Kõik on KOGU AEG muutumises

Kiirustavat ja kohati mõttetut liiklust täis tänavad…, rasket ronimist nõudvad, kuid samas omamoodi põnevad ja üllatusi täis mäed… mis pakuvad peale mäe seljatamist hingematvaid vaatepilte…  ja käänulised teed, mis viivad vahel nii madalatesse ja süngetesse kohtadesse, et võtab kohe tuju ära… kohad, mis vahest nii udused, et jalga jala ette panna ei näe… ja siis orud, mis tunduvad lõppematult sügavikku viivat… aga kuhu kohale jõudes tervitavad sillerdavad veesilmad ja imelised lilled… ja ma ei räägi üldse lendamistest sinise ja lõputu taeva all, hingematvates kõrgustes… Need on olnud minu selle suve retked… minu sisemaailmates.

Nagu sellest maastikukirjeldusest võib aimata, ei ole see aeg ainult lust ja lillepidu olnud :D Vahepeal tundus, nagu oleks esimesse klassi tagasi läinud :D
Ja lõpuks see just ongi põnev, kui hirmudest lahti suuta lasta ja vaadata  lapsemeelse uudishimuga: “Mis nüüd siis toimuma võiks hakata?” ;-)
Ja tõesti.. ilu on samuti võrreldamatult palju olnud. Esialgu isegi ei märganud,  KUI palju :)

Olen selle suvega nii palju kogenud, õppinud ja nautinud! Ja minus on nii palju tänulikkust selle eest!

Märksõnad, mida taaskord endale meelde tuletasin:
Lõdvestu. Alati võib usaldada.
Kogu aeg ei pea tegema. Võib rahulikult lihtsalt olla. Ja lasta meelel tühjeneda.
Sõbrad on väga väärtuslik kingitus.
Ümbritse end inimestega, kes toetavad Sind sellisena nagu Sa oled.
Järgne rõõmule.
Muuda hirm uudishimuks :)
Kõigil inimestel, kellega me kokku puutume, on meile sõnum.
Aeglustu. Siis kuuled, siis märkad, siis tajud.
Kõik algab kehast.
Nii hea on armastust vastu võtta.
Loo vastavad tingimused ja see mida Sa soovid, juhtub.
Hinga.
Lihtsalt armasta ennast. Tee seda, mis Sind ennast kõige enam rõõmustab.
Puuduta kõike armastusega.

Kõik on kogu aeg muutumises… Nii hea meeldetuletus!
Ja ise ma olen valinud oma sisemaa rännakuteks “igava Tartu-Tallinn maantee asemel lustliku kuplitega Võrumaa :D”
Küll on hea, kui keegi vahel unustatud tõdesid meelde tuletab. Ja küll on hea, kui on koht, kus käia ka ise meeldetuletust otsimas :)

Võti on sinu taskus

Aastaid tagasi, kui veel (Sampo)pangas töötasin, siis öeldi kunagi ühel koolitusel, et “ma tean, et te arvate, et majandusinimestel ei ole loominguga mingit pistmist, aga see, mida te teete, on ju ka looming”. Mäletan, et mõtisklesin tookord selle peale ja see nihutas mu maailma. Varem arvasin ikka, et loomeinimesed on kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud. Aga tõesti, see ei ole ju nii! Kõik, kelle käes midagi sünnib või kujuneb - loob.

Majandusvaldkonnas, äris on see kasvõi uue toote või teenuse turule toomine või olemasoleva arendamine. Samuti on see viis, kuidas kliendile läheneda. Kuidas muuta oma lähenemisviisi vastavalt kliendile. See kõik on ju looming!

Täna tean, et igapäevaelus oleme me kõik loomas. Olenemata sellest, kas me seda ise märkame, kas me oleme sellest teadlikud või mitte, oleme me loojad. Me loome igal hetkel oma elu.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
iga sõna või mõte, mis kunagi öeldud
jääb kuhugi alles
…on öelnud Karl Ristikivi juba ammu aega tagasi.

Ja see on tõesti nii!
Ma tajun väga selgesti, kuidas kõik, mida me ütleme, mõtleme või tunneme, on vibratsiooniline võnkumine meie füüsilisele maailmale vastavas  mittefüüsilises maailmas (nagu heli taga on helilaine, on ka meie sõnade, mõtete ja tunnete taga laine). See mittefüüsiline  maailm on Väli, nagu kvantfüüsikud ütlevad. Ja selle mittefüüsilise välja väljendus on füüsiline maailm.

Ja kuna füüsiline maailm saab loodud suuresti meie enda sõnadest, mõtetest ja tunnetest, siis uskuge või mitte, aga nii me ise loomegi oma reaalsust. Kõik see, millised olukorrad ja inimesed meie ümber on, on teatud mõttes meie enda looming.
Muidugi võib end lohutada, et eks siin on paras ports ka ettemääratust ehk nn. karmat. Aga  ka see on just selleks siin, et me õpiksime ise asju ümber mängima.

Tean ja olen kogenud, et kogu vastutust esimese hooga enda peale võttes võib see maadligi vajutada… Siin tasub meeles pidada, et see ei ole kõik sugugi SINU vastutus,  kes sa kannad seda keha ja seda nime. Mina usun, et oleme selle “mängu” stsenaariumi endale paika pannud juba ammu enne siia ellu tulekut, enne kehastumist.

Ja sellised kaardid on Sulle kätte jagatud.
Kuidas mängid? Kas viskad kaardid nurka ja ütled, et see pole õiglane jaotus, tahan uusi kaarte saada?

Või vaatad, mida nende ressurssidega, mis olemas on, teha annab? Ja võtad sellest maksimumi?

Kuidas rakendad oma ressursse?

 

Tjah, muidugi võtab ka mind aegajalt kukalt kratsima, et miks minu füüsiline reaalsus praegu just selline on? Eriti kui siin on midagi, mis ei rõõmusta.

Aga küsimus “mida ma siis valesti olen teinud?” kannab süütunnet ja ei ole õige küsimus! Nagu mu kursaõde Mare ikka ütleb: “Kui ma olen oma vibratsiooniga selle endale kutsunud, siis tuleb see omaks võtta.“  See lihtsalt on nii nagu see on ja olemasoleva aktsepteerimine teeb lahti uued uksed.
Vii fookus mujale ja küsi: “Mida ma soovin? Millisena ma tahaksin oma elu kogeda?”

Olen seda nii palju kogenud, kuidas ainult soovist, otsusest või tunde muutmisest piisab. Me lihtsalt ei näe, kuidas kogu maailm joondub ümber… Universum hakkab nagu iseenesest pakkuma võimalusi. Meil tuleb lihtsalt märgata ja vastu võtta.

Niisiis, kuna suur osa meid ümbritsevast maailmast saab loodud läbi meie mõtete ja tunnete,  siis on hea olla teadlik, et mida me siis mõtleme ja tunneme. Kuidas seda teha?

Oma mõtteid ja tundeid jälgida ei olegi esimese hooga kõige lihtsam. Pealegi  tundub see jube tõsine asi... Hehee, eks meie reaalsus on see, mida me näeme – nii et see on nii, kui seda nii võtad… Muuda fookust.
Sest tegelikult ei olegi see mitte niivõrd “jälgimine” kui hoopis “märkamine”. Ja see on ikka päris lõbus, no mina saan ikka küll iga päev itsitada :) Tore kaasnähe on, et selle tegevuse juures läheb ka suhe iseendaga järjest paremaks ja kogu aeg on lõpplahe kaaslane omast käest võtta.

Meie pead läbistab päevas erinevate andmetel 85,000 mõtet (ja millest lõviosa on korduvad).
Kui mõte võib tõesti kiiresti ära lipsata, siis võib alustada oma sõnade ja väljaütlemiste märkamisest – siin on meie mõttel juba nii palju vormi, et me saame seda kuulda ja näha – lihtsamini kinni püüda.
Kas sa ütlesid/mõtlesid, et teist tunnustada või hoopis kritiseerisid? Kas sa väljendasid seda, mis sulle ei meeldi või seda, mida Sa soovid?

See kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb meie energia. Ja see kasvab. See on üks väga oluline Universumi seadus, mida meeles pidada. Millel on Sinu tähelepanu? Sellel, mida EI soovi või sellel, mida soovid? See, millel on Sinu tähelepanu, see hakkab Sinu elus kasvama.

Sõnadel ja mõtetel on nii palju mõju seepärast, et need on ühendatud tunnetega. Tunne on mõtte peegeldus kehas. Mõtle mõtet ja sa tunned seda kehas. Sõnad ja mõtted võimendavad tundeid, toidavad neid. Ja need mõtted käivad ju korduvalt ja korduvalt ja korduvalt… sageli meie nii alateadlikes kihtides, et me ise ka ei märkagi, kui palju toitu ja jõudu me anname sellele, mida tegelikult me oma ellu ei soovi. Aga juba sõnade ja mõtete äramuutmisest võivad tunded muutuda.

Tunded on suuresti kuldvõtmeke oma elu loomise juurde. Aga, et selleni jõuda, on vaja läbida teinekord paras võsastik.

Esimene, mis on ehk kõige suurem müüt, mis hoiab paljusid (eriti mehi) vangis, on see, et tunded on naiste pärusmaa.
“Mina olen asine (eesti) mees ja minul ei olegi eriti muid tundeid kui et kas on hea, normaalne või on halb.” – ma usun, et see mõte polegi nii harv. Aga – ole tähelepanelik - juba selle mõttega loob ;)
Tegelikkuses on meestel täpselt samasugused tunded nagu naistel. Naised on lihtsalt tundlikumad neid märkama… ja neil on selleks n.ö. parem varustus. Ja eks naistel liigub tundeid rohkem ja ka nn. emotsioonidena, mis võivad olla tõesti lihtsalt kui tundevari – kord tuleb, kord läheb.

Miks on tunnetega tegelemine nii keeruline? Siin on mitmeid põhjuseid.
Esiteks ei ole paljud meist oma tunnetega üldse kontaktis (erinevad põhjused, peamiselt lapsepõlvest, on õpetanud meid oma tundeid kõrvale lükkama, sest nii on lihtsalt lihtsam. Või on see olnud ainuvõimalik viis elada) – nii tundub inimesele, et ta ta ei tunnegi midagi, aga tegelikult on tunne  lihtsalt alla surutud.
Teiseks inimesed kardavad tundeid, mis ei ole nn. “head tunded” – hirm, viha, kadedus, kurbus ja nende tuletised pahameel, ärritus, trots, pettumus… Siin on ka mitu põhjust. 
Me kardame tundesse ära uppuda ning enam mitte välja saada. Varasemat kogemust end tundesse lubada ilmselt ju ka pole varnast võtta. Ja nii me ei julge seda tunnet kogeda, sellesse sisse minna. Paradoksaalelt aga tunne kaob, kui tundeenergia on ära kasutatud. Ja tekib selgus. Või asendub “paha” tunne lihtsalt hea tunde ja rõõmuga (kui me muidugi seda “paha” tunnet oma mõtetega ei toida, vaid lihtsalt tunneme ja kogeme tunnet). Viha all näiteks ongi peidus rõõm. 
Miks me ei julge oma tundeid tunda? Enamikule meist ei ole lapsepõlves lihtsalt lubatud neid “pahasid” tundeid tunda. Niisiis me lihtsalt ei oska, arvame, et see on midagi halba. “Ära nuta… kõik on hästi…” – “Kui sa nii ütled, siis sa oled halb laps!” – “”Meie peres küll nii ei tehta/öelda!” jne.  Ja nii me olemegi õppinud, et selliseid tundeid ei ole hea tunda ja oleme õppinud need iseendagi eest ära peitma.

Aga see on üks suur vale!  Sul on õigus tunda kõiki Su tundeid. Tunded on väga tähtsad, sest nad kannavad Sinu jaoks olulist informatsiooni. Ja ei ole olemas häid ega halbu tundeid. On tunded, mis näitavad, et oled õigel teel ja on tunded, mis näitavad, et miski ei toimi nii nagu peaks.
Lihtsalt tundeenergiaga tuleb osata töötada, tuleb osata seda suunata.

Näiteks, nagu minu õpetaja Marina Ebert ütleb: “Viha (ja selle väiksemad “sõbrad”) on kui psüühika häiresüsteem, mis hakkab tööle, kui Su vajadus on rahuldamata” – sa ei saa seda, mida sa tahad.
Viha, pahameel, ärritus – nad tõmbavad Su tähelepanu piiridele, millest on üle astutud, piirangutele, millega sa kokku puutud; haavale või valule, millest on üle vaadatud või mõnele osale sinust, mis vajab muutmist.
Viha ülesanne on taastada tasakaal ja heaolu. Kui seda ei tehta, jäävad muutused tegemata…
Kui Sulle tundub, et Sul ei ole jõudu või mõju seda olukorda muuta ja sa selle tunde enda sisse surud-peidad, siis see on nagu endale herilase püksi pistmine lootuses, et kui sa suminat enam ei kuule, siis on kõik hästi… Varem või hiljem on sellel hävitav mõju… kas suhetele iseendaga, teistega või oma tervisele…

Kadedus näitab Sulle kätte Sinu igatsused, Sinu soovid, Sinu vajadused. Mida Sa soovid? Mida Sa vajad? Kadedustunne aitab Sul teadlikuks saada.
Aga keskendudes kadedusele – et temal on ja mul ei ole - keskendud Sa mittesaamisele. Tähelepanu on väga tugev energia.
Täna kadedustunnet, et ta aitas Sul teadlikuks saada ja keskendu soovitule, mida sa tegelikult soovid.
Kuidas see sinuni võiks jõuda, polegi nii väga sinu asi. Hoia kujutluspilti, tunneta kuidas sa ennast tunneksid, kui Sul see olemas oleks…nagu see juba oleks…  ja usu, universum paneb asjad liikuma. Ühel või teisel moel. Võibolla ütleb keegi midagi või tuleb sul idee, kuidas selleni jõuda. Võibolla tuleb see ise sinuni, aga võibolla tuleb sul selleks midagi teha.

Praegusel ajal on minu meelest manifesteerimine – oma soovide ellu kutsumine veel eriti kiiresti täituv. See aga tähendab, et me peame olema väga tähelepanelikud, mis mõtted-tunded meis on :) . See võtab kõik kogu aeg kuju.

On nii palju võimalusi, kuidas seda kõike teha. See ei ole ainult mõtlemine, kuigi ka teavustamine on sageli vajalik. Mõtlemine on hea, aga tegutsemine on parem, nagu ütleb Kaidi Laur, minu inspireeriv kursaõde. On erinevaid harjutusi ja praktikaid, mis toetavad, et puhastada oma meelt ja keha vanadest tunnetest ja mõttemustritest  ning tegevusi ja ideid, mis aitavad luua enda ümber sellist maailma, mis täidab sind rahu ja rõõmuga.
15-16.06.13 on tulemas ka üks vastavasisuline kursus. Kui Sul on huvi, uudista siit: http://sikisunshine.blogspot.com/2013/06/elamise-ja-olemise-kunst-tee-sisemise.html

Selles postituses olen kasutanud 14-aastase võrratu fotograafi Zevi autoportreesid http://www.demilked.com/surreal-self-portraits-14-year-old-fiddle-oak/

ELAMISE JA OLEMISE KUNST: Tee sisemise tasakaalu, rahu ja rõõmuni

Elamise ja olemise kunst on
2-päevane psühho-spirituaalse enesearengu intensiivkursus
15-16.06.2013 Tallinnas.

Kursus ühendab endas transpersonaalse psühholoogia teadmised ning spirituaalsed tantra ja jooga energeetilised praktikad. Tuletame meelde, kuidas iseennast rohkem armastada.

Kuidas mõista iseennast, oma tundeid ja märgata oma vajadusi? Millised on praktikad, mis aitavad igapäevaelus hoida oma sisemist rahu ja tasakaalu? Kuidas leida üles ja osata kasutada oma sisemisi ressursse? Kuidas olla vaba oma alateadlikest käitumismustritest ja stressitekitavatest uskumustest? Kuidas iseennast rohkem armastada? Kuidas luua oma elu selliseks, millisest eile unistasid? Kuidas julgeda võtta ette asju, mida sisimas soovid? Mida teha, kui energia on madal? Kuidas oma energiat juhtida ja seda tõsta? Kuidas olla vaba igas hetkes?

Kursus aitab Sul korrastada oma minapilti – tuletab meelde, millised on Su ressursid – tugevused, nõrkused, võimed, alateadvuse varjuküljed? Annab juhiseid ja praktikaid, kuidas tulla toime emotsionaalselt keeruliste olukordadega, kuidas hoida sisemist rahu ja tasakaalu. Annab julgust ja toetust ette võtta asju, mida sisimas teha soovid. Suur osa sellest tarkusest on meie endi sees olemas, vaja on see lihtsalt meelde tuletada ja ellu äratada.

See kursus on mõeldud neile, kes soovivad endas arendada vabadust olla paremas ühenduses iseendaga. Kes soovivad kogeda elamise ja olemise lihtsust ja rõõmu. Kes soovivad saada kontakti oma sisemise jõu- ja rahukohaga, et välise maailma probleemide ja väljakutsetega toime tulla.

Kursus on mõeldud Sulle, kui tunned, et vajad:

* suuremat selgust iseendas, soovid mõista enda tundeid ja vajadusi
* emotsionaalset ja energeetilist tasakaalu, oskusi tõsta oma energiataset
* soovid end rohkem väärtustada, olla enda vastu leebe ja armastav
* lihtsaid praktikaid, millega end igapäevaelus toetada ja käivitada
* luua endale sellist elu, mis täidab Sind rõõmu ja rahuloluga.

Räägime:

* Eluenergia. Energiakeskused ja nende mõjud meie elu erinevatele osadele
* Vaimse ärkamise võimalused ja ohud
* Alateadvuse, teadvuse ja üliteadvuse omavahelised seosed. Minateadvus.
* Energia sublimeerimise tehnikad
* Universumi seadused
* Enesekehtestamine ehk eneseväärtustamise põhitõed
* Stressitekitavad uskumused ja alateadlikud käitumismustrid

Praktiseerime:

* Sisevaatlused ja refleksioon
* Teadlikkuse ja keskendumise suurendamise harjutused
* Mõtete juhtimise ja tähelepanu suunamise harjutused
* Erinevad hingamisharjutused ja pranayama
* Kehatöö praktikad
* Erinevad psühhotehnikad
* Meditatsioonid (juhendatud sisemaailma rännakud, tantristlikud helimeditatsioonid)
* Loova visualiseerimise harjutused
* Tants ja laul
* Toetavate uskumuste loomine läbi kehatöö ja kinnituste
* Soovide, taotluste ja palvete sõnastamine, loov visualiseerimine ja feelingazation kui manifesteerimise tööriistad 
* Journaling – kirjutamine kui refleksiooni tööriist
* Rituaalid

Toimumisaeg: 15-16.06.2013, laupäeval 10.00-18.00 ja pühapäeval 10.00 -16.00 Asukoht: Kundalinistuudio, Magasini 29a-9, Tallinn
Maksumus 2 päeva eest: 88 eur
Registreerimine: signe.israel@gmail.com või tel. 5102474

Kursust viib läbi Signe Israel.

Signe on oma elus osanud hästi ühendada praktilise psühholoogia ja igapäeva ärimaailma. Olles pikaajalise pangandustaustaga, tegutseb ta täna ettevõtjana ja õpib Holistilise Teraapia Instituudis psühhoteraapiat.
Olles end aastaid täiendanud erinevatel täiendkoolitustel ja kursustel nii Eestis, Indias kui mitmetes Euroopa paikades, on ta osanud muuta õpitu oma igapäevaelu loomulikuks osaks ning seda terviklikult ja süsteemselt ka teistele edasi anda. Koolitamisega tegeleb Signe alates 2004. aastast, tema koolitused ja kursused on praktilised ja kaasahaaravad. Osalejad ütlevad sageli, et Signe kursused teevad hingele pai.

Oled oodatud!

Oma olemuse väärtuslikkust näeme siis, kui oleme jõudnud iseendani.
See toob rahu, rõõmu ja selguse :)

Kingitused Rishikeshist. Või hoopis… Narniast?

Väga huvitav on Indiast tagasi olles tajuda, kuidas kogemus järjest kohale jõuab. Selgineb ja kristalliseerub. Oli väga-väga võrratu! Olen endale väga tänulik, et julgesin selle otsuse teha ja minna. Usaldada, et kõik, ka kodused asjad korralduvad. Ja nii see oligi!
Kindlasti  saab see aeg seal Rishikeshis olema minu Elu Hetkede Raamatus väga oluliselt kohal.. et mitte öelda, olles üks minu elu tipphetki. Niinimetatud tipukogemusi on õnneks viimasel ajal tõesti järjest rohkem ja rohkem :)

Puutusin kokku nii sügavate väärtustega… inimestes ja iseenda sees. Tundsin palju rõõmu ja elulusti, sillerdav rõõmus naer oli igas päevas mu saatja. See oli nii tore! Sain kogeda soojust, tähelepanu ja armastust. Nii tingimusteta ja täielikult, et mulle jäi vaid üle avaneda ja rõõmus ja tänulikkuses vastu võtta.

Kogesin õrnust, pehmust, kergust ja  paindlikkust… aga ka kannatlikkust, pühendumist, kaastundlikkust, iseendaga rahusolemist ja sisemist kindlustunnet… ja elurõõmu ja mängulisust.

Sain esmakordselt nii tugevalt ja järjepidevalt kogema kundalini tõusu - energeetilisi vibratsioone ja üldse erinevaid energiad. Seda nii läbi tantrakoolituse, mitmete praktikate kui suheldes erinevate inimestega ja külastades erinevaid pühapaikasid. Rishikesh, see püha linn, on energeetiliselt väga avatud ja helde!

Tajusin, kuidas energia on seal igal pool nii pehme, sujuv ja paindlik. Eestis on nüüd kevade tulekuga see ka pehmemaks läinud, aga kui talvel (märtsis) tagasi tulin, siis kogesin, et kõik oli ka energeetiliselt külmunud ja teatud moel… nurgeline ja jäik. Eks inimeste teatud jäikust ja “oma ruumi” hoidmist on siin ikka. Vaja on lihtsalt ise teadlikuks jääda, ise avatusse jääda. Nii kogen sageli, kuidas  ka ümbritsevad, sageli täiesti võõrad inimesed, avanevad. Ja see teeb neile endile ka rõõmu :)

Rishikeshis oli nii kerge saada ühendust oma voolava ja naiseliku Shakti energiaga. Sain tundma ja kogema, mida tähendab ütlus, et “naiselik veetlus – see on oskus laadida endaga õhku”. Ütleks, et see on pigem võime kui oskus:) sest midagi TEHA selleks otseselt ju ei saa. See on võrratu tunne, ja ma soovin, et kõik naised saaksid seda kogema!

Mäletan, et viimastes kooseludes olin takerdunud teatud maskuliinsesse energiasse… olin naisena ka mehelikku vastutust ja tegevusi oma õlgadele võtnud. Nii hea on nüüd tunda, et minus ei ole enam seda kohati lausa tugevat maskuliinsust, minus on puhas, pehmelt naiselik ja vastuvõtlik energia! Sihiteadlikku ja loovat energiat on muidugi ka igal naisel vaja :)

Palju tarkust ja palju tervenemist. Mitmed mu varasemad mustrid tulid väga selgelt nähtavale. Ja selles kohas ei olnudki sugugi raske neist lahti lasta ja uuesti valida :)

Kui ma esimest korda Rishikeshi minnes tundsin, et lähen tundmatusse ja määramatusesse, siis seekord hakates tagasi tulema, tundus mulle, et hoopis nüüd lähen (tulen) täielikku teadmatusse.
Olles märtsis otsuse teinud uuesti minna, tundsin, nagu ma peaksin oma minekut muudkui kuidagi õigustama… eks see otsus, nii kiiresti tagasi minna, tekitas mu ümber mõistmatust. Aga nagu üks mu sõber hästi ütles: “The heart has reasons the mind could never understand”. Nii see on. Nüüd ma tean, et sageli saamegi me neist põhjustest aru alles hiljem.  Pealegi tunnen ma täna, et kogu selle looga on midagi suuremat kui mina…

Midagi on selle Rishikeshiga veel. Seda on isegi natuke keeruline kirjeldada…. 
Algul oli see koht nagu iga teinegi… majade, inimeste, tegevuste ja loodusega, lindude ja õhuga. Aga ühel hetkel hakkasin ma nägema ja tajuma mingist kihist läbi. Ja mulle avanes nagu teine maailm… Sügavam, sisemine, nagu muinasjutumaailm, nagu teine dimensioon.
Esimese hooga meenutas see Alice´it, kes jäneseurust läbi kukkudes jõudis võlumaailma. Aga too oli seal nii neurootiline maailm, kuhu tema sattus… Nii et see oli siin pigem nagu muinasjutuline Narnia... kuhu pääses läbi riidekapi... Ja kus sinna sattunud tegelased said ühendust oma sisemiste väärtuste, võimete ja ressurssidega…  või Neverland (Eikunagimaa), kuhu pääses koos Peeter Paaniga lennates...
See on hoopis teine maailm... teised seadused, teised reeglid... oluliselt peenemad…. põnevad ja mängulised, mitte nagu seal teisel pool, hihh...

Teisel korral, aprillis tagasi minnes ei olnud ma kindel, et kas ma saan enam (kunagi) ühendust selle õige Narniaga... õige Eikellegimaaga... Aga sain! See ootas mind… ja niipea, kui jala Laxman Jhula sillale asetasin, tundsin, et olen seal. Olen kodus.

Eks näis, mis Elu edasi toob :) Põnev!

Nii hea on olla usalduses

Me saame luua ainult seda, mida oleme iseenda sees näinud (või kuulnud). Niiöelda –oma vaimusilmas - nagu eesti keeli kenasti öeldakse.
Sellepärast ongi taotlused nii olulised. See on meie loomisjõud. Läbi soovide ja taotluste saame kutsuda oma ellu seda, mida näha, kuulda või kogeda soovime.

Nii hea on istuda laupäeva varahommikul, kui kõik veel magavad.... Istuda vaikuses, õues kõlavad vaid lindude kevadhommikused trillerdused, rõõmustamas sooja lõunatuule, hommikusest vihmast tekkinud värskuse ja pilvede vahelt välja tulnud päikese üle.
Nii hea on selles hetkes mõelda, mida tänaselt päevalt soovin.  Kergust… asjade sujuvat voolamist… lõdvestumist… usaldamist… loomingulisust… külluslikkust… tervenemist… märkamist…  aeglustumist… õrnust… mida iganes, mis mind rõõmustamas on :)

Ja ikka ja jälle õhtuti märgata ja tänulikkuses rõõmustada, et mu soov ja taotlus on päevaga koos just sellele vastava kuju ja vormi võtnud.

Nii hea on olla usalduses.

Aeglustun... igas hetkes

Oled Sa kunagi pesnud end duši all silmad kinni? Sel viisil, nagu see täna sündis, mina küll ei ole. Nägu ja kaela ehk. Aga KOGU keha! Käies terve keha sentimeeter-sentimeeterhaaval läbi... silmad kinni...
Avastasin, et niipea kui silmad kinni panin, ei saanud ma enam pesta sama tempoga kui enne. Aeglustusin olulisel määral. Tänasin siinkohal mõttes Marikat, kes läbi tantristliku elufilosoofia on aeglustumise mu ellu toonud ning mind ikka ja jälle teadlikult aeglustuma on kutsunud.

Selleks, et oma keha tajuda, tuleb aeglustuda. Selleks, et iseennast tajuda, on vaja aeglustuda.
Märkamiseks tuleb mitte ainult aeglustuda, vaid sageli lausa peatuda. Täie teadlikkuse ja keskendumisega.

Libistan sõrmedega aeglaselt piki sääri... tunnetan säärelihaseid, lihaste vahekimpe... oma varbaid... tallaaluse erinevaid kumerusi ja õõnsusi... Oma kõhtu, rindu, selga…. Käsivarsi, peopesi, sõrmi…. masseerin rahulike liigutustega kõiki pealuu kumerusi.
Rahulikult, aeglaselt... nagu see Arvo Pärdi Spiegel Im Spiegel, mis praegu, seda kirjutades, mulle taustaks end mängima valis... :)

Avastan, et on üks piirkond kehas, mida pesema ulatub küll, aga millele pai tegema ei ulatu hästi. Need on meie tiivanukid.
On tähelepanuväärne, et ka selleks, et lendu tõusta, endas peituvat ilu ja ressursse näha, on sageli vaja teist inimest. Ise kipume jääma liiga maa külge, ise arvates, et “realistiks”.

 

Foto: Arno Peksar, http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=16993

Olen viimasel ajal end jälle peale dushi õlitama hakanud. Märjale kehale õli kandes jääb keha eriliselt siidine. Armastan mandliõli, Indias sain hea ühenduse sandliõliga. Nagu ikka, kallan õli pihkudele ja määrin kehale. „Stopp... rahulikumalt...“ ütleb keha. „Pane silmad kinni...“ – „Ahjaa, juba unustasin...“ mõtlen endamisi muiates – kui lihtne on tavapärasesse rutiini tagasi vajuda...

Libistan aeglaselt-aeglaselt...  silitades terve keha üle... kõik kehaosad... sääred... reied...varbad... tuharad... alaselg... kõht... rinnad... õlad, niipealju kui siis selja taha ulatub... käsivarred... sõrmed... nägu...
Mõnes kohas peatun pikemalt, tajun mis minus kehas toimub, mis veelgi sügavamal seespool toimub. Mida tunnen, tajun? Kus on keha pehme ja vetruv? Kus on tunda, pinget, sisemisi tugevamaid kohti... Jalad on päris pinges... hmm… mida mu jalad räägivad? Mida mu jalad vajavad...? Seisan liiga palju (koolitustel)? Kõnnin liiga vähe...(looduses)? Vastused on ju kõik meie endi sees olemas. Tuleb vaid aeglustuda ja kuulatada.

Huvitav on kogeda... üheaegselt keha oma käte all... ja teiselt poolt enda sooje käsi oma keha peal... ... puudutada, tajuda, mida mu käsi tunneb... ja tajuda, mis mu kehas selle peale toimub...
Keha rõõmustab, väljendades seda täieliku lõdvestumise ja mõnusa surinaga.

Keha on väga tark, olles mulle  suureks  Õpetajaks. Nagu Osho ütleb: “Keha on sinu algus.”   Jah, kehast algab see elu ja kehaga see lõppeb.

Osho ütleb veel, et:

Sind on õpetatud keha vastu olema. Vahel satud Sa suurde vaimustusse puust, mõnikord Kuust ja Päikesest, vahel lillest. Ent Su keha on kõige keerulisem fenomen. Ühelgi lillel ega puul pole nii ilusat keha kui sinul. Kuul, Päikesel ega tähtedel pole sellist arenenud mehhanismi nagu sinul. Sind on õpetatud hindama lille ilu, mis on lihtne asi. Sind on õpetatud hindama puid, isegi kive, kaljusid, mägesid, jõgesid, ent kunagi pole sind õpetatud hindama su oma keha, olema sellest vaimustuses.
Tantra õpetab, et tuleb tagasi võita oma austus keha vastu, armastus keha vastu. Tantra õpetab suhtuma kehasse kui Jumala kõige suuremasse loomingusse. 

Niisiis – miks mitte sattuda vaimustusse oma kehast? ;)

Pilt leitud internetist, autor teadmata.

Nii vähe on vaja selleks, et täiest hingest rõõmustada uue päeva üle.  Küll on elu võrratu :)

Elu peale Indiat… julgen käia oma rada omal viisil

Tagasi maa peale
õrnalt mind pandi,
kuid Valgus
mu hinge jäi...

~Ninell Koit~

Indiapostituses “Namaste” kirjutasin oma (välistest) muljetest Indiaga reisiga seoses. Tunnen, et esimesed sisemised muljed hakkavad ka varsti vormi võtma… kooruma…nagu tibupojad… praegu on vist veel mingi haudeperiood.
Ilmselt seetõttu pole ma isegi suutnud veel India blogi kirjutama hakata… Tjah, ma pole üheltki reisilt tagasi tulles kogenud midagi sarnast.

Minu jaoks ei olnud see reis ju lihtsalt puhkusele või “päikese kätte” minek.

Ma teadsin kohe, et sellest saab midagi enamat… nagu palverännak.. kui sisemine quest… kui sisemine rännak, jõudmaks lähemale iseendale, oma tõelise olemuse kujunemisele (selles kehastuses ;) ). 
Oma sisemise maastiku korrastamine, uuesti loomine. 
Ja nii see on tõesti ka olnud.

 

Nii seal kui ka peale tagasitulekut olen kogenud endas äärmiselt huvitavaid protsesse. Energia, milles seal olin, oleks mind nagu läbi valgustanud.

Ja sellega on kaasa tulnud intensiivne vanade raamide, piiride muutumine, murdumine ja nende uutega asendamine. Tajun ja näen vahel täiesti selgelt oma vanu mustreid, milles varasemalt (vahel endalegi teadmatult) tegutsenud olen.
Ja vahel näen neid viisil, et saan lihtsalt ja kergelt valida uue lähenemise… Neil kordadel vaatan nagu kõrvalt ja imestan isegi… vau, aitäh!
Aga mõistagi ei lähe iga kord mitte alati nii lihtsalt. Vahel tuleb ikka aega võtta, et lõdvestuda, et suuta näha läbi oma mõttekonstruktsioonide ja neisse takerdunud valusate emotsioonide…

Järjest ja järjest on kogen olukordi, kus teen teisiti kui kunagi varem. Vahel valin ise nii teha, vahel tuleb see nagu täiesti juhuslikult… Näen teisiti, mõtlen teisiti, liigun teisi teid mööda… Vahel on selline tunne, nagu see oleks mingi… ümbersünd :)

Kiht-kihi haaval kooruvad maha vanad kihid, nagu korbatanud kapsalehed… mida enam vaja ei ole. Vahel on see ka ühe mustri erinevad kihid… üks näitab end ühe, teine teise nurga alt.
Teadlik olles saame  kogu aeg ise uue valida. Uue ja teadliku iseenda. Jah, see ongi psühhosüntees, millest Roberto Assagioli räägib :)

Üks Assagioli peamisi ideid on see, et peale madalama alateadvuse, kus peituvad hirmud, valud ja lahendamata traumad, on olemas ka kõrgem alateadvus, kus peituvad intuitsioon, inspiratsioon, loovus ja geniaalsus – rääkimata tingimusteta armastusest. Kahjuks on need pooled tervikuks integreerimata. Just seda aitabki teha psühhosüntees.

Hihh, ja see avaldub isegi nii praktiliselt tasandil, et ma ärkan hommikuti üles teistmoodi ja teen isegi leiba teistmoodi kui varem :D

Sain siin inspiratsiooni ja toetust Hallo Kosmose saatest, kus külaliseks oli lavastaja, näitleja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli õppejõud ja filosoofiadoktor  Anne Türnpu .
Kuulates tema juttu Triksterist, tekkis mul tunne, et Trikster on nagu Shiva… või siis on Shiva nagu Trikster ;)

Shivaga sain seekord Rishkieshis eriliselt sügava ühenduse.

Paljud inimesed on sidunud Triksterit loomisvõimega.  Anne Türnpu ütleb, et need ongi sarnased struktuurid. Trikster on selline tegelane, kes teeb ja ütleb asju, mis paneb sind kahtlema siiamaani toimivates süsteemides, raamides. See ongi (uue) loomingu algus. 

Nii Trikster kui Shiva lammutavad ja hävitavad selleks, et luua uut vormi.
Ja nii sünnib looming! Nii et kui inimene on loomas, siis ta kogeb endas Triksterit – lammutab olemasolevaid süsteeme ;). 



Pildi autor: Kati Karelson, Rishikesh

Anne Türnpu ütleb veel, et igal loojal peab olema võimalus eksida.  Loojal on õigus läbi kukkuda.  Sa ei saa ju ette teada… muidu pole see looming, vaid hoopis kontroll...
Võimalus eksida võtab maha selle hirmu, et ma pean tegema kogu aeg õigesti. Ja see omakorda annab vabaduse. Vabaduse luua ;)

Nuvot… ja mina olen ka midagi uut loomas… midagi, mida ma ei ole enne teinud ega kogenud.  Kas ma kukun läbi või mitte, saan hiljem teada… :)
Lähen uuesti Indiasse. Aprilli lõpul.
Lihtsalt tundsin, et mingid protsessid jäid seal väga pooleli. Algul tundus see mõte ilmvõimatu… “kes nii teeb! keegi ei  mõistaks mind… alles ma ju käisin…jne.” Aga siis otsustasin loobuda igasugustest kõhklustest ja kartustest ja lihtsalt kuulata oma südant. Otsustasin lubada endal järgneda oma rõõmule ja lasta end elul lihtsalt kanda. Ja  usaldada.
Ja tõesti, otsus, mis tuli mulle endalegi ootamatult, tõi sügava sisemise rahu.

Joseph Campbellil on selle kohta kohe mitu mõtet:

“Follow your bliss and don't be afraid, and doors will open where you didn't know they were going to be.” * “Follow your bliss and the universe will open doors for you where there were only walls.” * “If you can see your path laid out in front of you step by step, you know it's not your path. Your own path you make with every step you take. That's why it's your path.” * “If the path before you is clear, you're probably on someone else's.” *

Ma ei tea, mis seal toimuma saab, aga ma tunnen, et ma pean minema. Nii nagu ma esimenegi kord läksin – lihtsalt väga selge kutse oli. Olen kogenud, kui oluline on järgneda sisemisele kutsele. Mõistusel ei ole nii palju infot otsustamiseks kui meie intuitsioonil ja meie kõrgemal Minal. Kui kutse on selge ja tugev, tuleb järgneda. Ka see minek sinna, sellisel kujul, on ju vana vormi lammutamine ja uue loomine… Toetamas olemasolevate sisemiste (psühholoogiliste) süsteemide uude vormi loomist.

Pean tõdema, et mu perel on mind raske mõista. Lastel, kelle arvamus on kõige olulisem, õnneks mitte ja nad saavad olema väga hästi hoitud.
Ja ma ei ole ma üksi – olen õppinud usaldama... isegi kuigi Elu või Looja toetus on tuntav teinekord alles siis, kui olen juba mõnda aega raskustes hulpinud.. aga see on alati tulnud. 

Selline tunne on küll, et kui ma nüüd Indiasse tagasi lähen, peale nii lühikest aega ja ennast uuesti sellesse energiasse panen, siis see on nagu röntgen – jumalik valgus, kus ma seisan silmitsi kõigi oma mustrite ja kitsaskohtadega. Et nad saaksid laguneda ja lahustuda.

Niisiis… minu elus töötab Trikster :)

Ma olen loomas…. 
Ehk midagi ilusat ja (ehk ka teiste jaoks) hingepaitavat… Aitäh!

 

Mind täidab rõõm, ootus ja usaldus selle ees, mis hakkab sündima. Sisemiselt olen juba teel... (sünni)protsessid juba käivad :)

Kas Sina teenid piisavalt?

Mõtisklesin siin ükspäev ja tegin plaane uueks aastaks (minu (tegevus)aasta algab valdkonnast tulnevalt teadagi sügisel :) ). Mõtlesin, et mida tahaks teha…? Milline võiks olla minu väljund uuel tegutsemisaastal?

Koolitusi on juba kalendris päris mitu, tahaksin teha ka mõned töötoad, teemadel mida ma näen, et inimesi puudutavad ja mis mind ennast ka kõnetavad.
Sügisel ja ehk ka juba suvel - tahaksin teha rohkem teraapiaid - (regressiooni)rännakuid. Inimesed ikka küsivad aegajalt, aga praegu on ajagraafik selleks liiga tihe olnud… ja palju olen ju mööda Eestit ringi sõitnud. Ehk juba mais saab selleks aega võtta :)

Vaatasin oma plaane ja küsisin endalt, et “kas ma teenin sellega piisavalt?”
“Jah, ma arvan küll…” leidsin kukalt kratsides ja suures plaanis arvutades.
“Ja kui ma küsin nüüd uuesti, kas ma TEENIN sellega piisavalt?”, kordus küsimus minu sees, omamoodi tungivalt. Oii… alles nüüd ma saan aru, mida ma endalt küsimas olen...!

Ma ei taha ju TEENIDA raha (s.t. teenida – to serve, töötada tema heaks). 
Ma tahan TEENIDA inimesi. Töötada inimeste heaks.
Selle tegevusega KAASNEB raha, sest see on ilmselge energiavahetus.

Ja ma sain aru, et “Ei, ma ei teeni selle tegevusega piisavalt…”.
“Mida mul oleks siis vaja veel teha, et teenida (inimesi) piisavalt?” kõlas uus küsimus.

Kuulatasin ja sain aru, et minu roll on ka kirjutada.
See kutsub mind viimasel ajal nii tugevalt…, nagu siin ka ükspäev kribasin… eks mul on sellega seoses mingi oma teema… omad hirmud ja kahtlused vaja lahti lasta… A la, et kõik kirjutavad juba igal pool, kas minu poolt loodu ikka kas eristub ja annab olulist lisaväärtust… ja bla-bla-blaa….  aga miski sisemine (kirjutamise)sund on praegu eriti üleval…
Eks näis milline see saab olema, aga ju ma võtan selle ette. :P Kas siinsamas blogis või mingis muus vormis.

Ja ilmselt ootab ees ka mõni päris uus väljund läbi kehatöö ja hingamistöö… Näen koolitustel sageli, kuidas inimesed saavad oma sisemiste probleemide ja ka ressurssidega kõige paremini ühendust just läbi keha. Kehasse on see ju kõik talletunud.

Tahan edaspidi hoida rohkem fookust sellel, kas teenin inimesi, inimkonda piisavalt.  Või - kuidas ma saaksin rohkem teenida? Ja kui ma teenin, siis polegi ju võimalik, et jään rahaliselt hätta – universumis on kõik tasakaalus. Usun, et kui ühelt poolt liigub minu energia, teiselt poolt tuleb vastu külluse- ja rahaenergia. :)

Paulo Coelho “Maagi päevik”

Enne Indiasse minekut tahtsin lugeda midagi, mis aitaks sellesse energiasse sisse saada. Sattusin Lii Undi Varanasi päevaraamatule 2 “Illusioonimeistrid”, aga ei suutnud seda lugeda. Liiga… sinine… liiga maine ja materiaalne tundus see mulle selle rännaku kõrval, mida mina tahtsin kogema minna…

Nii pakkus ennast mulle näppu Paulo Coelho esimene raamat “Maagi päevik” ja niipea kui selle lahti lõin, tundsin, et see on õige kaaslane nii lennukisse kui pimedatesse õhtutesse, mis Indias teadupärast nii kiiresti kätte jõuavad, nagu tõmbaks keegi kardina ette. Siis ma ju veel ei teadnud, et ka/just õhtud saavad mu põnevateks kaaslasteks ;)

Toon siin ära tsitaadid, mis mind kõnetasid, nii leian ka ise need hiljem lihtsasti üles :)
Mitmetes kohtades tundus, et me kogeme Coelhoga midagi väga sarnast, ainult et tema Hispaanias ja mina Indias… ja tema on need oma äratundmised nii võrratult sõnalisse vormi valanud.

Laeval on kõige turvalisem sadamas. Aga ega neid selleks ei ehitata. (lk 24)

*

Et näha, kas mägi on kõrge või madal, ei pea ilmtingimata üles ronima (lk 24)

*

Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt, ning enamikul reisidel ei mõista sa isegi keelt, milles inimesed räägivad. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes, kuna raskes olukorras võib neist kasu olla.
Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad. (34)

Tema sõnad kinnitasid minu mõtted, et rännak võib olla (ja ongi, kui su taotlus on selline) kui sisekaemus.

Kasvamiseks on vaja liikuda edasi, üha edasi. (34)
Eesmärgi poole liikudes on vaja pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ja õpetab nii mõndagi. (38)

Sageli me ei märka siseharjunud rutiini tõttu neid vihjeid - märke, mida meie tee või elukulg meile annab. Coelho käis koos oma teejuhiga 5-6 korda sama teed, ilma et ta oleks märganud, et nad tiirutavad juba päevi sama teed pidi ringi.

Mina kogesin seda, et esimesi kordi mööda Rishikeshi tänavaid käies ei märganud ma pooli asjugi. Mida enam sai see piirkond tuttavamaks, seda rohkem hakkasin ma nägema. Ja rohkem kui ühel korral imestasin: “Kust see kauplus, kohvik või hotell siia sai? Eile teda ju veel kindlasti ei olnud!”
Mida enam me oma käiku aeglustame, seda enam ümbritsevat märkame. Ja vaid nii on võimalik hakata märkama märke või kuulma oma sisemist juhatust.

See, kui ruttu aeg läheb, sõltub meist endist. (40)

*

Kui sa ei mõtle muust, kui kohalejõudmisest, on teekond piin. Aga see võib olla nauding – otsimise mõnu ja seiklemise rõõm. Sa toidad midagi väga olulist – unistusi. (51)

*

Unistused toidavad meie hinge nagu toit meie keha.

Millal Sina viimati unistasid?
Kui sageli Sa lubad oma mõttel rändama minna radadele “tahaks seda näha… kogeda… saada…tunda…omada”? Tjahh, ilma meie ettekujutluse eostava jõuta ei sünni suurt midagi…

Esimene märk unistuste tapmisest on ajapuudus. Ka kõige hõivatumad inimesed leiavad alati aega. (52)

*

Elu on kui seiklus. Talt tulebki palju küsida :)  Julge tahta! Ära rahuldu rahulike  pühapäevahommikutega. (52)

*

Surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu meie olemuse.
Nii tekivadki haigused ja psühhoosid.

*

Me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuida läheme sageli hoopis seda teed, millega kõige enam harjunud oleme. (54)

*

Ainus viis, kuidas me oma unistuse päästa saame, on enda vastu helde olla.

Millal Sina tegid midagi vaid iseenda pärast? Hellitasid ennast? Mis on see, mida Sa tahaksid teha? Mis sest, et meel hakkab kohe üles loetlema põhjuseid, miks ei saa… Kuulata seda soovi, selle kihi all… Ja tee, hoolimata kõigist põhjustest miks see võimalik ei ole… Ja vaata, jälgi, mis juhtub? :) See võib olla hindamatu kingitus iseendale.

Igasse katsesse end nuhelda tuleb suhtuda karmilt. Iga püüe endale vaimselt haiget teha, tuleb muuta reaalseks valuks.

Coelho teejuht õpetas talle, et iga kord, kui me teeme endale vaimselt haiget – tunneme kadedust, süüd, enesehaletsust, süüdistame end otsusevõimetuse pärast, kogeme argust, kadedust, enesehaletsust, armukadedust, vihkamist... tuleks suruda pöidlaküüs nimetissõrme küünealusesse nahka, et teadvustada endale, et see on enda suhtes tuntav vaimne terrror ja et me lõpetaksime selle.

Kui sa ei tunne oma saatanat (oma isiklikku deemonit), avaldab ta ennast tavaliselt esimeses vastutulevas inimeses.

*

Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Seda mõistmata muutume ülbeteks sõdalasteks. Lõpuks see meid hävitab, sest olles liiga enesekindlad, ei märka me püüniseid lahinguväljal. (64)

*

Enne oluliste otsuste vastuvõtmist on alati tark tegeleda millegi lõdvestavaga. (89)

*

Inimesed rahulduvad väga vähesega. Ja virisevad selle pärast. (98)

*

Vestlemine on kasulik, kui inimesed tahavad ennast veenda oma arvamuste õigsuses. Me püüame alati inimesi oma usku pöörata. Arvame, et mida rohkem inimesi nii arvab, seda kindlamalt on see õige. Aga see pole mõistagi tõsi.

*

Tee ja tõde ja elu on Sinu enda südames.

*

Vaenlased ei saa meile meeldida, sest nad on meie vastu nii julmad ja põhjustavad kannatusi. Kuid agaape-armastus haarab su täielikult endasse ja nii saab ka vaenlasi armastada, nagu ka Kristus rääkis.

*

Entusiasm on armastuse vorm, mis on suunatud kindla idee teenistusse. Ta aitab meil otsuseid teha ja neid ellu viia.

*

Tegeledes igapäevaste toimingutega, millel pole eksistentsi üldisemas plaanis mingit tähendust, laseme oma entusiasmil raugeda.
Me kaotame oma innukuse tänu väikestele vältimatutele lüüasaamistele. Ja kuna me ei anna endale aru, et entusiasm on kõige olulisem jõud, mis võiduni viib, siis laseme sellel sõrmede vahelt välja voolata, mõistmata, et laseme käest oma elu tõelise tähenduse.

Me süüdistame maailma igavuses ja kannatustes oma kaotuste pärast ning unustame, et mitte keegi peale meie ei lasknud kaduda sel nõiduslikul jõul – agaapel entuasiasmi kujul.

*

Kõik, mis Sa õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendatakse. Tarkus on väärtus ainult siis, kui see mingeid takistusi ületada aitab. (136)

*

Leia igal ronimise hetkel tuge kõikehõlmavast armastusest – ta juhib igat Su sammu.

*

Et agaape (tingimusteta armastus) õitseks, ei tohi karta muuta oma elu.

*

Õige otsuse saad teha siis, kui tead, missugune on vale.

*

Elu annab meile igal hetkel õppetunde ja saladus on seles, et ainult igapäevases tegevuses saame näidata oma salomonlikku tarkust ja Aleksander Suure jõudu (185)

*

Meie jõupingutused on kiiduväärt ja vajalikud, aga ilma tagajärjeta pole neil mingit väärtust.

*

Õnnelik olemine ei ole patt.
Pool tosinat harjutust ja tähelepanelik kõrv on piisav, et teha teoks ka kõige võimatumana tunduvad unistused.

*

Õige asja eest võideldes sünnib sinus vägi.

*

Me kalduma fantaseerima olematute asjade üle, kuid seeläbi jäävad omandamata suisa nina all seisvad õpptunnid.

*

Minu mõõga saladus, nagu iga vallutusretke saladus meie elus, oli maailma lihtsaim: Mida ma mõõgaga tegema pean? Miks ma seda vajan? Mis sellega peale hakata?

*

Jalgrattaga sõitma õppimisel lase rattal end sõidutada.

Tee hakkas mind kõnnitama, ütles Coelho. Seda kogesin ka mina. Nii nagu laul on laulnud läbi mina, hakkas tee mind kõnnitama, Rishikesh läbi minu elama.

Kirjutamisest… ja otsustamisest

Ma nii rõõmustan, kuidas mu (väljapoole) kirjutamise soon on taas lahti minemas :)

Endale kirjutan ma ju nagunii, ja ilmse(lge)lt on see ka põhjus, et miks pole enam sisemist kipitavat vajadust siia veebiveergudele oma mõtteid ritta lükkida. Tunnen küll teatud kutset oma lugusid ja kogemusi jagada… Aga nägemus, kas kirjutada oma lugusid või oma mõtteid… või mõlemaid koos… pole piisavalt selge ega kutsuv olnud.  Ja sisemine kutse pole olnud nii selge kui mitmed välised kutsed. Aitäh teile, kes te olete valinud jagada minuga, et minu lood või minu poolt jagatu on teid mingil moel inspireerinud ja/või toetanud! Ilma teieta ma ilmselt siin ei jätkaks.

Kuna motivatsioon ei tulnud seestpoolt, läbi oma vajaduse, siis ei suutnud ma ikka piisavalt otsustavalt oma täidesaatvat jõudu sellesse kirjutamise kanalisse suunata. Ja - bingo! Olen seda ju varemgi kogenud, et täpselt see ongi vajalik, et tahe saaks ellu viidud – on vaja OTSUST.

Mõned nädalapäevad tagasi, koos sõpradega istudes, sain nii palju inspiratsiooni ja toetust, energia tõusis nii üles, et tundsin ära, et sisimas ma tahan ju kirjutada… ja tegin otsuse, kirjutada. Tahan uskuda, et mul on, mida jagada.
 
Soovin, et see otsuse energia kannaks mind endaga, sest ma tean, et niipea kui me järgime oma südame sisemist kutset ja oma tegevuse voolu sisse saame, siis võib vabalt lõdvestuda ja lasta end kanda, täiesti pingutuseta.

Samas, ka selles voolus end kanda lastes on hea tunda karisid, mis varitseda võivad. Ja nagu kümnesse, oli täna toetuseks Epu viimane sissekanne , kus ta tõi välja kõige enam alahinnatud soovituse alustavale kirjanikule.
See on: “Get rid of internet! Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”  Eks olen isegi korduvalt sellesse kinni jäänud, et võtan arvuti lahti, sirvin läbi mõned lehed, vaatan korra FB-sse… suhtlen mõne sõbraga… ja siis märkan, et kirjutamise energia ja inspiratsiooni on kadunud nagu õhk laste poolt unustatud ja tühjaks läinud õhupallist…
Aga ma arvan, et selleks pole ilmtingimata vaja metsa minna või kaugele maale sõita. Võib teha otsuse – kõigepealt kirjutan. Ja kui lugu valmis, siis võin kiigata internetiavarustesse :).

Olen mitmeid kordi kogenud, kuidas OTSUS on kõik, mis meil on vaja teha. Olen tundnud, et otsuse tegemisest vallandub nii palju energiat, et asjad hakkavad ise liikuma. Tuleb muidugi oma otsust ja pühendumist hoida, et energia koos püsiks.

Nii juhtus siis, kui 2010 aastal ütlesin endale: “Jah, ma tulen pangast töölt ära.” Otsuse energia tõi mõistagi kaasa nii minupoolse tegutsemise, kantuna sisemisest jõust, mis tekkis, aga ka täiesti välispidisest (ja pealtnäha minust sõltumatust) liikumistest.
Nii juhtus siis, kui ütlesin eelmise aasta sügisel endale, et “Jah, ma tahan minna rändama ja ma lähen Indiasse.” Teadmata, kuidas see rahaliselt võimalik on ja kuidas saavad lapsed sel ajal hoitud. Kõik sujus kiiremini ja lihtsamini, kui arvanud oleksin.
Soovin, et ka ka nüüd toetaks ja kannaks mind ikka saatnud Paulo Coleho mõte:” Kui Sa midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm”. Tean, et nii see on. Aitäh :)

Olen avatus

Minu meel ja minu mõte on viimasel ajal pidevalt sama kahtlev kui Neckeri kuupi uudistav meel… No milline külg siis ikkagi on eespool…?!

Varem tegi see mulle meelehärmi… No kuidas ma ei suuda mingile “vormile” kindlaks jääda…. ikka ja jälle näen olukorras/oma arvamuses/seisukohas n.ö. mündi teist külge ja ütlen endale: “Noo, see päris nii ka ei ole.. näed, teine külg on ju ka… Kumb siis on õigem..?! ” :)

Täna seda taas kogedes sain aru, et see on hoopis avatus – olla ilma end mingisse vormi fikseerimata, ütlemata: “mina olen selline”, “elu on selline”…

Aitäh selle äratundmise eest :)

Namaste.

Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.

“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”

Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.

Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis  kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.

Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.

Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!

Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust  ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.

Nautisin parimat teenindust maailmas– minu ja paljude teiste vaieldamatult lemmikus söögikohas Ganga Beach Cafe.  Peale seda, kui esimesel nädalal sai käidud läbi kõik ümberkaudsed toidukohad, sai Ganga Beach Cafest minu teine kodu.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”

Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus. 
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.

Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.

Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)

Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid! 
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.

Ja ilmselgelt kõige  vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?

 
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…

Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)

Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast  ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?

Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)

Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on.  Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad. 
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida),  sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid… 
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))

 

Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.

Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :))  Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees... 
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.

Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P

 

Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.

Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine.  Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus.  Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…

Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)

Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)

 


Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)

Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)

Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.

 

Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.

 
 


Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti  vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.

Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…

 

Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me  hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.

Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )

Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…

Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.

Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.



Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas…  Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.

Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba  Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)

Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.

…

Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus -  ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.

Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja  täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “ 
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.


See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)