Namaste.

Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.

“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”

Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.

Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis  kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.

Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.

Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!

Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust  ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.

Nautisin parimat teenindust maailmas– minu ja paljude teiste vaieldamatult lemmikus söögikohas Ganga Beach Cafe.  Peale seda, kui esimesel nädalal sai käidud läbi kõik ümberkaudsed toidukohad, sai Ganga Beach Cafest minu teine kodu.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”

Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus. 
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.

Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.

Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)

Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid! 
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.

Ja ilmselgelt kõige  vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?

 
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…

Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)

Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast  ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?

Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)

Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on.  Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad. 
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida),  sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid… 
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))

 

Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.

Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :))  Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees... 
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.

Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P

 

Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.

Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine.  Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus.  Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…

Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)

Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)

 


Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)

Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)

Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.

 

Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.

 
 


Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti  vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.

Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…

 

Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me  hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.

Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )

Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…

Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.

Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.



Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas…  Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.

Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba  Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)

Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.

…

Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus -  ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.

Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja  täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “ 
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.


See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)

Lendan Indiasse. Te olete Indias käinud…?

Trotsides seda, et igasuguseid ressursse – aega, raha ja võimalusi, kelle hoolde lapsed jätta – on pidevalt vajaka – otsustasin vaadata, kuidas see Paulo Coelho ütlus: “kui midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm” selles kohas toimib. 
Tom, kes on mulle sõbraks ja suureks õpetajaks olnud, lubas oma raamatus “Kuidas rännata ilma hirmuta” , et reisimisega toimivad samad põhimõtted nagu igal pool mujal. No seda ma küll ei suutnud uskuda. Mul nagu küll ei ole toiminud…. niisiis otsustasin ma otsustada, et ma lähen! Ja ennäe, võimalused tulid tõesti kiiremini, kui ma arvatagi oskasin :)

Nii et just seetõttu, et mul on nagu kogu aeg vähe aega ja palju tegemist…, et ma olen üleliia palju õpetanud ja saanud vähe mahti  ise õppida…, et ma kogu aeg vastutan, vean ja hoolitsen… lähen ma mõneks ajaks õpilasena õppima, lihtsalt OLEMA ja Elul end kanda laskma.

Lendan esmaspäeval Indiasse.
Olemas on lennupiletid ja kõik ülejäänu on juba Elu müsteerium. Kavatsen lihtsalt vastu võtta ja Elulvoolul end kanda lasta.

Kel huvi, siis täpsemalt kajastan reisiga seonduvat lehel: http://teel2india.blogspot.com/

Mu kodu on minuga koos. Mu kodu olengi mina ise.

Olen viimaste kuude jooksul mõõtnud päris palju kilomeetreid Eesti teid. Viies nädal läheb Saaremaal. Enne seda 2 x 10 päeva Rakvere…  Kevadel tulevad Pärnu ja Haapsalu… Elu on põnev ja kiire! 

On olnud võrratu kogeda, et mul on oma teadmiste, kogemuste ja teadlikkusega inimestele tõesti nii palju jagada! See paitab mu südant, nähes kui avatuna inimesed võtavad ja integreerivad uut infot oma ellu. Seepärast on pikad arenguprogrammid huvitavamad kõigile osapooltele kui vaid mõnepäevased koolitused.
Paljud inimesed igatsevad muutust teadvuses ja janunevad juhatuse järgi. Nad tunnevad, et vana enam ei toimi ja uut moodi veel ei oska. Neid koolitusi tehes tunnen, et ma teen väga õiget asja – aitan inimestel leida teed iseendale lähemale, näha iseendas peituvat ilu ja  ressursse. See ongi mu suurim soov :)

On pühapäeva õhtu. Nõmmel on puude ja põõsaste oksad harda lumevaiba all. Taevas helendab linnakumast, on lumine ja vaikne, imeilus veebruariõhtu. Olen taas minemas teele - Saaremaa poole, viimast korda.

Tee on saanud mu sõbraks ja ajaks, mil mind külastavad inspireerivad mõtisklused.

See pilt paremal meenutab eelmise pühapäeva vaatemängu teel. Virmalisi küll polnud, aga tähistaevas lummas oma selguse ja kirkusega.

Võrratuks saatjaks teedel on muidugi muusika ja laul :)
Seekord laulsin Tomi laule viimaselt kontsertrännakult Hopneri majas.

Kuivastust alates ei lasknud üks tema lugudest minust enam lahti. Laulsin ja laulsin ja tähendus läks järjest sügavamaks.

“Nagu pisar Su põsel,
mis lahustub jões
Lase lahti Sa kõigest,
uju voolavas tões.”

Tõesti, muusika võib puudutada nii, et süda avardub ja ujudki tões…ning pisarad voolavad rõõmust ja liigutusest mööda põski alla... Nii see oligi.

Lase lahti kõigest – oma muredest, probleemidest, hirmudest… mõttemustritest…
Mõtlen erinevatele  huvitavatele tahkudele iseendast, mis on mul viimasel ajal koos tõusva teadlikkusega nähtavale tulnud (kuidas ma käitun erinevates rollides ja kuigi see vahe on õhkõrn, on see vahel häiriv :P ); teemadele, mis mind puudutavad (nt. nukrakstegev mu laste ja nende isa vaheline vaakum) või mõtteid kinnihoiavad (koolitusega, peatse reisiga või lastega seotud teemad) – ja lihtsalt - lasen kõigest lahti.
Lasen lahti ka selle hetke hirmu - et kits tee peal on, hehh :) – Saaremaal on neid tõesti palju, kaks kitsekest juba olid tee ääres… Paneb kogu aeg valvel olema… lasen selle ka lahti. Tunnen, kuidas lõdvestun…

Ujun voolavas tões – võtan vastu selle, mis on ja  selle, mis tuleb. Olen hetkes, kulgemises, Elu voolus, nii nagu see voolab.
Olen viimasel ajal hoidnud jätkuvalt oma tähelepanu kohaletulekul. Et tuleksin igas olukorras kohale – oleksin kohal. Täielikult.
Mu elus toimub nii palju ja peatselt on põnev India reis ukse ees… Mõte kipub muukui (tulevikku) rändama… Kohaletulek on vabastav. Kohalolus on rahu ja õndsus. Vaikus. Tundsin, kuidas ma, lastes kõigest lahti – sukeldungi sellesse tõesse – jumalikku välja. Sellesse, mis on. Sellesse hetke.
Nägin vaimusilmas sõpru ja inimesi, kes omad teemadega kimpus on, nagu me kõik vahel. Laulsin neile mõeldes, et neid toetada ja aidata ka neil lahti lasta ja võtta vastu selle voolava tõe. Tegin mõtteis nende põsele pai ja laulsin neile – “lase lahti Sa kõigest, uju voolavas tões…”

“Ja Su kodu on Sinuga koos
Ja Su kodu on rannas ja soos”

Jah, mu kodu olengi mina ise. Mu kodu ei ole maja või korter. Minu kodu on praegu minu keha sees.  Kodu on selles hetkes, mis praegu on. Kodu on praegu sellel teel. Selles metsas. Seal, kus olen mina. Tundsin seda  täiesti selgelt.
Tunnetasin seda kõike, lihtsalt laulsin ja voolasin :)Võrratu kogemus!

“Tänud elu eest, tänud valu eest
tänud hetke eest, tänud retke eest
tänud et ma sain märgata,
iseendale ärgata!

Jälle on värske ja uus päev…..”

Olen nii tänulik! Sulle, Tom. Iseendale.  Kõigile inimestele, kes on mind puudutanud, mind õpetanud, minu elus olulised olnud. Minus on kergus ja rahu. Usaldus. Vabadus. Rõõm. Elu on nii võrratu kingitus! Soovin, et kõik seda mõistaksid, tajuksid ja hinnata oskaksid! Soovin, et meie eludes oleks palju neid hetki, kus me tunneme iga oma keharakuga tänulikkust selle kingituse eest!

Kuula seda lugu Tomi Souncloudi lehel.

Kojusõit kui võitlus ellujäämise nimel

“Mulle meeldivad väljakutsuvad autosõidud…. Aga see on raske, tõesti raske…” mõtlen õhtul peale järjekordset koolitusnädalat Saaremaal praami poole ja sealt edasi kodu poole sõites. Autodest, mis teel lausa imeaeglaselt, 40-50km/h, sõidavad, on keeruline mööda saada, sest teepuhastusautod olid alles linnapiiri peal ja tee on veel lumevalle täis.  Tee äärtes on kraavis busse, rekkasid, sõiduautosid…
Praamilt maha sõites on vahepeal pimedaks läinud ja lund sajab “alt üles”. Tee on lund ja lumerööpaid täis... auto kohati lausa tantsib libedusest tee peal.
Selliseid kojusõite talve kohta ikka mõni tuleb… Sõidan ju ka päris palju.

Aga miskipärast ikkagi lummab see olukord mind… Mulle meeldib, et see paneb kokku võtma kõik mu oskused ja ressursid, kogu oma usu iseendasse ja usalduse Loojasse. Mulle meeldib see sellepärast, et selle käigus aktiveeruvad kõik täpselt needsamad asjad, mis mind üldse elus edasi aitavad.

Usk, et ma saan hakkama. Teadmine, et ma saan hakkama. Usaldus, et mind hoitakse. Tänulikkus, et mind hoitakse. Keskendumine sellele, et ma ei ole siin üksi. Tänulikkus, et et Looja hoiab ja aitab mind.
Ressursid ka mu auto näol.  Ma kogen neil hetkedel väga suurt tänulikkust oma auto suhtes. Aitäh, et oled nii tugev, raske, stabiilne  ja et kõik su neli ratast mind edasi veavad :)

Ma olen väga tänulik oma emale. Sest neil hetkedel, kui mul on raske väljakutse ees ja hirm tahab jalgealuse ära viia, siis ma mõtlen temale. Kui vinge tegija ta on…. Ja ma tean, et ma olen tema tütar. Ja ma saan täpselt samamoodi hakkama nagu tema. Igas olukorras. Sest et minu soontes voolab tema veri.
Neil hetkedel mu rind paisub uhkusest. Ma tahaks talle kohe helistada ja öelda talle, et ma olen nii tänulik, et ma olen Sinu tütar. Aga praegu tuleb roolist kinni hoida ja tähelepanu teel hoida :) Hiljem helistan :)

Usaldus. Päris-päris palju teelõike on sellised, et ma näen ainult maksimum 30 meetri kaugusele. Kaugemal lihtsalt ei ole mitte midagi. Ma lihtsalt ei näe, kuhu keerab kurv. No ma tean, et kui auto tuleks vastu, siis seda ma näeksin juba eemalt, sest siis oleks valguskuma paista. Aga ma ei näe, kuhu keerab tee. Ja ma ei tunne ju seda teed… Niisiis ma usaldan. Sellistel hetkedel ma kogen täielikku usaldust. Usaldust, et ma olen võimeline kohanema. Selle kurviga. Usaldust selle vastu, mis tuleb. Ma ei pea nägema ette. Tuleb see, mis tuleb. Elus täpselt samamoodi.

Ma tean ainult seda, et ma tahan jõuda elusalt ja tervelt koju. Ja muud ma ei pea teadma. Ja seda et ma tean, et ma võin usaldada ennast. Oma autot. Jumalat. Oma kaitseingleid. Omaenese headust. Headust, mis hoiab mu ümber sellise energia, vibratsiooni, mis toetab mind ennast ka. Ja ma tean, et juhul kui midgai juhtubki, siis on ka see minu parimaks hüvanguks. Aga ma lihtsalt soovin, et kõik teelkäijad, kõik teelolijad - inimesed ja loomad, jõuaksid tervelt koju. Oleksid kõik kaitstud ja hoitud. Halleluuja.

Sulle, kes Sa neid ridu loed…

Millal tundsid Sa viimati, kuidas Su hing väljendab ennast?
Millal nutsid Sa viimati õnnest?
Kirjutasid luuletusi või muusikat?
Tantsisid vihma käes?
Küpsetasid kooki?
Joonistasid midagi?
Parandasid midagi katkist?
Musitasid last?
Tõid pehme kassi enda näo ette?
Ronisid mägedes?
Ujusid paljalt?
Jalutasid päikesetõusu ajal?
Jutustasid päikesetõusuni?
Suhtlesid loodusega?
Otsisid Jumalat?
Millal istusid Sa viimati üksi vaikuses, reisides enda hinge sügavustes?
Millal ütlesid viimati 'tere' oma hingele?

~Neale Donald Walsch~

Ma soovin, et algav aasta tooks Sulle külluslikult kõike seda, mida Su hing igatseb ja mis toob Sind lähemale iseendale! Soovin seda meile kõigile!

Võrratut uut aastat, imelisi uusi algusi!
Signe

Jõulud – kas iga-aastane puhastuskuur?

Peale jõule sõpradega kokku saades kõlas peamiselt üks küsimus: “Kuidas jõulud üle elasid?” Ja vastuseks enamik oigas…

Meenub aastapäevad tagasi E. poolt öeldud lause: ”Mõelda vaid, olin nädalapäevad vanematekodus ja tulin tagasi ilma ühegi hingehaavata!”

Mina näen siin Uue Ajastu suuremat sorti puhastuskuuri, mis tõstab üles kõik meie kitsaskohad, et me neid oma tähelepanu ja armastusega tervendada saaksime. :)

Ega minagi mingi erand ei olnud.
Kuigi pean ütlema, et see tabas mind üllatuslikult – olen sel aastal astunud suuri samme oma lapsepõlve  ja oma ema-isaga seotud kogemuste vastuvõtmisel. Suhted mõlemaga on kardinaalselt muutunud (viimasega ju polnudki enne mingeid suhteid) ja on mulle tõesti rõõmu toonud.
Seepärast ei saanud ma aru, miks mul mõned päevad enne jõule pea muudkui valutas. “Pole ju praegu nagu põhjust? ” mõtlesin. Peavalud tekivad sageli sellest, kui me iseendas midagi alla surume. Kui me kardame miskit  või ei taha  seda, mis tulemas on või mis meie elus toimumas on.

Ühel hetkel mõtlesin jõuludele ja nägin vaimusilmas ette, kui hästi kõik sujub. Ja märkasin, et mu peavalu kadus! “Ohoh? Kas minu kehas on siis ikka jõuludega seotud hirmu?” imestasin. Miks muidu peavalu praegu nagu läbilõigatult otsa sai?

Meie alateadlikud impulsid on enamasti meile täiesti teadmata. Seepärast nad ongi ju alateadlikud :)

Ja hirm on emotsioon, mida tekitab sageli alateadlik uskumus, et me saame kogema midagi ebameeldivat. Midagi, mis on varem meie elus sellisel kujul aset leidnud.

Alateadvuse implusse teadlikkusse meelde tõstes saab nende jõudu vähendada.

Selleks tuleb iseendasse süüvida ja püüda tajuda, mis sisimas toimub.

 

Enda sisse vaaadates ja kuulatades sain aru, et minus on käivitunud varemgi kogetud hirmutavad mõtted: “Kas ma jõuan õigeks ajaks kohale? Või ei jõua ja mu peale pahandatakse? Kas ma teen õigeid asju? Kas ma ütlen õigeid asju?” 

Ja hehh, nagu ka juba tavaks saanud, jõudsime kohale hiljem kui planeeritud. Aga kuna olin selle juures suutnud ise täiesti lõdvestuda, ei pannudki see mind end halvasti tundma. Pidu ju alles järgmisel päeval:)
Järgmisel hommikul aga tunnen, et “teolt tabatud” peavalu annab endast taas märku. Mida aeg edasi, seda enam.

Peatume venna juures. Tal on imearmas maja, ühel pool maja on küla, koos läbivoolava paisjärvega ja teisel pool lõputud põllud vaheldumas metsatukkadega.

Istusin elutoa mõnusalt madalale ja laiale aknalauale, vaatasin lumiseid väljasid ja püüdsin aru saada, mis siis minus õigupoolest toimub.

 

 

Analüütilise psühholoogia looja ja minu suur õpetaja Carl G. Jung ütleb, et individuatsiooniprotsess – teadliku kooskõla saavutamine oma sisima keskmega algab isiklikust haavatasaamisest ja sellega kaasnevast kannatusest.
Paraku ei tunne me sageli seda sisemist kutset ära ja süüdistame olukorra tekkimises endast väljaspool olevat (vanemaid, elukaaslast, ülemust, majandusolusid, Jumalat…).

Nõuanded väljastpoolt või ka iseendale stiilis “saa asjast üle”, “võta aeg maha”, “puhka”, “ära tööta nii palju”, “suhtle rohkem inimestega”, mine jalutama või tegele mingi harrastusega – on täiesti kasutud. Enamasti. Kõik need tegevused lükkavad alateadvuse sõnumid lihtsalt kõrvale.

Nagu Jung ütleb, aitab ainult üks: pöörata näoga laskuva pimeduse poole, vaadata seda täiesti puhtsüdamlikult ja eelarvamusteta ning püüda mõista, mis on selle olukorra varjatud mõte? Mida me siinkohal teada peaksime saama?
Tavaliselt on laskuva pimeduse varjatud mõte midagi nii ebatavalist ja ootamatut, et seda on võimalik tabada ainult alateadvusest kerkiva info põhjal. Teinekord ilmutab see end hoopis läbi unenägude või fantaasiate.

Keskendudes alateadvusele ilma rutakate oletuste ja emotsionaalse tõrjeta, ilmuvad sealt sageli teed juhatavad vastused või sümboolsed kujundid. Nii juhatatakse meid valusate äratundmisteni sellest, mis on meis ja meie teadvuslikus hoiakutes/uskumustes valesti. Aga mõistagi mitte alati.

Niisiis istusin ma seal aknalaua peal ja pöördusin näoga laskuva pimeduse poole :) Saamata aru, miks see “pimedus” üldse kohal on ja mida tal mulle öelda on.
Nähtu pani – nagu ikka sellistes olukordades - üllatuma.
Ma ei ole endas ammu näinud nii suurt ja lõputuna tunduvat hirmu - hirmu, et ma teen midagi valesti. Midagi, mis ei sobi. Mõni mu liigutus, mõni mu “valesti” öeldud sõna. Ja et otseselt välja keegi midagi ei ütle.  Võin seda vaid nägudelt lugeda ja hääletoonist kuulda… Ja lisaks kõlab see kõik kindlasti hiljem etteheitena ema suust… Ja kuigi ometigi teadsin, et tegu on hirmuga kategooriast FEAR – Falce Evidence Appearing Real,  ei aidanud see mõte mind ja hirm tundus täiesti reaalne.

Iseenda ja oma klientidega töötades on mulle järjest selgemaks saanud, et praktiliselt kõik meie  korduvad probleemkohad – meie mustrid - on alguse saanud lapsepõlvest.

Ja siin on üks huvitav tõik – saades neist lapsepõlve olukordadest teadlikuks, arvame me, et “meie vanemad on meiega midagi “valesti” teinud”.
Aga järjest enam saan, aru, et vanemate tegevus on olnud meile vaid “sõnumitoojaks” – määravaks saab see, kuidas me selle olukorra vastu oleme osanud võtta.  Kuidas reageeri(si)me. Milliseid alateadlikke otsuseid selle tulemusena teinud oleme.

Istusin siis seal akna peal ja tundsin end kui teismeline. Silme eest jooksid läbi mitmed olukorrad, kui tollal perega (ema ja tema venna perega) vanaema juures jõulude ajal kokku saime. Tundsin neil kordadel ikka, et teen ja ütlen kõike valesti. Vahel ka pahandati, aga enamasti nägin pilkude vahetamist.  Hiljem kuulsin etteheiteid asjade kohta, mille puhul ma ise ei saanud üldse aru, et mis siis nii valesti oli. Ise aru saamata, mida ma valesti tegin, muutis see mu taju ebakindlaks. Tulemuseks sisemine ebakindlus iseendas  ja enese “igaks juhuks” alla surumine.
Aga enda loomuse ja alateadlike impulsside vastu on raske seista. Eriti siis, kui me neid alla surume. Seda enam tekib kohti, kus miski järele annab ja välja purtsatab :))

Sain selgelt aru, miks ma juba aastaid jõule ei talu.
Muul ajal kahaneb see hirm väiksemaks ja kui ma Tartus ei käi, kaob päris. Sest muu maailmaga seoses ei tunne ma seda hirmu juba ammu. Mäletan, et varasematel aegadel kippus see küll sageli mu kaaslane olema. Hirm teha või öelda midagi “valesti”. Teha kellelegi haiget. Tahtmatult. Mujal olen selles kohas õppinud lõdvestuma ja usaldama. Iseennast ja teisi.
Aga juba mõte jõulude ajal kokkutulemisest toob selle lapsepõlvest pärit hirmu üles, paneb ta elama. Pigistab kõrist, paneb sisemiselt kokku tõmbuma, julgemata olla, öelda, hingata.

Et selgust luua, mitte vaid selles supis hulpida, püüdsin märgata, mida ma tunnen, kui sellest mõtlen:

• kurbust, pisarad tikuvad silma ja kipitavad kurgus…
• Tunne on, nagu oleksin väike laps…
• mõte, et peaksin end igal hetkel kontrollima, tagasi hoidma…
• Hirmu, et mind ei mõisteta…

Kus ma seda oma kehas tunnen?

• Peas. Pea valutab. => viitab psüühilisele pingele ja sisemisele allasurutusele.
• Kõris. Kurgus. => viitab võimetusele väljendada seda, mida välja öeldud tahab saada (kõri on meie väljenduskeskus).
• Kõhus. => viitab sellele, et surun iseennast alla ega võta kasutusele oma sisemist jõudu – oma väge olukorra lahendamiseks (päikesepõimik on meie väekeskus).

Mida ma siinkohal vajan?

• Mõistmist.
• Toetust.
• Luba ollanii nagu ma olen. Kõigi oma eksimuste ja vigadega.
  Hmm… kes peaks mulle selle loa andma?
• Et siis… julgust. Lubada ENDAL olla nii nagu ma olen. Aitäh!! Aru sain. :))

Andes oma tundmustele vormi (kirjeldades tundeid, märgates kehas toimuvat) ja saades teadlikuks nende allikast (silme ette kerkinud olukorrad lapsepõlvest ja teismeeast) ja küsides endalt, mida ma praegu vajan, sain ma selgelt aru, et see hirm elab VAID MINU SEES. Mitte keegi ei ole valvel, et kas ma teen või ütlen midagi valesti. Ainult väike laps minu sees…

Aga et sellel kõigel minna lasta ja lubada tõel nähtavale tulla ja enda omaks saada, on vaja julgeda sellele kõigele otsa vaadata. Nagu ka laulusalm ütleb: “If You let go of fear, the truth will appear”.

Tõde on see, et ainult mina ise saan lubada endal olla nii nagu ma olen. Ma ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete eest. Isegi siis (et mitte öelda - eriti siis!), kui nad on minu enda perekonnaliikmed.
Lastena me õpime käima kikivarvul, et meie sõnad ja teod ei teeks meie vanemaid pahaseks või kurvaks. Ma ei tea, kas see tegelikult ka lapseeas vajalik on (aga me teeme seda!), aga tean, et täiskasvanuna anname niimoodi lihtsalt oma väe ära. Anname iseenda ära. Ja see omakorda võtab meilt ära meie jõu. Võtab meilt ära meie julguse ja elurõõmu olla just sellised nagu me tegelikult oleme. Kogu oma ilus. Koos naha ja karvadega :)

See lugu on nagu vastuseks Sulle, kes Sa koolitusel küsisid, et kas minu elus ka mingeid kitsaskohti on, või olen ma kõik “selgeks õppinud”. Hihh, oojaa, muidugi on.
Meis kõigis on alateadlikke protsesse toimumas.
Olen kogenud, et selleks et neis kitsaskohtades lõdvestuda, ei piisa TEADMISEST. Vaja on see tõde LÄBI KOGEDA ja TUNNETADA. Ja seda koguni erinevate elukogemuste valguses.

Mind aitas palju äratundmine, et see kõik toimub lihtsalt MINU SEES. Siin ei ole mingit pistmist välise maailmaga – nii et ma ei pidanud isegi midagi ütlema.  Ja see äratundmine  paneb armastuse ja leebusega endale tähelepanu pöörama. Ja aitab lõdvestuda ning sellest hirmust lahti lasta.

Nagu Jung ütleb, on “enamik inimesi liiga lodevad isegi oma käitumise teadvustatud aspektide üle sügavalt järele mõtlemast, rääkimata sellest, et alateadvusest pärit mõjusid analüüsida. Alateadvuse tõsiseltvõtmine ja selle tõstatatud probleemisedaga tegelemine nõuab suurt julgust.”
Mina lihtsalt valin seda teha. Olen kogenud, et see toob suurt vabanemist.
Oma alateadvuse tundmaõppimine eeldab ausat eneseuurimist ja oma elu ümberkorraldamist. Seepärast lükkavad paljud inimesed selle kõrvale ja jätkavad vanaviisi, nagu midagi poleks toimunud.

Eks reaalseid tulemusi on näha ilmselt aasta pärast, uute jõulude paiku :))

Siia lõppu sobib hästi elu poolt sülle potsatnud tsitaat:
”Armasta oma negatiivseid tundeid ja nende võnkesagedus tõuseb piire tundmata, muutes nad valguseks. Sa võid neid tundeid ka vihata ja neile vastupanu osutada, aga tea, et vihkamine annab neile sinu üle võimu.
Armasta oma inimlikkust, sest seda oled sa siia õppima ja kogema tulnud. Armasta oma nõrkusi sama palju kui tugevaid külgi. Nõrkused on need alad, mis vajavad rohkem sinu armastust. Lihtsalt suuda ennast armastada sellisena nagu oled.”
~Sanaya Roman 'Elamine rõõmus'~

Tee iseendani. Eesti Naine. September 2012.

Septembrikuises Eesti Naises ilmus Kadi Küti sulest minust ja mu elust artikkel. Mõtlesin, et toon selle siin ka ära  :)

Signe Israel julges tegutseda, kui tundis, et vanamoodi enam ei saa. Kasvatades üksi kahte eismelist last, lõi ta oma koolitusfirma ning innustab nüüd teisigi oma elu eest vastutust võtma.

Loen Signe blogi, kuid nii ausat vestlust oma elu üle polnud meil enne olnud kui seekord tema Nõmme kodus. See aktiivne ja tegus naine on omandanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning töötanud aastaid pangas, õppinud koolitajaks ja koolitanud.

Mind ajendas Signega vestlema teadmine, et ta on üks neist, kes julgeb elus pinnapealseid suhtumisi trotsida ja oma hingeteed käia. Oma elu kohta valusalt ausate küsimuste esitamine ja endasse süüvimine võib seniseid seisukohti muuta ja pöördelisi samme astuma panna.

Ringist välja tulek
2003 aastal olin jõudnud oma eluga ummikusse. Koitis äratundmine, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Töötasin pangas, mu abielu oli jooksnud karile ja ma ei suutnud sellest ringist välja tulla. Just siis, nagu tellitult, sain teada koolitusest nimega Life Planning, koolitajaks oli Elmo Puidet. Ühes harjutuses tuli üles kirjutada kõik, mida tahaksid elus veel kogeda. Võis piirideta unistada! See pani tõsiselt mõtlema. Sain aru, et mul on vaja oma elu oluliselt muuta, sest hetkel olemasolev mind enam ei teeni. See arusaamine tõi minusse rahu ja otsusekindluse. Protsess võttis muidugi aega. Jah, ma vahetasin töökohta ja lahutasin abielu, aga kõik ei tulnud sugugi üleöö.

Taotluse jõud
Üks huvitav asi, mida ma rasketest aegadest õppisin, on taotluse jõud – alati ei pea kohe tegudele tormama, vaid tuleb kogu hingest soovida ja vahel jõuavad olulised asjad ise sinuni. Ma ei otsinud aktiivselt tööd, ei saatnud kellelegi CV-d, ometi sain peagi uue töö teises pangas, sest unistasin sellest ja olin selleks valmis. See töö osutus minu jaoks parimaks võimalikuks järgmiseks sammuks.

Teine unistus oli osaleda noorteorganisatsiooni töös. Peagi kuulusin JCI-sse ehk Eesti Ettevõtlike Noorte Kojasse ja olin aastal 2010 koguni koja president. Ka koolitajaks saamine tundus esialgu ilmvõimatu, kuid nüüd on mul endal koolitusfirma.

Oma uuel ametikohal olin kliendisuhete juht Personaalse Varahalduse üksuses Hansapangas. Me haldasime oma klientide investeerimisportfelle, olime neile igakülgseteks partneriteks kõiges, mis panka ja kogu gruppi puutus. Armastasin oma tööd, oma kliente ja töökaaslasi. 2008. aasta, kui turg kukkus, oli nii klientide kui panga jaoks väga keeruline aeg. Nägin väga lähedalt inimeste valu. Tundsin, et mu ümber on suur orkaan ja mul pole millestki kinni hoida. Nii hakkasingi tugipunkti otsima, sest peab ju olema midagi, millest ka keerulisel ajal tuge leida!

Taipasin õige ruttu, et pean sellist keset otsima iseenda seest. Alustasin joogaga, lugesin eneseabiraamatuid, osalesin humanitaarorganisatsiooni Art of Living koolitusprogrammis „Yes!“, õppides hingamistehnikaid, mediteerimist ja joogat. Kursus keskendub just sellele, kuidas öelda „jah!“ elu igale väljakutsele. Osalesin ka Art of Living jätkuprogrammis Indias. Kõik see andis tunde, et olen seesmiselt puhastunud, olen täielikus rahus. Ja minu sisemine rahu aitas ka inimesi mu ümber.

Tiivad hüppel tundmatusse
Viimase kahe aasta tähtsaim otsus ja suurim muutus minu elus oli palgatööst loobumine ja oma koolitusettevõttega alustamine. Olin juba 17 aastat töötanud organisatsioonides, mis järjest enam meenutasid mulle suurt masinavärki. Tundsin, et olen pangandusest väsinud. Ma pole ju aus ei klientide ega iseenda vastu, kui teen oma tööd tüdimusega.
Mul on vaja luua, et ma tunneksin, et olen elus! Tahtsin üritusi ja koolitusi korraldada ning ise koolitada, aga pangast ära tulla ja kõike algusest alata polnud julgust. Tööandja oli ju väga hea, palk oli hea, ma töötasin koos tipptegijatega. Kõrvaltvaatajatele oli täiesti arusaamatu, mis mulle ei sobi: „Sul on ju kõik olemas?!“ Aga minu hinge see ideaalne töökoht ühtäkki enam ei toitnud.

Samal ajal uurisin õppimisvõimalusi Silma jäi Holistilise Teraapia Instituut. Lugedes raamatuid, mis kooli kodulehel kirjas olid, sain aru, et see on õige koht. Siin käsitletakse sügavuti just neid teemasid, mis mind huvitavad. Holistiline treening ehk „aasta iseenda jaoks“, nagu kool seda väga tabavalt nimetab, on koolitus neile, kes soovivad mõista iseennast - saada iseenda, oma sisemise tarkusega paremasse kontakti Mulle meeldib see lähenemine – igasugused muutused saavad alguse meie seest.

Pean tunnistama, et alguses oli mul küll hirm, et äkki ma muutun nii „vaimseks“, et kaotan ühenduse reaalse maailmaga. Kuid instituudi terviklik lähenemine on, vastupidi, aidanud mind vaimseid teadmisi reaalsesse igapäevaellu integreerida.

Just koolis läbiviidud coaching ehk arengut toetav vestlus aitas mul luua nägemuse, milline mu elu vabakutselisena välja näeb, panna paika tegevuskava, mida tuleb selleks teha ja see samm astuda. Kool on andnud ka arusaamise, et kui mu elus on midagi, mida ma näha ei taha või mida pelgan, siis just sellega tuleb mul tegeleda, sest see on minu õppetund.

2010. aasta lõpus jätsingi pangatööga hüvasti ja alustasin uut aastat ettevõtlusega. Ja mu tiivad tõesti kannavad!

Iseendaks kasvamine
Raskel perioodil võib kergesti tekkida tunne, et kõik läheb allamäge. Ka mulle tundus ühtäkki, et kogu mu elus on täis probleeme. Kuid siis taipasin, et et olen nüüd lihtsalt iseenda vastu ausama, julgen vaadata igale probleemile otsa ega ole nõus peitma end kiire elurütmi taha. Olen õppinud, et kui aktsepteerin end just sellisena, nagu olen, siis olen iseendaga kontaktis. Mu õpetaja Marina Paula Eberth ütleb: “Olles igal hetkel selline, nagu Sa oled, oled Sa igal hetkel oma väe juures“.

Vahel juhtub siiski, et ma ei oska oma väge õigesti kasutada, olen liiga jõuline või hoian end liialt tagasi. See tuleb sellest, et ikka on veel olukordi, kus ma ei oska, suuda või ei julge lõdvestuda ja usaldada, näidata oma haavatavust. Aga ma olen ju ka alles teel.

Palgatöölt ära tulles oli mul tunne, et pean lennukist alla hüppama, aga mul pole õrna aimugi, kas mul langevari ikka on. Keskendusin ühele sammule korraga, püüdsin olla hetkes.

Järjest tulid erinevad tööprojektid, minus kasvas usaldus ja teadmine, et teen õiget asja.

Tundeid on tõesti palju olnud – hirmu, viha, üksindust, igatsust, kurbust, aga ka armastust, avanemist, usaldamist ja tänulikkust. Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob lõpuks selguse ja värvikülluse.

Minevikuga sõbraks
Olen nende õpingute ajal aru saanud, kui tähtis on suhe vanematega. Suur osa inimesi kannab endaga kaasas lapsepõlveprobleeme. Ka minul on olnud emaga keerulisi suhteid. Nüüd olen talle tänulik, et ta on olnud valmis mind kuulama ja mind mõistma, meie teemade lahendamisel mulle poolele teele vastu tulnud. Meie suhe läheb aina paremaks, ma tunnen uhkust ja tänulikkust, et just tema on mu ema.

Pärast 25 aastat lahusolekut olen hakanud suhtlema ka oma isaga. Mu vanemad lahutasid, kui olin vaid viieaastane, ja teismeeast alates polnud isa minu jaoks lihtsalt olemas. Nüüd olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga, võimalus isa aktsepteerida ja hinnata. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste ja iseenda vastu.

Vastutus ja valikuvabadus

Üks parimaid õppetunde on olnud mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis mu elus on. Pean silmas sellist vastutust, mis ei muserda ega tekita süütunnet. Usun, et tegutseme igas olukorras vastavalt oma oskustele, parimal võimalikul moel. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja kõigi võimaluste väljas.

Käies oma teel, ei ole me kunagi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis, märkidelt või raamatus juhuslikku kohta lahti lüües. Olen õppinud küsima toetust sõpradelt ja lähedastelt. „Toetus on olemas igas hetkes, kui me seda vaid märgata oskame,“ ütleb mu õpetaja ja hea sõber Kristi Pääsuke.

Väga oluline on kuulata oma sisetunnet, olla igast hetkest teadlik. Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Ja kuna ma tean, et on täielikult minu enda valida, mida ma lasen oma ellu ja mida mitte, siis valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Tahan olla just selline, nagu ma olen - rahus, rõõmus ja armastuses. Töös ja suhetes soovin puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega nagu päike, toetada oma kogemusega nende kasvamist ja õitsemist. Et teisedki mu ümber leiaksid tee iseendani.

 

Autor: Kadi Kütt
Allikas: Eesti Naine, september 2012

Olen valmis Elu kingitusteks, igal hetkel

Juba mõnda aega kutsub üks huvitav juhtumus end siia blogisse istutama.

See juhtus sügisel, esimese ja ootamatu lume aegu. Koolitasin Raplas ja kuna mu auto teatas, et tema võtab paariks nädalaks puhkuse, siis otsustasin elu väljakutse – elada põnevamat ja mugavustsoonist väljas olevat elu - vastu võtta ja liikusin hommikuti rongiga ja peale koolituspäeva häälega Tallinna tagasi. Algusel koolitusel osalejad isegi ei uskunud, et ma tõepoolest hääletama lähen ja itsitasid ainult mu jutu peale:)

Huvitav oli kogeda ennast läbi erinevate situatsioonide.
Nagu ka Neal Donald Walsch ütleb: “Elu pakub hämmastavat võimalust igal üksikul hetkel kogeda, kes sa tegelikult oled”.

Esimesel korral – niipea kui käe tõstsin, auto kohe peatus (pilt on mõistagi netist ja illustratiivne ;) ). Minu ego muidugi kirjutas selle õnnestumise automaatselt “enda arvele”- nägemata ja hindamata, kui palju selles mängib Elu tahe. Hihh, siin protsessis ei saa ju midagi “õigesti” või “valesti” teha. Elu lihtsalt vastab meie vibratsioonile ja mindsetting´ule. Nii et järgmine päev sai mu ego kohe tasandatud – autot, mis peatuks, andis tükk aega oodata.

Hääletamine õpetab alandlikkust Elu vastu. Selle vastuvõtmist, mis on. Lootust. Ja tänulikkust.

Loos, mida jagada tahan, juhtus nii, et olin juba jupp aega seisnud käsi püsti. Ja ühel hetkel peatus päevinäinud sõiduauto. Kui ukse lahti tegin, võttis vaatepilt õlgu väristama ja kahtlema, et kas tahan sinna ikka istuda.  Autojuht, 50+ meesterahvas, istus oma tugevalt määrdunud töötunkedes rooli taga ja asus võidunud kõrvalistmelt suitsupakke ja oma tööriistu kokku korjama, et ma sinna istuma mahuksin. Autoistmed ei olnud ka ilmselt aasta(kümne)id puhastust näinud. Istusin natuke ebalevalt oma valge mantliga autosse ja kui olin ukse kinni tõmmanud, ütles autojuht kiirustades:”Ma ei ole jõudnud veel suitsu teha, nii et ma kohe ütlen ära, et ma tahan kohe suitsu tegema hakata". (!) - “Ohsapoiss…!” mõtlesin imestusega. “Mida see olukord nüüd siis õpetama tuleb?!”

Autojuht pani käigu sisse ja hakkasime liikuma. Et juttu teha, küsisin, mis ta siinkandis teeb ja mida üldse talle elu toob. Jutt veeres ja ma sain teada, et tegu on elektrikuga, kes käib siin ja seal juhutöid tegemas. Elab Tallinna külje all soojakus. Oli pikalt töötu olnud, nüüd on hea, et tööotsa peale sai. Naine jättis ta maha, lapsed on kaugel, tütar elab välismaal. Lastest rääkides muutus mehe pilk pehmeks ja häälde tulid teatud kumedad noodid. Oli aru saada, et juba väga ammu polnud ta saanud oma lastest rääkida. Juba ammu polnud keegi temalt küsinud, kuidas TAL ENDAL läheb… Nii Tallinna tee ja jutt muudkui veeres. Mina küsisin ja tema rääkis.  Oma perest, naisest, lahkuminekust, oma kunagises kodust, oma mõtetest…. Teda kuulates ja aegajalt tema poole vaadates, ma ühtäkki nägin läbi tema määrdunud, parkunud ja kortsulise näo TEMA ENDA ILU. Tema hinge ilu. Mu silme all koordusid maha kõik maise elu (meele poolt tekitatud) kihid ja ma nägin teda sellisena nagu ta tegelikult on.  Ilusa, leebe ja heatahtliku hingena. Elu hammasrataste vahele jäänud poisina, kes kõigest hoolimata püüdleb parema poole.

Kohale jõudes ja autost välja astudes sain ma aru, et me olime mõlemad teinud teineteisele kingituse.
Mina talle läbi selle, et küsisin ja kuulasin. Kutsusin teda rääkima ja tõesti kuulasin.  Tema mulle, et ta näitas mulle, kui ebaoluline on väline vorm.

Muide, suitsetamine ei tulnud talle üldse meelde :))

P.S. Huvitav tähelepanek – kõik autojuhid, kes mind selle pooleteist nädala jooksul auto peale võtsid, polnud raplakad, vaid juhuslikult sel päeval sinnakanti sattunud inimesed:)

Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!

Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!

Tagasiteel :)

Nagu juba mitmeid kordi varemgi, võtan Oma Elu Hetkede veebilehe lahti. Kuulen, armas sõber, kuulen Su kutset. Võttis aega, mis võttis, aga ka mina ise tahan jälle kirjutada… Enne kui sule kätte võtan, on aga olemise aega vaja olnud. Võimalust olla iseendaga. Hingata. Koguda mõtteid. Elu on praegu kiirustamist ja seejärel lõõtsutamist täis olnud :) Sept-okt polnud ühtki töövaba päeva… Aga see-eest - palju, nii palju on elu vahepeal toonud!

There is a feeling inside,
so deep and so wide
Let the love show the way
Let Your heart be Your guide
to lead You inside
where love never ends

When You let go of fear
the truth will appear, so simple and free… laulab Edmundsi hääl mu kõrval...

Muusika on nii võrratu kingitus mu elus! “Küll on hea, et on olemas internet!”, mõtlen tänulikkusega, end tema kitarrihelidel ja häälel kaasa tõmmata lastes. Ja tunnen taas puudutust südames – olen oma veebipesa siin üksinda jätnud. Võibolla on tõesti kusagil keegi, kes vajab minu sõnade puudutust. No ja igaljuhul, vajan ma seda ka ise aegajalt, tunnen ma.
Tulen peatselt tagasi :)

Kuulates oma südame häält

“Kuula, mis vaikusesse jäi…
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid…
Sa kuula…. ka südamel on hääl…”
laulab Ott Lepland oma loos “Kuula”. Suur tõde on neis ridades. Kui me vaid võtaksime aega kuulatada, hetkedesse ja sõnade vahele… kuulatada seda, mida ütleb meie süda… Just süda, mitte meel, mis kipub muretsema, kahtlema, ratsionaliseerima…

Meel on staatiline ja püüab jääda teadaolevasse kinni. Aga elu muutub meie ümber kogu aeg. Nii me püüame tavaliselt lükata ümber südame poolt välja pakutud “ebaloogilisuse”… Teadmata või teadvustamata, et südamest pärinev tarkus oskab meid juhtida märksa õigematele radadele. Californias asuvas Hearth Math Instituudis tehtud uuringute põhjal on südamest mõõdetavad elektrilised impulsid ja magnetväli kordades tugevamad kui see, mis aju ümbritseb. See on ka põhjus, miks me tunnetame teinekord juba eemalt, kas inimene on rõõmus ja õnnelik või kurb ja õnnetu.
Hearth Math Instituudi poolt on loodud mitmeid erinevaid, lihtsaid tehnikaid selleks, et aidata meil kuulata ja järgida südamest tulevaid sõnumeid, mis kannavad meie intuitiivset tarkust.

Üks neist harjutustest, mida võib kasutada, kui oled segaduses, kimbatuses või stressiolukorras, on näiteks järgmine:
1) Hinga mõned korrad sügavalt sisse ja keskenda oma tähelepanu oma südamepiirkonda. Kui sul on südant algusel raske tajuda, siis aseta käsi oma südamele. Hinga nagu tavaliselt ja lihtsalt hoia oma tähelepanu ca kümmekond sekundit südamepiirkonnas.
2) Tuleta meelde positiivne hetk või tunne oma elust ja püüa seda uuesti tunnetada. Mitte lihtsalt näha oma vaimusilmas, vaid seda uuesti täielikult läbi tunnetada. Ole selles tundes.
3) Seejärel küsi oma südamelt: “Mida ma saan siin olukorras teha, et seda muuta?”.
4) Kuula vastust oma südamelt.

Niisiis… hinga sügavalt sisse, tunneta oma südant… pehmena, avatuna, hoituna. Ja küsi. Kuula. Ka südamel on hääl.
Tõsi, teinekord on meel nii palju pahna täis, et selle mulina seest on raske kuulda, milline vastus on tegelikult südame poolt öeldud. Seda enam, et loogikaga seda vastust enamasti kontrollida ei saa :). Vahel lihtsalt tunned, et pead seda tegema. Miks, ei oska isegi öelda.

Oluline on koostöö aju - meele ja südame vahel. Aju muudab info praktiliseks, aitab meil liikuma minna. Nagu ütleb Ingelise Emby, kelle töötoas “Peast südamesse ehk Püha Graali otsinguil” käisin 14-15.mail 2012: “Mitte meelt pole vaja alla tõmmata, vaid süda on vaja samale kõrgusele tõsta.”
Meel tahab, et teda mõistetaks. Süda lubab asjadel lihtsalt olla… Et oma meelt paremini mõista, on vaja õppida tundma oma tundeid. “Kui meel soovib midagi, siis see käivitab tunde”, tuleb meelde tsitaat Shirley MacLaine´ilt.

Tunded on osa meist. Kui me selle alla surume või seda eitame, ei ole me oma olemises ega käitumises vabad. Tõesti, paljud meist on ajapikku õppinud mingeid meile omaseid tundeid vältima. Aga igal tundel on oma sõnum. Ja selleks, et oma südame sügavustesse, oma terviklikkuseni liikuda, on vaja õppida neid sõnumeid lugema. Tervitada iga tunnet armastusega.  Kas Sa näed oma viha või kadedust kui oma kõige paremat sõpra? Aga nii see võiks olla, sest erinevad tunded toovad endaga kaasa erinevaid väärtusi.
Hirm aitab meil peatuda. Aitab aru saada, et me liigume enda jaoks tundmatule alale. Õppides hirmu vastu võtma, õpetab see meile kaastunnet, õpetab südamega tundma.

Viha taga on meie võime asjad liikuma saada, seal on meie tegutsemiseenergia. Viha armastusega vastu võttes võid leida sealt oma vapruse ja julguse. Võibolla koguni oma kutsumuse, pühendumuse. Viha õpetab meile südamega tegutsema.

Kadedust armastusega koheldes õpime me nägema seda, mis on kadeduse taga. Kadeduse taga on igatsus. Liikumine selle poole, mida me soovime. Kui me ei luba endale kadedust, surume selle eemale, siis lükkame me endast eemale ka oma soovid. Kadedust  vastu võttes võime leida sealt suunda, juhatust, inspiratsiooni, loomingulisust. Nii õpetab ta meile südamega ära tundma, milline on meie tee, meie tõde.

Niisiis, on olemas ainult üks tunne. See on armastus. Armastuse kõrvalnähuna avaldub küll teinekord kannatus ja kurbus… aga nii see meie duaalses maailmas juba kord on :)

Ingelise jagas meiega üht väga huvitavat vana ja esoteerilist õpetust südame kohta. See on õpetus, kuidas jõuda oma sisemise terviklikkuseni ja ühenduseni oma jumalikkusega läbi südame 5 kambri.
Südame sees, nii füüsilisel kui energeetilisel tasandil on neli kambrit, mis ümbritsevad sügavaimat, viiendat kambrit. Iga südamekamber kannab endas oma õpetusi.
Esimene kamber sisaldab endas meie tundeid, omadusi, mõtteid ja soove, meie psüühet ja närvisüsteemi ning kannab endas meie karmat. Kui me ei näe (ei süüdista) välist maailma kui miskit, mis meiega toimub, vaid näeme iseenda rolli nii oma emotsioonide kui välise maailma kujunemisel, kui me oleme valmis minema läbi nii oma emotsionaalsetest kui intellektuaalsetest kihtides, avaneb meile uks südame teise kambrisse.

Teises kambris tegeleme oma osaga füüsilises ja spirituaalses maailmas. Siin tärkab sageli äratundmine, et me oleme kõige ja kõigiga ühendatud. Siin kambris olles liigume me konkreetselt abstraktsele, teadmisest tunnetamisele, katsutavast maailmast energeetilise maailma tajumiseni. Me hakkame tunnetama seda, mis on tegelik Reaalsus.
Tajudes, et Elu liigub ja muutub, et miski ega keegi pole püsiv ega jääv, oleme me valmis avama ukse järgmisse kambrisse.

Kolmandat kambrit kutsutakse Valgustuseks (Illumination), sest siin leiavad sageli aset meile valgust heitvad “ahhaa”-elamused. Siin kogeme meie endi seest tõusvaid selgeid ja sügavaid äratundmisi ning taipamisi. See on koht, kus meie sisemine teele heidetakse valgust. Me näeme, kes me oleme, miks ja kuidas oleme seotud oma Eluteega.
Ja mitte ainult meie endi elu ei saa valgustatuks, vaid valgust heidetakse ka meid ümbritsevale elule – inimestele, olukordadele, keskkonnale.  Me näeme, kuidas kõik meid ümbritsev on liikumas oma sisemise kasvu ja arengu poole. Siin kambris saame me ühendust oma sisemise küpsuse ja tarkusega.

Ja olles kogenud piisaval hulgal oma teemade valgustatust, avaneb uks järgmisse kambrisse…
Neljandat kambrit nimetatakse tühjuse kambriks (Emptiness, Nothingness), kohaks kus kõik lõplik kaob. See on koht, kus me oleme kõigega ja kõigiga ühendatud, kus me avaneme oma jumalikkusele, muutume “minast” “meieks”. Siin sünnivad varem tundmata ideed ja loomingulisus, loomisvõime… mis mõistagi liiguvad läbi kolmanda kambri tagasi, kus neile valgust heidetakse, kõigist külgedest nähakse, teise kambrisse, muutudes abstraktsest konkreetseks… ja lõpuks läbi esimese kambri manifesteerudes välisesse materiaalsesse maailma…

Nende nelja kambri keskel, sügaval südame keskel on veel üks kamber. Viies kamber on ühenduses meie käbinäärmega (epifüüs) ja seda nimetatakse südame Pühaks ruumiks. See on koht, kus meie hing elab.

On olnud huvitav seda infot endast läbi lasta peale sellesuviseid tseremooniaid… Olen seda kõike omal nahal kogenud ja näinud. See ongi nii ja see on nii lihtne!  Põnev aeg on… Minu ees seisab ülesanne, kuidas seda kõike oma igapäevasesse ellu integreerida… :)
Igatahes,  täna tean ma rohkem kui kunagi varem: Usaldan oma tundeid. Kuulan oma südant. Olen oma südames… Siit algab kõik!

Artikkel on kirjutatud-mõtiskletud Ingelise Emby töötoast ja tema materjalidest inspireerituna.

Elust ja… surmast. Ja surmadest elus.

Alles paar päeva tagasi sai päikese käes mõnusalt nurrutud. Nüüd on järjest muudkui sadanud. Mul oli küll mõte minna Tallinna lähistele uudistama, kas mustikad ka siinkandis valmis, aga ju on elul muu plaan ja tahab mind tubasematele tegevustele suunata.  Olla niisama, puhata, lugeda, tähelepanu iseenda sisse suunata.

Täna ei pannud ma isegi muusikat käima. Nii hea on olla vaikuses. Ja kunagi ei ole see ju päris vaikus. Alati on Elu helid ümberringi. Ainult n.ö. vaikuses tajub neid paremini. Kõike tajub paremini. Olen ikka imestanud vahel kellelegi külla minnes, et kuidas suudavad inimesed elada, kui telekas või raadio kogu aeg  käib, nii et nad ei vaata ega kuula neid. Milleks endale taustamüra tekitada? Märkamata, kuidas osa oma energiast läheb sellele, et keha püüab seda infot teadvuse jaoks summutada, blokkida. Rääkimata sõltuvusest, mis sellest mürast tekib… vajadus taustahelide järgi. Ja oskamata vabaneva energiaga midagi peale hakata, kui vaikusesse satutakse :)

Istun praegu aiaukse trepil ja tunnen õhust, kuidas pärnaõied hakkavad vaikselt avanema. Levib kerget magusat lõhna. Õhk on läinud taas soojemaks, paitades  pehmelt mu paljaid õlgu. Veel paar päeva ja pärn on korjevalmis.
Vihm hakkab järgi andma ja esimesed mesilased on juba kollaste pitsiliste õitega miilustamas.

Eile oli aias mu auto ees väike surnud lind. Kas on tõesti võimalik, et ta unustas end teele unistama ja ma autot parkides tast lihtsalt üle sõitsin? Sel juhul pidin parkides küll tugevalt pöörama, sest ta asus täpse kahe esiratta vahel… Ei tea… aga seal ta oli.
Mõtisklesin sellele õhtul.  Linnud sümboliseerivad erinevates kultuurides hingekandjat. Ka vabadust. Arvatakse et surnud lind kodu juures kuulutab surma. Mäletan, et paar aastat tagasi oli naabrite akna taga, kibuvitsapõõsas, surnud musträstas. Imestasin veel, et kuidas üks lind niimoodi surma saab. Nädala pärast oli naabrimemm surnud.  Mine sa võta kinni…

Surm on üks hämmastama panev asi. Ta on meie elus sama loomulik nagu sünd. Üks kindlamaid asju siin elus – kõik me kogeme seda ükskord. Aga ometi elame sageli nii, nagu seda ei meiega ega meie lähedastega kunagi ei juhtuks. Kardame surma ja surmaga seonduvat ja seetõttu on meil raske saada osa selle pühadusest. Ma olen surmale sageli mõelnud. Koolis, esimesel aastal, tegime lausa oma surma läbi. Sel viisil, et korraldasime “mängult” oma matused. Nii nagu me seda soovime. Olin päris üllatunud, kuuldes, et nagu minagi, ei soovinud paljud, et nad peale kremeerimist maetaks hauaplatsile, vaid et tuhk puistataks kusagile loodusesse. Metsajärve või merre.
Ja mis võiks olla toredam, kui nähes äsjalahkunud hingena oma sõpru kokku tulemas ja meenutamas kõike seda head, mida nad minuga koos kogesid. Mitte lasta ühel võõral mehel, kelle töö see on, minust rääkida lugusid, mida ta pole ise kunagi kogenud… Mitte nutta sellepärast, et mind enam ei ole. Vaid rõõmustada, et ma olin. Et lauldaks koos, et mul kergem ja valgem minna oleks.
Muidugi on nii jääjatel kui minejal sõnulseletamatult raske, sest need suhted lõpevad siin maailmas lõplikult. Mul tõmbub süda kokku, kui mõtlen, et peaksin oma lapsed jätma. Kuigi see on vaid materiaalses maailmas. Minu mitmeid aastaid surnud vanaema, minu memme, kelle juures ma 11-eluaastast alates üles kasvasin, on minu jaoks peale oma surma väga palju olemas olnud. Tuleb end vaid avatuna hoida ja mitte karta ühendust vaimumaailmaga.
Kui ma oma emale ükskord rääkisin, et nägin täna öösel memmet unes, ehmatas ta ära, öeldes:”Ju see on meeldetuletus, et hauda tuleb korrastada, surnuaeda minna.” Mind ajas see päris muigama, aga ju tema on sellise kommunikatsiooni nende vahel kokku leppinud :) Mina saan memmelt sageli lihtsalt toetust ja juhatust. Tingimusteta armastuse tunnet – millised iganes mu valikud ka ei ole, mind ikka armastatakse. Siin maailmas sellist armastust mul nii lihtne leida pole olnudki…

Hilissügisel, kui mu töö pani mind äärmiselt proovile, mitte niivõrd intellektuaalses kuivõrd füüsilise ja vaimse võimekuse mõttes, sain ühtpidi tunda kui võimekas ja vastupidav ma olen;), aga teistpidi – sain tõeliselt katsuda oma piire. Kõndisin oma piiri peal mõnda aega… Teiselepoole minekuks on vaja tegelikult väga vähe... Ja sel ajal mõtlesin igal hommikul, et ma peaksin kirjutama valmis kirja, mis aitaks kellelgi peale mu minekut mu asjad lõpetada. Seal oleks kirjas, keda ja kuidas mu minekust teavitada, millist ärasaatmist ma soovin, kes sulgeks mu gmaili, kodulehed ja FB konto jmt ;) Ma ei ole kusagilt ära läinud ripakile jäetud asjadega, ei tahaks seda ju eluga ka teha …;)

Viimase aasta-kahe jooksul olen ma enda sisemuses käinud läbi palju protsesse, mis on pannud mind väga sügaval tasandil mõistma Elu tähendust, minu tähendust siin elus, Elu põhiseadusi, tundma ja tajuma Elu universaalset ja kõike läbivat energiat. On olnud hetki, kus ma midagi tegemata ja kusagil olemata, lihtsalt kodus istudes, olen tajunud tõelist ühtsust ja ühendust eluenergiaga… nii et ma olen olnud valmis sel hetkel… surema. Sest me oleme tegelikult kõik üks. Kogu aeg.
Elu on suur kingitus. Kingitus, mis ei ole antud meile päriseks. See teadmine on andnud põhjust elada iga päev tänulikkuses. Armastama elu, elama oma südame järgi ja olema valmis igal hetkel vastu võtma… surma. Mitte võtma oma elu kergekäeliselt, seda raisates, aga ka mitte liiga tõsiselt, liigselt ponnistades ega pidevalt muretsedes. Olles lihtsalt kohal. Iseendas. Hetkes.
Olen igatsenud oma kogemusi neil veergudel jagada. Sellised kogemused on aga oma olemuselt transverbaalsed – nad on sõnadeülesed ja keeruline on tajutut, kogetut sõnadesse valada. Mis mõtet on jagada midagi, mida ei mõisteta, olen ma mõelnud. Samas olen aru saanud, et keda iganes kutsub mind lugema, saab siit alati selle, mida tal on vaja. Kas sõnalisel või energeetilisel tasandil. See kas ärritab või rõõmustab, ma olen ju lihtsalt peegel :)

Lind auto ees pani mind mõtlema nii sellele, kui taaskord ka sellele, et me kogeme ju elus kogu aeg surma. Surmaenergia on kõigis lõppevates asjades. Suhetes, töökohtades, kodus, eluetappides… kui asjad meie ümber muutuvad, kui meis endas toimuvad muutused. Ja sellega kaasnev leinaprotsess, mida on sageli lahtilaskmiseks ja edasiliikumiseks vajalik.
Alati kui me kujutame ette, millist elu me endale soovime, kui me loome endale tulevikku, valmistame me ette oma vana elu, oma vana mina surma. See on sageli uue loomise juures kõige valulikum – lasta lahti oma mustritest, oma harjumustest, oma praegusest elust…
Me üldjuhul kardame muutusi ja hoiame kinni harjumuspärasest just seepärast, et me kardame lahti lasta. Nii ei saa uus tulla. Meie eeldus on, et kui asjad muutuvad, siis läheb halvemaks. Aga me unustame oma loova väe. Kartes, et asjad lähevad muutustega halvemaks – me ise loome selle nii. Aga see ei pea sugugi olema sedasi :) Kui sageli oled sa peale muutusi tagasi vaadanud ja mõelnud – oi, kui hea et nii läks!? Kindlasti oled :)

Niisiis tuletas see lind meelde, kui oluline on võtta muutused - vastu võtta vastu uus ja lasta minna vana. Või õigupoolest – et uus saaks tulla, tuleb vana lahti lasta. Armastusega. Julgelt. Ma tean täpselt, mis see on, mida soovin ja millest ma selleks peaksin lahti laskma…

Elu on ilus, surm on paratamatu ja iga uus mõte, sõna, tegu on nagu uuestisünd, uus võimalus jälle elada.

Olen kohal

Istun aias päikesest soojaks köetud pingil ja lasen juulikuiselt kuumal päikesel oma keha hellitada. Puudelt tilgub sahinal veetilku, meenutamaks äsjalõppenud müristamise ja lustliku hooga taevast alla sadanud vihmasadu. Valgete ristikututtidega täistipitud muru on varvaste vahel mõnusalt niiske ja sillerdav.

Nii hea on lihtsalt olla. Olla olemas. Olla looduses. Olla kodus. 
Kuhugi pole kiiret, mitte midagi ei pea tegema. Nii hea on lihtsalt olla. Üksi. Iseendaga.

Juba ammu ei ole ma neile veergudele oma mõtteid ritta ladunud… Käed armastavad pastakat enam käes hoida kui näpud klaviatuuril tantsida.  Paberis on kuidagi rohkem elu ja hinge… Aed ja loodus kutsuvad enam kui arvutiekraan…

Istun siin ja lihtsalt olen.
Täpselt sama lihtne kui heituda ümbritseva elu ärritustest, on võtta aega iseendale… Jälgida, kuidas õhk liigub ninasõõrmete kaudu kopsudesse, läbides nagu terve keha… kõhuni, jalataldadeni… ja liikudes välja tagasi… tuues kehasse järjest sügavama rahu ja heaolutunde. Nii lihtne on  istuda ja tajuda, mida tunnevad mu naharakud, sirutudes päikese poole, janunedes selle soojuse ja valguse järgi… avades end ja võttes vastu kogu selle pehme soojuse, mis keha silitab. Valgus täidab mu rakkusid ja mu keha rõõmustab…

Nii lihtne ja hingekosutav on kuulata, kuidas pärnapuu mu kõrval oma lehti võdistades vihmapiisku endalt maha poetab, suviselt askeldavad mesilased sumisevad ristikututtidel… ja kärbsed kõditavad mu varvastel, oksa peal säutsatab saba kiigutav tihane, aiaukse ees heliseb tuulehoogude käes vaikselt tuulekell, kusagil kaugel haugatab laisalt kuudi ees pikutav koer… Tunnetades hetke, siin ja praegu, vajub mu naha alla soe, magus  ja õnnis tunne… Nagu armunud oleks. Jah, olengi… Elusse.

Hea on olemas olla. Iseendas ja iseendaga.

Oma EluTee loomine–müüt või tegelikkus?

Ma olen juuni teisel ja kolmandal nädalal  tegemas Tallinnas  Oma EluTee Loomise töötuba. :) Töötuba on mõeldud inimestele, kes soovivad leida selgust iseendas ja oma tee kujundamisel. 
See sobib hästi ka neile, kes pole selliste teemadega varem eriti kokku puutunud. Kes on, neile mõistagi ka. :) 

Jagan Sinuga seda infot, ehk Sa tunned iseendas kutset või tead kedagi oma tutvusringkonnast, kellele võiks see kasuks tulla.

***
Oma EluTee Loomise Töötuba
13.06, 14.06 ja 20.06.2012 kell 18-21

Millal Sa viimati mõtlesid sellele, kes Sa oled ja kuhu oma Eluteel liigud?

Kas tunned rõõmu ja rahulolu või koged hoopis sisemist rahulolematust, kui mõtled oma elule? On Su elu igav ja tahaks tuure üles võtta? Või igatsed hoopis kiirteelt maha astuda ja mööda rahulikku metsarada sammuda?

Mina elan täna sellist elu, mis täidab iga mu päeva rõõmu ja tänulikkusega. Mul on töö, mille ma olen endale ise loonud ja valinud, head suhted pereliikmetega ning ennekõike head suhted iseendaga. Ma tunnen, et ma sammun just seda kõige õigemat ja paremat rada, mille ma olen ise endale meelepäraseks loonud.

Kui Sa tahad kuulda, mida selleks teha - kuidas Sa saad endale luua elu, millist Sina tegelikult elada tahad - tule juunikuus kolmel õhtul Oma EluTee Loomise Töötuppa.

Ma jagan teiega lähenemisi ja tööriistu, mis mind on kõige enam minu teel toetanud ja inspireerinud. Mõistagi mitte üksnes läbi loengu, vaid läbi erinevate praktiliste harjutuste, kus Sa tegeled sügavuti just Sulle oluliste teemadega.

Me töötame nii teadliku kui alateadliku meele tasandiga. Kasutame lähenemisi holistika, NLP, coachingu, LifePlanningu varasalvest. Õpime Külgetõmbeseadust tõeliselt enda kasuks tööle panema. Kasutame meditatsioone, visualiseerimisharjutusi, refleksiooni, kirjalikku mõtisklemist, arutlelusid jmt.

Töötuba loob Sinus selguse sellest, kes Sa oled ja milline saab olema Sinu Oma Tee. Eesmärgiks on luua ühendus väe ja tarkusega Sinu enda sees. Tegeleme nägemuse kujundamisega sellest, milline on elu, mis Sind tõeliselt rõõmustab ja õpime, kuidas seda luua.

Sageli hakkavad asjad peale selguse loomist justkui iseenesest juhtuma :)

Tule võta aega iseenda jaoks!

Aeg (3 õhtut): 13.06 (K), 14.06 (N) ja 20.06.2012 (K) kell 18-21
Koht: Pärnu mnt. 139C, 3. korrus, Holistilise Teraapia Instituut
Osalustasu (3x3h): 60 EUR (koha kindlustab ettemaks 30 EUR)
Registreerimine: signe.israel@gmail.com või tel.5102474

***

Kui mina  kunagi kümmekond aastat tagasi, 2003 aasta suvel,  oma esimesele sarnasele koolitusele jõudsin, siis minu elu muutis see 180 kraadi – ja tegi mind oluliselt teadlikumaks ja lõppkokkuvõttes õnnelikumaks :) 
Just suuresti tänu tollasele koolitusele olen täna oma elus jõudnud siia, kus ma olen – sisemise rahuni enda sees.
Muide, mäletan, et enne kui koolituse info tookord minuni jõudis, käis see meilitsi läbi kümmekonna inimese. Ma loodan, et ka selle töötoa info jõuab nendeni, kellel seda vaja on!

Ma väga soovin, et see info jõuaks nende inimesteni, kellel oleks vaja võtta aega iseenda jaoks, vaadata enda sisse ja oma elule. Saada selgust, kuidas edasi minna. Leida, mille üle tänases elukorralduses rõõmustada.

Sarnastes töötubades on käinud mu juures erinevates vanustes inimesi, s.h. nii ülikoolitudengeid kui lapsed ammu kodust iseseisvale teele saatnud 50-60 aastaseid mehi-naisi. Kõik on saanud enda jaoks mõtteid, kuidas oma elu edasi kujundada, aga ka enesekindlust ja eneseusku. Nii et vanuselist piirangut pole :)

Olen väga rõõmus ja tänulik, kui Sa - teades enda ümber inimesi kes seda vajaksid (või tunned, et vajad ise) - jagad seda infot või võtad minuga ühendust. :)

Puhas rõõm

Elu on põnev ja järjest põnevamaks läheb!  Elu esitab väljakutseid ja samas toetab igal hetkel. Olen viimasel ajal läbi käinud ja endiselt läbi käimas inspireerivaid ja vabastavaid sisemisi protsesse. Tunnen, et liigun järjest lähemale iseendale. See on tõeliselt rõõmustav, et mitte öelda õnnis tunne!
On imeline elada, tundes Elu jõudu voolamas soontes ja usaldada Elujõe kulgu ka siis, kui välismaailm tundub aina uusi takistusi teele veeretavat. Märgata toetust ja rõõmu igal sammul. Tajuda, kuidas kõiges avaldub kõrgem teadlikkus, mis aitab liikuda järjest lähemale iseenda poole. Oma olemasolu ja olemise väärtuslikkuse mõistmise ja tunnetamise poole. Ja läbi iseenda näha seda ka kõigis teistes. Puhas rõõm!

Kuna ma olen aga alles teel ja see kõik tundub liiga toores ja avaldumisjärgus, siis ma ei tunne, et täna oleks õige aeg ja koht selle jagamiseks. Mul ei ole veel midagi öelda... Ootan, kuni kõik küpseb ja saab piisavalt valmis, et seda jagada.