse ja elurõõmu olla just sellised nagu me tegelikult oleme. Kogu oma ilus. Koos naha ja karvadega :)

See lugu on nagu vastuseks Sulle, kes Sa koolitusel küsisid, et kas minu elus ka mingeid kitsaskohti on, või olen ma kõik “selgeks õppinud”. Hihh, oojaa, muidugi on.
Meis kõigis on alateadlikke protsesse toimumas.
Olen kogenud, et selleks et neis kitsaskohtades lõdvestuda, ei piisa TEADMISEST. Vaja on see tõde LÄBI KOGEDA ja TUNNETADA. Ja seda koguni erinevate elukogemuste valguses.

Mind aitas palju äratundmine, et see kõik toimub lihtsalt MINU SEES. Siin ei ole mingit pistmist välise maailmaga – nii et ma ei pidanud isegi midagi ütlema.  Ja see äratundmine  paneb armastuse ja leebusega endale tähelepanu pöörama. Ja aitab lõdvestuda ning sellest hirmust lahti lasta.

Nagu Jung ütleb, on “enamik inimesi liiga lodevad isegi oma käitumise teadvustatud aspektide üle sügavalt järele mõtlemast, rääkimata sellest, et alateadvusest pärit mõjusid analüüsida. Alateadvuse tõsiseltvõtmine ja selle tõstatatud probleemisedaga tegelemine nõuab suurt julgust.”
Mina lihtsalt valin seda teha. Olen kogenud, et see toob suurt vabanemist.
Oma alateadvuse tundmaõppimine eeldab ausat eneseuurimist ja oma elu ümberkorraldamist. Seepärast lükkavad paljud inimesed selle kõrvale ja jätkavad vanaviisi, nagu midagi poleks toimunud.

Eks reaalseid tulemusi on näha ilmselt aasta pärast, uute jõulude paiku :))

Siia lõppu sobib hästi elu poolt sülle potsatnud tsitaat:
”Armasta oma negatiivseid tundeid ja nende võnkesagedus tõuseb piire tundmata, muutes nad valguseks. Sa võid neid tundeid ka vihata ja neile vastupanu osutada, aga tea, et vihkamine annab neile sinu üle võimu.
Armasta oma inimlikkust, sest seda oled sa siia õppima ja kogema tulnud. Armasta oma nõrkusi sama palju kui tugevaid külgi. Nõrkused on need alad, mis vajavad rohkem sinu armastust. Lihtsalt suuda ennast armastada sellisena nagu oled.”
~Sanaya Roman 'Elamine rõõmus'~

Tee iseendani. Eesti Naine. September 2012.

Septembrikuises Eesti Naises ilmus Kadi Küti sulest minust ja mu elust artikkel. Mõtlesin, et toon selle siin ka ära  :)

Signe Israel julges tegutseda, kui tundis, et vanamoodi enam ei saa. Kasvatades üksi kahte eismelist last, lõi ta oma koolitusfirma ning innustab nüüd teisigi oma elu eest vastutust võtma.

Loen Signe blogi, kuid nii ausat vestlust oma elu üle polnud meil enne olnud kui seekord tema Nõmme kodus. See aktiivne ja tegus naine on omandanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning töötanud aastaid pangas, õppinud koolitajaks ja koolitanud.

Mind ajendas Signega vestlema teadmine, et ta on üks neist, kes julgeb elus pinnapealseid suhtumisi trotsida ja oma hingeteed käia. Oma elu kohta valusalt ausate küsimuste esitamine ja endasse süüvimine võib seniseid seisukohti muuta ja pöördelisi samme astuma panna.

Ringist välja tulek
2003 aastal olin jõudnud oma eluga ummikusse. Koitis äratundmine, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Töötasin pangas, mu abielu oli jooksnud karile ja ma ei suutnud sellest ringist välja tulla. Just siis, nagu tellitult, sain teada koolitusest nimega Life Planning, koolitajaks oli Elmo Puidet. Ühes harjutuses tuli üles kirjutada kõik, mida tahaksid elus veel kogeda. Võis piirideta unistada! See pani tõsiselt mõtlema. Sain aru, et mul on vaja oma elu oluliselt muuta, sest hetkel olemasolev mind enam ei teeni. See arusaamine tõi minusse rahu ja otsusekindluse. Protsess võttis muidugi aega. Jah, ma vahetasin töökohta ja lahutasin abielu, aga kõik ei tulnud sugugi üleöö.

Taotluse jõud
Üks huvitav asi, mida ma rasketest aegadest õppisin, on taotluse jõud – alati ei pea kohe tegudele tormama, vaid tuleb kogu hingest soovida ja vahel jõuavad olulised asjad ise sinuni. Ma ei otsinud aktiivselt tööd, ei saatnud kellelegi CV-d, ometi sain peagi uue töö teises pangas, sest unistasin sellest ja olin selleks valmis. See töö osutus minu jaoks parimaks võimalikuks järgmiseks sammuks.

Teine unistus oli osaleda noorteorganisatsiooni töös. Peagi kuulusin JCI-sse ehk Eesti Ettevõtlike Noorte Kojasse ja olin aastal 2010 koguni koja president. Ka koolitajaks saamine tundus esialgu ilmvõimatu, kuid nüüd on mul endal koolitusfirma.

Oma uuel ametikohal olin kliendisuhete juht Personaalse Varahalduse üksuses Hansapangas. Me haldasime oma klientide investeerimisportfelle, olime neile igakülgseteks partneriteks kõiges, mis panka ja kogu gruppi puutus. Armastasin oma tööd, oma kliente ja töökaaslasi. 2008. aasta, kui turg kukkus, oli nii klientide kui panga jaoks väga keeruline aeg. Nägin väga lähedalt inimeste valu. Tundsin, et mu ümber on suur orkaan ja mul pole millestki kinni hoida. Nii hakkasingi tugipunkti otsima, sest peab ju olema midagi, millest ka keerulisel ajal tuge leida!

Taipasin õige ruttu, et pean sellist keset otsima iseenda seest. Alustasin joogaga, lugesin eneseabiraamatuid, osalesin humanitaarorganisatsiooni Art of Living koolitusprogrammis „Yes!“, õppides hingamistehnikaid, mediteerimist ja joogat. Kursus keskendub just sellele, kuidas öelda „jah!“ elu igale väljakutsele. Osalesin ka Art of Living jätkuprogrammis Indias. Kõik see andis tunde, et olen seesmiselt puhastunud, olen täielikus rahus. Ja minu sisemine rahu aitas ka inimesi mu ümber.

Tiivad hüppel tundmatusse
Viimase kahe aasta tähtsaim otsus ja suurim muutus minu elus oli palgatööst loobumine ja oma koolitusettevõttega alustamine. Olin juba 17 aastat töötanud organisatsioonides, mis järjest enam meenutasid mulle suurt masinavärki. Tundsin, et olen pangandusest väsinud. Ma pole ju aus ei klientide ega iseenda vastu, kui teen oma tööd tüdimusega.
Mul on vaja luua, et ma tunneksin, et olen elus! Tahtsin üritusi ja koolitusi korraldada ning ise koolitada, aga pangast ära tulla ja kõike algusest alata polnud julgust. Tööandja oli ju väga hea, palk oli hea, ma töötasin koos tipptegijatega. Kõrvaltvaatajatele oli täiesti arusaamatu, mis mulle ei sobi: „Sul on ju kõik olemas?!“ Aga minu hinge see ideaalne töökoht ühtäkki enam ei toitnud.

Samal ajal uurisin õppimisvõimalusi Silma jäi Holistilise Teraapia Instituut. Lugedes raamatuid, mis kooli kodulehel kirjas olid, sain aru, et see on õige koht. Siin käsitletakse sügavuti just neid teemasid, mis mind huvitavad. Holistiline treening ehk „aasta iseenda jaoks“, nagu kool seda väga tabavalt nimetab, on koolitus neile, kes soovivad mõista iseennast - saada iseenda, oma sisemise tarkusega paremasse kontakti Mulle meeldib see lähenemine – igasugused muutused saavad alguse meie seest.

Pean tunnistama, et alguses oli mul küll hirm, et äkki ma muutun nii „vaimseks“, et kaotan ühenduse reaalse maailmaga. Kuid instituudi terviklik lähenemine on, vastupidi, aidanud mind vaimseid teadmisi reaalsesse igapäevaellu integreerida.

Just koolis läbiviidud coaching ehk arengut toetav vestlus aitas mul luua nägemuse, milline mu elu vabakutselisena välja näeb, panna paika tegevuskava, mida tuleb selleks teha ja see samm astuda. Kool on andnud ka arusaamise, et kui mu elus on midagi, mida ma näha ei taha või mida pelgan, siis just sellega tuleb mul tegeleda, sest see on minu õppetund.

2010. aasta lõpus jätsingi pangatööga hüvasti ja alustasin uut aastat ettevõtlusega. Ja mu tiivad tõesti kannavad!

Iseendaks kasvamine
Raskel perioodil võib kergesti tekkida tunne, et kõik läheb allamäge. Ka mulle tundus ühtäkki, et kogu mu elus on täis probleeme. Kuid siis taipasin, et et olen nüüd lihtsalt iseenda vastu ausama, julgen vaadata igale probleemile otsa ega ole nõus peitma end kiire elurütmi taha. Olen õppinud, et kui aktsepteerin end just sellisena, nagu olen, siis olen iseendaga kontaktis. Mu õpetaja Marina Paula Eberth ütleb: “Olles igal hetkel selline, nagu Sa oled, oled Sa igal hetkel oma väe juures“.

Vahel juhtub siiski, et ma ei oska oma väge õigesti kasutada, olen liiga jõuline või hoian end liialt tagasi. See tuleb sellest, et ikka on veel olukordi, kus ma ei oska, suuda või ei julge lõdvestuda ja usaldada, näidata oma haavatavust. Aga ma olen ju ka alles teel.

Palgatöölt ära tulles oli mul tunne, et pean lennukist alla hüppama, aga mul pole õrna aimugi, kas mul langevari ikka on. Keskendusin ühele sammule korraga, püüdsin olla hetkes.

Järjest tulid erinevad tööprojektid, minus kasvas usaldus ja teadmine, et teen õiget asja.

Tundeid on tõesti palju olnud – hirmu, viha, üksindust, igatsust, kurbust, aga ka armastust, avanemist, usaldamist ja tänulikkust. Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob lõpuks selguse ja värvikülluse.

Minevikuga sõbraks
Olen nende õpingute ajal aru saanud, kui tähtis on suhe vanematega. Suur osa inimesi kannab endaga kaasas lapsepõlveprobleeme. Ka minul on olnud emaga keerulisi suhteid. Nüüd olen talle tänulik, et ta on olnud valmis mind kuulama ja mind mõistma, meie teemade lahendamisel mulle poolele teele vastu tulnud. Meie suhe läheb aina paremaks, ma tunnen uhkust ja tänulikkust, et just tema on mu ema.

Pärast 25 aastat lahusolekut olen hakanud suhtlema ka oma isaga. Mu vanemad lahutasid, kui olin vaid viieaastane, ja teismeeast alates polnud isa minu jaoks lihtsalt olemas. Nüüd olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga, võimalus isa aktsepteerida ja hinnata. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste ja iseenda vastu.

Vastutus ja valikuvabadus

Üks parimaid õppetunde on olnud mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis mu elus on. Pean silmas sellist vastutust, mis ei muserda ega tekita süütunnet. Usun, et tegutseme igas olukorras vastavalt oma oskustele, parimal võimalikul moel. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja kõigi võimaluste väljas.

Käies oma teel, ei ole me kunagi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis, märkidelt või raamatus juhuslikku kohta lahti lüües. Olen õppinud küsima toetust sõpradelt ja lähedastelt. „Toetus on olemas igas hetkes, kui me seda vaid märgata oskame,“ ütleb mu õpetaja ja hea sõber Kristi Pääsuke.

Väga oluline on kuulata oma sisetunnet, olla igast hetkest teadlik. Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Ja kuna ma tean, et on täielikult minu enda valida, mida ma lasen oma ellu ja mida mitte, siis valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Tahan olla just selline, nagu ma olen - rahus, rõõmus ja armastuses. Töös ja suhetes soovin puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega nagu päike, toetada oma kogemusega nende kasvamist ja õitsemist. Et teisedki mu ümber leiaksid tee iseendani.

 

Autor: Kadi Kütt
Allikas: Eesti Naine, september 2012

Olen valmis Elu kingitusteks, igal hetkel

Juba mõnda aega kutsub üks huvitav juhtumus end siia blogisse istutama.

See juhtus sügisel, esimese ja ootamatu lume aegu. Koolitasin Raplas ja kuna mu auto teatas, et tema võtab paariks nädalaks puhkuse, siis otsustasin elu väljakutse – elada põnevamat ja mugavustsoonist väljas olevat elu - vastu võtta ja liikusin hommikuti rongiga ja peale koolituspäeva häälega Tallinna tagasi. Algusel koolitusel osalejad isegi ei uskunud, et ma tõepoolest hääletama lähen ja itsitasid ainult mu jutu peale:)

Huvitav oli kogeda ennast läbi erinevate situatsioonide.
Nagu ka Neal Donald Walsch ütleb: “Elu pakub hämmastavat võimalust igal üksikul hetkel kogeda, kes sa tegelikult oled”.

Esimesel korral – niipea kui käe tõstsin, auto kohe peatus (pilt on mõistagi netist ja illustratiivne ;) ). Minu ego muidugi kirjutas selle õnnestumise automaatselt “enda arvele”- nägemata ja hindamata, kui palju selles mängib Elu tahe. Hihh, siin protsessis ei saa ju midagi “õigesti” või “valesti” teha. Elu lihtsalt vastab meie vibratsioonile ja mindsetting´ule. Nii et järgmine päev sai mu ego kohe tasandatud – autot, mis peatuks, andis tükk aega oodata.

Hääletamine õpetab alandlikkust Elu vastu. Selle vastuvõtmist, mis on. Lootust. Ja tänulikkust.

Loos, mida jagada tahan, juhtus nii, et olin juba jupp aega seisnud käsi püsti. Ja ühel hetkel peatus päevinäinud sõiduauto. Kui ukse lahti tegin, võttis vaatepilt õlgu väristama ja kahtlema, et kas tahan sinna ikka istuda.  Autojuht, 50+ meesterahvas, istus oma tugevalt määrdunud töötunkedes rooli taga ja asus võidunud kõrvalistmelt suitsupakke ja oma tööriistu kokku korjama, et ma sinna istuma mahuksin. Autoistmed ei olnud ka ilmselt aasta(kümne)id puhastust näinud. Istusin natuke ebalevalt oma valge mantliga autosse ja kui olin ukse kinni tõmmanud, ütles autojuht kiirustades:”Ma ei ole jõudnud veel suitsu teha, nii et ma kohe ütlen ära, et ma tahan kohe suitsu tegema hakata". (!) - “Ohsapoiss…!” mõtlesin imestusega. “Mida see olukord nüüd siis õpetama tuleb?!”

Autojuht pani käigu sisse ja hakkasime liikuma. Et juttu teha, küsisin, mis ta siinkandis teeb ja mida üldse talle elu toob. Jutt veeres ja ma sain teada, et tegu on elektrikuga, kes käib siin ja seal juhutöid tegemas. Elab Tallinna külje all soojakus. Oli pikalt töötu olnud, nüüd on hea, et tööotsa peale sai. Naine jättis ta maha, lapsed on kaugel, tütar elab välismaal. Lastest rääkides muutus mehe pilk pehmeks ja häälde tulid teatud kumedad noodid. Oli aru saada, et juba väga ammu polnud ta saanud oma lastest rääkida. Juba ammu polnud keegi temalt küsinud, kuidas TAL ENDAL läheb… Nii Tallinna tee ja jutt muudkui veeres. Mina küsisin ja tema rääkis.  Oma perest, naisest, lahkuminekust, oma kunagises kodust, oma mõtetest…. Teda kuulates ja aegajalt tema poole vaadates, ma ühtäkki nägin läbi tema määrdunud, parkunud ja kortsulise näo TEMA ENDA ILU. Tema hinge ilu. Mu silme all koordusid maha kõik maise elu (meele poolt tekitatud) kihid ja ma nägin teda sellisena nagu ta tegelikult on.  Ilusa, leebe ja heatahtliku hingena. Elu hammasrataste vahele jäänud poisina, kes kõigest hoolimata püüdleb parema poole.

Kohale jõudes ja autost välja astudes sain ma aru, et me olime mõlemad teinud teineteisele kingituse.
Mina talle läbi selle, et küsisin ja kuulasin. Kutsusin teda rääkima ja tõesti kuulasin.  Tema mulle, et ta näitas mulle, kui ebaoluline on väline vorm.

Muide, suitsetamine ei tulnud talle üldse meelde :))

P.S. Huvitav tähelepanek – kõik autojuhid, kes mind selle pooleteist nädala jooksul auto peale võtsid, polnud raplakad, vaid juhuslikult sel päeval sinnakanti sattunud inimesed:)

Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!

Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!