Puudutuse jõud

Olen siin vahelduva eduga käinud tantraõhtutel. Neil olles mõtlen vahel, kui vähe on tegelikult inimestel vaja, et (taas)tunda lähedust. Kiires elutempos, töö ja kodu vahet kiirustades… peatudes hetkeks, olla koos, puudutada teineteist. See annab juba nii palju! Lihtsalt puudutada, olles oma tähelepanuga täiesti kohal.

See ei ole ju kellelegi üllatuseks, et puudutus tervendab, rahustab ja tõstab enesetunnet. Puudutused vallandavad endorfiine - õnnehormoone  ja oksütotsiine, meie armastuse hormoone, ja alandavad sterssihormoonide- kortisooli taset.

Mäletan, et Marika juures tema tantrakoolitusel käies me tegime sellist harjutust, kus üks paariline puudutas teise kätt, silitades seda kahel viisil. Esimene oli täie tähelepanuga, keskendudes sellele hetkele, oma kaaslasele  ja sellele kohale nahal, mida ta puudutas. Ja siis mõne aja pärast, pööras oma tähelepanu ja ka pilgu mujale, ruumis ringi, aknast välja…sellegipoolest edasi silitades. Vahe oli kohe tunda!

Me tegime ühel õhtul sellist kätepuudutamisse harjutust, kus istusime paarilisega vastakuti, silmad kinni. Mõlemad sirutasid oma käed ette, kuni sõrmed kohtusid. Tekkis käte ja sõrmede omavaheline silitamise-puudutamise mäng. Väga eriline on niimoodi, silmad kinni, vastastikku teineteise käsi tunnetada. Hea oleks selleks võtta üks kümmekond minutit.
See on väga nauditav harjutus! Käed hakkavad nagu oma elu elama, liikuma, teineteisega paaris tantsima :)  Kui seda harjutust teha grupiga, paarilisi vahetades, siis on huvitav tajuda seda, kuidas ühtede kätega tekib parem ja nauditavam kontakt (olenemata sellest, kas tegu on samast või erinevast soost inimesega) kui teisega.
Mind ükskord ühe paarilise puhul kohe päris üllatas, kuidas meie käed rääkisid nagu erinevat keelt!  Tekkis selline tunne, nagu tema käed “ajasid nagu mingit oma asja”, minu käsi “kuulamata” ja tähele panemata. Tema käed silitasid, puudutasid, kuid ta tegi seda ilma vist tähelepanuta, tunnetasin rabistamist, kiirustamist... lausa nagu ta oleks minu käte liikumist  ja neile vastamist ignoreerinud... Vähemalt mulle tundus nii :) Ma jätsin vahepeal lihtsalt käed seisma, et „noh tee siis seda „oma asja““... Ajas vaheldumisi närvi ja naerma, kuidas olukord üldse selline võib olla :)) Aga eks ka nii võib juhtuda ja ma isegi ei oska öelda, kas see võib näidata, kui lähedane või “ühel lainel” omavaheline (kehaline?) kontakt on või mitte, aga midagi ta kindlasti väljendab.

Huvitavad on ka kooshingamise ja/või silmavaatamise harjutused. Näiteks, istudes vastakuti, vaadates teineteisele silma ja koos hingates. Hingamisrütmi võib sättida selliseks, et sel ajal kui üks hingab sisse, hingab teine välja. Tekib selline omamoodi lainetus. 
Pikalt silmavaatamine, ilma rääkimata ja nägusid tegemata ;) on juba iseenesest väga sügav ja erilist lähedustunnet tekitav harjutus. Me tegime selliseid harjutusi ka Indias, Art Of Livingu ashramis kursustel. Siis me ei jälginud partneri valikul, kas tegu on samast või vastassoost inimesega. Aga silmavaatamine kestis suhteliselt pikalt… ma arvan, et min 20 min.  Öeldakse, et silmad on hinge peegel.  Jah, tõesti oli selline tunne, nagu hinged oleksid puudutanud teineteist.. teistmoodi ei oska seda väga sügavat kogemust kirjeldada. Hiljem tundusid need inimesed kuidagi eriliselt omased ja lähedased.

Oma elukaaslasega või intiimpartneriga võib hingamisharjutust teha ka tantra klassikalises poosis (vt. pildil). Hingamisharjutuse tarvis ei pea see mõistagi ju alasti olema, nagu siin pildil :)  Hingamisrütm pannakse paika teise keha tunnetades ja tema hingamist enda kõrva ääres kuuldes.
David Deida, tantraõpetaja ja mitmete raamatute autor, soovitab sellise harjutuse puhul oma tähelepanuga hingamist ja – oma eluenergiat suunata nii, et naised hingaksid nagu oma jalgevahelt, seksuaalkeskusest (yonist ) sisse, ja südamest välja. Mehed hingavad südamest sisse ja seksuaalkeskusest (lingamist ) välja.
P.S. Huvilistele lisan ka Deida Youtubes olevast seminarist “Spirit, Sex, Love” lingi.  Olen seda mitu korda vaadanud, ja ikka inspireerib.

Teinekord piisab ka mõnusast tavapärasega võrreldes pikemast kallistusest, mille jooksul tajud, kuidas mõlema hingamised omamoodi rütmi lähevad…või lihtsalt silitavatest paidest :)

Ühendus

Sa oled mägi, mina veerev lumi
Sa oled laulev laine, mina vaht
Sa oled valvamine, mina uni…
Mina olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne…
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

~tänusõnad Sarasvatile ja Artur Alliksaarele~

Püha kolmainsus

Küll on mõnus alustada uut päeva, uut nädalat ja – uut (Hiina horoskoobijärgset) aastat hommikuse joogaga!

Liikuda, sirutada, tunnetada ennast... märgata kuidas sini-sinised lumehanged akna taga hommiku lähenedes järjest enam kahvatuvad, kuulatada kuidas punaste pugudega leevikesed pärnaokstel kiikudes hommikule rõõmsalt oodi laulavad ja tunda mõnusat energiat oma kehasse voolamas...

Algul tegin end soojaks (juba see oli NII mõnus! – ma pole ju väga ammu end liigutanud...töiselt tihedal ajal polnud üldse mahti ja viimased kaks nädalat ma ainult magasin:P
ja siis joogaseti peale. Vahva oli kohe harjutustesse viimasest Bhairava shakti õhtul õpitud kõhutantsust elemente sisse põimida ja seekord kaasasin ka mõned tantraharjutused.                                                                                                              Pilt: Pelle Kask

Peale joogat jäin mediteerima. Lastes tulla sellel, mis tuleb.
See oli väga huvitav kogemus. Minus hakkas integreeruma minu sisemine mehelikkus – Animus.

Me oleme küll sündinud meeste ja naistena, kuid igas mehes on olemas ka naiselik energia ja igas naises mehelik energia. Neid nimetatakse (Jungi järgi) vastavalt Anima ja Animus.

Ma nägin iseenda  mehelikku energiat ja kõike seda, mida ta minus esindada võib – otsuse- ja sihikindlust, tegutsemist, tugevust, saavutamist, soovi olukorda kontrollida ja end maksma panna... Nägin tema varjukülge – tema kangekaelsust, kriitilisust, domineerivust, võitluslikkust, liigset jõulisust, teinekord isegi agressiivsust…

Seejärel nägin ma enda sisemist naiselikkust – Shaktit iseendas. Nägin kõike seda, mida ta esindab – õrnust, kannatlikkust, osavõtlikkust, järeleandlikkust,  soojust, avatust, hoolitsust, tundlikkust, andestamist… Ja tema võimalikke varjukülgi – tujukust, jonnakust, jõuetust, nõrkust, vajadust teiste hoolitsuse järgi, aga raskust selle vastuvõtmisel, …aga ka kõhklusi, kahtlusi, tundeid mis ajavad üle ääre…

Nägin, kuidas need kaks kuju on minus - ongi mina. Naiselik vasakul ja mehelik paremal pool. Ja nende keskel lõi õitsema ja särama üks valgus… see oli laps!
Kaks loovad kolmanda – meheliku ja naiseliku energia ühendusest sünnib lapse näol uus elu.
Laps esindab meie usaldust, mängulisust, uudishimu, siirust, spontaansust, loovust ja rõõmu.

Ma vaatasin neid (meid) ja ühtäkki mõistsin. Ja muidugi – meis ei ole ju ainult meie sisemine Mees ja sisemine Naine – meis on ka meie sisemine Laps! :)  Neid ei vaadelda kunagi koos, aga nad on koos, meie sisemised isiksuse osad.
Kolm, olles samas üks = Püha kolmainsus! :)

Meditatsiooni lõpetuseks hoidsin neid kolme enda vastas ja sulatasin iseendasse, oma südamesse. Väga hea tunne oli :)

Jung on öelnud, et kui me suudame ühendada iseendas naiseliku ja meheliku energia, siis pole meil enam vaja otsida enda kõrvale “täiuslikku” meest või naist, kes aitaks meil ennast “täiuslikuna” tunda. See annab võimaluse aktsepteerida ja armastada oma partnerit (ja iseennast) sellisena nagu ta on.
Jung lisab veel: “Oma Varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö, oma Anima/Animuse integreerimine aga meistritöö!”.  Aitäh! Ma loodan, et ma olen sammumas mööda seda teed :)

Isata kasvanud

Eelmises postituses lahatud Robert Bly ja Marion Woodmani raamatus “Kuningneitsi” tuuakse väga huvitavaid aspekte välja ilma isata kasvanud tütardest ja sellise elu mõjust nende tulevastele (armu)suhetele. Tundsin ennast ära… Neist mõtetest sain mina nii palju tuge, et soovin seda siinkohal eraldi postitusena jagada.

Nagu autorid ütlevad: suur tühimik haigutab isata kasvanud tütarde hinges. Naispoolus, kelle meespoolus on saanud viga hea isa puudumise tõttu (olgu siin põhjuseks isa füüsiline puudumine või asjaolu, et isa ei ole olnud võimeline tütre tõelist elu märkama) võib avastada, et ta kardab olla otsekohene ning seda eelkõige meesterahvastega, kes kehastavad isalikke ja patriarhaalseid väärtusi. Selline naine kipub rahulduma kas issi väikese printsessi rolliga või hakkab ta püüdlikult oma poisikesest abikaasale ema asendama.

Mina olin 5-ne, kui mu ema ja isa lahutasid. Ma ei mäleta sellest ajast, kui me isaga koos elasime, mitte ühtegi seika :(
Vahel harva ta võttis meid enda juurde, aga ma tunnetasin seal sageli kummalist ebamugavust. Ma ei tea, kas see tulenes isa (või minu ema?) ebamugavusest, et me seal olime. Seda juhtus aga suhteliselt vähe ja toona see sobis mulle. Lihtsam oli teda mitte näha.
Raskem taluda oli lähikondsete pahaseid kommentaare stiilis: “Sa oled täpselt oma isa laps!”  - ja seda öeldi ainult siis, kui ma käitusin neile mittesobivalt… Ütlused stiilis: “Sa ei leia endale kunagi sõpru ega meest, kui Sa selline oled!” tekitasid minus uskumuse, et 1) mu isa oli halb inimene, 2) mina olen tema moodi halb inimene 3) ma ei olegi häid inimesi enda kõrval väärt… Mõistagi pole see tõsi. Aga saa siis sellest lapsena aru…

Kuningneitsi autorid ütlevad, et kui naise elus puudub isa, siis on naise sügavaimaks hingehaavaks Issi idealiseerimine.
Kui päris-isa ei ole kohal (kas otseses või ülekantud tähenduses), kes päris-mehena tütre kujutlusi tasakaalustaks, võib naisest saada unistaja, kes usub, et „Kui ainult isa oleks siin, siis oleks kõik hästi“.

Sellist kogemust mäletan ma ajast, kui minu ja J. suhted tema jätkuva kõrvalsuhte pärast järjest valusamaks läksid. Valdav mõte, millega ma end õhtuti magama nutsin, oli: ”Oleks mu isa (või vanaisa!) siin, tema ei laseks sellel jätkuda! Tema aitaks mind…"
Nii et iseendalegi teadmata olin ma oma isa oma alateadvuses idealiseerinud, kuigi oma teadliku meele jaoks olin ta lihtsalt oma elust ära kustutanud.

Täiskasvanueas hakkavad sellised kujutlused naise suhteid mürgitama, sest kui issi koju tuleb (näiteks abikaasa või armastatu näol), ei ole too sugugi täiuslikkus ise, mida naine kogu elu koju on igatsenud. Oma unistustemaailmas kuulub ta oma väljamõeldud Issile ja varem või hiljem kuulutab too: „See noormees pole sinu jaoks küllalt hea“.
Selles seisus on suhe nüüd purunemise äärel, kui naine seda just kiiresti teadvustada ei suuda.

Järgmises suhtes, minu viimases pikemas kooselus, kollitasid tõesti sellises sõnastuses mõtted mind pidevalt. Minu peas ja huvitav, et ka teiste suus…
Tegu oli tegelikult sisemiselt väga hea ja hooliva mehega. (Mul on üldse õnne olnud olla suhetes ainult tõesti sisemiselt väga heade inimestega:), hoolimata mulle lapsena sisendatud uskumustest.) Aga nagu kõigil meil, inimestel, olid tal peale selle ka väikesed vead :) Ja mina ei suutnud neid ilmselt tollal vastu võtta, aktsepteerida teda nii nagu ta oli ja teda nende avaldumishetkedel toetada.
Nuh, ma ei saa küll kogu suhte lagunemise vastutust siin enda õlgadele võtta, tangot tantsitakse ju ikka kahekesi, aga eks oma tõde siin on.

Taaskord ei suuda naine mõistatada, miks ta kogu aeg üksi jääb, öeldakse Kuningneitsis.

Ja me siin arvame muudkui, et tegu on sellega, et oleme liiga tugevad naised! Tegelikult pole meil lihtsalt ees reaalset isakuju… Ja ka meie emad on liiga tugevad olnud...

Suurim kaotus, mis tabab isatut tütart, on tema haavatud seksuaalsus. Kui tüdrukult on võetud ära võimalus isaga mänguliselt flirtida, ei oska tütar ka omaenda erootilist elu järk-järgult omaks võtta. Veelgi enam – ta on ära lõigatud igapäevasest lähedusest oma isa alateadvusega ja seeläbi on ta lahutatud armastavast tuttavlikust läbisaamisest omaenda sisemise meespoolusega.

Seesugune intiimsus võib olla ühenduslüliks naispooluse ja sisemise meespooluse vahel.

Sellest võib saada kindel sild omaenda loova vaimu juurde, mis on piisavalt vägev, et julgeda loovuse metsikut kaost ülepea puutuda. Ning lõpuks võib see viia ka armastava vaimolendist teejuhi ehk daimoni juurde, kellest saab sel juhul tema peigmees sisemises abielus.

Kui noor naine suudab tolle muutumisprotsessi läbi teha, võib ta ühel päeval leida, et on isakompleksi küüsist pääsenud.

Paranemine algab juba siis, kui me tunneme kaotusvalu meilt röövitud naiselikkuse pärast. Valus peitub alati midagi õnnistavat.
Mida enam avardub teadvus, seda enam mõistame, kui kõikehõlmav on see õnnistus. Kõik, kes me terviklikkuse poole liigume, peame selle tee läbi käima. Paradiis peabki olema kaotatud, et seda leida, ütleb Marion Woodman.

Isata tütar on siin muinasjutus tähtis tegelane. Tema on see, kes vaimsetele otsingutele suundub, et selle käigus üsna kiiresti tiivad kasvatada, maapinnalt õhku tõusta ning luikneitsiks saada.

Lõpetan Robert Bly sõnadega: “Armumine on üks neist seiklustest, mille nimel meie hing on üleüldse nõus siia ilma sündima. “ :)

Kuningneitsi

Ma värsked lilled vaasi torkan....
Ja viskan vanad... minema
Emily Dickinson

Jagan terasid ühest mind väga inspireerinud raamatust. See on Robert Bly ja Marion Woodmani “Kuningneitsi”.

Raamatu aluseks on võetud Vene muinasjutt Ivanist ja Luigeprintsessist- Kuningneitsist. Muinasjuttu analüüsitakse kui mehelikkuse ja naiselikkuse ühendumist meie sisemuses, meie reaalses elus. Lugu lahatakse kahe erineva inimese – mehe ja naise, kirjaniku ja psühhoanalüütiku vaatenurgast. Arutletakse erinevaid sümboleid, metafoorseid rolle, tegevusi, ettevõtmisi  - mõtiskledes, mida need meie elus tegelikult tähendavad ja kuidas meid mõjutavad. Autorid ise ütlevad, et “kui me tahame jõuda omaenda hinge ja meie kultuuri sügavate jõujoonte mõistmiseni, siis ei saa muinasjutte enam sedaviisi lugeda, nagu me seda lapsena tegime. Ja kui me lõikame end ära oma sisemisest lapsest, siis lõikame end ära ka neist jõujoontest.”

Kõik loos leiduvad tegelaskujud nagu võlts koduõpetaja, reetlik võõrasema, tulilind, õekesed Baba Jagaad, elutark vanamoor – on meie endi (ja selle teele asunud nooruki) hinges olemas. Selleks, et täiskasvanuks saada, tuleb tal (ja meil) need kujud endaga ühte sulatada ning lükata kogu oma hingetervik liikvele.

Ivan läheb merele kala püüdma. Meri tähistab alateadvust ühes kõige tundmatuga, millest võib ehk üht-teist kinni püüa ja maale viia.
Meres elutsevad kalad. Nad on sild teadvuse ja alateadvuse vahel. Nad on unenäod, mille me hea õnne korral oma parvele suudame tõmmata. Kui meil on piisavalt julgust neile hambad sisse lüüa – neid läbi mäluda, alla neelata ja ära seedida – siis rikastavad nad oluliselt meie teadlikku elu.

Muinasloos tuleb noormehel ärgata ja oma alateadvuse ohjad enda kätte võtta. Sedaviisi tahetakse meile öelda, et täiskasvanutel pole enam abi meie sees toimuva ja meile kuuluva taandamisest millelegi välisele. Meie ülesandeks on ärgata ja püüda mõista seda, mis alateadvuses sünnib, sest sellel on väge valitseda meie käitumise üle. Tuleb ette kohtumisi nii tuttavate kui tundmatutega, olenevalt sellest, kui kaugele me oleme oma siseteekonnal jõudnud.

Loos tähendab koduõpetaja pea maharaiumine seda, et Ivan on otsustanud oma eluohjad enda kätesse võtta. Robert Bly ütleb: “Leidub küllalt inimesi, kes alles siis end inimesena tunnevad, kui on maharaiunud oma kõrgeltkoolitatud peakolu.” Ivan tahab tõepoolest teada, kes ta on. Ta ihkab leida oma armastatut. Särades ülevoolavast vabadusest, mis teda täidab, ei tea ta veel midagi varjatud trotslikest jõududest, mille ta on samuti valla päästnud (võõrasema).
Taoliste vastasjõudude ilmnemine on igivana hingeseadus. Tegu on otsekui tundliku pendliga, mis liigub... Ühel pool – usaldus, lootus ja kindlustunne. Teises ootavad hirm ja haigetsaamine.

Senikaua kui me ei oska aru saada sellest, kuidas meie alateadvuse vägi sekkub meie teadlike ettevõtmiste käiku, ei ole me suutelised midagi muutma. Kuningneitsi puudutab meie alateadvuses peituvaid juuri ja ühendab meid selle kuldaväärt tervikuga, millest osa saada on meie igaühe loomupärane õigus.

Allmaailma minek. Sügavusse ehk allapoole laskumine tähistab hetke, mil teadvuse jõud, mis on meile tavaliselt kättesaadavad, uhutakse alateadvusesse. Inimene satub segadusse. See ongi allmaailma minek. See on seisund, mil kõik loomisväed peavad läbi tegema suure muutuse, ja millest meie egol ei pruugi aimugi olla. Vähemalt mitte niikaua kui need muutused välismaailma kanduvad ja meie ateljee täiesti uutlaadi maalide, heliteoste või skulptuuride paistel särama lööb.
Sügavusse laskumise eesmärk on uue ühenduse leidmine maa ja vaimu vahel. Tihtipeale langevad inimesed sinna siis, kui neid ootab uus eluetapp ja kui miski vana peab surema, et uuele ruumi teha.

Niisugune sügavusse laskumise ajajärk võib kesta aasta, kolm või koguni seitse aastat. Algab ränk aeg, kus tuleb ihuüksi tööd rügada. Kõik endast teistele projitseeritu võetakse tagasi ja see sunnib meid oma hüljatud varju lähemalt uurima.
Psühholoogilises mõttes tähendab projitseerimine oma soovimatute omaduste teisele inimesele ülekandmist. Inimesed, kes püüavad end leida oma projektsioonide tagasivõtmise läbi, uurivad, missuguseid osiseid nad teistele on omistanud. Nad peavad päevikut, jälgivad oma unenägusid, maalivad, tantsivad, kirjutavad muusikat, kuni suudavad teadvustada oma neid omadusi, mida nad noolena kellegi teise peale on lennutanud. Parim viis oma valguse- ja varjupoolest teada saada on uurida seda, mida me endast teistele kipume omistama. Projektsioonide uurimisest võime ammutada parima osa oma elutarkusest! Kui õpime neid ära tundma, siis suudame neid ka ümber kujundada.

Enamikul meist tuleb Sügavikku laskumine elus ette võtta enam kui üks kord.

Varem või hiljem kohtame me Baba Jagaad ning see, kuidas me temaga hakkama saame, otsustab, kas jäämegi hirmunud lasteks või saab meist kord täiskasvanu. Sellest kohtumisest sõltub kas me jääme ellu (ärkame) või heidame hinge ( magame endiselt).

Tavaliselt armastavad kolm õde Baba Jagaad süüa lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et elu peab neile üksnes õnne tooma. Neile on kannatused vastuvõetamatud. Nad mõtlevad dualistlikult – valge – must, hea – halb, teadus – religioon. Nad ei suuda näha vastandites mõlemat poolt täiendavat ja elus hoidvat väge. Nende mees- ja naispoolus on sisemisest abielust veel väga kaugel.

Baba Jagaa annab meile võimaluse täiskasvanuks saada. Alles siis on võimalik temalt midagi õppida, kui me teadlikult temaga kohtumist otsime. Katsumuste korral me saame tigedaks või küsime:“Miks just mina?!“. Püüame endale kinnitada, et toda eidekest pole olemas ja et meie oleme imelapsed, kes on sündinud üksnes selleks, et olla õnnelikud ja elada igavesti siin õitsval aasal. Pole olemas midagi inetut, hävitavat ega surmale viitavat.

Surmajumalanna aga on tõepoolest olemas. Kohtume temaga kaotatud töökohas, purunenud abielus, liivajooksnud lähisuhetes, kadunud nooruses. Kui jääme tema suhtes vaenulikuks, siis ei lõpe ka tema vaen meie suhtes. Meie vastandav mõtlemine teeb tolle surmaheitluse veel raskemaks, sest meile näib, et oleme lõksus.

Esimese Baba Jagaaga kokku puutudes oleme tõenäoliselt hirmust halvatud. Teise juures mängime ehk pisut märtrit. Aga siis hakkame ennast kõrvalt nägema ja mõistame, et kui me ülepea sellest olukorrast edasi tahame pääseda, siis ei jää muud üle, kui vastutus enda peale võtta.

Ja kolmanda Baba Jagaa onnis oleme juba valmis (meid “magamas” hoidva) nõela oma kaela seest välja tõmbama. Ja kui Tulilind tuleb, on see meie oma hääl, mis sarve puhudes meie seest välja tuleb.
Sealt võib tulla kõik, mis on jäänud välja ütlemata: kehas peituv kurbus, armukadedus, viha, häbi, lisaks eri põlvkondade vahele sugenenud ahastus – ühesõnaga kõik see, mida Baba Jagaa sümboliseerib.
Ja kui läheb lahti kurgutšakra, läheb lahti ka seksuaaltšakra.

Meile võib tunduda, et Baba Jagaa ja Võõrasema hääl on üks ja seesama. Aga siin on vahe. Võõrasema ei teeni elu. Tema eesmärgid on isekad. Need kiiluvad kinni igasuguse loovuse ja halvavad meid täielikult. Võõrasema esindab elu, mis teenib surma. Baba Jagaa seevastu tähendab surma, mis on elu teenistuses. Ta ei lähe isiklikuks. Tema otsuse taga on soov olla elule kasulik. Võõrasema on aga halvaloomulise ema nõgimust poolus, mis külvab hävingut.

Senikaua kui patriarhaalne meespoolus naiselikkusele (naispoolusele kui luigeneitsile) jumalannaliku täiuslikkuse omistab, hoiab ta naispoolust vangis. Muidugi teeb see viha, kui inimlikkus kui täiesti kasutu asi minema visatakse :).

Muinaslugu lugedes küsime endalt: kas ka minusse on torgatud koduõpetaja nõel? Kas võõrasema hoiab mind oma kütkes? Kas olen laskumas sügavusse? Kas olen Baba Jagaa onnis? Kas ma lendan juba Tulilinnu seljas?
Kui me oleme juba kord õigel rajal, siis ei pea me enam oma teekonna sihti kogu aega meeles pidama ja sellele keskenduma. Eesmärk on siin ja praegu. Nüüdne hetk ongi. See on jõulisus ilma pingeta.

Võõrasema on hea ema varjupool. Päris-ema all ma peavad autorid silmas seesugust ema, kes elab õnnelikult omaenda kehas ja tunneb rõõmu naiselikkusest.
Lapsi toites ja nende eest hoolitsedes on ta naisidentiteedis kindel seetõttu suudab ka lastele olla otsekui peegliks.  Tema tingimusteta armastus toidab lapsi nii hingeliselt kui kehaliselt.
Säherduse ema poolt üles kasvatatud lapsed ei kuluta kogu oma elu sellele, et otsida teiste silmis närviliselt heakskiitu. Ka ei pea nad omaenda soovidele selga keerama, et teisi teenides ellu jääda. Nad ei pea kartma, kui nad ei ole täpipealt sellised, nagu peaks.
Marion Woodman ütleb: “Valdav osa naisi, kes minu kui psühhoanalüütiku juurde tulevad, on reetliku võõrasema haardes. Pärisema on nende siseilmas justkui varjusurmas. “

Ema hääl võib torkida salamisi nagu võõrasema nõel: „ Kelleks sa end pead! Sa ei taha ometi oma ema häbistada, ega ju? Ole nüüd hea tüdruk ja tee, mis ma sulle ütlen!“. Tihtilugu ei öelda neid sõnu päriselt välja. Emad ja tütred mõistavad teineteist poolelt sõnalt... See sisendus saadab sageli argiseid igapäeva-toimetusi, nii et me seda ei märkagi...

Alles siis kui naisterahvas oma hingesisemuses oleva pärisemaga ühendusse astub, leiab ta endas piisavalt väge, et tunda ära võõrasema hääl, mille kaudu ema varjupool tema sisemaailmas oma tahtmist ellu viib.
Kui ego on päris-ema ülesleidmisest piisavalt jõudu ammutanud, võib ta tollele häälele kartmatult vastu vastata: „Sina pole minu hääl. Pole seda kunagi olnud. Ma ei lase sul ennast enam kauem mürgitada.“ 
Kui naine säärase hingevalu omaks võtab, saab ta tunda, kuidas halvaloomuline ja hirmuäratav ema, kelle ta oma hingesügavusest leiab, aegamööda healoomuliseks muutub. Väge ei ole võimalik hävitada, ainult ümber vormida. 

Teadvuse avardumise käigus õpib naine oma ängistusest üle saama. Ta teab, et too elusse põlgusega suhtunud hääl ei kuulunud tema emale ega vanaemale ega ühelegi naisele endale. See hääl võis nad lihtsalt orjastada. Nad rahuldusid teadmisega, et Madu on nende soost ja nende kaasaks on Saatan, et naiselikkus võrreldes mehelikkusega on midagi teisejärgulist...

Aga ega ka meestel lihtsam ei ole…
Marion Woodman ütleb: “Minu meestega töötamise kogemus näitab, et nad on oma materist samavõrd ära lõigatud kui naised. Paljud neist on suurema osa oma lapsepõlvest elu eest pingutanud, et olla „kõige parem poiss maamunal“ ja oma lähedaste ootuseid täita. Nende kehad on niivõrd pingul ja kramplikult üleval, et nad ei oskagi end enam välja sirutada ega lõdvaks lasta. Neid on vajunud nõelaunne.”

Foto: ToonHertz
Vähemalt niisama suur tühimik haigutab isata tütarde hinges. Aga kuna see on nagu lugu minu elust, siis sellest teen ma päris eraldi postituse…

Naiseliku armastuse turvatundest ilma jäänud inimesed hakkavad elu kartma. Naiselikkusel on omadus usaldada kehas peituvat elu, olla avatud ja austada elu tervikuna. Juba lapsepõlves rajame vundamenti valest materjalist... Täiskasvanueas otsime turvatunnet mammona külge klammerdumises ja selle rohkendamises. 
Tänapäeva kodudes ei ole haruldane, et isa on oma healoomulise meheliku väe kaotanud ning vajunud varjupoolde, kus kogu vastutus seisab naisterahva õlul, kusjuures naine ei tunne mehepoolset armastust. Nii hülgab naine oma hapra naiseliku erose ning võtab üle patriarhaalse võimutüübi ning tuimestab ära oma sisemise meheliku pooluse.

Meis kõigis on nii mees- kui naispoolus. Nõrguke naispoolus tekitab mehes moonutatud, ühekülgset mehelikkust – sõjardi ja äriroboti oma. Nõrguke meespoolus naises tekitab moonutatud ja ühekülgset naiselikkust. Tulemuseks on nukuke, kes käitub nii, nagu temas oleks kõik või nagu käskijanna, kes käitub nõnda, nagu olekski tema ümber vaid tundetud kivikamakad.

Sideme katkemine oma kehas tungleva eluväega laostab lugematul hulgal inimesi.  
Kui loomupärastel igatsustel on lapsepõlves kogu aeg ees keelumärk, siis kaobki aegamööda side omaenda igatsustega, sest püütakse olla teistele meelepärane. Täiskasvanuks saades puututakse nad kokku inimestega, kes armastavad elu. Ja siis hakatakse juurdlema selle üle, et miks ise elu ei armastata.
Nad on juba lapsest saadik teinud näo, et nad lähtuvad oma soovidest. Nende ihad aga ei pärit õigest kohast – omaenda sisemistest loomusundidest – ning seetõttu pole neid võimalik rahuldada. Nad igatsevad saada kontakti omaenda igatsusega, mille läte on vaagnaluu õnaruses paiknevas ellujäämistšakras. See kohutav iseenda allasurumine väljendub siinkohal reeturliku võõrasema näol, kes kehastab pärisema puudumist.

Loomupärased igatsused, mida alateadvuses alla surutakse, annavad endast teada nii unenägudes kui muinasjuttude maailmas.  Kõigil meil tuleks heita pilk mitte kuhugi kaugustesse või sügavustesse, vaid otse omaenda unenägudesse, töökohustustesse ja koju – siis võimegi näha õnnetut olevust, kes meile kaikaid kodarasse loobib. Peidetud põhjused hoiavad meid puuris kinni, aga ülesleitud põhjused lasevad jälle priiks.

Ivani elus puuduvad head mehelikkuse ja naiselikkuse eeskujud ja ta on sunnitud alluma nende võltsile aseainele. Kuigi „Kuningneitsi“ maalib meile tumeda ja rahutukstegeva pildi sellest, mida tähendab kasvada ilma vanemateta, pakub ta ka kompromissitu ent lootusrikka võimaluse seista silmitsi sellega, kus me parajasti oleme.

Foto: Stella Marina
Sügaval sisimas põhjustab vajakajäämine hea ema osas meis tugevat hirmutunnet, mis väljendub pinnale jõudvates vihapursetes. Inimene, kes on heast emast ilma jäetud, tunneb liiga suurt valu, et seda teadmist lihtsalt endasse sulatada ning võib langeda kõikehõlmava alateadvuse hämarolekusse, samastades end pahaloomulise väetulvaga.
Ja nii juhtub, et inimesed tõukavad „hellituste loba“ endast eemale ja lasevad jalga, kuna nad ei söanda kedagi läbi lasta tollest võõrasema kaitsekilbist, mis neid oma igatsuste poole püüdlemisel takistab. Igal ühel meist on omad põhjused, miks me säherdusi asju endale ligi ei lase. Torkame oma kaelusesse nõela, lahutame mõtlemisest tunded. Võtame magamajäämiseks uinuteid... kui ainult ei peaks seisma silmitsi tühjusega, mis meie südamesse on tunginud.

Senikaua kui me ei tunne sügavat sidet omaenda eluväega – Looduse endaga, Hea Emaga – ei saagi me tõeliselt tunda oma algupärast mina. Healoomuline ema pole miski, mida saab peas selgeks mõelda. Pigem tuleb seda kehaga tunnetada.
Juhul kui sa jaksad üles ärgata, peaksid sa suutma ka sinu suunas lendavate mürginoolte lennuteelt kõrvale astuda. Tehes relvituks oma sisse pesa teinud varjukujulise võõrasema, ei taba nooled enam märki. Füüsiliselt või psühholoogilises mõttes eemale tõmbudes ei ime sa endasse enam väge, mis pole sinu pärisosa.

Kaosest võib tärgata sadu uusi võimalusi. Aga ainult  siis, kui meie kaeluses ei turrita enam meid magamas hoidvat nõela.  Ja kaose keskelt ilmub välja Tulilind.

Kui sa oled Tulilinnu turjal, siis on sulle ilmselt juba teada nii mõnedki tema varjupooled.
Nagu kõikuv pendel kannab leegitsev lind Ivani üha kaugemale healoomulisse poolusesse, kui noormees iial on olnud, ja seetõttu võib ta langeda järjest suuremasse meeleheitesse.
Kui lähed ülemeelelisele valgusele liiga lähedale, hiilib sulle selja tagant ligi pimedus. Ohtlik on lasta neil kahel väetulval vastandpoolusteks tõmbuda. Mõlemad poolused võivad olla nii ravitsejad kui surmatoojad.
Seni kuni Ivan suudab säilitada ühtsuse oma kehaga, leiab ta pendli kõikumisel üles kesktee, kus ta saab rahulikult olla, lastes pendlil kõikuda. Siis saab ta endale öelda: „Ma olen meeleheitel. Mina ise ei ole meeleheide. See läheb mööda.“ Või: „Olen armunud. Olen hullupööra armunud. Aga mina ei ole armastus. Ka see läheb mööda.“

Teekond elutarga Vanamoorilikkuse juurde algab pühendumusest ja soovist kätte leida omaenese elu. See pole kiire hüpe valgustatusse. See, mida kunagi pole teadvustatud, ei taha et ta kohe ereda valguse kätte tiritakse.
Hinge püsipunktis jälgib hing kuidas ego pendliga kaasa kõigub, ilma et ta igatsustega samastuks.
Oleme nüüd tundlikumad ning oskame näha, kuidas me varem oma hinnangute ja kriitikaga teisi maatasa tegime.  Kuidas me iseennast ühes oma kompleksidega maatasa tegime ning nõnda oma elu kitsendasime. Kui oleme vaeva näinud, et mõlemat poolust endas arendada, siis mõistame, et mehelikkus ilma naiselikkuseta on tapja. Niisamuti on naispoolus ilma meespooluseta õgard.

Sisemine abielu ei saa enne teoks kui meile on selgeks saanud, missuguseid pärisomadusi me oleme seni teisele projitseerinud ehk omistanud. Meil tuleb projektsioonid omaks tunnistada ja tagasi võtta.
Kui too armastusväli meie sisemuses laiali laotub, võetakse tagasi ka kaaslasele suunatud omistused. Siis pole kummalgi enam vaja end jumalannaks või jumalaks teha. Mõlemad saavad lahti tohutu suurest ja ebaloomulikust koormast, mis nende õlul varem lasus. Lähisuhtes hakkab ühtäkki valitsema vabadus, mis võib alguses kõigest hoolimata küllaltki hirmuäratav näida.
Ajapikku võetakse omaks vabadus armastada teist inimest nagu teist inimest – ilma salakavatsuste, petlike ootusteta või võltsvajadusteta. Hingesisene abielu loob põhja välispidise abielu tarvis.

Kui õpime vahet tegema hingesisese abielu täiuslikkuse ja välise abielu ebatäiuse vahel, siis hakkame pikkamööda tajuma, kuidas inimlikust abitusest läbi kumav hinge ilu meile üha tähtsamaks muutub.
Kui naispoolus oma inimliku küljega taas ühise keele leiab, ühendab ta samaaegselt idealiseeritud jumalanna ja Baba Jagaa lõbujanu. Ta ühendab armu ja iha. Säärane küpseks saanud naiselikkus äratab küpse mehelikkuse ja leiab endale nii sisemiselt kui välimiselt võrdväärse partneri.

Autorid väidavad, et noores eas ei saa peaaegu keegi hakkama hingesisesele abielule alusepanemisega, sest pühendume kaaslasele, kes on meist väljaspool. Oleme veendunud, et too partner ongi Armastatu, sellal kui tõeline Armastatu on hoopis kusagil mujal salalaekas peidus. Elu läheb siiski edasi ja aegamööda hakkame taipama, et me ei saa välise suhte loomisega hakkama, kui meie lähtepunktiks ei ole hingesisene abielu. Püha pind vajab kõigepealt ettevalmistamist.

Alateadvus tavatseb kokku viia inimesi, kelle hingehaavad teineteist täiendavad ning kes samal ajal kannavad endas tervekssaamise võimalusi. Meile võib tunduda, et me abiellume omaenese tahtel, kuid tegelikult on ego otsustusvõime küllaltki piiratud, kuna alateadvuses möllavad energiad teineteist sel määral ligi tõmbavad, et meie hinges kõige haavatumad ja kõige tervendavamad kohad kokku puutuvad.
Inimsuhete arengu määrab ära see, mis inimese alateadvuses toimub, aga ka inimeses liikuvate jõudude laialdasem kooslus. Alateadvuse kokkumängud on selle juures tihtilugu liikumapanev jõud, mis võib nii tõmbuda kui ka tõukuda.

Ivan on teel oma hingesisese abielu poole. Naiselikkus on ta omaks tunnistanud ja suudab teda armastada seesugusena, nagu ta tegelikult kuju on võtnud.
See, et Ivan julges nii kaugele minna, näitab, et ta on nii oma hea kui ka halva ema väljalunastamiseks, Baba Jagaadega hakkamasaamiseks ja Vanamooriga läbisaamiseks kõvasti vaeva näinud.
Nende ühinemine sünnib nendest hingesisestest abieludest, milleni kumbki (nii Ivan kui Kuningneitsi) on iseseisvalt jõudnud.

See muidugi ei tähenda, et kokkupõrkeid enam üldse ette ei tule. Ikka tuleb. Kui kaks inimest oma pettekujutelmad ja näitemängu kõrvale heidavad, on neil teineteise jaoks veel nii mõnigi üllatus varuks. :)
Ja kooselu „õnnelikult tänase päevani“ kulgeb kummagi osapoole vaibumatu sisemise töö ja lakkamatute asetleidvate muutuste tähe all.

Tulevad õiged inimesed ja sünnivad õiged asjad

Eelmise aasta esimesel poolel tundus mulle, et olen selle poole aastaga Elult rohkem võtnud kui andnud.  Olen palju lugenud, kogenud, mõtisklenud… aga jaganud seda siin eriti ei ole. Teisel poolel andsin küll, aga hoopis läbi koolituste ja üldsegi mitte siin… Ja nii on mu kirjaread siin blogis jäänud harvaks…

Vahepeal tekkis mul koguni tunne, et äkki olen roninud nii sügavale, et kas on üldse kedagi, kes mu mõtteid, kogemusi, mõtisklusi siin üldse mõistaks… Siin ju tagasisidet ka praktiliselt ei teki, ma ei näe, ei kuule kuidas need lood, need sõnad, need mõtted Sinus elama hakkavad.
Nagu ka C.G.Jung (enda kohta)on öelnud: “Üksildus ei sünni sellest, kui Su kõrval pole kedagi, vaid pigemini sellest, et sa pole võimeline teatavaks tegema asju, mis sulle tunduvad tähtsad, või et sa pooldad ideid, mida teised peavad tühisteks…”

Mul ei ole teema üksildusega. Mul on õnneks lähedasi sõpru, kellega saan jagada. Nad mõistavad mind, me räägime ühte keelt… Ma saan jagada ja vastu võtta. Meie arutluskäigud lähevad sügavatesse kihtidesse… Inimeseks olemine. Naiseks olemine. Elu. Loomine. Surelikkus. Armastus. Seksuaalsus. Õnn. Elamine. Hirmud. Julgus. Vastuvõtmine. Kooskasvamine. Teemasid jagub…
Meie mõtisklused mänglevad, tekitavad äratundmist, puudutavad südant, panevad sügavamalt edasi mõtisklema, tunnetama ja ära tundma, imetlema ja armastama oma elu järjest enam…

Ja ikka olen ma tundnud puudust oma mõtete  ja kogemuste jagamisest ka siin.
Ma tahan uskuda, et kuidas ma ka end ei väljenda, siis Sina, kes Sa siia satud ja neid ridu loed, tunned puudutust ja äratundmist just neis kohtades, mis on Sinu jaoks olulised.  Mõistad mind just sellisel viisil, kuidas see Sulle vajalik on :). Oleme ju üksteise peeglid.

Aitäh Sulle selle eest.

Mis siin kõigutab? :P

Aasta alguse esimesed kaks nädalat olid ootamatult väljakutsuvad.
Aastavahetusest alates tundus, et nähtavale tuleb kõik see, mis pole armastus. Minu enda sees, mõistagi. Võtsin seda nii – see on kõik see, mis tahab tähelepanu saada, et jäädavalt mu elust lahkuda. :)

Isegi laste teismeea hormoonid on kuidagi eriliselt möllama hakanud. Tuleb oma teismeiga meelde, kuidas sai vennaga kistud, nii et “karvu lendas” nagu mu ema armastas ikka öelda:) Täna ma ei saa enam absoluutselt aru, kuidas ma sain nii imelist inimest, nagu minu vend on, üldse kiusata?! Eks mina see kurjajuur olin, kes oli toona maailmavalu ja trotsi täis oli, hihh :)
Õnneks lastel pole päevakorral need teemad. Nad lihtsalt ei saa vahel isegi aru, miks nad ootamatult endast välja lähevad ja lõrisema hakkavad. Eks nad järjest enam õpivad tundma ja leidma iseennast.
Ma leian, et oluline on võimalikult sageli väljendada oma toetust ja armastust. Ega ma muud enam väga teha oskagi, täiesti nõutuks võtab ikka vahel.
Eks ikka urisen ka, kui olukord nõuab ja teinekord on just mõnest parajast möiratusest abi :))

Kõrge järjestikuse töökoormuse tõttu tajusin, et olen enda vaimu ja keha nõrgestanud. Otsustasin, et nüüd, koolituste vahelisel perioodil, tegelen ainult puhkamisega. Magan ja ei tee mitte midagi. :)  Eriti ei tee mitte midagi, mis võiks tööd meenutada :) Oi, see on keeruline olnud! :)
Alguses oli tegemist juba ainuüksi sellega, et oma mõtetest koolituste ettevalmistamise ja korraldamisega mõtted eemaldada. Koolitamine on nii kaua aastaid mu hobi olnud, et ma ei oskagi nagu ilma… Nüüd otsustasin, et edaspidi on koolitamine mu TÖÖ ja võtan aega tegeleda ka HOBIDEGA :) Eks näis kuidas see muidugi tööperioodil õnnestub :)

Näiteks, nii-nii hea on käia laulmas – Väelaulude ja Bhajanite õhtutel.
Ja kuna Tom sättis 2-3 kuuks Indiasse, oli neid lausa 2x nädalas, nurr :)
Viimasel lauluõhtul enne Tomi ärasõitu ma laulsin ennast täiesti teise teadvuseseisundisse (seda pole jupp aega olnud, hea on seegi olnud, kui pea mõtetest tühjaks saab), seekord lendasin täiega. Keha oli pärast nii pehme ja magusat õndsust täis, nagu oleksin eriliselt nauditavat massaazi saanud või nagu ma oleksin püsivas orgasmijärgses seisundis:) Ja see püsis kuni koju jõudsin ja magama läksin, mmm.

Kodus kitarri näppida ka ikka saab, aga see läheb kuidagi vaevaliselt. Samuti hispaania keelega, kuigi ma, mmm, täiesti jumaldan seda keelt! Mida enam sinna sisse end närin, seda enam see mind võlub!

Kõige rohkem on sel väljakutsuval ajal toeks olnud sõbrad. Ma olen tõeliselt õnnistatud, et mul on sellised sõbrad! Mida enamat võib sellisel ajal kogeda, kui tunda, et ma olen vastuvõetud, aktsepteeritud ja armastatud täpselt sellisena nagu ma olen. Ja seda kogu selles väikeseks õnnetusenutsakaks olemises, kust teed ega valgust ei paista. Sest me kõik teame, et see läheb mööda.  Sest me kõik ju teame, et see ei ole mina. See on lihtsalt raske, kitsas koht. Täielik toetus sõpradelt… minus on sügav tänu.
Jah, sellised kohad õpetavad lõdvestuma… lõdvestuma valus, pahameeles, pettumuses, ärrituses…
Mõistma, et kõik need ebameeldivad emotsioonid lihtsalt näitavad, et  ma kannan endaga miskit kaasas. Midagi, mida ma olen kunagi sügavale endasse ära peitnud. Ka iseenda eest. Ja et nüüd on see nähtavale tulemas. Oluline on jääda kohale kõigis neis tunnetes, mitte põgenema, peitma, alla suruma rutates. Vaid seisma selles tormis ja tänama iga hetke eest.

See ei ole lihtne. Aga see tunne, mis tuleb, kui torm vaibuma hakkab, on tõeliselt  suurepärane. Tundub, et olen seekord taas sadamasse jõudmas:)

Viimased aastad on tõesti õpetanud leidma raskustes kingitusi, õppetunde. Tervendama järjest enam sisemuses peituvad kokkutõmbumisi. Tuleb püüda aru saada, mis minus tegelikult reageerib. Mis sõnum sellel tundel mu jaoks on?  Kust tegelikult see hirm, viha, pettumus, kurbus, ebakindlus pärit on? Mida ta mulle öelda tahab? Tegelikult me ju teame. Oma südames me ju teame. Tuleb lihtsalt kuulata ja vastu võtta.

Ja me saame alati aidata inimestel enda ümber näha neis peituvaid vastuseid, nende enda ilu ja armastust, ühendust millega mingitel perioodidel pilved varjutavad. Me saame olla teineteisele peeglid.

Lõpetuseks mõned asjakohased tsitaadid... Rebane Saint-Exupéry raamatus “Väike Prints” ütles: “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Seda täiendavad hästi mu hea sõbra Kristi Pääsukese sõnad: “Nähtamatu saab nähtavaks, kui sa vaatad. “ – Ehk siis südamega vaatad:) Raimo Ülavere lisab: “Inimese võimete äratamiseks (äratundmiseks!) ja rakendamiseks on sageli vaja teist inimest”.
Olgem üksteisele head peeglid!

Lõpetan taas Väikese Printsi sõnadega: “Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida.”

See käib minu meelest ka meie endi kohta – kui tahame näha enda ilu, siis tasub aktsepteerida ka enda “röövikuks” olemise perioode ;)

Iga hetk siin meie elus kingitus on Sinu poolt….

…kumiseb mu peas laulukatke Tomi laulust. Jah, seda on hea meeles pidada. Ja selle eest tänulik olla. Eriti kui seljataga on üks sellistest päevadest.

Täna on 1. jaanuar 2012. Mu päevas on olnud kõik see, mida ma oma ellu ei taha.
Justkui tuletades meelde, et aastavahetus on puhtalt psühholoogiline faktor ja pelgalt aastanumbri vahetumisega ei muutu meie elu küll mitte midagi.
Olles ühte päeva kokku kogunud, oli see päev musternäidiseks, tuletades meelde kõik selle, mida ma tahan jäädavalt selja taha jätta. 
Keha on nagu vati sees (jäin 28.12 haigeks ja selles saadik olen nagu kusagil  - in between…Aga aega oli vähe… tegin tööd, mis (kiirustamise tõttu) mulle enam rõõmu ei pakkunud… ja võttis kogu mu aja. Valede valikute tõttu polnud aega lastega olla… Peale mõningat naginat läksid nad lõrinal  omavahel kaklema… Külmkapp oli tühi…  süüa tegin käigu pealt… 
Õue ei jõudnudki, kuigi taevas oli sini-sinine ja maa paksu lumevaibaga kaetud…
Ei jõudnud ette võtta ei joogasetti ega vaikset meditatsioonihetke… Kummaline päev.

Eile, aastavahetuse öösel, sai ühises ringis välja öeldud asjad, mida me 2011 aastasse maha tahame jätta. Kutsusime lauldes jumalanna Kali appi kõike seda ära põletama, mis meid enam ei teeni… aga nagu näha, tuleb päris-elus aega anda. Ja ka mõned reaalsed sammud selleks ette võtta, et soovitu manifesteeruda saaks :)
Või näidati mulle kõike seda seetõttu nii eredalt, et see aitaks teravat selgust silme ette luua? Esimene samm saavutamaks seda, mida soovime, on ju selgus sellest!

Käesolevaks aastaks pole mul õieti olnud aega atra seadagi. Tavaliselt teen ma aasta lõpus tagasivaate ja sean sihte uueks aastaks. Sel aastal oli aastalõpp nii töiselt tihe, et enda jaoks üldse aega ei jäänud. Eks seepärast keha jõuga aja maha võttiski. Nüüd on natuke kõhe ja harjumatult alasti tunne üle uue aasta lävepaku astudes.
Ilmselt tuleb sel aastal palju lihtsalt usaldada. Ja olla tänulik selle eest, mis on.

Jah, mina olengi selline :)

“Ma olen loovus.
Ma olen naiselikkus. Tarkus. Nutikus. Olen sensuaalsus.

Olen ilus ja ligitõmbav. Olen sile, et mitte öelda siidjas.

Minus on peidus oluliselt rohkem kui pealtnäha paistab.
Ma valmistan rõõmsaid üllatusi. Ja panen nii mõnigi kord mõnusalt muhelema, rõõmsalt naeratama.

Olen hea kaaslane.”

Sellised read lugesin ette ühe värskeltkogetud tantraõhtul, kus me pidime kirjalikult iseloomustama, kirjeldama endaga kaasa võetud olulist eset. Ja siis selle ette lugema, öeldes iga omadussõna kohta: “Mina olen…” :)
Minuga oli kaasas minu uus suhtlemissõbrake – valge Samsung Galaxy Ace.

Jah, kõike mida me iseloomustame, kirjeldame me läbi enda.
Ma polnudki enda kohta ammu selliseid ilusaid sõnu öelnud, et mitte öelda – mõtteid mõelnud :) Koolitustel lasen osalejatel ikka sarnaseid asju teha, aga enda olen ära unustanud… Aitäh, et tänu sellele pöörasin tähelepanu ka iseendas peituvale suurepärasusele :)

Draakonid ja kingitused :)

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.  
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist  - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.  
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad  või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega. 
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal. 

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas). 
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.  
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud.  Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek  - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud.  Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva.  Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu… 

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)

Heli tervendab ja loob

“Om shanti-shanti” laulavad hubases laupäevaõhtus Deva Premal ja Miten ning mulle meenub hetk paari nädala tagant. Tundsin, et tahan seda jagada.

Kahlasin läbi lumeseguse porilobjaka hääleseadesse. Kell oli neli saamas, aga sellist tunnet, et täna on päev olnud, ei olnud. Valgeks õigupoolest ei olnudki läinud, tõeline polaaröö….
Ma pole peale oma pikka koolitusprojekti veel välja puhanud, elu on kulgenud unisel käigul. Omamoodi huvitav aeg… ise vaatan ka kõrvalt, et kaua ma niimoodi jaksan kusagil udus olla… :))

Peale kehalise soojenduse laskis hääleseade õpetaja mul hääle soojendamiseks natuke “ommida”.  Tean et tavaliselt, teiste õpilastega ta seda ei tee, aga kuna ta teab, et mulle see meeldib ja see silp on ka hääleharjutuseks väga hea, kuna võtab ju läbi päris mitu häälikut – A-O-U-M, siis mul laseb ikka vahel ommida:)

Tema kuulab mind, mina muudkui lasen häälel kõlada. Tema kuulab, kuulab  ja ühtäkki ütleb: “Tead, midagi väga kummalist toimub praegu. Mul on olnud täna tõeliselt raske päev. Suur väsimus peal  ja kohe täitsa paha on olla. Sinu ommimist kuulates märkasin üllatusega, kuidas kehas hakkab järjest hea ja kerge. Ja nüüd ongi… täitsa hea olla!”

Nii tore:) Ega siis OMi asjata kõikide helide alguseks ei peeta :)
Et siis – vahel tasub lihtsalt ommida:)
Muide, öeldakse, et OM toimib ka siis, kui seda kasvõi lihtsalt teadvuses kõlada lasta. Näiteks juhul kui töö juures tundub, et vaja oleks, aga ei söanda keset kontorit oma häälel sellisel viisil kõlada lasta:))

Isiklik vägi – mis see on?

Mu hea kursuseõde Kaidi Laur hakkas kirjutama lehele www.alkeemia.ee kolumni 365 tehnika: Kuidas saada seda, mida tahad?.
On huvitav märgata, kuidas teiste teod meile mõjuvad. Kas tõmbavad maha ja panevad virisema-halisema (et kuidas ometi teistel kõigil õnnestub…) või inspireerivad - kannustavad-tiivustavad (kuidas ma saaks ka seda oma ellu luua?). Hihh, kes oli see mees, kes ütles, et välist motivatsiooni pole olemas? :D
Mõte kirjutada kusagil oma kolumni on minulgi ca aastapäevad peas mõlkunud.  Kuigi eks ka see siin on omamoodi kolumn:))
Suurelt, ajakirjandusse või suurtele veebisaitidele kirjutamast on miski minus hoidnud tagasi... Pähe tikuvad kohe küsimused “Kas mu ridu oleks ikka huvitav lugeda, kas mu mõttekäigud puudutaksid üldse kedagi, kas annaksid inimestele midagi või oleks see lihtsalt järjekordne väike iseennast oma rullumisega rõõmustav laine, suubumas lõpmatusse info-, eneseabimulli- ja ajakirjandusmüra ookeani?”

Ja peale seda aastat päris omapäi, ettevõtjana, aastat täis imelist loomisrõõmu, intensiivset ja võimekat tegutsemist, ääretult vägevat  armastuse ja inspiratsiooni jagamist, mis on puudutanud minu koolitustel osalejaid ja ka mind ennast… küsin ma ikka veel seda?!
Saan aru, et kõik need küsimused on seotud minu enda suhtumisega minu enda väekaks olemisse. Uskumisega endasse. Oma väesse.
Uskumisega, et ma olen vägev Naine,  Kirjutaja, Õpetaja, Puudutaja, Looja.

Ok, iseendasse uskumisega olen läbi aastate päris heasse kohta jõudnud. Kuigi mäletan, et aastaid oli mu märkmiku vahel enda toetamiseks mõttetera: “Kui sa usud endasse, siis usuvad sind ka teised”. Pealtnäha lihtne, eks.
Aga kui kusagil ammustel (lapsepõlve) aegadel toimunust alates eneseusaldus pidanud ebakindlatel kanajalgadel seisma, kust seda siis täiskasvanuna võtta?

Need on pealtnäha väga väikesed asjad, mida lapsevanemad teevad (“Ära mine sinna, kukud”, “Ära mine selle pluusiga, see on kole! Pane hoopis see selga!”, “Sa küsid, miks seda tuleb teha?! Sest mina olen sinu ema ja mina ütlen nii!” jne.), mille tõttu võib väike/noor ilmakodanik otsustada, et (ellu jääda) tuleb uskuda teisi, mitte iseennast… Kui Sul ei lubata elu katsetada, uudistada, kui keegi teab kogu aeg sinust paremini…Kui meie tehtud valikud pole kunagi piisavalt head… Siis võib olla juhtunud, et me oleme endalegi teadvustamata teinud elu kohta teinud otsuse: uskuda tuleb pigem teisi, kui iseennast. Kasvata siis tugevaid (elu)korruseid nõrga vundamendi peale…

Kuigi lapsepõlvest on pärit igasuguseid mustreid, mis meid elus kinni või tagasi hoiavad, ei pea siinkohal vanematele otsa vaatama. Eks nemad on kasvatanud meid nii nagu nad tollal oskasid. Õnneks on meil alati võimalik ümber otsustada. Seda tuleb lihtsalt teha piisavalt sügavatel tasanditel, et see elus ka päriselt toimima hakkaks.

Isikliku väe teemadega olen ma sel aastal kuidagi palju kokku puutunud. Ja algusel ma ei mõistnud, miks need teemad ikka ja jälle üles tulevad? Ma olen end ju ometi alati tugevaks naiseks pidanud.. milles üldse probleem?!  
Aastaid kõlasid mul kõrvus mu lahutatud mehe, laste isa sõnad, kes ütles kunagi selle peale, kui ma palusin, et ta lapsi rahaliselt toetaks:”Sa oled ju tugev naine, sa saad ise hakkama!”  Jah, ma olen alati hakkama saanud. Aga kas see, kui ma surun hambad kokku, keeran selja ja ütlen:”P…sse te kõik! Kui te mind ei toeta, pole mul teid vajagi! Ma saan ise hakkama!” – kas see näitab tegelikult mu tugevust? Olen seda varem alati nii arvanud. Täna tean, et see ei ole nii! See on suur vale!
Tegu on koguni teatud twisted ohvrirolli võtmisega – teised teevad mulle liiga ja mina pean kannatama… Aga olen tugev ja saan hakkama… ise seest närbudes ja endale liiga tehes? Ometi selga sirgeks ajamata ja oma piire kehtestamata?! See ei ole kontakt oma tugevusega, oma sisemise väega!

Oskus ja julgus näidata oma haavatavust on tugevus. Mitte peituda naeratava maski taha, mitte teha nägu et kõik on korras. Teinekord pole sõnu vajagi, keha räägib juba piisavalt valjusti!
Oskus ja julgus küsida abi ja see ka vastu võtta (!) on tugevus. Mitte punnitada ise, vihaga, väevõimuga, tehes sellega liiga endale ja teistele, kes ju näevad ja tajuvad…kuid kelle toetust ei võeta vastu… ise seda teadvustamata. Sest ühenduskoht on katki.
Oskus ja julgus tunnistada endale oma tegelikke tundeid ja neid ka vajadusel väljendada on tugevus! Jumala pärast, miks meid on vastupidi õpetatud?!
Ma mõistan, Vene ajal, sotsialistlikus ühiskonnas, elades aastaid represseerimise (oma soovide ja impulsside allasurumise) all, on vaja olnud kohaneda, lömitada, vaikida, ise omaette nurgas toimetada, vaikselt hakkama saada – et ellu jääda. Aga see aeg on läbi!

Miks on naised nii tugevad, kogu vastutust enda õlgade peale võtmas? Ja mehed mugavalt, kui ema seelikusabast kinni hoides, oma mehelikku rolli minetamas? Kuidas on kodus, suhetes rollid jagunenud? Kas mehed oskavad olla mehed ja naised saavad olla naised?!

Me oleme kaotanud kontakti oma väega. Oma naiselikku väega, oma meheliku väega… Oma emaliku väega, oma isaliku väega. Omaenese sisemise väega, oma loomise väega.
Aga me saame seda muuta! Esimene samm on olukorra teadvustamine. Siis saame hakata valikuid tegema, sammhaaval, üksteist toetades. Ja koos sellega avaneb elus nii palju – rõõm, toetus, usaldus, julgus, armastus, loovus, lust, tänulikkus!

Väge ei saa kasutada jõuga.
Mul on täiskasvanuelus olnud aastaid hirm, et olen liiga jõuline. Mäletan, kui mu eelmine elukaaslane ükskord  autos vihaga purtsatas: “Sa oled nii võimukas!”, lõin talle lausa küüned kintsu sisse… Oehh!
Selge on see, et kui me mingi teema peale nii tuliselt reageerime, siis on selle kivi alla üks kopsakas vähk peidetud! Sinna tasub piiluda:)
“What You resist, persists” – see, millele me vastu punnime, kasvab ja muutub tugevamaks, nagu allasurutud vedru. Minu hirm olla jõuline andis mu jõulisusele veel jõudu juurde…

Minu hea õpetaja Marina Paula Eberth ütleb, et kui oled oma väega kontaktis, ei ole jõulisus enam võimukus, vaid on autoriteet.
Kui me lubame endal olla sellised nagu me oleme, oma heade ja vigadega, ei pea meie teatud loomuomadused põranda alla kolima. “Põranda alla“ peitunut nimetab Jung inimese Varjuks. Vari on see, milles sisaldub kõik see, mida inimene keeldub iseendas tunnistamast.  
Kui me laseme end vabaks ja usaldame; lõdvestume selle asemel, et pingesse, kokku tõmbuda - vaid siis saab luua kontakti oma väega. Muide, “Varjus võib olla ka terve rida häid omadusi, normaalseid instinkte, normaalseid instinkte, sobivaid reaktsioone, tegelikkuse tõepärast taju, loomingulisi impulsse jmt.”, ütleb C.G.Jung.
Vaid siis, kui me ennast usaldame ja end väge alla ei suru, saavad need kõik esile tulla! Saab esile tulla meie tarkus, meie armastus, meie valikud.

Ja ühtäkki märkad ka ise kõike seda ilusat ja vägevat, mida Sa oma elus lood! Ja märkad seda teistes, rõõmu ja kaasaelamisega.

Keha kõneleb… palub tähelepanu?

Näen end viimasel ajal oma kujutluses muudkui jooksmas. Nagu teeks trenni. Aga alati pimedas. Väsinuna. Endast kõike andes.   Nagu isegi jõuga joostes, ennast tagant  sundides….

Ma ei ole kunagi joosta armastanud ning seetõttu on see kujutluspilt minus imestust tekitanud. Mida see mulle öelda tahab? Et ma peaks hakkama jooksmas käima?! Nujah, trenni jaoks pole tõesti viimasel ajal aega jagunud…

Ühel päeval avastasin, kui taas end vaimusilmas jooksmas nägin, et see pilt tuleb minuni siis, kui ma olen väsinud. Kui enam ei jaksa, aga palju on veel teha. Kui asjad kuhjuvad… tahaks aega lastega veeta, tööasjade vahele ka tavalisi asju teha... emana, kodus, iseendale… Aga praegu nu ei ole aega. Et siis läheks ja jookseks… vihaga…?

Täna istusin ühel koosolemisel. Ja nagu juba mitmetel kokkusaamistel viimasel ajal, suuremates või väiksemates ringides, avastasin endast tohutul hulgal hinnangulisust. Vaatan enda sisse ja imestan. Kust see tuleb? Mul ei ole mingit põhjust kriitiline ega hinnanguline olla! Ei sisuliselt ega inimestest tulenevalt… Tegu on olnud vahvate ja toredate inimestega  ning  alati olnud väga sisukate teemade, käsitluste, õhtute, tegevustega. “Kust see ometi tuleb?!”  mõtlen iga kord koju sõites. Ja nii ka täna. Nagu istuks mingi tegelane õla peal ja muudkui kätsataks…

Vaatasin ja vaatasin enda sisse. Mis minus õigupoolest toimub?! Väsimus? Mis?! Ja siis ühtäkki nägin... Nägin viha. Päris palju viha! Ja solvumist. Päris mitmeid solvumisi… Vat siis…sellised emotsioonid!
Algul arvasin, et need on mingite konkreetsete inimestega või olukordadega seotud. Eks ta võibolla osaliselt algselt oli ka, eriti need, mis solvumistest-haavumistest alguse saanud ja lahtilaskmata jäänud.
Tänasel hetkel  on see viha peamiselt viha iseenda peale - et olen võtnud asju teha, rohkem kui suudan füüsiliselt, vaimselt ja ajaliselt kanda, nii et aega endale ja oma lastele, kodule.. muudele rõõmudele elus.. üldse ei jää. Ja lisaks siis need olukorrad, kus olen kuidagi lasknud lasknud teistel endale pähe pesa teha. Nii nad siis laamendavad mu peas… Ja see kõik kipub mu sisemist rahu rikkuma.  Ja aega, et sellega (loe: endaga) tegeleda, ei ole praegu kusagilt võtta. Krrt! Nii ongi ka pisiasjad sellisteks emotsiooni-dinosaurusteks kasvanud! Õõnestavad siin, vaikselt…!

Jah, tuleb jooksma minna… või muul, mulle meeldivamal moel teadlikult see vihaenergia muundada – sublimeerida, nagu tantras öeldakse -  mingiks teiseks energiaks.

Aitäh, mu kehale, kes on nii tark, et oskab mulle selliseid sõnumeid saata!
Aitäh, mu vaimule, kes on nii tark, et oskab neid märke tähele panna ja lõpuks ka lahti kodeerida! :)
Ma loodan, et ma nüüd ise ülejäänuga ikka hakkama saan :)

Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin

Paulo Coelho raamat räägib noorest naisest, kes taaskohtub oma lapsepõlvesõbraga, kellega nad lastena väga lähedased olid. Läbi aastate olid nad läbi kirjavahetuse põgusat ühendust hoidnud, üks elanud kodukandis, teine rännanud mööda ilma.
Ühtäkki avastab noor naine, läbi mehe (ootamatuna tunduva) armastuse, kui kinni ja suletuks oli ta oma südame kasvatanud.  Kui palju tingimusi oma elule seadnud, kui palju kõik ette ära planeerinud, millised õpingud tuleb lõpetada, milline saab olema tema mees, milline saab tema elu olema. “Kuidas ma küll tahaksin, et ei peaks oma südant valitsema,” ütleb ta. “Kui ma võiksin ta vabaks lasta, siis oleks isegi vihmal, mis mu näole sajab, teine maik.”
Lubades endal esialgu vastu tahtmistki mehele järgneda mõistab naine, kui väga on ta igatsenud tunda vabadust, armastust, elurõõmu. 

Minu silmis on see raamat ühe naise teekond avamaks ennast armastusele. Armastusele, mis saab küll alguse mehe ja naisevahelisest armuvärelusest, kuid kasvab enamaks, kõikehõlmavaks armastuseks Jumala, elu, inimeste  ja iseenda vastu.

Me näeme ta sisemist võitlust. Naise, kes tahab ühelt poolt olla rõõmsameelne, võtta igast hetkest kõik, mis võimalik, juua januga elu allikast, uskuda unistustesse… ja teiselt poolt naise vahel, kes on kõige ees hirmul, kuid kinnitab endale, et see pole mitte hirm, vaid sellise inimese tarkus, kes seisab kahe jalaga maa peal, kes valitseb just seda, mis peaks olema vaba – oma tundeid.

Coelho kirjutab: “Iga päev annab Jumal meile lisaks Päikesele ka ühe hetke, mil meil on võimalik muuta kõike mis meid õnnetuks teeb. Iga päev püüame teeselda, et ei ole seda hetke ära tundnud, et seda ei olegi olemas. Kes aga pöörab tõeliselt tähelepanu oma igapäevaelule, leiab selle nõidusliku hetke üles.” Ja küsib: “Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled Sa teinud andidega, mis Jumal Sulle osaks laskis saada?“
/…/
“Oleksin võinud… Ealeski ei mõista me nende sõnade tõelist tähendust. Sest pidevalt on meie elus asju, mis oleksid võinud juhtuda, aga ei juhtunud. Nõiduslikud hetked mööduvad märkamatult.”

See, kuidas peategelane isegi kesk armastust uuesti oma hirmude juurde pöördub, näitab, et kuigi “ka tuhandemiiline rännak algab esimesest sammust” (nagu ütleb Hiina vanasõna), tuleb meil enne hulka maad maha käia, kuni meie meel ja meie keha vabanevad meie hirmude mustritest.
“Kes armastab, peab oskama ennast kaotada ja peab oskama ennast uuesti üles leida,” ütleb Coelho. Me näeme seda, kuidas hirmud naist armastuse lainetelt aegajalt maha tõmbavad. Järjest enam oskab ta sellistel hetkedel pöörduda armastuse poole, Jumala poole ja see aitab tal õigele teele tagasi tulla ja oma südant kuulata.

“Ja sel samal hetkel, kui meie asume armastust otsima, hakkab tema meile vastu tulema. Ja päästab meid.” kinnitab Coelho.

Varem või hiljem tuleb meil oma hirmudest võitu saada, sest vaimne tee kulgeb läbi igapäevase armastamise kogemuse. Jah, sest tsiteerides taas autorit: “see kes armastab, see on võitnud maailma ega karda midagi kaotada. Tõeline armastus tähendab täielikku alistumist.” Ja ometi me “kannatame, sest ei suuda teisi oma reeglitele allutada.”

Niisiis, “kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi “süü”.”

Coelho ütleb, et maailm elab praegu läbi aega, mil väga paljud inimesed saavad sama kutse: “Järgi oma unistusi, muuda oma elu teeks, mis viib Jumala juurde (Looja, Tõe, armastuse juurde, nimeta kuidas soovid). Tee teoks tema imesid. Tervenda. Loo oma tulevikku. Kuula oma kaitseinglit (oma intuitsiooni, kõrgemat mina). Muuda ennast. Ole valguse sõdalane ja tunne rõõmu oma võitlusest. Julge riskida. “

Igasugune tarkus tähendab tegelikult oskust kuulata omaenda hinge.

Huvitav raamat. Kuna sõnum on peidetud ridade vahele, tundmuste sisse, siis usun, et igaüks saab siit selle teadmise, mis parasjagu tema küsimustele, otsingutele vastab :) Ja Coelhot on alati lihtne lugeda, lehed liiguvad nagu iseenesest. Mina nägin siin seda, kuidas kookonisse pugenud röövik muutub imeliseks liblikaks, avades ennast, avanedes armastusele. Ja haavatavusele, mis armastusega kaasas käib. Kohati arglikult, kohati julgemalt, aga muutus on pöördumatu ja kaunis.

Vaikus eetris…

Täna on 27. august. Viimane sissekanne siia oli 22. aprillist, neli kuud vahet! Nii pikka pausi ma veebi kirjutamises ei mäletagi… Algul oli lihtsalt kiire-kiire ja tegemist palju, et füüsiliselt ei jõudnud. Ja ma ei ole väga hea ka lühikeste mõtteavalduste või kiirete olukorra ülevaadete: “Hei mina siin! Kõik läheb vahvasti!” postitamisel. :P

Siis tuli suvi peale, arvutisse sugugi ei kippunud. Mõnus oli raamatuid lugeda, nagu kõrvaloleva öökapil olnud raamatute nimekirja pikenemisest näha :)
Aga mida aeg edasi, hakkasid tekkima küsimused selle blogi olemasolu vajalikkusest. Sahtlisse kirjutan ma nagunii, kas on oma tegemisi ja mõtteid ikka üldse vaja veebi postitada?
Hea oleks muidugi vajadusel oma mõtetele ka mujalt ligi pääseda kui kodust või oma arvutist. Üks kunagine põhjus – kirjutada perele ja sõpradele, hakkab minu jaoks küsitavaks muutuma. Sest mulle on hakanud tekkima mulje, et hoides end minu eluga  kursis, ei peeta vajalikuks enam kontakti hoida, a la “ ma ju tean nagunii, mis Su elus toimub”. Aga mina ju ei tea...:)

 

 

Samuti on see tekitanud uue küsimuse, et kas mu elule peavad ikka KÕIK ligi pääsema? Pealegi, vaadates oma elu kõrvalpeeglist, tahavad sageli analüüsimist just olukorrad suhetest teiste inimestega. Nende kajastamine blogis võib tekitada asjaosalistes ebamugavust ja mõistmatust... ja see ei ole ju asja mõte! Ma püüan võimalikult palju vaadata asju puhtalt läbi oma osa neis olukordades, kuid siiski… on sellel mõju ka teistele osapooltele.
Ehk peaks blogi parooliga kaitsma?

Mis on mind ikka ja jälle edasi kirjutama inspireerinud, on teadmine, et on palju inimesi, sõpru ja sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, kes on ühel või teisel moel mu blogist tuge, inspiratsiooni või lihtsalt mõtteainet saanud.  Aitäh teile, kes te seda minuga jaganud olete. See on oluline toetus minu jaoks :)

Armastan oma mõtete valamist sõnadesse, vajan kirjalikku eneseväljendust. Võibolla on see üks osa minu daemonist?
Daemon on kreekakeelne sõna, mis klassikalises mütoloogias viitab sisemisele kutsumusele, saatusele. Ja kui see on minu daemon, siis miks oodata aega, kui ma kunagi ehk neist “kogutud teostest” raamatu üllitan, hihh? :) Ehk on inimestel neid mõttekäike, lahendusi, tundeanalüüse varem vaja leida? :)

Oma elu, mõtete, kogemuste ja tunnete analüüsimist alustasin kunagi, neljandas klassis Silvia Rannamaa raamatutest “Kadri” ja “Kasuema” inspireerituna. Mõnda aega tagasi sain uut inspiratsiooni Ken Wilberi raamatust “Arm ja meelekindlus”, mis tema naise Treya päevikulõikudest ja Keni mõtetest, kogemustest kokku pandud ja teatud moel sarnaneb stiiliga, mis minul välja kujunenud.  Tundsin endas kipitamas igatsust taas oma mõttelõnga siin kududa…

Vaatame, kuidas meie tee siis siit edasi läheb.