Kuulates oma südame häält

“Kuula, mis vaikusesse jäi…
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid…
Sa kuula…. ka südamel on hääl…”
laulab Ott Lepland oma loos “Kuula”. Suur tõde on neis ridades. Kui me vaid võtaksime aega kuulatada, hetkedesse ja sõnade vahele… kuulatada seda, mida ütleb meie süda… Just süda, mitte meel, mis kipub muretsema, kahtlema, ratsionaliseerima…

Meel on staatiline ja püüab jääda teadaolevasse kinni. Aga elu muutub meie ümber kogu aeg. Nii me püüame tavaliselt lükata ümber südame poolt välja pakutud “ebaloogilisuse”… Teadmata või teadvustamata, et südamest pärinev tarkus oskab meid juhtida märksa õigematele radadele. Californias asuvas Hearth Math Instituudis tehtud uuringute põhjal on südamest mõõdetavad elektrilised impulsid ja magnetväli kordades tugevamad kui see, mis aju ümbritseb. See on ka põhjus, miks me tunnetame teinekord juba eemalt, kas inimene on rõõmus ja õnnelik või kurb ja õnnetu.
Hearth Math Instituudi poolt on loodud mitmeid erinevaid, lihtsaid tehnikaid selleks, et aidata meil kuulata ja järgida südamest tulevaid sõnumeid, mis kannavad meie intuitiivset tarkust.

Üks neist harjutustest, mida võib kasutada, kui oled segaduses, kimbatuses või stressiolukorras, on näiteks järgmine:
1) Hinga mõned korrad sügavalt sisse ja keskenda oma tähelepanu oma südamepiirkonda. Kui sul on südant algusel raske tajuda, siis aseta käsi oma südamele. Hinga nagu tavaliselt ja lihtsalt hoia oma tähelepanu ca kümmekond sekundit südamepiirkonnas.
2) Tuleta meelde positiivne hetk või tunne oma elust ja püüa seda uuesti tunnetada. Mitte lihtsalt näha oma vaimusilmas, vaid seda uuesti täielikult läbi tunnetada. Ole selles tundes.
3) Seejärel küsi oma südamelt: “Mida ma saan siin olukorras teha, et seda muuta?”.
4) Kuula vastust oma südamelt.

Niisiis… hinga sügavalt sisse, tunneta oma südant… pehmena, avatuna, hoituna. Ja küsi. Kuula. Ka südamel on hääl.
Tõsi, teinekord on meel nii palju pahna täis, et selle mulina seest on raske kuulda, milline vastus on tegelikult südame poolt öeldud. Seda enam, et loogikaga seda vastust enamasti kontrollida ei saa :). Vahel lihtsalt tunned, et pead seda tegema. Miks, ei oska isegi öelda.

Oluline on koostöö aju - meele ja südame vahel. Aju muudab info praktiliseks, aitab meil liikuma minna. Nagu ütleb Ingelise Emby, kelle töötoas “Peast südamesse ehk Püha Graali otsinguil” käisin 14-15.mail 2012: “Mitte meelt pole vaja alla tõmmata, vaid süda on vaja samale kõrgusele tõsta.”
Meel tahab, et teda mõistetaks. Süda lubab asjadel lihtsalt olla… Et oma meelt paremini mõista, on vaja õppida tundma oma tundeid. “Kui meel soovib midagi, siis see käivitab tunde”, tuleb meelde tsitaat Shirley MacLaine´ilt.

Tunded on osa meist. Kui me selle alla surume või seda eitame, ei ole me oma olemises ega käitumises vabad. Tõesti, paljud meist on ajapikku õppinud mingeid meile omaseid tundeid vältima. Aga igal tundel on oma sõnum. Ja selleks, et oma südame sügavustesse, oma terviklikkuseni liikuda, on vaja õppida neid sõnumeid lugema. Tervitada iga tunnet armastusega.  Kas Sa näed oma viha või kadedust kui oma kõige paremat sõpra? Aga nii see võiks olla, sest erinevad tunded toovad endaga kaasa erinevaid väärtusi.
Hirm aitab meil peatuda. Aitab aru saada, et me liigume enda jaoks tundmatule alale. Õppides hirmu vastu võtma, õpetab see meile kaastunnet, õpetab südamega tundma.

Viha taga on meie võime asjad liikuma saada, seal on meie tegutsemiseenergia. Viha armastusega vastu võttes võid leida sealt oma vapruse ja julguse. Võibolla koguni oma kutsumuse, pühendumuse. Viha õpetab meile südamega tegutsema.

Kadedust armastusega koheldes õpime me nägema seda, mis on kadeduse taga. Kadeduse taga on igatsus. Liikumine selle poole, mida me soovime. Kui me ei luba endale kadedust, surume selle eemale, siis lükkame me endast eemale ka oma soovid. Kadedust  vastu võttes võime leida sealt suunda, juhatust, inspiratsiooni, loomingulisust. Nii õpetab ta meile südamega ära tundma, milline on meie tee, meie tõde.

Niisiis, on olemas ainult üks tunne. See on armastus. Armastuse kõrvalnähuna avaldub küll teinekord kannatus ja kurbus… aga nii see meie duaalses maailmas juba kord on :)

Ingelise jagas meiega üht väga huvitavat vana ja esoteerilist õpetust südame kohta. See on õpetus, kuidas jõuda oma sisemise terviklikkuseni ja ühenduseni oma jumalikkusega läbi südame 5 kambri.
Südame sees, nii füüsilisel kui energeetilisel tasandil on neli kambrit, mis ümbritsevad sügavaimat, viiendat kambrit. Iga südamekamber kannab endas oma õpetusi.
Esimene kamber sisaldab endas meie tundeid, omadusi, mõtteid ja soove, meie psüühet ja närvisüsteemi ning kannab endas meie karmat. Kui me ei näe (ei süüdista) välist maailma kui miskit, mis meiega toimub, vaid näeme iseenda rolli nii oma emotsioonide kui välise maailma kujunemisel, kui me oleme valmis minema läbi nii oma emotsionaalsetest kui intellektuaalsetest kihtides, avaneb meile uks südame teise kambrisse.

Teises kambris tegeleme oma osaga füüsilises ja spirituaalses maailmas. Siin tärkab sageli äratundmine, et me oleme kõige ja kõigiga ühendatud. Siin kambris olles liigume me konkreetselt abstraktsele, teadmisest tunnetamisele, katsutavast maailmast energeetilise maailma tajumiseni. Me hakkame tunnetama seda, mis on tegelik Reaalsus.
Tajudes, et Elu liigub ja muutub, et miski ega keegi pole püsiv ega jääv, oleme me valmis avama ukse järgmisse kambrisse.

Kolmandat kambrit kutsutakse Valgustuseks (Illumination), sest siin leiavad sageli aset meile valgust heitvad “ahhaa”-elamused. Siin kogeme meie endi seest tõusvaid selgeid ja sügavaid äratundmisi ning taipamisi. See on koht, kus meie sisemine teele heidetakse valgust. Me näeme, kes me oleme, miks ja kuidas oleme seotud oma Eluteega.
Ja mitte ainult meie endi elu ei saa valgustatuks, vaid valgust heidetakse ka meid ümbritsevale elule – inimestele, olukordadele, keskkonnale.  Me näeme, kuidas kõik meid ümbritsev on liikumas oma sisemise kasvu ja arengu poole. Siin kambris saame me ühendust oma sisemise küpsuse ja tarkusega.

Ja olles kogenud piisaval hulgal oma teemade valgustatust, avaneb uks järgmisse kambrisse…
Neljandat kambrit nimetatakse tühjuse kambriks (Emptiness, Nothingness), kohaks kus kõik lõplik kaob. See on koht, kus me oleme kõigega ja kõigiga ühendatud, kus me avaneme oma jumalikkusele, muutume “minast” “meieks”. Siin sünnivad varem tundmata ideed ja loomingulisus, loomisvõime… mis mõistagi liiguvad läbi kolmanda kambri tagasi, kus neile valgust heidetakse, kõigist külgedest nähakse, teise kambrisse, muutudes abstraktsest konkreetseks… ja lõpuks läbi esimese kambri manifesteerudes välisesse materiaalsesse maailma…

Nende nelja kambri keskel, sügaval südame keskel on veel üks kamber. Viies kamber on ühenduses meie käbinäärmega (epifüüs) ja seda nimetatakse südame Pühaks ruumiks. See on koht, kus meie hing elab.

On olnud huvitav seda infot endast läbi lasta peale sellesuviseid tseremooniaid… Olen seda kõike omal nahal kogenud ja näinud. See ongi nii ja see on nii lihtne!  Põnev aeg on… Minu ees seisab ülesanne, kuidas seda kõike oma igapäevasesse ellu integreerida… :)
Igatahes,  täna tean ma rohkem kui kunagi varem: Usaldan oma tundeid. Kuulan oma südant. Olen oma südames… Siit algab kõik!

Artikkel on kirjutatud-mõtiskletud Ingelise Emby töötoast ja tema materjalidest inspireerituna.

Elust ja… surmast. Ja surmadest elus.

Alles paar päeva tagasi sai päikese käes mõnusalt nurrutud. Nüüd on järjest muudkui sadanud. Mul oli küll mõte minna Tallinna lähistele uudistama, kas mustikad ka siinkandis valmis, aga ju on elul muu plaan ja tahab mind tubasematele tegevustele suunata.  Olla niisama, puhata, lugeda, tähelepanu iseenda sisse suunata.

Täna ei pannud ma isegi muusikat käima. Nii hea on olla vaikuses. Ja kunagi ei ole see ju päris vaikus. Alati on Elu helid ümberringi. Ainult n.ö. vaikuses tajub neid paremini. Kõike tajub paremini. Olen ikka imestanud vahel kellelegi külla minnes, et kuidas suudavad inimesed elada, kui telekas või raadio kogu aeg  käib, nii et nad ei vaata ega kuula neid. Milleks endale taustamüra tekitada? Märkamata, kuidas osa oma energiast läheb sellele, et keha püüab seda infot teadvuse jaoks summutada, blokkida. Rääkimata sõltuvusest, mis sellest mürast tekib… vajadus taustahelide järgi. Ja oskamata vabaneva energiaga midagi peale hakata, kui vaikusesse satutakse :)

Istun praegu aiaukse trepil ja tunnen õhust, kuidas pärnaõied hakkavad vaikselt avanema. Levib kerget magusat lõhna. Õhk on läinud taas soojemaks, paitades  pehmelt mu paljaid õlgu. Veel paar päeva ja pärn on korjevalmis.
Vihm hakkab järgi andma ja esimesed mesilased on juba kollaste pitsiliste õitega miilustamas.

Eile oli aias mu auto ees väike surnud lind. Kas on tõesti võimalik, et ta unustas end teele unistama ja ma autot parkides tast lihtsalt üle sõitsin? Sel juhul pidin parkides küll tugevalt pöörama, sest ta asus täpse kahe esiratta vahel… Ei tea… aga seal ta oli.
Mõtisklesin sellele õhtul.  Linnud sümboliseerivad erinevates kultuurides hingekandjat. Ka vabadust. Arvatakse et surnud lind kodu juures kuulutab surma. Mäletan, et paar aastat tagasi oli naabrite akna taga, kibuvitsapõõsas, surnud musträstas. Imestasin veel, et kuidas üks lind niimoodi surma saab. Nädala pärast oli naabrimemm surnud.  Mine sa võta kinni…

Surm on üks hämmastama panev asi. Ta on meie elus sama loomulik nagu sünd. Üks kindlamaid asju siin elus – kõik me kogeme seda ükskord. Aga ometi elame sageli nii, nagu seda ei meiega ega meie lähedastega kunagi ei juhtuks. Kardame surma ja surmaga seonduvat ja seetõttu on meil raske saada osa selle pühadusest. Ma olen surmale sageli mõelnud. Koolis, esimesel aastal, tegime lausa oma surma läbi. Sel viisil, et korraldasime “mängult” oma matused. Nii nagu me seda soovime. Olin päris üllatunud, kuuldes, et nagu minagi, ei soovinud paljud, et nad peale kremeerimist maetaks hauaplatsile, vaid et tuhk puistataks kusagile loodusesse. Metsajärve või merre.
Ja mis võiks olla toredam, kui nähes äsjalahkunud hingena oma sõpru kokku tulemas ja meenutamas kõike seda head, mida nad minuga koos kogesid. Mitte lasta ühel võõral mehel, kelle töö see on, minust rääkida lugusid, mida ta pole ise kunagi kogenud… Mitte nutta sellepärast, et mind enam ei ole. Vaid rõõmustada, et ma olin. Et lauldaks koos, et mul kergem ja valgem minna oleks.
Muidugi on nii jääjatel kui minejal sõnulseletamatult raske, sest need suhted lõpevad siin maailmas lõplikult. Mul tõmbub süda kokku, kui mõtlen, et peaksin oma lapsed jätma. Kuigi see on vaid materiaalses maailmas. Minu mitmeid aastaid surnud vanaema, minu memme, kelle juures ma 11-eluaastast alates üles kasvasin, on minu jaoks peale oma surma väga palju olemas olnud. Tuleb end vaid avatuna hoida ja mitte karta ühendust vaimumaailmaga.
Kui ma oma emale ükskord rääkisin, et nägin täna öösel memmet unes, ehmatas ta ära, öeldes:”Ju see on meeldetuletus, et hauda tuleb korrastada, surnuaeda minna.” Mind ajas see päris muigama, aga ju tema on sellise kommunikatsiooni nende vahel kokku leppinud :) Mina saan memmelt sageli lihtsalt toetust ja juhatust. Tingimusteta armastuse tunnet – millised iganes mu valikud ka ei ole, mind ikka armastatakse. Siin maailmas sellist armastust mul nii lihtne leida pole olnudki…

Hilissügisel, kui mu töö pani mind äärmiselt proovile, mitte niivõrd intellektuaalses kuivõrd füüsilise ja vaimse võimekuse mõttes, sain ühtpidi tunda kui võimekas ja vastupidav ma olen;), aga teistpidi – sain tõeliselt katsuda oma piire. Kõndisin oma piiri peal mõnda aega… Teiselepoole minekuks on vaja tegelikult väga vähe... Ja sel ajal mõtlesin igal hommikul, et ma peaksin kirjutama valmis kirja, mis aitaks kellelgi peale mu minekut mu asjad lõpetada. Seal oleks kirjas, keda ja kuidas mu minekust teavitada, millist ärasaatmist ma soovin, kes sulgeks mu gmaili, kodulehed ja FB konto jmt ;) Ma ei ole kusagilt ära läinud ripakile jäetud asjadega, ei tahaks seda ju eluga ka teha …;)

Viimase aasta-kahe jooksul olen ma enda sisemuses käinud läbi palju protsesse, mis on pannud mind väga sügaval tasandil mõistma Elu tähendust, minu tähendust siin elus, Elu põhiseadusi, tundma ja tajuma Elu universaalset ja kõike läbivat energiat. On olnud hetki, kus ma midagi tegemata ja kusagil olemata, lihtsalt kodus istudes, olen tajunud tõelist ühtsust ja ühendust eluenergiaga… nii et ma olen olnud valmis sel hetkel… surema. Sest me oleme tegelikult kõik üks. Kogu aeg.
Elu on suur kingitus. Kingitus, mis ei ole antud meile päriseks. See teadmine on andnud põhjust elada iga päev tänulikkuses. Armastama elu, elama oma südame järgi ja olema valmis igal hetkel vastu võtma… surma. Mitte võtma oma elu kergekäeliselt, seda raisates, aga ka mitte liiga tõsiselt, liigselt ponnistades ega pidevalt muretsedes. Olles lihtsalt kohal. Iseendas. Hetkes.
Olen igatsenud oma kogemusi neil veergudel jagada. Sellised kogemused on aga oma olemuselt transverbaalsed – nad on sõnadeülesed ja keeruline on tajutut, kogetut sõnadesse valada. Mis mõtet on jagada midagi, mida ei mõisteta, olen ma mõelnud. Samas olen aru saanud, et keda iganes kutsub mind lugema, saab siit alati selle, mida tal on vaja. Kas sõnalisel või energeetilisel tasandil. See kas ärritab või rõõmustab, ma olen ju lihtsalt peegel :)

Lind auto ees pani mind mõtlema nii sellele, kui taaskord ka sellele, et me kogeme ju elus kogu aeg surma. Surmaenergia on kõigis lõppevates asjades. Suhetes, töökohtades, kodus, eluetappides… kui asjad meie ümber muutuvad, kui meis endas toimuvad muutused. Ja sellega kaasnev leinaprotsess, mida on sageli lahtilaskmiseks ja edasiliikumiseks vajalik.
Alati kui me kujutame ette, millist elu me endale soovime, kui me loome endale tulevikku, valmistame me ette oma vana elu, oma vana mina surma. See on sageli uue loomise juures kõige valulikum – lasta lahti oma mustritest, oma harjumustest, oma praegusest elust…
Me üldjuhul kardame muutusi ja hoiame kinni harjumuspärasest just seepärast, et me kardame lahti lasta. Nii ei saa uus tulla. Meie eeldus on, et kui asjad muutuvad, siis läheb halvemaks. Aga me unustame oma loova väe. Kartes, et asjad lähevad muutustega halvemaks – me ise loome selle nii. Aga see ei pea sugugi olema sedasi :) Kui sageli oled sa peale muutusi tagasi vaadanud ja mõelnud – oi, kui hea et nii läks!? Kindlasti oled :)

Niisiis tuletas see lind meelde, kui oluline on võtta muutused - vastu võtta vastu uus ja lasta minna vana. Või õigupoolest – et uus saaks tulla, tuleb vana lahti lasta. Armastusega. Julgelt. Ma tean täpselt, mis see on, mida soovin ja millest ma selleks peaksin lahti laskma…

Elu on ilus, surm on paratamatu ja iga uus mõte, sõna, tegu on nagu uuestisünd, uus võimalus jälle elada.

Olen kohal

Istun aias päikesest soojaks köetud pingil ja lasen juulikuiselt kuumal päikesel oma keha hellitada. Puudelt tilgub sahinal veetilku, meenutamaks äsjalõppenud müristamise ja lustliku hooga taevast alla sadanud vihmasadu. Valgete ristikututtidega täistipitud muru on varvaste vahel mõnusalt niiske ja sillerdav.

Nii hea on lihtsalt olla. Olla olemas. Olla looduses. Olla kodus. 
Kuhugi pole kiiret, mitte midagi ei pea tegema. Nii hea on lihtsalt olla. Üksi. Iseendaga.

Juba ammu ei ole ma neile veergudele oma mõtteid ritta ladunud… Käed armastavad pastakat enam käes hoida kui näpud klaviatuuril tantsida.  Paberis on kuidagi rohkem elu ja hinge… Aed ja loodus kutsuvad enam kui arvutiekraan…

Istun siin ja lihtsalt olen.
Täpselt sama lihtne kui heituda ümbritseva elu ärritustest, on võtta aega iseendale… Jälgida, kuidas õhk liigub ninasõõrmete kaudu kopsudesse, läbides nagu terve keha… kõhuni, jalataldadeni… ja liikudes välja tagasi… tuues kehasse järjest sügavama rahu ja heaolutunde. Nii lihtne on  istuda ja tajuda, mida tunnevad mu naharakud, sirutudes päikese poole, janunedes selle soojuse ja valguse järgi… avades end ja võttes vastu kogu selle pehme soojuse, mis keha silitab. Valgus täidab mu rakkusid ja mu keha rõõmustab…

Nii lihtne ja hingekosutav on kuulata, kuidas pärnapuu mu kõrval oma lehti võdistades vihmapiisku endalt maha poetab, suviselt askeldavad mesilased sumisevad ristikututtidel… ja kärbsed kõditavad mu varvastel, oksa peal säutsatab saba kiigutav tihane, aiaukse ees heliseb tuulehoogude käes vaikselt tuulekell, kusagil kaugel haugatab laisalt kuudi ees pikutav koer… Tunnetades hetke, siin ja praegu, vajub mu naha alla soe, magus  ja õnnis tunne… Nagu armunud oleks. Jah, olengi… Elusse.

Hea on olemas olla. Iseendas ja iseendaga.

Oma EluTee loomine–müüt või tegelikkus?

Ma olen juuni teisel ja kolmandal nädalal  tegemas Tallinnas  Oma EluTee Loomise töötuba. :) Töötuba on mõeldud inimestele, kes soovivad leida selgust iseendas ja oma tee kujundamisel. 
See sobib hästi ka neile, kes pole selliste teemadega varem eriti kokku puutunud. Kes on, neile mõistagi ka. :) 

Jagan Sinuga seda infot, ehk Sa tunned iseendas kutset või tead kedagi oma tutvusringkonnast, kellele võiks see kasuks tulla.

***
Oma EluTee Loomise Töötuba
13.06, 14.06 ja 20.06.2012 kell 18-21

Millal Sa viimati mõtlesid sellele, kes Sa oled ja kuhu oma Eluteel liigud?

Kas tunned rõõmu ja rahulolu või koged hoopis sisemist rahulolematust, kui mõtled oma elule? On Su elu igav ja tahaks tuure üles võtta? Või igatsed hoopis kiirteelt maha astuda ja mööda rahulikku metsarada sammuda?

Mina elan täna sellist elu, mis täidab iga mu päeva rõõmu ja tänulikkusega. Mul on töö, mille ma olen endale ise loonud ja valinud, head suhted pereliikmetega ning ennekõike head suhted iseendaga. Ma tunnen, et ma sammun just seda kõige õigemat ja paremat rada, mille ma olen ise endale meelepäraseks loonud.

Kui Sa tahad kuulda, mida selleks teha - kuidas Sa saad endale luua elu, millist Sina tegelikult elada tahad - tule juunikuus kolmel õhtul Oma EluTee Loomise Töötuppa.

Ma jagan teiega lähenemisi ja tööriistu, mis mind on kõige enam minu teel toetanud ja inspireerinud. Mõistagi mitte üksnes läbi loengu, vaid läbi erinevate praktiliste harjutuste, kus Sa tegeled sügavuti just Sulle oluliste teemadega.

Me töötame nii teadliku kui alateadliku meele tasandiga. Kasutame lähenemisi holistika, NLP, coachingu, LifePlanningu varasalvest. Õpime Külgetõmbeseadust tõeliselt enda kasuks tööle panema. Kasutame meditatsioone, visualiseerimisharjutusi, refleksiooni, kirjalikku mõtisklemist, arutlelusid jmt.

Töötuba loob Sinus selguse sellest, kes Sa oled ja milline saab olema Sinu Oma Tee. Eesmärgiks on luua ühendus väe ja tarkusega Sinu enda sees. Tegeleme nägemuse kujundamisega sellest, milline on elu, mis Sind tõeliselt rõõmustab ja õpime, kuidas seda luua.

Sageli hakkavad asjad peale selguse loomist justkui iseenesest juhtuma :)

Tule võta aega iseenda jaoks!

Aeg (3 õhtut): 13.06 (K), 14.06 (N) ja 20.06.2012 (K) kell 18-21
Koht: Pärnu mnt. 139C, 3. korrus, Holistilise Teraapia Instituut
Osalustasu (3x3h): 60 EUR (koha kindlustab ettemaks 30 EUR)
Registreerimine: signe.israel@gmail.com või tel.5102474

***

Kui mina  kunagi kümmekond aastat tagasi, 2003 aasta suvel,  oma esimesele sarnasele koolitusele jõudsin, siis minu elu muutis see 180 kraadi – ja tegi mind oluliselt teadlikumaks ja lõppkokkuvõttes õnnelikumaks :) 
Just suuresti tänu tollasele koolitusele olen täna oma elus jõudnud siia, kus ma olen – sisemise rahuni enda sees.
Muide, mäletan, et enne kui koolituse info tookord minuni jõudis, käis see meilitsi läbi kümmekonna inimese. Ma loodan, et ka selle töötoa info jõuab nendeni, kellel seda vaja on!

Ma väga soovin, et see info jõuaks nende inimesteni, kellel oleks vaja võtta aega iseenda jaoks, vaadata enda sisse ja oma elule. Saada selgust, kuidas edasi minna. Leida, mille üle tänases elukorralduses rõõmustada.

Sarnastes töötubades on käinud mu juures erinevates vanustes inimesi, s.h. nii ülikoolitudengeid kui lapsed ammu kodust iseseisvale teele saatnud 50-60 aastaseid mehi-naisi. Kõik on saanud enda jaoks mõtteid, kuidas oma elu edasi kujundada, aga ka enesekindlust ja eneseusku. Nii et vanuselist piirangut pole :)

Olen väga rõõmus ja tänulik, kui Sa - teades enda ümber inimesi kes seda vajaksid (või tunned, et vajad ise) - jagad seda infot või võtad minuga ühendust. :)

Puhas rõõm

Elu on põnev ja järjest põnevamaks läheb!  Elu esitab väljakutseid ja samas toetab igal hetkel. Olen viimasel ajal läbi käinud ja endiselt läbi käimas inspireerivaid ja vabastavaid sisemisi protsesse. Tunnen, et liigun järjest lähemale iseendale. See on tõeliselt rõõmustav, et mitte öelda õnnis tunne!
On imeline elada, tundes Elu jõudu voolamas soontes ja usaldada Elujõe kulgu ka siis, kui välismaailm tundub aina uusi takistusi teele veeretavat. Märgata toetust ja rõõmu igal sammul. Tajuda, kuidas kõiges avaldub kõrgem teadlikkus, mis aitab liikuda järjest lähemale iseenda poole. Oma olemasolu ja olemise väärtuslikkuse mõistmise ja tunnetamise poole. Ja läbi iseenda näha seda ka kõigis teistes. Puhas rõõm!

Kuna ma olen aga alles teel ja see kõik tundub liiga toores ja avaldumisjärgus, siis ma ei tunne, et täna oleks õige aeg ja koht selle jagamiseks. Mul ei ole veel midagi öelda... Ootan, kuni kõik küpseb ja saab piisavalt valmis, et seda jagada.

Kuidas kohale jääda? Kuidas oma energiat hoida?

Märtsi alguses oli rahulik nädalane puhkus ja nüüd olen jälle olnud nii mõnusalt tegus. Koolitused Tallinnas ja Pärnus, uuesti algava täispika müüja-klienditeenindaja koolituse infopäev Raplas, teraapiaseansid inimestega, kes on avaldanud soovi, et ma võiksin nende teemadega tegeledes ja neid aidates oma teraapiapraktikume teha… Ma jõuan viimasel ajal kogu aeg inimesi kuulates inimesi ja enda kogemust märgates ühe läbiva teemani – kuidas hoida oma sisemisi energiaressursse?

Isegi liikudes elust lihtsalt läbi, peatumata, et märgata ja kuulata, mis õigupoolest toimub sinu sees, oled sa kindlasti tundnud aegu ja olukordi, pärast mida sa tunned, et su soontes voolab elu. Kõik tundub sujuvat, asjad laabuvad nagu iseenesest. Kerge on olla, hea on olla! Ja on aegu ja olukordi, peale mida sul on tunne, et jooksed seesmiselt täiesti tühjaks. Teinekord võib selleks olla mõni teravam ütlus, pilk või midagi mida keegi teeb-kuidas käitub. Vahel ketrab see su peas mitu päeva, võtab kogu su tähelepanu ning pahatihti ka jõu või koguni enesehinnangu… See juhtub, kuna me läheme sõna otseses mõttes “endast välja” – kaotame kontakti iseendaga, sukeldume sellesse halba tundesse, süüdistame teisi endast väljaspool ja praeme-marineerime end sellest tundes. Brrhh!

Tegelikult on olemas nii palju tehnikaid, mida sellistel hetkedel kasutada. Neid peab lihtsalt teadma, mäletama ja – muidugi kasutama!

 
Jagan näiteks üht olukorda minu enda kogemuste pagasist.

Sain ükspäev ühe meili, mida lugedes tunnen, et minus tekib sisemine ärritus. Teinekord piisab sellest, et natukeseks see kiri kõrvale panna. Seekord sellest ei olnud abi. Sõidan tunnike hiljem ühele kokkusaamisele juurde ja märkan, kuidas mõte hakkab ketrama... “Miks ta ikka niimoodi kirjutas? Mida ma siis õigupoolest valesti tegin? Infot teadmata ei osanud ma mingite nõuetega arvestada, ma ju püüdsin parimat…” jne-jne... ja ärritus kasvab vaikselt. Tahaksin ennast kaitsta, ehk isegi vastu torgata! Õigupoolest on “ärritus” on juba teatud negatiivse alatooniga silt minus tekkinud tundele. Ja see silt võib tekitada automaatset vastandumist sellele inimesele, kellega seoses see tunne tekib – “tahan end kaitsta, isegi vastu torgata”. Seepärast on hea seda tunnet vahel nimetada hoopis aktivatsiooniks – miski minus aktiveerub. Hakkan hingama. Sõidan autos ja hakkan lihtsalt rooli taga hingama. Sügavalt… kõhtu, kopsud täis, suurte hingetõmmetega. Nina kaudu sisse ja suu kaudu suure puhinaga välja. Kujustan, kuidas hingan puhast, jõudu andvat õhuenergiat sisse ja välja seda ärritust, paha tunnet… süütunnet et olen midagi valesti teinud.  Kujustan vaimusilmas, kuidas väljapuhistatav õhk on isegi nagu tumedamat tooni, määrdunud. Hingan järjest ca 6-8 minutit. Märkan, et väljahingatav õhk hakkab heledamaks minema. Tunne hakkab paremaks minema. Ja ühtäkki - tuleb minusse selgus – mis tegelikult võis toimuda. Ma arvasin, et mind ärritasid kirjas tema sõnad. Aga see kiri kandis ju kirjutaja energiat, vibratsiooni, millega ta selle kirja kirjutas. Teatud ärritumise energiat, mis mõjutas ka mind. Mõistsin, et tema oli ilmselt aktiveerunud minu varasema kirja peale. Kuna tegin meie koostöömaterjalis mitmeid muudatusi, võis talle tunduda, nagu poleks tema (poolt tehtu) piisavalt hea, et seda ümber tehti. Kuigi mina seda nii ei näinud - tema poolt tehtu oli väga hea. See inspireeris mind ja ma lisasin kohe palju juurde. Arvestades, et me mõlemad mudime seda teksti.  Mis võis juhtuda, oli see, et ma lihtsalt vajutasin alla mingi tema n.ö.„punase nupu“, tema lahendamata teema, mis reageerib. Ja neid punaseid nuppe on meil ju kõigil :)) Nii tegi ta omad muudatused, aga kuna ta tundest lahti ei saanud, kandis see tema ärrituse, aktiveerituse vibratsiooni. Nii kandis see kiri soovi mulle näpuga näidata: „Hoopis Sina tegid valesti”. Niipea, kui ma olin olukorda enda jaoks selguse loonud, tundsin, kuidas minu aktivatsioon kadus. Tundsin, et mõistan ta reaktsiooni. Me kõik oleme teel, meil kõigil on oma „punased nupud“. Minul ju oli ka – ka mina tundsin hirmu, et tegin valesti, astusin kellelgi “varba” peale. Selgust luua ja tõeni jõuda aitas hingamine koos visualiseerimisega. Olen varem ka rääkinud tunnete kihtidest. Siin on nad ka kenasti kõik järjest näha – ärritus ja haavumine: “Miks sa mulle nii ütled?" >> ebakindlus, süütunne  ja hirm:“Mida ma nüüd valesti tegin? Hmm..kas tegin talle liiga”>> hingamine koos visualiseerimisega aitas vabastada negatiivse energia ja lõi selguse –mõistmise. See omakorda tõi kaasa andestamise, tänulikkuse, sooja tunde südames, mida võiks nimetada armastustundeks: “Sain tänu sellele endast (oma punastest nuppudest) ja olukorra lahtimuukimisest targemaks. Saan seda olukorda jagada, ehk see aitab-toetab kedagi oma ummikseisudes. Aitäh Sulle, me teeme seda kõike koos!” Ja isegi – kui tegelikult ei olnud kirjutajas mingit ärritust ja see kõik oli minu enda fantaasia vili, siis ometi, et mitte öelda –seda enam! – suutsin ma selle olukorra enda sees selgeks saada ja ära lahendada. “Kõik mis meid teise juures ärritab, aitab meil iseennast mõista.” ütleb C.G.Jung. Ma ei vaata seda inimest pahameele ja ärritusega. Vaatan tänutunde ja soojusega. Ja ka tema järgmised kirjad olid soojust ja tänutunnet täis :)

Voogav kulgemine

On laupäeva õhtu… istun diivanil oma lemmikkohal, oma soojal ja pehmel lambanahal. Kass peseb end mu juures ja nurrub. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Sylvia joonistab oma toas hobuseid ja koeri ning Raymond võitleb parasjagu kusagil keskaegses maagiamaailmas.

Istun ja tunnetan iga ihurakuga seda tunnet, mis viimasel ajal järjest enam on kohal olnud. On see tekkinud minus või on midagi praegu õhus? :)
Igatahes on see selline omamoodi maagiline seisund, milles tunnen lihtsalt, kuidas kõik on nii täiuslikult paigas. Kõik liigub ja kulgeb täpselt nii nagu vaja. Sisemuses on ühtlane voogav õnnelikkuse tunne. Ja iga asi, mis toimub, annab sellele hoogu ja sügavust juurde. Olen õnnelik oma elu üle, just nii nagu see on. Olen õnnelik, et ma olen just selline nagu ma olen. Ja et mind ümbritsevad just sellised inimesed.

Mulle teeb väga suurt rõõmu, et kui mu ema mõned nädalad tagasi meil külas käis, siis tundsin selgelt, kuidas meie vahel on miskit tõeliselt tervenenud. Eelmises teraapiarännakus kogesin, kuidas kõik see, mis me oleme koos läbi elanud, on kõik olnud osa suuremast plaanist. Kuidas tema on hingena, kes sai minu emaks, lubanud kõik need õppetunnid minuni tuua. Et mina saaksin omakorda teisi juhendada.
See pidi väga väljakutsuv olema! Ja ta tegi seda ometi, minu pärast. See oli väga ühendav mõistmine! Ja mis kõige olulisem, see mõistmine ei toimunud mu mõistuse, mu teadliku meele tasandil. Ma tundsin seda oma kehas.
Mul oleks nagu kae silmadelt langenud – nägin teda nagu esimest korda. Täies ilus. Vaatasin teda sisemise imetlusega ja mõtlesin, et kui uhke ja tänulik ma olen, et just tema on minu ema. See sügava sisemise tarkuse ja väega naine! Ja õnneks olen ma tõesti väga tema moodi :)

Eelmises postituses jagasin oma filmikogemusi. See on nii huvitav, et kui saad kiiresti näpu peale sellele, et energia sinust välja jookseb, siis piisab isegi vähesest, et energiatase tõuseks. On vähe vaja, et end uuesti tasakaalu saada ja et elu taas ilusam oleks. Tuleb lihtsalt tunda ennast, mis on need asjad, mis mind energiaga täidavad, mis hea tunde tekitavad.

Olen kunagi oma esimesse blogisse kogunud inimeste tegevusi, mida keegi teeb oma energiataseme tõstmiseks, mis meie sisemist tassi täidavad. Olen seda koolituste käigus täiendanud. Plaanin seda lähiajal kohendada ja jagada. Ka Sinu soovituste-tegemiste jagamine siin kommentaariumis on teretulnud!

Kinoralli

Kui ei ole hea olla, siis tuleb teha midagi, mis enesetunnet parandab. Mida paremini ennast tunned, seda paremini oskad õiget asja leida.

Kas see on kuum vann, kuhu sisse on puistatud nahka siidjaks muutvat meresoola või hoopis roosiõliga segatud piima? On see kallimale kaissu pugemine, kus võib tunda end täiesti turvaliselt või hoopis väga seksikalt ja lõpetada ühise orgastilise naudinguga, mis ühendab armastajaid omavahel ja maa ja taeva pealekauba ;)? Või vaadata mõnd head filmi, kujutleda end hoopis teise maailma ja unustada ära oma niru päev? Või hoopis maitsev õhtusöök hoolikalt valitud palade ja hõrgu veiniga? Heade sõprade, nalja, naeru ja lõõpimisega? Kõike seda võib :)
Vanni ja kallimat mul hetkel võtta ei ole, niisiis võtsin siit järgmise :D

Mulle meeldib kinos käia. Minna täiesti üksi, nautida filmi ja noppida enda jaoks toetavad mõtteteri ja “just mulle mõeldud” märke välja :)

Niisiis on minuni viimaste päevade jooksul jõudnud väga erinevaid filme. Osad teadlikumalt valitud, osad “juhuslikumalt” minuni jõudnud. Vaadatud nii kinos, kodus kui sõprade juures.

Algul kohaliku televisiooni, hiljem Torrenti abiga, said lastega kõik “Shreki” osad ära vaadatud :) Igihaljas multikas, toob alati välja olulised väärtused.
Üks nopitud teradest: ”Ainus, mis seisab Sinu ja selle vahel, mida Sa tõeliselt teha tahad, kes Sa tõeliselt olla tahad, oled Sina ise” - Arthur@Shrek 3

TV3-s vaadatud film “Kaldale uhutud” (“Cast Away”) lummas nii mind kui lapsi.

Nopitud tera Tom Hanksi suust: “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.”  Need olid ta sõnad, kui ta rääkis tsivilisatsiooni tagasi jõudes oma läbielamistest ja sellest, kuidas ta seal kohapeal mõtles, et ju peab sellel olema mingi mõte, et ta ainukesena lennuõnnetusest pääses…, et ta saarel ringi ronides ja süüa-juua otsides ei murdnud endal ära ühtki konti…, teda ei tabanud ükski surmav loom-lind putukas ega põletik… “Ju on siis vaja siit läbi tulla”, mõtles ta. Ja kuigi tal polnud õrna aimugi, kuidas sellest olukorrast välja tulla, siis ta sai aru, et “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.” Ja ühel heal päeval tõi see purje. Purje parvele, mis ta sealt saarelt lõpuks tagasi tõi.

Filmis “Järetulijad”( The Descendants) tundsin kohe filmi alguskaadrites   ringisahmivas, meeleheitel ja segaduses teismeliste laste vanemas (George  Clooney) iseennast ära...
Jah, ka mind võtab vahel võtab lausa ulguma, kui raske on olla teismeliste lapsevanem. Ja veelgi enam - seda kõik üksi kanda…
Lapsed, kes veetsid kunagi sinuga heameelega aega, tulid igale poole kaasa, mängisid sinuga koos… on unustuse hõlma vajunud. Teismeliste lapsevanem on hoopis teine klass, hoopis teine maailm… kui laste vanem.
Olen aru saanud, et nii nagu ilma lasteta inimesed ei suuda kunagi päriselt mõista, mis tunne on olla väikelaste emme, kes on 24/7 kogu aeg oma lapse/laste jaoks olemas, evimata hetkegi aega iseenda jaoks (palju oleneb siin ka laste isast, mõistagi), ei suuda ka väikeste laste vanemad mõista seda, mida teismeliste vanem läbi elab. “Sul on ju lihtne, ta saab endaga juba ise hakkama”. Jah, muidugi, riietumise, enese potitamise ja söömisega… ja hommikul tõuseb ise üles ja seab end kooliks valmis. See on tõesti väga tore!
Aga samas – nad valivad igal hetkel olla sõpradega või lihtsalt teha oma asju. Varasemate muside-kallide asemele on tulnud nähvamised... pool-vastu-tahtmist antud kallistused :D
Mäletan, kui Sylvia veel pool aastat tagasi vaatas imestades, kui Raymond niimoodi käitus, küsides:“Kas tõesti muutun mina ka selliseks?“ Täna on see ka tema argipäev.

Minuga saavad mõlemad tegelikult suurem osa aega kenasti läbi. Ma tunnen lihtsalt väga puudust nendega koos olemisest, tegutsemisest. See pole enam nende jaoks huvitav.  Aga omavahelised kisklemised… kokku ei saa neid üldse lasta, siis tõuseb katus kisast taeva alla :D

Õnneks muidugi sellist keelekasutust, nagu seal filmis oli, minu lapsed minu juuresolekul kunagi ei kasuta. Ja ma olen väga tänulik selle eest.
Filmis (kuigi see polnud otseselt filmi põhiteema) oli lahendus lihtne – mida rohkem nad aega koos veetsid, seda ladusam oli omavaheline suhtlus. 
Jah, ja kui ma käin kas ühe või teisega kahekesi koos kusagil, siis on see väga tore. Aga nendega koos… praegu ei saa :P
Just keep breathing, küll see üle läheb ;) Ma pole ainuke, kel on teismelised lapsed :)

Järgmine film: Bruce Liptoni “Uskumuste bioloogia”.  Tegu on tegelikult Bruce Liptoni ettekandega mingil seminaril. See oli tõesti väga hea, andis põhjalikku teaduspõhist infot, kuidas täpselt geenid ja proteiinid – meie keha -  erinevates olukordades reageerivad, millest see tingitud on, kas ja kuidas seda on võimalik mõjutada jmt.  Ettekanne seadis  mõned asjad hoopis uude valgusse ja nii mõnedki asjad, mis endale õiged on tundunud, said kinnituse. See ja sellele järgnenud Rob Williamsi ettekanded olid nii head, et teen neist peagi eraldi kokkuvõtted.
Nopitud tera: ”Elus on kõike. Ise valin oma tajufiltri”.

Järgmisel päeval sattusin Solariskinos endalegi ootamatult vaatama filmi “Nüüd läheb sõjaks” (This Means War”). Tõeliselt humoorikas ja vahva film, naersin kohati lausa laginal. Ja teema poolest täpselt mulle mõeldud, hihh :)
Ehk siis – peategelased on noored, ilusad ja tegusad inimesed, kes on (eriti peale viimaseid ebaõnnestumisi suhete vallas…) suure osa oma elust investeerinud oma töösse, nad on oma valdkonna profid, aga tunnevad end armuasjades taas algajatena. Kuidas leida endale kaaslane, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kogeda kõike seda, mida elu pakub? Ja kuidas tunda ära, milline valik on õige?  :)

Ootamatu oli küll silmata SLÕhtulehes arvustust, mis väitis, et film on pigem “homoerootiline” kui romantiline. Mõistagi oli arvustus mehe sulest…, hahaa:P
Tõesti kurb, et mehed kasvavad ühiskonnas, kus ei osata (julgeta!) väärtustada meestevahelist sõprust. Veelgi enam, kus meestevahelist lähedust, vennalikku sõprust varjutab pidevalt ebanormaalne homohirm. Sageli teadvustamatult, mõistagi. Selle tulemus ongi see, et sellises alateadlikus hirmus elavatel meestel pole ühtegi lähedasemat meessõpra, kellega oma muresid-rõõme jagada. Tõeliselt, südamest südamesse. Kahju…

Pühapäeva õhtul käisin vaatamas filmi “Who is driving the Dreambus”.

Väga sügav film, mis käsitleb teemat “kes on MINA?”  jumaliku teadvuse ja kõiksusega üksolemise  kontekstis. Natuke küll hämmastav, et sellist teemat püüti käsitleda  nii sõnarohkelt, et mitte öelda üleverbaliseeritult. Kuidas selgitada sõnade abil selgitamatut? Kuidas selgitada miskit, mis oma olemuse poolest ongi juba transverbaalne – sõnade ülene, mida ei ole võimalik enam mõista, sest see on teadvuseülene? Ainult tunnetada, tajuda… Ma ei kujuta ette, kui segaseks võib see film jääda inimesele, kes pole kunagi kokku puutunud kvantfüüsika põhialustega, väljateooriaga, kes ei tee vahet teadvuslikul ja alateadvuslikul, kes pole kunagi mõelnud, et tema ei ole oma keha, kelle jaoks tass on tass ja sild on sild  -  kes pole kunagi KOGENUD, mis tunne on olla kõiksusega üks. Aga ehk annab see film vähemalt mingit aimu :)

Nopitud tera:”Everything wants YOU. EVERYTHING wants You!”

Paar filmi on veel ees, mida tahaks vaatama minna. Praegu jookseb mitmeid häid filme. Margaret Thatcherist vändatud “Raudne leedi” ja “Vanne” (The Vow) on ühed neist :) Hmm.. ja kõik filmisoovitused kommentaariumist on ka teretulnud :)

Jaa, kevad paneb kõik voolama… taevas on iga päev näha pilvede vahel sinist taevast, päikese käes tilguvad purikad ka siis, kui õues on miinuskraadid, lindude siristamises on kuulda kevadeootuse elevust, kinnijäänud energia hakkab vaikselt liikuma… isegi mu auto aku ja pidurid sulasid üles – väga kõnekas ;)
Ja kõik läheb järjest paremini ja järjest paremaks :)

Rahu on meie enda sees

Mulle teeb heameelt, et pakane, mis veel nädalapäevad tagasi tahtis vägisi ukse- ja aknapragude vahelt tuppa tahab hiilida, on pehmemaks läinud. Põlevad küünlad teevad toa mõnusalt hubaseks, kaminas praksub tuli. Istun kerratõmbunult sooja lambanahaga kaetud diivanil, pooleliolev raamat ees, aga tähed tantsivad mu silme ees ja mõtted on hoopis mujal.

See 2012 aasta on aastavahetusest alates emotsionaalses plaanis minu jaoks ikka kuidagi tuuline olnud. Kas tõesti on nii palju selliseid olukordi tekkinud või olen ma lihtsalt kuidagi tundlikum? Kas oma mustreid muuta soovides, enda vastu lõpuni aus ja avatud olla tahtes tuleb järjest nähtavale kõik see, mis mind ei teeni, mis pole armastus?

Vahelduva eduga on muudkui erinevaid emotsioone  üleval… Kui üks olukord raugeb, siis teine hiilib juba nurga tagant ligi… Milliste suurte ja eriliste sündmuste jaoks elu mind ette valmistab? :))

Aga mul on hea meel ja ma olen tõesti tänulik, et isegi kui ärevus või hirm kohal on, või hoopis kurbus või ebaselgus, siis on alati kohal ja mind toetamas teatud usaldus. Usaldus, et kõik rullub lahti just nii nagu peab.  Aga peaks need ülejäänud ometi natuke pausi… :)

Tjah, alati on ju võimalik oma tundeid - kurbust, ärevust, valu, ebamugavust -  eirata, pea liiva alla peita ning oodata, et kõik läheb üle. Muidugi läheb. Aga vaid pealispinnalt – sadestudes alateadvusesse, kust see siis tulevikus - sarnastes või sarnaselt puudutavates olukordades -  ikka üles tuleb.  Ja miks? Selleks, et tähelepanu endasse tagasi tuua, oma tunnetega tegeleda ja energia – emotsionaalse laengu neist olukordadest vabastada.  Eriti kui tunde tekkimise ajal seda ei väljendatud… Keha on siinkohal väga tark ja kõneleb valjusti.
Jah, ei tule need teemad põhjuseta. Nagu U. ütleb: “Tulevad need sinna, kus on ressursse sellega tegeleda!” Ja minu õpetaja, Marina Paula Eberth, ütleb ikka: “Mine sügavamale sellesse tundesse!” :)
Tean, et tunded asetsevad kihtidena ja et viha, süüdistamise  ja pahameele alt tuleb vastu kurbus, pettumus ja haavumine. Sealt alt hirm ja ebakindlus… mis vahetuvad süütunde ja kahetsusega. Ja kui me oleme kõigist neist kihtidest läbi läinud, teinekord koguni “kukkunud”, siis seal all on andestus, mõistmine ja armastus. Justnagu Pandora laekas. Lihtsalt vaata, et sa laeka kaant enne kinni ei löö ;)

Panen muusika mängima, poen voodisse, sulgen silmad ning pööran tähelepanu endasse. Natuke hingamist, enda tunnetamist… ja minusse voogab rahu. Nii hea on see kese, sisemine rahupunkt taas üles leida! Eriti kui väliste sündmuste tõttu aegajalt oma keskme kaotame. Selles kohas asetuvad kõik asjad paigale, näen oma elu nagu kuidagi kõrgemalt,  suurema plaanina… kuidas selle kohta öeldaksegi – nagu hinge vaatepunktist ;) Valdavaks tundeks on rahu ja usaldus. Isegi tänulikkus selle kõige eest, mis on. Ükskõik kui ebamugav see ei tundu olevat. Andestus ja armastus kõigi olendite vastu.

Oskaks ja suudaks vaid selle keskmega aga kogu aeg kontakti hoida… Suudaks vaid kohe kui olukord tekib, oma tunnetega niimoodi kontakti saada, et neid kohe väljendada… kõige puhtamast kohast. Või siis koheselt muundada, transformeerida…
Aga Elu on imeline oma täiuslikkuses… ja oskusi, mida õppida on veel palju :)

Puudutuse jõud

Olen siin vahelduva eduga käinud tantraõhtutel. Neil olles mõtlen vahel, kui vähe on tegelikult inimestel vaja, et (taas)tunda lähedust. Kiires elutempos, töö ja kodu vahet kiirustades… peatudes hetkeks, olla koos, puudutada teineteist. See annab juba nii palju! Lihtsalt puudutada, olles oma tähelepanuga täiesti kohal.

See ei ole ju kellelegi üllatuseks, et puudutus tervendab, rahustab ja tõstab enesetunnet. Puudutused vallandavad endorfiine - õnnehormoone  ja oksütotsiine, meie armastuse hormoone, ja alandavad sterssihormoonide- kortisooli taset.

Mäletan, et Marika juures tema tantrakoolitusel käies me tegime sellist harjutust, kus üks paariline puudutas teise kätt, silitades seda kahel viisil. Esimene oli täie tähelepanuga, keskendudes sellele hetkele, oma kaaslasele  ja sellele kohale nahal, mida ta puudutas. Ja siis mõne aja pärast, pööras oma tähelepanu ja ka pilgu mujale, ruumis ringi, aknast välja…sellegipoolest edasi silitades. Vahe oli kohe tunda!

Me tegime ühel õhtul sellist kätepuudutamisse harjutust, kus istusime paarilisega vastakuti, silmad kinni. Mõlemad sirutasid oma käed ette, kuni sõrmed kohtusid. Tekkis käte ja sõrmede omavaheline silitamise-puudutamise mäng. Väga eriline on niimoodi, silmad kinni, vastastikku teineteise käsi tunnetada. Hea oleks selleks võtta üks kümmekond minutit.
See on väga nauditav harjutus! Käed hakkavad nagu oma elu elama, liikuma, teineteisega paaris tantsima :)  Kui seda harjutust teha grupiga, paarilisi vahetades, siis on huvitav tajuda seda, kuidas ühtede kätega tekib parem ja nauditavam kontakt (olenemata sellest, kas tegu on samast või erinevast soost inimesega) kui teisega.
Mind ükskord ühe paarilise puhul kohe päris üllatas, kuidas meie käed rääkisid nagu erinevat keelt!  Tekkis selline tunne, nagu tema käed “ajasid nagu mingit oma asja”, minu käsi “kuulamata” ja tähele panemata. Tema käed silitasid, puudutasid, kuid ta tegi seda ilma vist tähelepanuta, tunnetasin rabistamist, kiirustamist... lausa nagu ta oleks minu käte liikumist  ja neile vastamist ignoreerinud... Vähemalt mulle tundus nii :) Ma jätsin vahepeal lihtsalt käed seisma, et „noh tee siis seda „oma asja““... Ajas vaheldumisi närvi ja naerma, kuidas olukord üldse selline võib olla :)) Aga eks ka nii võib juhtuda ja ma isegi ei oska öelda, kas see võib näidata, kui lähedane või “ühel lainel” omavaheline (kehaline?) kontakt on või mitte, aga midagi ta kindlasti väljendab.

Huvitavad on ka kooshingamise ja/või silmavaatamise harjutused. Näiteks, istudes vastakuti, vaadates teineteisele silma ja koos hingates. Hingamisrütmi võib sättida selliseks, et sel ajal kui üks hingab sisse, hingab teine välja. Tekib selline omamoodi lainetus. 
Pikalt silmavaatamine, ilma rääkimata ja nägusid tegemata ;) on juba iseenesest väga sügav ja erilist lähedustunnet tekitav harjutus. Me tegime selliseid harjutusi ka Indias, Art Of Livingu ashramis kursustel. Siis me ei jälginud partneri valikul, kas tegu on samast või vastassoost inimesega. Aga silmavaatamine kestis suhteliselt pikalt… ma arvan, et min 20 min.  Öeldakse, et silmad on hinge peegel.  Jah, tõesti oli selline tunne, nagu hinged oleksid puudutanud teineteist.. teistmoodi ei oska seda väga sügavat kogemust kirjeldada. Hiljem tundusid need inimesed kuidagi eriliselt omased ja lähedased.

Oma elukaaslasega või intiimpartneriga võib hingamisharjutust teha ka tantra klassikalises poosis (vt. pildil). Hingamisharjutuse tarvis ei pea see mõistagi ju alasti olema, nagu siin pildil :)  Hingamisrütm pannakse paika teise keha tunnetades ja tema hingamist enda kõrva ääres kuuldes.
David Deida, tantraõpetaja ja mitmete raamatute autor, soovitab sellise harjutuse puhul oma tähelepanuga hingamist ja – oma eluenergiat suunata nii, et naised hingaksid nagu oma jalgevahelt, seksuaalkeskusest (yonist ) sisse, ja südamest välja. Mehed hingavad südamest sisse ja seksuaalkeskusest (lingamist ) välja.
P.S. Huvilistele lisan ka Deida Youtubes olevast seminarist “Spirit, Sex, Love” lingi.  Olen seda mitu korda vaadanud, ja ikka inspireerib.

Teinekord piisab ka mõnusast tavapärasega võrreldes pikemast kallistusest, mille jooksul tajud, kuidas mõlema hingamised omamoodi rütmi lähevad…või lihtsalt silitavatest paidest :)

Ühendus

Sa oled mägi, mina veerev lumi
Sa oled laulev laine, mina vaht
Sa oled valvamine, mina uni…
Mina olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne…
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

~tänusõnad Sarasvatile ja Artur Alliksaarele~

Püha kolmainsus

Küll on mõnus alustada uut päeva, uut nädalat ja – uut (Hiina horoskoobijärgset) aastat hommikuse joogaga!

Liikuda, sirutada, tunnetada ennast... märgata kuidas sini-sinised lumehanged akna taga hommiku lähenedes järjest enam kahvatuvad, kuulatada kuidas punaste pugudega leevikesed pärnaokstel kiikudes hommikule rõõmsalt oodi laulavad ja tunda mõnusat energiat oma kehasse voolamas...

Algul tegin end soojaks (juba see oli NII mõnus! – ma pole ju väga ammu end liigutanud...töiselt tihedal ajal polnud üldse mahti ja viimased kaks nädalat ma ainult magasin:P
ja siis joogaseti peale. Vahva oli kohe harjutustesse viimasest Bhairava shakti õhtul õpitud kõhutantsust elemente sisse põimida ja seekord kaasasin ka mõned tantraharjutused.                                                                                                              Pilt: Pelle Kask

Peale joogat jäin mediteerima. Lastes tulla sellel, mis tuleb.
See oli väga huvitav kogemus. Minus hakkas integreeruma minu sisemine mehelikkus – Animus.

Me oleme küll sündinud meeste ja naistena, kuid igas mehes on olemas ka naiselik energia ja igas naises mehelik energia. Neid nimetatakse (Jungi järgi) vastavalt Anima ja Animus.

Ma nägin iseenda  mehelikku energiat ja kõike seda, mida ta minus esindada võib – otsuse- ja sihikindlust, tegutsemist, tugevust, saavutamist, soovi olukorda kontrollida ja end maksma panna... Nägin tema varjukülge – tema kangekaelsust, kriitilisust, domineerivust, võitluslikkust, liigset jõulisust, teinekord isegi agressiivsust…

Seejärel nägin ma enda sisemist naiselikkust – Shaktit iseendas. Nägin kõike seda, mida ta esindab – õrnust, kannatlikkust, osavõtlikkust, järeleandlikkust,  soojust, avatust, hoolitsust, tundlikkust, andestamist… Ja tema võimalikke varjukülgi – tujukust, jonnakust, jõuetust, nõrkust, vajadust teiste hoolitsuse järgi, aga raskust selle vastuvõtmisel, …aga ka kõhklusi, kahtlusi, tundeid mis ajavad üle ääre…

Nägin, kuidas need kaks kuju on minus - ongi mina. Naiselik vasakul ja mehelik paremal pool. Ja nende keskel lõi õitsema ja särama üks valgus… see oli laps!
Kaks loovad kolmanda – meheliku ja naiseliku energia ühendusest sünnib lapse näol uus elu.
Laps esindab meie usaldust, mängulisust, uudishimu, siirust, spontaansust, loovust ja rõõmu.

Ma vaatasin neid (meid) ja ühtäkki mõistsin. Ja muidugi – meis ei ole ju ainult meie sisemine Mees ja sisemine Naine – meis on ka meie sisemine Laps! :)  Neid ei vaadelda kunagi koos, aga nad on koos, meie sisemised isiksuse osad.
Kolm, olles samas üks = Püha kolmainsus! :)

Meditatsiooni lõpetuseks hoidsin neid kolme enda vastas ja sulatasin iseendasse, oma südamesse. Väga hea tunne oli :)

Jung on öelnud, et kui me suudame ühendada iseendas naiseliku ja meheliku energia, siis pole meil enam vaja otsida enda kõrvale “täiuslikku” meest või naist, kes aitaks meil ennast “täiuslikuna” tunda. See annab võimaluse aktsepteerida ja armastada oma partnerit (ja iseennast) sellisena nagu ta on.
Jung lisab veel: “Oma Varju integreerimine isiksusse on õpipoisi töö, oma Anima/Animuse integreerimine aga meistritöö!”.  Aitäh! Ma loodan, et ma olen sammumas mööda seda teed :)

Isata kasvanud

Eelmises postituses lahatud Robert Bly ja Marion Woodmani raamatus “Kuningneitsi” tuuakse väga huvitavaid aspekte välja ilma isata kasvanud tütardest ja sellise elu mõjust nende tulevastele (armu)suhetele. Tundsin ennast ära… Neist mõtetest sain mina nii palju tuge, et soovin seda siinkohal eraldi postitusena jagada.

Nagu autorid ütlevad: suur tühimik haigutab isata kasvanud tütarde hinges. Naispoolus, kelle meespoolus on saanud viga hea isa puudumise tõttu (olgu siin põhjuseks isa füüsiline puudumine või asjaolu, et isa ei ole olnud võimeline tütre tõelist elu märkama) võib avastada, et ta kardab olla otsekohene ning seda eelkõige meesterahvastega, kes kehastavad isalikke ja patriarhaalseid väärtusi. Selline naine kipub rahulduma kas issi väikese printsessi rolliga või hakkab ta püüdlikult oma poisikesest abikaasale ema asendama.

Mina olin 5-ne, kui mu ema ja isa lahutasid. Ma ei mäleta sellest ajast, kui me isaga koos elasime, mitte ühtegi seika :(
Vahel harva ta võttis meid enda juurde, aga ma tunnetasin seal sageli kummalist ebamugavust. Ma ei tea, kas see tulenes isa (või minu ema?) ebamugavusest, et me seal olime. Seda juhtus aga suhteliselt vähe ja toona see sobis mulle. Lihtsam oli teda mitte näha.
Raskem taluda oli lähikondsete pahaseid kommentaare stiilis: “Sa oled täpselt oma isa laps!”  - ja seda öeldi ainult siis, kui ma käitusin neile mittesobivalt… Ütlused stiilis: “Sa ei leia endale kunagi sõpru ega meest, kui Sa selline oled!” tekitasid minus uskumuse, et 1) mu isa oli halb inimene, 2) mina olen tema moodi halb inimene 3) ma ei olegi häid inimesi enda kõrval väärt… Mõistagi pole see tõsi. Aga saa siis sellest lapsena aru…

Kuningneitsi autorid ütlevad, et kui naise elus puudub isa, siis on naise sügavaimaks hingehaavaks Issi idealiseerimine.
Kui päris-isa ei ole kohal (kas otseses või ülekantud tähenduses), kes päris-mehena tütre kujutlusi tasakaalustaks, võib naisest saada unistaja, kes usub, et „Kui ainult isa oleks siin, siis oleks kõik hästi“.

Sellist kogemust mäletan ma ajast, kui minu ja J. suhted tema jätkuva kõrvalsuhte pärast järjest valusamaks läksid. Valdav mõte, millega ma end õhtuti magama nutsin, oli: ”Oleks mu isa (või vanaisa!) siin, tema ei laseks sellel jätkuda! Tema aitaks mind…"
Nii et iseendalegi teadmata olin ma oma isa oma alateadvuses idealiseerinud, kuigi oma teadliku meele jaoks olin ta lihtsalt oma elust ära kustutanud.

Täiskasvanueas hakkavad sellised kujutlused naise suhteid mürgitama, sest kui issi koju tuleb (näiteks abikaasa või armastatu näol), ei ole too sugugi täiuslikkus ise, mida naine kogu elu koju on igatsenud. Oma unistustemaailmas kuulub ta oma väljamõeldud Issile ja varem või hiljem kuulutab too: „See noormees pole sinu jaoks küllalt hea“.
Selles seisus on suhe nüüd purunemise äärel, kui naine seda just kiiresti teadvustada ei suuda.

Järgmises suhtes, minu viimases pikemas kooselus, kollitasid tõesti sellises sõnastuses mõtted mind pidevalt. Minu peas ja huvitav, et ka teiste suus…
Tegu oli tegelikult sisemiselt väga hea ja hooliva mehega. (Mul on üldse õnne olnud olla suhetes ainult tõesti sisemiselt väga heade inimestega:), hoolimata mulle lapsena sisendatud uskumustest.) Aga nagu kõigil meil, inimestel, olid tal peale selle ka väikesed vead :) Ja mina ei suutnud neid ilmselt tollal vastu võtta, aktsepteerida teda nii nagu ta oli ja teda nende avaldumishetkedel toetada.
Nuh, ma ei saa küll kogu suhte lagunemise vastutust siin enda õlgadele võtta, tangot tantsitakse ju ikka kahekesi, aga eks oma tõde siin on.

Taaskord ei suuda naine mõistatada, miks ta kogu aeg üksi jääb, öeldakse Kuningneitsis.

Ja me siin arvame muudkui, et tegu on sellega, et oleme liiga tugevad naised! Tegelikult pole meil lihtsalt ees reaalset isakuju… Ja ka meie emad on liiga tugevad olnud...

Suurim kaotus, mis tabab isatut tütart, on tema haavatud seksuaalsus. Kui tüdrukult on võetud ära võimalus isaga mänguliselt flirtida, ei oska tütar ka omaenda erootilist elu järk-järgult omaks võtta. Veelgi enam – ta on ära lõigatud igapäevasest lähedusest oma isa alateadvusega ja seeläbi on ta lahutatud armastavast tuttavlikust läbisaamisest omaenda sisemise meespoolusega.

Seesugune intiimsus võib olla ühenduslüliks naispooluse ja sisemise meespooluse vahel.

Sellest võib saada kindel sild omaenda loova vaimu juurde, mis on piisavalt vägev, et julgeda loovuse metsikut kaost ülepea puutuda. Ning lõpuks võib see viia ka armastava vaimolendist teejuhi ehk daimoni juurde, kellest saab sel juhul tema peigmees sisemises abielus.

Kui noor naine suudab tolle muutumisprotsessi läbi teha, võib ta ühel päeval leida, et on isakompleksi küüsist pääsenud.

Paranemine algab juba siis, kui me tunneme kaotusvalu meilt röövitud naiselikkuse pärast. Valus peitub alati midagi õnnistavat.
Mida enam avardub teadvus, seda enam mõistame, kui kõikehõlmav on see õnnistus. Kõik, kes me terviklikkuse poole liigume, peame selle tee läbi käima. Paradiis peabki olema kaotatud, et seda leida, ütleb Marion Woodman.

Isata tütar on siin muinasjutus tähtis tegelane. Tema on see, kes vaimsetele otsingutele suundub, et selle käigus üsna kiiresti tiivad kasvatada, maapinnalt õhku tõusta ning luikneitsiks saada.

Lõpetan Robert Bly sõnadega: “Armumine on üks neist seiklustest, mille nimel meie hing on üleüldse nõus siia ilma sündima. “ :)

Kuningneitsi

Ma värsked lilled vaasi torkan....
Ja viskan vanad... minema
Emily Dickinson

Jagan terasid ühest mind väga inspireerinud raamatust. See on Robert Bly ja Marion Woodmani “Kuningneitsi”.

Raamatu aluseks on võetud Vene muinasjutt Ivanist ja Luigeprintsessist- Kuningneitsist. Muinasjuttu analüüsitakse kui mehelikkuse ja naiselikkuse ühendumist meie sisemuses, meie reaalses elus. Lugu lahatakse kahe erineva inimese – mehe ja naise, kirjaniku ja psühhoanalüütiku vaatenurgast. Arutletakse erinevaid sümboleid, metafoorseid rolle, tegevusi, ettevõtmisi  - mõtiskledes, mida need meie elus tegelikult tähendavad ja kuidas meid mõjutavad. Autorid ise ütlevad, et “kui me tahame jõuda omaenda hinge ja meie kultuuri sügavate jõujoonte mõistmiseni, siis ei saa muinasjutte enam sedaviisi lugeda, nagu me seda lapsena tegime. Ja kui me lõikame end ära oma sisemisest lapsest, siis lõikame end ära ka neist jõujoontest.”

Kõik loos leiduvad tegelaskujud nagu võlts koduõpetaja, reetlik võõrasema, tulilind, õekesed Baba Jagaad, elutark vanamoor – on meie endi (ja selle teele asunud nooruki) hinges olemas. Selleks, et täiskasvanuks saada, tuleb tal (ja meil) need kujud endaga ühte sulatada ning lükata kogu oma hingetervik liikvele.

Ivan läheb merele kala püüdma. Meri tähistab alateadvust ühes kõige tundmatuga, millest võib ehk üht-teist kinni püüa ja maale viia.
Meres elutsevad kalad. Nad on sild teadvuse ja alateadvuse vahel. Nad on unenäod, mille me hea õnne korral oma parvele suudame tõmmata. Kui meil on piisavalt julgust neile hambad sisse lüüa – neid läbi mäluda, alla neelata ja ära seedida – siis rikastavad nad oluliselt meie teadlikku elu.

Muinasloos tuleb noormehel ärgata ja oma alateadvuse ohjad enda kätte võtta. Sedaviisi tahetakse meile öelda, et täiskasvanutel pole enam abi meie sees toimuva ja meile kuuluva taandamisest millelegi välisele. Meie ülesandeks on ärgata ja püüda mõista seda, mis alateadvuses sünnib, sest sellel on väge valitseda meie käitumise üle. Tuleb ette kohtumisi nii tuttavate kui tundmatutega, olenevalt sellest, kui kaugele me oleme oma siseteekonnal jõudnud.

Loos tähendab koduõpetaja pea maharaiumine seda, et Ivan on otsustanud oma eluohjad enda kätesse võtta. Robert Bly ütleb: “Leidub küllalt inimesi, kes alles siis end inimesena tunnevad, kui on maharaiunud oma kõrgeltkoolitatud peakolu.” Ivan tahab tõepoolest teada, kes ta on. Ta ihkab leida oma armastatut. Särades ülevoolavast vabadusest, mis teda täidab, ei tea ta veel midagi varjatud trotslikest jõududest, mille ta on samuti valla päästnud (võõrasema).
Taoliste vastasjõudude ilmnemine on igivana hingeseadus. Tegu on otsekui tundliku pendliga, mis liigub... Ühel pool – usaldus, lootus ja kindlustunne. Teises ootavad hirm ja haigetsaamine.

Senikaua kui me ei oska aru saada sellest, kuidas meie alateadvuse vägi sekkub meie teadlike ettevõtmiste käiku, ei ole me suutelised midagi muutma. Kuningneitsi puudutab meie alateadvuses peituvaid juuri ja ühendab meid selle kuldaväärt tervikuga, millest osa saada on meie igaühe loomupärane õigus.

Allmaailma minek. Sügavusse ehk allapoole laskumine tähistab hetke, mil teadvuse jõud, mis on meile tavaliselt kättesaadavad, uhutakse alateadvusesse. Inimene satub segadusse. See ongi allmaailma minek. See on seisund, mil kõik loomisväed peavad läbi tegema suure muutuse, ja millest meie egol ei pruugi aimugi olla. Vähemalt mitte niikaua kui need muutused välismaailma kanduvad ja meie ateljee täiesti uutlaadi maalide, heliteoste või skulptuuride paistel särama lööb.
Sügavusse laskumise eesmärk on uue ühenduse leidmine maa ja vaimu vahel. Tihtipeale langevad inimesed sinna siis, kui neid ootab uus eluetapp ja kui miski vana peab surema, et uuele ruumi teha.

Niisugune sügavusse laskumise ajajärk võib kesta aasta, kolm või koguni seitse aastat. Algab ränk aeg, kus tuleb ihuüksi tööd rügada. Kõik endast teistele projitseeritu võetakse tagasi ja see sunnib meid oma hüljatud varju lähemalt uurima.
Psühholoogilises mõttes tähendab projitseerimine oma soovimatute omaduste teisele inimesele ülekandmist. Inimesed, kes püüavad end leida oma projektsioonide tagasivõtmise läbi, uurivad, missuguseid osiseid nad teistele on omistanud. Nad peavad päevikut, jälgivad oma unenägusid, maalivad, tantsivad, kirjutavad muusikat, kuni suudavad teadvustada oma neid omadusi, mida nad noolena kellegi teise peale on lennutanud. Parim viis oma valguse- ja varjupoolest teada saada on uurida seda, mida me endast teistele kipume omistama. Projektsioonide uurimisest võime ammutada parima osa oma elutarkusest! Kui õpime neid ära tundma, siis suudame neid ka ümber kujundada.

Enamikul meist tuleb Sügavikku laskumine elus ette võtta enam kui üks kord.

Varem või hiljem kohtame me Baba Jagaad ning see, kuidas me temaga hakkama saame, otsustab, kas jäämegi hirmunud lasteks või saab meist kord täiskasvanu. Sellest kohtumisest sõltub kas me jääme ellu (ärkame) või heidame hinge ( magame endiselt).

Tavaliselt armastavad kolm õde Baba Jagaad süüa lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et elu peab neile üksnes õnne tooma. Neile on kannatused vastuvõetamatud. Nad mõtlevad dualistlikult – valge – must, hea – halb, teadus – religioon. Nad ei suuda näha vastandites mõlemat poolt täiendavat ja elus hoidvat väge. Nende mees- ja naispoolus on sisemisest abielust veel väga kaugel.

Baba Jagaa annab meile võimaluse täiskasvanuks saada. Alles siis on võimalik temalt midagi õppida, kui me teadlikult temaga kohtumist otsime. Katsumuste korral me saame tigedaks või küsime:“Miks just mina?!“. Püüame endale kinnitada, et toda eidekest pole olemas ja et meie oleme imelapsed, kes on sündinud üksnes selleks, et olla õnnelikud ja elada igavesti siin õitsval aasal. Pole olemas midagi inetut, hävitavat ega surmale viitavat.

Surmajumalanna aga on tõepoolest olemas. Kohtume temaga kaotatud töökohas, purunenud abielus, liivajooksnud lähisuhetes, kadunud nooruses. Kui jääme tema suhtes vaenulikuks, siis ei lõpe ka tema vaen meie suhtes. Meie vastandav mõtlemine teeb tolle surmaheitluse veel raskemaks, sest meile näib, et oleme lõksus.

Esimese Baba Jagaaga kokku puutudes oleme tõenäoliselt hirmust halvatud. Teise juures mängime ehk pisut märtrit. Aga siis hakkame ennast kõrvalt nägema ja mõistame, et kui me ülepea sellest olukorrast edasi tahame pääseda, siis ei jää muud üle, kui vastutus enda peale võtta.

Ja kolmanda Baba Jagaa onnis oleme juba valmis (meid “magamas” hoidva) nõela oma kaela seest välja tõmbama. Ja kui Tulilind tuleb, on see meie oma hääl, mis sarve puhudes meie seest välja tuleb.
Sealt võib tulla kõik, mis on jäänud välja ütlemata: kehas peituv kurbus, armukadedus, viha, häbi, lisaks eri põlvkondade vahele sugenenud ahastus – ühesõnaga kõik see, mida Baba Jagaa sümboliseerib.
Ja kui läheb lahti kurgutšakra, läheb lahti ka seksuaaltšakra.

Meile võib tunduda, et Baba Jagaa ja Võõrasema hääl on üks ja seesama. Aga siin on vahe. Võõrasema ei teeni elu. Tema eesmärgid on isekad. Need kiiluvad kinni igasuguse loovuse ja halvavad meid täielikult. Võõrasema esindab elu, mis teenib surma. Baba Jagaa seevastu tähendab surma, mis on elu teenistuses. Ta ei lähe isiklikuks. Tema otsuse taga on soov olla elule kasulik. Võõrasema on aga halvaloomulise ema nõgimust poolus, mis külvab hävingut.

Senikaua kui patriarhaalne meespoolus naiselikkusele (naispoolusele kui luigeneitsile) jumalannaliku täiuslikkuse omistab, hoiab ta naispoolust vangis. Muidugi teeb see viha, kui inimlikkus kui täiesti kasutu asi minema visatakse :).

Muinaslugu lugedes küsime endalt: kas ka minusse on torgatud koduõpetaja nõel? Kas võõrasema hoiab mind oma kütkes? Kas olen laskumas sügavusse? Kas olen Baba Jagaa onnis? Kas ma lendan juba Tulilinnu seljas?
Kui me oleme juba kord õigel rajal, siis ei pea me enam oma teekonna sihti kogu aega meeles pidama ja sellele keskenduma. Eesmärk on siin ja praegu. Nüüdne hetk ongi. See on jõulisus ilma pingeta.

Võõrasema on hea ema varjupool. Päris-ema all ma peavad autorid silmas seesugust ema, kes elab õnnelikult omaenda kehas ja tunneb rõõmu naiselikkusest.
Lapsi toites ja nende eest hoolitsedes on ta naisidentiteedis kindel seetõttu suudab ka lastele olla otsekui peegliks.  Tema tingimusteta armastus toidab lapsi nii hingeliselt kui kehaliselt.
Säherduse ema poolt üles kasvatatud lapsed ei kuluta kogu oma elu sellele, et otsida teiste silmis närviliselt heakskiitu. Ka ei pea nad omaenda soovidele selga keerama, et teisi teenides ellu jääda. Nad ei pea kartma, kui nad ei ole täpipealt sellised, nagu peaks.
Marion Woodman ütleb: “Valdav osa naisi, kes minu kui psühhoanalüütiku juurde tulevad, on reetliku võõrasema haardes. Pärisema on nende siseilmas justkui varjusurmas. “

Ema hääl võib torkida salamisi nagu võõrasema nõel: „ Kelleks sa end pead! Sa ei taha ometi oma ema häbistada, ega ju? Ole nüüd hea tüdruk ja tee, mis ma sulle ütlen!“. Tihtilugu ei öelda neid sõnu päriselt välja. Emad ja tütred mõistavad teineteist poolelt sõnalt... See sisendus saadab sageli argiseid igapäeva-toimetusi, nii et me seda ei märkagi...

Alles siis kui naisterahvas oma hingesisemuses oleva pärisemaga ühendusse astub, leiab ta endas piisavalt väge, et tunda ära võõrasema hääl, mille kaudu ema varjupool tema sisemaailmas oma tahtmist ellu viib.
Kui ego on päris-ema ülesleidmisest piisavalt jõudu ammutanud, võib ta tollele häälele kartmatult vastu vastata: „Sina pole minu hääl. Pole seda kunagi olnud. Ma ei lase sul ennast enam kauem mürgitada.“ 
Kui naine säärase hingevalu omaks võtab, saab ta tunda, kuidas halvaloomuline ja hirmuäratav ema, kelle ta oma hingesügavusest leiab, aegamööda healoomuliseks muutub. Väge ei ole võimalik hävitada, ainult ümber vormida. 

Teadvuse avardumise käigus õpib naine oma ängistusest üle saama. Ta teab, et too elusse põlgusega suhtunud hääl ei kuulunud tema emale ega vanaemale ega ühelegi naisele endale. See hääl võis nad lihtsalt orjastada. Nad rahuldusid teadmisega, et Madu on nende soost ja nende kaasaks on Saatan, et naiselikkus võrreldes mehelikkusega on midagi teisejärgulist...

Aga ega ka meestel lihtsam ei ole…
Marion Woodman ütleb: “Minu meestega töötamise kogemus näitab, et nad on oma materist samavõrd ära lõigatud kui naised. Paljud neist on suurema osa oma lapsepõlvest elu eest pingutanud, et olla „kõige parem poiss maamunal“ ja oma lähedaste ootuseid täita. Nende kehad on niivõrd pingul ja kramplikult üleval, et nad ei oskagi end enam välja sirutada ega lõdvaks lasta. Neid on vajunud nõelaunne.”

Foto: ToonHertz
Vähemalt niisama suur tühimik haigutab isata tütarde hinges. Aga kuna see on nagu lugu minu elust, siis sellest teen ma päris eraldi postituse…

Naiseliku armastuse turvatundest ilma jäänud inimesed hakkavad elu kartma. Naiselikkusel on omadus usaldada kehas peituvat elu, olla avatud ja austada elu tervikuna. Juba lapsepõlves rajame vundamenti valest materjalist... Täiskasvanueas otsime turvatunnet mammona külge klammerdumises ja selle rohkendamises. 
Tänapäeva kodudes ei ole haruldane, et isa on oma healoomulise meheliku väe kaotanud ning vajunud varjupoolde, kus kogu vastutus seisab naisterahva õlul, kusjuures naine ei tunne mehepoolset armastust. Nii hülgab naine oma hapra naiseliku erose ning võtab üle patriarhaalse võimutüübi ning tuimestab ära oma sisemise meheliku pooluse.

Meis kõigis on nii mees- kui naispoolus. Nõrguke naispoolus tekitab mehes moonutatud, ühekülgset mehelikkust – sõjardi ja äriroboti oma. Nõrguke meespoolus naises tekitab moonutatud ja ühekülgset naiselikkust. Tulemuseks on nukuke, kes käitub nii, nagu temas oleks kõik või nagu käskijanna, kes käitub nõnda, nagu olekski tema ümber vaid tundetud kivikamakad.

Sideme katkemine oma kehas tungleva eluväega laostab lugematul hulgal inimesi.  
Kui loomupärastel igatsustel on lapsepõlves kogu aeg ees keelumärk, siis kaobki aegamööda side omaenda igatsustega, sest püütakse olla teistele meelepärane. Täiskasvanuks saades puututakse nad kokku inimestega, kes armastavad elu. Ja siis hakatakse juurdlema selle üle, et miks ise elu ei armastata.
Nad on juba lapsest saadik teinud näo, et nad lähtuvad oma soovidest. Nende ihad aga ei pärit õigest kohast – omaenda sisemistest loomusundidest – ning seetõttu pole neid võimalik rahuldada. Nad igatsevad saada kontakti omaenda igatsusega, mille läte on vaagnaluu õnaruses paiknevas ellujäämistšakras. See kohutav iseenda allasurumine väljendub siinkohal reeturliku võõrasema näol, kes kehastab pärisema puudumist.

Loomupärased igatsused, mida alateadvuses alla surutakse, annavad endast teada nii unenägudes kui muinasjuttude maailmas.  Kõigil meil tuleks heita pilk mitte kuhugi kaugustesse või sügavustesse, vaid otse omaenda unenägudesse, töökohustustesse ja koju – siis võimegi näha õnnetut olevust, kes meile kaikaid kodarasse loobib. Peidetud põhjused hoiavad meid puuris kinni, aga ülesleitud põhjused lasevad jälle priiks.

Ivani elus puuduvad head mehelikkuse ja naiselikkuse eeskujud ja ta on sunnitud alluma nende võltsile aseainele. Kuigi „Kuningneitsi“ maalib meile tumeda ja rahutukstegeva pildi sellest, mida tähendab kasvada ilma vanemateta, pakub ta ka kompromissitu ent lootusrikka võimaluse seista silmitsi sellega, kus me parajasti oleme.

Foto: Stella Marina
Sügaval sisimas põhjustab vajakajäämine hea ema osas meis tugevat hirmutunnet, mis väljendub pinnale jõudvates vihapursetes. Inimene, kes on heast emast ilma jäetud, tunneb liiga suurt valu, et seda teadmist lihtsalt endasse sulatada ning võib langeda kõikehõlmava alateadvuse hämarolekusse, samastades end pahaloomulise väetulvaga.
Ja nii juhtub, et inimesed tõukavad „hellituste loba“ endast eemale ja lasevad jalga, kuna nad ei söanda kedagi läbi lasta tollest võõrasema kaitsekilbist, mis neid oma igatsuste poole püüdlemisel takistab. Igal ühel meist on omad põhjused, miks me säherdusi asju endale ligi ei lase. Torkame oma kaelusesse nõela, lahutame mõtlemisest tunded. Võtame magamajäämiseks uinuteid... kui ainult ei peaks seisma silmitsi tühjusega, mis meie südamesse on tunginud.

Senikaua kui me ei tunne sügavat sidet omaenda eluväega – Looduse endaga, Hea Emaga – ei saagi me tõeliselt tunda oma algupärast mina. Healoomuline ema pole miski, mida saab peas selgeks mõelda. Pigem tuleb seda kehaga tunnetada.
Juhul kui sa jaksad üles ärgata, peaksid sa suutma ka sinu suunas lendavate mürginoolte lennuteelt kõrvale astuda. Tehes relvituks oma sisse pesa teinud varjukujulise võõrasema, ei taba nooled enam märki. Füüsiliselt või psühholoogilises mõttes eemale tõmbudes ei ime sa endasse enam väge, mis pole sinu pärisosa.

Kaosest võib tärgata sadu uusi võimalusi. Aga ainult  siis, kui meie kaeluses ei turrita enam meid magamas hoidvat nõela.  Ja kaose keskelt ilmub välja Tulilind.

Kui sa oled Tulilinnu turjal, siis on sulle ilmselt juba teada nii mõnedki tema varjupooled.
Nagu kõikuv pendel kannab leegitsev lind Ivani üha kaugemale healoomulisse poolusesse, kui noormees iial on olnud, ja seetõttu võib ta langeda järjest suuremasse meeleheitesse.
Kui lähed ülemeelelisele valgusele liiga lähedale, hiilib sulle selja tagant ligi pimedus. Ohtlik on lasta neil kahel väetulval vastandpoolusteks tõmbuda. Mõlemad poolused võivad olla nii ravitsejad kui surmatoojad.
Seni kuni Ivan suudab säilitada ühtsuse oma kehaga, leiab ta pendli kõikumisel üles kesktee, kus ta saab rahulikult olla, lastes pendlil kõikuda. Siis saab ta endale öelda: „Ma olen meeleheitel. Mina ise ei ole meeleheide. See läheb mööda.“ Või: „Olen armunud. Olen hullupööra armunud. Aga mina ei ole armastus. Ka see läheb mööda.“

Teekond elutarga Vanamoorilikkuse juurde algab pühendumusest ja soovist kätte leida omaenese elu. See pole kiire hüpe valgustatusse. See, mida kunagi pole teadvustatud, ei taha et ta kohe ereda valguse kätte tiritakse.
Hinge püsipunktis jälgib hing kuidas ego pendliga kaasa kõigub, ilma et ta igatsustega samastuks.
Oleme nüüd tundlikumad ning oskame näha, kuidas me varem oma hinnangute ja kriitikaga teisi maatasa tegime.  Kuidas me iseennast ühes oma kompleksidega maatasa tegime ning nõnda oma elu kitsendasime. Kui oleme vaeva näinud, et mõlemat poolust endas arendada, siis mõistame, et mehelikkus ilma naiselikkuseta on tapja. Niisamuti on naispoolus ilma meespooluseta õgard.

Sisemine abielu ei saa enne teoks kui meile on selgeks saanud, missuguseid pärisomadusi me oleme seni teisele projitseerinud ehk omistanud. Meil tuleb projektsioonid omaks tunnistada ja tagasi võtta.
Kui too armastusväli meie sisemuses laiali laotub, võetakse tagasi ka kaaslasele suunatud omistused. Siis pole kummalgi enam vaja end jumalannaks või jumalaks teha. Mõlemad saavad lahti tohutu suurest ja ebaloomulikust koormast, mis nende õlul varem lasus. Lähisuhtes hakkab ühtäkki valitsema vabadus, mis võib alguses kõigest hoolimata küllaltki hirmuäratav näida.
Ajapikku võetakse omaks vabadus armastada teist inimest nagu teist inimest – ilma salakavatsuste, petlike ootusteta või võltsvajadusteta. Hingesisene abielu loob põhja välispidise abielu tarvis.

Kui õpime vahet tegema hingesisese abielu täiuslikkuse ja välise abielu ebatäiuse vahel, siis hakkame pikkamööda tajuma, kuidas inimlikust abitusest läbi kumav hinge ilu meile üha tähtsamaks muutub.
Kui naispoolus oma inimliku küljega taas ühise keele leiab, ühendab ta samaaegselt idealiseeritud jumalanna ja Baba Jagaa lõbujanu. Ta ühendab armu ja iha. Säärane küpseks saanud naiselikkus äratab küpse mehelikkuse ja leiab endale nii sisemiselt kui välimiselt võrdväärse partneri.

Autorid väidavad, et noores eas ei saa peaaegu keegi hakkama hingesisesele abielule alusepanemisega, sest pühendume kaaslasele, kes on meist väljaspool. Oleme veendunud, et too partner ongi Armastatu, sellal kui tõeline Armastatu on hoopis kusagil mujal salalaekas peidus. Elu läheb siiski edasi ja aegamööda hakkame taipama, et me ei saa välise suhte loomisega hakkama, kui meie lähtepunktiks ei ole hingesisene abielu. Püha pind vajab kõigepealt ettevalmistamist.

Alateadvus tavatseb kokku viia inimesi, kelle hingehaavad teineteist täiendavad ning kes samal ajal kannavad endas tervekssaamise võimalusi. Meile võib tunduda, et me abiellume omaenese tahtel, kuid tegelikult on ego otsustusvõime küllaltki piiratud, kuna alateadvuses möllavad energiad teineteist sel määral ligi tõmbavad, et meie hinges kõige haavatumad ja kõige tervendavamad kohad kokku puutuvad.
Inimsuhete arengu määrab ära see, mis inimese alateadvuses toimub, aga ka inimeses liikuvate jõudude laialdasem kooslus. Alateadvuse kokkumängud on selle juures tihtilugu liikumapanev jõud, mis võib nii tõmbuda kui ka tõukuda.

Ivan on teel oma hingesisese abielu poole. Naiselikkus on ta omaks tunnistanud ja suudab teda armastada seesugusena, nagu ta tegelikult kuju on võtnud.
See, et Ivan julges nii kaugele minna, näitab, et ta on nii oma hea kui ka halva ema väljalunastamiseks, Baba Jagaadega hakkamasaamiseks ja Vanamooriga läbisaamiseks kõvasti vaeva näinud.
Nende ühinemine sünnib nendest hingesisestest abieludest, milleni kumbki (nii Ivan kui Kuningneitsi) on iseseisvalt jõudnud.

See muidugi ei tähenda, et kokkupõrkeid enam üldse ette ei tule. Ikka tuleb. Kui kaks inimest oma pettekujutelmad ja näitemängu kõrvale heidavad, on neil teineteise jaoks veel nii mõnigi üllatus varuks. :)
Ja kooselu „õnnelikult tänase päevani“ kulgeb kummagi osapoole vaibumatu sisemise töö ja lakkamatute asetleidvate muutuste tähe all.